Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

kindlaks määramata kohustise täitmise tähtaeg. Kostja ei saa eeldada, et hageja temalt võlga tagasi ei nõua. Võlasuhte tekkimise ajal kehtis tsiviilkoodeks (TsK ja kohustisõiguse vastavad sätted: § 177 lg 1 – õigus nõuda kohustise täitmist; lg 2 – võlgnik on kohustatud kohustise täitma 7 päeva jooksul, arvestades nõude esitamisest; § 233 lg 1 – nõuetekohane täitmine lõpetab kohustise; lg 3 – võladokumendi olek võlgniku käes tõendab kohustise lõppemist kuni pole tõendatud muud. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 108 lg 1 kohaselt on õigus nõuda kohustuse täitmist. Esimest korda on nõue esitatud 18.08.2004. Kostja ise kinnitab nõude esitamist kevadel või suvel 2005.a. Kohtuvälisest lahendamisest on kostja keeldunud. Alates 9.11.2006 on oma valdusesse saanud nõuet kinnitavad tõendid. VÕS § 113 lg 1 alusel on õigus nõuda viivist. Viivis suurus on hagi esitamisel 11403 krooni. Kostja vastuväited Kostja ei tunnista hagi ja peab seda valeks. Hageja lootis saadud kompensatsiooniraha teenima panna laenamisega koostööpartneritele ASist xxxxxxxx peale väikebussi ostmist. Bussi osturaha andis enne ärasõitu Rootsi hageja juuresolekul AS xxxxxxx juht. Kuna kõik kostjat ei tundnud, siis andis kostja AS xxxxxxxx juhi soovitusel raha omanikule – hagejale võlakirja, mille hageja pidi hävitama peale bussi kättesaamist. Hageja ja AS xxxxxxx juhi vahel oli usalduslik suhe. Kostja tõi väikebussi Rootsist AS Jxxxxxxx nimele vastavalt hageja kokkuleppele. Buss sai üle antud Tallinna sadamas AS Jxxxxxxx töötajatele. Sellega oli kokkulepe täidetud kokkulepitud viisil. Kahjuks jäi veendumata, kas võlakiri ka hävitati. Bussi toomist tõendab omakorda hagiavalduse lisa nr 7, kus on sõnaselgelt kirjutatud AS J juhatuse liikme nii pooltevahelisest kokkuleppest kui ka selle täitmisest. Ükski pole talle pretensioone esitanud. Kevadel või suvel 2004 võttis hageja jostjaga ühendust. Hageja väitis, et on väsinud AS J tegelastega vägikaika vedamisest ning arvas, et kostja peaks aitama kätte saada raha sellelt ettevõttelt, kes olevat kolme aastaga bussi vaeseomaks sõitnud ja siis maha müünud. Ta olevat ainult osa raha kätte saanud. Kostja ei näinud abistamise võimalust. Mõni kuu hiljem sai hagejalt kirjaliku ähvarduse teatega, et pöördub politseisse või kohtusse, kui kostja ei maksa talle koheselt 120000 krooni. Hageja käis ka kostja juures. Selgitused ei aidanud, et pretensioonid oleks tulnud esitada mõistliku aja jooksul, mitte üksteist aastat hiljem. Tal võib õigus olla nõuda raha kompanjonidelt peale pettasaamist, mitte kostjalt välja pressida. Alusetu ja põhjendamatu hagi tuleb jätta rahuldamata. Kohtukulud jätta hageja kanda. Menetluse edasine käik Korraldaval kohtuistungil hageja ega tema esindaja ei aksepteerinud kostja vastust, põhjendades, et kokkulepe järgi pidi hageja bussi üle vaatama Tallinna Sadamas ja siis võtab bussi vastu või annab korralduse bussi vormistamiseks T. K. Hageja selgitab samal kohtuistungil veel juurde: kokkuleppes ei olnud tehnilised tingimused ega mis aasta toodang või varustus pidi olema; kokkulepe oli väike buss hinnaga kuni 165 000 krooni; kokkulepped olid kostja ja K. vahel, K. leppis kostjaga kokku, millistele tingimustele buss vastama peab. Samuti kinnitab hageja, et tema leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule. Selleks isikuks oli Kaljuvee. Bussi kostja tõi. Hageja oli finantseerijaks. Kostja väidab, et tema ei tundnud Kd ega pole tingimustes kokku leppinud. Kuid kokkuleppes oli see, et toodav buss läheb ASile J. Bussi võtsid vastu ASi J töötajad. Probleeme ei ole olnud üheksa aastat. Alles siis kurtis hageja, et ei saa aktsiaseltsilt raha kätte. Seetõttu on leidnud uue inimese, kes talle peaks raha andma. Samas on nõue aegunud. Enam kui 10 aastat on bussi toomisest möödunud. Aegumise tähtaeg on 3 aastat. 21.03.1995.a võlakirjas on märgitud kohustuse täitmise tähtajaks „käesoleva kuu jooksul“, mis tähendab täitmise tähtaja viimaseks päevaks oli 31.03.1995. !995.aastal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 113 lg 1 on üldine aegumistähtaeg 10 aastat. Hetkel kehtiva TsÜS § 146 lg 1 järgi

