Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja
Kohtukoosseis
kohtunik Meeli K
Otsuse tegemise aeg ja koht
30. märts 2009.a, Tallinn
Tsiviilasja number
2-08-53997
Tsiviilasi
TK
hagi
EK’i
vastu
tehingu
tühisuse
tuvastamise,
kinnistusraamatu kande parandamise ja kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudes ning alternatiivselt kulutuste hüvitamise nõudes Tsiviilasja hind
500 000 krooni
Menetlusosalised ja nende
Hageja TK(isikukood xxx, xxx)
esindajad
Hageja lepingulised esindajad vandeadvokaat Terje Eipre ja vandeadvokaat Merli Lorvi (Advokaadibüroo Eipre ja Partnerid; Juhkentali 8, 10132 Tallinn, elektronpost [email protected]) Kostja EK (isikukood xxx, xxx) Kostja
lepinguline
esindaja
vandeadvokaat
Arvo
Junti
(Advokaadibüroo Arvo Junti, Sakala 22, 10141 Tallinn, elektronpost [email protected]) Kohtuistungi toimumise aeg
6. märts 2009. a
Kohtuistungil osalenud isikud
Hageja TK Hageja lepinguline esindaja Merli Lorvi Kostja EK Kostja lepinguline esindaja Arvo Junti
15.08.2008 esitas TK(hageja) maakohtule hagi EK’i (kostja) vastu tehingu tühisuse tuvastamise, kinnistusraamatu kande parandamise ning kinnistusraamatu kande parandamiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamise nõudes. Hagiavalduses on esitatud alternatiivsed nõuded. Kui vaatamata tehingu tühisusele ei ole võimalik tehingu alusel saadu tagastamine põhjusel, et tehingu alusel vallasasjana üleantu on muutunud kinnisasja oluliseks osaks, palub hageja tehingu alusel saadu tagastamise võimatuse korral mõista kostjalt välja tühise tehingu alusel saadu rahalise hüvitise näol, s.o 500 000 krooni. Juhul, kui kohus ei rahulda tehingu tühisuse tuvastamise nõuet, palub hageja kostjalt välja mõista võõrale asjale tehtud kulutuste hüvitamiseks 500 000 krooni. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti poolte vahel 06.09.1999 ehitiste ostu-müügileping. Suvila ja selle juurde erastatud maa kinnistati pärast müügilepingu sõlmimist ning selle omanikuks on kostja. Müügilepingus kokkulepitud hind 170 000 krooni ei vastanud tehingu tegemise ajal ehitiste turuhinnale ja oli teadlikult kokkulepitud turuhinnast oluliselt madalamana. Kuigi müügilepingu p 2.2 kohaselt tasus kostja lepingu hinna enne lepingu sõlmimist, ei ole kostja hinda kunagi tasunud. Selleks puudusid kostjal ka rahalised vahendid. Poolte tegelikuks tahteks oli suvila ajutiselt kostja omandisse vormistada ning kostja kohustus suvila/kinnistu hiljem uuesti hageja omandisse tagastama. Müügileping vormistati, kuna lepingu sõlmimise ajal pankrotistus AS Eesti Maapank ning hageja äriühing aktsiaselts VT kaotas sellega üle 1.5 miljoni krooni. Äriühing jäi võlausaldajatele võlgu ning hageja kartis võimaliku äriühingu pankroti korral enda isiklikku vastutust äriühingu juhatuse liikmena, mistõttu ta leppis kostjaga, kes on hageja endise abikaasa õde, kokku suvila omandi ajutises üleandmises. Hageja on seisukohal, et müügileping vastab teeseldud tehingu tunnustele tehingu tegemise ajal kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 lg 1 järgi. Müügilepingu sõlmimise tulemusena muutus vara omanik küll juriidiliselt, kuid mitte faktiliselt. Vara valdust ei ole kostjale kunagi üle antud ning hageja hooldab suvilat. Mõlema poole tahe on suunatud üksnes õigusnäivuse tekitamisele ja õigusnäivus seisnes üksnes
