Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

Menetluskulude jaotus

neljandasse jakku kantud hüpoteegiga. Kohtuistung Kohtuistungil 31.08.2009. a Võlausaldaja I jääb taganemisavalduse juurde. Võlausaldaja II lepinguline esindaja leiab, et esindajal ning kliendil puudub usaldus ajutise halduri vastu. Pankrotihaldur on oluliselt rikkunud pankrotiseaduse sätteid. Aruandes ei ole analüüsitud rahavoogusid. Selle aruande eest puudub alus mõistmaks välja halduri tasu. Võlgniku esindaja toetab aruannet. Hoonestusõigus ei ole tagasi langenud. Selle väärtus on nii suur, et me ei saa selles menetluses rääkida püsivast maksejõuetusest. Ajutine pankrotihaldur jääb aruande juurde. Aruandes esitatud seisukoht on õige ja objektiivne. Mingit erapoolikut suhtumist pole toimunud. Hoonestusõigus on jätkuvalt võlgnikul. Rahavoogude kohta- summad, koos hoonestusõiguse väärtusega võimaldavad katta kõik jooksvad kohustused. Nõude selguse kohta- tänaseks ei ole hoonestusõiguse tasu ja panga nõue selge, et kuulutada välja pankrot. Võlausaldaja esindaja lähtub arvamusest, et ajutise halduri aruanne peab ühtima võlausaldaja arvamusega, see ei ole tõsi. Rahavoog hoonestusõiguse perioodi eest on suur. Olen veendunud, et võlgnik ei ole alaliselt maksejõuetu. Võlausaldaja nõue on osaliselt vaieldav. Võlausaldaja II esindaja seletuse kohaselt on menetluses olemas SK nõue. Selle nõude on võlausaldaja II omandanud 3S Estonialt. Tegemist on sissenõutava nõudega. Kohtumääruse põhjendused Kohus, kuulanud ära võlausaldajate esindajad, võlgniku ja ajutise pankrotihalduri ning tutvunud toimiku kõigi materjalidega, on jõudnud järeldusele, et OÜ CE avaldus OÜ FI pankroti väljakuulutamiseks ei kuulu rahuldamisele. PankrS § 31 lg 1 alusel kohus kuulutab pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kohtule 28.08.2009. a esitatud ajutise halduri aruande kohaselt koosnevad võlgniku varad hoonestusõigusest asukohaga XXX Tallinnas, nõuetest kolmandate isikute vastu (3 803 600 krooni) ning pangakontol olevatest vahenditest (91 495.54 krooni). Hoonestusõiguse väärtuseks on ajutine haldur hinnanud vähemalt 10 miljonit krooni, kõige minimaalsem reaalne väärtus on vähemalt 5 miljonit krooni. Ajutise halduri aruande kohaselt võib võlgniku kohustused jagada 5 suuremasse gruppi. Esimese grupi moodustavad kohustused OÜ CE ees. Võlgnik ei ole vaidlustanud võlgnevust summas 1 916 091.92 krooni. Ülejäänud osas on võlgnik nõude tasaarvestanud ja seetõttu ei tunnista võlgnik kohustusi vastavas ulatuses OÜ CE ees. Teise grupi moodustavad kohustused laenulepingute alusel kokku summas 1 941 500 krooni, milliste olemasolu võlgnik tunnistab. Kolmanda grupi kohustustest moodustavad üürilepingute alusel saadud kuid tagastamata tagatisrahad kokku summas 247 500 krooni, mille üle vaidlus samuti puudub. Neljanda grupi moodustab maksuvõlgnevus Eesti Vabariigi ees kokku summas 51 788.51 krooni, mille üle vaidlus puudub. Viienda grupi moodustab potentsiaalne kohustus OÜ AK ees summas 4 885 111.08 krooni, mida võlgnik ei tunnista ning mida ajutine haldur ei pea õiguslikult põhjendatuks, kuivõrd nimetatud nõudest on võlausaldaja varem loobunud.

