Kohtulahend

Menetlusabi taotlemise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagejate nõuded Lidia Zimina (hageja I) ja Andrei Zimin (hageja II) esitasid 20.03.2007.a Harju Maakohtule hagi AS Estel Pluss (likvideerimisel) (kostja) vastu varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks Lidia Ziminale summas 5000 krooni ning mittevaralise kahju hüvitamiseks Andrei Ziminile summas 5000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sai hageja I 29.10.1997.a kostjalt tõendi selle kohta, et aktsiaraamatusse on tema nimele kantud neli B-tüüpi aktsiat numbritega 2259, 2260, 2261 ja 2262. Aktsiad eraldati hagejale I töötamise eest kostja juures. Hageja nõudis korduvalt kostjalt aktsiate väljastamist ja dividendide tasumist, kuid ei saanud vastust. Aktsiate mittesaamisel esitas hageja kohtusse hagiavalduse aktsiate sertifikaatide väljastamiseks ja dividendide väljamõistmiseks. Kohus rahuldas tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02 hagi 11.06.2004.a tagaseljaotsusega, kuid taastas kaja alusel menetluse. Tagaseljaotsuse kohaselt leidis kohus, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on AS Estel Pluss (likvideerimisel) aktsionär. Seega on tõendatud, et hageja on kostja aktsiate omanik. Hageja II esitas kohtuotsuse AS-ile Eesti Väärtpaberikeskus. Viimase vastusest selgub, et kostja registreeris A ja B aktsiad Eesti väärtpaberite keskregistris 27.12.2002.a ning hagejat I aktsionäride nimekirjas ei ole. Seega on hagejale I tekitatud varaline kahju. Hageja I leiab, et tal ei ole võimalik nimetada varalise kahju suurust, kuna ta ei tea, kui palju aktsiad praegu maksavad ning kui palju on nad toonud dividende. Mittevaralise kahju eest välja mõistetava hüvitise osas palub hageja lähtuda kohtul VÕS § 127 lg-st 7. Hageja II palub välja mõista mittevaraline kahju hüvitis seoses sellega, et ta esindas hagejat I lepingulise esindajana tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02 ja külastas finantsasutusi vajalike tõendite saamiseks. Hageja II on hageja I poeg ning tundis hingevalu ja kannatas kostja tegevuse tõttu. Hageja II palub mittevaralise kahju hüvitis välja mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Hagejad leidsid hagi aegumise kohta, et nende nõuded ei ole aegunud. Kostja vastuväited Kostja vaidles nõuetele vastu. Hagiavaldusest ei selgu, millal, mille alusel ja kellelt hageja I aktsiad omandas, millal ta omandi kaotas ja milles seisneb kostja süü. Hageja I ei ole kunagi töötanud kostja juures, vaid xxxxxxxx xxxxxxxxx xxxxxx ja hiljem T. T. XXXXXXXXXXXXXXX E.. Kostja ei ole väljastanud hagejale I tõendit aktsiate omandamise kohta. Omandiõigus aktsiale ei teki aktsiaraamatusse kandmisega, vaid vastava tehingu alusel. Kostja aktsiaraamatu väljavõttest nähtuvalt kuulusid hageja poolt nimetatud B-aktsiad nr 2259-2262 E.le ja seda ka 10.03.1998.a, s.t pärast hagejale tõendi väljastamist. Seega on kostjal põhjust uskuda, et hageja poolt esitatud tõendi väljastas E.. G. K. ei ole kunagi olnud kostja esindaja. 08.10.1999.a E. sundlõpetati ja kustutati ettevõtteregistrist, kostja ei vastuta E. võimalike kohustuste täitmise eest. Hageja ei ole esitanud nõuet kostja aktsionäri vastu väitega, et temale kuuluvad hageja aktsiad. Hageja viited Tallinna Linnakohtu 11.06.2004.a otsusele on asjakohatud, kohus ei tuvastanud hageja omandiõigust aktsiatele.

