Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Ande Tänav ja Imbi Sidok-Toomsalu
Otsuse tegemise aeg ja koht
27.11.2013, Tallinn
Tsiviilasja number
2-12-6611
Tsiviilasi
AS-i Lõhmus Holding hagi V T i vastu võla saamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
890 691,27 eurot
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 14.06.2013 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
V T i apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12.11.2013
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja AS Lõhmus Holdings (registrikood 10396826, asukoht Tartu mnt 2, Tallinn), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ain Kalme Kostja V T (XXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Repp
RESOLUTSIOON:
1.Tühistada Harju Maakohtu 14.06.2013 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule.
2.Apellatsioonkaebus rahuldada. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
Hagi asjaolud
1.AS Lõhmus Holding esitas 14.02.2012 hagi Harju Maakohtusse V T i vastu võla, intressi ja viivise 491 427,11 euro saamiseks.
2.13.06.2007 sõlmisid V T ja AS 3S Estonia (pankrotis) solidaarvõlgnikena ning AS Lõhmus Holdings laenuandjana laenulepingu, mille kohaselt andis võlausaldaja laenusaajatele laenu 7 947 200 krooni. Võlausaldaja on lepingu üles öelnud ning kogu laen kuulub kostja poolt tagastamisele. Kostja vastuväited
3.Kostja hagi ei tunnistanud, mh esitas kostja aegumise vastuväite. Esimese astme kohtu otsus
4.Harju Maakohus rahuldas 14.06.2013 otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 460 864,38 eurot, laenuintressi 29 826,89 eurot ja viivised 400 000 eurot, kokku 890 691,27 eurot. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda.
5.Hageja, kostja ja AS 3S Estonia leppisid 13.06.2007 laenulepinguga kokku, et kostja ja AS 3S Estonia võlgnevad hagejale 7 947 200 krooni laenuna. Kostja ja AS 3S Estonia kohustusid solidaarselt laenu tagasi maksma vastavalt kokkulepitud maksegraafikule. Alates 15.12.2007 makseid hagejale ei laekunud. 30.01.2009 andis hageja laenusaajatele täiendava tähtaja kohustuste täitmiseks kuni 13.02.2009. Kuna kohustusi ei täidetud, ütles hageja lepingu üles. Nimetatud asjaolude üle pooled ei vaielnud. Hageja palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse, intressi ja viivise. Kostja leidis, et nõuded on aegunud. Hageja nõustus, et aegunud on enne 17.08.2008 tekkinud nõuded ning vähendas põhinõuet 460 864,38 euroni.
6.Pooled vaidlesid selle üle, millal muutusid laenulepingust tulenevad nõuded sissenõutavateks. Kohus leidis, et eristada tuleb nõudeid, mis muutusid sissenõutavateks enne lepingu ülesütlemist nõuetest, mis muutusid sissenõutavaks lepingu ülesütlemisega. Enne lepingu ülesütlemist muutusid nähtuvalt laenulepingu lisaks olevast maksegraafikust sissenõutavateks 15.09.2008 - 15.01.2009 tasumisele kuulunud maksed, kogusummas 421 461,93 krooni. TsÜS § 154 kohaselt on korduvate kohustuste aegumistähtaeg sõltumata nõude õiguslikust alusest 3 aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. 2008.a septembrist detsembrini sissenõutavaks muutunud kohustuste aegumistähtaeg algas seega 01.01.2009 kell 00:00 ning 15.01.2009 sissenõutavaks muutunud kohustuse aegumistähtaeg 01.01.2010 kell 00:00.
7.Laenulepingu p 5.2 kohaselt oli laenuandjal õigus nõuda lepingu ülesütlemisel laenu kohest tagastamist. Kohus leidis, et ülesütlemise teates oli märgitud, et hageja nõuab pärast 13.02.2009 täiendavat teadet saatmata kogu laenusumma viivitamatut tagastamist. Hageja ise alustas viivisearvestust alates 14.02.2009, seega on tema käsitlus nõuete sissenõutavaks muutumise ajast vastuoluline. Tulenevalt laenulepingu p-st 5.2 ning ülesütlemise avalduses märgitust, muutusid laenulepingu ülesütlemisega laenulepingust tulenevad varasemalt sissenõutavaks muutumata nõuded
sissenõutavateks 14.02.2009, millest algas ka TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaja kulgemine.
