Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

0,07%. Eeltoodust tulenevalt palus hageja mõista kostjalt välja põhivõla veotasu osas 48 500 krooni ning viivised 0,07% päevas põhivõlalt kuni põhivõla tasumiseni. Kostja vastus ja vastuhagi Kostja hagi ei tunnistanud. Esimest vedu ei teostatud nõuetekohaselt. Hageja viivise nõue on liiga suur. Viivise osas ei ole pooltel kokkulepet olnud. Kostja tellis hagejalt 20.12.2004 veo marsruudil Zaporožje - Sillamäe. Laadungiks oli 781 rulli kunstnahka. Ajal, mil autojuht puhkas, varastati autost 76 rulli kunstnahka. 2005.a. veebruaris leidis Ukraina miilits üles 59 rulli kunstnahka. Kostjalt veo tellinud Bulgaaria äriühing Rockman EOOD esitas kostjale kahjunõude, milles palus hüvitada 50 984,25 krooni (kadunud 17 kunstnaha rulli maksumus) ja 10 160 krooni (uue veo teostamise vajadus), kokku 61 144,25 krooni. Kostja ja Rockman EOOD tasaarveldasid omavahelised nõuded. Sellest tulenevalt tekkis kostjal varaline kahju 61144,25 krooni. Eeltoodust tulenevalt palus kostja hagejalt välja mõista kahju hüvitamiseks 61144,25 krooni. Hageja vastus vastuhagile Hageja vastuhagi ei tunnistanud. Kunstnaha ostjaks ning veo tellijaks oli Rockman EOOD, kes pöördus veo korraldamiseks kostja poole. Kostja pöördus hageja poole, kes tellis veo Leedu äriühingult UAB USMA I.K. Viimane oli tegelikuks vedajaks. Ukraina miilits on leidnud ka ülejäänud 17 rulli kunstnahka. Kostja ei ole tõendanud, et kahju on tekkinud. Kuna kaup läks kaotsi varguse tagajärjel, siis vabaneb vedaja formaalselt vastutusest. Tegeliku vedaja vastutus oli kindlustatud. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas osaliselt hagi ning jättis vastuhagi rahuldamata. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 46 978,70 krooni ja viivise 4113,50 krooni ning alates 18.03.2006 kuni põhivõla tasumiseni viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid 90% ulatuses kostja ja 10% ulatuses hageja kanda. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja osutas veoteenust 18.01.2005-24.01.2005 marsruudil TallinnSillamäe-Moskva ja 25.01.2005-01.02.2005 marsruudil Zaporožje-Sillamäe-Moskva. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et veoteenuse eest tuli kostjal tasuda vastavalt 15 500 krooni ja 16 500 krooni. Vaidlus puudub ka selles, et need summad on tasumata. Seega on hageja nõue ülalmärgitud osas kostja vastu põhjendatud. Pooltel on erimeelsused seoses veoteenuse osutamisega 2004.a. detsembris marsruudil Zaporožje-Sillamäe. Kuigi vaidlusalust veoteenust ei osutatud nõuetekohaselt, ei tähenda see, et hagejal puuduks üldse õigus veotasule. Pooled ei vaidle selle üle, et veoseks oli 781 rulli kunstnahka väärtusega 136 256,28 eurot. Samuti ei ole hageja vaidlustanud kostja väidet, et kaduma läinud 76 rulli kunstnaha väärtuseks oli 12 562,56 eurot. Seega moodustab kaotsiläinud kauba väärtus kogu veose väärtusest 9,22%. Pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusaluse veo eest pidi kostja hagejale tasuma 16 500 krooni. Kuna kohale toimetati kaup koguses, mille väärtus oli 90,78% kauba koguväärtusest, siis on hagejal õigus vastavale osale veotasust, mis moodustab 14 978,70 krooni. Vastavalt VÕS § 774 lg-le 1 tuleb kostjal hagejale tasuda põhivõlg kokku 46 978,70 krooni. Hageja on esitanud veoteenuse eest marsruudil Zaporožje-Sillamäe 29.12.2004 arve nr 2411520 summas 16 500 krooni maksetähtajaga 19.01.2005, veoteenuse eest marsruudil Tallinn-SillamäeMoskva 28.01.2005 arve nr 200370 summas 15 500 krooni maksetähtajaga 18.02.2005 ning