Hageja I ei ole põhjendanud ega tõendanud, milles seisneb tema varaline ja mittevaraline kahju. Kostja leiab lisaks, et hagi on aegunud. Hageja sai oma väidetavate õiguste rikkumisest teada hiljemalt 1999.a, kui ta esitas avalduse Tallinna Politseiprefektuurile ja Väärtpaberiinspektsioonile. Hagejat teavitati juba 1999.a, et tulenevalt äriregistri andmetest ei kajasta 29.10.1997.a välja antud tõend aktsiate tegelikku omanikku. VÕRS § 9 lg 2 kohaselt aegus hageja nõue 01.07.2005.a. Hageja II nõuet ei eksisteeri ilma hageja I nõudeta ning viimase nõude rahuldamata jätmisel tuleb jätta rahuldamata ka esimese nõue. Kuna hageja II tugineb oma nõudes samadele argumentidele kui hageja I, pidi ka tema saama oma õiguste rikkumisest teada hiljemalt 1999.a. Maakohtu otsus Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Hageja I on esitanud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude ning hageja II mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Hageja I ütlustest nähtuvalt on tal tekkinud kostja vastu kahju hüvitamise nõue, kuna kostja ei ole talle üle andnud nelja B-tüüpi aktsia omandiõigust. Hageja on esitanud nõude alusetut rikastumist käsitlevate sätete alusel. Hageja ütluste kohaselt sai ta kostjalt tõendi aktsiate omandamise kohta 29.10.1997.a, kuid tema ei ole aktsionärina aktsiaraamatusse kantud. Kuivõrd hageja I ütlustest nähtuvalt ei ole tema nimele aktsiaraamatusse olnud registreeritud nimelisi aktsiaid ja hagejal I ei ole olnud ka esitajaaktsiaid, võis hagejal I 29.10.1997.a tekkida nõue temale kuulunud aktsiate omandaja vastu TsK § 477 alusel. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. 01.09.1994 kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 116 kohaselt algas aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tulenevalt eeltoodust algavad aegumistähtajad hetkest, kui isik pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Kohus leiab, et hageja pidi hiljemalt 16.09.1999.a politseile avaldust kirjutades aru saama, et kostja ei väljasta talle esitajaaktsiat ega kanna teda aktsionärina aktsiaraamatusse. Sellest hetkest algas ka aegumistähtaja kulg. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. VÕRS § 9 lg 3 kohaselt kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 2 arvestatud aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust. 01.09.1994 kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumistähtajaks 10 aastat. Kehtiva TsÜS kohaselt on hagi aegumistähtaeg 3 aastat olenemata sellest, et hageja esitaks kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude (TsÜS § 150), alusetust rikastumisest tuleneva nõude (TsÜS § 151) või tehingust tuleneva nõude (TsÜS § 146). Kohus on juba eelpool leidnud, et hageja I nõue hakkas aeguma hiljemalt 16.09.1999.a. Tulenevalt VÕRS § 9 lg 2 tuleb nõude aegumisele kohaldada kehtivast TsÜS-st tulenevat aegumise regulatsiooni ning hageja I nõue varalise kahju hüvitamiseks aegus 01.07.2005.a. Hagiavaldus on esitatud 20.03.2007.a. Kohus peab ebaõigeks hageja seisukohti, et varalise kahju nõue hakkas aeguma kas tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02 tehtud kohtuotsuse jõustumisest 11.06.2004.a või 20.12.2007.a, kui hagejad said kostja arvamuse selle kohta, et hageja I ei ole kostja aktsionär. Kohus on seisukohal, et hageja I pidi

