Alexandra Berdina hagi Jekaterina Andrejeva vastu kinnistusraamatu kande muutmise nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks
Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
500 000 krooni
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 06.02.2009 otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Alexandra Berdina apellatsioonkaebus
Kohtuistungi toimumise aeg
14.05.2009, avalik kohtuistung
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Alexandra Berdina (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx xx/xx-xx, xxxxxxx xxxxx), esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob; Kostja Jekaterina Andrejeva (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxx-xxxxxxxx xx-x xxxxxxx xxxxx), esindaja Oksana Smirnova.
RESOLUTSIOON
Jätta Harju Maakohtu 06.02.2009 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Jätta esimese astme kohtu ja teise astme kohtumenetluse kulud hageja Alexandra Berdina kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi taotlemise selgitus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks
või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue
1.Alexandra Berdina (hageja) ja Jekaterina Andrejeva (kostja) sõlmisid 31.05.2006 korteriomandi kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille kohaselt hageja kinkis kostjale korteriomandi Tallinnas Xxxxx xx/xx-xx, pindalaga 27 m2. Kinkelepingu p 2.2.3 kohaselt seati kinkelepingu esemele isiklik kasutusõigus hageja kasuks tema eluajaks. Hagiavalduse asjaoludel tutvusid hageja ja kostja pärast hageja poja surma hageja initsiatiivil ning kostja on hageja poja elukaaslase tütar. Hageja lootis, et kostja saab temale lähedaseks inimeseks, tuleb hageja juurde elama, hakkab teda abistama ja tema eest hoolitsema. Kostja ei asunud hageja juurde elama ega tundnud huvi hageja käekäigu vastu. Hageja tegi 01.10.2007 notariaalse avalduse kinkelepingust taganemiseks seoses kostja jämeda tänamatusega. Kostja sai kinkelepingust taganemise notariaalse avalduse kätte ja ilmus 16.10.2007 notaribüroosse, kuid keeldus omandi tagasikandmise lepingut sõlmimast. Hageja esitas 07.02.2008 Harju Maakohtule hagi kostja vastu, et tuvastada kostja kohustus teha tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks ja hageja kinnisasja nr 9346601 omanikuna kandmiseks. Kinkimise teema tuli kostjaga jutuks umbes 1,5-2 aastat tagasi. Kui kostja tuli hagejale külla, siis hageja pakkus kinkimise võimaluse välja ning kostja lubas, et hakkab käima tema eest hoolitsemas. Kostja ütles, et hakkab võib-olla isegi hageja juures elama. Ta rääkis, et hakkab hagejat iga päev abistama. Kostja käis hageja juures kokku kahel korral, kuid rohkem ta ei käinud. Kostja on andnud vastuolulisi selgitusi selle kohta, kes pani notaribüroosse kinni lepingu vormistamise aja. Kostja seletus on vastuolus ka kostja tunnistaja A. ütlustega selle kohta, millal sai kostja teadlikuks oma isast ja hagejast. Kostja on eksinud isa perekonnanimega, mistõttu arvab hageja, et tegelikult puudus kostjal soov oma isa ja hagejat lähemalt tundma õppida. Hageja on seisukohal, et usutav ei ole kostja väide sagedasest abistamisest, sest kasvatades alla aastast last ei olnud kostjal reaalset võimalust abistamas käia. Hageja arvates ei võimaldanud ka kostja ema tervislik seisund reaalselt abistada sellise sagedusega, nagu kostja on väitnud. Usutavad ei ole tunnistaja A. väited, sest tunnistaja on asja lahendist isiklikult kaudselt huvitatud. Hageja seisukoha kohaselt on kostja saanud hagejalt 50 000 krooni sularahas, et osta endale ja hagejale korter. Hageja ei ole kindel, et kostja on tema pojatütar. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kinkelepingu sõlmimise initsiatiiv tuli hagejalt. Kinkelepingu sõlmimise ajal oli kostja lapseootel ja hagejat abistas kostja ema. Kostja ei ole kunagi lubanud hagejale koos temaga elama hakata, kuid ta oli nõus abistama hagejat ja seda ka tegi. Kostja või tema ema käisid hageja juures 2-3 korda nädalas. Kostja paigaldas korterisse televisiooni. Kostja lakkas abistamas käimast, sest hageja ütles, et ei soovi teda enam näha ja ei lubanud korterisse. Kinkelepingu sõlmimisel olid pooled kokku leppinud, et kostja hakkab hagejat hooldama ja aitama. Neid lubadusi andis kostja enne lepingu sõlmimist ja avaldas, et hakkab abistamas käima 3 korda nädalas. Kostja on hageja poja tütar, kuid sai hageja pojast teada alles täisealisena ja hagejast veel hiljem. Hageja tunnistas kostjat kui oma lapselast. Pärast hagejast teadlikuks saamist hakkas kostja
hagejal külas käima ja teda abistama. Kostja käis koos hagejaga poes ja jalutamas, oli seltsiks, koristas ja tegi süüa. Kostja külastas hagejat kolm korda nädalas, kostjal oli oma võti. Kui kostja käia ei saanud, käis tema ema. Suvel 2007 hakkasid suhted halvenema, hageja hakkas paluma, et kostja elaks koos temaga, kuid see ei olnud võimalik. Suvel 2007 ei pääsenud kostja enam hageja korterisse. Kostja ei ole lubanud koos hagejaga elama asuda. Hageja ütlused ei ole usaldusväärsed. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
3.Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja on esile toonud, et kostja on oma käitumisega tema kui kinkija vastu üles näidanud jämedat tänamatust. Hageja väitel seisnes kostja jäme tänamatus hageja vastu asjaolus, et kostja, olles lubanud enne kinkelepingu sõlmimist hagejat abistada ja hagejaga koos elama hakata, seda ei teinud. Kostja väitel lubas ta küll hagejat abistada, kuid ei ole lubanud hagejaga koos elama hakata. Kostja väitel on ta hagejat abistanud, kuid abistamine katkes hagejast tulenevatel põhjustel. Kohus leiab, et tõendatud ei ole hageja väide, et kostja lubas enne kinkelepingu sõlmimist hakata koos hagejaga elama. Hageja avaldas kohtuistungil, et kostja ütles talle, et hakkab võib-olla isegi minu juures elama. Tõendina on hageja selle kohta esitanud tunnistaja M. B. ütlused. Tunnistaja ütluste kohaselt sai tunnistaja aru, et hageja andis kostjale raha ja kostja selgitas seda nii, et hageja andis raha, et kostja saaks osta kahetoalise korteri ja seal koos elama hakata. Samas ei kinnitanud tunnistaja, et ta oleks isiklikult kogenud kostja avaldust, milles kostja lubab hakata hagejaga koos elama korteris Xxxxx xx/xx-xx Tallinn. Tunnistajale on kostja väidetavat lubadust vahendanud hageja ise, mistõttu ei saa kindel olla, et kostja tegelikult midagi sellist ka lubas. Arvestades hageja isikut ja sellise vestluse konteksti, on kohus veendumusel, et välistada ei saa võimalust, et hageja eksitas tunnistajat või sai kostja sõnadest aru kallutatult, kuna soovis mõelda, et kostja hakkab koos temaga elama. Lubaduse hakata koos elama muudab kohtu jaoks ebausutavaks ka asjaolu, et 2006. aastal oli kostja tütar E. noorem kui aastane ja kostja kasvatas tütart üksi, mistõttu oleks olnud ebareaalne lubada kooselu 27m2 suuruses korteris. Seega leiab kohus, et hageja ei ole tõendanud väidet nagu lubanuks kostja enne kinkelepingu sõlmimist koos hagejaga elama hakata. Kohus leiab, et kuigi ei ole andmeid, et kostja põlvnemine hageja pojast oleks dokumentaalselt fikseeritud, siis on tõendatud, et nii hageja kui kostja uskusid, et kostja on hageja lapselaps. Hageja ei ole nimetatud asjaolu otseselt eitanud. Hageja kirjast kostjale nähtub, et hageja kasutas kostja kohta sõnu „minu liha ja minu veri“. Kostja on detailselt ja usutavalt kirjeldanud põlvnemise asjaolusid ja seda, miks ta uskus sugulusse. Kohus