2-09-4383/9 - Pankrotiõigus - Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus - Harju Maakohus Tartu mnt kohtumaja - lahend.ee

2-09-4383 09.03.2009. Võlgnik ei vaielnud vastu, et on saanud pankrotihoiatuse kätte 09.03.2009, kuid leidis, et nimetatud asjaolu on pankrotimenetluse algatamata jätmise aluseks. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole põhistanud võlgniku maksejõuetust. Lisaks maksejõuetust põhistavatele PankrS § 10 lg 1 tulenevatele muudele alustele (üldalused), tuleb võlausaldajal tõendada ka vähemalt ühe PankrS § 10 lõikest 2 tuleneva võlgniku maksejõuetust põhistava erialuse olemasolu. Kuna võlausaldaja on võlgniku maksejõuetust põhistanud vaid asjaoluga, et esitas võlgnikule pankrotihoiatuse, misjärel võlgnik nõuet ei täitnud, siis ei ole võlausaldaja oma pankrotiavalduses välja toonud võlgniku maksejõuetust põhistavaid üldiseid aluseid. Erialusena on võlgnik välja toonud PankrS § 10 lg 2 p 1 nimetatud asjaolu, s.o pankrotihoiatuse esitamine võlgnikule. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et võlgnik on pankrotihoiatuse kätte saanud 09.03.2009. Võlausaldaja on pankrotiavalduse esitanud kohtule 02.02.2009. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja poolt võlgnikule pankrotihoiatuse esitamine pärast pankrotiavalduse kohtule esitamist on vastuolus PankrS § 10 lg 2 p 1 sätestatud põhimõttega. Nimetatust tuleneb, et võlausaldajal on õigus võlgnikule esitada pankrotihoiatus pärast seda, kui võlgnik ei ole 30 päeva jooksul täitnud sissenõutavaks muutunud kohustust. Juhul, kui võlgnik ei täida ka pärast pankrotihoiatuse saamist 10 päeva jooksul kohustust, siis tekib võlausaldajal õigus pankrotiavalduse esitamiseks. Käesoleval juhul on kohus oma 09.02.2009 määrusega juhtinud võlausaldaja tähelepanu muu hulgas asjaolule, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid pankrotihoiatuse kätteandmist võlgnikule, misjärel võlausaldaja on esitanud uue pankrotihoiatuse võlgnikule, mille kättesaamise üle 09.03.2009 puudub poolte vahel vaidlus. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja loonud olukorra, kus pankrotiavaldus on kohtule esitatud enne pankrotihoiatuse tegemist võlgnikule ja seega ei ole täidetud PankrS § 10 lg 2 p 1 tulenev põhimõte, et võlgnikul peab pärast pankrotihoiatuse kättesaamist olema aega veel 10 päeva kohustuse täitmiseks.

5.Võlausaldaja pankrotiavalduse kohaselt on AS GA, OÜTH, OÜMI ja MJ sõlminud 27.11.2007 laenulepingu summas 9 000 000 krooni. Samaaegselt laenulepinguga allkirjastas MJ käenduslepingu, mille punkti 2 kohaselt vastutab käendaja laenusaaja kohustuste täitmise eest solidaarselt laenusaajaga. Laenusaaja AS GA varad, s.h viidatud laenulepingust tulenev nõue on AS GA tegevuse ümberstruktureerimise tõttu antud alates 01.02.2008 üle riskikapitalifondile GA. Lepingu punkti 5.1. kohaselt kohustus laenusaaja tasuma laenusummalt intressi määraga 30 % aastas, lepingu punkti 5.2. alusel kohustus laenusaaja laenu tagastamisega viivitamisel tasuma intressi 0,1 % tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Laen kuulus tagastamisele hiljemalt 27.11.2008. Pankrotiavalduse esitamiseni ei olnud laenusaaja oma kohustust täitnud ja 15.01.2009 määrusega algatas Harju Maakohus laenusaaja pankrotimenetluse. Seisuga 29.12.2008 oli laenusaaja võlgnevus laenuandja ees kokku 12 120 840 krooni, millest nõude põhiosa on 9 000 000 krooni ja intress 2 745 000 krooni ning viivis 375 840 krooni. 30.09.2009 vastuses võlgniku vastuväidetele on võlausaldaja selgitanud, et võlausaldaja on realiseerinud OÜTH (pankrotis) nõude tagatiseks seatud pandi AS Puumarket aktsiatele hinnaga 11 000 000 krooni, mistõttu vähenes OÜTH(pankrotis) ja MJ võlgnevus hageja ees 11 000 000 krooni võrra. Pärast pandi realiseerimist oli OÜTH võlgnevus võlausaldaja ees 1 420 000 krooni, mis koosneb laenu tasumata põhiosast. Pärast pandi realiseerimist kuni OÜTH pankroti väljakuulutamiseni on võlausaldaja arvestanud laenult viiviseid summas 0,1 % ehk 1 420 krooni päevas, kokku 23 päeva eest 32 660 krooni. Seega on OÜTH võlgnevus võlausaldaja ees 1 452 660 krooni ja seetõttu palub võlausaldaja lugeda nõude suuruseks võlgniku vastu 1 452 660 krooni. Võlgnik on 30.09.2009 toimunud eelistungil esitanud kohtule OÜTH (pankrotis) 17.06.2009 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli, mille kohaselt on OÜTH (pankrotis) pankrotihaldur vaidlustanud nõude täies ulatuses. Nimetatust tulenevalt leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue ei