hiljemalt 1999.a aru saama, et teda ei ole aktsiate omanikuna aktsiaraamatusse kantud ning talle ei ole esitajaaktsiaid väljastatud. Kohtuotsus tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02 ei loonud hagejale aktsiate omandiõigust. Samuti on põhjendamatu hageja viide kostja poolt hagiavaldusele esitatud vastusele. Kohus leiab analoogselt varalise kahjuga, et hageja nõue on aegunud ka mittevaralise kahju osas. Hageja I väidete kohaselt tekkis talle mittevaraline kahju seoses kostja tegevusega. Kohus leiab, et hagejale I sai võimalik hüvitatav mittevaraline kahju tekkida sellega, et kostja ei väljastanud talle aktsiate omandõigust tõendavaid dokumente. Seega hakkas ka mittevaralise kahju hüvitamise nõue aeguma koos varalise kahju nõudega ning on hagi esitamise ajaks aegunud. Tulenevalt Riigikohtu 22.02.2007.a otsuse nr 3-2-1-8-07 p 12 ja 11.12.2002.a otsuse nr 3-2-1-92-02 p 19 ei analüüsi kohus aegumise kohaldamise tõttu, kas hagejal I on ka tegelikult nõue kostja vastu või mitte. Kohus jätab kõik sellega seoses esitatud tõendid tähelepanuta. Hageja II palub välja mõista mittevaraline kahju, mis on talle tekkinud, kui hageja I pojale kostja poolt hagejale I aktsiate väljastamisest keeldumisel ja seoses sellega, et hageja II esindas hagejat I lepingulise esindajana tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02 ja külastas finantsasutusi vajalike tõendite saamiseks. Kohus leiab, et hageja II poolt esitatud esimestest asjaoludest tulenev nõue on aegunud samadel motiividel, mil on aegunud hageja I nõuded. Hagejale II pidi mittevaraline kahju tekkima samal ajal, kui hagejale I. Ülejäänud hageja II poolt esitatud nõude aegumine ei ole seotud hageja I nõude aegumisega. Hageja leiab, et tal tekkis iseseisev mittevaraline kahju seoses tsiviilasja menetlemisega. Tsiviilasjas nr 2/333-5270/02 on hagiavaldus esitatud 22.06.2002.a ja kohtuotsus kuulutati 11.06.2004.a. Seega tekkis hagejale mittevaraline kahju selles ajavahemikus. Hageja II on esitanud kostja vastu seadusest tuleneva kahju hüvitamise nõude. TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus leiab, et kohtumenetlusega tekitatud mittevaralise kahju aegumine algab menetluse lõppemisest, s.t 11.06.2004.a. Kuna käesolevas tsiviilasjas on hagi esitatud 20.03.2007.a, ei olnud hageja nõue aegunud. Hageja II on palunud kahju hüvitada VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. VÕS § 128 lg 1 kohaselt võib hüvitamisele kuuluv kahju olla varaline või mittevaraline. Mittevaralise kahju hüvitamise erisusi käsitleb VÕS § 134, mille lõike 2 järgi vabaduse võtmisest, samuti muude isikuõiguste rikkumisest, eelkõige isiku au teotamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule mittevaraline kahju hüvitada üksnes juhul, kui rikkumise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab. Seega saab hageja nõuda kostjalt mittevaralise kahju hüvitamist, kui kostja on tekitanud oma õigusvastse tegevusega hagejale kahju ning kostjapoolse rikkumise raskus seda õigustab. Kohus leiab, et hageja I ei ole tõendanud, et kostja oleks hageja II suhtes toime pannud mingi õigusvastase teo. Asjaolu, et hageja II esindas hagejat I varasemas kohtumenetluses, ei saa tekitada hagejale II sellist mittevaralist kahju, mille hüvitamist tal oleks õigus kostjalt nõuda. Hageja II asus eelduslikult oma ema esindama vabatahtlikult, tal ei olnud kohustust kohtumenetluses osaleda - tegemist ei ole olnud kostjapoolse õigusvastase teoga. Kohus leiab, et hageja II hagiavaldus tuleb jätta rahuldamata. Kohus jättis menetluskulud 50% ulatuses hageja I ja 50% ulatuses hageja II kanda. Apellatsioonkaebus Harju Maakohtu otsusega jäeti rahuldamata Lidia Zimina hagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks. Hageja I ei nõustu kohtu seisukohaga aegumise kohaldamise osas. Hageja on korduvalt pöördunud kostja juhatuse poole nõudega väljastada tõend selle kohta, et aktsiaraamatusse