veoteenuse eest marsruudil Zaporožje-Sillamäe-Moskva 02.02.2005 arve nr 200680 summas 16 500 krooni maksetähtajaga 23.02.2005. Kõikidel arvetel on viivise määraks märgitud 0,07% päevas, kuid viivise suuruse märkimine arvel ei tõenda, et pooled oleksid viivise suuruses kokku leppinud. Ainuüksi asjaolu, et kostja on arve vastu võtnud, ei tähenda, et ta oleks nõustunud arvel märgitud viivise suurusega. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis seaduses sätestatud ulatuses. Hageja viivise nõue ei ole ebamõistlikult suur ja viivise vähendamine ei ole põhjendatud. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et varguse tõttu vabanes vedaja vastutusest CMR art 17 p 2 alusel. Kaup varastati autost ajal, mil sõidukijuht puhkas. Seega ei saa vargust nimetatud asjaoludel pidada selliseks sündmuseks, millest vedaja ei võinud hoiduda ja mille tagajärgi ta ei suutnud vältida. Ukraina äriühingu A.S Consulting-East poolt varguse asjaolude kohta tehtud akti kohaselt teatas Ukraina miilits 10.06.2005, et ka viimased 17 rulli kunstnahka on leitud. 12.09.2005 anti kogu leitud kaup, kokku 76 rulli kunstnahka, Ukraina miilitsa vastutuselt üle kauba müüja Ukraina äriühingu Iskož-2000 vastutusele. Seega on tõendatud, et kogu kaotsiläinud kaup on üles leitud. Väidet, et 12.09.2005 anti 76 rulli kunstnahka Ukraina äriühingule Iskož-2000 üle, toetab ka kostja poolt esitatud saatedokument CMR nr 3775395, millest nähtub, et 76 rulli kunstnahka saadeti 13.09.2005 Ukrainast Sillamäele. Rockman EOOD ja kostja 15.11.2005 kompromissleping ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Seega ei tõenda kompromisskokkulepe usaldusväärselt kahju tekkimist kostjale ning vastuhagi tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse ja saata asi täies ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi ja rikkunud menetlusõiguse norme. Kostja esitas 11.11.2008 istungil kohtule Ukrainast saadud ettevõtte ISKOZ-2000 ja ettevõtte Tehavtotrans B-kaardid ja Ukraina Statistika Komitee tõendid eelpool märgitud ettevõtete eksisteerimise kohta. Kohus neid tõendeid vastu ei võtnud ja otsustas mitte teha vastavaid päringuid tulenevalt kostja taotlusest. Kohus ei ole motiveerinud oma otsustust tõendeid mitte vastu võtma ning ei ole selgitanud, kuidas võis kostja saada kohtu poolt nõutud tõendeid varem. Eelviimane istung antud asjas toimus 09.10.2008. Tõendid on väljastatud 08.10.-14.10.2008. Kõnealused tõendid on väljastatud ettevõttele AS Kijevske Avtotansportne Pidpriemstvo, mitte kostjale. Kostja selgitas kohtule, et kuna tema ei saanud neid tõendeid kätte ise, siis oli ta sunnitud otsima läbi Ukraina partnerite, kes nõustuks taotlema kõnealuste dokumentide väljastamist. Tõendid saadeti kostjale nii kiiresti kui võimalik. Koheselt, kui tõendid saabusid kostja valdusse, siis edastas ta need kohtusse. Igal juhul on tõendid esitatud menetluse kestel. Kohus ega hageja ei ole vaielnud vastu väitele, et kostja ei saa ise kõnealuseid tõendeid kätte, kuna nende väljastamist saab taotleda vaid kohalik (Ukraina) ettevõte. Maakohtu seisukohad 21.12-27.12.2004 veo kohta on vastuolulised. Toimikus ei ole tõendeid, mille alusel võib järeldada, et hageja täitis omapoolsed kohustused, s.o toimetas nõuetekohasel viisil kaupa sihtkohta. Samuti puuduvad toimikus tõendid, et hageja oleks toimetanud sihtkohta ülejäänud 75 rulli kunstnahka. Vaidlust ei olnud, et seda tehti kostja kulul teise vedaja poolt. Hageja on kohustatud igal juhul antud kulu kostjale kompenseerima. Kohus ei ole põhjendanud,