8.TsÜS § 136 lg 2 kohaselt kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. TsÜS § 139 lg 9 järgi loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Seega oleks TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud 3-aastane tähtaeg 2008.a septembrist detsembrini sissenõutavaks muutunud kohustuste osas lõppenud 01.01.2012 kell 00:00, 15.01.2009 sissenõutavaks muutunud kohustuse osas 01.01.2013 kell 00:00 ja ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuete osas 14.02.2012 kell 24:00. Hagi esitati 14.02.2012 enne kella 24:00. Kostja viide Riigikohtu lahendile 3-2-1-95-08 ei ole asjakohane, sest selles lahendis selgitab Riigikohus aegumistähtaja alguse määramist TsÜS § 147 lg 3 alusel.
9.Vastavalt TsÜS § 160 lg-le 1 ja lg 2 p-le 3 peatub aegumine õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks ning hagi esitamisega on võrdsustatud avalduse esitamine maksekäsu kiirmenetluses või muus hagita menetluses. Vaidlust ei olnud, et 17.02. - 09.09.2009 oli kohtu menetluses hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks seoses 13.06.2007 laenulepingust tuleneva võlgnevusega. Kohus leidis, et isegi kui nõustuda kostja seisukohaga, et kohus oleks pidanud jätma avalduse menetlusse võtmata või läbivaatamata, ei mõjutaks see aegumise peatumist. Asjakohane ei ole viide TsMS § 426 lg-le 1, mille kohaselt kui kohus jätab hagi läbi vaatamata, loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Kohus leidis, et kõikide lepingust tulenevate nõuete aegumine peatus pankrotiavalduse menetlemise ajaks TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel. Kuivõrd nõuete aegumine oli peatunud enam kui 6 kuuks, aegunuks 2008.a septembrist detsembrini sissenõutavaks muutunud kohustused mitte varem kui juulis 2012, 15.01.2009 sissenõutavaks muutunud kohustus mitte varem kui juulis 2013 ning ülesütlemisega sissenõutavaks muutunud nõuded mitte varem kui augustis 2012. Seega ei ole hageja nõue üheski osas esitatud aegumistähtaega ületades.
10.Kostja leidis, et on hageja laenulepingust tulenevad nõuded 13.02.2009 tasaarvestanud 13.10.2008 seisuga 8 174 978,69 krooni (522 476,36 eurot). Pooled ei vaielnud, et hagejal olid 13.10.2008 laenulepingust tulenevad nõuded kostja vastu. Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks leppisid pooled kokku, et kostja võõrandab hagejale OÜ Fixor Invest osa nimiväärtusega 24 000 krooni hinnaga 1 kroon, kui laenulepingujärgsed kohustused on täidetud, on kostjal õigus osa sama hinnaga tagasi omandada. Kokkuleppe täitmiseks sõlmisid pooled 27.06.2007 müügilepingud.
11.Kostja leidis, et tal tekkis tagatisvara väärtuse hüvitamise nõue 13.10.2008 tulenevalt tagatisomandamise olemusest ning tuleks kohaldada analoogiat pandiga. Kohus leidis, et analoogiat pandiga AÕS § 295 alusel kohaldada ei saa. AÕS § 276 lg-s 1 sätestatud pandi mõiste kohaselt võib asja pandiõigusega koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks pant on seatud, on õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel, kui nõuet ei ole kohaselt täidetud. Pandi puhul ei lähe isikule, kelle kasuks on pant seatud, üle asja omandiõigus, poolte kokkuleppe sisuks oli aga omandi üleandmine. Õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele tekib panditud vara arvel, ka nõude kohaselt täitmata jätmisel ei lähe pandiga koormatud asja omandiõigus üle isikule, kelle kasuks on pant seatud. AÕS § 295 lg 1 kohaselt loetakse pantija kohustus täidetuks panditud asja müügist saadud raha ulatuses, millest on maha arvatud vajalikud müügikulud. Praegusel juhul ei ole hageja äriühingu osa võõrandanud ning pooled ei ole ka kokku leppinud, et hageja peaks nõude katteks osa võõrandama.
