2-07-25882/19 - Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium - lahend.ee

16.juulil 2007. a. esitas Richard Lemming Pärnu Maakohtusse hagi Jaanus Saadve vastu võla 127.000 krooni ja viivise 11.403 krooni väljamõistmiseks. Hageja laenas 21. märtsil 1995. a. kostjale 165.000 krooni sihtotstarbeliselt väikebussi Dodge ostmiseks, mille kohta on sõlmitud kirjalik võlakohustus. Kostja tõi väikebussi Rootsist 5. aprillil 1995. a. AS-i Jakko nimele. Kostja on täitnud hageja ees võlakohustuse vaid summas 38.000 krooni, kätte on saamata 127.000 krooni. Võlakirjas on kindlaks määramata kohustise täitmise tähtaeg. Esimest korda on nõue kostjale esitatud 18. augustil 2004. a. Kostja ise kinnitab nõude esitamist kevadel või suvel 2005. a. Kohtuvälisest lahendamisest on kostja keeldunud. Alates 9. novembrist 2006. a. on hageja oma valdusesse saanud nõuet kinnitavad tõendid. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg. 1 alusel on hagejal õigus nõuda viivist. Viivise suurus on hagi esitamisel 11.403 krooni. Kokkuleppe järgi pidi hageja bussi üle vaatama Tallinna Sadamas ja siis kas bussi vastu võtma või andma korralduse bussi vormistamiseks T. Kaljuvee nimele. Kokkuleppes ei olnud täpsustatud tehnilisi tingimusi, bussi väljalaskeaastat ega varustuse olemasolu. Väikebussi hinnaks pidi olema kuni 165.000 krooni. Kokkulepped olid sõlmitud kostja ja T. Kaljuvee vahel, kes leppis kostjaga kokku, millistele tingimustele buss vastama peab. Hageja leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule, hageja oli finantseerijaks. Kolmandaks isikuks oli T. Kaljuvee. Hagi ei ole aegunud. Hageja ei nõua esimese kohustuse täitmist, s. o. bussi üleandmist, vaid raha tagastamist, kuna kostja ei olnud õigustatud täitma kohustust kolmandale isikule. 2002. a. kehtima hakanud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 146 lg. 1 kohaselt on tahtliku rikkumise puhul aegumine 10 aastat. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema 1. juulist 2002. a. ja aegunuks saaks nõude lugeda 1. juulist 2012. a. Originaaldokumendid (võlakohustus) ei olnud hagejale kättesaadavad varem kui 9. novembril 2006. a. Sellest ajast algab aegumine. Kostja kinnitab ka ise, et rikkumine oli temale teada 2004. a. Hageja andis võlakohustuse originaali T. K. kätte samal päeval kui see koostati. 1997. a. hageja teadis, et buss ei vasta tingimustele. Bussi eest pidi T. K. maksma 1997. a. ja see on aeg, millest hageja teab oma õiguste rikkumisest. Hageja pöördus kostja vastu hagiga kohtusse, kuna K. ja N. ei maksnud hagejale ja kostjaga on leping, et tema sai hagejalt raha. Kostja vastuväited

Kostja hagi ei tunnistanud. Hageja lootis saadud kompensatsiooniraha teenima panna laenamisega koostööpartneritele AS-ist Jakko pärast väikebussi ostmist. Bussi osturaha andis kostjale enne ärasõitu Rootsi hageja juuresolekul AS-i Jakko juht. Kostja andis AS-i Jakko juhi soovitusel hagejale võlakirja, mille hageja pidi hävitama pärast bussi kättesaamist. Hageja ja AS-i Jakko juhi vahel oli usalduslik suhe. Kostja tõi väikebussi Rootsist AS-i Jakko nimele vastavalt kokkuleppele. Buss sai üle antud Tallinna Sadamas AS-i Jakko töötajatele. Sellega oli kokkulepe täidetud kokkulepitud viisil. Kostja ei veendunud, kas võlakiri ka hävitati. Bussi toomist tõendab omakorda hagiavalduse lisa 7. Kevadel või suvel 2004. a. võttis hageja kostjaga ühendust. Hageja väitis, et on väsinud AS-i Jakko tegelastega vägikaika vedamisest ning arvas, et kostja peaks aitama kätte saada raha sellelt ettevõttelt, kes olevat kolme aastaga bussi vaeseomaks sõitnud ja siis maha müünud. Ta olevat