Vladimir Kislõi hagi AS Viljandi Aken ja Uks vastu tervisekahjustuse hüvitise ja mittevaralise kahju summas 100 000 krooni väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
100 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 27. mai 2008 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Vladimir Kislõi apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
12. mai 2009
Menetlusosalised ja nende
Apellant (hageja): Vladimir Kislõi, esindaja vandeadvokaat Toomas Bekker
esindajad
RESOLUTSIOON
Vastustaja (kostja): AS Viljandi Aken ja Uks, esindaja vandeadvokaat Raul Tosmann Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Tühistada Tartu Maakohtu 27. mai 2008 otsus ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada Vladimir Kislõi hagi AS Viljandi Aken ja Uks vastu tervisekahjustuse hüvitise ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ning mõista AS-lt Viljandi Aken ja Uks Vladimir Kislõi kasuks välja varalise kahju katteks 68 893 (kuuskümmend
kaheksa tuhat kaheksasada üheksakümmend kolm) krooni ajavahemiku 25.06.2002-30.04.2008 eest ja alates 01.05.2008 kuni töövõime taasläbivaatuseni 23.05.2009 igakuuliselt 1544.73 krooni (üks tuhat viissada nelikümmend neli krooni 73 senti) ning mittevaralise kahju katteks 70 000 (seitsekümmend tuhat) krooni. Mõista AS-lt Viljandi Aken ja Uks Vladimir Kislõi kasuks õigusabikulude katteks 7639.78 krooni (seitse tuhat kuussada kolmkümmend üheksa krooni 78 senti), riigilõivu katteks 1250 (üks tuhat kakssada viiskümmend) krooni ja 3000 (kolm tuhat) krooni ekspertiisikulude katteks ning riigituludesse 13 750 krooni (kolmteist tuhat seitsesada viiskümmmend krooni) riigilõivu katteks. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Kui kassatsioonkaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil, siis võidakse kassatsioonkaebus lahendada kirjalikus menetluses. Kassatsioonkaebuse Riigikohtule võib menetlusosaline esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Vladimir Kislõi esitas 28.09.2004 maakohtule hagi, milles taotles AS-lt Viljandi Aken ja Uks välja mõista hageja kasuks tervisekahju hüvitise ajavahemikul 25.06.2002 kuni 30.04.2008 155 430 krooni ja hüvitis edaspidiselt alates 01.05.2008 kuni töövõime taas läbivaatuseni 23.05.2009 igakuiselt 2 206.76 krooni, kohustades kostjat indekseerima hüvitist iga aasta
1.märtsil Statistikaameti avaldatud eelmise aasta tarbijahinna indeksiga. Hageja taotles lisaks mittevaralise kahju 100 000 krooni väljamõistmist. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 15.08.1996 töölepingu nr 651, mille alusel asus hageja kostja juures tööle pingitöölisena. Tema tööks oli puidupressil aknadetailide kokkupanek. 14.01.2002 viis tööandja ta puidutööpingilt üle tööle sorteerimislauale. Uueks tööülesandeks oli prusside sorteerimine laual ja nende virnastamine. Sorteerimislauale saabusid prussid rulltransportööril. Oma eelmisel tööpaigal ta transportööriga kokku puutunud ei olnud. 26.02.2002 kella 6.30 paiku juhtus temaga tööõnnetus. Transportööri rullide vahele oli sattunud puupind. See tuli ära võtta, kuna see takistas tööprotsessi ja kahjustas transportööri. Hageja otsis pingioperaatorit, kelle kohustuseks oli pind eemaldada, kuid teda tööpaigas ei olnud. Ka ei olnud kohal otsest ülemust ja töö vahetut korraldajat – meistrit. Kuna hageja tahtis ära hoida
rulltransportööri rikkumist, siis otsustas ta pinnu ise kõrvaldada. Transportööri ta seisma panna ei saanud, kuna seda sai teha ainult pingioperaator. Hakates vasaku käega transportööri vahelt pindu ära võtma, tõmbas liikuv kett hageja käe keti ja hammasratta vahele. Tööõnnetuse tagajärjel tekkisid rasked kehavigastused: vasaku käe I, II, III ja IV sõrme amputatsioon ning ulatuslik pehmete kudede vigastus. Hiljem on tekkinud täiendavad tüsistused: vasaku õlavarre osaline halvatus ja V sõrme kõõluste vigastus. Kuni 24.06.2002 maksti hagejale ajutise töövõimetuse toetust 100% palga ulatuses. Tartu Pensioniameti ekspertiisikomisjoni 27.06.2002 otsusega nr 026280 tunnistati hageja töövõime kaotuseks 80% ajavahemikul 25.06.2002 kuni 30.06.2003. 18.06.2003 arstliku ekspertiisi otsusega nr 042356 määrati hageja töövõime kaotuseks 60% ajavahemikul 01.07.2003 kuni 30.06.2005. Tööõnnetusega tekitati hagejale kahju, mis seisneb saamata jäänud sissetulekus, mida hageja oleks saanud, kui tema töövõime poleks vähenenud. Hagejale kahju tekkimises on süüdi kostja, kes rikkus tööohutuse eeskirju alljärgnevaga: - tööandja kasutas töövahendit (rulltransportööri), mis ei vastanud ohutustehnika nõuetele. Transportöörile ei olnud paigaldatud kaitsepiiret, mis oleks takistanud juurdepääsu ohualale ja ära hoidnud töötlemisjäätmete sattumist masina liikuvate osade vahele. Sellega rikkus kostja Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 4 lg 1 ja 2. Kaitsepiirded paigaldas kostja transportöörile pärast tööõnnetust, 2002 juulis; - tööandja ei korraldanud täiendjuhendamist enne hageja üleviimist teisele tööle (sorteerimislauale). Ta ei tutvustanud hagejale rulltransportööri ohutuseeskirju ega selgitanud, kuidas peab toimima, kui rulltransportööri mehhanismide vahele satuvad töödeldava materjali jäätmed. Sellega rikkus kostja töötervishoiu ja tööohutuse seaduse (edaspidi TTOS) § 13 p 12, 13, 14; 14 p 1, 2 ning sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kinnitatud „Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra“ § 7 lg 1 p 3, 4.
