2-07-47376/22 - Võlaõigus - Kahju õigusvastane tekitamine - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

H.T.. Pärast uue juhatuse tööle asumist viidi OÜ-s Maretek läbi kontroll senise juhatuse töö hindamiseks. Kontrolli käigus selgus, et ettevõtte kassast on puudu 418 831, 26 krooni. 11.09.2007 saatis OÜ Maretek esindaja Urmas Pollile kirja, milles paluti tagastada OÜ-le Maretek äriühingu kassast puuduolev 418 831, 26 krooni või esitada nimetatud summa kasutamise kohta kuludokumendid. Vastuseks teatas Urmas Polli, et ei kavatse kassast puuduvat rahasummat tagastada, kuna kõnealuse raha on ta tasunud „ümbrikupalgana“ sularahas OÜ Maretek töötajatele. Töötajatele mitteametlikku palga maksmist õigustas Urmas Polli äriühingu vajadusega tagada jätkuv tegutsemine rasketes konkurentsitingimustes. OÜ Maretek pöördus 13.11.2007 hagiga kohtusse Urmas Polli vastu kahju 418 831, 26 krooni väljamõistmiseks. Hageja ei pea kostja vastuväiteid veenvateks. Juhatuse liige kannab äriühingu ees materiaalset vastutust ka juhul, kui ta on tasunud äriühingu töötajatele ebaseaduslikult ja mitteametlikult palka, millelt on jätnud tasumata seaduses sätestatud maksud. Kostja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et puudujääv summa olnuks hageja ettevõtlusega seotud. Kostja on rikkunud juhatuseliikme lepingut ning hagejal on õigus puuduv summa ÄS § 187 lg 2 ja VÕS § 127 lg 3 alusel kostjalt sisse nõuda. Kostja vastus Kostja vaidles hagile vastu ning palus hagi jätta rahuldamata. Kostja tunnistas, et on hageja nimel ja hageja huvides tasunud hageja töötajatele lisatasusid ning tasunud kolmandatele isikutele hagejale osutatud teenuste eest, kuid seda ei saa käsitada hagejale tekitatud kahjuna. Hagiavaldus ei sisalda põhjendust, milles seisneb kostja kui juhatuse liikme poolne kohustuse rikkumine ja äriühingule tekitatud kahju. Isegi kui hagejaga nõustuda, saaks juhatuse liikme väidetava kohustuse rikkumisena tekitatud kahjuks olla üksnes Maksu- ja Tolliameti poolne intressinõu (seoses maksude õigeaegse deklareerimata ja tasumata jätmisega), mida aga esitatud ei ole. Kuid ka seda tehti eelkõige ettevõtte huvides, sooviga lükata seda kohustust edasi ajale, mil äriühingu maksevõime on paranenud. Samuti on meelevaldne ja põhjendamatu lugeda hageja kahjuks kolmandatele isikutele tasutud summasid nende poolt osutatud teenuste eest. Täielikult on tõendamata väidetav „kassapuudujääk“. Tegemist on hageja majandustegevuses tehtud kulutustega, mis on seotud äriühingu ettevõtlustegevusega ning tehtud äriühingu huvides. Selliste väljamaksete tegemine ei ole käsitletav juhatuse poolse kohustuse rikkumisena ega vara omastamisena. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt välja 418 831, 26 krooni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda. Kohus kohaldas ÄS § 187 lg-t 2 ning leidis, et kostja ei taganud ettevõtte raamatupidamisarvestuse vastavust raamatupidamisseaduse põhinõuetele, mille tõttu tekkis kassas puudujääk. Kassapuudujäägi olemasolu ei ole käsitatav hoolsuskohustuse täitmisena. Kostja rikkus oma hoolsuskohustust ning seega on ta käitunud õigusvastaselt. Kostja väited, et vaidlusaluse summa eest on tasutud hageja töötajatele lisatasusid ning kolmandatele isikutele hagejale osutatud teenuste eest, on paljasõnalised ning ei ole millegagi tõendatud. Oma väidete tõendamiseks esitas kostja üksnes OÜ Maretek töötaja J. M. kinnituse lisatasu saamise kohta 10 393 krooni, kuid nimetatu tõendab vaid ühele töötajale tasutud lisatasu. Seoses asjaoluga, et AAB Audiitorteenused OÜ vannutatud audiitori Aadu Kaare kirjaga on tõendatud, et kostja võlgnes seisuga 13.07.2007 hagejale 418 831, 26 krooni sularaha, mis oleks tulnud 13.07.2007 üle anda hageja uuele juhatusele, puudub vajadus eraldi analüüsida kostja vastuväiteid. Puudub alus audiitori arvamuse objektiivsuses või asjatundlikkuses kahelda, kuna tõendeid, mis audiitori arvamuse ümber lükkaksid, esitatud ei ole.

