Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

hageja ei ole lõpetanud tööd hiljemalt 20.01.2006, kohustub hageja tasuma leppetrahvi 1,5% alltöövõtja lepingujärgsest tasust iga tähtajast üleläinud kalendripäeva eest. Kostja on hagejale leppetrahvi arvestanud kokku 105 kalendripäeva eest, s.o 20.01.2006 kuni 05.05.2006. Pooled ei ole kokkuleppel alltöövõtulepingu p-s 4.1 fikseeritud töö lõpetamise tähtaega pikendanud. Samuti ei ole pooled vastavalt lepingu p-le 4.2 sõlminud kirjalikku kokkulepet lepingu tähtaja pikendamiseks. K. K. 09.03.2006 elektronkirjast ei tulene mingil viisil kostja tahteavaldust lepingu tähtaja pikendamiseks, vaid rääkida saab täiendavast tähtajast kohustuste täitmiseks. Täiendav tähtaeg täitmiseks ei kõrvalda varem toimepandud õigusrikkumist ning võlausaldajal on õigus nõuda leppetrahvi ka täiendavaks täitmiseks antud tähtaja eest. Väär on ka hageja väide selle kohta, et ta lõpetas töö objektil 17.04.2006. Hageja esitas 17.04.2006 kostjale õiendi nr 2, kuid tegelikkuses ei olnud hageja selleks kuupäevaks lõpetanud alltöövõtulepingu esemeks olevaid töid, mida kinnitab ka kostja esindaja K. K. märkus õiendil. Töö osas, mis oli hageja poolt tegemata, ei saanudki puudusi välja tuua. Hageja rikkumine seisnes selles, et ta jättis kokkulepitud tööd tähtaegselt tegemata ega olnud neid teinud ka seisuga 17.04.2006. Hageja ei olnud ka seisuga 05.05.2006 lõpetanud objektil lepingus fikseeritud töid, sh puudusid ustel roostevabast pakukatted, lõpetamata oli kinnitusavade sulgemine ning paigaldamata olid ukseliistud, keldris puudus üks metalluks, relvaruumi uksel puudus aknaklaas, osadel tuletõkke metallustel puudusid tulepüsivust tõendavad märgistused ning kinnitusavade kattepunnid. Hageja poolt tegemata tööde tõttu ei saanud kostja ehitusobjektil tähtaegselt lõpetada maalritöid, põrandakatete ning lukustuse paigaldust. Vaatamata kostja korduvatele nõudmistele ei teostanud hageja tegemata töid, mistõttu oli kostja sunnitud oma arvel need lõpuks ära tegema. Kokkuvõttes viis hagejapoolne alltöövõtulepingu rikkumine kostja viivitusse Ämari Õhuseiredivisjoni staabihoone ehitustööde üleandmisega tellijale. Maakohtu otsus Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis hageja kasuks kostjalt välja 149 041 kr. Menetluskulud jäid poolte endi kanda. Pooled on lepingu p-s 4.2 kokku leppinud, et töö teostamise tähtaegu saab muuta vaid kirjalikul kokkuleppel. Lepingu p 2.21 kohaselt alltöövõtja (hageja) kohustub järgima töö teostamise ajagraafikut ja kõik selle võimalikud muudatused eelnevalt töövõtjaga kirjalikult kooskõlastama. Ajagraafiku rikkumist käsitlevad pooled lepingu oluliste tingimuste rikkumisena. TsÜS § 80 lg 2 sätestab nõuded elektroonilise vormi järgimiseks, mis loetakse tehingu kirjaliku vormiga võrdseks. Kostja 09.03.2006 elektronkiri ei vasta nimetatud nõuetele ning kokkulepitud kirjaliku vormi järgimata jätmise tõttu ei ole tööde teostamise tähtaja muutmine kehtiv. Seega tuleb tööde teostamise tähtajaks lugeda 20.01.2006. Tõendamata on kostja väide, et ta esitas hagejale korduvalt nõudmisi tegemata tööde kohta, millele vaatamata hageja töid ei teostanud. Kuna kostja on tasaarvestanud leppetrahvi nõude hageja tasunõudega ning pole hagejale esitanud kirjalikku pretensiooni puuduste kohta töödes ega tegemata tööde kohta, millega oleks hagejale määratud täiendav tähtaeg tööde parandamiseks või tegemiseks, vaid viidatud on lepingu p 2.21, 4.3, 8.2, 8.3, ja 8.6, 3(8)

