2-07-16760/15 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

29.juunil 2007. a. esitas Natalia Meynert Harju Maakohtusse hagi Salva Kindlustuse AS-i vastu liikluskahju hüvitama kohustamiseks. Kindlustuse vaidluskomisjon rahuldas 16. aprilli 2007. a. otsusega Natalia Meynerti kaebuse AS-i Salva Kindlustuse vastu ja tunnistas liiklusõnnetuses 100% ulatuses vastutavaks Andrei Lukasi. Otsusega ei nõustunud Salva Kindlustuse AS, kes esitas Harju Maakohtule avalduse vaidluse hagimenetluses läbivaatamiseks. Liikluskindlustuse seaduse (LKS) § 58 lg. 7 järgi, kui komisjon rahuldab avalduse osaliselt või täielikult, võib teine pool esitada kohtule taotluse, et kohus vaataks komisjonile esitatud avalduse läbi hagimenetluse korras, sel juhul on hageja komisjoni poole pöördunud isik ja kostja kohtule taotluse esitanud pool. Natalia Meynert põhjendas oma nõuet sellega, et 30. jaanuaril 2007. a. toimus liiklusõnnetus Tallinnas Suur-Ameerika tänaval Suur-Ameerika ja Toom-Kuninga tänavate ristumiskoha lähedal. Hageja juhtis sõidukit Toyota Yaris registrinumbriga xxxxxx, ta oli peatanud oma sõiduki ülekäigu raja ees Toom-Kuninga tänavale vasakpööret sooritada sooviva sisselülitatud suunatulega kaubiku järel. Kaubik tegi pöörde ning samal ajal kaldus vastusuuna vööndisse VW Passat registrinumbriga xxxxxx, mida juhtis Andrei Lukas, ning toimus kokkupõrge hageja sõiduki ja VW Passat vahel. Liiklusavariis tunnistas enda vastutavaks A. Lukas. Hageja pöördus Salva Kindlustuse AS-i poole palvega hüvitada liikluskahju, kuid nimetatu keeldus oma 14. veebruari 2007. a. otsusega kahju hüvitist välja maksmast, kuna leidis, et liiklusõnnetuses on vastutav kaubiku juht. Salva Kindlustuse AS on kohustatud hüvitama hagejale liikluskahju. VW Passati juht A. Lukas ei täitnud liikluseeskirja (LE) §-de 123 ja 46 nõudeid ning selle tõttu tekkis avarii ja hagejale kahju. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. 14. veebruari 2007. a. otsus, millega kostja ei tunnistanud juhtumit kindlustusjuhtumiks ja keeldus kahju hüvitamisest, on põhjendatud. Õnnetuse põhjustajaks oli tundmatu sõiduki – kaubiku – juht, kes rikkus LE § 91 ja § 156 nõudeid: ei veendunud manöövri – vasakpöörde – sooritamise ohutuses ega andnud teed vastassuunast otse sõitnud sõidukile, mistõttu toimus sõidukite Volkswagen Passat ja Toyota kokkupõrge. Kahju on tekitatud tundmatu sõidukiga ja kostja ei ole kohustatud kahju hüvitama. Esimese astme kohtu otsus 27. juuni 2008. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja jättis menetluskulud kostja kanda. Poolte vahel puudub vaidlus, et 30. jaanuaril 2007. a. toimus liiklusõnnetus Tallinnas

Suur-Ameerika tänaval Suur-Ameerika ja Toom-Kuninga tänavate ristumiskoha lähedal. Hageja juhtis sõidukit Toyota Yaris registrimärgiga xxxxxx, sõitis mööda Suur-Ameerika tänavat Mustamäe suunas ja oli peatanud oma sõiduki ülekäigu raja ees Toom-Kuninga tänavale vasakpööret sooritada sooviva sisselülitatud suunatulega kaubiku järel. Kaubik sooritas pöörde ning samal ajal kaldus vastusuuna vööndisse, kus oli peatatud hageja auto, VW Passat registrimärgiga xxxxxx, mida juhtis Andrei Lukas; toimus kokkupõrge hageja sõiduki ja VW Passat vahel. Liiklusavariis tunnistas enda vastutavaks A. Lukas, kelle tsiviilvastutus oli kindlustatud kostja juures. Kostja keeldus hagejale liikluskahju hüvitamast, kuna leidis, et liiklusõnnetuses on vastutav kaubiku juht. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 510 lg. 1 järgi peab vastutuskindlustuse puhul kindlustusandja täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kahjujuhtumi tagajärjel, ning § 521 lg. 1 alusel võib kindlustusvõtja nõuda kindlustusandjalt talle tekitatud kahju hüvitamist. LKS § 1 ja 2 järgi on liikluskindlustus sätestatud kohustusliku kindlustusena ning liikluskindlustus on suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus. LKS § 7 järgi on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud kahju. Et kindlustusandjal tekiks kohustus tema juures oma vastutuse kindlustanud isiku eest hüvitada kannatanule kahju, peab olema selge, kes on liikluskahju tekitamise eest vastutav, s. t., kelle käitumise tagajärjel on tekkinud kahju. Kahju tekkimine peab olema otseses põhjuslikus seoses kahju põhjustanud isiku tegevusega. Tunnistaja G. T., kes oli avarii toimumise hetkel hageja sõidukis juhi kõrvalistmel, ütlustest nähtub, et sellel ajal, kui hageja sõiduk seisis kaubiku taga, ületasid jalakäijad sõiduteed ja kaubik hakkas vasakpööret sooritama ning järsku keeras välja Volkswagen, mis üritas mitte riivata kaubikut ja sõitis vastassuunavööndisse, põrkudes vastu hageja autot. Kaubik oli liikumises ja jõudis peaaegu Toom-Kuninga tänavale, kui toimus hageja auto ja Volkswageni kokkupõrge. Avarii toimis vahetult pärast kaubiku liikuma hakkamist. Tunnistaja arvates sõitis Volkswagen suure kiirusega. Sama seletuse on tunnistaja andnud 1. märtsil 2007. a. ka kindlustusandjale (vahekomisjoni toimik). Kostja tunnistaja A. L. ütlustest nähtub, et ta sõitis Volkswageniga mööda Toom-Kuninga tänavat linna poole, vastassuunas seisis kaubik, mille vasak suunatuli oli sees. Tunnistaja oli oma sõidukiga kaubikule lähedal ega suutnud aimata, et kaubik hakkab sooritama pööret, ning et ära hoida kokkupõrget kaubikuga, tahtis temast mööda sõita ja sõitiski, kuid kuna kaubiku taga seisis Toyota, siis sellega toimus kokkupõrge. A. Lukase ütluste kohaselt oli talv, pime aeg, libe, kõik toimus kiiresti, ülekäigurajal ta inimesi ei märganud ja tema arvates oli tema sõidukiirus ca 40 km/h. Vaidluskomisjoni toimikus olevast ja kostjale esitatud A. S. kirjalikust seletusest nähtub, et hageja sõiduk seisis kaubiku taga, jalakäijarajal seisid paremal pool jalakäijad ja sel ajal, kui kaubik oli peaaegu vasakpöörde sooritanud, s. t., ei olnud seda veel lõpuni sooritanud, sõitis vastassuunavööndisse hageja autole otsa suure kiirusega Volkswagen. LE § 123 järgi peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. LE § 46 sätestab, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. LE § 91 järgi peab juht enne manöövri alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. Hinnates tunnistaja G. T. ütlusi, on asjas leidnud tõendamist, et sel ajal, kui kaubik hakkas sooritama vasakpööret, pidid jalakäiad olema kaubiku ees jalakäikäijate rajal. Puudub alus kahelda tunnistaja ütlustes, kuivõrd need langevad kokku tema seletustega kindlustusandjale ning tema ütlustega langevad kokku ka A. S. kirjalikud seletused kostjale (vahekomisjoni toimikus). Eeltoodu alusel oli kaubiku juhil võimalik eeldada, et tema vasakpöörde sooritamine on ohutu, arvestades asjaolu, et vastassuunast sõitev Volkswagen oli