on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Võlaõiguse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕS RakS) § 9 lg 2 sätestab, kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses, siis arvestatakse TsÜS-s ja VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.a kehtinud seaduse, seega TsÜS § 146 lg 1 järgi, milleks on 3 aastat. Viimane hagi esitamise tähtaeg oli 31. märts 1998.a. Kui hageja oleks saanud oma õiguste rikkumistest teada hiljem, siis mitte hiljem kui 1997.a, mil hageja koos kolmandate isikutega bussi müüs ja saadud raha omandas. Seega hiljemalt 1997.a pidi hageja olema teadlik kõigist antud tehinguga seotud asjaoludest. Isegi kui hakata aegumistähtaega arvestama 1997.aastast, on ikkagi tegemist nõude aegumisega. Kohtuistungil aga väitis hageja, et sai teada bussi saabumisest Tallinna sadamasse samal päeval kui see sadamasse jõudis ehk 27. märts 1995.a. Kostja taotleb menetluse lõpetamist, lähtudes ja arvestades TsÜS § õigusnorme § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 ning VÕS RakS §-st 9 lg 2 toodud aegumistähtaegu. Hageja esindaja vaidleb aegumisele vastu. Originaaldokumendid (võlakohustus) ei olnud hagejale kättesaadavad varem kui 9.11.2006. Sellest ajast hakkab aegumine. Rikkumine oli kostjale teada 2004.a. Seda kinnitab kostja ise samuti. Hageja ise kinnitab kohtuistungil, et tema andis võlakohustuse originaali K kätte samal päeval kui koostati. Samuti selgitab, et 1997.a teadis, et buss ei vasta tingimustele. Bussi eest pidi Kaljuvee maksma 1997.a ja see on aeg, millest teab oma õiguste rikkumist. Tema küsib kostjalt raha sellepärast, et K. ja N. ei maksnud ja kostjaga on leping, et sai raha. Kohus annab hagejale võimaluse hagi asjaolude täpsustamiseks ning täiendavate tõendite esitamiseks. Kohtuistung lükatakse edasi. Hageja teeb täiendava hagiavalduse, milles selgitab üle, et vastavalt kohustusele jääb kostjale võlg. Kokku ei olnud lepitud täitmise tähtaega. Kohaldamisele tulevad VÕS sätted, kuna kostja on kinnitanud, et 2005.a suvel või kevadel hageja esimest korda esitas nõude. Hageja taotleb ka tunnistajate kutsumist istungile. Kostja vastab sellele, taotledes jätkuvalt menetluse lõpetamist aegumise tõttu. Hageja esindaja vastab sellele kahe kirjaliku vastuväitega, et kostja taotlus hagi aegumissätete kohaldamiseks ei ole põhjendatud ega õigustatud. Poolte vahel oli laenusuhe. Hageja ei nõua esimese kohustuse täitmist, s.o bussi üleandmist, vaid raha tagastamist, kuna kostja ei olnud õigustatud täitma kohustust kolmandale isikule. 2002.a kehtima hakanud TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tahtliku rikkumise puhul aegumine 10 aastat. Aegumistähtaega tuleb hakata lugema 1.07.2002.a ja aegunuks saaks lugeda 1.07.2012. Kostja teeb veelkord vastuväited, et tegemist on aegunud nõudega. Järgmisel kohtuistungil tekib vaidlus, kas on poolte vahel oli laenusuhe. Kostja ei pea lepingut laenulepinguks. Hagejaga oli kokkulepe, et buss antakse üle ASile J. Kui oleks selleks isikuks olnud hageja, siis oleks bussi saanud hageja. Hageja kinnitab kohtule, et sai teada bussi toomisest aprillis või mai alguses 1995.a, vist ikka aprillis. Kui sai teada, siis ta ei uurinud kostjalt. Suhtles Kaljuveega, kes oli ASis J ja oli vahendajaks bussi toomise juures. 