on kostja 18.04.2006 hageja töö vastu võtnud. Samas on tõendatud, et kostja võttis vastu puudustega töö. Tunnistaja K. K. tunnistab, et pretensiooni puuduste kohta ei vormistatud kirjalikult ja kostja lõpetas ise tööd. Asjaolu, et kostja poolt oli vastu võetud puudustega töö, on tõendatud kostja 05.05.2006 leppetrahvi nõudega, tunnistaja K. K. ütlustega, hageja seadusliku esindaja E. V. vande all antud seletuse ning tunnistaja U. I. ütlustega. Tunnistaja K. K. ütlustega on tõendatud tegemata tööde ulatus, mille kohaselt 17.04.2006 olid paigaldamata ukseliistud, lävepakud ja üks uks ning hageja neid töid ei lõpetanud. 05.05.2006 leppetrahvi nõue tõendab, et kostja on tunnistanud hageja nõude täidetavust, kuna nõuete tasaarvestuse eelduseks on, et kahe isiku vahel eksisteerivad vastastikused samaliigilised nõuded. Hageja on väitnud, et töid ei saanud õigeaegselt teostada, kuna objekt ei olnud sellises seisundis, et uksi paigaldada. Nimetatud väide on ümber lükatud ehitustööde päeviku väljavõtetega. 06.12.2005 on teostatud II korruse põranda valamine, 09.12.2005 põranda valamine, ning 29.12.2005 on siseseinte ladumine lõpetatud. Samuti kinnitab seda asjaolu tunnistaja K. K., kelle ütluste kohaselt oli objekt 2006 jaanuaris valmis nii, et sinna sai uksi paigaldada. Hageja seadusliku esindaja elektronkirjast tulenevalt on uste tootmisega probleeme. Sellest saab järeldada, et vaidlusalusel perioodil ei olnud hagejal uksed, mida paigaldada, veel toodetud. Samuti on hageja väitnud, et uksi ei saanud tootma hakata, kuna kostjalt ei tulnud kokkulepitud andmeid: puudus spetsifikatsioon uste mõõdu, värvi ja lukkude osas (hageja seadusliku esindaja E. V. vande all antud seletus). Vaidlust ei ole, et uste andmete järelepärimise tegi hageja jaanuarikuus ning kostja poolt anti andmed jaanuarikuu lõpus ja veebruarikuu alguses, uste tootmist alustati veebruarikuus. Arvestades hageja käitumist, s.t et ta ise tegi järelepärimise andmete kohta jaanuaris, ning kooskõlas lepingu tingimustega puudus kostjal lepingust tulenev kohustus pärast projektdokumentatsiooni üleandmist 01.12.2005 anda hagejale täiendavaid andmeid uste mõõdu, värvi ja spetsifikatsiooni kohta. Tulenevalt lepingu p 2.23.1 saab järeldada, et hagejal endal oli õigus teha kostjale ettepanekuid töö täpsustamiseks. Tunnistaja U. I. ütluste kohaselt oli välisuste tootmise tähtaeg jaanuaris ja siseustel märtsis. Sellest tulenevalt on hageja väide, et lepingus sätestatud tähtaja ületamine oli tingitud kostjast, alusetu ning hageja suhtes ei ole VÕS § 101 lg 3 kohaldatav. Eeltoodule tuginedes on tuvastatud, et hageja oli viivituses 21.01.2006 kuni 17.04.2006. Lepingu p 5.1 kohaselt on tasu koos käibemaksuga 578 082 kr., seega on päevas leppetrahvi suurus 8671,23 krooni. Viivituses oli hageja 87 päeva, seega on lepingu p 8.6 tulenevalt kostjal õigus nõuda hagejalt leppetrahvi 754 397 kr. Kostja on vähendanud leppetrahvi ning on tasaarvestamiseks esitanud nõude summas 380 000 kr. Uste paigaldamisest on sõltuvad teised sisetööd, ennekõike põrandakatete paigaldamine ja viimistlustööd. Asjaolu, et uksed tuli paigaldada viimistletud usteavadesse, ei tähenda, et pärast uste paigaldamist ei tule teha täiendavaid viimistlustöid, näiteks paigaldada lävepakud. Nimetatud asjaolu on tõendatud tunnistaja K. K. ütlustega. Arvestada tuleb ka asjaolu, et kostja võttis vastu puudustega töö. Võttes arvesse eeltoodud asjaolusid, on leppetrahvi nõue 380 000 kr., arvestades lepingu tasu ja poolte majanduslikku seisu, hageja suhtes ebamõistlikult suur ning leppetrahvi 4(8)