vormilises omaniku vahetamises. Poolte eesmärgiks oli omandi ülekandmine usaldusomanikule võlausaldajate nõuete rahuldamise vältimise eesmärgil. Varjatud tehinguks oli antud juhul hageja vara tasuta üleandmine kostjale ehk sisuliselt kinkeleping eesmärgiga viia vara hageja omandist välja. Varjatud tehing vastab ka käsunduslepingu iseloomule. Kuna varjatud tehing sõlmiti suulises vormis, on vorminõuete järgimata jätmise tõttu tühine ka kinkeleping. Hageja maksis EVP-dega suvila hoonete aluse maa eest. Hageja on teinud kinnistu ja sellel asuvate hoonete parendamiseks kulutusi 522 461.15 krooni ulatuses. Hageja tegi kostjale 2003.a alguses ettepaneku sõlmida notari juures kinnistu omandi hagejale tagasikandmise leping. Kostja keeldus notari juures tehingu sõlmimisest. Kui müügileping on tühine, siis puudub kehtiv võlaõiguslik alus ehitiste (praegusel juhul kinnistu) omandi ülekandmiseks ja hagejal on seega nõue tehingu tagasitäitmise korras kinnisomandi tagasikandmiseks TsÜS § 66 lg 5 (kehtiv kuni 01.07.2002) alusel. Kostja on kohustatud andma nõusoleku hageja kinnistusraamatusse omanikuna kandmiseks ning hageja palub TsÜS § 68 lg 5 alusel kohustada kostjat andma vastavasisuline tahteavaldus kinnistusraamatu kande muutmiseks. Saadu tagastamise võimatuse korral palub hageja kostjalt välja mõista rahaline hüvitis 500 000 krooni. Osaühingu Ehitusekspert arvamuse kohaselt oli 06.09.1999 kostjale üleantud vara maksumuseks 420 000 krooni ning samaväärse asja maksumus käesoleva aja hindades oleks 700 000 krooni. Arvestades hageja poolt asjale tehtud parendusi, on suvilakompleksi käesoleva aja ehitusmaksumus 1 140 000 krooni. Hageja on teinud kostja omandis olevale varale kulutusi, kuna ta on pidanud suvilat jätkuvalt enda omaks. Hageja maksis kinni suvila hoonete aluse maa kokku 65 000 krooni, lasi ehitada aia, paigaldada valvesüsteemi, tellis haljastuse. Hageja poolt tehtud kulutused on järgmised: 1) valvetasud – 8590 krooni 2) elektrienergiatasud – 18 400.55 krooni 3) kindlustusmaksed – 21 006 krooni 4) maksed suvilaühistule – 1 250 krooni Pärast müügilepingu sõlmimist on lepinguesemele tehtud kulutusi: 1) suvila katuse vahetus 1999.a 2) suvila soojustamine 1999.a 3) terrassi ehitamine 2000.a 4) katusealuse lastetoa ehitamine 2000.a 5) krundi piirded, avakamin, haljastus, välisvalgustus 2000.a 6) ekspertiisiakti eest tasumine 7) plaattee ehitamine, pesumasin 2004.a 8) radiaatorite paigaldamine, elektritööd, valgustid, viimistlustaseme tõstmine 2007.a 9) uue torustiku ja sanitaartehnika, siseviimistlus ja antenni paigaldus, abihoone siseviimistlus 2003.a 10) Parendused teostatud 2007.a ja 2008.a Hageja hinnangul on 500 000 krooni ulatuses tehtud kulutused vajalikud kulutused. Kostja on selle arvelt alusetult rikastunud. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Põhinõude aegumise tähtaeg on TsÜS § 146 lg 5 tulenevalt 10 aastat. Teeseldud tehingu puhul ei saa aegumistähtaeg alata tehingu tegemise hetkest, kuna tehingu eesmärgiks oli vara usaldusisikule teatud ajaks üle andmine ning selle hilisem tagasi kandmine. Seega tuleb aegumist arvestada alles alates ajahetkest, millal kostja rikkus suhete halvenemisel kokkulepet kanda vara omandiõigus hagejale tagasi. Hagi esitamise ajendiks sai abielulahutus hageja ja
kostja õe vahel 23.04.2007. Tuvastusnõude puhul ei ole aegumine kohaldav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-73-08). Ka alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud.
Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja on kõigile nõuetele esitanud aegumise vastuväite. Tehingu sõlmimise ajal kehtinud seaduse kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine tähtaeg 10 aastat. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg 2 arvestatakse aegumistähtaega alates 01.07.2002. Seega aegus müügilepingu tühisuse tuvastamise nõue 01.07.2005. Alusetult tehtud kulutuste hüvitusnõue aegus 01.07.2005. Tehtud kulutused alates 01.07.2002 kuni 12.08.2005 on samuti aegunud. Hageja pidi olema teadlik alusetu rikastumise nõudest kostja vastu juba kostja omandile igakordse väidetava kulutuse tegemisel, kuna kulutus tehti võõrale omandile. Kostja ei ole nõus, et tegemist oli teeseldud tehinguga. Poolte eesmärgiks lepingu sõlmimisel oli hoonete võõrandamine kostjale, kes hoonete õigusliku omanikuna sai õiguse omandada ka hoonete aluse maa ning see on kostja nimel kinnistatud. Hageja on olnud hoonete kasutajaks, mistõttu on ta kandnud ka kõik vajalikud hoone kasutamisega seonduvad kulud. Hagi on perspektiivitu kuna müügilepinguga omandatud XXX ehitised on muutunud maa oluliseks osaks. Hoonete aluse maa erastamise tehingu juures on hageja kolmandaks isikuks, kelle ei ole õigustust erastamistehingu vaidlustamiseks. Kostja vaidleb vastu kulutusi tõendavatele dokumentidele. Kulutused, mis on tehtud alates 01.07.2002 on tehtud kostja nõusolekuta (VÕS § 1042 lg 2 p 2). Samuti leiab kostja, et hüvitamiseks puudub alus, kuna kostja on kindlustuselt saanud suvilaga seonduvalt kindlustushüvitise 297 000 krooni.
Vaidlustamata asjaolude kohaselt: 1) Poolte vahel on 06.09.1999 sõlmitud ehitiste ostu-müügileping, mille objektiks oli XXX asuvad ehitised (kd I, t lk 8-9); 2) Kostja oli müügilepingu sõlmimise ajal hageja abikaasa UK’i õde, abielu lahutati 23.04.2007 osaotsusega (kd I, t lk 227-228); 3) XXX asuvate ehitiste alune maa (1680 m2) on kinnistatud ja omanikuna on 26.01.2001 kinnistusraamatusse XXX kinnistu omanikuna sisse kantud EK (kd I, t lk 10, 180-182); 4) Hageja on kandnud vaidlusaluse suvilaga seotud kulutusi ning suvila osas on pärast müügilepingu sõlmimist teostatud hageja poolt ehitustöid; Kuna hageja poolt vaidlustatav tehing sõlmiti 06.09.1999, kuulub tehingule kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud seadus VÕSRS § 11 tulenevalt. TsÜS § 70 lg 1 kohaselt teeseldud on tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing. Tulenevalt TsÜS § 70 lg 2 on teeseldud tehing tühine. Varjatud tehingu suhtes kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid (TsÜS § 70 lg 3). Hageja leiab, et poolte vaheline tehing oli teeseldud tehing. Samuti on varjatud tehing vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. TsÜS § 66 lg 5 tulenevalt tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite (kd I, t lk 199, kd II, t lk 91, 117-118). TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Õigussuhte
olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Samas allub aegumisele õigussuhtest tulenev nõue (käesoleval juhul tagasitäitmise nõue). Hageja on esitanud nõude TsÜS § 68 lg 5 alusel, et kohus tuvastaks kostja kohustuse teha kindla sisuga tahteavalduse, et tehingu tagasitäitmise korras kinnisomand hagejale tagasi kanda (TsK § 477 lg 1, 2). Kohtu hinnangul on asja kinnistamise tõttu vara tagastamine võimatu ning selle asemel saab nõuda selle väärtuse rahas hüvitamist (TsK § 477 lg 3). TsK § 477 lg 3 kohaselt kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Seega ei kohaldu nõudele ka TsÜS § 146 lg 5. Kohtu hinnangul on tagasitäitmise nõue aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Riigikohus on lahendis nr 32-1-33-07 p 11 märkinud, et VÕSRS § 9 ühegi lõike järgi ei saa aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 151 lg 2, mille kohaselt aeguvad alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Varasemad õigusaktid ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ning seega puudub asjakohane võrdlemisalus. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumistähtajaks 10 aastat. TsÜS § 151 lg 1 (kehtiv alates 01.07.2002) kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema päevast, mil hageja lepingu täitis, s.o 06.09.1999 (Riigikohtu seisukoht lahend nr 3-2-1-55-07 p 11, lahend nr 3-2-1-33-07 p 10). Kostja alusetu rikastumine toimus lepingu täitmise hetkest ning hageja pidi lepingu täitmisel teadma, et leping on tühine. Seega tuleb kohaldada kehtiva TsÜS § 151 lg 1. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg 2 algas tagasitäitmise nõude aegumistähtaeg 01.07.2002 ning 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005 (TsÜS § 135). Nõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud lepingu tühisus. Järgnevalt annab kohus hinnangu hageja tuvastusnõudele. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-06 p 16). Kohus on jõudnud järeldusele, et tuvastamisele järgnev nõue (tehingu tagasitäitmise nõue) on aegunud. Kuna asjas on esitatud mitmeid alternatiivseid nõudeid, siis ei saanud kohus hagi jätta menetlusse võtmata (TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel) või läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel). Arvestades asja keerukust ning esitatud nõudeid on kohtu hinnangul otstarbekas hinnata ka hageja poolt esitatud tuvastusnõuet. Hageja on selgitanud, et ta kartis võimaliku äriühingu pankroti korral enda isiklikku vastutust äriühingu juhatuse liikmena, mistõttu ta leppis kostjaga, kes on hageja endise abikaasa õde, kokku suvila omandi ajutises hoidmises (kd II, t lk 130). Hageja leiab, et seda tõendab suvila madal ostuhind ning asjaolu, et ostuhind on kostja poolt tasumata. Hageja ostis suvila 22.07.1997 hinnaga 420 000 krooni (kd I, t lk 133-134). 06.09.1999 müügilepingu p 2.2 kohaselt on ostuhind ostja poolt müüjale tasutud enne lepingule allakirjutamist, millise
summa saamist tõendab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul (kd I, t lk 8). Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei ole kostja talle ostuhinda tasunud ja ta ei pidanudki seda poolte omavahelise kokkuleppe alusel tasuma (kd II, t lk 131). Kostja vande all antud seletuse kohaselt tasus ta ostuhinna sularahas enne lepingu sõlmimist (kd II, t lk 131). Poolte vande all antud seletused on üksteisega vastuolus ning kuna ei ole teisi objektiivseid tõendeid, mis seletustega haakuksid, jätab kohus nimetatud seletused tähelepanuta. Seega on kostja poolt ostuhinna tasumata jätmine tõendamata. Samas märgib kohus, et võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab ennekõike lepingu täitmist ega saa omada tähendust vaidlusaluse lepingu tühisuse hindamisel. Kuna kostja oli hageja endise abikaasa õde, siis kohtu hinnangul ei ole ebaloogiline, et hageja ja tema perekond sai suvilat edasi kasutada ka pärast müügilepingu sõlmimist. TsÜS § 61 lg 1 (kehtiv kuni 01.07.2002) kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab tahteavaldus vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hagejal oli selline tahe tehingu tegemisel (kd II, t lk 130131). Samas on vaja tõendada, et müügilepingu sõlmimise ajal oli selline tahe ka kostjal. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tõendamata kostja tahe müügilepinguga õigusnäivuse tekitamiseks ning tulenevalt TsÜS § 61 lg 3 (kehtiv kuni 01.07.2002) tuleb kostja poolt müügilepingus avaldatud tahteavaldust tema tahtele eeldada. Puuduvad objektiivsed tõendid, mis tõendaksid, et kostjal müügilepingus avaldatud tahet tegelikult ei olnud. Eelpool olevaid asjaolusid hinnates ei ole tehing tühine. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida hageja asjale tehtud kulutuste hüvitamise nõuet. Hageja väitel olid 500 000 krooni ulatuses tehtud kulutused vajalikud kulutused (kd II, t lk 94). Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite (kd I, t lk 199, kd II, t lk 91, 117-118). Hageja poolt tehtud kulutused on järgmised: 1) valvetasud perioodil 2000 kuni 25.02.2008 – 8590 krooni (kd I, t lk 11-54, t lk 212216) 2) elektrienergiatasud perioodil 2001 kuni 12.03.2007 – 18 400.55 krooni (kd I, t lk 5575) 3) kindlustusmaksed perioodil 2000 kuni 21.11.2005 – 21 006 krooni (kd I, t lk 76-89) 4) maksed suvilaühistule perioodil 2000 kuni 15.04.2001 – 1 250 krooni (kd I, t lk 90-92) Pärast müügilepingu sõlmimist on lepinguesemele tehtud: 5) suvila katuse vahetus 1999.a 6) suvila soojustamine 1999.a 7) terrassi ehitamine 2000.a 8) katusealuse lastetoa ehitamine 2000.a 9) krundi piirded, avakamin, haljastus, välisvalgustus 2000.a 10) ekspertiisiakti eest tasumine 11) plaattee ehitamine, pesumasin 2004.a 12) radiaatorite paigaldamine, elektritööd, valgustid, viimistlustaseme tõstmine 2007.a 13) uue torustiku ja sanitaartehnika, siseviimistlus ja antenni paigaldus, abihoone siseviimistlus 2003.a 14) Parendused teostatud 2007.a ja 2008.a. Hageja on esitanud selle tõendamiseks arved ning ostutšekid suvilale tehtud remonditööde materjali ja tööde osas (kd I, t lk 93126). Lisaks on hageja 01.12.1998 ostnud täiendavat maad suvila juurde, mille tõttu nõuab hagejalt 65 000 krooni (kd I, t lk 132).