12.Tulenevalt laenulepingu p-st 6.3 ja osaühingu osa võlaõigusliku müügilepingu p-st 4.1 on kostjal õigus nõuda osa omandi üleandmist pärast laenulepingu täitmist. Tagatisomandamise sisuks on nõude tagatiseks omandi üleandmine ning sellele vastav kohustus omand kokkulepitud tingimuse täitumisel tagasi anda. Kui hagejal ei oleks olnud laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja vastu, siis ei oleks kostja osa temale ka
võõrandanud, sest nimetatud tehingu eesmärgiks oli poolte ühisel seisukohal üksnes laenulepingu täitmise tagamine. Seega oli laenulepingust tulenevate nõuete olemasolu osa omandi üleandmise põhjuseks ning ei saa muuta tehinguid vastuolus olevateks heade kommetega.
13.Ülesütlemisavaldus ei ole käsitletav osaühingu osa võlaõiguslikust müügilepingust taganemisena. Punkt 4.1 seab eelduseks laenulepingu täitmise, mitte kohase täitmise, mistõttu laenulepingu ülesütlemine ei välista kostja õigust osa omand tagasi saada. Ka juhul, kui hageja oleks osa võlaõiguslikust müügilepingust kooskõlas kostja seisukohaga 14.02.2009 taganenud, ei tekiks sellest kostjale tagatisvara väärtuse hüvitamise nõuet, pealegi tagasiulatuvalt, 13.10.2008 seisuga.
14.Kohus leidis, et kostjal ei olnud tekkinud 13.10.2008 tagatisvara väärtuse hüvitamise nõuet hageja vastu ei analoogia alusel AÕS § 295 lg 1 ega muul õiguslikul alusel. Kostja ei ole välja toonud, et tal olnuks 13.10.2008 muu rahaline nõue hageja vastu. Seega ei olnud täidetud VÕS § 197 lg 1 tasaarvestuse tegemiseks vajalik eeldus, et kummalgi poolel on teise suhtes kehtiv ja sissenõutavaks muutunud samaliigiline nõue. Kostja tasaarvestusavaldus on õigusliku tähenduseta. Seega on tõendatud, et kostja võlgneb hagejale hagis nõutud ja laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse 460 864,38 eurot.
15.Laenulepingu p 3.3 kohaselt kohustusid laenusaajad tasuma laenu tagastamata osalt intressi 5% aastas. Vaidlust ei olnud, et tasumata intressi summa on 29 826,89 eurot. Punkti 4.1 järgi on laenuandjal laenu tagastamisega viivitamisel õigus nõuda viivist 0,2% päevas sissenõutavaks muutunud põhivõlgnevuselt. Laenulepingu ülesütlemisest 14.02.2009 kuni hagi esitamiseni 14.02.2012 on viivitatud päevade arv laenu tagastamisega 1096 päeva ning hagejal oleks õigus nõuda viiviseid 1 077 208,22 eurot. Hageja vähendas viivisenõuet 400 000 euroni. Kostja viivisearvestusele vastu ei vaielnud. Apellatsioonkaebus
16.Kostja palub maakohtu otsuse tühistada ja jätta uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
17.Maakohus on otsuses leidnud, et kostja poolt hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks antud osa väärtus ei oma mingit mõju laenulepingust tulenevate summade katteks arvestamisel. Sisuliselt on maakohus leidnud, et tagatisvõõrandamise olukorras ei saa ühelgi hetkel lugeda laenulepingust tulenevaid kostja kohustusi kaetuks osa väärtusega. Seega hageja jääb osa omanikuks ning viimasel on lisaks õigus nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist. Kostja on seisukohal, et tagatisvõõrandatud osa väärtus tuleks võtta arvesse hiljemalt laenulepingust tulenevate nõuete hagi lahendamisel kostja vastu.
18.Maakohtu sellise lepingute tõlgendamise korral saaks hageja nõuda sisuliselt tagasi kogu laenulepingu alusel võlgnetavad summad ning lisaks sellele on hageja omandanud 0,06 euro eest osa tegeliku väärtusega 648 884,74 eurot (10 152 840 krooni). Kostja on jätkuvalt seisukohal, et kirjeldatud kujul lepingute tõlgendamine tooks kaasa lepingute tühisuse vastuolu tõttu hea usu põhimõtte ning heade kommetega TsÜS § 84 lg 1, § 86 lg 1 ning § 138 lg 1 koostoimes, sest tekitaks hageja alusetu rikastumise.
