Võlaõigus › Võõrandamislepingud

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb. Asjaolud ja hageja nõue

700 000 krooni. Arvestades hageja poolt asjale tehtud parendusi, on suvilakompleksi käesoleva aja ehitusmaksumus 1 140 000 krooni. Hageja on teinud kostja omandis olevale varale kulutusi, kuna ta on pidanud suvilat jätkuvalt enda omaks. Hageja maksis kinni suvila hoonete aluse maa kokku 65 000 krooni, lasi ehitada aia, paigaldada valvesüsteemi, tellis haljastuse. Hageja poolt tehtud kulutused on järgmised: valvetasud – 8590 krooni; elektrienergiatasud – 18 400 krooni 55 senti; kindlustusmaksed – 21 006 krooni, maksed suvilaühistule – 1250 krooni. Pärast müügilepingu sõlmimist on lepinguesemele tehtud kulutusi: suvila katuse vahetus aastal 1999; suvila soojustamine aastal 1999; terrassi ehitamine 2000.a; katusealuse lastetoa ehitamine 2000.a; krundi piirded, avakamin, haljastus, välisvalgustus 2000.a; ekspertiisiakti eest tasumine; plaattee ehitamine, pesumasin 2004.a; radiaatorite paigaldamine, elektritööd, valgustid, viimistlustaseme tõstmine 2007.a; uue torustiku ja sanitaartehnika, siseviimistlus ja antenni paigaldus, abihoone siseviimistlus 2003.a; parendused teostatud 2007.a ja 2008.a. Hageja hinnangul on 500 000 krooni ulatuses tehtud kulutused olnud vajalikud ja kostja on selle arvelt alusetult rikastunud. Hageja leiab, et nõue ei ole aegunud. Põhinõude aegumise tähtaeg on TsÜS § 146 lg 5 tulenevalt 10 aastat. Teeseldud tehingu puhul ei saa aegumistähtaeg alata tehingu tegemise hetkest, kuna tehingu eesmärgiks oli vara usaldusisikule teatud ajaks üle andmine ning selle hilisem tagasi kandmine. Seega tuleb aegumist arvestada alates ajahetkest, millal kostja rikkus suhete halvenemisel kokkulepet kanda vara omandiõigus hagejale tagasi. Hagi esitamise ajendiks sai abielulahutus hageja ja kostja õe vahel 23.04.2007.a. Tuvastusnõude puhul ei ole aegumine kohaldav (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-73-08). Ka alusetu rikastumise nõue ei ole aegunud. Kostja seisukoht

