Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud hageja OÜ M (likvideerimisel) kanda.
elektronpost:
Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse
peale
on
õigus
esitada
apellatsioonkaebus
Tallinna
Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest 6. aprillil 2009.a. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.
Kohus selgitab, et vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab menetlusabi taotlemise korral menetlusabi taotleja seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.19. septembril 2009.a Harju Maakohtule esitatud hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt N M välja põhivõla kogusummas 237 490 krooni, intressi summas 89 090 krooni ja viivised summas 214 506 krooni. 5. oktoobril 2006.a kohtule saabunud avaldusega on hageja võtnud hagi tagasi põhinõude osas 50 056 krooni ulatuses, samuti intressinõude osas 53 863 krooni ulatuses ja viivisenõude osas 50 056 krooni ulatuses. Viimases haginõude täpsustuses (esitatud 03.09.2008.a) palub hageja välja mõista 30. jaanuaril 2001.a poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva põhivõla 33 016 krooni, intressivõla 21 885 krooni ja viivisevõla 33 016 krooni ning 18. juulil 2001.a sõlmitud laenulepingust tuleneva põhivõla 131 434 krooni ja viivisevõla 131 434 krooni.
2.Hagi aluseks olevate asjaolude kohaselt on poolte vahel sõlmitud 30. jaanuaril 2001.a laenuleping nr 5, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu 56 000 krooni tagastamise tähtajaga 30. juuli 2002.a. 18. juulil 2001.a on poolte vahel sõlmitud laenuleping nr 28, mille alusel hageja andis kostjale laenu 234 000 krooni tagastamise tähtajaga 18. jaanuar 2003.a. Vastavalt mõlema sõlmitud laenulepingu punktile 2.3 kinnitas kostja oma allkirjaga laenulepingutel, et ta on laenusummad kätte saanud. Vastavalt laenulepingute punktile 2.6 oli laenu tagatiseks laenulepingu nr 5 puhul sõiduauto xxxriikliku registreerimismärgiga xxx, laenulepingu nr 28 puhul sõiduauto xxxriikliku registreerimismärgiga xxx. Laenulepingute punkti 3.6 järgi kohustus kostja nimetatud sõidukid andma üle hagejale, kui laenusaaja viivitab lepingujärgsete laenu tagasimaksete teostamisel enam kui kaks järjestikust maksetähtaega. Laenulepingute punktis 3.3 oli kokku lepitud intress määraga 3% kuus tagastamata laenujäägilt – laenulepingu nr 5 puhul alates 30. jaanuarist 2001.a ja laenulepingu nr 28 puhul alates 18. jaanuarist 2003.a. Lepingute punktis 3.4 lepiti kokku viivitusintressi (viivise) määras 1% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Maksete tasumisel loeti seejuures vastavalt laenulepingute punktile 2.5 esmalt tasutuks intress, seejärel viivised ning viimasena laenu põhiosa. Hageja väidete kohaselt ei ole kostja täitnud laenulepinguid kohaselt. 14. septembri 2006.a seisuga on kostja poolt laenulepingu nr 5 alusel tasumata laenu põhiosast 33 016 krooni,
intressist 21 885 krooni, lisaks viivis kogusummas 1 168 784 krooni. Hageja vähendab siiski viivisenõuet, paludes viivise välja mõista summas 33 016 krooni. Laenulepinguga nr 28 seonduvalt on tasumata laenu põhiosast 131 434 krooni, millele lisanduks viivis 2 916 776 krooni. Hageja nõuab samas viivise väljamõistmist üksnes põhinõude ulatuses, s.o summas 131 434 krooni. Intressinõudest loobub hageja laenulepinguga nr 28 puhul täies ulatuses.
3.Hagis esitatud nõuete õigusliku alusena on hageja osundanud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) §-le 2 ning tsiviilkoodeksi (TsK) § 173 lg-le 1, §-le 174 ja § 272 lg-le 1.
4.3. septembril 2008.a esitatud menetlusdokumendis on hageja toonud välja ka alternatiivse nõude aluse. Juhul kui kohus tuvastab, et eelnimetatud lepingute näol ei ole tegemist laenulepingutega, palub hageja mõista samad summad välja kostja muude täitmata lepinguliste kohustuste katteks.
KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE
Kostja hageja nõudeid ei tunnista ja palub jätta need rahuldamata.