samal ajal kohustatud lubama LE § 46 järgi jalakäijad üle sõidutee ja selleks peatuma. Ülekäigurada on kesklinna poolt Mustamäe suunas vaadates vahetult pärast Toom-Kuninga ja Suur-Ameerika tänavate ristumist, mis ilmneb esitatud joonisest ja milles vaidlus puudus. Hinnates A. Lukase ütlusi ja tunnistaja G. T. ütlusi omavahel, saab järeldada, et A. Lukas, sõites tema enda väidetel kokkupõrke vältimiseks kaubikuga vastassuunavööndisse hageja autole otsa, ei täitnud LE §-st 91 tulenevat manöövri ohutu sooritamise kohustust, s. t., ta soovis mööda sõita kaubikust vastassuuna kaudu, kuid see ei olnud seal seisva Toyota Yarise tõttu ohutu. Lisaks ei täitnud ta ka LE §-st 123 tulenevaid nõudeid, kuna vasakpööret sooritav kaubik ning teed ületavad jalakäijad olid A. Lukasele teel etteaimatavad takistused, milleks tulnuks tal LE § 123 järgi teeolusid (libe) ja ilmastikuolusid (pime) arvestades vähendada kiirust ja vajadusel peatuda, et vältida avariid. Kuna vaidlus puudus selles, et hageja sai varakahju, siis on A. Lukase poolt LE §-des 123 ja 91 sätestatud kohustuste rikkumisel ja hagejal varakahju tekkimisel otsene põhjuslik seos, mis tähendab, et Volkswageni juht on vastutav tekkinud kahju eest. Kuivõrd vaidlus puudus selles, et hageja sai liikluskahju ja on seega kahjustatud isik ning vaidluses leidis tõendamist, et kahju tekitajaks oli Volkswagen Passati juht A. Lukas, kelle tsiviilvastus oli kindlustutud kostja juures, siis on kostjal VÕS § 521 lg. 1 ja § 510 lg. 1 ning LKS §-de 1, 2 ja 7 alusel kohustus hagejale liikluskahju hüvitada. Apellatsioonkaebus Salva Kindlustuse AS palub Harju Maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud vastustaja kanda. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud LE sätteid ning on asunud ebaõigele seisukohale, et liiklusõnnetuse põhjustamise eest on vastutav sõidukit VW Passat juhtinud Andrei Lukas. Liiklusõnnetuse põhjustamise eest tuleb täies ulatuses vastutavaks pidada ootamatu manöövri teostanud tundmatu kaubiku juhti, kes rikkus LE § 91 ja § 156 nõudeid. Kuna VW Passati juhil puudub vastutus seoses kahju tekkimisega, ei ole apellandil kohustust hüvitada vastustaja poolt kantud kahju. Kohus leidis, et jalakäijate liikumine Suur-Ameerika tänaval asuval ülekäigurajal on tõendatud vastustaja sõidukis viibinud tunnistaja G. T. istungil antud ütlustega ning apellandi kahjutoimikus sisalduva vastustaja sõidukis viibinud tunnistaja A. S. ütlustega. Kohus ei ole põhjendanud, miks on tähelepanuta jäetud sõiduki VW Passat juhi A. Lukase istungil antud tunnistused ning tema sõidukis viibinud O. K. poolt vaidluskomisjoni istungil antud ütlused ülekäigurajal olnud võimalike jalakäijate kohta. A. Lukas ülekäigurajal jalakäijaid ei märganud. Nimetatud tunnistust ei saa tõlgendada, et juht ei märganud – nagu on kirjas kohtuotsuses – inimesi, vaid sellest tuleb aru saada, et ülekäigurajal ei olnud inimesi. Ka