2.Kostja hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt on kahju olemasolu hagiavalduses toodud kujul olemas, kuid põhjuslik seos esineb kahju ja hageja enda tahtliku käitumise vahel. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi p 4.5 ja juhendi nr 3 „Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale“ (edaspidi Juhend nr 3) p 21 nõuet. Hageja lahkus tahtlikult oma töökohalt – sorteerimistransportöörilt – puidutööpingu juurde, kuhu tal asja polnud ja milleks tal polnud ka väljaõpet, rikkudes tahtlikult töölepingu punkti 2.1 ning AS Viljandi Aken ja Uks Töösisekorraeeskirjade p-de 18.1 ja 18.6 nõudeid. Operaator Kaarel Kalajõgi oli rulltransportööri töötamise hetkel Kälini lahksae juures ja hageja vastupidine väide on eksitav. Kuna hagejaga puutumuses olevaid töövahendeid polnud vahetatud või uuendatud, puudus vajadus juhendamise ja väljaõppe kordamiseks. Töötaja oli kohustatud järgima töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid. Tahtlikult ja jämedalt hageja poolt tööohutusnõuete eiramine põhjustaski tööõnnetuse, mille eest kostja tööandjana ei saa ega peagi kandma tsiviilvastutust.
3.Tartu Maakohus jättis 12. mai 2006 otsusega hagi rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis 9. oktoobri 2006 otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Riigikohtu 21. märtsi 2007 otsusega tühistati Tartu Ringkonnakohtu 9. oktoobri 2006 otsus ja Tartu Maakohtu 12. mai 2006 otsus materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ning saadeti asi Tartu Maakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus leidis, et kohtud on ebaõigesti lahendanud hagi TsK § 458 järgi, lugedes kostja suurema ohu allika valdajaks. Praeguses asjas rulltransportööri käitamine ei olnud suurema ohu
allikaks. Kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguvälise kahju hüvitamise aluseks enne
1.juulit 2002 oli TsK § 448. Nimetatud paragrahvi alusel kahjuhüvitise saamiseks peab kannatanu tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse. Kahju õigusvastaselt põhjustanud kostja süüd eeldatakse. Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel peab maakohus TsMS § 351 lg 2 järgi tagama selle, et pooled saaksid esitada õigel ajal ja täielikult oma seisukohad kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta. Maakohus peab hindama kõiki hageja väiteid, millega hageja põhjendab kostja tegevuse õigusvastasust, ning kostja vastuväiteid. Samuti tuleb võtta selge seisukoht põhjusliku seose esinemise kohta kostja tegevuse ja hageja kahju vahel.
MAAKOHTU LAHEND ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
4.Tartu Maakohus jättis 27. mai 2008 otsusega hagi rahuldamata. Otsuse kohaselt puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kostja ei ole rikkunud ohutustehnika reegleid ega jätnud hagejat ohutustehnika suhtes instrueerimata. Töölepingu p 2 kohaselt oli hageja töö sisuks töö puidutööpinkidel, milliseid töötaja oskab kasutada, ja juhul, kui tööpinkidel töö puudub, on töö sisuks kõik tööd tehases, mis tagavad tööandja operatiivse tootmistegevuse. Seega hageja paigutamine teisele tööle ei olnud üleviimine teisele tööle, kuna lepingus olidki tema töö sisuks kõik tööd tehases. Uuel töökohal oli hageja tööülesandeks prusside sorteerimine ja virnastamine. Kohus tegi paikvaatlusel kindlaks, et rulltransportööri juurde hagejal asja ei olnud. Tema kohustuseks ei olnud rullide vahele sattunud pindude võtmine. Rulltransportöör on osa Kälini tootmisliinist ja seda pidid teenindama kaks operaatorit. Operaator K. Kalajõgi ütlused kinnitavad, et rulltransportööri puhastamine pindudest oli nende tööülesandeks ja selleks seiskasid nad vajadusel kogu liini. Hagejal puudus igasugune vajadus minna võtma sinna sattunud pindu ära masina töötamise ajal. Mingit ohtu see pind masinale ei kujutanud. Paikvaatlusel kohal olnud operaator V. Stepanov kinnitas samuti, et hagejal puudus igasugune vajadus ja kohustus minna rulltransportööri vahelt pindu eemaldama. Seega ei ole õige ka hageja väide, et ta pidi igal juhul pinnu rullide vahelt ära võtma, muidu oleks see masina ära rikkunud. Ka hageja väide, et ühtegi operaatorit ei olnud kohal, ei vasta tõele. Puldis oli tööõnnetuse momendil operaator K. Kalajõgi. K. Kalajõgi ütluste kohaselt oli õnnetuse hetkel kapi juures, kust kõik oli täpselt näha. Hageja väide, et töövahend ei vastanud ohutustehnika nõuetele, ei leidnud tõendamist. Rulltransportöör ei olnud hageja töövahendiks, sest tema pidi töötama sorteerimislaual. Paikvaatlusel selgus, et rulltransportöör ei hakka üldse tööle, kui sellel puuduks ettenähtud kaitse. Rohkem kaitsekatteid transportöörile ei ole võimalik paigutada, sest siis ei oleks võimalik sellel töötada. Rulltransportööri montaaži ja töö kirjeldus kinnitab, et tehniliselt ei ole võimalik, et rulltransportöör töötaks ilma kaitsekatteta. Asjaolu, et ekspertiisiaktis on tuvastatud võimalus ka olemasoleva kaitsekatte puhul nii pindude kui käe sattumiseks keti ja ketiratta vahele, ei tähenda, et tööandja oleks rikkunud tööohutusnõudeid. Rulltransportöör oli tarnitud Austria firma Klöckner Industrieanlagen und Rohstoffe GmbH poolt ja vastas selleaegsetele Euroliidu tehnilistele ja ohutusnõuetele. Hageja väide, et teda ei ole instrueeritud, kuidas töötada rulltransportööril, on alusetu. Juhendamist ei olnudki vajalik korraldada, sest hageja töökohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks oli tal väljaõpe tehtud. Hageja eiras sissejuhatava töökaitsejuhendi p 4.5 ja Juhendi nr 3 p 21 nõuet, mille kohaselt masina töötamise ajal on keelatud selle puhastamine, korrastamine, seadistamine, remontimine, mutrite pingutamine, kettide pealepanek ja pingutamine, ummistuste kõrvaldamine, välja arvatud juhtudel, kui see on lubatud seadme passis oleva juhendi järgi. Viljandimaa Tööinspektsioon