5.Kostja väitel ei ole ta hagejalt kunagi laenu saanud. Kostja selgitab, et soovis osta sõidukeid ning pöördus selleks hageja ja teise ettevõtja tegeliku juhi poole. Nimetatud isik (s.t hageja ja teise ettevõtja tegelik juht) töötas välja lepingute skeemi (mis oli üldiselt sarnane, kuid olid teatud erinevused), mille järgi anti kostja valdusesse sõiduk, nõuti laenulepingu sõlmimist, väites, et sellisel viisil ostetakse sõidukeid. Mõningate laenulepingu juurde sõlmiti sõidukite rendilepingud või sõiduki müügilepingud. Pärast poolte suhetest tulenevate kohustuste täitmist lubati hageja poolt vormistada Eesti Riiklikus Autoregistrikeskuses (edaspidi: ARK) sõiduki omandiõigus kostja või temaga seotud isiku nimele. Eeltoodust tuleneb, et poolte tahteavaldused olid suunatud sõiduki müügilepingu sõlmisele, mitte aga laenulepingu sõlmimisele. Antud müügilepingute sõlmimine oli suunatud kostja valduses olnud vara (s.o. sõidukite) omandamisele. Hageja ei ole vaidlustanud asjaolu, et sõidukid on käesoleval ajal kostjaga seotud isiku omandis ning sõidukite suhtes ei kehti hageja kasuks aresti või panti. Sellest järeldub, et kõnealused sõidukid on kostja täievolilises kasutamises, mis omakorda järjekordselt tõendab, et kostja täitis hageja ees kõik väidetavast laenulepingust tulenevad kohustused. Sõiduk riikliku registreerimisnumbriga xxx (laenulepingus nr 28 sätestatud sõiduk) oli ümber vormistatud 19. aprillil 2002.a kostja nimele. Sõiduk riikliku registreerimisnumbriga xxx kuulub küll OÜ-le M , kuid see oli arestitud juba 16. veebruaril 2004.a kohtutäituri poolt, mis tõendab, et hageja ei saanud oma kohustusi sõiduki omandiõiguse ümbervormistamise osas kostaja ees täita. Kostja leiab, et hageja väited, et tema olevat andnud kostjale laenu laenulepingute alusel on kohatud ja paljasõnalised. Hageja viitab oma hagiavalduses laenulepingute punktile 2.3, mille kohaselt kostja olevat raha saanud ja seega hageja olevat raha kostjale üle andnud. Kostja rõhutab, et ei ole hagejalt kunagi raha saanud. Käesoleval juhul oli tegemist müügilepingute tunnustega tehinguga. Hageja ei ole esitanud kohtule ka algdokumente laenude väljastamise kohta. Hageja kui raamatupidamiskohuslase jaoks oli raha üleandmine majandustehing raamatupidamise seaduse § 6 lg 1 tähenduses. Sellest järeldub, et hageja pidi vormistama vastava algdokumendi raha üleandmise kohta (s.o raha üleandmise kviitung, millel on kostja allkiri või pangaülekanne kostja arveldusarvele). Hageja ei ole selliseid maksekviitungeid tõenditena esitanud. Täpselt samad põhimõtted tulenevad ka enne 2003.a kehtinud raamatupidamisseadusest (s.o § 7 ja § 8). Veel üheks tõendiks, et hageja ei ole kunagi kostjale laenu andnud, on see, et hageja ei ole kunagi esitanud kostjale pretensioone laenude mittetasumise osas. Samuti on igas
laenulepingus ja nn laenugraafikutes viited sõidukite registreerimisnumbritele ja auto hinnale, mis tõendab, et pooled sõlmisid müügilepingud ning laenu ei ole antud. Samuti pöörab kostja kohtu tähelepanu lepingute p-le 2.6, mille järgi kostja valduses olev sõiduk läheb tema omandisse pärast kõikide lepingust tulenevate kohustuste täitmist. Antud punkt tõendab järjekordselt, et poolte vahel ei olnud laenutehingut sõlmitud. Hageja ei ole kunagi nõudnud kostjalt sõidukite tagastamist vastavalt laenulepingute punktile 3.6, s.t kostja täitis kõik omapoolsed müügisuhetest tulenevad kohustused hageja ees. Hageja ei ole tõendanud, et hageja oleks nõudnud kostjalt sõiduki tagastamist. Samuti