kindlustuse vaidluskomisjoni istungil selgitas A. Lukas, et tema liikumist ei seganud mitte miski, jalakäijaid ei olnud. O. K. ütlused on protokollitud kindlustuse vaidluskomisjoni istungil ning tema sõnul ei olnud ülekäigurajal inimesi. Samas on G. T. tunnistanud, et ei näinud ülekäiguraja vasakut serva. Seega on kohus tuginenud oletuslikule väitele, et sellel ajal, kui tundmatu kaubik alustas vasakpööret, pidid jalakäijad olema kaubiku ees ülekäigurajal. Puuduvad tõendid, et sõiduki VW Passat juht A. Lukas ei oleks veendunud ülekäigurajale lähenedes, et selle ületamine on jalakäijatele ohutu. Samuti pole tõendatud, et tema tegevus lõi võimalikele jalakäijatele ohu või tekitas vigastusi. Seega ei ole üheselt tõendamist leidnud, et tundmatu kaubiku juht sai eeldada, et tema vasakpöörde sooritamine on ohutu, kuna vastassuunast lähenev VW Passat kindlasti peatub ülekäigurajal jalakäijate läbilaskmiseks. Isegi kui oleks tõendatud jalakäijate liikumine ülekäigurajal, ei saaks pidada VW Passati juhile etteaimatavaks takistuseks tundmatu kaubiku LE §-st 156 tuleneva vastassuunas otse liikuva juhi läbilaskmiskohustuse rikkumist ning liikluskorraldusevahenditega lubamatu manöövri sooritamist. Riigikohus on leidnud otsuses nr. 3-1-1-94-02, et LE § 2 lg. 1 ja § 4 sätetest järeldub, et igal liiklejal,

kellel on nimetatud sätetest tulenevad kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade (eriti liiklusõnnetusega seotud kuritegude) menetlemisel tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuste tekitamise või surma põhjustamisega. Kohtutel tulnuks hinnata peale kohtualuse käitumise ka kannatanu käitumist ja selgitada välja, kas tema käitumises esines liikluseeskirja nõuete rikkumisi, mis võisid olla põhjuslikus seoses temale endale kehavigastuste tekkimisega. Samuti tulnuks selgitada, kas liikluseeskirja kohaselt võis kannatanu viibida sellel teeosal, kus toimus süüdistuses märgitud liiklusõnnetus, kas kohtualune sõiduki juhina võis või pidi kannatanu sellel kohal viibimist ette nägema ja kas sõidukijuhil oleks selles situatsioonis olnud tehniliselt võimalik seda liiklusõnnetust ära hoida juhul, kui tema poleks kohtu poolt tuvastatud liikluseeskirja rikkumisi toime pannud. Neid asjaolusid, eriti aga liiklusõnnetuse kohta kujunenud liiklussituatsiooni ja teiste liiklejate käitumist pidanuks kohtud hindama kompleksselt kõigi teiste tuvastatud asjaoludega. Alles pärast kõigi asjaolude hindamist saanuks kohtud objektiivselt hinnata, kelle käitumine oli põhjuslikus seoses kannatanu kehavigastuste tekkimisega. Käesoleval juhul on kohus jätnud tähelepanuta tundmatu kaubiku juhi poolse LE § 91 ja § 156 nõuete rikkumise ja selle seose liiklusõnnetuse toimumisega. A. Lukas ei pidanud Suur-Ameerika tänaval liikudes eeldama, et vasakpööret ootav kaubik ei lase vastassuunast otse liikuvat sõidukit läbi. A. Lukase istungil antud ütlustest nähtub, et tundmatu kaubik küll näitas vasakpoolset suunda, kuid alustas manöövrit ootamatult ja olukorras, kus VW Passat oli juba väga lähedal. Tunnistaja G. T. ütluste kohaselt toimus kokkupõrge Toyota Yarise ja VW Passati vahel vahetult pärast tundmatu kaubiku liikuma hakkamist. Seega lõi