jõudis 15.03.2002 samuti järeldusele, et tööõnnetus juhtus töötaja poolt ohutusnõuete eiramise tõttu. Hageja süü väljendub talle tutvustatud ohutustehnika eeskirjade jämedas tahtlikus rikkumises. Hageja lahkus tahtlikult töökohalt, rikkudes tahtlikult töölepingu p 2.1 – töö sisuks on tööd puidutööpinkidel, milliseid töötaja oskab kasutada. Samuti rikkus ta AS-is Viljandi Aken ja Uks töösisekorra eeskirjade p 18.1, mille järgi on töötaja kohustatud tegema kokkulepitud tööd, ja p 18.6 – mitte lahkuda töökohalt ilma otsese tööjuhi loata. Kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldalused on sätestatud TsK §-s 448, mille lg 2 kohaselt vabaneb kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekitatud mitte tema süü läbi. Seega vastutab kahju tekitamisest tuleneva vastutuse üldaluste kohaselt kahju tekitanu kannatanu ees, kui ta on süüdi kahju tekitamises. Kahetsusväärne on fakt, et töötaja omavoliliselt, selleks mitte mingisugust mõistlikku põhjust omamata, lahkus (läbides eelnevalt ca 4 m) sorteerimistransportöörilt puidutööpingi juurde, kuhu tal polnud asja ja milleks tal polnud ka väljaõpet. Sorteerimislaua juurest väljaulatuv trepiosa on 1,85 m, millest töötaja pidi ümber minema.
ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.V. Kislõi esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 27. mai 2008 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada. Kaebuse põhjendused: 1) on rikutud TsMS § 693 lg 2, sest asja uuel läbivaatamisel ei arvestatud Riigikohtu 21.03.2007 lahendis nr 3-2-1-2-07 toodud juhiseid. Maakohus on eiranud Riigikohtu seisukohta põhjusliku seose osas, mistõttu maakohus on ebaõigesti kohaldanud TsK § 448. Ebaõige on väide, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel ja et hageja süü, s.o ohutusreeglite väidetav tahtlik rikkumine hageja poolt, välistab põhjusliku seose kostja tegevuse ja hagejale tekitatud kahju vahel. Riigikohtu otsuse p-is 13 antud selgitusest nähtub, et põhjuslik seos võib olla välistatud kannatanu tahtluse tõttu ennast kahjustada. Maakohus ei tuvastanud, et hagejal oleks olnud tahtlus ennast vigastada. Seega esines põhjuslik seos kostja tegevuse ja hageja kahju vahel. Riigikohus on leidnud, et maakohus peab hindama kõiki hageja väiteid, millega hageja põhjendab kostja tegevuse õigusvastasust, kuid maakohus ei ole hinnanud kõiki hageja väiteid. Maakohus on eiranud Riigikohtu märkust, et asjas läbi viidud paikvaatlus on tehtud menetlusnorme rikkudes ning vaatlusprotokolli ei saa kasutada asjas tõendina; 2) on jäetud arvestamata, et hageja süü kahju tekkimises puudub. TTOS § 4 lg 1 kohaselt mõistetakse töökohana tööruumis paiknevat töökohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs. Rulltransportöör asus kõrvuti sorteerimislauaga. Rulltransportöörilt saabus lauamaterjal vahetult sorteerimislauale. Häired transportööri töös mõjutasid vahetult tööd sorteerimislaual. Hageja ei lahkunud omavoliliselt puidutööpingi juurde. Rulltransportöör ei olnud puidutööpink, vaid transpordiseade, mis teenindas sorteerimislauda. Rulltransportööri jaoks ei olnud määratud eraldi töötajat. Toimingud, mis olid seotud saematerjali vastuvõtmisega transportöörilt, teostas hageja. Hageja ei rikkunud ei töölepingut ega töösisekorra eeskirju. Ta tegutses kohas, kus ta igapäevaselt tööd tegi. Hageja ei saanud rikkuda ohutuseeskirju, sest kostja polnud neid temale tutvustanud. Juhend nr 3 „Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale“ hageja suhtes ei kehtinud, sest õnnetuse ajal ei töötanud ta puidutöötlejana. Sorteerimislaud ja rulltransportöör ei olnud puidutööpingid ning ülalnimetatud juhend nendele seadmetele ei laienenud. Sissejuhatavat töökaitsejuhendit pole hagejale tutvustatud; 3) on ebaõige kohtu väide, et kostja pole süüdi kahju tekkimises. Esiteks seisnes tööandja süü kahju tekkimises selles, et töövahend, rulltransportöör ei vastanud ohutusnõuetele. 17.11.2005 tehnilise ekspertiisi akti p 2 kohaselt oli rulltransportööril võimalik käe sattumine keti ja ketiratta vahele. Seega rulltransportööril kaitsekate puudus või ei olnud piisav, mistõttu töövahend ei