Kuni 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamist saaks hageja nõuda kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 alusel. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Alates 01.07.2002 tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja nõue tuleneda VÕS § 1042 lg 1. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tulenevalt eeltoodust algavad aegumistähtajad hetkest, kui isik pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohus on 13.12.2005 kohtuotsuses nr 3-2-1-133-05 asunud seisukohale, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Seadusel ei põhine seisukoht, et rikastumine saabub momendil, kui suvila ümberehitus on lõpetatud ning võimalik on arvestada vara väärtuse kasvu täies ulatuses. Teise isiku varale korduvate ning pikale ajaperioodile jaotuvate kulutuste ja parenduste tegemisel tuleb teha kindlaks iga kulutuse või parenduse väärtus ning ühtlasi arvestada rikastumise iga juhtumi puhul eraldi ka aegumist. Seega algas hagi aegumine iga kulutuse puhul selle tegemisest. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hagejal ei saanud olla seaduslikku alust eeldada, et ta saab kinnistu omanikuks. Asjaolu, et pooled käisid notaris, ei tõenda, et kostja oleks andnud lubaduse kinnistu hageja nimele kanda. Kostja on vande all antud seletusega selgitanud, miks ta notaris käis (kd II, t lk 132). Hageja on oma seisukohas märkinud, et seoses abielu lahutamisega, kui hageja ja kostja õe suhted olid muutunud äärmiselt halvaks, ilmnes, et kostja ei kavatse varasemast kokkuleppest kinni pidada ja hagejale vara tagastada (kd I, t lk 224). Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud hageja seisukoht, et aegumist tuleks arvestada alates hageja ja UK’i abielu lahutamisest 23.04.2007. Ka enne nimetatud asjaolu ei saanud hagejal olla õigustatud ootust kinnistu omanikuks saada. Seda enam, et maa erastamisel ja kinnistamisel muutus suvila maatüki oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana olemast. Kinnistamiseks vajalikud toimingud on teinud kostja ning erastamise eest on tasunud kostja õde UK temale kuuluvate erastamisväärtpaberitega (kd I, t lk 180-183). Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕRS) § 9 lg 1 kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕRS § 9 lg 2 kohaselt kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse või võlaõigusseaduse kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.
Enne 01.07.2002 tekkinud nõuetele oli aegumistähtaeg 10 aastat ja kehtiva TsÜS kohaselt 3 aastat. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja nõuded hakkasid aeguma kulutuste tegemise hetkest alates 1999.a. Alates 1999.a kuni 01.07.2002 tekkinud nõuetele tuleb kohaldada VÕSRS § 9 lg 2. Nimetatud nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat, mis hakkas kulgema 01.07.2002. Need nõuded aegusid 01.07.2005. Hagi on kohtusse esitatud 15.08.2008. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kohus leiab, et hagejal tsiviilkoodeksi alusel kuni 01.07.2002 tekkinud nõuded on kõik aegunud. TsÜS § 151 lg 1, § 160 lg 1 alusel leiab kohus, et hageja poolt enne 15.08.2005 tehtud kulutuste osas on kõik võimalikud rikastumisnõuded aegunud. Nagu kohus eelpool mainis, siis TsÜS § 151 lg 2 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada. Pärast 15.08.2005 tehtud kulutuste kohta VÕS § 1042 lg 1 alusel esitatud nõue ei ole aegunud. Puudub vaidlus, et hageja hooldas suvilat ja teostas ka seal ehitustöid. Nimetatud asjaolu on kostja kinnitanud (kd II, t lk 131). Kostja seletuse kohaselt oli hagejal suvila kasutamise õigus ning kasutajaks jäi pärast müügilepingu sõlmimist valdavalt hageja. Samuti oli suvel seal hageja ja kostja lapsed (kd II, t lk 131). Kulutuste hüvitamist võib hageja nõuda vastavalt VÕS § 1042. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Hageja on kulutustena nimetanud (kulutused pärast 15.08.2005) elektritööde tegemist, radiaatorite ja valgustite paigaldamist ning viimistlustaseme tõstmist. Kohtu hinnangul on tõendatud kulutuste tegemine kinnistule summas 19 372.70 krooni ulatuses. Summa koosneb: suvila sauna boileri remont 1 200 krooni, sõidutasu 300 krooni, sambla hävituspulber 390 krooni, boileri remondi töötasu 500 krooni, sauna remonditööd 500 krooni, veeavarii likvideerimise töötasu 300 krooni, materjalid 198.50 krooni, materjalid 949 krooni, elektritööd suvilas, materjalid ja köögivalgusti kokku 1 075 krooni, torude parandamise materjalid 2 500 krooni, drenaaži ja veepumba remont 4 000 krooni, radiaator suvilasse 1 060.20 krooni, töötasu 300 krooni ning viimistlustaseme tõstmine suvila ruumides (2007.a) summas 6 100 krooni. Nimetatud kulutuste tegemine on tõendatud tööde loeteluga (kd II, t lk 11-12, 67) ning tunnistaja B M ütlustega (kd II, t lk 129). Tunnistaja ütlustega on kinnitatud, et tööde loetelus märgitud töid teostati, materjale osteti ning talle maksti hageja poolt töötasu. Nimetatud kulutustega on hõlmatud ka kulutused, mis on tehtud ehituskauplustest kaupade ostmisel (kd I, t lk 93-120). Hageja on esitanud mitmeid kuludokumente, kuid pole nende alusel nõuet esitanud ega tõendanud, et kulutused on tehtud suvilale. Kohus on tuvastanud, et hageja ei kasuta suvilat oma alalise elukohana alates 2005.aastast. Nimetatud asjaolu kinnitavad tunnistajate J L ’i ja V A ütlused (kd II, t lk 129-130). Samas on nimetatud tunnistajate ütlustega ja tunnistaja B M ütlustega tõendamist leidnud, et hageja käis suvilas hooldus- ja korrastustöid tegemas. Kuna hageja ei kasutanud suvilat oma alalise elukohana, siis on kohtu hinnangul põhjendatud välja mõista kostjalt hageja kasuks aegumata osas hageja poolt tasutud valvetasud, elektrienergiatasud ja kindlustusmaksed: 25.02.2008 makse summas 990 krooni, 06.02.2007 makse summas 1 089 krooni; 16.10.2006 makse
summas 396 krooni; 20.09.2006 makse summas 99 krooni; 08.08.2006 makse summas 99 krooni; 18.07.2006 makse summas 99 krooni; 06.06.2006 makse summas 99 krooni; 15.05.2006 makse summas 99 krooni; 12.04.2006 makse summas 99 krooni; 05.03.2006 makse summas 99 krooni; 13.02.2006 makse summas 99 krooni; 13.01.2006 makse summas 99 krooni; 14.12.2005 makse summas 99 krooni; 07.11.2005 makse summas 99 krooni; 17.10.2005 makse summas 99 krooni; 15.08.2005 makse summas 99 krooni; 12.03.2007 makse summas 4759.50 krooni; 22.12.2005 makse summas 2368.25 krooni; 21.11.2005 makse summas 1109 krooni; 29.08.2005 makse summas 1109 krooni; kogusummas 13 107.75 krooni. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele (19 372.70 + 13 107.75) 32 480.45 krooni. 19.08.2008 määrusega seadis kohus hagi tagamise abinõuna kostjale kuuluvale kinnistule käsutamise keelumärke hageja kasuks. TsMS § 386 lg 4 kohaselt tühistab kohus hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi tagamine oli seatud põhinõude tagamiseks (kinnistu võõrandamise välistamiseks) ning nimetatud nõude jättis kohus rahuldamata, siis kohus tühistab hagi tagamise. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna hagi kuulub rahuldamisele 6 % ulatuses, jätab kohus hageja menetluskulud 6 % ulatuses kostja kanda ja kostja menetluskulud 94 % ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 1 tulenevalt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Kohus märgib seda menetluskulude jaotust ettenägevas kohtulahendis. TsMS § 174 lg 3 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule, käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhul vastavalt ringkonnakohtule või Riigikohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega.
Meeli K kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.