ainult osa raha kätte saanud. Kostja ei näinud abistamise võimalust. Mõni kuu hiljem sai ta hagejalt kirjaliku ähvarduse teatega, et hageja pöördub politseisse või kohtusse, kui kostja ei maksa talle koheselt 120.000 krooni. Hageja käis ka kostja juures. Selgitused, et pretensioonid oleks tulnud esitada mõistliku aja jooksul, mitte üksteist aastat hiljem, ei aidanud. Hagejal võib olla õigus nõuda raha kompanjonidelt pärast pettasaamist, mitte kostjalt välja pressida. Kostja ei tundnud T. K. ega ole lepingutingimustes kokku leppinud. Kuid kokku oli lepitud, et toodav buss läheb AS-ile Jakko. Bussi võtsid vastu AS-i Jakko töötajad. Hageja nõue on aegunud. Enam kui 10 aastat on bussi toomisest möödunud. Aegumise tähtaeg on 3 aastat. 21. märtsi 1995. a. võlakirjas on märgitud kohustuse täitmise tähtajaks „käesoleva kuu jooksul“, mis tähendab, et täitmise tähtaja viimaseks päevaks oli 31. märts 1995. a. Kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg. 1 järgi on üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Hetkel kehtiva TsÜS § 146 lg. 1 järgi on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg. 2 kohaselt tuleks aegumistähtaega arvestada TsÜS § 146 lg. 1 järgi, milleks on 3 aastat. Viimane hagi esitamise tähtaeg oli 31. märts 1998. a. Kui hageja oleks saanud oma õiguste rikkumisest teada hiljem, siis mitte hiljem kui 1997. a., mil hageja koos kolmandate isikutega bussi müüs ja saadud raha omandas. Seega hiljemalt 1997. a. pidi hageja olema teadlik kõigist tehinguga seotud asjaoludest. Ka sellisel juhul on tegemist nõude aegumisega. Kohtuistungil väitis hageja, et sai teada bussi saabumisest Tallinna Sadamasse samal päeval, kui see sadamasse jõudis, ehk

käsundilepingulise suhte, kui hageja andis volinikule lepingu objektiks oleva tehingu tegemiseks raha ja selle raha kasutamise eest kandis vastutust kostja (3-2-1-89-97). 1995. a. kehtinud TsK § 394 lg. 1 kohaselt kohustub käsunduslepingu järgi üks pool (volinik) teostama teise poole (volitaja) arvel ja nimel teatavaid juriidilisi tegusid. Lepingupoolteks võisid olla kodanikud ja juriidilised isikud. Lepingu objektiks oli juriidiline tegu - tehing. Pooled on tõendanud, et kostja kohustus Rootsist tooma hageja raha eest väikebussi Tallinna Sadamasse. Hageja raha sisse jäid auto ostuhind ja kõik transpordiga seonduvad kulud. Sama on märgitud võlakohustuses. Kirjalikult ei ole milleski muus kokku lepitud. TsK § 395 lg. 1 järgi peab volinik täitma käsundi vastavalt volitaja juhenditele. Kohustuse täitmist saab tõdeda eeskätt hageja enda ütluste järgi kohtuistungil. Hageja sai teada bussi toomisest aprilli- või maikuus 1995. a. Hageja oli suhelnud mitte kostjaga, vaid T. K., kes oli AS-is Jakko ja oli vahendaja bussi toomise juures. 1995. a. ei küsinud hageja kostjalt bussi kohta midagi. T. K. lubas bussi eest tasuda, aga ei tasunud. Kui kohtuistungil kostja kinnitab, et hageja ütles, kelle nimele buss tuua - see oli AS Jakko, siis hageja lisab, et T. K. oli juures. T. K. oli ka raha laenamise juures. Kostja ütluste kohaselt oli kokkulepe ja hageja teadis, et buss tuleb üle anda kolmandale isikule. Poolte ütlused kattuvad nii AS-i Jakko kui ka T. K. kui kolmanda isiku suhtes. Sellest saab järeldada, et saadud raha on ära kasutatud bussi ostmiseks, raha ei ole kaotsi läinud ning käsundusleping on täidetud 1995. a. märtsikuus, nagu see oli märgitud kohustuses. Käsunduslepingu puhul on tähtis usaldus. Üksnes täieliku usaldusega voliniku isikusse võib volitaja teha volinikule ülesandeks enda esindamise ja nõustuda võtma enda kanda kõik voliniku tegude tulemused. Hagejal oli 