Pooled ei vaidlusta asjaolusid, et poolte vahel on 06.09.1999.a sõlmitud ehitiste ostu-müügileping, mille objektiks oli Xxxxxxxxxx xx asuvad ehitised. Kostja oli müügilepingu sõlmimise ajal hageja abikaasa U. K. õde, abielu lahutati 23.04.2007.a osaotsusega. Xxxxxxxxxx xx asuvate ehitiste alune maa (1680 m2) on kinnistatud ja omanikuna on 26.01.2001.a kinnistusraamatusse kantud Elle Kaur. Hageja on kandnud vaidlusaluse suvilaga seotud kulutusi ning suvila osas on pärast müügilepingu sõlmimist teostatud hageja poolt ehitustöid. Kuna hageja poolt vaidlustatav tehing sõlmiti 06.09.1999.a, kuulub tehingule kohaldamisele tehingu tegemise ajal kehtinud seadus VÕSRS § 11 tulenevalt. TsÜS § 70 lg 1 kohaselt teeseldud on tehing, mille pooled on teinud teise tehingu varjamiseks, mida tegelikult teha taheti. Tehing, mida tegelikult teha taheti, on varjatud tehing. Tulenevalt TsÜS § 70 lg 2 on teeseldud tehing tühine. Varjatud tehingu suhtes kohaldatakse selle tehingu kohta käivaid sätteid (TsÜS § 70 lg 3). Hageja leiab, et poolte vaheline tehing oli teeseldud tehing. Samuti on varjatud tehing vorminõude järgimata jätmise tõttu tühine. TsÜS § 66 lg 5 tulenevalt tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite. TsÜS § 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel. Õigussuhte olemasolu tuvastamisele aegumist kohaldada ei saa. Samas allub aegumisele õigussuhtest tulenev nõue (käesoleval juhul tagasitäitmise nõue). Hageja on esitanud nõude TsÜS § 68 lg 5 alusel, et kohus tuvastaks kostja kohustuse teha kindla sisuga tahteavalduse, et tehingu tagasitäitmise korras kinnisomand hagejale tagasi kanda (TsK § 477 lg 1, 2). Kohtu hinnangul on asja kinnistamise tõttu vara tagastamine võimatu ning selle asemel saab nõuda selle väärtuse rahas hüvitamist (TsK § 477 lg 3). TsK § 477 lg 3 kohaselt kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Seega ei kohaldu nõudele ka TsÜS § 146 lg 5. Kohtu hinnangul on tagasitäitmise nõue aegunud. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-33-07 p-s 11 märkinud, et VÕSRS § 9 ühegi lõike järgi ei saa aegumistähtaegade pikkuste võrdlemisel kohaldada TsÜS § 151 lg 2, mille kohaselt aeguvad alusetust rikastumisest tulenevad nõuded hiljemalt 10 aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. Varasemad õigusaktid ei sätestanud sellist liiki hagi aegumist ning seega puudub asjakohane võrdlemisalus. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi aegumistähtajaks 10 aastat. TsÜS § 151 lg 1 (kehtiv alates 01.07.2002.a) kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Alusetust rikastumisest tuleneva hagi aegumise tähtaeg hakkas kulgema päevast, mil hageja lepingu täitis, s.o 06.09.1999.a (Riigikohtu seisukoht lahend nr 3-2-155-07 p 11, lahend nr 3-2-1-33-07 p 10). Kostja alusetu rikastumine toimus lepingu täitmise hetkest ning hageja pidi lepingu täitmisel teadma, et leping on tühine. Seega tuleb kohaldada kehtiva TsÜS § 151 lg 1. Tulenevalt VÕSRS § 9 lg 2 algas tagasitäitmise nõude aegumistähtaeg 01.07.2002.a ning 3-aastane aegumistähtaeg lõppes 01.07.2005.a (TsÜS § 135). Nõude aegumistähtaeg ei hakka kulgema päevast, mil jõustunud kohtuotsusega on tuvastatud lepingu tühisus. TsMS § 368 lg 1 kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-06 p