Eelnevast tulenevalt leiab haldur, et võlgnik ei ole maksejõuetu ning on suuteline täitma kõiki oma kohustusi. Võlgniku varad ületavad märkimisväärselt võlgniku kohustusi ning võlgnikul on püsiv ja ajas märkimisväärselt suurenev positiivne rahavoog üüritasude näol. Kohus peab andma hinnangu, kas antud asjaoludel on võimalik võlgniku pankrot välja kuulutada. PankrS § 15 lg 2 p 1 kohaselt kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. CEOÜ pankrotiavalduse (III kd tl 196) kohaselt omab võlausaldaja II FI vastu nõuet summas 335 123,39 EUR (5 252 556,45 Eesti krooni), mille CEOÜ on omandanud Aktsiaseltsilt SEB Pank ja nõuet summas 1 859 435,33 Eesti krooni, mille CEOÜ on omandanud D A ja G A . Võlausaldaja väitel on hoonestusõigus CEOÜ tagasi langenud, kuna hoonestaja ei ole maksnud hoonestusõiguse seadjale tasu kolme kuu jooksul maksmise tähtpäevast arvates (IV kd tl 194). Võlgniku vastuväite kohaselt võlausaldaja nõue, mis on omandatud AS-ilt SEB Pank on täies ulatuses hüpoteegiga tagatud. D. ja G. A omandatud nõude osas on võlgnik seoses hoonestusõiguse seadmise lepingu rikkumisega 02.02.2009. a esitanud D. ja G. A hoonestusõiguse tasu alandamise ja tasaarvestuse avalduse. Seega ei olnud D. ja G. A FI OÜ vastu nõuet summas 1 859 435.33 krooni, mida OÜ CE võõrandada. Lisaks leiab võlgnik, et hoonestustasu näol on samuti tegemist võlaõigusliku kokkuleppega, mis on tagatud Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX neljandasse jakku kantud hüpoteegiga (V kd tl 16). Kohus nõustub ajutise halduriga selles, et võlausaldaja OÜ CE lähtub ekslikust eeldusest nagu oleks hoonestusõigus tagasi langenud OÜ CE. Kuna käesoleval hetkel on OÜ FI endiselt hoonestusõiguse omanik (IV kd tl 167), tuleb seda ka OÜ FI varade hulgas arvestada (IV kd tl 119). Harju Maakohus annab tsiviilasjas 2-09-42169 hinnangu sellele, kas OÜ FI on kohustus teha tahteavaldust hoonestusõiguse kinnistu omanikule üleandmiseks (IV kd tl 205). Võlgniku vastuväite kohaselt on võlausaldaja AS-ilt SEB Pank omandatud nõue täies ulatuses hüpoteegiga tagatud. Kohtule on esitatud kinnistusraamatu väljavõte, millelt nähtub, et registriosa nr XXX neljandasse jakku on kantud CEOÜ kasuks hüpoteek summas 10 000 000 krooni kõrvalnõuetega 3 000 000 krooni. PankrS § 15 lg 2 p 2 järgi jätab kohus pankrotimenetluse võlausaldaja avalduse alusel algatamata, kui nõue on pandiga täielikult tagatud. Kohtu hinnangul on võlausaldaja AS-ilt SEB Pank omandatud nõue pandiga täielikult tagatud, mistõttu puudub pankroti väljakuulutamise alus. Poolte vahel on vaidlus selles, kas Harju Maakohtu kinnistusosakonna Tallinna jaoskonna registriosa nr XXX neljandasse jakku kantud hüpoteek tagab ka nõuet summas 1 859 435,33 Eesti krooni, mille CEOÜ on omandanud D A ja G A . Kohtule on esitatud 28.08.2002. a sõlmitud hüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping (IV kd tl 231) ja hüpoteegiga tagatud nõuete muutmise leping (IV kd 246), mille p 2.2. ja p 2.1.1. kohaselt on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded omaniku vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja omaniku vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest. Seega on kohtu hinnangul OÜ CE nõue võlgniku vastu PankrS § 15 lg 2 p 2 mõttes pandiga täielikult tagatud. 31.08.2009. a kohtuistungil esitas OÜ CE kohtule ja võlgnikule teatise, milles VT avaldab, et on 31.08.2009. a loovutanud SE AS nõude, mis tuleneb 08.09.2005. a OÜ FI ja SKOÜ vahel sõlmitud laenulepingust OÜ CE. Kohus on seisukohal, et 3S Estonia AS t omandatud nõuet ei saa kohus arvestada võlgniku pankroti väljakuulutamise alusena. PankrS § 15 lg 2 p 4 järgi kohus jätab pankrotimenetluse algatamata, kui võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud. PankrS § 10 lg 2 p 1 kohaselt võlgniku