leiab, et veendumus põlvnemises on kooskõlas poolte käitumisega ja muu tõendusmaterjaliga. Kuigi kostja on eksinud oma isa perekonnanimega, ei piisa sellest, et järeldada kostja leiget huvi sugulussidemete vastu arvestades, et kostja läbikäimine oma arvatava isaga oli väga lühiajaline. Kuivõrd hageja ja kostja uskusid, et kostja on hageja ainus elusolev alaneja sugulane, siis võib arvata, et hagejal ei olnud lepingu sõlmimisel üksnes materiaalne eesmärk saada hooldusteenust, vaid tal oli ka soov kindlustada vara üleminek alanejale sugulasele. Moraalse abistamiskohustuse sisustamisel tuleb arvestada abistamissuhte pooli, nende võimalusi ja vajadusi. Käesoleval juhul oleks ilmselt abistamiskohustuse piiridest väljunud abistatavaga koos elamine, kuivõrd kostja pidi kindlustama sissetuleku endale ja oma lapsele ning 27m2 suuruses korteris ei pruugi ühiseks elamiseks sobivaid võimalusi leiduda. Küll aga võib öelda, et kostja oli kohustatud ka ilma vastavate lubadusteta tegema kõik mõistlikult võimaliku hageja hooldamiseks või selle võimatusel hageja hooldamise korraldamiseks teiste isikute poolt või hooldusasutuses. Hageja väide ebapiisava abistamise kohta ei ole leidnud tõendamist. Tunnistaja N. A. andmetel kostja hakkas kohe tihedalt oma vanaema külastama, käis hageja juures üle kahe päeva. Kohus
leiab, et usutav on ka kostja seletus abistamise kohta ning see on kooskõlaline tunnistaja ütlustega. Kohtu arvates ei lükka eelnevat ümber tunnistaja M. B. ütlus, kuivõrd tunnistajal ei saa kohtu hinnangul olla piisavalt infot järelduste tegemiseks. Kohus arvestab ka, et tunnistaja M. B.l võib olla asja lahendi vastu isiklik huvi suuremal määral kui tunnistaja N. A.l, samuti lähtub kohus vahetust kogemusest tunnistajate ülekuulamisel. Antud asjaoludel ei ole mõistlik eeldada, et moraalne kohustus hageja abistamiseks oleks lasunud täielikult kostjal ning et kinkelepingu sõlmimine oleks vabastanud hageja venna täielikult ja pöördumatult moraalsest vastutusest. Kostjal oli põhjendatud eeldada, et hageja vend jätkab teatud määral hagejaga suhtlemist ja temale abi pakkumist. Kostja on abistanud või korraldanud hageja abistamist piisaval määral ning et kinkelepingu eesmärkide ja lepingu sõlmimisel valitsenud poolte arusaamade valguses ei ole kostja jätnud täitmata oma moraalseid kohustusi. Tõendatud on, et kostja abi hagejale katkes kostjast mitteolenevatel põhjustel. Kostja väitel halvenesid 2007 aastal suhted hagejaga, sest hageja hakkas nõudma, et kostja elaks koos temaga ning sellest keeldumisel ütles kostjale, et leiab uue inimese, kes hakkab temaga koos elama ja teda aitama. Kuivõrd suhted halvenesid, siis keeldus hageja kostja abi vastu võtmisest. Hageja ei ole eitanud, et tegi kostjale pärast kinkelepingu sõlmimist etteheiteid koos elamisest keeldumise pärast. Kostja on avaldanud, et ta ei ole kunagi abistamisest keeldunud. Kuivõrd abistamine ei ole katkenud kostjast tulenevatel põhjustel, leiab kohus, et kostja ei ole hageja vastu üles näidanud tänamatust ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Samuti ei ole tõendatud hageja väited nagu oleks kostja notari juures hagejaga lugupidamatult käitunud. Apellatsioonkaebuse põhjendused