vastanud ohutustingimustele. Kohtu põhjendus, nagu ei oleks kostja ohutusnõuet rikkunud seetõttu, et rulltransportöör vastas väljalaskeaegsetele Euroliidu tehnilistele ja ohutusnõuetele, ei vabasta kostjat vastutusest, sest töövahendi seisukorra hindamisel tuleb lähtuda õnnetusjuhtumi ajal kehtinud ohutusnõuetest (EVS-EN 349 „Masinate ohutus“). Kasutades töövahendit, mis ei vastanud ohutustehnika nõuetele, rikkus kostja TTOS § 5 lg 3 p 1, mille kohaselt tööandja tagab, et töövahend on valmistatud nii, et on tõkestatud pääs selle ohualale. Teiseks rikkus kostja ohutuseeskirju sellega, et võimaldas tekkida olukorral, kus ohutusalaselt juhendamata V. Kislõi sai asuda puhastama rulltransportööri. Kostja teo õigusvastasus tuleneb Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määruse nr 13 „Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuded“ § 7 p 9 rikkumisest, mille kohaselt peab tööandja tagama, et töövahendit hooldab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe. Õnnetusjuhtumi ajal ei olnud kohapeal tootmise vahetut juhti − meistrit, kes oleks otsustanud, kes ja kuidas kõrvaldab rulltransportööri keti vahele sattunud pinnu. Sellisel juhul ei oleks väljaõppeta hageja seda tegema hakanud. Kostja 30.08.2005 kirjast nr KV-52 nähtub, et rulltransportööri juurde ei olnud loodud iseseisvat töökohta. Rulltransportööri tööd pidi juhtima lahksae põhioperaator V. Stepanov. Ka teda ei olnud õnnetusjuhtumi ajal töökohal. Need asjaolud põhjustasidki olukorra, kus hageja asus ise pindu rulltransportöörilt kõrvaldama, mille tagajärjeks oli kehavigastuse tekkimine. Maakohus ei andnud kohtuotsuses hinnangut hageja sellele väitele. Juhul, kui kohus hageja väitega ei nõustunud, tulnuks kohtul kohtuotsuses põhjendada, miks ülalmärgitud rikkumine ei olnud kahju tekkimise põhjuseks. Tekkinud olukorras, kus hagejal ei olnud võimalik meistrile või põhioperaatorile teatada avariist, toimis ta vastavalt TLS § 50 p-le 5 (töötaja kohustused), asudes kõrvaldama takistust ja kahju tekkimise ohtu. Hageja nägi ohtu, et rulltransportöör võib puruneda ning sellega tekib tööandjale suur kahju. Jättes hageja uuel töökohal juhendamata, rikkus kostja Sotsiaalministri 14.12.2000 määruse nr 80 „Töötervishoiu-ja tööohutuse väljaõppe ja täiendõppe korra“ §-de 5 ja 7 lg 1 p 3, 4 nõudeid, mille kohaselt töövahendi vahetamisel või töötaja ümberpaigutamisel teisele tööle korraldatakse töötaja täiendjuhendamine. V. Kislõile ei tutvustatud isegi sorteerija töökohustusi, seetõttu hageja ei teadnud, et rulltransportööri puhastamine ei kuulu tema töökohustuste hulka. Kostja ei selgitanud, kes ja kuidas peab tegutsema, kui rulltransportööriga erakorraliselt midagi juhtub. Juhendit selle kohta, kes on õigustatud rulltransportööri puhastama ja kuidas seda tehakse, ei olnud välja töötatud.
6.AS Viljandi Aken ja Uks vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Maakohtu 27. mai 2008 otsuse muutmata jätmist. Vastuväited: 1) on väär väide Riigikohtu juhiste arvestamata jätmise kohta. Nimetatud otsuse p-is 12 on märgitud, et kannatanu peab tõendama kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse. Hageja pole tõendanud mitte ühtegi TsK § 448 alusel õigusvastaselt (lepinguväliselt) tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldust. Kohus pidi hagi lahendama süül põhineva vastutuse sätete järgi, kuna kehavigastuse põhjustamisega tekitatud lepinguväiise kahju hüvitamise õiguslikuks aluseks enne 01.07.2002 oli TsK § 448. Väide, et maakohus ei ole hinnanud hageja kõiki väiteid, on paljasõnaline. Ka vaatlusprotokolli kui tõendi kõrvale jätmisel on toimikus küllaldaselt tõendeid, mis kogumis ja üheselt tõendavad kostja teo õigusvastasust ja kohus on nendele ka viidanud. Toimikumaterjalides on ka ettevalmistusosakonnast skeem (pealtvaade), mida apellant pole vaidlustanud, seega vaatlusprotokoll kordab kälini ja sorteerimislaua ja hageja töökoha paiknemist. Seega on kohtu järeldused sisult õiged; 2) on kohus õigesti leidnud, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Hageja lahkus omavoliliselt töökohalt, kõndis ca 4 meetrit sellest eemale, ronis ülekäigutrepi alt läbi, lükkas kõrvale sorteerimistransportöörile saabuva puitmaterjali. Faktiliselt hageja tungis võõrale territooriumile, tsooni, kuhu tal polnud õigust minna ja milleks puudub
hagejal igasugune õigustus. Hageja rikkus töökaitsejuhendi p 4.5 ja Juhendi nr 3 „Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale“ p 21, samuti rikkus töölepingu p 2.1 töö sisust tulenevat kohustust: töö sisuks on tööd puidutööpinkidel, milliseid töötaja oskab kasutada. Samuti rikkus hageja töösisekorra eeskirjade p-des 18.1 ja 18.6 sätestatut. Kohus on õigesti leidnud, et hageja süü, s.o ohutusreeglite väidetav tahtlik rikkumine hageja poolt, välistab põhjusliku seose kostja tegevuse ja hageja kahju vahel; 3) on kohus õigesti hinnanud hageja poolt esitatud tõendeid ja põhjendatult asunud seisukohale, et hageja poolt on jätkuvalt tõendamata kostja tegevuse õigusvastasus. Kaebusest ei selgu, milline on apellandi poolt väidetav ohutusnõue, mis kehtis õnnetusjuhtumi ajal. Apellant tsiteerib eksitavalt 17.11.2005 ekspertiisiakti, jättes välja sõnad „/.../ kui parajasti ristiolevale kettkonveierile materjali ei tõugatud“. Töövahend vastas ohutustehnika nõuetele, kostja pole rikkunud TTOS § 5 lg 3 p 1, mille kohaselt tööandja tagab, et töövahend on valmistatud nii, et on tõkestatud pääs selle ohualale. Rulltransportööri tegevusse sekkumiseks puudus igasugune objektiivne vajadus. Väited selle kohta, et rulltransportööri juurde ei olnud loodud iseseisvat töökohta ja V. Stepanovi puudumise kohta on paljasõnalised. Tööandja ei ole rikkunud tööohutuse nõudeid. Hagejal puudus töötamise ajal juurdepääs rulltransportööri juurde.
EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS
7.Tartu Ringkonnakohus rahuldas 20. oktoobri 2008 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas maakohtu otsuse. Ringkonnakohus tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja kehavigastusega tekitatud varalise kahju eest ühekordse hüvitise 108 801 krooni ja alates 1. maist 2008 kuni hageja töövõime taasläbivaatamiseni
23.mail 2009 iga kuu 1544.37 krooni 73 senti ning mittevaralise kahju eest hüvitise 70 000 krooni. Ühtlasi mõistis ringkonnakohus kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud.
8.Riigikohus tühistas 25. märtsi 2009 otsusega nr 3-2-1-14-09 Tartu Ringkonnakohtu
20.oktoobri 2008 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Otsuse kohaselt on ringkonnakohus rikkunud TsMS § 442 lg-s 8 ja TsMS § 654 lg-s 5 ettenähtud kohustust võtta põhjendatud seisukoht poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete kohta, mh seletada, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Kostja tugines hagiavaldusele esitatud vastuses mh sellele, et ta on hagejale maksnud vabatahtlikult kahjuhüvitist 39 908 krooni. Oma väite tõendamiseks esitas kostja maakohtule maksekorraldused nr 2316 ja 2506. TsMS § 654 lg 5 järgi peab ringkonnakohus võtma põhjendatud seisukoha poolte kõigi esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, muu hulgas seletama lühidalt, miks üks või teine asjaolu ei oma asja lahendamisel tähendust. Ringkonnakohus rikkus seda sätet, sest jättis kostja eelnimetatud väite ja tõendid tähelepanuta. Kuna ei ole selge, kas kostja maksis väidetava hüvitise hagejale varalise või mittevaralise kahju hüvitamiseks, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada tervikuna, s.o nii varalise kui ka mittevaralise kahju hüvitamise osas. Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus tegema kindlaks, kas, mis liiki kahju ja kui suures ulatuses on kostja hagejale hüvitanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL
9.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning Tartu Maakohtu 27. mai 2008 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab V. Kislõi hagi AS Viljandi Aken ja Uks vastu tervisekahjustuse hüvitise ja mittevaralise kahju väljamõistmiseks osaliselt ning mõistab AS-lt Viljandi Aken ja Uks V. Kislõi kasuks välja varalise kahju katteks ühekordselt 68 893 krooni ja alates 01.05.2008 kuni hageja töövõime
taasläbivaatamiseni 23.05.2009 igakuuliselt 1544.73 krooni ning mittevaralise kahju katteks 70 000 krooni. Ühtlasi tuleb kostjalt mõista välja hageja menetluskulud.
9.TsMS § 693 lg 2 kohaselt on riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
10.TsK § 448 alusel peab kannatanu kahjuhüvitise saamiseks tõendama tekkinud kahju, põhjusliku seose kahju ja kostja teo vahel ning kostja teo õigusvastasuse. Õigusvastaselt kahju põhjustanud kostja süüd eeldatakse. Ringkonnakohus leiab, et nii mittevaralise kui varalise kahju osas on olemas TsK §-s 448 sätestatud kahju hüvitamise eeldused.
11.Kahju hüvitamise eeldusena tuleb eelkõige tuvastada varalise kahju tekkimine. Pooltel ei ole vaidlust selles, et 26.02.2002 toimunud tööõnnetuse käigus sai hageja raske kehavigastuse ning seetõttu varalist kahju. Kostja vastusest hagile nähtub, et hagejal varalise kahju olemasolu hagiavalduses toodud kujul on olemas. Ringkonnakohtu istungil 30. septembril 2008 kinnitas kostja samuti, et ta ei vaidle vastu varalise kahju suurusele ning selle arvestuse õigsusele.
