2-24-140699/25 - Võlaõigus - Harju Maakohus Tallinna kohtumaja - lahend.ee

menetluskulude tasumata osalt võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses käesoleva kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul, alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Kohus selgitab, et kui menetlusosaline taotleb apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi, peab ta seaduses sätestatud tähtaja järgmiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kohus selgitab, et menetlustoimingut, mille tegemiseks on kehtestatud tähtaeg, võib teha tähtaja viimasel päeval kuni kella 24.00-ni (TsMS § 62 lg 2). Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Aktiva Finance Group OÜ (hageja) esitas Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse M. S. (kostja) vastu võla väljamõistmiseks. Kohus tegi kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 18.11.2024 vastuväite. 03.12.2024 määrusega lõpetas kohtunikuabi maksekäsu kiirmenetluse ja andis asja üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses. 19.12.2024 esitatud hagiavalduse kohaselt sõlmisid Inbank Finance AS ja kostja 17.04.2024 Inbank „jaga osadeks“ makseviisi lepingu nr L89015945951, mille alusel sai kostja kauba järelmaksuga, mille osamaksed olid jagatud kolmeks. Vastavalt lepingule soetas kostja kauba maksumusega 1850,99 eurot. Hagiavaldusest nähtuvalt on slice internetipoes pakutav makseviis, mis võimaldab kliendil jagada ostukorvi kolmeks kuiseks osamakseks ilma ühegi lisatasuta. Antud juhul ei ole tegemist krediidilepinguga ning seda ei allkirjastata. Pärast makseviisi valimist kaupmehe veebipoes tuleb end autentida kas Smart-ID, Mobiil-ID või ID kaardi PIN1ga. Seejärel täidetakse enda kontaktandmed ning siis saadetakse kliendi telefonile SMS 4kohalise koodiga, mille klient peab taotlusel selleks ettenähtud kohta sisestama. Kostja autentis end ID-kaardi PIN1-ga. Kostja on end autentides kinnitanud ja nõustunud lepingust tulenevate tingimustega. Hageja selgitab, et lepingut ei saa enne sõlmida, kui kostja on tingimustega nõustunud. Kostja on 17.04.2024 kell 11:37:21 tingimustega nõustunud ning SMS-koodi abil lepingu sõlminud. Hageja selgitab, et kuivõrd sõlmitud lepingu puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga ning lisatasusid lepinguga ei kaasne, ei kontrollita seetõttu tarbija kohustuste mahtu, sissetulekut ning ei tehta päringuid pensioniregistrisse. Klient autenditakse elektrooniliselt ning kliendi krediidivõime hindamiseks tehakse päringud creditinfo.ee ja taust.ee registritesse. Hageja esitas tõendina laenutaotluse ja maksehäireregistri väljavõtte. Krediidivõimelisuse hindamise protsessis tegi esialgne võlausaldaja päringuid maksehäireregistrisse. Krediiditaotluse esitamise ajal kehtivaid ega varasemaid maksehäireid kostjal polnud. Kostja vastuväide, et tema pole lepingut sõlminud, on tõendamata. Kostja autentimise vahendeid ehk PIN-koode on ilmselgelt kasutatud kas kostja enda poolt või on kostja neid avaldanud 2