liiklusohtliku olukorra ikkagi tundmatu kaubiku juht, kelle manööver ei olnud etteaimatav VW Passati juhile. Kui tundmatu kaubik ei oleks manöövrit ootamatult alustanud, ei oleks A. Lukase juhitud sõiduk pidanud tegema ümberpõiget kaubikule otsasõidu vältimiseks ning kokkupõrget vastustaja sõidukiga poleks toimunud. Eeltoodust tulenevalt tuleb liiklusõnnetusega seoses VW Passati juhi käitumist analüüsida selliselt, kas tal oli võimalik vältida liiklusõnnetust olukorras, kus tundmatu kaubiku juht oli eelnevalt loonud liiklusohtliku olukorra ja rikkunud VW Passati juhi õigusi. Kaubiku loodud liiklusohus oli VW Passati juht sunnitud tegema manöövri vastassuunda ning tal ei olnud võimalust eelnevalt veenduda selle ohutuses. Seetõttu ei saa A. Lukast käsitleda kõnealuse liikluskahju põhjustajana ning apellandil puudub vastustajale tekkinud kahju hüvitamise kohustus. Vastavalt LKS §-le 53 ei kehti liiklusõnnetuse puhul kindlustusvõtja poolt kannatanu liikluskahju hüvitamise nõude suhtes antud võlatunnistus või nõude täitmine kindlustusandja suhtes vastavalt VÕS §-le 523. Seetõttu ei saa apellandi jaoks siduvaks pidada A. Lukase poolt sündmuskohal süü tunnistamist liiklusõnnetuse põhjustamisel. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebus ei anna alust maakohtu otsust tühistada ja otsuse lõppjäreldus tuleb kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg. 1 punktiga 21 jätta muutmata; otsuse põhjendust tuleb täpsustada. Pooled ei vaidle maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle, mille kohaselt kahju hageja juhitud sõidukile tekkis 30. jaanuaril 2007. a. kokkupõrkest A. Lukase juhitud sõidukiga, kusjuures viimane sõitis otsa vastassuunavööndis seisvale ja vasakpööret ootavale hageja juhitud sõidukile. Vaidlust ei ole ka selle üle, et A. Lukase tsiviilvastutuse oli kostja liikluskindlustuse lepinguga kindlustanud.

LKS §-de 1 ja 2 kohaselt on liikluskindlustus kohustuslik suurema ohu allika valdaja tsiviilvastutuse kindlustus ning LKS § 7 lg. 1 lause 1 kohaselt on kindlustusandjal kohustus hüvitada kindlustatu tekitatud liikluskahju. LKS § 26 lg. 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega. LKS § 28 lg. 1 kohaselt võib liikluskahju olla muuhulgas tekitatud füüsilise isiku asjale (varakahju) ning sama paragrahvi lg. 3 p. 1 kohaselt on taoliseks varakahjuks muuhulgas asja kahjustamise kahju. Et hageja auto sai kannatada, kui A. Lukase juhitud sõiduk sellele otsa sõitis, siis on ilmne, et täidetud on LKS § 26 lg. 2 punktides 1 – 3 märgitud eeldused (õnnetus juhtus teeliikluses, hageja kahju tekkis kokkupõrkel A. Lukase juhitud autoga, kui see liikus otsa hageja seisvale autole, kusjuures hagejal kahju tekkimine on A. Lukase poolt otsasõidu tagajärg). Vaidluse lahendamiseks tuli seega tuvastada, kas A. Lukasel on tekkinud tsiviilvastutus hagejale tekitatud kahju eest. Suurema ohu allika tekitatud kahju hüvitamist reguleerib VÕS § 1056. Selle paragrahvi lg. 1 kohaselt vastutab kahju eest kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel sõltumata oma süüst ohu allikat valitsenud isik. Suurema ohu allikat valitsenud isik vastutab kannatanu surma põhjustamise, talle kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise või tema asja kahjustamise eest, kui seadusest ei tulene teisiti. Osundatud sättest tulenevalt tuleb suurema ohu allika eest vastutuse kohaldamisel kannatanul tõendada üksnes põhjusliku seoses olemasolu suurema ohu allika toime ja kahju vahel. Riigikohus on selgitanud, et kui tegemist on mitme suurema ohu allika valdaja poolt ühiselt neile endile kahju tekitamisega, omab suurema ohu allikate valdajate tsiviilvastutuse kindlaksmääramisel tähtsust iga suurema ohu allika valdaja süü kahju tekitamisel (lahend 3-2-1-118-06), ning kuigi viidatud lahend käib TsK § 458 tõlgendamise kohta, ei ole käsitletud põhimõte ka VÕS-i kehtestamisega muutunud. Riigikohtu käsitluse kohaselt tuleb liiklusõnnetuses osalenud juhtide süü tuvastamiseks tuvastada, kas nad on LE nõudeid rikkunud, kusjuures LE rikkumise puhul tuleb süüd eeldada; kui esitatud tõendid kummagi juhi süüd ei välista, siis tuleb eeldada mõlema süüd; kui mõlema süü korral ei ole võimalik kummagi süü suurust tuvastada, tuleb lähtuda sõidukijuhtide võrdsest süüst. Faktilistest asjaoludest, mille üle pooled ei vaidle, nähtub, et hageja LE nõudeid ei rikkunud: hageja sõiduk seisis vasakpööret oodates oma sõidusuunas oleval sõidurajal, kui kostja talle otsa sõitis. Hageja käitumine – sõidutee pärisuunavööndi ääre lähedal vasakpöördeks võimaluse ootamine – on kooskõlas LE §-ga 97 ega riku mingit muud LE sätet. Ka kostja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks hageja mingitki LE nõuet rikkunud. Seega ei saa hageja süüd liiklusõnnetuse põhjustamises eeldada. Sellele, nagu oleks liiklusõnnetuse põhjustamises mingilgi määral süüdi hageja, ei ole kostja samuti väitnud. Seega tuleb lähtuda sellest, et hageja süü õnnetuses puudub. Samas on kahtluseta selge, et A. Lukas, sõites vastassuunavööndisse – otsa hageja seisvale sõidukile –, rikkus LE nõudeid. Nii nähtub kohtule esitatud andmetest, et tegemist oli kahesuunalise liiklusega sõiduradadeks jaotatud sõiduteega. LE § 107 kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piirides. Kuigi maakohus ei ole tuvastanud, mitu sõidurada oli sõiduteel kummaski suunas, keelab LE § 108 sõitmise vastassuunavööndis kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on neli või enam sõidurada, ja lubab LE § 109 kahesuunalise liiklusega sõiduteel, mille kogulaiuses on kolm teekattemärgistega tähistatud sõidurada, kasutada keskmist rada ainult möödasõiduks või ümberpõikeks, kusjuures seda rada tuleb kasutada ümberreastumiseks enne vasakpööret. Lisaks kohustab LE § 91 juhti enne manöövri alustamist muuhulgas veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid, A. Lukas vastassuunavööndisse sõites selle manöövri ohutuses ei veendunud. Seega, olenemata sellest, mitu sõidurada oli kummaski suunas, rikkus A. Lukas eespoolosundatud nõudeid, tema süüd liiklusõnnetuse põhjustamises tuleb juba ainuüksi sellest tulenevalt eeldada ja sellelt seisukohalt ei olegi oluline, kas ta rikkus lisaks