19.Erinevalt maakohtust leiab kostja jätkuvalt, et 27.06.2007 sõlmitud notariaalse lepingu p 3.3. kohaselt kohustus hageja mitte sekkuma OÜ Fixor Invest juhtimisse kuni laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni. Hageja eesmärgiks oli 13.10.2008 OÜ Fixor Invest juhtimise ülevõtmisega omandada lõplikult hageja poolt tagatiseks olev osa. Ühtlasi 27.06.2007 sõlmitud notariaalse lepingu (mille kohaselt oli kostjal õigus osa tagasi omandada) p 4.1. kohaselt sai kostja osa tagasi omandada üksnes laenulepingu kohasel täitmisel. Seega sai üksnes järeldada, et kostja minetas hageja tegevuse tõttu õiguse osa üldse kunagi tagasi saada, sest laenulepingu kohane
täitmine on lepingu ülesütlemise korral välistatud. Laenulepingu ülesütlemist võib käsitleda seetõttu ühtlasi ka 27.06.2007 sõlmitud notariaalsest lepingust taganemisena.
20.Ilmselge on, et pooled on soovinud laenulepingu lõpetada ning jätta osa laenulepingust tulenevate nõuete katteks hagejale, sh lugeda lepingust tulenevad nõuded osa väärtuse ulatuses kaetuks. Nimelt on hageja enda 30.01.2009 avaldusega öelnud lepingu üles alates 13.02.2009 ning kostja on teatanud enda 13.02.2009 tasaarvestamise avalduses, et loeb laenulepingust tulenevad nõuded kaetuks osa väärtusega ning on palunud hagejal kostjale laenulepingust tulenevaid kohustusi ületava osa väärtuse 126 408,38 eurot hüvitada. Osa väärtuse hindamist ei ole hageja kordagi sisuliselt vaidlustanud, vaid on seadnud kahtluse alla BDO Eesti AS-i 03.04.2009 arvamusega üksnes hindamismeetodi. Hindamismeetodi kahtluse alla seadmise lükkavad ümber aga audiitor A. Ki 06.03.2009 arvamus, 13.10.2008 AS SEB Pank kirjavahetus ning 16.09.2009 määrus tsiviilasjas nr 2-08-91409. Osa väärtuse hindamise suhtes jääb kostja maakohtus avaldatu juurde. Tagatisomandamise regulatsiooni vale kohaldamise tõttu on jätnud maakohus põhjendamatult arvestamata ka kostja esitatud osa väärtust tõendavate tõenditega.
21.Maakohus on asunud ebaõigele seisukohale, et AÕS § 295 analoogait ei saa antud juhul kohaldada, sest tagatisvõõrandamise korral ei toimu osa võõrandamist. Maakohus ei ole arvestanud asjaoluga, et analoogiat tuleks kohaldada tagatisomandamise erisusi arvesse võttes. Kuna tagatisomandamise korral osa ei võõrandata kolmandatele isikutele erinevalt pantimisest, siis tulekski tagatisomandamise situatsioonis arvestada laenulepingust tulenevate kohustuste katteks osa väärtus hetkel, kui on ilmne, et kostja laenulepingust tulenevaid kohustusi ei täida ning hagejal on tahe ( 13.10.2008 OÜ Fixor Invest juhtimise ülevõtmine, 30.01.2009 laenulepingu ülesütlemine ja kostja vastu pankrotiavalduse esitamine) ja kostjal soov jätta osa laenulepingust tulenevate nõuete katteks hagejale (kostja 13.02.2009 tasaarvestamise avaldus). Tagatisomandamise regulatsiooni õigel kohaldamisel ning tõendite õigel hindamisel oleks pidanud maakohus jätma hagi rahuldamata.
22.Kostja leiab jätkuvalt, et hageja nõue on täies ulatuses aegunud. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega ning tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kuna hageja nõue muutus sissenõutavaks alates 14.02.2009 kell 00:00, aegus hageja nõue kolme aasta möödumisel ehk 13.02.2012 kell 24:00. Ka Riigikohus on otsuses nr 3-2-1-95-08 arvestanud kolmeaastast aegumistähtaega selliselt, et kui nõue muutus sissenõutavaks 01.01.2004 kell 00:00, siis aegus nõue 31.12.2006 kell 24:00. Kuna hageja esitas kostja vastu hagi kohtusse 14.02.2012, on hageja nõue aegunud.