12.Samuti on asjas olevate tõenditega tõendatud hagejal mittevaralise kahju tekkimine. Arstliku ekspertiisi otsus nr 042356 (kohtutoimiku I kd, tl 11) tõendab, et hageja kaotas tööõnnetuse tagajärjel vasaku käe neli sõrme, samal käel on raske õlaliigese kontraktuur. Vigastusest tingitud funktsioonihäire tõttu ei ole hageja võimeline tegema tööd tööaja üldisele riiklikule normile vastavas mahus. Arstliku ekspertiisi otsus nr 200149 (kohtutoimiku I kd, tl 122) tõendab lisaks, et hageja pöidla lõppfalang ja V sõrme funktsioon on tugevalt häiritud – funktsiooni kahjustus on võrdsustatav viie sõrme puudumisega. Keskmine puue põhjustab lisakulutusi ning hageja vajab kõrvalabi, kuna ei tule iseseisvalt toime hügieenitoimingutega ja riietumisega. Eeltoodu kinnitab, et tööõnnetuse tagajärjel kaotas hageja püsivalt kehalise terviklikkuse (vasakul käel viie sõrme puudumine), mistõttu langes tema elukvaliteet, kuna igapäevane tegevus ja elukorraldus sõltub teiste isikute abist. Eeltooduga on hageja tõendanud mittevaralise kahju olemasolu. Nimetatud asjaoludele ei ole kostja vastuväiteid esitanud. Põhjendatud ei ole kostja vastuväide, et mittevaralise kahju osas puudub apellatsioonkaebus. Apellatsioonkaebuses taotles hageja maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldatakse. Hagis nõudis hageja muuhulgas mittevaralise kahju väljamõistmist. Menetlusabi taotluses (kohtutoimiku II kd, tl 71) märkis hageja, et vaidlustab kohtuotsust summas 281 902 krooni, mis sisaldab ka mittevaralise kahju nõuet. Samuti kinnitas hageja ringkonnakohtu istungil 30. septembril 2008, et ta nõuab hagi rahuldamist täies ulatuses, s.o nii varalise kui mittevaralise kahju väljamõistmist.
13.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et puudub põhjuslik seos kostja tegevuse ja hagejale tekkinud kahju (nii varalise kui mittevaralise) vahel. Põhjusliku seose tuvastamisel tulnuks lähtuda nn conditio sine qua non – testist, mille kohaselt ajaliselt eelnev sündmus (praegusel juhul tööõnnetus kostja juures) loetakse hilisema sündmuse (hagejale kahju tekkimine) põhjuseks, kui ilma esimese sündmuseta ei oleks ajaliselt hilisemat sündmust juhtunud. Kui hagejale kahjulik tagajärg oleks saabunud ka ilma kostja teota, pole kostja tegu kahju põhjuseks. Seega tuleb kontrollida, kas hageja oleks saanud kahju, kui ei oleks toimunud tööõnnetust. Asja materjalidest nähtub, et hageja oli töösuhtes kostjaga ja tööõnnetus juhtus hageja töökohal töösuhtest tulenevalt. Seetõttu on ilmselge, et hageja sai kahju tööõnnetuse tagajärjel, s.t esineb põhjuslik seos kahju (nii varalise kui ka mittevaralise) ja kostja teo vahel.
Riigikohus on samas asjas 21.03.2007 tehtud otsuses rõhutanud, et põhjuslik seos võib olla välistatud kannatanu tahtluse tõttu ennast kahjustada. Samas ei ole üksnes sellega, et hageja võis tahtlikult eirata kostja kui tööandja korraldusi ja ohutusnõudeid, veel tõendatud hageja tahtlus ennast kahjustada.
14.Hageja on tõendanud kostja tegevuse õigusvastasuse kui kahju hüvitamise eelduse ja maakohtu vastupidine järeldus on ekslik. Õigusvastaste tegude all mõistetakse kahjutekitanu sellist käitumist, millega rikuti seaduses sätestatud käitumisnorme. Hageja asus kostja juurde tööle 15.08.1996 pingitöölisena ning tema töö sisuks olid tööd puidutööpinkidel, mida ta oskas kasutada (kohtutoimiku I kd, tl 6). 14.01.2002 paigutas kostja hageja ümber sorteerimislauale ja tema tööülesandeks oli prusside sorteerimine ja virnastamine. Sorteerimislauale saabusid prussid rulltransportööril. Hageja on menetluse algusest peale väitnud, et kuna tema tööülesanded ja töövahendid olid muutunud alates 14.01.2002, oli kostja kohustatud teda instrueerima ohutuses, kuid ei teinud seda. Kostja on seevastu olnud seisukohal, et kuna hageja töövahendeid ei olnud vahetatud ega uuendatud, puudus vajadus juhendamise ja väljaõppe kordamiseks. Ringkonnakohtu istungil
30.septembril 2008 arutati mh seda, kas hageja viidi teisele tööle üle ja muudeti tema töövahendeid, mis tinginuks ohutuse kordusinstrueerimise (kohtutoimiku II kd, tl 91-92). Kostja ei vaidle vastu sellele, et sorteerimist vajavad lauad tulid hageja töölauale rulltransportöörilt. Seega puutus hageja oma töö käigus kokku rulltransportööriga. Asjaolu, et rulltransportöör ei olnud otseselt hageja töövahendiks, ei tähenda, et kostjal ei olnud kohustust instrueerida hagejat rulltransportööri ohutusnõuetes pärast seda, kui muutusid hageja tööülesanded ja töövahendid. Asja materjalidest nähtub, et kostja rikkus TTOS § 13 lg 1 p 12 ja 13 sätteid, mis kohustavad tööandjat tutvustama töötajale töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ning kontrollima nende täitmist, ning korraldama töötajale enne tööleasumist või töö vahetamist töökohale ja ametile vastava tööohutus- ja töötervishoiualase juhendamise ja väljaõppe. Juhendamist ja väljaõpet tuleb korrata, kui töövahendeid või tehnoloogiat vahetatakse või uuendatakse. Samuti rikkus kostja tööandjana Sotsiaalministri 14.12.2000 määrusega nr 80 kehtestatud Töötervishoiu- ja tööohutusalase väljaõppe ja täiendõppe korra § 7 p-te 3 ja 4, mille kohaselt töötaja täiendjuhendamist korraldatakse tehnoloogia või töövahendite vahetamisel või uuendamisel ning töötaja ümberpaigutamisel teisele tööle või tema tööülesannete olulisel muutumisel. Hageja ümberpaigutamisel sorteerimislauale muutusid nii tema töövahendid kui tööülesanded oluliselt ning kostja poolt hageja täiendav juhendamata jätmine on vastuolus eelmärgitud õigusaktide sätetega, seega õigusvastane. Maakohtu seisukoht, mille kohaselt täiendavat juhendamist ei olnud kostjal vajalik korraldada, sest hageja töötamiskohaks oli sorteerimislaud, millel töötamiseks oli tehtud väljaõpe, ei ole kooskõlas asja materjalidega. Ohutusjuhend puidutöötlejale (kohtutoimiku I kd, tl 48) tõendab üksnes seda, et hageja suhtes on läbi viidud esmane juhendamine 2000. a. TTOS § 4 lg 1 kohaselt mõistetakse töökohana ettevõte territooriumil või tööruumis paiknevat töötamiskohta ja selle ümbrust või muid töötamiskohti, kuhu töötajal on töötamise ajal juurdepääs või kus ta töötab tööandja loal või korraldusel. Rulltransportöör, millel tööõnnetus toimus, asub kõrvuti sorteerimislauaga, millel töötas hageja ning materjal saabus sorteerimislauale rulltransportöörilt. Seega häired rulltransportööril mõjutasid hageja tööd sorteerimislaual. Maakohtu seisukoht, et hagejal ei olnud rulltransportööri juurde asja, on ekslik. Maakohtu seisukoha põhjendamatust kinnitab ka asjaolu, et kostja ei korraldanud hagejale täiendjuhendamist ning ei piiritlenud tema tööülesandeid seoses ümberpaigutamisega tööle sorteerimislauale.