kinnitab müügisuhte olemasolu laenulepingute punkt 4.1, kus hageja on kohustunud vormitama pärast müügisumma tasumist vajalikud dokumendid lepingu punktis 2.6 kirjeldatud eseme täievoliliseks kasutamiseks. Seega võttis hageja antud lepingupunktidega omaks, et tema müüs kostjale sõidukeid. Eeltoodust tuleneb, et kui hageja müüs sõidukid kostjale, siis ei ole ta järelikult laenu kostjale andnud ning raha üleandmist-vastuvõtmist poolte vahel ei ole toimunud, mis omakorda välistab hagi rahuldamise. Seega on hageja nõuded põhinõude osas alusetud ja kohatud, kuna tema ei ole kostjale laenu andnud ning ei ole tõendanud, et tema andis kostjale laenu. TsK § 272 lg 1 kohaselt annab üks lepingupool laenulepingu järgi teisele poole omandusse raha või liigitunnustega piiritletud asjad. Käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et hageja andis kostja omandusse raha. Kostja leiab samuti, et hagejapoolne intressi- ja viivisearvestus ei ole õige ning on vastuolus heade kommetega. Hageja poolt arvestatud intress 36% aastas ja viivis 365% aastas tasumata summalt on liigkasumlikkuse tunnustega alusetu rikastumine, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Teisalt puudub alus hagi rahuldamiseks, kuna tõendamist on leidnud, et hageja ei ole kostjale laenu andnud. Hageja aga nõuab intresse ja viivist kostjalt välja just seoses sellega, et tema olevat laenu andnud ning intress ja viivis on arvestatud laenu tähtaegse mittetagastamise tõttu. Seega kuna hageja nõuab intressi ja viivist tegelikkuses mittetoimunud tehingu eest, siis puudub õiguslik alus antud nõude rahuldamiseks. Samuti on hageja poolt hagiavalduse lisas esitatud graafikutes olev arvestus ebaõige, mis välistab hagi rahuldamise kõrvalnõuete osas. Hageja arvestab intressi oma graafikus kuni makse tasumiseni. Tegelikult lõpeb intressi arvestamine kuulise perioodiga ning kui kohustatud pool ei ole põhiosa ja intressi vastava kuu eest tasunud, siis õigustatud poolel on pärast tasumise tähtpäeva saabumist õigus nõuda viivist, mitte aga nii intressi (kuni põhisumma tasumiseni) ja veel täiendavalt viivist. Samuti märgib kostja, et tema ei ole allkirjastanud hageja poolt menetluses esitatud graafikuid. Seega ei vasta hageja poolt esitatud graafikud tõendi mõistele ja ei ole järelikult kooskõlas TsMS § 229 lg-ga 1. Need tõendid tuleb jätta tähelepanuta. Kostja ei ole enne hagi esitamist näinud hageja poolt esitatud graafikuid.
6.20. veebruaril 2009.a kohtule saabunud menetlusdokumendis on kostja esitanud hageja nõuetele ka aegumise vastuväite ja taotluse aegumise kohaldamiseks. Kostja leiab, et kuigi iga korduv kohustus aegub perioodiliselt koos kõrvalnõuetega ühel ajal alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest, aegusid kõik väidetavatest laenulepingutest tulenevad hageja nõuded käesoleval juhul hiljemalt seisuga 18. jaanuar 2006.a.
MENETLUSE KÄIK
7.25. juuni 2007.a määrusega jättis kohus seoses hageja 5. oktoobri 2006.a avaldusega läbi vaatamata hagi põhinõude osas 50 056 krooni ulatuses, samuti intressinõude osas 53 863 krooni ulatuses ja viivisenõude osas 50 056 krooni ulatuses.
8.3. septembril 2008.a ja 9. septembril 2008.a toimunud eelistungil kuulas kohus üle tunnistajad A.H ja LL . Kohtuistungil jäi hageja esindaja esitatud väidete ja nõuete juurde ning palus hagi rahuldada. Kostja esindaja vaidles hagile vastu, paludes jätta selle rahuldamata.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
9.Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.