4.Hageja palub kohtuotsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täielikult ja jätta menetluskulud kostja kanda. Kaevatav kohtuotsus ei ole seaduslik, põhjendatud ja ei vasta TsMS § 436 mõttele. Maakohus ei rahuldanud hageja 06.10.2008 taotlust ja takistas seeläbi põhjendamatult hagejal välja nõuda Tallinna notar Sirje Velsbergi büroost vastused hageja esitatud kirjalikele küsimustele 31.05.2006 asjaolude suhtes, mille juures viibis notar Sirje Velsberg. Hageja jääb oma taotluse juurde ja palub see rahuldada ning notarile 06.10.2008 taotluses esitatud küsimused edastada. Kohtu käitumine hageja taotluse rahuldamata jätmisel ja sellest elektrooniliselt pooltele teatades on põhjendamatu, ei tulene materiaal- ega menetlusõigusest. Kohus on ebaõigesti ja meelevaldselt tuvastanud poolte arusaamise kinkelepingu sõlmimisel tähtsust omanud asjaoludest ja tuvastanud asjaolud, mida kumbki pool ei ole avaldanud. Kohus on järeldanud, et hageja vennal lasus moraalne kohustus hageja eest hoolitseda ka pärast 31.05.2006 kinkelepingu vormistamist kuid ei hageja ega kostja pole kohtumenetluse ajal esile toonud asjaolu, et hageja vend oleks hageja eest enne või pärast 31.05.2006 hoolitsenud. Hageja vend vajab ise hooldust ega oleks kuidagi suuteline õe eest hoolitsema. Kohtuotsuses toodud seisukoht, nagu olnuks kostjal kinkelepingu sõlmimisel 31.05.2006 ja hagejaga suhtlemise ajal olnud väike laps, on küll õige, kuid ei oma asjaga mingit puutumust. Kostja teadis oma väikese lapse olemasolust, sellele vaatamata tahtis saada hageja korterit ega varjanud seda asjaolu ka mitte kohtuistungil, selgitades, et ta tahab selle korteri jätta endale. Kohus on asunud hindama ja alavääristama hageja isikut. Hageja ei välista, et just kohtuotsusest kumav halvustav hoiak hageja kui kõrges vanuses isiku suhtes ja soodustav-mõistev hoiak kostja suhtes takistas kohtul tegemast seaduslikku ja põhjendatud otsust. Kostja ei tõendanud, et alates kinkelepingu sõlmimisest 31.06.2006 kuni poolte suhete halvenemiseni oleks ta töötanud. Kohus on tuvastanud asjaolu, millele pooled ei ole viidanud ja mis ei ole tõsi, et kostja oli kogu
nimetatud ajaperioodi kodune. Kohtu veendumus, et kostja on hageja poja tütar, on paljasõnaline, kuna vastavad tõendid puuduvad. Hageja juhtis kohtu tähelepanu korduvalt asjaolule, et kostja poolt kohtule esitatud hageja väidetav kiri pöördumisega „minu liha ja veri" ei ole hageja poolt kirjutatud. Sellele vastuväitele kohus tähelepanu ei pööranud ja hinnanud kostja esitatud kirjatükki kui hageja poolt õigeksvõetud tõendit ning lähtus otsuse langetamisel ilma selgitusteta vaidluse alla seatud kirjast kui usaldusväärsest tõendist. Kostja oli oma emaga eelnevalt ütluste andmises kokku leppinud ja seetõttu andis tunnistaja A. saalis ütlusi, mis ei vastanud tõele ja olid vastuolulised. Tunnistaja M. B. ütlusi hindas kohus kui ebausaldusväärseid - selgitamata, mis huvi võiks M. B.l hageja ja kostja vahelises vaidluses olla. Kohus ei ole andnud hinnangut M. B. ütlustele, mis puudutasid hageja seisukorda 2007. aastal, kui hageja oma vennanaisele helistas ja oma olukorrast teada andis. Kohus on jätnud tähelepanuta, et kohe pärast kinkelepingu sõlmimist asus kostja hagejalt raha küsima ja sai kokku arvestatava summa, 80 000 krooni, ja lubas lisaks hageja korteri müügist saadava raha eest osta mõlemale kooselamiseks suurema korteri. Tegemist on moraalilageda ja omakasupüüdliku käitumisega, mida ei ole võimalik hinnata teisiti kui jäme tänamatus. Kui kostja teadis, et nüüdsest jääb kogu vastutus tema peale, oli kostjal temal lasuvast kohustusest teadlik ja sellest kõrvalehoidumine on lugupidamatus kinkija suhtes. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused
6.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud maakohtu otsus muutmata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kuna maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis järgib ringkonnakohus vastavalt TsMS § 654 lg-le 6 esimese astme kohtu põhjendusi ja ei põhjenda otsust. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd puudub kahtlus vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vaidlust ei ole selles, et kinkleping oli täidetud. Seega võis kinkija VÕS § 268 lg 1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda VÕS § 267 pdes 1-3 ettenähtud juhtudel, mh siis, kui kingisaaja on oma käitumisega näidatud kinkija vastu üles jämedat tänamatust või kui kingisaaja jätab õigustamatult täitmata kinkega seotud koormise või tingimuse. Pooltel ei ole vaidlust selle üle, et kinkelepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Pooled vaidlevad lepingust taganemise kehtivuse üle, s.t kas on täidetud lepingust taganemise materiaalsed eeldused. Seega pidi maakohus tegema kindlaks, kas kostja on käitunud viisil, mis andis hagejale õiguse kinkelepingust taganemiseks. „Jäme tänamatus“ on hinnanguline kategooria, mis peab VÕS § 267 p 1 järgi avalduma kingisaaja käitumises kinkija suhtes. Käitumise pidamine jämedaks tänamatuseks on ka eetiline hinnang. Hagejal lasus tõendamiskoormus tõendamaks tema poolt hagi aluseks olevaid asjaolusid. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. Maakohus on poolte poolt esitatud asjaoludest ja tõenditest lähtudes õigesti tuvastanud asjaolud, kohaldanud ja tõlgendanud seadust ning teinud põhjendatud järeldused, et hagi tuleb jätta rahuldamata tõendamatuse tõttu. Apellant on apellatsioonkaebuses põhilises osas korranud maakohtus esitatud väiteid, millele kõigile on kohtuotsuses piisava põhjalikkusega vastatud. Ekslik on apellandi väide, mille kohaselt on maakohus rikkunud uurimisprintsiipe ja ei ole
järginud võrdse kohtlemise põhimõtet, vaid on lähtunud üksnes kostja huvidest. Nimetatud kaebuse väited ei ole õiged ega leidnud kinnitamist toimiku materjalidega. Maakohus ei rikkunud menetlusnorme ka sellega, et ei rahuldanud taotlust notarilt kirjalike selgituste küsimise kohta, sest ajal, mil pooled kohtusid notari juures, oli hageja taganemisavalduse teinud ja seega väidetav notari selgitus ei saa puudutada lepingust taganemise aluseks olevaid asjaolusid. Maakohus on tunnistajate ütlusi hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-ga 1 ja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust hinnata tunnistajate ütlusi erinevalt maakohtu poolt hinnatust. Maakohus ei ole hagejat halvustanud nagu on kaebuses ebaõigesti väidetud ning asjasse puutuvad ei ole väited kostja töötamisest või kodus viibimisest, samuti on apellant ületähtsustanud kohtu märkust hageja venna kui lähisugulase rollist hageja abistamisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja väited, et kostja on käitunud tänamatult, ei ole käesolevas ajas piisavalt tõendatud. Maakohus ei ole tuvastanud, et hageja suhtes oleks tekkinud ebasoodne olukord seoses sellega, et ta võõrandas oma eluruumi, vaid sellest, sest hageja abistamine katkes hagejast endast tulenevatel põhjustel, s.t ta keeldus abi vastu võtmast. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostja oleks lepingulisi kohustusi rikkunud ja hageja väited, et lepingut ei ole täidetud, ei ole õiged. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja oli nõustunud abistama hagejat ja et ta abistas hagejat seni, kuni hageja teatas, et ta ei soovi kostjat oma elukohas enam näha ning ei lubanud teda korterisse. Seega on tõendamist leidnud, et kostja täitis suulisi lubadusi, s.t kohustus oli piisavalt täidetud seni, kuni hageja seda teha võimaldas. Ringkonnakohtu istungil selgitas kostja, et on nõus hagejat abistama. Ringkonnakohus leiab, et hagejat ei saa lugeda kinkelepingust taganenuks ja kuna kinkelepingust taganemine ei ole kehtiv, puudub eeldus hageja omandi tagasikandmise nõudele. Maakohtu lahend on põhjendatud ja seaduslik ning apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad menetluskulud hageja kanda.
Ulvi Loonurm
Reet Allikvere
Urmas Reinola
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.