1995.a ei küsinud kostjalt bussi kohta midagi. Eelmisel kohtuistungil on rääkinud nii nagu kokku lepiti. K. lubas bussi eest tasuda, aga ei tasunud. Kostja kinnitab, et hageja ütles kokkuleppimisel, kelle nimele tuua, see oli AS J. Hageja lisab juurde, et K. oli juures. Politseisse antud avaldus oli K. vastu. Kohus annab veelkord võimaluse täiendavaid tõendeid esitada. Kostja esitab täiendavad vastuväited, et võlakiri ei vasta VÕS § 396 lg 1 sätestatud laenulepingu mõistele. Tegemist on käsunduslepinguga VÕS § 619 järgi, mille puhul kohaldatakse TsÜS § 146 toodud tehingust tulenevaid aegumistähtaegu. Kostja taotleb

menetluse lõpetamist, lähtudes ja arvestades TsÜS §-dest 146 lg 1 ja 147 lg 1 ning VÕS RakS §-st 9 lg 3 toodud aegumistähtaegu. Seoses kohtuniku taandumisega kohtuistungi käigus jätkab kohus teises koosseisus. Sellel istungil kostja esindaja taotleb vaheotsuse tegemist nõude aegumise kohta. Hageja ei põhjenda oma taotlust, mis jäi eelmisel kohtuistungil lahendamata, ja kohus ei rahulda tema taotlust võtta juurde tollideklaratsioonis märgitud raamatupidaja poolt tehtud kannete seletust. Rohkem tõendeid hagejal ei ole enam esitada ja ta on nõus kohtuistungi jätkamisega, sest ei ole nõus aegumise kohaldamise taotlusega põhjusel, mis on märgitud hageja varasemas vastuses (tl 81). Sealt tulenevalt ei ole põhjendatud hagi aegumise kohaldatavus. Hageja argumendid ja põhjendus on järgmine. VÕS RakS § 9 lg 1 esimese lause kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Sama seaduse § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 1. juulist 2002.a. Sama seaduse § 9 lg 3 kohaselt kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. Hageja leiab, et antud juhul ei ole kohaldatavad sama seaduse lg 2 ja 3, sest kostja on teadlikult ja tahtlikult jätnud tagastamata laenusumma, mistõttu lähtuvalt TsÜS § 146 lg 4 on kohaldatav märgitud seaduse lg 1. See on üldreegel. Aegumata nõuete puhul tuleb lähtuda 1. juulil 2002 jõustunud TsÜS-st, mis annab uue reegli tahtluse kohta ning mida ei ole võimalik kohaldada enne kui alates 1. juulist 2002.a. Hageja nõue oli 1. juuliks 2002 aegumata ning kostja on tahtlikult jätnud hagejale laenu tagasi maksmata. Enne 1. juulit 2002 oli hagi aegumise üldine tähtaeg TsÜS § 113 järgi 10 aastat. Alates 1. juulist 2002 kehtima hakanud TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on aegumine 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Tahtlust on hageja põhjendanud sellega, et hageja teadmata omas kolmanda isiku volitust bussi vormistamiseks ning buss vormistati AS Jakko nimele; pärast bussi toimetamist Tallinna sadamasse ei informeerinud hagejat, seega ei taganud võimalust bussi üle vaadata ja pretensioone esitada; korduvalt on soovinud võlakohustust hävitamist, mis omakorda tõendab, et kostjal on soov käituda vastuolus õigusaktidega; jättis andmata kontaktandmed, et välistada hageja pöördumist täitmise nõudmiseks. Nendel põhjustel tuleb lugeda hagiaegumist alates 1.07.2002 + 10 aastat, seega hagi aegub 1.07.2012. Kostja taotleb veelkordselt menetluse lõpetamist, lähtudes ja arvestades TsÜS §dest 146 lg 1 ja 147 lg 1 ning VÕS RakS §-st 9 lg 3 toodud aegumistähtaegu. Tegemist on käsunduslepinguga. Käsund on saadud, täidetud, buss toodud Tallinna sadamasse, kusjuures hageja on kinnitanud seda, mis on märgitud 27.11.2007.a protokollis. Kostja tõi bussi sadamasse, bussi maksumus ei ületanud kokkulepitud hinda, samuti on hageja vastanud, et buss tuuakse kolmandale isikule. Lepingud käivad sisu järgi. Nõude esitamise algus algas 31.03.1995. Nõude esitamise tähtaeg oleks olnud 31.03.1998 ehk kui lähtuda tsiviilkoodeksist ja 10 aastasest aegumistähtajast, siis oleks olnud tähtaega 31.03.2005. TsMS § 449 lg 3 alusel taotleb teha vaheotsuse. Sellega saab teada, kas on tegemist aegumisega. Hageja ei ole nõus vaheotsusega. Kohus läheb nõupidamistuppa, et läbi vaadata kostja jätkuv taotlus kohaldada nõude aegumine ning teha selle kohta vaheotsus, mis on lubatud TsMS §-s 449 lg 1. Kohtu põhjendused