Apellatsioonkaebus Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning uue otsusega jätta hagi rahuldamata. Maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohus on ebaõigesti kohaldanud ÄS § 187 lg-t 2 ning jätnud täiel määral kohaldamata VÕS § 127 jj. Kohus on jätnud andmata igasuguse hinnangu küsimusele, kas hoolsuskohustuse rikkumise tulemina on tekkinud hagejale varaline kahju, mille hüvitamist nõutakse ning kas eksisteerib põhjuslik seos kostja väidetavalt õigusvastase tegevuse ja hagejale tekkinud kahju vahel. Kogutud tõenditest ilmneb, et olukorras, kus viidatud väljamaksed oleksid korrektselt kajastunud äriühingu raamatupidamisarvestuses (mille puudumist heidab kohus kostjale ette), oleks tulem hageja jaoks olnud sama (s.t viidatud summat ei oleks endiselt hageja kassas). Seega ei ole kohtu järeldus „kassapuudujäägist“ tegelikkuses korrektne, vaid küsimus on selles, et töötajatele väljamakstud tasusid ning mõnda kolmandale isikule teenuste eest makstud tasu hageja raamatupidamine ei kajastanud. Kui viidatud toimingud oleks hageja raamatupidamises kajastunud, oleks olukord sama ning hageja poolt nõutud 418 831, 26 krooni puuduks endiselt kassast. Isegi kui nõustuda hagi aluseks olnud hageja motivatsiooniga, saab kostja poolt juhatuse liikme kohustuse väidetava rikkumisega hagejale tekitatud kahjuks olla üksnes võimalik Maksu- ja Tolliameti poolne intressinõue, seoses lisatasudelt õigusaktides ettenähtud maksude õigeaegselt deklareerimata ning tasumata jätmisega, kuid mitte mingil juhul kogu väljamakstud summa. Lisatasudelt jäeti maksud õigeaegselt deklareerimata üksnes tarvidusega säilitada hageja jätkuv tegevus. Maksude deklareerimine ja tasumine pidi toimuma hilisemalt, kui hageja maksevõime oli paranenud. Seega oli viidatud tegevus üheselt hageja huvides ega saa olla käsitletav juhatuse liikme poolse kohustuse rikkumisega osaühingule tekitatud kahjuna. Viidatud olukorras oli kostjal valida, kas tasuda töötajatele isatasusid või lasta neil lahkuda ning riskida hageja pankrotiga. ÄS § 187 lg 2 kohaldamisel ei piisa üksnes kohtu poolt juhatuse liikme poolse kohustuse rikkumise fakti tuvastamisest (s.o antud olukorras kohtu hinnangul raamatupidamisarvestuse mittevastavus seaduse nõuetele), vaid hüvitusnõude rahuldamiseks tuleb tuvastada ka viidatu tulemina tekkinud kahju ning põhjuslik seos väidetava rikkumise ning väidetavalt tekkinud kahju vahel. Ka juhul, kui hageja raamatupidamise arvestus vastanuks seaduses sätestatule, oleks viidatud summad töötajatele välja makstud ja tasutud kolmandatele isikutele nende poolt osutatud teenuste eest ning viidatud rahasummat hageja kassas endiselt ei oleks. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei arvesta kostja esitatud tõendit, milles hageja töötaja J. M. kinnitas lisatasude saamist. Samuti jättis kohus rahuldamata kostja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks, mille kohta esitas kostja istungil ka vastuväite. Otsusest nähtuvalt heidab aga kohus kostjale ette väidete paljasõnalisust. Lähtudes asjaolust, et maakohus ei võimaldanud kostjal oma vastuväiteid tõendada, palub kostja ringkonnakohtus kuulata üle tunnistajatena OÜ Maretek töötajad H. T., H. I., J. M., M. K., G. L., G. A., S. K. ja L. I.. Viidatud isikud saavad kinnitada asjaolu, et kostja maksis kõnealuse summa ulatuses hageja nimel töötajatele lisatasusid. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, ära kuulanud apellandi esindaja seisukoha kohtuistungil ning tutvunud toimiku materjaliga, leidis, et Harju Maakohtu kaevatav otsus tuleb menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 3 saata asi uueks läbivaatamiseks samale maakohtule.