mille alusel jääb täiendava veo maksumus kostja kanda. Seda enam, et hageja ei ole seda kohale toimetanud. Viivise väljamõistmisel väljus maakohus hagi piiridest. Hageja ei ole kohtule esitanud vastavasisulist taotlust, et ta loobub oma nõudest ja soovib viivise väljanõudmist VÕS § 113 lg 1 kohaselt. Hageja ei ole kohtule üldse esitanud nõuetekohast viivise arvestust. Eeltoodust tulenevalt oli kohtul vaid diskretsiooniõigus otsustada, kas hageja esitatud viivise nõue on seaduslik ja kuulub rahuldamisele või mitte. Kohus, aga saamata sellekohast taotlust, otsustas hageja esitatud viivise nõuet üldse mitte läbi vaadata ja määras seadusest tuleneva viivisemäära. Maakohtu tuginemine Ukraina äriühingu A.S Consulting–East aktile on põhjendamatu. Hageja esitas antud tõendi esialgu kohtule ilma allkirjadeta. Alles peale kostja osundamist antud puudusele, ilmnes hagejal sama tõend, kuid juba allkirjastatult. Tegemist on fabritseeritud tõendiga. Teisest küljest jättis kohus tähelepanuta, et antud akt ei olnud tehtud sõltumatu eksperdi vms poolt. Akt oli koostatud kindlustusseltsi UAB Ergo Lietuva tellimusel, kes oli veo teostanud vedaja kindlustusandja ja kes oli algusest peale huvitatud hüvitiste mittetasumisest. Eeltoodust tuleneb, et akt ei ole usaldusväärne. Maakohtu poolt kompromissilepingu mittearvestamine on motiveerimata ja põhjendamatu. Kostja selgitas kohtule, et Ukraina miilits leidis 59 rulli kunstnahka ja siis osteti juurde 17 leidmata jäänud rulli kunstnahka. Kohus ei ole selles osas seisukohta võtnud. Kostja palub asja juurde võtta ettevõtte ISKOZ-2000 ja ettevõtte Tehavtotrans B-kaardid ja Ukraina statistika komitee tõendid ning välja nõuda ettevõttelt ISKOZ-2000 ja ettevõttelt Tehavtotrans informatsioon ja dokumendid vastavalt 09.11.2007 taotlusele. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Kolleegium, olles ära kuulanud menetlusosaliste esindajad ning tutvunud toimikus olevate materjalidega, ei tuvastanud maakohtu poolt materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega menetlusõiguse normi rikkumist. Maakohus on otsust põhjendanud TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuete kohaselt ning on õigesti kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Tegemist on rahvusvahelisest veolepingust tuleneva õigussuhtega, mille osas tuleb kohaldada rahvusvahelise autoveolepingu konventsiooni (CMR) sätteid ning osas, milles CMR poolte õigussuhteid ei reguleeri, võlaõigusseaduse (VÕS) sätteid. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohtadega ning leiab, et kohus on põhjendatult rahuldanud hagi osaliselt ning jätnud vastuhagi rahuldamata. Tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 ringkonnakohus ei korda otsuses olevaid põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib kolleegium alljärgnevat: TsMS § 230 lg 1 järgi on poolte kohustuseks tõendada oma väiteid ja vastuväiteid. Õige on, et menetlusosaline võib taotleda kohtu abi tõendite kogumiseks, kui ta ise ei saa tõendit esitada (TsMS § 236 lg 2 ). Seejuures peab taotlus tõendite kogumiseks olema esitatud seaduses ettenähtud korras ja tähtajal. Taotluse läbivaatamisel peab kohus hindama, kas taotletav tõend on lubatav ja asjakohane, so kas ta omab tsiviilasjas tähtsust või mitte. TsMS § 229 lg 1 järgi peab tsiviilasjas tõend sisaldama teavet, mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja

vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Toimiku materjalide kohaselt esitas kostja taotluse tõendite kogumiseks 09.11.2007. Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjusel, et kostja ei esitanud välismaal asuvate äriühingute registrikaarte kohtu poolt määratud tähtajaks (t.lk.197). Seega on maakohus tõendite kogumisest keeldumist põhjendanud. TsMS § 238 lg 3 p 3 kohaselt kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada või keelduda tõendite kogumisest kui tõend esitatakse või tõendi kogumist taotletakse hilinenult. Apellant taotles uute tõendite vastuvõtmist apellatsioonimenetluses, kuid kolleegium ei tuvastanud alust uute tõendite vastuvõtmiseks. Ka ei ilme taotluses märgitud tõenditest, et need omaksid tähtsust vaidlusküsimuste suhtes. Poolte vahel puudus vaidlus asjaolu üle, et hageja teostas vedu, mis on tõendatud CMR saatelehtedega, ning et veotasu on kostja poolt maksmata. Apellandi väidetel vastustaja ei ole tõendanud, et kaup toimetati kohale nõuetekohasel viisil. Vastuväitest võib aru saada, et kui kaup toimetatakse kohale puudujäägiga, siis ei saa ka vedaja veotasu nõuda. Selline seisukoht on ekslik. CMR artikkel 23 punkt 4 kohaselt kuulub kauba osalise kaotsimineku korral hüvitamisele veomaks proportsionaalselt kahju suurusele. Seda ongi maakohus arvesse võtnud, mõistes kostjalt välja veotasu osaliselt. Seega otsus hagi osalises rahuldamises on igati seaduslik ja põhjendatud. Apellandi väidetel jättis maakohus vastuhagi põhjendamatult rahuldamata. Kolleegium selle väitega ei nõustu ning leiab, et Eurosped OÜ ei suutnud kahju olemasolu ja selle suurust usaldusväärselt tõendada. Apellatsioonkaebuse väidetel veoautost varastatud kunstnahkadest leidis Ukraina miilits üles 59 kunstnaha rulli, 17 rulli tuli juurde osta, mille osas ei ole kohus seisukohta võtnud. Apellandi väide on ekslik. Otsuse põhjenduste kohaselt A. S. Consulting-East aktist (t.lk.141-159) ilmneb, et Ukraina miilits leidis üles kogu varastatud kauba ja 12.09. 2005 anti kaup üle Ukraina äriühingule Iskož-2000. Kostja, kaheldes A. S. Consulting-East akti usaldusväärsuses, ei ole suutnud ümber lükata nimetatud aktis olevaid andmeid üleantud kunstnaha rullide koguse kohta. Nimetatud akti kohaselt ülesleitud rullid saadeti kaubasaajale 13.09.2005. Kohus on märkinud, et ka kostja ise on esitanud saatedokumendi, millest ilmneb, et 76 rulli kunstnahka saadeti tõepoolest 13.09.2005 Ukrainast Sillamäele (t.lk. 128-129). Apellandi väidetel on maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata esitatud kompromisskokkulepet. Nimetatud kompromisskokkulepe on sõlmitud Rockman EOOD ja PT Eurosped vahel 15.11.2005 selles, et toimub tasaarveldus 17 kunstnaha rulli maksumuse, veotasu 800 USD ja Rockman EOOD võla osas transporditeenuse eest. Maakohus tuvastas, et kogu kaup oli üles leitud, seega ei saanud kostjal tekkida varalist kahju 17 rulli kunstnaha maksumuse osas. Siit tulenevalt on maakohus põhjendatult asunud seisukohale, et kompromisskokkulepe ei tõenda usaldusväärselt kostjal tekkinud kahju olemasolu. Apellandi väidetel esines tal täiendav kulu 76 kunstnaha rulli toimetamisel sihtkohta, kuid kohus ei ole motiveerinud, miks ta jättis täiendava veotasu kostja kanda. Õige on, et puuduoleva kauba järelesaatmine sihtkohta on seotud veokuluga, kuid selle kulu suuruse tõendamise kohustus lasus kostjal. Vastuhagi kohaselt esitas Rockman EOOD OÜ-le Eurosped arve nr 00000039 800 USD ehk 10 160 krooni tasumiseks täiendava veoteenuse kasutamise eest. Toimikus olevast faktuurarvest nr 00000039 ilmneb, et maksjaks on hoopis Rockman EOOD. Sellest dokumentaalsest tõendist ei ilmne, kellele ja mille eest pidi Rockman EOOD maksma 800 USD (t.lk.127). Kolleegium leiab, et nimetatud tõendiga ei ole kostja tõendanud temal kahju olemasolu veokulu osas. Ka ei saa lugeda selle kahju tõendamiseks usaldusväärseks tõendiks kompromisskokkulepet.

Kolleegium ei tuvastanud materiaalõiguse normi ebaõiget kohaldamist ega hagi piiride ületamist viiviste väljamõistmisel. Hageja taotles viiviste väljamõistmist, lähtudes arvetel olevast 0,07%. Õige on, et hagis ei sisaldu konkreetset viiviste arvetust, kuid on esitatud nii viivise arvestuse lähteandmed kui ka selle lõppsumma. Maakohtu seisukoht on õige, et viivise suuruse märkimine arvetel ei tähenda pooltevahelise kokkuleppe olemasolu viivise määra osas, mistõttu kohaldas seaduses olevat määra, so VÕS §-i 113. Otsusega on välja mõistetud nõudes olevast summast väiksem viivise summa. Seega ei ole tegemist hagi piiride ületamisega. TsMS § 436 lg 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, kuivõrd kohtu ülesandeks on kohaldada õiget seadust. Arvestades eeltoodut, puudub alus maakohtu otsuse tühistamiseks. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama põhimõte kohaldub ka apellatsioonimenetluses. Seega tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Mare Merimaa

Kaupo Paal

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.