10.Lähtudes poolte väidetest, on esmalt vajalik kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe. VÕSRS §-s 2 sisalduvast üldreeglist lähtudes kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 1. juulit 2002.a, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust. VÕSRS § 12 lg-st 1 tuleneva erinormi järgi kohaldatakse aga enne 1. juulit 2002.a sõlmitud kestvuslepingutele alates 1. juulist 2002.a tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut. VÕSRS § 12 lg 2 kohaselt ei välista ega piira sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatu siiski lepingupoolte õigusi ja kohustusi, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002.a. Kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis on tekkinud või tehtud enne
11.Vaidluse all on kaks lepingut, mis mõlemad on sõlmitud enne 1. juulit 2002.a – vastavalt
30.jaanuaril 2001.a ja 18. juulil 2001.a. Seega tuleb lepingute sõlmimisega seonduva käsitlemisel lähtuda enne 1. juulit 2002.a kehtinud seadustest. Menetluse käigus tuvastatud asjaolude põhjal leiab kohus, et sõlmitud lepinguid tuleb vaadelda laenulepingutena. TsK § 272 lg-s 1 sisalduva määratluse kohaselt mõisteti laenulepinguna lepingut, mille järgi annab üks pool (laenutaja) teisele poolele (laenajale) omandusse (operatiivsesse haldusesse) raha või liigitunnustega piiritletud asjad, laenaja aga kohustub laenutajale sama summa raha või võrdse koguse sama liiki ja sama kvaliteediga asju tagastama. Vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. Kostja väidetest ning tunnistajate AH ja LL järeldub kostja soov saada laenulepingute punktis 2.6 nimetatud sõidukite omanikuks (vt toimik, II k, lk 52-53 ja lk 46-47). Samas ei saa nõustuda kostja käsitlusega, et sõidukite müüjaks oli hageja. Kuigi tunnistajate ütlused on kõnealuses küsimuses osaliselt vastuolulised, võib nendest pigem järeldada, et sõidukite müüjaks olid kolmandad isikud (s.t mitte hageja). Vaidlusaluste laenulepingute sõlmimisel oli eesmärgiks sõidukite ostmiseks laenu saamine. Nii on tunnistaja AH selgitanud, et auto müüjaks oli OÜ M ja vahel ka OÜ A . Müügihinda koheselt ei tasutud, osteti järelmaksuga, selleks vormistati hagejaga laenuleping. Üheaegselt vormistati müügileping ja laenuleping, nende alusel sai kostja sõiduki ja asus tasuma sõiduki eest hagejale (vt toimik, II k, lk 52 ja lk 54). Sisuliselt sama kinnitavad ka LL ’i ütlused (vt toimik, II k, lk 47).
12.Eeltoodu kontekstis on keerukas sisustada laenulepingute punkti 2.6, mille kohaselt on saadud laenusumma tagatiseks laenusaaja valduses olev sõiduk (ostetud sõiduk), mis läheb laenusaaja omandisse kõigi laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisel laenusaaja poolt. Samas võib tunnistajate ütlustest järeldada, et koos laenulepinguga sõlmiti ka sõiduki müügileping. Kolmanda isiku ja kostja vahel võidi müügilepingus kokku leppida omandireservatsiooni teatavates tingimustes. Lisaks on LL oma ütlustes kohtule väitnud, et hagejal ja OÜ-l A oli omavahel leping laenu tagamise kohta (vt toimik, II k, lk 46). Täpsemaid järeldusi pole selles osas võimalik aga teha, kuivõrd teisi väidetavalt sõlmitud lepinguid, mis samuti reguleerisid osapoolte suhteid (lisaks laenulepingutele), asja materjalide juurde esitatud ei ole. Lepingu punkti 2.6 kohta märgitu kehtib ka kostja poolt viidatud lepingute punkti 4.1 kohta.
13.Kohus lisab, et kuivõrd kostjal puuduvad õigusalased eriteadmised, ei pruukinud ta enda õiguslikku positsiooni lepingute sõlmimisel õigesti hinnata. Tunnistajate ütluste põhjal võib järeldada, et sõidukite müüjat ning laenutajat (s.t hagejat) esindas tehingute tegemisel üks ja sama isik – LL (vt toimik, II k, lk 46-47 ja lk 53). See omakorda võis tekitada kostjal
täiendavalt ebaselgust sõidukite omandamise õigusliku protsessi osas. Kostja ise ei osanud 7. novembril 2007.a toimunud eelistungil kohtule selgitada, kuidas ta mõistis laenulepingute sõlmimise eesmärki (vt toimik, I k, lk 125). Kostja ei ole oma esimeses kirjalikus vastuses kohtule (esitatud 10. oktoobril 2007.a) laenude saamist vaidlustanud, vaid väitnud, et laenulepingutest tulenev õigussuhe on lõppenud. Laenude saamist on kostja asunud eitama tsiviilasja hilisema menetluse käigus.