Poolte vahel on tekkinud vaidlus õigussuhtes, mis nende vahel eksisteeris 1995.a märtsikuus ja mida tõendab hageja poolt esitatud 21. märtsi 1995.a võlakohustus. Hageja peab suhet laenulepingust tulenevaks ja kogu tema nõue ongi sellele rajatud. Kostja peab suhet käsunduslepingujärgseks ja palub selle alusel kohaldada nõude aegumist vaheotsusena. TsMS § 499 sätestab vaheotsuse tegemise tingimused. Kolmanda lõike järgi aegumise vastuväite esitamise korral võib kohus asja kiirema lahendamise huvides teha aegumise kohta vaheotsuse. Aegumisele allub üksnes õigussuhtest tulenev nõue (RK lahend 3-2-1-73-08). Kohus hindab esitatud dokumenti, mis on pealkirjastatud võlakohustuseks (tl 4). Selle dokumendi sisuks on kostja poolt vastu võetud 165000 krooni hagejalt väikebussi Dodge ostmiseks Rootsist ja toimetamiseks Tallinna sadamasse dokumendi koostamise kuu jooksul. Määratletud on, mida rahasumma sisaldab, s.o ostuhinda ja kõiki transpordiga seonduvaid kulutusi Tallinnani. Dokumendi kuupäevaks on 21. märts 1995.a ja koostamiskohaks Paide linn. Sellel sisu järgi on tegemist käsunduslepinguga. Selgituseks peab kohus vajalikuks lisada, et tsiviilkoodeksi kehtimise ajal kasutati käsunduslepingut kõige sagedamini juhtudel, kui kodanikud või juriidilised isikud ühel või teisel põhjusel ei saanud ise teostada juriidilisi tegusid (sõlmida lepingut; saada või vastu võtta raha või teisi varalisi väärtusi; samuti materjalide või kaupade müümisel või ostmisel) väljapool elu- või asukohta. Sama käsitleb Riigikohtu lahend 3-2-1-89-97, tuvastades käsundilepingulise suhte, kui hageja andis volinikule lepingu objektiks oleva tehingu tegemiseks raha ja selle raha kasutamise eest kandis vastutust kostja. 1995.a kehtinud tsiviilkoodeksis oli käsundi kohta käivad sätted alates §-st 394. TsK §-i 394

hageja bussi üle ja siis võtab bussi vastu või annab korralduse bussi vormistamiseks K. Täiendavalt kajastab sama protokoll hageja ütlust, et tema leppis kostjaga kokku, et buss tuuakse kolmandale isikule, kelleks oli K. Kaubadeklaratsioon (tl 5) tõendab piiri ületust 27.03.1995.a, s.o bussi toomist Tallinna sadamasse ning andmete õigust kinnitab K. ja kaubasaajaks on AS J. Aktsiaseltsi töötajate viibimist bussi vastuvõtmise juures on kinnitanud ka kostja. See näitab omakorda käsundi täitmist märtsis 1995. Hageja on sellise tegevuse sisuliselt heaks kiitnud. Kohtule ei ole üldsegi usutav ega veenev, et hageja ei jälginud ega kontrollinud sellise suure rahakoguse kasutamist peale võõrale isikule üleandmist 1995.a. 27.11.2007.a kohtuistungil selgub, et hageja nõuab kostjalt raha sellepärast, et K. ei maksnud talle, aga kostjaga on leping raha saamise kohta. Kohus ei nõustu hagejaga, et esitatud võlakohustus on laenusuhe. Laenulepingu (TsK § 272) puhul annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Loetakse sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Objektiks on raha või liigitunnustega (arvu, kaalu ja mõõduga) piiritletud asjad. See eristabki laenulepingut teistest lepingutest. Pooled ei ole kokku leppinud, et nad kasutavad TsK § 238 lg 1 tulevat õigust, mis seisneb sellest, et kodanikel on õigus anda kohustisele, sõltumata selle tekkimise alustest, laenulepingu kuju. Sel juhul tuleks kohaldamisele laenulepingu kohta kehtivad eeskirjad. Kohus, olles läbi vaadanud toimiku materjalid ning poolte seletused kohtuistungitel, hinnanud neid kogumis ja vastastikuses seoses ning lähtudes eelpool märgitust, leiab, et poolte vahel on tekkinud 21.03.1995.a käsunduslepinguline suhe. Sellest lähtuvalt tuleb lahendada, kas kostja taotlus kohaldada nõude aegumist on põhjendatud. 