kolmandatele isikutele. Kostja ei ole oma vastuses tõendanud, kuidas autentimise ja allkirjastamise vahendid on kostja valdusest välja läinud. Kostja selgitus, et 30.09.2024 eesti.ee keskkonda kontrollima minnes, selgus, et 17.04.2024 on tundmatu isik kasutanud tema isikukoodi ja käinud tema andmeid vaatamas, on tõendamata. Riigikohus on kohtuasja nr 2-16124450 otsuse p-s 20 selgitanud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Tallinna Ringkonnakohus on 26.05.2023 tsiviilasja nr 2-22-101364 otsuse p-s 17 leidnud, et kui isik ei näita üles kohast hoolsust enda ID-kaardi paroolide hoidmisel, vastutab ta samamoodi, nagu isik, kes annab paroolid vabatahtlikult kellegi kolmanda kätte. Kostja poolt toodud väited, et kolmas isik sõlmis kostja nimel tehinguid on paljasõnalised ja tõendamata. Isegi kui eeldada kostja vastuväidete õigsust, ei saa rääkida sellest, et kostja nimel tehingute tegemiseks vajalikud elektroonilised vahendid oleks kostja valdusest välja läinud kostja tahte vastaselt ja tema süüta. Juhul, kui kostja andis allkirjastamiseks vajalikud elektroonilised vahendid vabatahtlikult välja, pidi kostja vähemalt möönma seda, et kolmas isik, kelle kätte võivad allkirjastamiseks vajalikud vahendid sattuda, ei tarvitse piirduda selle toiminguga, milleks olid allkirjastamise vahendid esialgselt antud. Seega jättis kostja olulisel määral järgimata vajaliku hoole, selleks et kaitsta ennast kolmandate isikute tegevusest tulenevate tagajärgede eest, sh kostja nimel tehingute sõlmimise eest. Hageja selgitas, et kaup on väljastatud 24.04.2024 Ringtee postkontorist ning saajaks oli märgitud U. V., XXX, XXX, +XXX. Samas märgib hageja, et kauba saajaks saab märkida ükskõik kelle, samuti kauba kättesaamise asukoha. Kostja on mh 16.10.2025 toimunud kohtuistungil kinnitanud, et ta elas aprillis 2024 aadressil XXX. Hageja märgib täiendavalt, et hagejale kõlavad kostja poolt menetluses ja kohtuistungil esitatud väited ebausutavana ning seega on hagejal tekkinud ka küsimus, kas kauba saajaks märgitud isik, s.o Uno Valk on kostjale tundmatu isik. Kui kostja ID-kaart on kogu aeg olnud kostja valduses ja tema vahetus nägemises, ei saanud kolmandad isikud kostja nimel lepingut sõlmida, vaid üksnes kostja ise. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, mistõttu saatis esialgne võlausaldaja 05.08.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse täiendava tähtajaga kohustuse täitmiseks. Kostja oli võlgnevuses kolme järjestikuse osamaksega. 27.08.2024 saatis esialgne võlausaldaja kostjale teatise lepingu lõpetamise kohta, kuna kostja ei tasunud enda võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul. Inbank Finance AS loovutas 28.08.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda kõrvalnõudeid. Hageja nõuab põhiosa, viivist ning sissenõudmiskulu. Viivist nõuab võlausaldaja 24% aastas, mis muuhulgas on Riigikohtu praktika kohaselt igati proportsionaalne. Riigikohus on seni leidnud, et nt üürilepingute puhul kuni kolmekordses seadusejärgses määras viivise küsimine on proportsionaalne ega ole tühine. Kostja ei ole seisukohas toonud välja asjaolusid, mis tõendaksid viivise ebaproportsionaalsust. Kostja viivisenõue ei ületa välja mõistetud põhivõlga. Viivisemäär on mõistlik ja tarbija suhtes kehtiv. Eeltoodust tulenevalt palus hageja kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 1850,99 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 137,16 eurot ja edasiulatuva viivise 24% aastas.

Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu. Käesolevas asjas ei ole hageja tõendanud lepingu olemasolu, kostja tahteavaldust, korrektset identifitseerimist ega tõendanud kauba üleandmist õigustatud isikule. Kostja on seisukohal, et hageja peab tõendama, et kostja tegi antud tehingu ja et isik tuvastati sobival viisil. Kostja leiab, et telefoninumber, e-postiaadress või arvuti ei ole piisavad isiku tuvastamiseks. Digitaalse isikutuvastuse tõendamiseks on vaja sertifikaate, mis seovad kasutaja isikuandmetega. Kui hageja leiab, et kostja nõustus tingimustega, siis tuleb esitada tõend, et kostja andis digiallkirja või tuvastas end muul viisil. Kostja selgitab, et avaldas oma ID-kaardi PIN1 koodi üksnes pärast 17.04.2024, st pärast seda, kui kostja nimel sõlmisid tundmatud kolmandad isikud lepingu. Kostja avaldas selle info riigiasutuste töötajatele, kes aitasid tal saada vajalikku teavet ja avada või välja trükkida dokumente, mis on seotud käesoleva asjaga (nt sotsiaaltöötaja, panga töötaja), kuid mitte eraisikutele. Kostja rõhutab, et ID-kaart on kogu aeg olnud kostja valduses ja tema vahetus nägemises, ning seda ei ole mitte kunagi kellelegi üle antud ega kasutamiseks loovutatud. Kostja leiab mh, et hagi on õiguslikult põhjendamatu, faktiliselt tõendamata ning vastuolus kehtiva Eesti ja Euroopa Liidu õigusega, mistõttu tuleb see jätta täielikult rahuldamata. Kostja ei ole sõlminud hagejaga ühtegi kehtivat lepingut, ei ole avaldanud tahet võtta endale krediidikohustust, ei ole saanud hagejalt kaupa ega volitanud kolmandaid isikuid enda nimel tegutsema. Käesolevas asjas puudub kostja tahteavaldus lepingu sõlmimiseks, kostja allkiri (sh kvalifitseeritud elektrooniline allkiri) ning kostja poolt antud nõusolek kohustuse võtmiseks. Käesolevas asjas puudub tõend kvalifitseeritud elektroonilise allkirja kasutamise kohta ja puudub usaldusväärne identifitseerimine. Hageja esitatud andmed viitavad ebapiisavale või valele autentimise viisile. Seega ei vasta väidetav tehing eIDAS nõuetele ega Eesti õiguses kehtestatud elektroonilise tehingu standarditele. Kostja ei ole andnud nõusolekut krediidi võtmiseks, ei ole saanud raha ega kaupa ning ei ole allkirjastanud krediidilepingut ega kinnitanud selle tingimusi. Seega puudub igasugune õiguslik alus väita, et kostjal oleks tekkinud maksekohustus. Hageja dokumentidest nähtub, et kaup anti üle kolmandale isikule, mitte kostjale, ning seda teises linnas kui kostja elukoht. Kostja ei ole andnud kirjalikku ega suulist volikirja, lubanud kellelgi kaupa vastu võtta ega kinnitanud kolmanda isiku tegevust. Sellest tulenevalt ei saa kauba üleandmist kolmandale isikule lugeda kohustuse täitmiseks kostja suhtes. Kostja leiab, et hageja nõuab temalt sissenõudmiskulusid suuremas summas kui seadus ette näeb. Kostja on mh seisukohal, et kui leping kehtis perioodil 17.04.2024 kuni 27.08.2024, siis võib viivist 24% aastas arvestada ainult selle perioodi eest. Kostja palub kohtul rakendada VÕS § 162, et vähendada intressi- ja leppetrahvinõudeid, kuna kostja ei olnud nendega nõus ja need on ebaproportsionaalselt suured. Kohtu põhjendused

teoga väljendatud nõusolek sõlmida leping. Kohtu hinnangul väljendab kostja nõustumust enda autentimine ID-kaardi PIN1-ga, millega kostja kinnitas ja nõustus lepingust tulenevate tingimustega ning sõlmis lepingu SMS-koodi abil (dtl 99-101, 115, 170-172, 209). VÕS § 9 lg 2 järgi pakkumusele nõustumuse andmisega on leping sõlmitud ajast, mil pakkumuse esitaja nõustumuse kätte sai. Inbank Finance AS sai kostja nõustumuse kätte 17.04.2024, kui saatis kostja e-mailile tellimuse kinnituse (dtl 115). Hageja on selgitanud, et poolte vahel sõlmitud „jaga osadeks“ makseviisi lepingut ei allkirjastata. VÕS § 11 lg 1 kohaselt lepingu võib sõlmida suuliselt, kirjalikult või mis tahes