23.Laenulepingust tulenevate nõuete aegumine ei peatunud tsiviilasja nr 2-09-6398 menetluse ajaks. Nimelt TsMS § 426 lg 1 kohaselt hagi läbivaatamata jätmise korral loetakse, et hagi ei ole kohtu menetluses olnud. Antud juhul poleks pidanud maakohus tsiviilasja nr. 2-09-6398 menetlema või oleks pidanud jätma pankrotiavalduse läbivaatamata. Nimelt hageja ei olnud esitanud PankrS § 10 lg 2 p-i 1 ja PankrS § 14 lg 1 p-i 2 kohaselt seadusele vastavat pankrotihoiatust, mis on pankrotiavalduse esitamise eelduseks, ehk nõue ei olnud hoiatuse esitamise hetkeks 30 päeva sissenõutav (s.o laenuleping öeldi üles 13.02.2009 seisuga ning pankrotiavaldus esitati 16.02.2009). Hoolimata sellest, et tsiviilasjas nr 2-09-6398 jättis maakohus hageja pankrotiavalduse rahuldamata muudel asjaoludel, oleks pidanud praeguses asjas maakohus tuvastama, et hageja käitus kostja vastu pankrotiavaldust esitades halvas usus ning sellisel tegevusel ei saanud olla TsÜS § 86 lg 1 kohaselt õiguslikke tagajärgi ega oleks saanud lugeda aegumist peatunuks vastavalt TsÜS § 160 lg 2 p-ile 3.
24.Arvestades, et hageja on hagi osalise aegumise omaks võtnud, palus kostja igal juhul jätta vastavas osas hageja hagi rahuldamata ning TsMS § 163 lg 1 kohaselt menetluskulud ka vastavas osas hageja kanda. Seega oleks maakohus TsMS § 163 lg 1 kohaselt pidanud igal juhul jätma kirjeldatud osas menetluskulud hageja kanda.
Vastustaja seisukoht
25.Hageja palub jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu põhjendused
26.Tsiviilkolleegium, kuulanud ära poolte seletused ja tutvunud tsiviilasja materjaliga, leidis, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. TsMS § 656 lg 1 p 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendustest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada.
27.Maakohus leidis, et kuivõrd tagatisvara väärtuse hüvitamise nõuet ei tekkinud, ei oma asjas tähendust äriühingu osa väärtus 13.10.2008 seisuga, mistõttu kohus poolte vastavaid väiteid ei analüüsi ega nimetatud asjaolu tõendamiseks esitatud tõendeid ei hinda. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et tagatisvara väärtuse hüvitamise nõuet ei tekkinud. Seetõttu jättis maakohus alusetult sellekohased väited analüüsimata ja tõendid hindamata.
28.Esiteks käsitleb ringkonnakohus aegumise küsimust. Õige ei ole maakohtu järeldus, et kui nõue muutus sissenõutavaks 14.02.2009, millest algas ka TsÜS § 147 lg 1 kohaselt aegumistähtaja kulgemine, lõppes aegumistähtaeg 14.02.2012 kell 24:00. Kui hageja nõue muutus sissenõutavaks 14.02.2009 kell 00:00, siis aegus see kolme aasta möödumisel ehk 13.02.2012 kell 24:00. Käesoleval juhul ei ole aga hageja nõue aegunud, kuna nõuete aegumine oli TsÜS § 160 lg 1 ja lg 2 p 3 alusel peatunud enam kui 6 kuuks. Vaidlust pole selles, et 17.02.2009 - 09.09.2009 oli kohtu menetluses hageja avaldus kostja pankroti väljakuulutamiseks seoses 13.06.2007 laenulepingust tuleneva võlgnevusega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi siis, kui kohus oleks pidanud jätma pankrotiavalduse menetlusse võtmata või läbi vaatamata, ei mõjutaks see aegumise peatumist. Menetluse peatumise aluseks on asjaolu, et sama nõue faktiliselt oli kohtu menetluses, mitte see, kas kohus oleks pidanud seda menetlema või mitte.
29.Teiseks käsitleb ringkonnakohus tagatisomandamise küsimust.
30.Laenulepingust tulenevate nõuete tagamiseks leppisid pooled kokku, et kostja võõrandab hagejale OÜ Fixor Invest osa, mis oli enamusosa, nimiväärtusega 24 000 krooni hinnaga 1 kroon ning kui laenulepingujärgsed kohustused on täidetud, on kostjal õigus osa sama hinnaga tagasi omandada. Kokkuleppe täitmiseks sõlmisid pooled 27.06.2007 osa müügi- ja asjaõiguslepingu, millega osa omand läks üle hagejale ning osa tagasimüügi võlaõigusliku müügilepingu, milles pooled kohustusid sõlmima osa omandi tagasiandmiseks vajaliku asjaõiguskokkuleppe hiljemalt 14 päeva jooksul laenulepingu täitmisest kostja poolt.