1995. a. täielik usaldus kostja vastu, kes oli talle täiesti võõras isik, andes temale 165.000 krooni. See usaldus kestis edasi, kuni kolmandad isikud ei hüvitanud hageja nõuet täielikult, andes talle bussi eest raha osaliselt. TsK § 395 lg. 1 järgi on volinik kohustatud täitma talle antud käsundi vastavalt volitaja juhendile. Kirjalikult neid juhendeid ei ole. Hageja selgitas kohtuistungil, et kokku oli lepitud kostja poolt bussi toomine Tallinna Sadamasse, seal vaatab hageja bussi üle ja siis võtab bussi vastu või annab korralduse bussi vormistamiseks T. K. Hageja leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule, kelleks oli T. K. Kaubadeklaratsioon (tl. 5) tõendab piiri ületust

1.juulit 2002. a. alanud aegumisega. Kohaldada tuleb enne 1. juulit 2002. a. kehtinud seadust, s. o. TsÜS-i. VÕS RakS § 9 lg. 3 kohaselt on hagi nõue aegunud 1. aprillil 2005. a. Seega on hagi esitatud pärast aegumistähtaja möödumist. Lähtudes TsMS § 449 lg. 3 viimasest lausest, teeb kohus aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi. Hageja väide, et tema sai võlakohustuse oma kätte alles 9. novembril 2006. a., ei ole arvessevõetav, sest nagu hageja on ise kohtuistungil öelnud, andis ta võlakohustuse K. kätte samal päeval, kui see koostati. Dokumendi selline vabatahtlik äraandmine ei anna hagejale soodustust nõude aegumise arvestamisel. Hagiavalduse asjaolud ja kõik kirjalikud täiendused või vastuväited ei kattu sellega, mida hageja on seletanud. Kohus peab kohtuistungil räägitut tõesemaks ja seda on hageja kattuvalt teinud erinevatel istungitel. Hageja kirjalikud vastuväited nõude aegumise tähtaja ja kostja tahtluse kohta jätab kohus arvestamata, sest tuvastatud ei ole poolte vahel laenusuhet ega kostja tahtlikku kohustuse täitmata jätmist. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja saata tsiviilasja uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Otsuses on kohtunik kirjutanud neid asju, mida uuriti teise kohtuniku arutamise ajal, kuid kes ennast asja arutamise juurest taandas. Kui kohtunik taandas ennast seetõttu, et ei olnud usaldusväärne, siis ei ole ka usaldusväärne see, mida ta teinud oli. Kui kohtunik ennast taandab, peaks asja arutamine hakkama uuesti algusest peale. Teine asja arutav kohtunik alustas eelistungiga, mis ei läinud üle kohtuistungiks. Kohtunik ei avaldanud ega uurinud dokumente, ei andnud lõppsõna, kuid teatas, et tõendite esitamise aeg on läbi. Kohus määras, et teeb teatavaks, kas teeb vaheotsuse või määrab asjas uue istungi aja. Kohus oleks pidanud märkima, et on asja ammendavalt arutanud ja läheb aegumise osas vaheotsust tegema. Nõue ei saa olla aegunud, kuna kostja varjas ennast hageja eest, hagejal ei olnud informatsiooni tema asukoha kohta. Võlakirja sai hageja T. K. kätte alles

Kaubadeklaratsioonist nähtub, nagu oleks tegelikult bussi eest tasunud AS Jakko. Kui aktsiaselts tasus bussi eest sularahas, mis võeti kassast, siis kuhu jäi hageja poolt antud raha. Selline käitumine ei saa olla kooskõlas hea usu põhimõttega. Kuna kostja ei ole käitunud heas usus, ei saaks aegumist nõudele kohaldada. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks, küll tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 p. 21 alusel täpsustada otsuse põhjendust. Maakohus tuvastas, et 21. märtsil 1995. a. sõlmisid pooled käsunduslepingu, milles kokkulepitud kohustuse pidi kostja täitma 31. märtsiks 1995. a. ning et kohustus muutus sissenõutavaks alates sellest kuupäevast. Kolleegium nõustub maakohtu poolt pooltevahelisele õigussuhtele antud kvalifikatsiooniga. Lepingu sõlmimise ja sellest tuleneva kohustuse sissenõutavaks muutumise ajal kehtinud TsÜS § 113 lg. 