2-09-4383 ole selge. Võlausaldaja lepinguline esindaja selgitas 30.09.2009 toimunud eelistungil, et pankrotihaldur vaidlustas vaid viiviste arvestuse. Kohus leiab, et kuigi võlgnik ei ole esitanud kohtule muid tõendeid, mis tõendaksid, et võlausaldaja nõue ei ole selge, tuleneb OÜTH (pankrotis) 17.06.2009 nõuete kaitsmise koosoleku protokolli lisaks olevast OÜTH (pankrotis) tunnustatud nõuete nimekirjast, et võlausaldaja AS GFM nõue ei ole tunnustatud OÜTH (pankrotis) pankrotimenetluses. Nimetatust tuleneb, et laenusaaja on võlausaldaja nõudele täies ulatuses vastu vaielnud. PankrS § 101 lg 1 kohaselt on pankrotihaldur kohustatud kontrollima esitatud nõuete põhjendatust ja nõuet tagavate pandiõiguste olemasolu. Tulenevalt PankrS § 103 lg 2 on pankrotihaldur kohustatud, juhul, kui selleks on alust, vaidlema võlgniku nõuete kaitsmise koosolekul nõudele või pandiõigusele vastu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 149 lg 1 kohaselt võib käendaja esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise, välja arvatud need, mis on vahetult seotud põhivõlgniku isikuga. Kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud tulenevalt asjaolust, et põhivõlgniku OÜTH (pankrotis) pankrotihaldur on võlausaldaja nõudele vastu vaielnud, siis oleks võlgnik pidanud välja selgitama millistest asjaoludest tulenevalt vaidles OÜTH (pankrotis) pankrotihaldur võlausaldaja AS GFM nõudele vastu. Järelikult oleks võlgnik pidanud esitama kohtule kõik vastuväited võlausaldaja nõudele, mida esitas põhivõlgnik. Kohus leiab, et vaatamata asjaolule, et võlgnik ei ole põhjendanud kohtule, millistest asjaoludest tulenevalt on põhivõlgnik võlausaldaja nõudele vastu vaielnud, ei ole võlausaldaja nõue selge, kuna ka võlausaldaja ei osanud selgitada ega ümber lükata põhivõlgniku pankrotihalduri vastuväiteid võlausaldaja nõudele. Põhivõlgniku OÜTH (pankrotis) pankrotihaldur täitis võlausaldaja nõudele vastu vaieldes PankrS § 101 lg 1 ja § 103 lg 2 tulenevat kohustust, mistõttu võib eeldada, et võlausaldaja nõue ei ole selge. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja nõue ei ole selge ja seetõttu tuleb vaidlus nõude üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Samuti leiab kohus, et võlausaldaja ei ole tõendanud oma nõude suurust. Vaidlus puudub selle üle, et võlausaldaja on laenanud 9 000 000 krooni, kuid võlausaldaja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuidas kujunes võlausaldaja nõude suuruseks esialgses pankrotiavalduses toodud 12 120 840 krooni, mis tagatise realiseerimise järel vähenes 1 420 000 kroonini. Kuigi kohus nimetatud asjaolule eelistungil menetlusosaliste tähelepanu ei juhtinud, ei muuda see olukorda, kuna võlausaldajat esindas eelistungil lepinguline esindaja, kelle seletused asjas ei ole tõendiks. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et võlausaldaja ei ole tõendanud oma nõude suurust. Lisaks nimetatule ei ole võlausaldaja tõendanud, et pankrotiavalduses toodud väide, nagu oleks laenuandja AS GA varad, s.h nõue võlgniku vastu tulenevalt AS GA tegevuse ümberstruktureerimisest antud alates 01.02.2008 üle riskikapitalifondile GA. Võlausaldaja on esitanud asja materjalide juurde Finantsinspektsiooni juhatuse otsused