16). Kohus on jõudnud järeldusele, et tuvastamisele järgnev nõue (tehingu tagasitäitmise nõue) on aegunud. Kuna asjas on esitatud mitmeid alternatiivseid nõudeid, siis ei saanud kohus hagi jätta menetlusse võtmata (TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel) või läbi vaatamata (TsMS § 423 lg 2 p 1 või 2 alusel). Arvestades asja keerukust ning esitatud nõudeid on kohtu hinnangul otstarbekas hinnata ka hageja poolt esitatud tuvastusnõuet. Hageja on selgitanud, et ta kartis võimaliku äriühingu pankroti korral enda isiklikku vastutust äriühingu juhatuse liikmena, mistõttu ta leppis kostjaga, kes on hageja endise abikaasa õde, kokku suvila omandi ajutises hoidmises. Hageja leiab, et seda tõendab suvila madal ostuhind ning asjaolu, et ostuhind on kostja poolt tasumata. Hageja ostis suvila 22.07.1997.a hinnaga 420 000 krooni. 06.09.1999.a müügilepingu p 2.2 kohaselt on ostuhind ostja poolt müüjale tasutud enne lepingule allakirjutamist, millise summa saamist tõendab müüja oma allkirjaga käesoleval lepingul. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ei ole kostja talle ostuhinda tasunud ja ta ei pidanudki seda poolte omavahelise kokkuleppe alusel tasuma. Kostja vande all antud seletuse kohaselt tasus ta ostuhinna sularahas enne lepingu sõlmimist. Poolte vande all antud seletused on üksteisega vastuolus ning kuna ei ole teisi objektiivseid tõendeid, mis seletustega haakuksid, jätab kohus nimetatud seletused tähelepanuta. Seega on kostja poolt ostuhinna tasumata jätmine tõendamata. Samas märgib kohus, et võimalik ostuhinna tasumata jätmine puudutab ennekõike lepingu täitmist ega saa omada tähendust vaidlusaluse lepingu tühisuse hindamisel. Kuna kostja oli hageja endise abikaasa õde, siis kohtu hinnangul on loogiline, et hageja ja tema perekond sai suvilat edasi kasutada ka pärast müügilepingu sõlmimist. TsÜS § 61 lg 1 (kehtiv kuni 01.07.2002.a) kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt peab tahteavaldus vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele. Tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Hageja vande all antud seletusega on tõendatud, et hagejal oli selline tahe tehingu tegemisel. Samas on vaja tõendada, et müügilepingu sõlmimise ajal oli selline tahe ka kostjal. Käesolevas asjas on kohtu hinnangul tõendamata kostja tahe müügilepinguga õigusnäivuse tekitamiseks ning tulenevalt TsÜS § 61 lg 3 (kehtiv kuni 01.07.2002) tuleb kostja poolt müügilepingus avaldatud tahteavaldust tema tahtele eeldada. Puuduvad objektiivsed tõendid, mis tõendaksid, et kostjal müügilepingus avaldatud tahet tegelikult ei olnud. Eelpool olevaid asjaolusid hinnates ei ole tehing tühine. Järgnevalt tuleb kohtul analüüsida hageja asjale tehtud kulutuste hüvitamise nõuet. Hageja väitel olid 500 000 krooni ulatuses tehtud kulutused vajalikud kulutused. Kostja on esitanud nõudele aegumise vastuväite. Kuni 01.07.2002.a tehtud kulutuste hüvitamist saaks hageja nõuda kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 477 alusel. TsK § 477 lg 1 kohaselt on isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. TsK § 477 lg 3 kohaselt, kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada, tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Alates 01.07.2002.a tehtud kulutuste hüvitamisel saab hageja nõue tuleneda VÕS § 1042 lg 1. Nimetatud paragrahvi kohaselt võib teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Kuni 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt on hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. TsÜS § 116 kohaselt aegumistähtaja kulg algas päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Tulenevalt eeltoodust algavad aegumistähtajad hetkest, kui isik pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Riigikohus on 13.12.2005.a kohtuotsuses nr 3-2-1-133-05 asunud seisukohale, et alusetust rikastumisest tulenev nõue muutub sissenõutavaks alates võlgniku alusetu