Hageja esitas hagi kostja vastu, kes väidetavalt tekitas juhatuse liikmena äriühingule kahju. Tuginedes ÄS § 187 lg-le 2 leidis hageja, et äriühingu juhatuse liige kannab äriühingu ees varalist vastutust ka juhul, kui ta on tasunud äriühingu töötajatele ebaseaduslikult ja mitteametlikult palka, millelt on jätnud tasumata seaduses ettenähtud maksud. Hageja heitis kostjale ette, et ta ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et puudujääv summa oleks seotud hageja ettevõtlusega, ning leidis, et isegi juhul, kui see tasuti töötajatele „ümbrikupalgana“, on kostja rikkunud juhatuseliikme lepingut. Kostja vaidles hagile vastu, sest leidis, et töötajatele makstud palgad ja kolmandatele isikutele nende poolt osutatud teenuste eest tasutud summad ei ole käsitletavad hageja kahjuna. 13.02.2008 esitatud vastuses (tl 27-29) on kostja loetlenud rea isikuid ja nimetanud summad, mis on neile tasutud, samuti tööd, mille eest on tasu makstud (nimetades muuhulgas ka sularahatšekke summas 15 758 krooni). Mingeid dokumentaalseid tõendeid ei ole kostja kohtule esitanud, küll taotles ta tunnistajate ülekuulamist (tl 41-42). Hageja poolt 16.09.2008 kohtuistungil esitatud audiitori Aadu Kaare 01.10.2007 kirjaga luges maakohus tõendatuks hagejal tekkinud sularaha puudujäägi summas 418 831, 26 krooni. Kohus leidis, et tegemist on hageja kahjuga, mille eest on vastutav kostja, kes oli sel ajal hageja juhatuse liige ja ei taganud raamatupidamisarvestuse vastavust raamatupidamisseaduse põhinõuetele, rikkudes oma hoolsuskohustust. Juhatuse liikme vastutuse alusena tugines maakohus ÄS § 187 lg-le 2, mille kohaselt vastutavad juhatuse liikmed, kes on oma kohustuste rikkumisega tekitanud kahju osaühingule, tekitatud kahju hüvitamise eest solidaarselt. Nimetatud sättest tulenevalt vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega. Juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1). See kohustus tähendab ka seda, et juhatuse liige peaks olema otsuste vastuvõtmisel nii hoolas kui piisavalt informeeritud ega tohiks võtta äriühingule põhjendamatuid riske. Kui juhatuse liige ei tegutse hoolsusega, mida tavaline mõistlik inimene taolises ametis sarnastel tingimustel ilmutaks, siis võib teda pidada hoolsuskohustust rikkunuks, mis võib tuua kaasa vastutuse ÄS § 187 lg 2 järgi. Eeltoodust nähtuvalt pidi kohus vaidluse lahendamiseks tuvastama eelkõige kahju olemasolu ning seejärel kostja vastutuse aluseks olevad asjaolud: kas kostja kui juhatuse liige on oma kohustusi rikkunud ning kas selle rikkumisega on tekitatud kahju. Maakohus ei ole neid asjaolusid tuvastanud. Maakohus rahuldas hagi, sest leidis, et kostja ei ole tõendanud oma väidet, et vaidlusaluse summa ulatuses on makstud töötajatele palka ning tasutud kolmandate isikute poolt hagejale osutatud teenuste eest. Samas on kohus jätnud rahuldamata kostja taotluse kuulata üle kaheksa tunnistajat, kellele kõigile on kostja väitel makstud töö eest lisatasu. 