kohaldamisel puuduks hagejal võimalus poolele lepingujärgsest tasust. Mõistlikuks leppetrahvi suuruseks on 140 000 kr. Selles osas on hageja nõue kostja vastu lõppenud tasaarvestuse tõttu. Hageja nõue kostja vastu 149 041 kr. kuulub rahuldamisele. Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ning teha osas uus otsus, millega jätta hagi täielikult rahuldamata. Menetluskulud jätta hageja kanda. Maakohus on vähendanud leppetrahvi ebaproportsionaalselt palju, millega on kohaldatud ebaõigesti VÕS § 162 lg 1. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väited ning esitatud tõendid kahju tekkimise kohta. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et kostja võttis tööd vastu 18.04.2006. Tegelikult keeldus kostja 18.04.2006 õiendi allkirjastamisest ning tööde vastuvõtmisest, kuna tööd ei olnud selle kuupäeva seisuga lõpetatud. Kostja oli juba 16.03.2006 e-kirjas määranud hagejale järjekordse täiendava tähtaja lepinguliste kohustuste täitmiseks, kuid edutult: hageja ei suvatsenud oma lepingulisi kohustusi vaatamata sellele täita. Seetõttu rakendas kostja pärast 18.04.2006 keeldumist tööde vastuvõtmisest lepingu p-s 8.2 sätestatud võimalust ise töö parandada ja nõuda hagejalt selleks tehtud kulutuste hüvitamist. Maakohus on ka ise tuvastanud, et hageja objektil töid ei lõpetanud ning kostja pidi need lõpuks ise tegema. Maakohus, tehes järelduse puudustega töö vastuvõtmise kohta, on lasknud end eksitada asjaolust, et kostja on 18.04.2006 õiendis nr 2 viidanud muuhulgas alternatiivselt lepingu p-le 8.3, mis räägib puudustega töö vastuvõtmisest ning selle alusel tasu vähendamisest. Tegelikkuses seda õiguskaitsevahendit ei kohaldatud, mistõttu tuleb jätta see lepingupunkt tähelepanuta. Leppetrahvinõue ja tasaarvestuse avaldus esitati hagejale 05.05.2006, mitte 18.04.2006, mistõttu ei saa sellest asjaolust järeldada tööde vastuvõtmist 18.04.2006. Kostja võttis 05.05.2005 puudustega tööd vastu ning sellel hetkel tunnistas kostja hageja alltöövõtulepingu järgse tasunõude täidetavust. Põhjus, miks kostja 18.04.2006 keeldus tööde vastuvõtmisest, oli tingitud soovist vältida hageja tasu nõude sissenõutavaks muutmist olukorras, kus hageja poolt olid lepingulised kohustused olulises mahus täitmata. Eeltoodust tulenevalt oli hageja viivituses 21.01.2006 kuni 05.05.2006, so 105 kalendripäeva, mis annab kostjale õiguse nõuda hagejalt leppetrahvi 910 476 kr., mida kostja on vähendanud ning esitanud tasaarvestamiseks nõude summas 380 000 kr. Maakohus on leppetrahvi, mida kostjal olnuks õigus alltöövõtulepingus kokkulepitu kohaselt küsida, vähendanud 84,6% (kui lähtuda maakohtu käsitlusest, siis vastavalt 81,44%), mida on ebamõistlikult ja ebanormaalselt palju, kusjuures sisuliselt on maakohtu otsustus leppetrahvi vähendamise küsimuses põhjendamata. Kohus on kõrvutanud