on tema nimele kantud 4 B-tüüpi aktsiat, kuid vastust ei ole at saanud. Hageja leiab, et tema omandiõigus on tõendatud 11.06.2004 a. tagaseljaotsusega tsiviilasjas nr 2/3-33-5270/02, milles kohus taastas menetluse. Kuna AS-i Eesti Väärtpaberikeskus poolt antud tõendist ilmnes, et Lidia Zimina ei ole B-tüüpi aktsiate omanik, siis on hageja aktsiad ilmselt ebaseaduslikult võõrandatud. Sel viisil on hagejale tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Hageja II võttis osa lepingulise esindajana tsiviilasjast nr 2/3-33-5270/02, külastanud finantsasutusi vajalike tõendite saamiseks. Kuna ta on hageja I poeg, siis tundis ta hingevalu ja kannatas kostja tegevuse tõttu. Hageja II ei teadnud, et kostja eitab hageja I omandiõigust. Hageja I sai aru, et kostja rikub tema kui aktsionäri õigusi Kohus on 2004.a. otsuses leidnud, et hageja I on aktsionär ja see põhjendus on määrav, et tunnistada hageja I kõiki õigusi aktsiatele. Kui hagejal I ei oleks aktsiatele omandiõigust, peaks ta igal juhul saama kostjalt kompensatsiooni moraalse kahju tekitamise eest. Kostja on kohtumenetluses aastatel 2002-2004 hagejat I eksitanud. Kostja seisukoht, et hagejal I ei ole aktsiaid, on uus seisukoht ja see on tekitanud hagejale kui eakale inimesele hingelist valu ja kannatusi. Kohus ei analüüsinud kõiki tõendeid. Kostja kirjalik vastus Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ning põhjendatud. Harju Maakohtu seisukoht hagi aegumise osas on põhjendatud, kuna hageja I arusaamist mööda ei omanud ta aktsiaid juba vähemalt 1999.a. Seega pidi hageja I olema alates nimetatud ajast teadlik ka väidetavast kahjust, mis on seotud aktsiate väidetava kaotusega. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg 1-2 ja TsÜS 150 lg 1 saabus hageja I kahjunõuete aegumistähtaeg 01.07.2005.a. Kuna hageja I oli alates 1999.a. teadlik, et tal aktsiad puuduvad, siis on aegunud ka hageja II esitatud mittevaralise kahju nõue, kuivõrd hageja II tugineb oma nõude põhjendatusel samadele argumentidele ehk alustel, mis hageja I, siis pidi ka hageja II saama oma väidetavate õiguste rikkumisest teada hiljemalt 1999.a. Ebaõiged ja arusaamatud on hagejate väited aegumistähtaja kulgemise arvestuse kohta alates 20.12.2007.a. Hageja I ei ole kunagi töötanud AS-s Estel Pluss ja AS Estel Pluss ei ole kunagi väljastanud hagejale I tlk 7 asuvat tõendit. Hageja I ei ole kunagi olnud AS Estel Pluss aktsionär, samuti ei ole kostja kunagi temalt AS Estel Pluss aktsiad ära võtnud. Tallinna Linnakohtu 11.06.2004.a. kohtuotsusega ei ole tunnustatud hageja I omandiõigust neljale aktsiale. Samuti ei ole kostja kunagi sellist väidet kinnitanud. Ka ei ole hagejad ise suutnud menetluse kestel selgitada, kellelt ning kuna hageja I on väidetavalt nimetatud 4 aktsiat omandanud. Kostja ei ole hagejale mingit kahju tekitanud. Hageja ei ole suutnud selgitada, milles seisneb temale tekitatud varaline kahju. VÕS § 127 lg 4 kohaselt peab isik kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb on kahju tekkimisega sellises seoses, et kahju on selle teo tagajärg. Hagiavaldusest ega apellatsioonkaebusest ei selgu, millise tegevusega/tegevusetusega on kostja rikkunud hageja I õigusi st. milliseid seadusest või tehingust tulenevaid kohustusi on vastustaja rikkunud või täitmata jätnud. Hagejad ei ole tõendanud väidetavat mittevaralise kahju tekkimist. Mittevaralise kahju väljaselgitamisel peab olema selge, missugused on mittevaralised kahjulikud tagajärjed kannatanu jaoks ja iga kahjuliku tagajärje osas tuleb viidata tõenditele, mis kahjulikku tagajärge tõendavad. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Ringkonnakohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ja tutvunud asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel tuleb jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Kui ringkonnakohus jätab esimese astme kohtu otsuse muutmata ja järgib esimese astme kohtu põhjendusi, ei pea ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 kohaselt oma otsust

põhjendama. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega täies ulatuses. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Apellandid on apellatsioonkaebuses korranud maakohtus hagiavalduses esitatud väiteid, millele kõigile on otsuses kohus piisava põhjalikkusega vastanud. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja I varalise kahju ja mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on aegunud ja et nimetatud nõuded aegusid 01.07.2005. Hagiavaldus on esitatud 20.03.2007.a. Vastuseks hageja II poolt esitatud apellatsioonkaebuse väidele märgib ringkonnakohus, et hageja II mittevaralise kahju hüvitamise nõue, mis tulenes hagejale I aktsiate väljaandmisest keeldumisest, aegus samuti 01.07.2005. Ülejäänud mittevaralise kahju hüvitamise nõude, milline oli seotud asjaoludega, et hageja II esindas hagejat I lepingulise esindajana tsiviilasjas 2/3-33-5270/02 ja nõue tulenes seoses selle asja menetlemisega, jättis maakohus põhjendatult rahuldamata. Lisaks märgib ringkonnakohus, et maakohus ei ole asja lahendamisel rikkunud menetlusnorme ja otsus vastab TsMS § 442 lg-le 8. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud apellantide kanda võrdses osas.

U.Loonurm

R.Allikvere

U.Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.