Vabariigi Valitsuse 11.01.2000 määrusega nr 13 kehtestatud Töövahendi kasutamise töötervishoiu ja tööohutuse nõuete § 7 p 9 sätestab, et kui töövahendi kasutamise puhul on tõenäoline, et see võib kasutajat ohustada või tema tervist kahjustada, peab tööandja tagama, et sellist töövahendit kasutab, hooldab, parandab, seadistab ja puhastab ainult see töötaja, kellele see on tehtud tööülesandeks ja kes on saanud sellekohase väljaõppe. Antud juhul rikkus kostja eelmärgitud õigusnormi, kuna hageja tööülesanded ei olnud määratletud ning seetõttu sai võimalikuks hageja, kellel puudus selleks väljaõpe, juurdepääs rulltransportöörile. TTOS § 5 lg 3 p 1 kohaselt tööandja peab tagama, et töötaja kasutusse antav töövahend on projekteeritud ja valmistatud nii, et on takistatud pääs selle ohualale. Eksperdi arvamuse p-st 2 nähtub, et kaitsekattega varustatud rulltransportööril on võimalik käe sattumine keti ja ketiratta vahele (kohtutoimiku I kd, tl 108). Nimetatud eksperdi arvamus tõendab, et kostja ei teinud omalt poolt kõike, et oleks takistatud juurdepääs rulltransportööri ohualale. Eelnev kinnitab, et kostja tegevus kahju tekitamisel oli õigusvastane ja hageja on oma tõendamiskoormise selles osas täitnud. Asjaolu, et Viljandimaa Tööinspektsiooni arvamuse kohaselt (kohtutoimiku I kd, tl 32 pöördel) juhtus tööõnnetus ohutusnõuete eiramise tõttu töötaja poolt, ei välista kostja teo õigusvastasust, kuna nimetatud arvamuses ei ole antud hinnangut ülalmärgitud õigusnormide rikkumisele kostja poolt.
15.TsK § 448 lg 2 kohaselt kahju tekitanu vabaneb selle hüvitamisest, kui ta tõendab, et kahju on tekkinud mitte tema süü läbi. Samas asjas 21.03.2007 tehtud otsuses on riigikohus märkinud, et asja uuel läbivaatamisel peab kohus andma kostjale võimaluse tõendada süü puudumist, s.o õigusrikkumist vabandavaid asjaolusid. See, et hageja võis olla süüdi endale kahju tekitamises, ei välista iseenesest kostja süüd. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus on täiendavalt hageja taotlusel üle kuulatud tunnistaja N. Kähar. Tunnistaja ütluste kohaselt rulltransportööri puhastamine ei olnud hageja tööülesandeks ja tal ei olnud vaja selle juurde minna (kohtutoimiku II kd tl 7). Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja ütlused ei ole asjakohased hindamaks, kas hageja puutus rulltransportööriga oma töös kokku eelnevalt käesoleva otsuse punktis 14 tuvastatud viisil. Rulltransportööri puhastamine ei olnud tõesti hageja tööülesandeks ning seda ei ole ka ringkonnakohus otsuse punktis 14 tuvastanud. Maakohus ei ole lasknud menetlusosalistel ja tunnistajatel seostada kohtuistungil oma seletusi ja vaatlusprotokolli, mistõttu maakohtu tuginemine paikvaatluse protokollile kui tõendile ei ole põhjendatud. Kuivõrd kahju tekitanu süüd eeldatakse ning kostja ei ole tõendanud endal süü puudumist, siis on kostja kohustatud hüvitama hagejale tekitatud kahju.