rikastumise hetkest. Kui isik teeb seadusest või tehingust tuleneva aluseta võõrale varale kulutusi vara omaniku soodustamise eesmärgil, siis on ta ka koheselt teadlik hüvitisenõudest ning selle täitmata jätmisel kohustise rikkumisest. Seadusel ei põhine seisukoht, et rikastumine saabub momendil, kui suvila ümberehitus on lõpetatud ning võimalik on arvestada vara väärtuse kasvu täies ulatuses. Teise isiku varale korduvate ning pikale ajaperioodile jaotuvate kulutuste ja parenduste tegemisel tuleb teha kindlaks iga kulutuse või parenduse väärtus ning ühtlasi arvestada rikastumise iga juhtumi puhul eraldi ka aegumist. Seega algas hagi aegumine iga kulutuse puhul selle tegemisest. Kohus tuvastas, et hagejal ei saanud olla seaduslikku alust eeldada, et ta saab kinnistu omanikuks. Asjaolu, et pooled käisid notaris, ei tõenda, et kostja oleks andnud lubaduse kinnistu hageja nimele kanda. Kostja on vande all antud seletusega selgitanud, miks ta notaris käis. Hageja on oma seisukohas märkinud, et seoses abielu lahutamisega, kui hageja ja kostja õe suhted olid muutunud äärmiselt halvaks, ilmnes, et kostja ei kavatse varasemast kokkuleppest kinni pidada ja hagejale vara tagastada. Kohtu hinnangul ei ole õiguslikult põhjendatud hageja seisukoht, et aegumist tuleks arvestada alates hageja ja U. K. abielu lahutamisest 23.04.2007.a. Ka enne nimetatud asjaolu ei saanud hagejal olla õigustatud ootust kinnistu omanikuks saada. Seda enam, et maa erastamisel ja kinnistamisel muutus suvila maatüki oluliseks osaks ja lakkas vallasasjana olemast. Kinnistamiseks vajalikud toimingud on teinud kostja ning erastamise eest on tasunud kostja õde Urve Kaur temale kuuluvate erastamisväärtpaberitega. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt TsÜS-s ning VÕS-s aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002.a tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt kui TsÜS-i või VÕS-i kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Enne 01.07.2002.a tekkinud nõuetele oli aegumistähtaeg 10 aastat ja kehtiva TsÜS kohaselt 3 aastat. Alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS § 151 lg 1 kohaselt on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Hageja nõuded hakkasid aeguma kulutuste tegemise hetkest alates 1999.a. Alates 1999.a kuni 01.07.2002.a tekkinud nõuetele tuleb kohaldada VÕSRS § 9 lg 2. Nimetatud nõuete aegumistähtaeg oli kolm aastat, mis hakkas kulgema 01.07.2002.a. Need nõuded aegusid 01.07.2005.a. Hagi on kohtusse esitatud 15.08.2008.a. TsÜS § 160 lg 1 kohaselt aegumine peatub õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Kohus leiab, et hagejal TsK-i alusel kuni 01.07.2002.a tekkinud nõuded on kõik aegunud. TsÜS § 151 lg 1, § 160 lg 1 alusel leiab kohus, et hageja poolt enne 15.08.2005.a tehtud kulutuste osas on võimalikud rikastumisnõuded aegunud. Nagu kohus eelpool mainis, siis TsÜS § 151 lg 2 ei saa käesolevas vaidluses kohaldada. Pärast 15.08.2005.a tehtud kulutuste kohta VÕS § 1042 lg 1 alusel esitatud nõue ei ole aegunud. Puudub vaidlus, et hageja hooldas suvilat ja teostas ka seal ehitustöid. Nimetatud asjaolu on kostja kinnitanud. Kostja seletuse kohaselt oli hagejal suvila kasutamise õigus ning kasutajaks jäi pärast müügilepingu sõlmimist valdavalt hageja. Samuti oli suvel seal hageja ja kostja lapsed. Kulutuste hüvitamist võib hageja nõuda vastavalt VÕS § 1042. VÕS § 1042 lg 1 kohaselt teise isiku esemele õigusliku aluseta kulutusi teinud isik võib nõuda teiselt isikult kulutuste hüvitamist ulatuses, milles isik, kelle esemele kulutusi tehti, on seeläbi rikastunud, võttes muu hulgas arvesse, kas need kulutused on sellele isikule kasulikud ning millised on olnud tema kavatsused eseme suhtes. Rikastumise ulatuse kindlakstegemisel võetakse aluseks aeg, mil isik, kelle esemele kulutusi tehti, saab oma eseme tagasi või saab muul viisil eseme väärtuse suurenemist kasutama hakata. Hageja on kulutustena nimetanud (kulutused pärast 15.08.2005.a) elektritööde tegemist, radiaatorite ja valgustite paigaldamist ning viimistlustaseme tõstmist. Kohtu hinnangul on tõendatud kulutuste tegemine kinnistule summas 19 372 krooni 70 sendi ulatuses ja väljamõistmisele kuuluvad hageja

poolt tasutud valvetasud, elektrienergiatasud ja kindlustusmaksed kokku 13 107 krooni 75 sendi ulatuses. Seega kuulub kostjalt hageja kasuks välja mõistmisele (19 372,70 + 13 107,75) 32 480 krooni 45 senti. Apellatsioonkaebuse põhjendused