14.Kostja on menetluses muu hulgas esitanud ka väidetavalt sõlmitud laenulepingute rahatuse vastuväite. TsK § 276 lg 1 kohaselt on laenajal õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud. Kohtu hinnangul kostja enda esitatud laenulepingute rahatuse vastuväidet tõendanud ei ole. Lähtudes laenulepingute punktist 2.3, on kostja kinnitanud laenusumma kättesaamist enda allkirjaga laenulepingutel. Tunnistajate LL ́i ja AH ütluste põhjal võib samas järeldada, et vähemalt osade laenulepingute puhul laenusummat (raha) kostjale isiklikult välja ei makstud, vaid vastav rahasumma anti kostja soovil hageja kassast otse üle sõiduki müüjale (kolmandale isikule) (vt toimik, II k, lk 46-47 ja lk 53). Oü A sõlmitud lepingute osas on LL otseselt kinnitanud, et OÜ A sai müügilepingute alusel raha sõidukite eest kas otse kostjalt või kostja korraldusel (vt toimik II k, lk 47). Võttes aluseks võlasuhete üldise põhimõtte, ei ole selline kokkuleppeline rahasumma üleandmine (väljamaksmine) kolmandale isikule iseenesest vastuolus TsK § 272 lg 1 mõttega. Seetõttu puudub esitatud asjaoludel ka alus väita, et laenulepingut ei saaks lugeda sõlmituks kooskõlas TsK § 272 lg-ga 2 või et leping oleks rahatu TsK § 276 lg 1 tähenduses. Kostja on iseenesest õigesti välja toonud, et kuivõrd puuduvad nõuetekohased raamatupidamise algdokumendid rahasummade üleandmise-vastuvõtmise kohta hageja ja kolmandate isikute vahel (hageja ei ole neid kohtule esitanud), siis seab see asjaolu kahtluse alla laenu tegeliku andmise. Samas ei saa laenu raamatupidamise seisukohalt korrektsele vormistamata jätmisele omistada eraõigusliku vaidluse lahendamisel määravat tähtsust. Tulenevalt TsMS § 232 lg-test 1 ja 2 hindab kohus kõiki tõendeid nende kogumis ning teeb selle põhjal kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise. Laenusummade üleandmise korral kostjale isiklikult, oleks kohtu hinnangul piisavaks raamatupidamise algdokumentideks ka hageja poolt esitatud laenulepingud (eeldades lepingute originaalide olemasolu hagejal), millistel olev kostja allkiri kinnitab laenu saamist (vt: lepingute sõlmimise ajal kehtinud raamatupidamise seaduse § 8 lg 1).
15.Resümeerides ülaltoodut, tuleb poolte vahel 30. jaanuaril 2001.a ja 18. juulil 2001.a sõlmitud lepingud lugeda laenulepinguteks. Laenulepingute sõlmimisega soovis kostja saada krediiti sõidukite ostmiseks kolmandatelt isikutelt. Kohtu hinnangul ei ole laenulepingud rahatud. Olemasolevate tõendite põhjal ei ole võimalik küll üheselt tuvastada, kas laenusumma anti üle kostjale isiklikult või kostja käsundi alusel kolmandale isikule (sõidukite müüjale). Samas ei oma see käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast lõppastmes õiguslikku tähtsust. Tuvastatud asjaolude põhjal ei saa nõustuda ka kostja väitega nagu oleks laenulepingud teeseldud tehingud enne 1. juulit 2002.a kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 lg 1 mõttes. Laenulepingute punktis 3.2 on pooled kokku leppinud laenusumma tagastamises osamaksete kaupa. Laenu tagastamise lõpptähtaeg on laenulepingu nr 5 puhul 30. juuli 2002.a ning laenulepingu nr 28 puhul 18. jaanuar 2003.a. Eelmärgitut arvestades on poolte vahel sõlmitud laenulepingud olemuslikult ka kestvuslepingud (võlaõigusseaduse (VÕS) § 195 lg 3 tähenduses), mistõttu tuleb asja lahendamisel muu hulgas arvestada VÕSRS § 12 lg-tes 1 ja 2 sätestatuga.
