Pankrotiõigus › Juriidilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtumääruse peale võib pankrotiavalduse esitanud isik esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule Viru Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul kohtumääruse kättetoimetamisest.

ASJAOLUD

OÜ Võlaabi esitas 20. mail 2009 kohtule avalduse Vanakooli OÜ pankrotimenetluse algatamiseks. Pankrotiavalduse kohaselt on võlausaldaja esitanud 25. märtsil 2009 võlgnikule pankrotihoiatuse, milles paluti võlgnikul tasuda võlausaldajale võlgnevus 305 909 krooni. Võlgnevuse aluseks on võlgniku ja A.K. vahel 02. juulil 2003 sõlmitud tähtajatu laenuleping, millega A.K. andis võlgnikule laenu 200 000 krooni. A.K. loovutas nõude 06. märtsil 2009 võlausaldajale. 1(4)

2-09-23317 Võlausaldaja väitel moodustab võlgniku võlgnevus kokku 305 909 krooni, millest 200 000 krooni on põhivõlg, 55 589 krooni laenu intressid, 3120 krooni viivised ja 47 200 krooni kahju hüvitis. Võlgnik on oma 07. juuli 2009 vastuses võlausaldaja pankrotiavaldusele vaielnud võlausaldaja nõudele vastu. Võlgnik on seisukohal, et võlgniku ja A.K. vahel ei olnud laenulepingut sõlmitud ning A.K. maksis omal algatusel võlgniku kontole 200 000 krooni, olles ise osaühingu osanikuks. Võlgniku väitel on võlausaldaja seisukoht laenulepingu kohta tõendamata. Lisaks leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue 200 000 krooni ja kõrvalnõuete nõudmiseks on aegunud. Kohtule 27. juulil 2009 esitatud seisukohtades võlausaldaja ei nõustu võlgniku väidetega. Võlausaldaja leiab, et nõue ei ole aegunud, kuna tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Et A.K. ütles tähtajatu laenulepingu üles 21. novembril 2008, muutus laenu tagasimaksmise kohustus sissenõutavaks alates 21. novembrist 2008. Seega ei ole nõude kolme-aastane aegumise tähtaeg veel möödunud. Võlausaldaja märgib ka, et A.K. on tasunud osaühingule rahalise sissemakse oma osade eest summas 10 000 krooni ning seega ei saa 200 000 krooni maksmist osaühingu arvele lugeda osa eest tehtavaks sissemakseks vaid tegemist on võlgnikule antud laenuga. Võlausaldaja leiab, et võlgnik on maksejõuetu, kuna võlgnik ei täitnud peale pankrotihoiatuse esitamist kohustust tasuda 10 päeva jooksul võlgnevus. Lisaks märgib võlausaldaja, et vastavalt võlgniku 2008. aasta majandusaasta aruandele on võlgnikul põhivara kokku 791 549 krooni ja laenukohustusi kokku 853 313 krooni. Võlgnikule kuulub kinnisvara, millele on seatud hüpoteek AS SEB Pank kasuks kokku summas 720 000 krooni, mis näitab, et võlgniku varast jätkub vaid hüpoteegipidaja nõuete rahuldamiseks. Arvestades aga Ida-Virumaa kinnisasjade hinna langust kuni 70%, võib võlgniku vara väärtus olla tegelikkuses 360 000 krooni, mis ei kata tema kohustusi ning seega ei ole võlgniku maksejõuetus ajutine. Võlgnik esitas 12. augustil 2009 kohtule vastuväited võlausaldaja seisukohtade osas. Võlgnik selgitab, et osaühingule 200 000 krooni makstes oli A.K. tegelik tahe suunatud sellele, et anda võlgnikule rahalist abi. Olles ise võlgniku juhatuse liige, kasutas A.K. seda raha talle endale kuuluval kinnisasjal ehitustegevuse arendamiseks, s.o isiklikeks huvideks. Võlgnik leiab, et kuna A.K. 09. juulil 2008 müüs kinnistu 300 000 krooni eest võlgnikule, on ta võlgnikule antud raha tagasi saanud. Võlgnik palub jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Kohtule 25. augustil 2009 esitatud vastuses võlausaldaja võlgniku seisukohtadega ei nõustu. Võlausaldaja jääb oma väite juurde, et võlgniku ja A.K. vahel oli sõlmitud laenuleping 200 000 krooni osas. Samuti ei nõustu võlausaldaja, et A.K. kasutas seda laenu oma kinnisasjal ehitustegevuseks või et kinnistu müügiga oleks A.K. saanud võlgnikule antud laenu tagasi. Võlausaldaja palub algatada võlgniku pankrotimenetlus. Kohtuistung Kohtuistungil 07. septembril 2009 jäi võlausaldaja oma eelnevalt esitatud seisukohtade juurde. Võlgnik selgitas, et A.K.ga oli võlgnikul suuline kokkulepe. Kirjalikku laenulepingut ei sõlmitud temaga seetõttu, et suulise kokkuleppe kohaselt pidi võlgnik ehitama A.K.le maja ning seda sama raha eest, mille A.K. võlgniku arvele ise üle kandis. Maja ehitamise eesmärgiks oli asjaolu, et A.K. tundis toitlustamist, mis on võlgniku põhitegevus, ning oli vajalik, et A.K. elaks võlgniku tegevuskoha lähedal.