kostja määratud leppetrahvi üksnes alltöövõtulepingu hinnaga ning võtnud arvesse poolte majanduslikku seisu, kuigi pidanuks esmajoones lähtuma kostjale tekkinud kahjust ja leppetrahvi kokkuleppe eesmärgist ning selle tagamisfunktsioonist. Kostjal on õigus nõuda leppetrahvi sõltumata tegelikust kahjust. Kostja ei pea tõendama temal tekkinud kahju suurust, kuna vastasel korral muutuks leppetrahvi kokkuleppimine mõttetuks: reeglina kasutataksegi leppetrahvi ju kahju hüvitamise nõude esitamise lihtsustamiseks ning seal, kus kahju on keeruline tõendada või on selle tõendamine seotud ebamõistlike pingutustega. Kuna hageja esitas kohtule leppetrahvi vähendamise taotluse, on tema kohustus tõendada, et leppetrahvi suurus on võrreldes kahjuga 5(8)

ebaproportsionaalne. Kui leppetrahvi vähendamist taotlenud pool ei suuda tõendada, et leppetrahv on hageja kahjuga võrreldes ebaproportsionaalselt suur, tuleb leppetrahvi vähendamise taotlus jätta rahuldamata. Maakohus on kostja seletused ja tunnistaja K. K. ütlused tekkinud kahju kohta jätnud täielikult tähelepanuta ega ole põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Maakohus on tuvastanud, et uste paigaldamisest on sõltuvad teised sisetööd, ennekõike põrandakatete paigaldamine ja viimistlustööd, mistõttu pidi kohus möönma, et hageja viivitus toob kaasa objekti tellijale üleandmise edasilükkamise. Kohus on põhjendamatult jätnud tähelepanuta kostjale tekkinud täiendavad kulud, sealhulgas: objekti juhtimiskulud (sisaldab projektijuhi ja objektijuhi palka, auto ja telefonikulu, soojakute renti) 1579,50 kr/päev ja objekti küte, elekter ja halduskulud 1184 kr/päev. Ka tunnistaja K. K. kinnitas oma ütlustes, et uste paigaldamise probleemist sai alguse tähtaja venimine, mis tõi kaasa viivituse objekti tellija ees. Tunnistaja ütluste kohaselt oli täiendavate kulutuste suurusjärk 3 kuu eest 180 000 kr. tööjõu peale, lisaks objekti ülalpidamiskulud üle 100 000 kr. Kirjeldatud kulud on ehitusvaldkonnas tavalised ning ettenähtavad igale mõistlikule ja heas usus tegutsevale alltöövõtjale. Kuna nimetatud kulud on raskesti tõendatavad, lepitigi alltöövõtulepingus kokku leppetrahv. Lisaks kirjeldatud tööjõu- ja objektikuludele tuli kostjal kanda veel täiendavaid kahjusid. Nimelt ei aktsepteerinud tellija objekti valmimise tähtaja ületamise eest kostja poolt teostatud lisatöid 425 875 kr. eest, sealhulgas: asfalttee ehitus 307 m2 hinnaga 350 kr/m2, killustikkattega tee rajamine 125 m2 hinnaga 213 kr/m2, koorepuu tee rajamine 80 m2 hinnaga 210 kr/m2 ning muruhaljastus 5000 m2 hinnaga 55 kr/m2. Kuna tellijal oli õigus objekti valmimise tähtaja ületamise eest arvestada leppetrahvi ning nõuda kostjalt kahju hüvitamist, lepiti tellija ja kostja vahel kokku, et tehtavad lisatööd katavad tellija leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude. Ka tunnistaja K. K. kinnitas oma ütlustes, et objekti tähtaja ületamise kompenseerimiseks teostati tellijale lepinguväliseid lisatöid. Maakohus on nimetatud asjaolu jätnud täielikult tähelepanuta. Lisaks kandis kostja hageja poolt paigaldamata jäetud ukse ning liistude kulud kokku summas 12 000 kr. Kirjeldatud otsesele varalisele kahjule lisandub kaudne varaline kahju, mis seisneb saamata jäänud tulus, so tulus, mida kostja oleks võinud teenida oma