1995.a TsÜS järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat (§ 113 lg 1) ning § 114 lg 2 järgi kohus kohaldab aegumist huvitatud poole nõudel ja jätab hagi rahuldamata. Samuti praegu kehtiva TsÜS § 143 kohaselt kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku nõudel. Vaidluses on kohustatud pooleks kostja, kes taotleb kohtult aegumise kohaldamist. Praegu kehtiv TsÜS § 142 annab aegumise mõiste. Õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 143 alusel kohus või muu vaidlust lahendav organ võtab nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. VÕS RakS § 9 lg 1 järgi TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne

muutus nõue hageja poolt sissenõutavaks. Kohtuistungil on leidnud tõendamist, et hageja oli nõus ja sisuliselt heaks kiitnud bussi vormistamise ASile J. Hageja, olles teadlik bussiga toimuvast, ei ole alustanud ega tõendanud raha varasemat tagasinõuet. Kohus ei ole tuvastanud aegumise peatumist tehingu tegemise ajal TsÜS §-s 120 sätestatud alustel. Sama TsÜS-s § 111 lg 1 ja § 112 sätestasid õiguste kaitset ja kaitse viise. Hageja ei ole neid kasutanud. Hagi aegumise kulg algab 1.04.1995 ja aegub 1.04.2005 1995.a TsÜS järgi. VÕS RakS § 9 lg 1 2. lause alusel on tegemist enne 1. juulit 2002 alanud aegumisega. Kohaldada tuleb enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, s.o TsÜS-i VÕS RakS § 9 lg 3 kohaselt on hagi nõue aegunud 1.04.2005. Hagi on esitatud 16.07.2007, s.o pärast aegumistähtaja möödumist. Lähtudes TsMS § 449 lg 3 viimasest lausest teeb kohus aegumise kohaldamisel lõppotsuse ega menetle asja edasi (RK lahend 3-2-1-73-08). Hageja väide, et tema sai võlakohustuse oma kätte alles 9.11.2006 ei ole arvessevõetav, sest nagu hageja on ise kohtuistungil öelnud, andis ta võlakohustuse Kaljuvee kätte samal päeval, kui see koostati, s.o 21.03.1995.a. Dokumendi selline oma käest vabatahtlik äraandmine ei anna hagejale soodustust nõude aegumise arvestamisel. Oluline on kohtule, et hageja hagiavalduse asjaolud ja kõik kirjalikud täiendused või vastuväited ei kattu sellega, mida hageja kohtuistungil oma vastustega kohtule või iseseisvalt istungil on seletanud. Kohus peab kohtuistungil räägitud tõesemaks ja seda on hageja kattuvalt teinud erinevatel istungitel. Hageja kirjalikud vastuväited nõude aegumise tähtaja ja kostja tahtluse kohta jätab kohus arvestamata, sest kohus ei ole tuvastanud poolte vahel laenusuhet ega kostja tahtlikku kohustuse täitmatajätmist. Kostja esitas taotluse hagejalt menetluskulude väljamõistmiseks. Kooskõlas TsMS § 173 lg 1 asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning lg 3 kohaselt menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, jäävad menetluskulud täies ulatuses hageja kanda. Täiendavalt selgitab kohus, et hageja oli vabastatud riigilõivu tasumisest ainult hagi esitamisel. Kohtumäärusega on talle sellest antud teada, et hagi rahuldamata jätmise korral tuleb riigilõiv tal täies ulatuses tasuda kohtumääruse alusel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

Heino-Vello Pihlak Kohtunik Kohtuotsus jõustus Riigikohtu 14.10.2009.a. määrusega nr 3-7-1-2-472 Tallinna Ringkonnakohtu 26.06.2009.a. k/otsuse nr.2-07-25882 Resolutsioon:

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.