nimetatutele veel mingeid LE nõudeid, sealhulgas LE § 123 ja 46. Nii sündmuskohal kui kindlustuses juhtumi vormistamisel tunnistas ka A. Lukas ise end liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Kindlustuse vaidluskomisjonis on A. Lukas selgitanud, et pidas end liiklusõnnetuse eest vastutavaks seetõttu, et sõitis vastassuunavööndisse. Kolleegium leiab, et see A. Lukase hinnang oli vastavuses sündmuse asjaoludega. A. Lukase süü eeldust oleks kostjal võimalik ümber lükata, esitades tõendid selle kohta, et nimetatu süü on välistatud. Kolleegium leiab, et taolisi tõendeid ei ole kostja esitanud. Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja pidanud liiklusõnnetuse põhjustamises süüdlaseks tundmatu kaubiku juhti, kes tegi vasakpöörde, ilma et oleks lasknud läbi vastassuunast lähenenud ja otse sõitnud A. Lukase sõiduki. Kolleegium leiab, et selleks, et välistada niisugustel asjaoludel A. Lukase süü, pidi kostja tõendama, et kaubikujuhi käitumisest tulenevalt ei olnud A. Lukasel mingit võimalust liiklusõnnetust vältida. Seejuures pidi kostja muuhulgas tõendama, et õnnetus juhtus vaatamata sellele, et A. Lukas oli tähelepanelik teel ja teeservas seisvate liiklejate suhtes, vältides nende ohustamist (LE § 64 nõuded), et ta oli ristimikule lähenedes ettevaatlik ja arvestas selle iseärasusi (LE § 154 nõuded) ning et A. Lukase sõiduki kiirus oli tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid arvestades selline, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteimatava mis tahes takistuse ees (LE § 123 nõuded). Faktiliste asjaoludega, millest võiks teha järeldusi selle kohta, kas A. Lukas oli piisavalt tähelepanelik ja kas tema kiirus vastas liiklusoludele, ei ole kostja oma vastuväidet hagile põhjendanud, taoliste asjaolude tõendamisest rääkimata. Nii ei ole kostja oma vastuväites üldse kirjeldanud seda, millised olid ristimiku iseärasused, teeolud ja tee seisund, ilmastikutingimused ja A. Lukase nähtavusulatus, liikluse tihedus, A. Lukase sõidukogemus ja sõidukiirus. Kostja on A. Lukase süü puudumist põhjendanud üksnes väitega, et vasakpööret tegev kaubik oleks pidanud A. Lukase juhitud sõidukile teed andma (LE § 156) ning et sellele kohustusele ei mõju jalakäijad, kes liiguvad liiklusõnnetuse vahetus läheduses asuval ülekäigurajal. Alles poolte vaidluses maakohtus on kostja esindaja nimetanud A. Lukase sõiduki kiiruseks ristmikule lähenemisel mitte rohkem kui 50 km/h ning leidnud, et taolise kiiruse valikut ei saa A. Lukasele ette heita. Muudele asjaoludele ei tuginenud kostja ka siis. Kolleegium kostja seisukohaga ei nõustu. Kolleegium leiab, et asjas esitatud faktiliste asjaolude puudulikkuse tõttu ei ole võimalik tuvastada liiklusõnnetuse täpset toimumismehhanismi: kui kaugel oli A. Lukase sõiduk, kui kaubik vasakpööret alustas, aga samuti, millised olid teeolud, millise kiirusega A. Lukase sõiduk liikus ja kas vahemaa ristmikuni oli neid asjaolusid arvestades küllaldane, et A. Lukas oleks piisava tähelepanelikkuse ja õigete juhtimisvõtete korral suutnud õnnetust vältida. Seega ei ole alust ka väitel, nagu ei oleks A. Lukas liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi. Ainuüksi asjaolust, et A. Lukas ei ületanud õnnetuskohal kehtivat lubatud kiiruse määra, ei saa tema süü puudumist järeldada, sest sõidukiiruse valikul tuleb eespooltoodust tulenevalt arvestada ka muid LE §-s 123 loetletud tingimusi, kostja