16.Hageja nõuab kostjalt varalise kahju hüvitamist ajavahemiku eest 25.06.2002 – 30.04.2008 summas 155 430 krooni ning alates 01.05.2008 kuni töövõime taasläbivaatuseni 23.05.2009 igakuuliselt summas 2206.76 krooni. Kostja ei ole kahju arvutusele ja suurusele vastuväiteid esitanud. TsK § 462 lg 1 kohaselt kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist, siis sõltuvalt kannatanu süü astmest tuleb hüvise suurust vähendada või keelduda hüvisest kahju eest. Hagejat oli instrueeritud Juhendist nr 3 „Ohutuks töötamiseks puidutöötlejale“ (kohtutoimiku I kd, tl 48), mille p 21 järgi masina käigu ajal on keelatud selle puhastamine, korrastamine,
seadistamine, remontimine, mutrite pingutamine, kettide pealepanek ja pingutamine, ummistuste kõrvaldamine välja arvatud juhtudel, kui see on lubatud seadme passis oleva juhendi järgi. Kuigi hageja ei töötanud tööõnnetuse ajal puidutöötlejana, ei tähenda see seda, et nimetatud instrueerimist ei saa arvestada hageja raske ettevaatamatuse üle otsustamisel. Samuti nähtub asja materjalidest, et hagejat on tutvustatud sissejuhatava töökaitsejuhendiga (kohtutoimiku I kd, tl 49), mille p 4.5 kohaselt masinate ja seadmete remontimine ning hooldamine võib toimuda ainult seisu ajal. Arvestades eelnevat ja ka hageja töökogemust kostja juures, oli hageja raskelt ettevaatamatu, asudes masina käigu ajal rullide vahele sattunud puupindu eemaldama. Ringkonnakohus leiab, et hageja süü aste on 30 % ja sellest tulenevalt peab kostja hüvitama varalise kahju 70 % ulatuses, s.o 108 801 (155 430 X 70 %) krooni ajavahemiku eest 25.06.2002 – 30.04.2008 ning alates 01.05.2008 kuni töövõime taasläbivaatuseni 23.05.2009 igakuuliselt 1544.73 krooni. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta hageja taotluse kohustada kostjat indekseerima igakuulise hüvituse tarbijahinna indeksiga, kuna see ei tulene seadusest. Kostja tugines hagiavaldusele esitatud vastuses mh sellele, et ta on hagejale maksnud vabatahtlikult kahjuhüvitist 39 908 krooni (kohtutoimiku I kd, tl 22). Oma väite tõendamiseks esitas kostja maakohtule maksekorraldused nr 2316 ja 2506 (kohtutoimiku I kd, tl-d 24 ja 25). Hageja vaidles kostja taotlusele vastu ja leidis, et kostja poolt 14.11.2002 ja 13.11.2003 tasutud summasid ei saa maha arvata väljamõistetavast hüvitisest, kuna nimetatud summad on kostja poolt saadud Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS-lt kindlustushüvitisena ja sisaldavad haigla päevaraha hüvitist 26.02.2002-15.03.2002, päevaraha hüvitist 16.03.2002-24.06.2002 ja invaliidsushüvitist ning tegemist on hüvitise summadega, mis ei ole hõlmatud hageja poolt esitatud nõudega. Ringkonnakohus leiab, et kostja taotlus tuleb rahuldada ja väljamõistetava varalise kahju suurust tuleb kostja poolt juba väljamakstud hüvitise võrra vähendada. Nähtuvalt 14.11.2002 maksekorraldusest nr 2506 on kostja tasunud hagejale õnnestusjuhtumi eest kindlustushüvitist 20 000 krooni, millele lisandus tulumaks 6746 krooni ning 13.11.2003 maksekorraldusega nr 2316 kindlustushüvitist 10 000 krooni, millele lisandus tulumaks 3162 krooni. Kokku on seega kostja tasunud hagejale kindlustushüvitisena 39 908 krooni. Viidatud maksekorraldustega ei ole kostja teinud hagejale väljamakseid, mis hõlmaks perioodi enne 25.06.2002, s.o enne hagi nõuet. Vastavalt Seesam Rahvusvahelise Kindlustuse AS kehtivale „Kombineeritud finantskahju- ja õnnetusjuhtumikindlustuse ettevõtetele“ punktile 2.1. on kindlustuse eesmärgiks kompenseerida kindlustusvõtjale (tööandjale) töötajaga toimunud tööõnnetuse puhul tööandja hüvitamiskohustusest tulenevad kulud. Tööandja on kindlustanud oma vastutuse tööõnnetuse toimumise puhul ning kuigi antud juhul on kostja tasunud maksekorraldustega nr 2506 ja nr 2316 hagejale sama suured summad (ilma tulumaksuta), kui ta ise on saanud kindlustuslepingu alusel invaliidsushüvitisena, ei anna see alust väita, et kostja ei ole hüvitanud hagejale varalist kahju summas 39 908 krooni, vaid tegemist on kindlustusseltsi poolt töötajale väljamaksmisele kuuluva invaliidsushüvitise edastamisega tööandja poolt. Eelnevat arvestades peab kostja hüvitama varalise kahju 68 893 krooni (108 801- 39 908 = 68 893) ajavahemiku eest 25.06.2002 – 30.04.2008.
17.Mittevaralise kahju eest rahalise hüvituse väljamõistmisel peab arvestama rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, aga samuti kannatanu enda osa kahju tekkimises. Ringkonnakohus leiab, et mõistlikuks rahasummaks hagejale kehavigastuse tekitamisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks on 70 000 krooni.
18.Vastavalt 01.01.2006 jõustunud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 enne käesoleva seaduse jõustumist alustatud menetluse
puhul kohaldatakse menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja nõuab õigusabikulude väljamõistmist summas 45 400 krooni. TsMS § 61 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista õigusabikulude katteks 7639.78 krooni (hagi rahuldatud osa 152 795.57 x 5%). TsMS (kuni 01.01.2006 kehtinud redaktsioon) § 64 lg 1 kohaselt riigilõivu, mille tasumisest hageja on vabastatud, mõistab kohus kostjalt välja riigituludesse võrdeliselt hagi rahuldatud osaga. Hageja oli hagi esitamisel riigilõivu tasumisest vabastatud. Seoses hagi osalise rahuldamisega peab kostja maksma riigituludesse riigilõivu katteks, arvestades hagi rahuldatud osa 152 795.57 krooni, 15 000 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamisel on hageja tasunud riigilõivu 1250 krooni. Apellatsioonkaebus rahuldati 152 795.57 krooni ulatuses. Sellest tulenevalt peab kostjalt välja mõistma riigilõivu katteks 13 750 krooni riigituludesse ja 1250 krooni hagejale. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista ekspertiisitasu katteks 3000 krooni.
Andra Pärsimägi
Egon Konsand
Viivi Tomson
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.