muus vormis, kui seaduses ei ole sätestatud lepingu kohustuslikku vormi. Seega on kostja viide eIDAS määruse artiklile 26 asjakohatu, sest nimetatud artikkel toob välja nõuded täiustatud e-allkirjale. Kõigest eeltoodust tulenevalt on seega leping Inbank Finance AS-i ja kostja vahel sõlmitud 17.04.2024, kui Inbank Finance AS sai kätte kostja nõustumuse. Kohtu hinnangul on Inbank Finance AS kostjaga sõlminud laenulepingu vastavalt VÕS §-le 396. Kohtu hinnangul ei ole tegemist krediidiga, sest krediidileping on tasuline (intressiga), samuti ei ole tegemist tarbijakrediidilepinguga. VÕS § 396 lg 1 kohaselt eristab laenulepingut krediidilepingust tasulisus. VÕS § 396 lg 1 kohaselt annab üks isik teisele laenu ning laenusaaja kohustub sama rahasumma tagasi maksma. Krediidilepingu (VÕS § 401) korral annab samuti üks isik teise isiku kasutusse rahasumma, ent saaja peab lisaks saadud rahasummale maksma ka tasu raha kasutamise eest. Antud juhul ei olnud lepingus kokku lepitud intressi ehk tasu laenu kasutamise eest. Kohus selgitab, et Riigikohus on oma lahendis nr 2-16-124450 p-s 22 märkinud, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt. Kostja vastutab oma isikuandmete väärkasutamise eest ning juhul, kui isiku nimel sõlmitakse leping tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et lepingu on sõlminud isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Eeltoodust tulenevalt saab kohus eeldada, et tahteavalduse on andnud ID-kaarti ja PIN-koodi kasutades kostja. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Ka on kostja ise kinnitanud, et ID-kaart on kogu aeg olnud tema valduses ja ta pole seda kellelegi kasutamiseks andnud. Kohus on seisukohal, et hageja selgitustest ja esitatud tõenditest tulenevalt saab laenulepingu Inbank Finance AS-i ja kostja vahel lugeda sõlmituks. Käesoleval juhul ei puutu asjasse, et kaup on antud kolmandale isikule, sest käesoleva vaidluse esemeks on laenu andmine kauba ostmiseks, mitte müügilepingu ese. Müügileping on sõlmitud kostja ja Kaup24 vahel.

9.Kostja palub viivist vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel. Riigikohtu lahendi 3-2-1-162-12 punktist 20 tuleneb, et olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14. juunil 2005 tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05 tehtud otsusest. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes. Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad. Nimetatud lahendis jaotas Riigikohus ka tõendamiskoormuse. Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Seega on viivise ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus kostjal. Kolleegium märkis täiendavalt, et VÕS § 162 kasutab viivise kohta termineid „ebamõistlikult suur" ja „mõistlik". Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes VÕS §-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. VÕS § 7 lõigete 1 ja 2 kohaselt loetakse võlasuhtes mõistlikuks seda, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Mõistlikkuse hindamisel arvestatakse võlasuhte olemust ja tehingu eesmärki, vastava tegevus- või kutseala tavasid ja praktikat, samuti muid asjaolusid. VÕS § 113 lg 1 lause 3 kohaselt kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kohtu hinnangul ei ole viivisemäär 24% aastas ebamõistlik arvestades tegevusala ja praktikat. Majandus- ja kutsetegevuses oleval juriidilisel isikul, kes tegeleb laenude väljastamisega, on nimetatud viivisemäär mõistlik. Käesoleval juhul ei ületa sissenõutavaks muutunud viivis põhinõuet ja hageja ei taotle ka edasiulatuva viivise väljamõistmist üle põhinõude. Kohus peab vajalikuks täiendavalt mainida, et kostja pole ka esitanud tõendeid, millest saaks järeldada, et kostja majanduslik seis on väga raske. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud VÕS § 162 eelduste olemasolu.