ei ole aga põhjendanud ja tõendanud, et A. Lukas oleks seda teinud. Hageja põhjendas oma hagi muuhulgas sellega, et A. Lukase sõidusuunas paikneb enne ristmikku ülekäigurada, millel ületasid teed jalakäijad, et tegemist oli etteaimatava takistusega, millega A. Lukas oleks pidanud arvestama, ning et sellest tulenevalt ja vastavalt LE §-le 46 oleks A. Lukas pidanud ristmikule lähenedes kiirust vähendama või peatuma, seda ta aga ei teinud. Vaidlustanud maakohtus küll ülekäigurajal liikuvate jalakäijate mõju vasakpööret teha sooviva sõiduki kohustusele otsesõitjale teed anda, ei esitanud kostja vastuväiteid selle kohta, et vaidlusalusel ülekäigurajal asusid jalakäijad, asudes alles apellatsioonkaebuses seisukohale, et jalakäijate asumine ülekäigurajal ei ole tõendatud. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lõikes 4 sätestatu kohaselt eeldatakse faktilise asjaolu omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Seega tuli osundatud asjaolu omaksvõttu eeldada ja maakohus ei pidanudki selle tuvastamiseks tõendeid hindama. Mis puudutab asjaolu vaidlustamist apellatsioonimenetluses, siis ei ole kostja selle

lubatavust kooskõlas TsMS § 652 lõikega 4 põhistanud ning see väide tuleb jätta apellatsioonimenetluses tähelepanuta. Kolleegium nõustub ka hageja hinnanguga kirjeldatud asjaoludele, mille kohaselt ülekäigurajal sõiduteed ületavate jalakäijate tõttu oleks A. Lukas pidanud kiirust vähendama või peatuma (LE § 46) ning selle tegemata jätmine annab tunnistust sellest, et nimetatu ei hinnanud liiklusolukorda õigesti. Siiski ei olegi sellel asjaolul vaidluse lahendamiseks põhimõttelist tähtsust, sest eespooltoodust tulenevalt on A. Lukase süü puudumise tõendamise koormis kostjal, kes nimetatu süü puudumise kohta ei ole piisavaid tõendeid esitanud. Kolleegium leiab, et isegi kui liiklusõnnetuse põhjustamises oleks kõrvuti A. Lukasega süüdi ka vasakpöörde teinud kaubiku juht, ei vabastaks see kostjat kohustust hagejale tekitatud kahju hüvitada. Et eespooltoodust tulenevalt ei saa A. Lukase süüd õnnetuse põhjustamises välistada, siis oleks tegemist kahe isiku poolt hagejale kahju ühise põhjustamisega, mille korral kahju põhjustajad vastutaksid hagejale kahju hüvitamise eest solidaarselt (VÕS § 137 lg. 1). Solidaarkohustuse korral võib võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või igaühelt või mõnelt neist (VÕS § 65 lg. 1), kusjuures igaühe süü aste omab tähtsust üksnes solidaarvõlgnike omavahelises suhtes (VÕS § 69 lg. 1). Seega, isegi juhul, kui kaubiku juhil oleks õnnetuse põhjustamises kaassüü, vastutaks A. Lukas kannatanu ees siiski täies ulatuses. Seega tuleb kostjal kui A. Lukase vastutuse kindlustanud isikul hagejale kahju hüvitada. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele peab kolleegium veel vajalikuks märkida, et kostja viide Riigikohtu poolt kriminaalasjas tehtud lahendile ei ole asjakohane, sest osundatud lahend käib kriminaalmenetluse seaduse tõlgendamise ja õigusrikkuja kriminaalvastutusele võtmise kohta ega ole kohaldatav tsiviilasja läbivaatamisele hagimenetluses. Kooskõlas TsMS § 171 lõikega 1 jäävad menetlusosaliste apellatsioonimenetluse menetluskulud kostja kanda.