16.Kohtu hinnangul puudub siiski alus hagi rahuldamiseks, kuna esitatud tõenditest nähtuvalt on kostja laenulepingutest tulenevad kohustused täitnud. Eeskätt tõendavad nimetatud asjaolu hageja (endise) juhatuse liikme J.L (hilisema nimega J.I ) kinnitused kostja poolt esitatud
tagasimakse graafikutel (vt toimik, I k, lk 46 ja lk 48). Täpsemalt on graafikutel märge "lõpp" ning selle juures allkiri, mis vaidlustamata asjaolude kohaselt on J.L allkiri. Seonduvalt laenulepinguga nr 28 võib siinkohal olla kaudseks tõendiks ka asjaolu, et laenulepingutes märgitud sõiduk XXX (praeguse registreerimismärgiga XXX) on 19. aprillil 2002.a registreeritud N.S ’i nimele, kes kostja väidetest lähtuvalt on tema äripartner, sõiduki kasutajaks on seejuures märgitud kostja (vt toimik, I k, lk 162). Hageja väidete kohaselt olid lepingutes nimetatud sõidukid laenu tagatiseks. Hageja poolt esitatud graafikud (väljatrükid) kostja tegeliku maksekäitumise kohta (vt toimik, lk 29 ja lk 31) ei ole vaadeldavad tõenditena TsMS § 229 lg 2 tähenduses. Need üksnes selgitavad hageja nõuete arvutuskäiku.
17.Kohus lisab, et juhul kui isegi asuda seisukohale, et kostja kohustused ei ole lõppenud nende täitmisega, tuleks võlasuhe lugeda J.L ülalviidatud kinnitusi arvestades lõppenuks poolte kokkuleppel (VÕS § 186 p 4). Lähtudes VÕS § 207 lg-st 2, kohaldatakse võlasuhte lõppemise kohta sätestatut ka juhul, kui võlausaldaja tunnistab, et võlasuhet ei ole. Tunnistaja LL ütlused kostja poolt kohustuste osalise täitmata jätmise kohta ei ole ülalkäsitletud dokumentaalseid tõendeid arvestades usaldusväärsed, mistõttu kohus jätab ütlused selles osas asja lahendamisel arvestamata (TsMS § 238 lg 5). Kohus lisab siinjuures, et sõltumata LL ’i volituste mahust hageja esindamisel, ei saanud see piirata J.L kui juhatuse liikme õigusi tegutseda hageja nimel.
18.Lähtudes ülaltoodud kaalutlustest, jätab kohus hagi rahuldamata.
19.Seonduvalt kostja vastuväidetega lisab kohus, et esitatud aegumise vastuväide ja taotlus aegumise kohaldamiseks oleks põhjendatud osaliselt. Aegunuks tuleb lugeda hageja poolt esitatud viivisenõudeid, kuid mitte nõuet laenude põhisumma tagastamiseks ja intressinõuet. Mõlemad laenulepingud on sõlmitud enne 1. juulit 2002.a, kuid laenusumma lõplik tagastamine pidi mõlema lepingu puhul toimuma pärast nimetatud kuupäeva (laenulepingu nr 5 puhul 30. juulil 2002.a ning laenulepingu nr 28 puhul 18. jaanuaril 2003.a). Lähtudes VÕSRS § 9 lg-s 1 sätestatust, tuleb seega nõuete aegumise käsitlemisel lähtuda kehtivas tsiviilseadustiku üldosa seaduses sisalduvast aegumise regulatsioonist. TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. Aegumistähtaeg algab kehtiva TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Täiendavalt tuleb arvestada TsÜS § 135 lg-st 1 tulenevaga, mille kohaselt algab tähtaja kulgemine järgmisel päeval pärast selle kalendripäeva või sündmuse saabumist, millega määrati kindlaks tähtaja algus, kui seadusest või lepingust ei tulene teisiti. Vastavalt TsÜS §-s 144 sätestatule aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Arvestades ülatoodut, algas laenulepingust nr 5 tulenevate hageja nõuete aegumistähtaeg 31. juulil 2002.a. TsÜS § 136 lg-st 2 tuleneb, et kui tähtpäeva saabumine on määratud aastates arvutatava tähtajaga, saabub tähtpäev viimase aasta vastaval kuul ja päeval. Kõnealuseks vastavaks päevaks tuleb aastates, kuudes või nädalates arvutatava tähtaja puhul lugeda sündmuse toimumise päev, millega seotakse tähtaja algus (vt nt: Riigikohtu 23. mai 2002.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-02 (p 7) või 7. detsembri 2007.