Võlaõigus › Kahju õigusvastane tekitamine

tulenevalt halva kvaliteediga lakist või tugevdajast. Hageja pöördus u 2 kuu jooksul pärast laikude tekkimist kostja poole. Tallinna Tehnikaülikooli Keemia Instituudis läbi viidud ekspertiisiga tuvastati, et pudelis kirjaga “Lakk” oli baaslakk ja pudelil kirjaga “Kinniti” oli samuti baaslakk. Kostja koostööpartnerid Soomest tunnistasid, et tegemist võib olla müüja veaga ja pakkusid auto ülevärvimist. Kostja soovis, et töid teostaks OÜ Redness, kellele hageja esitas auto ülevaatuseks ja kalkulatsiooni koostamiseks. Nimetatud kalkulatsiooni kohaselt läheks auto remont maksma 33 630 krooni. Kostja nõustus selle kalkulatsiooniga ja palus auto transportida Narva, kus OÜ Redness asub. Hageja palus, et kostja tasuks auto transpordiga seotud kulud. Kostja pikema aja vältel venitas nii kütusekulude tasumise otsustamisega ja hiljem ka auto remondi eest tasumise otsustamisega. Hiljem kostja keeldus üldse kahju hüvitamisest, esitas kahtlusi, kas auto värviti õiges remonditöökojas, veel hiljem teatas, et nõue on aegunud. Hageja palus kostjalt välja mõista tekitatud varalise kahju 33 630 krooni, ostetud kaupade hinna 1365,37 krooni ja mittevaralise kahju 6000 krooni. Hageja palus teha asjas vaheotsuse hindamaks, kas nõue on aegunud. Nõue ei ole aegunud tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 4, sest kostja on oma kohustusi tahtlikult rikkunud. Kostja tahtlik kohustuse rikkumine seisnes selles, et kostja müüs talle kinniti asemel lakki, kuigi pudelile oli märgitud “kinniti”; et kuigi müüdud kaup nõuab erilisi oskusi, ei andnud kostja hagejale kaasa kasutusjuhendit; et kaup oli nõuetekohaselt märgistamata ja ilma sildita. Kostja vastuväited Kostja vaidles hagile vastu ja leidis, et nõue on aegunud. Kostja võttis omaks, et hageja ostis kostja poest 1999 oktoobris auto värvimiseks värvimise komponente ja esitas oma pretensiooni kostjale 2000.a suuliselt. Kostja kinnitas, et pärast pretensiooni esitamist peeti hagejaga läbirääkimisi ja pakuti ka auto värvitööde teostamist, lähtudes heade kliendisuhte hoidmise soovist. Kuna hageja esitas nõudeid ka auto rooste-eemaldustööde ja keevitustööde teostamiseks, kostja keeldus värvitööde eest tasumisest. Hagejal võis olla tekkinud kahju, kuid kostja ei vastuta kahju tekkimise eest, kuna see ei tekkinud tema tegevuse tagajärjel ja süül. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus jättis Volli Alti taotluse hagi aegumise kohaldamata jätmiseks rahuldamata ja tegi asjas lõppotsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Kohus mõistis Volli Altilt välja vähem tasutud riigilõivu 275 krooni riigituludesse ja jättis Kemiflora AS menetluskulud Volli Alti kanda. TsMS § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse taotluse kohta aegumise kohaldamiseks, mis on edasikaebamise tähenduses samane lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle. Hageja palus asjas teha vaheotsuse, milles tuvastada, et nõude esitamisele ei kohaldu aegumine. Kostja oli vaheotsuse tegemisega nõus ja palus kohaldada nõudele aegumist. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 sätestab, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või tehtud enne 01.07.2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui rakendusseadusest ei tulene teisiti. Sama seaduse § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne 01.07.2002. kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne 01.07.2002. Enne 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, v.a nõuded, mille kohta on

2(5)

seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Sama seaduse § 116 sätestas, et aegumistähtaja kulg algab päevast, mis isik sai teada või pidi teada saama oma õiguste rikkumisest. Samuti võis seaduses sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Hageja nõudeks on ostu-müügilepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamine. Pooled ei vaidle, et hageja ostis kauba, mille kasutamine väidetavalt tekitas kahju, oktoobris 1999 - esitatud arve kohaselt 02.10.1999 (t lk 14). Hageja väitis, et kaup oli puudustega - kinniti asemel müüdi talle lakki ja nimetatud kauba kasutamisest tekkis tal kahju. Seoses aegumise küsimuse lahendamisega kohus ei analüüsi ega hinda kahju tekkimise põhjusi. Kostja võttis omaks, et hagejal võis tekkida kahju. Hageja väitis, et kahju ilmnes 2000.a (u 3-4 kuud pärast kauba ostmist), kostja nimetatule vastu ei vaielnud, kinnitades, et hageja esitas suulisi pretensioone juba enne 25.07.2001 kirjaliku pretensiooni esitamist. Müügi ja kahju ilmnemise ajal kehtinud TsK § 252 lg 1 kohaselt oli ostjal õigus esitada pretensioon müüdud asjas esinevate puuduste kohta viivitamatult pärast nende avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul asja üleandmise päevast. Sama seaduse § 254 lg 1 sätestas puudustega müüdud kauba suhtes esitatavatele nõuetele lühema aegumistähtaja kui TsÜS § 113 - vastavalt TsK § 254 lg-le 1 on müüdud asja puuduste osas esitatud hagide kohta kehtestatud kuuekuuline aegumistähtaeg arvates pretensiooni esitamise päevast, kui pretensiooni ei esitatud või selle esitamise aega on võimatu kindlaks määrata, pretensioonide esitamiseks kehtestatud tähtaja möödumise päevast. Tõendatud on, et hageja pöördus kostja poole kirjaliku pretensiooniga 25.07.2001 (t lk 19). Kostja võttis omaks, et enne kirjalikku pöördumist pöördus hageja kostja poole suuliste pretensiooniga. Pretensioonile ei näinud seadus ette kohustuslikku vormi. Kuna tõsikindlalt on võimalik tuvastada kirjaliku pretensiooni esitamine 25.07.2001, lähtus kohus aegumise hindamisel nimetatud kuupäevast. Seega aegus nõue hiljemalt 27.01.2002 (s.o 6 kuud pärast kirjaliku pretensiooni saamist). Kohus ei tuvastanud TsÜS § 120 lg-s 2 sätestatud aegumise peatumise ja § 121 lg-s 1 sätestatud aegumise katkemise aluseid. Kostja poolt hagejale perioodil 30.07.2001-14.01.2002 saadetud kirju (tlk 17-20, 68, 80) ei saa käsitleda kohustatud isiku poolt võla tunnistamisena (TsÜS § 121 lg 1, 4), kuna kirjadest nähtub, et need olid suunatud pretensiooni aluseks olevate asjaolude väljaselgitamisele: hagejalt tõendite sh ostu-müügikviitungite nõudmine, et välja selgitada kauba ostmise aeg ja koht, pretensiooni esitajalt ettepanekute küsimine jne. Kostja avaldas kirjades ka arvamust, et on valmis abistama auto uuel värvimisel, kui see peaks osutuma vajalikuks, kuid sellist avaldust ei saa käsitleda võlatunnistusena, kuna avalduse tegemise ajal ei olnud pretensiooni põhjendatust veel kontrollitud, rääkimata kostja poolt kohustuse omaksvõtust. Nimetatud kirjadest nähtub ka, et hageja ise venitas pärast pretensiooni esitamist pikka aega vajalike dokumentide esitamisega (s.h ostukviitung), takistades sellega pretensiooni lahendamist. Hageja leidis, et TsK ja TsÜS sätestatud hagi aegumistähtaegu kohaldada ei saa, kuna vastavalt 01.07.2002 jõustunud TsÜS § 146 lg-le 4 on aegumistähtajaks 10 aastat, sest kostja rikkus kohustust tahtlikult. Kohus leidis, et nimetatud sätet ei saa kohaldada, sest vastavalt VÕSRS § 9 lg 1 esimesele lausele kohaldatakse VÕS-is ja uues TsÜS-is aegumise kohta sätestatut enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Käesolevas asjas aegus nõue enne 01.07.2002. Hageja väitis, et talle tekkis kahju seoses tarbijakaitseseaduse (TKS, lepingu sõlmimise aja redaktsioonis) rikkumistega - § 6 lg 2, mille kohaselt peab müüdav kaup või teenus olema varustatud eestikeelse teabega, sh markeeringu või kasutamisjuhendiga vastavalt kohustuslikele nõuetele, ja § 6 lg 3, mille kohaselt peab erilist kasutusoskust nõudev või potentsiaalset ohtu kätkev kaup või teenus olema lisaks varustatud ka vastavate eestikeelsete hoiatuste ning põhiliste andmetega tarbimisomaduste ja koostise kohta, samuti rahvusvaheliselt kasutatavate või üldtuntud

3(5)