31.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja poolt hagejale laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagatiseks antud osa väärtus ei oma mingit mõju laenulepingust tulenevate summade katteks arvestamisel. Ebaõiglane, tagatise olemuse ning poolte tahtega vastuolus oleks olukord, kus hageja jääb osa omanikuks ning tal on lisaks õigus nõuda kostjalt täies ulatuses laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.
32.Tagatisomandamise kohta tsiviilõiguses otsene regulatsioon puudub ning sellisel juhul tuleks TsÜS § 4 kohaselt rakendada analoogiat. AÕS § 295 kohaselt loetakse pandi korral tagatisvara realiseerimisel nõuded lõppenuks ning realiseerimisest ülejääv kuulub pantijale tagastamisele. Sarnane põhimõte on ka VÕS § 197 lg-s 2 sätestatud tasaarvestamise korral.
33.Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et analoogiat pandiga AÕS § 295 alusel kohaldada ei saa, kuna pandi puhul ei lähe isikule, kelle kasuks on pant seatud, üle asja omandiõigus, vaid pandipidajal tekib õigus pandiga tagatud nõude rahuldamisele panditud vara arvel. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et analoogiat tuleks kohaldada tagatisomandamise erisusi arvesse võttes.
34.Osa võõrandati esialgu formaalselt, kuni hageja täidab korrektselt laenu tagasimaksmise kohustust, mis nähtub sellest, et OÜ Fixor Invest jäi edasi kostja kontrolli alla. 27.06.2007 sõlmitud notariaalse lepingu p 3.3 kohaselt kohustus hageja mitte sekkuma OÜ Fixor Invest juhtimisse kuni laenulepingust tulenevate kohustuste kohase täitmiseni. Kostja esindaja ütluste kohaselt ringkonnakohtu istungil tagatise andmisel peeti silmas seda, et kui laenulepingut rikutakse, siis hageja saab enda kontrolli alla äriühingu ja rahavood. Äriühingu majandustegevusse sekkumine toimub siis, kui kostja ei suuda enam laenu tagasi maksta. Sellele vastas ka kostja õigus osa tagasi omandada üksnes laenulepingu täitmisel (27.06.2007 sõlmitud notariaalse lepingu p 4.1). 13.10.2008 OÜ Fixor Invest juhtimise ülevõtmine näitab hageja tahet omanda lõplikult tagatiseks olev osa, kuna oli saabunud olukord, kus kostja ei suutnud laenu tagasi maksta. Seoses lepingu ülesütlemisega hageja poolt, pole lepingu täitmine enam võimalik ning seega on kostja minetanud ka õiguse osa tagasi saada.
35.Käesolevas asjas saab tuvastada mõlema poole tahte laenuleping lõpetada ning jätta OÜ Fixor Invest osa hagejale. Hageja on seda väljendanud 13.10.2008 OÜ Fixor Invest juhtimise ülevõtmise, 30.01.2009 laenulepingu ülesütlemise ja kostja vastu pankrotiavalduse esitamisega. Kostja on oma tahet avaldanud 13.02.2009 tasaarvestamise avalduse tegemisega hagejale.
36.Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et kostjal tekkis 13.10.2008 tagatisvara väärtuse hüvitamise nõue hageja vastu analoogia alusel AÕS § 295 lg-ga 1. Seega on täidetud VÕS § 197 lg 1 tasaarvestuse tegemiseks vajalik eeldus, et kummalgi poolel on teise suhtes kehtiv ja sissenõutavaks muutunud samaliigiline nõue.
37.Kostja on tagatiseks olnud osa väärtust hinnanud ise diskonteeritud rahavoogude meetodil, millele hageja on vastu vaielnud, kuid pole omapoolset hinnangut esitanud. Osaühingu osa väärtuse kindlakstegemine on keerukas ja nõuab eriteadmisi. Maakohus ei ole selle küsimusega aga tegelenud. Hageja avaldas ringkonnakohtu istungil, et kui ringkonnakohus leiab, et osa väärtus omab tähtsust asja lahendamisel, tuleb asi saata tagasi esimese astme kohtule lahendamiseks, et suuremahulist tõendite hindamist oleks võimalik vaidlustada.
38.Menetluskulud tuleb esimese astme kohtul jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.
Ande Tänav
Imbi Sidok-Toomsalu
Gaida Kivinurm
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.