tööjõuressursi kasutamisega uutel objektidel, samuti usaldusväärsuse kaotuses koostööpartnerite ees. Kuna kostja on veenvalt põhistanud kahju tekkimise ja selle ulatuse ning kuna kostja kahju ületab tegelikkuses hagejalt nõutud leppetrahvi, puudus kohtul alus leppetrahvi täiendavaks vähendamiseks. Lisaks ei ole maakohus arvestanud leppetrahvi tagatisfunktsiooni. Olukorras, kus objektil on üks peatöövõtja ning kasutatakse mitmeid alltöövõtjaid (antud objekti puhul oli kokku objektil ca 20 alltöövõtjat), on peatöövõtja jaoks eriti oluline see, et alltöövõtjad peaksid nendega kokkulepitud tööde teostamise tähtaegadest kinni. Ühe alltöövõtja poolt tähtaegade ületamine takistab kogu objekti valmimist, kuna üldjuhul ei saa teised alltöövõtjad alustada või lõpetada oma ehitustöödega enne teise alltöövõtja poolt oma tööetapi lõpuni viimist, mis kokkuvõttes paneb töövõtja olukorda, kus ta on sunnitud rikkuma teiste alltöövõtjatega sõlmitud kokkuleppeid ning seab ohtu objekti tähtaegse üleandmise tellijale, nagu käesoleval juhul ka juhtus. Kõige sellega kaasneb täiendav projekti juhtimise kulu (ligikaudu 1500 kr/päev), projektijuhi palk (ligikaudu 250 kr/tund), 6(8)

objektijuhi palk (ligikaudu 200 kr/tund), leppetrahvid jne. Kuna alltöövõtja nõuetekohasest täitmisest võib sõltuda kogu peatöövõtulepingu nõuetekohane täitmine, lepitakse kokku ka suhteliselt kõrgetes leppetrahvimäärades, seda just selleks, et oleks tagatud alltöövõtulepingute tähtaegne täitmine. Seega täidab lepingu p 8.6 surve- ja tagamisfunktsiooni. Maakohus on kõik kostja vastavasisulised väited jätnud tähelepanuta ega ole ka põhjendanud, miks ta neid ei arvesta. Käesoleval juhul tuleb tagatisfunktsioonile leppetrahvi suuruse õigustamisel pöörata erilist tähelepanu, kuna hageja jättis alltöövõtulepingus kokkulepitud tööd lõpetamata. Maakohus ei ole leppetrahvi vähendamisel sisuliselt arvesse võtnud leppetrahvi eelnevat vähendamist kostja poolt. Kostja vähendas omal algatusel leppetrahvi 380 000 kr.-ni, s.o 58,26%, mis arvestades rikkumise asjaolusid ning tekkinud kahju ulatust on õiglase suurusega leppetrahv. Täiendav leppetrahvi vähendamine ei oleks enam proportsionaalne ega põhjendatud. Kohus on vähendanud leppetrahvi 84,6%, mis ei ole normaalne, eriti arvestades hageja rikkumise kestvust, tekkinud kahju ning alltöövõtulepingu täitmata jätmist hageja poolt. Leppetrahvi täiendava vähendamise välistavad ka järgnevad asjaolud. Hageja ei lõpetanud lepingujärgseid töid, mistõttu oli kostja sunnitud oma arvelt need lõpule viima, mille luges tuvastatuks ka maakohus. Kostja paigaldas uksed keldrikorrusel, viis lõpuni ukseavade sulgemise ning paigaldas ukseliistud ning lävepakud. Lisaks tarnis kostja ühe puuduoleva ukse ning teostas selle paigaldamise. Hageja poolt jäidki tema lepingulised kohustused lõplikult täitmata. Väär on ka hageja väide, et ta paigaldas pooled ustest (pidades silmas välisuksi) tähtaegselt. Välisuksi oli kõigest 4, uksi kokku aga 33. Maakohus on jätnud selle asjaolu täielikult tähelepanuta ning kostjale tundub, et maakohus on pigem lähtunud hageja ebaõigest ning paljasõnalisest väitest, et pooled ustest olid paigaldatud tähtaegselt. Arvestades asjaolu, et alltöövõtulepingu tähtaeg oli kõigest 1,5 kuud, ületas hageja lepingu tähtaega rohkem kui kolmekordselt, mida tuleb pidada väga oluliseks lepingu rikkumiseks. Maakohus ei ole sellele asjaolule pööranud piisavat tähelepanu. Leppetrahvi vähendamist ei saa ka õigustada alltöövõtulepingu hind, kuna kostjale tekkinud kahju ületab leppetrahvi. Lepingu hind ei saa olla iseenesest põhjenduseks, miks hagejapoolse lepingurikkumisega tekitatud kahju peaks jääma kostja kanda. Lepingu hinna ja kahju vahel puudub seos. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus leidis, et kaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohus tuvastas, et hageja kostja alltöövõtjana rikkus mittevabandatavalt töö teostamise tähtaega 83 päeva ja kostja on õigustatud saama vastavalt lepingule leppetrahvi 754 397 kr., et kostja esitas hagejale leppetrahvi nõude 380 000 kr. ja tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestas hageja tasunõude oma leppetrahvi nõudega. Kohus leidis, et kuigi kostjal on õigus hagejalt leppetrahvi nõuda, on leppetrahvi nõue 380 000 kr. ebamõistlikult suur, arvestades lepingu tasu ja poolte majanduslikku seisu. Leppetrahvi kohaldamisel puuduks hagejal võimalus poolele lepingujärgsest tasust. 7(8)

Seetõttu pidas kohus õigeks vähendada leppetrahvi 140 000 kroonini ja selles osas on hageja tasunõue kostja vastu lõppenud, ning hagi tuleb rahuldada 149 041 kr. ulatuses. Kolleegium leidis, et maakohtu otsus ei ole õige. VÕS § 162 lg.1 kohaselt kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus leppetrahvi maksmiseks kohustatud isiku nõudmisel vähendada leppetrahvi mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on leppetrahvi mõistlikkuse kaalumisel võrrelnud ja arvestanud üksnes poolte aktsiakapitali ja alltöövõtulepingu järgse tasu suurust, arvestamata hagejapoolse rikkumise ulatust ja selle tagajärgedega. 01.12.2005 sõlmitud alltöövõtulepingu järgi oli töö teostamise tähtaeg 16.01.2006, s.o. ca 1,5 kuud. Hageja ületas tööde teostamise tähtaega võrreldes lepingus kokkulepituga ca kolmekordselt, kusjuures osa kokkulepitud tööst jäigi tema poolt lõpetamata. Maakohtu otsuses viidatakse tunnistaja K. K. ütlustele, mille kohaselt jäi kostja hageja viivituse tõttu omakorda tellija ees viivitusse, mis tõi kaasa ca 280 000 kr. ulatuses objekti haldamiskulusid. Sama tunnistaja ütlustega on tõendatud, et hageja viivitusest tulenevalt tellijale objekti tähtajaks ülaandmata jätmisega kaasnesid tellija sanktsioonid, mille kompenseerimiseks tegi kostja objektil tasaarvelduse korras tellijale tasuta lisatöid (apellandi väitel üle 400 000 kr.). Kuivõrd leppetrahvil on survefunktsiooni kõrval ka tagatisfunktsioon ja hageja ei ole kummutanud kostja väiteid talle viivitusega tekitatud kahju olemasolust ja selle ulatusest, siis on põhjendamatu kohtu seisukoht, et leppetrahvi nõue, mida kostja vähendas 380 000 kroonini, on ebamõistikult suur. Ülaltoodust lähtudes kolleegium leiab, et hageja nõue vähendada VÕS § 162 lg.1 alusel leppetrahvi alla 380 000 kr. on põhjendamatu, hageja tasunõue tuleb lugeda täielikult tasaarvestatuks kostja leppetrahvinõudega ja hagi jätta terves ulatuses rahuldamata. Seoses hagi rahuldamata jätmisega ja apellatsioonkaebuse rahuldamisega jääb poolte menetluskulu hageja kanda.

Tiit Kollom

Ülle Jänes

Kaupo Paal

8(8)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.