16.09.2008 kohtuistungil ei vaielnud hageja kostja taotlusele vastu, kuid sellele vaatamata jättis kohus taotluse rahuldamata, viidates TsMS §-le 238 ja palgaseadusele. TsMS § 238 lg 1 kohaselt võetakse vastu vaid selline tõend, millel on asjas tähtsust. Samast sättest tulenevalt ei ole tõendil asjas tähtsust eelkõige, kui 1) tõendavat asjaolu ei ole vaja tõendada, muu hulgas kui asjaolu ei ole vaidlusalune; 2) asjaolu kohta on kohtu hinnangul juba piisavalt tõendeid esitatud. TsMS § 238 lg-st 2 tulenevalt on teatud juhtudel tõendi liigile või vormile ettenähtud piirangud (tõendi lubatavus), lg 3 kohaselt on kohtule antud õigus keelduda tõendi kogumisest või vastuvõtmisest veel mitmel muul põhjusel. Mida maakohus konkreetselt silmas pidas, kohtuistungi protokollist ei selgu. Ka viide palgaseadusele on jäänud konkretiseerimata, kuid ilmselt ei ole sellele seadusele viitamine asjakohane, sest palgaseadus reguleerib töötasu maksmisega seotud tööandja ja töötaja vahelisi suhteid (töötasustamise õiguslikku korraldust). Vastuolus TsMS § 238 lg-ga 4 jättis maakohus põhjendamata tunnistajate ülekuulamisest keeldumise. TsMS § 392 lg 1 p-de 1, 3 ja 4 kohaselt selgitab kohus eelmenetluses välja hageja nõuded ja menetlusosaliste seisukohad nende nõuete suhtes, menetlusosaliste faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta ning tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks ja esitatud tõendite lubatavuse kohta. TsMS § 392 lg 3 kohaselt võib kohus eelmenetluse ülesannete täitmiseks nõuda menetlusosalistelt selgitusi ja neid küsitleda. Neid menetluslikke kohustusi ja võimalusi ei ole maakohus kasutanud. Eelmenetluse ülesannete täitmata jätmine ei võimaldanud tuvastada asjas tähtsust omavaid asjaolusid ega teha seaduse nõuetele vastavat kohtulahendit. Hagi rahuldamine põhjusel, et kostja on jätnud oma vastuväited tõendamata, ei ole antud juhul kooskõlas menetlusõiguse normidega. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kuna kostja soovis tunnistajate ütlustega lükata ümber hageja väite (ja tõendi) kahju tekkimise kohta ning tõendada, et tegutses juhatuse liikmena hageja huvides (vajaliku hoolsusega), oleks kohus pidanud kostja taotluse rahuldama. Kostja pidi oma väiteid tõendama, sest nimetatud asjaolu oli vaidluse all. Kui kohus leidis, et tunnistajate ütlustega seda teha ei saa, siis oleks ta pidanud oma seisukohta põhjendama ning tegema kostjale ettepaneku tõendite esitamiseks (TsMS § 230 lg 2). Alles seejärel oleks kohus saanud otsustada, kas kostja väited on paljasõnalised või mitte ning teha otsus hagi tõendatuse kohta. Pealegi on kohus samas viidanud J. M. kinnitusele sularahas lisatasu saamisele summas 10 393 krooni ning leidnud, et vaid selle summa kulutamine on tõendatud, kuid vaatamata sellele ei ole ta nimetatud summat väljamõistetud kahjuhüvitisest maha arvanud. Kuna maakohus on jätnud tuvastamata asjas tähtsust omavad asjaolud, ei ole ringkonnakohtul võimalik teha asjas uut otsust. Poolte kaebeõiguse tagamiseks ei saa teise astme kohus tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida esimese astme kohus tuvastanud ega hinnanud pole. Apellatsioonimenetluses ei ole võimalik täita eelmenetluse ülesandeid ning tõendite hindamise alusel tuvastada esmakordselt faktilisi asjaolusid, sest vastasel juhul oleks poolte kaebeõigus ebaproportsionaalselt piiratud. Kassatsioonimenetluse eripära arvestades ei ole selles menetluses võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale, mistõttu kaotaksid pooled võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Menetluskulud jaotatakse asja uuel läbivaatamisel.