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-116-07 (p 15)). TsÜS § 136 lg 9 järgi loetakse tähtaja määramisel päevaks ajavahemikku keskööst keskööni. Kuivõrd laenulepingu nr 5 alusel saadud laen tuli kostjal tagastada 30. juulil 2002.a, lõppenuks lepingust tulenevate nõuete osas aegumistähtaeg vastavalt seega 1. augustil 2005.a kl 24:00 (kuna 30. juuli 2005.a oli puhkepäev (TsÜS § 136 lg 8)). Laenulepingust nr 28 tulenevate hageja nõuete aegumistähtaeg algas 19. jaanuaril 2003.a ning see lõppenuks 18. jaanuaril 2006.a kell 24:00. Kostja on iseenesest õigesti leidnud, et kuna laenumaksete tagastamine pidi toimuma osade kaupa, kehtib tähtaeg kolm aastat iga üksiku kohustuse (osamakse) jaoks. Selline käsitlus on kooskõlas kehtiva TsÜS §-ga 154. Sisuliselt sama tulenes
ka enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsÜS §-st 118 (vt nt: Riigikohtu 19. juuni 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-08 (p 11) või 26. novembri 2008.a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-108-08 (p 11)). Samas puudub sellel otsene õiguslik tähtsus, kuna laenulepingute järgsed viimased osamaksed pidid olema tasutud vastavalt 30. juuliks 2002.a ja 18. jaanuariks 2003.a. Seega oleks hageja kõik laenulepingust nr 5 tulenevad nõuded aegunud ikkagi hiljemalt 1. augustil 2005.a ning laenulepingust nr 28 tulenevad nõuded aegunud hiljemalt 18. jaanuaril 2006.a. Hagiavaldus on kohtule esitatud 19. septembril 2006.a, s.t pärast nimetatud kuupäevi. Samas on kostja asja materjalidest nähtuvalt teostanud laenu tagasimakseid ka pärast laenude tagastamise tähtpäeva. Hageja väidete kohaselt on viimased kostjapoolsed maksed toimunud
19.septembril 2003.a. Kostja ei ole nimetatud asjaolule vastu vaielnud ning sellise järelduse võib teha ka kostja poolt kohtule esitatud tagasimakse graafikutest (vt toimik I k, lk 46 ja lk 48). Seetõttu tuleb pidada põhjendatuteks hageja väiteid aegumise katkemise kohta. TsÜS § 158 lg 1 kohaselt katkeb ja algab aegumine uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike kohaselt seisneda muu hulga õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises või intresside maksmises. Sisuliselt sama tulenes ka enne 1. juulit 2002.a kehtinud TsÜS § 121 lg 1 p-st 4. Hageja laenulepingust tulenevate nõuete aegumise 3-aastane tähtaeg katkes seega 19. septembril 2003.a ning uuesti alanud aegumistähtaeg oleks lõppenud 19. septembril 2006.a kell 24:00. Seega on hagiavaldus esitatud aegumistähtaja viimasel päeval (s.o aegumistähtaja piirides).
20.Eeltoodu põhjal ei saa siiski väita, et laenu põhiosa ja intresside tasumisega 19. septembril 2003.a oleks kostja tunnistanud viivisenõuet. Laenulepingute punktis 2.5 märgitu kohaselt loetakse maksete laekumisel küll esmajärjekorras tasutuks intress, seejärel viivis ning siis põhisumma. Samas puuduvad tõendid, et hageja oleks kostjalt enne hagiavalduse esitamist üldse viivist nõudnud. Kuivõrd viivisenõuet ei olnud hageja poolt enne 19. septembrit 2006.a esitatud, puudus kostjal sisuliselt võimalus seda ka tunnustada. Seega tuleb hageja poolt esitatud viivisenõudeid lugeda aegunuteks ning hagi tuleks viivisenõudeid puudutavas osas jätta rahuldamata muu hulgas ka nimetatud nõuete aegumise tõttu vastavalt TsÜS § 142 lg-le 1. Samas ei nõustu kohus kostja käsitlusega, mille kohaselt on ta maksete teostamisega tunnustanud ainult laenude viimase osamakse tasumise kohustust. Vaidlusalustes laenulepingutes olid pooled muu hulgas kokku leppinud laenu kasutamise tähtajas. Laenulepingute punktis 2.1 märgitud laenu tagastamise tähtpäeva saabumisel muutusid kõik lepingutest tulenevad kostja kohustused seega sissenõutavaks. Pärast laenude tagastamise tähtaja saabumist puudub alus rääkida osamaksete tasumise kohustusest. Hagejal tekkis õigus nõuda kogu laenusumma tagastamist ning kogu kokkulepitud intressi tasumist kostja poolt.