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Et vaidlusaluse lepingul põhineva nõude kohta ei olnud sätestatud teisiti, siis oli seaduse kohaselt nõudele kohalduv aegumistähtaeg 10 aastat. Enne selle tähtaja möödumist muutus aegumistähtaegu reguleeriv seadus ja alates 1. juulist 2002. a. kehtiva TsÜS-i § 146 lõikes 1 nähti ette, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Maakohus leidis õigesti, et asjakohane õigusnorm on VÕS RakS § 9 lõiget 1, milles sätestatu kohaselt tuleb vaidlusalusele õigussuhtele kohaldada uues TsÜS-is sätestatud 3-aastast aegumistähtaega. Kohus on aga ebaõigesti tuvastanud hagi aegumistähtaja kulu alguse. Kolleegium leiab, et kohaldada tuleb VÕS RakS § 9 lõiget 2, mille kohaselt juhul, kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-is või VÕS-is sätestatud aegumistähtaega alates

Õige on kaebuse väide, et maakohtus algselt asja arutanud kohtunik taandas end asja lahendamiselt, nõustuda ei saa aga väitega, nagu ei saaks usaldusväärseks pidada seda, mida end taandanud kohtunik menetluses teinud on. Taandatava kohtuniku toimingute kohta on TsMS § 28 lõikes 1 sätestatud, et pärast kohtuniku vastu taanduse esitamist ja enne selle lahendamist võib kohtunik teha üksnes edasilükkamatuid menetlustoiminguid, millel ei ole asja lahendi suhtes määravat tähtsust. Sama paragrahvi lg. 2 kohaselt, kui taandamisavaldus on ilmselt põhjendamatu, võib kohtunik menetlust jätkata, vaatamata taandamisavaldusele, kuid ei või teha kohtuastmes menetlust lõpetavat lahendit enne taandamisavalduse lahendamist. Taandamisavalduse rahuldamise korral on menetluse jätkamisel tehtud menetlustoimingud tühised. Seega ei tulene osundatust, nagu saaks pidada tühiseks kõiki taandatud kohtuniku tehtud menetlustoiminguid, nagu apellant on leidnud. Peale selle ei esitatud aga vaidlusalust asja menetlenud kohtuniku vastu taandust, vaid kohtunik pidas ise vajalikuks taanduda, põhjendades seda kostja käitumisega, mida pidas sobimatuks (tl. 126), kusjuures pärast kohtuistungil kostjaga tekkinud konflikti ei teinud kohtunik peale taandusmääruse koostamist mingeid menetlustoiminguid. Nii ei saa aga kerkida küsimust kohtuniku poolt varasemas menetluses tehtud menetlustoimingute tühisusest ja arvestamata jätmisest. Maakohus on otsuses andnud hinnangu hageja väitele, mis puudutab nõuet kinnitava tõendi oma valdusesse saamist, seega ei ole põhjendatud väide, nagu ei oleks sellele hinnangut antud. Seda, miks ta maakohtu hinnanguga ei nõustu, ei ole apellant kaebuses põhjendanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, nagu oleks kostja end tema eest varjanud, on konkretiseerimata ja paljasõnaline ning esitatud esmakordselt apellatsioonimenetluses, ilma et selle esitamist oleks kooskõlas TsMS § 652 lõikega 4 põhjendatud; juba sellest tulenevalt tuleb see jätta tähelepanuta ja kolleegiumil puudub vajadus sellele asjaolule sisulist hinnangut anda. Mingitele asjaoludele, mis annaksid aluse kaaluda VÕS § 6 lõikest 2 tulenevalt seaduses sätestatud aegumise kohaldamata jätmist, ei ole maakohtu menetluses samuti tuginetud. Apellatsioonimenetluses on apellant pärast kaebuse esitamist esitanud tõendid oma tervisliku seisundi kohta, millega on soovinud tõendada, et tal ei ole võimalik kohtusse ilmuda. Et ringkonnakohus menetleb asja kirjalikus menetluses ja menetlusosaliste kohtusse ilmumise küsimust ei tõusetu, siis ei ole need tõendid asjakohased ja tuleb apellandile tagastada. TsMS § 171 lg. 1 alusel tuleb menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kanda apellandil.