maksejõuetuse põhistamiseks peab võlausaldaja muu hulgas tuginema vähemalt ühele järgmistest asjaoludest: võlgnik ei ole täitnud kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse sissenõutavaks muutumist ja võlausaldaja on teda kirjalikult hoiatanud kavatsusest esitada pankrotiavaldus (pankrotihoiatus) ning võlgnik ei ole seejärel kohustust täitnud 10 päeva jooksul. 3S Estonia AS t omandatud nõue ei olnud pankrotiavalduse esitamise aluseks, võlgnikule ei ole pankrotihoiatust esitatud. Kohus on seisukohal, et võlausaldaja ei ole võlgniku maksejõuetust kooskõlas PankrS § 15 lg 2 p 4 põhistanud. PankrS § 1 lg 2 järgi võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine ning lg 3 kohaselt juriidilisest isikust võlgnik on maksejõuetu ka siis kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Ajutine haldur on tuvastanud, et võlgniku olemasolevate kohustuste summas ca 4,99 miljonit krooni refinantseerimine on võimalik üüritulust tekkiva rahavoo arvel. Hoonestusõigust on võimalik võõrandada minimaalselt 5 miljoni krooniga ning ka seetõttu on võimalik selle arvelt katta kõik kohustused (V kd tl 9). Kohus nõustub ajutise halduri aruandes toodud järeldusega, et võlgniku puhul tuleb rääkida ajutistest makseraskustest. Kohus on seisukohal, et hoonestusõiguse väärtuse määramiseks ei ole haldur kohustatud tellima kinnisvarahindaja arvamust (V kd tl 47). Menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes ei saa haldur ka sellist menetluskulu ajutises pankrotimenetluses tekitada kui hoonestusõiguse väärtust on võimalik muul moel määrata. Haldur on lähtunud kohtu hinnangul põhjendatult kõige konservatiivsemast reaalsest hoonestusõiguse väärtusest (V kd tl 6). Kohus leiab, et võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele on põhjendatud, võlausaldaja avaldus tuleb jätta rahuldamata PankrS § 31 lg 1 ja PankrS § 15 lg 2 p 1, 2 ja 4 alusel. Ajutine pankrotihaldur TLindma on esitanud tasunõude 25,5 töötunni eest kokku summas 38 250 krooni ning tehtud vajalike kulutuste eest summas 963 krooni (lisandub käibemaks). Võlgnik ajutise halduri tasunõudele vastu ei vaidle. Võlausaldaja OÜ CE leiab, et ajutise halduri töö ei vääri tasustamist (IV kd tl 202, V kd tl 59). PankrS § 23 lg 1 kohaselt ajutisel halduril on õigus saada oma ülesannete täitmise eest tasu, mille suuruse määrab kohus, samuti nõuda oma ülesannete täitmiseks tehtud vajalike kulutuste hüvitamist. Tasu suuruse määramisel arvestab kohus ajutise halduri ülesannete mahtu, keerukust ja ajutise halduri kutseoskusi. Justiitsministri 18.12.2003. a määruse nr 71 „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord” § 2 punkti 6 kohaselt on ajutise pankrotihalduri tunnitasu ülemmäär on 1 500 krooni. Kohus leiab, et arvestades ajutise halduri töö mahtu, keerukust ja kutseoskust on põhjendatud määrata ajutise pankrotihalduri tasuks 38 250 krooni ja tehtud vajalike kulutuste ees 963 krooni (lisandub käibemaks). Kohtu hinnangul ei pea ajutise halduri nägemus võlgniku maksevõimest ühtima võlausaldaja arvamusega, mistõttu puudub alus jätta haldur tasustamata. Kohtul puuduvad andmed selle kohta, et ajutine haldur oleks suhtunud oma töösse erapoolikult. Kõik OÜ CE vastavad märkused (IV kd tl 202) tuleb jätta tähelepanuna, kuna on menetluses jäänud paljasõnalisteks. Justiitsministri 18.12.2003. a määruse nr 71 „Pankrotihalduri ja ajutise pankrotihalduri tasude piirmäärad ja hüvitamisele kuuluvate kulutuste arvestamise kord” § 1 punkti 6 kohaselt kohus võib hüvitatavad kulutused määrata büroole, mille kaudu haldur tegutseb. Ajutise halduri poolt tehtud vajalike kulutuste eest määratud 963 krooni, kuulub väljamaksmisele Advokaadibüroole Mägi Kraavi & Partnerid. PankrS § 150 lg 3 kohaselt kui kohus jätab võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata, hüvitab pankrotimenetluse kulud võlausaldaja. TsMS § 162 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Käesolevas menetluses esitasid pankrotiavalduse kaks võlausaldajat: OÜ Advokaadibüroo Eversheds Ots ja Co ning CEOÜ. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud täies ulatuses võlausaldajate kanda. TsMS § 174 lg 1 alusel menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist

lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Karin Sonntak Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.