rikastumise nõude osas aegumist arvestada alles alates ajahetkest, millal kostja rikkus suhete halvenemise tõttu kokkulepet kanda vara omandiõigus hagejale tagasi ja kui poolte suhted halvenesid ehk aeg, mil hageja lahutas abielu kostja õest 23.04.2007.a. 15.08.2008.a esitatud hagi ei ole aegunud, sõltumata kulutuste tegemise ajast. Lähtudes eeltoodust, on kohus rahuldanud hageja alternatiivse nõude ebaõigesti üksnes nende tööde maksumuse osas summas 32 480 krooni 45 senti, mis on teostatud alates 15.08.2005.a, taotleb hageja, et juhul, kui kohus ei rahulda tühise tehingu alusel saadu hüvitamise nõuet, tuleks rahuldada alusetu rikastumise nõue 500 000 krooni. Hageja ei nõustu maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole 06.09.1999.a sõlmitud müügileping tühine. Kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud hageja õiguslikud väited, asjaolud ja tõendid põhjendamatult tähelepanuta, samuti on maakohus rikkunud hageja õigusi, jättes rahuldamata taotlused tõendite kogumiseks. Maakohus kuulas 06.09.1999.a müügilepingu sõlmimise asjaolude selgitamiseks pooled üle vande all, kuid rikkus oluliselt menetlusõiguse normi ja hageja menetlusõigusi, kuna jättis rahuldamata taotluse tunnistaja I. K. ülekuulamiseks, kes oli hageja naaber ja kellele hageja tehingu tegemise vajadusest ja eesmärgist rääkis. Vara hiljem tasuta tagastamist arutasid hageja, kostja ja tunnistaja ühel korral ka koos, kuid kohus võttis hagejalt võimaluse tunnistaja ütluste kaudu oma väiteid tõendada. Kohus jättis asjas tähtsust omavad asjaolud välja selgitamata ja rikkus sellega oluliselt menetlusõiguse norme. I. K. ütlused oleks potentsiaalselt olnud just selleks maakohtu lahendis märgitud objektiivseks tõendiks, mis oleks kinnitanud hageja vande alla antud seletuse õigsust. Hageja kordas oma taotlust kuulata I. K. tunnistajana üle pärast seda, kui pooled olid 06.03.2009.a kohtuistungil andnud vastuolulisi seletusi, kuid kohus jättis taotluse järjekordselt rahuldamata. Lisaks esitas hageja 06.03.2009 kohtuistungil taotluse kuulata tunnistajana üle R. S., kuna kostja väitis, et raha müügilepingu järgse hinna tasumiseks sai ta oma elukaaslaselt R. S.lt. Kuna R. S. oli hagejale kinnitanud, et ta ei ole kostjale müügilepingu täitmiseks raha andnud, oli vajalik hageja väite tõendamiseks R. S. tunnistajana üle kuulata. Ka nimetatud taotluse jättis kohus rahuldamata, lausudes 06.03.2009.a kohtuistungil pärast poolte vande all antud seletuste kuulamist, et kohus ei kuula rohkem tunnistajaid üle. Hageja vastavasisulised parandused 06.03.2009.a kohtuistungi protokolli jättis kohus ebaõigesti rahuldamata. Apellatsioonkaebuse vastus

tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ning ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus, et ükski kaebuse väide ei anna alust otsuse tühistamiseks. TsÜS § 143 kohaselt võtab kohus nõude aegumist arvesse kohustatud isiku taotlusel. Käesoleva vaidluse puhul, kus hageja on esitanud mitmeid (ka alternatiivseid) nõudeid, on kostja neile kõigile nõuetele esitanud aegumise vastuväite. Maakohus pidi otsustama, kas hageja nõuded on aegunud või mitte. Selleks tuli kvalifitseerida hageja nõuded. Hageja nõustus maakohtuga selles, et asja kinnistamise tõttu on vara tagastamine võimatu ja selle asemel saab hageja nõuda vara väärtuse rahas hüvitamist. Ekslik on apellandi seisukoht, et tagasitäitmise nõue ei ole aegunud. Vaidlusaluse ostu-müügitehingu sõlmimise ajal 06.09.1999.a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 2 järgi, kui TsÜS või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 01.07.2002.a kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates 01.07.2002.a. Kuna TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud tehingust tuleneva nõude aegumise tähtaeg on praegusel juhul lühem kui varasema seadusega sätestatud hagi aegumise tähtaeg ja varasema TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg ei oleks lõppenud enne VÕSRS § 9 lg-s 2 tulenevat tähtaega, siis VÕSRS § 9 lg-st 3 tulenevalt ei kohaldu varasema TsÜS § 113 lg-s 1 sätestatud hagi aegumise tähtaeg, mistõttu tuleb rakendada kehtivat TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega. Maakohus on õigesti tuvastanud, et VÕSRS § 9 lg 2 kohaselt algas tagasitäitmise nõude aegumistähtaeg 01.07.2002.a ja kolmeaastane aegumistähtaeg õppes 01.07.2005.a. Ringkonnakohus nõustub ka maakohtu poolt tuvastusnõudele antud hinnangule, mille kohaselt ei ole tehing tühine. Alust pidada vaidlusalust tehingut teeseldud tehinguks ei ole. Tuvastatud ei ole, et pooltel oleks olnud teistsugune tahe, kui tahe sõlmida ostu-müügileping hagejale kuulunud vara võõrandamiseks kostjale. Hageja ise on avaldanud seesugust tahet notari juures. Kostja on kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele pidanud hageja käitumist vastuoluliseks ja halvas usus toimimiseks. Hageja on soovinud vara võõrandada ja kostja vara omandajana on sinna juurde erastanud maa ning ta on kantud kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Õige on, et lisatingimusi ega muid asjaolusid, mis tingiksid teisiti arusaamist, lepingus ei sisaldu. Tegemist ei olnud tagasiostuõigusega lepinguga, ega kinkelepinguga. Pooled avaldasid notari juures tahet sõlmida ostu-müügi leping ja notar on poolte tahte kinnitanud. Apellatsioonkaebuses esitatud väide, mille kohaselt kahe tunnistaja ülekuulamata jätmine maakohtu poolt tõi kaasa asjas ebaõige lahendi tegemise, ei ole õige. Kostja on kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele pidanud arusaamatuks hageja soovi tehingu tühisuse tuvastamiseks pärast vaidlusaluste hoonete aluse maa kinnistamist. Samuti on kostja kirjalikus vastuses viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-80-05, kus on märgitud, et tagasitäitmise nõude saaks esitada teeseldud tehingu puhul pool, kes saab esitada ka tagasitäitmise nõudeid. Antud juhul, teeseldud tehingu puhul on selleks isik, kes lepingu sõlmimiseks andis aktsepti teadmata võimalikke oferdi teinud isiku motiive lepingu sõlmimisel - seega kostja, Elle Kaur. Toivo Keva on lepingu sõlmimisel, eeldusel, et tegemist on teeseldud tehinguga, teadvalt käitunud seadusvastaselt, ega ole õigustatud tagasitäitmise nõudmiseks. Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt algab alusetu rikastumise nõude aegumine vastustajaga suhete halvenemisest 23.04.2007.a. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et alusetu rikastumise nõude aegumise tähtaeg hakkas kulgema 06.09.1999.a, s.o kulutuste tegemisest. Enne 01.07.2002.a kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg 10 aastat ja alates 01.07.2002.a kehtiva TsÜS §151 lg 1 järgi 3 aastat ning VÕSRS § 9 lg 2 järgi

arvestatud 3-aastane aegumistähtaeg algas 01.07.2002.a ja lõppes 01.07.2005.a (TsÜS § 135). Maakohus arvestas õigesti hagi aegumist iga kulutuse puhul selle tegemisest ja leidis, et alates 06.09.1999.a kuni 01.07.2002.a tehtud kulutuste hüvitamise nõue on aegunud. Kuna hagi esitati 15.08.2008.a, siis aegusid ka enne 15.08.2005.a tehtud kulutuste osas võimalikud rikastumisnõuded TsÜS § 151 lg 1 ja § 160 lg 1 alusel. Pooltel vaidlust kulutuste tegemise aja ja rahalise väärtuse osas ei olnud. Maakohus rahuldas hagi nende kulutuste hüvitamise nõudes, milliseid on hageja teinud pärast 15.08.2005.a ja ringkonnakohus nõustub otsusega.. Aegumise kohaldamisel on määrav nõude alguse tuvastamine ja käesoleva nõude puhul on see seotud nõude sissenõutavusega ja sissenõutav on alusetust rikastumisest tulenev nõue alates hetkest, mil vastavad faktilised asjaolud esinesid, s.t kulutused hageja poolt tehti. Kuigi kostja on kirjalikus vastuses esitanud otsuse selle osa suhtes vastuväiteid kulutuste tegemise kavatsusest õigeaegse teatamata jätmise kohta, ei hinda ringkonnakohus neid, sest kostja otsust hagi rahuldatud osas apelleerinud ei ole (TsMS § 651 lg 1). Maakohus ei ole asja läbivaatamisel rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise ja asja uueks läbivaatamiseks saatmise kohtule. Tunnistajate ülekuulamise taotluse rahuldamata jätmine oli seaduslik ja ei viinud asja ebaõigele lahendamisele. Menetluskulude jaotus

U.Loonurm

R.Allikvere

U.Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.