2(4)

2-09-23317 Võlgnik teatas, et võlgnikul ei ole võlgnevusi pankadele või maksuametile. Kuna aasta alguses oli omakapital miinuses, anti juuli kuus äriregistri poolt tähtaeg 3 kuud omakapitali viimiseks nõutavale tasemele. Mingeid takistuse selles osas võlgnik ei näe, kuna toimub majandustegevus ning kohtuistungi aja seisuga ei tohiks omakapital enam miinuses olla. Võlgnik leiab, et võlausaldaja väited laenu ja ka osaühingu maksejõuetuse kohta on alusetud. Võlausaldaja ei nõustunud võlgniku väidetega. Võlausaldaja väitel ei ole tõendatud, et A.K. laenu kasutati talle endale maja ehitamiseks, kuna A.K. ehitas ise omale maja eesmärgiga veeta seal oma vanaduspõlv. Maja müüs ta seetõttu, et tekkis konflikt sugulastega.

KOHTUMÄÄRUSE PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, pankrotimenetlus tuleb jätta algatamata.

kuulanud

ära

menetlusosalised,

leiab,

et

Kohus tuvastas, et võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad, kas võlausaldaja ja A.K. vahel, kes loovutas oma eeldatava nõude võlausaldajale, oli sõlmitud laenuleping ning millised olid selle lepingu tingimused. Võlausaldaja väitel oli võlgnikuga sõlmitud suuline ja tähtajatu leping 200 000 krooni laenu andmiseks võlgnikule. Võlgnik on seisukohal, et poolte vahel lepingut sõlmitud ei olnud ja A.K. poolt võlgniku arvele kantud 200 000 krooni oli mõeldud A.K.le maja ehitamiseks, s.o ettemaksuks. Muu hulgas palub võlgnik kohaldada võlausaldaja nõudele aegumist. Võlgnik leiab, et võlausaldaja nõue on tõendamata. Pankrotiseaduse (PankrS) § 15 lg 2 p 1 kohaselt, kohus jätab pankrotimenetluse võlausaldaja avalduse alusel algatamata, kui võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus jõuab järeldusele, et poolte vahel on vaidlus laenulepingu olemasolu, lepingu sõlmimise, lepingu tõlgendamise ja lepingu täitmise ning lepingulise kahju hüvitamise osas. Kohus saab tuvastada lepingust tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist analüüsides lepingu eesmärki ja tingimusi ning poolte käitumist tuginedes võlaõigusseaduse sätetele. Kohtu hinnangul ei ole võimalik käesoleva pankrotimenetluse raames poolte võlasuhtele hinnangut anda, kuna see eeldab tõendite põhjalikku analüüsi ja lepingupoolte vastavat argumentatsiooni. Kohus on seisukohal, et sellise hinnangu andmine pooltevahelisele õigussuhtele väljub pankrotimenetluse raamidest. Võlausaldaja väite osas võlgniku maksejõuetuse kohta asub kohus seisukohale, et puudub vajadus analüüsida, kas võlgnik on maksejõuetu või mitte, kuna võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust, s.o kohus on juba tuvastanud vähemalt ühe PankrS § 15 sätestatud aluse pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. Kohus leiab, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu, nõue on ebaselge ning vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Kohus jätab pankrotimenetluse algatamata ja lõpetab tsiviilasja menetluse. Vastavalt PankrS § 15 lg 4, kui kohus ei algata võlausaldaja pankrotiavalduse alusel pankrotimenetlust, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. 3(4)

2-09-23317 Menetluskulud tuleb jätta avaldaja kanda. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 174 lg 1 kohaselt, menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis.

Evi Kool Kohtunik

4(4)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.