21.Asja materjalide pinnal ei saa nõustuda kostja käsitlusega nagu oleks hageja näol tegemist krediidiasutusega, mistõttu pidanuks kostja väidetaval laenude andmisel muu hulgas juhinduma krediidiasutuste tegevust reguleerivatest õigusaktidest. Lähtudes laenulepingute sõlmimise ajal kehtinud krediidiasutuste seaduse (KrES) § 3 lg 1 redaktsioonis sisalduvast määratlusest, on krediidiasutus äriühing, mille peamiseks ja püsivaks tegevuseks on avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine ning oma arvel ja nimel laenude andmine või muu finantseerimine (sisuliselt sama tuleneb ka sätte kehtivast redaktsioonist). Tulenevalt ülaltoodust on krediidiasutuse üheks oluliseks tunnuseks hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine avalikkuselt (s.o kindlaksmääramata isikute ringilt). Avalikkuselt hoiuste kaasamise mõistet konkretiseerib KrES § 4. Asja menetluse käigus ei ole leidnud tuvastamist, et hageja püsivaks ja peamiseks tegevusalaks oleks (või olnuks vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ajal) avalikkuselt rahaliste hoiuste ja muude tagasimakstavate vahendite kaasamine. Samuti puuduvad andmed, et vaidlusaluste laenude andmine (s.h kostjale) oli hageja peamiseks majandustegevuseks. Liiatigi võib kostja selgitustest järeldada, et laenude andmine toimus kindlal eesmärgil – kostja vajas laenu abil ostetud sõidukeid enda ettevõtluse raames taksoteenuse osutamiseks (toimik, I k, lk 109).
Kuivõrd kostja ei sõlminud laenulepinguid sõidukite ostmiseks isiklikul otstarbel, vaid vajas sõidukeid äritegevuseks, puudub vaidluse lahendamisel alus ka tarbijakrediidi regulatsiooni rakendamiseks (VÕS § 402). Kostja on seadnud kahtluse alla tunnistaja LL ütluste usaldusväärsuse tervikuna. Kostja hinnangul on ütlused ebausaldusväärsed, kuna LL on teistes poolte vahel toimuvates analoogsetes kohtuvaidlustes andnud sisuliselt vasturääkivaid ütlusi (vt ka toimik II k, lk 124127). Kohus möönab, et LL ’i ütluste tõenduslik väärtus laenulepingute sõlmimist ja täitmist puudutavas osas võib olla kaheldav. Poolte väidetest ja tunnistaja LL ’i ütlustest nähtub, et ainuüksi kostjaga sõlmis hageja lepinguid kümnete sõidukite osas. Arvestades ka lepingute sõlmimise aega, on vähe tõenäoline, et LL suutis 2008. aastal kohtule ütlusi andes detailselt meenutada iga konkreetse laenulepinguga seonduvat. Lepingute sõlmimisel ja laenusummade üleandmisel võisid seejuures lepingute lõikes esineda teatud erisused (mida oma vastuväidetes möönab ka kostja). Eeltoodud kaalutlused ei anna kohtu hinnangul siiski alust jätta LL ’i ütlusi asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 teise lause kohaselt tervikuna arvestamata.
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Vastavalt TsMS § 173 lg-s 4 sätestatule näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd kohus hagi ei rahulda, jäävad menetluskulud käesoleval juhul hageja kanda. Menetlusosaline võib nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest (TsMS § 174 lg 1). Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega (TsMS § 174 lg 3).
Indrek Parrest /allkiri/ kohtunik
ÄRAKIRI ÕIGE
KOHTUNIK
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.