tingmärkidega. Hageja ei nimetanud kohtule, milles seisnesid täpsemalt tema poolt nimetatud TKS § 7 sätestatud rikkumised. Hageja soovis kahju hüvitamist tuginedes TKS § 4 p 6 ja 20 lg 1. Kuna tarbijakaitseseadus ei sätesta nõuete aegumistähtaega, kuuluvad kohaldamisele TsÜS ja TsK sätted aegumise kohta, mida kohus eelpool käsitles. Seega on ka nimetatud alustest tulenev nõue aegunud 25.01.2002. Kuna hageja nõue on aegunud, jääb hagi täies ulatuses rahuldamata ja kohus ei hinda nõude asjaolusid ja põhjendatust sisuliselt. Kohus märkis täiendavalt, et TsÜS § 146 lg 4 kehtestab pikema aegumistähtaja juhuks, kui teine pool rikub kohustust tahtlikult. Kuna tegemist oli ostu-müügilepingu läbi tekkinud kahjuga, tuleks tuvastada, et kostja rikkus ostu-müügilepingut tahtlikult. Hageja ei väitnud, et kostja tahtis talle müüa vale kauba ja tegi seda teadlikult eesmärgiga tekitada hagejale kahju. Apellatsioonkaebuse põhjendused Volli Alt palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega hagi rahuldada või saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kohus arvestas vääralt aegumistähtaega. Otsus on ebaõigesti põhjendatud. Kohus kohaldas valesti TsK § 250-254. Kohus oleks pidanud kohaldama TsÜS § 113 lg-t 1 ja TsÜS § 146 lg-t 4, aegumistähtaeg on 10.a. Kohus ei lähtunud poolte esitatud hagi aluseks olevatest asjaoludest. Kohus määraks ekslikult VÕS RS alusel 6-kuulise aegumistähtaja. Kohus ei uurinud asjaolusid igakülgselt. Otsus on hageja suhtes erapoolik. Kohus ei võtnud seisukohta kauba kvaliteedi osas ega märkinud, et ostetud kaup ei olnud märgistatud riigikeelse infoga. Kostja rikkus sihilikult tarbijakaitseseaduse § 4 lg-t 6, § 3 lg-t 3, § 8 lg-t 3, § 20 lg-t 1, § 6 lg-t 2 ja 3, § 7 lg-s 1, 2 ja 3. Kostja väitis kirjavahetuses, et müüdud kaup nõuab erilisi oskusi ja kasutustingimusi (kostja 30.08.2001 ja 18.09.2001 kirjad). Puudub seadusesäte, mis vabastaks müüdava kauba märgistamisest eestikeelse infoga põhjendusel, et ostja ei ole eestikeelne. Vastus apellatsioonkaebusele AS Kemiflora ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused Kolleegium, ära kuulanud pooled ja tunnistaja ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmiseks, küll aga tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 järgi muuta otsuse põhjendusi. Hageja nõue raha saamiseks koosnes kolmest osast: ostetud puudustega kauba hind 1 365,37, puudusega toote kasutamisest tekkinud varalise kahju 33 630 krooni hüvitamine ja mittevaraline kahju 6 000 krooni hüvitamine. Kolleegiumi arvates tuleb ostetud kauba hinna nõudele ja kahju hüvitamise nõudele kohaldada erinevaid aegumistähtaegu. Esiteks kontrollib kolleegium müüdud asja hinna 1 365,37 krooni saamiseks esitatud nõudele aegumise kohaldamist. Hageja soovis osta mitmest komponendist koosnevat autovärvi, kuid kostja müüs talle ebaõiged komponendid. Seega oli tegemist müügilepingu rikkumisega. Kuna müügitehing toimus 2. oktoobril 1999, siis on maakohus õigesti kohaldanud võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 järgi kuni 10.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi sätteid. TsK § 252 lg 1 järgi tuli esitada seoses müüdud asja puudustega pretensioon viivitamatult pärast puuduste avastamist, kuid mitte hiljem kui kuue kuu jooksul, arvates asja üleandmise päevast. TsK § 254 lg 1 järgi oli hagi esitamise tähtajaks 6

4(5)

kuud pretensiooni esitamise päevast, kui aga pretensiooni ei esitatud või selle esitamise aega ei ole võimalik määrata, siis pretensiooni esitamiseks kehtestatud tähtaja möödumise päevast. Hageja on väitnud, et ta esitas kahe kuu jooksul pärast värvi ostmist suulise pretensiooni ja kostja möönis, et 2000. aastal pöördus hageja suulise pretensiooniga tema poole, kuid esimene kirjalik pretensioon on esitatud 25.07.2001. Kuna kuue kuu jooksul arvates värvi ostmisest TsK § 252 lg 1 järgi pretensiooni esitamist ei olnud võimalik tuvastada, siis hageja nõue müüdud kauba hinna 1 365,37 krooni saamiseks aegus TsK § 254 lg 1 järgi aasta möödumisel asja üleandmise päevast ehk 3. oktoobril 2000.a. Maakohus on ekslikult arvestanud 6-kuulist aegumisetähtaega arvates 25.07.2001. Kolleegium leiab, et kahju hüvitamise nõudele aegumise kohaldamisel on maakohus kohaldanud seadust ebaõigesti. Hageja nõudele puudustega toote kasutamisest põhjustatud varalise kahju 33 630 krooni ja mittevaralise kahju 6 000 krooni hüvitamiseks tuli kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud tsiviilkoodeksi lepinguvälise kahju hüvitamist reguleerivaid sätteid ja nõude aegumistähtaeg oli vastavalt kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 113 lg-le 1 10 aastat päevast, millal hageja sai teada oma õiguste rikkumisest. Hageja väidete kohaselt sai ta teada, et värvi kasutamine kahjustas autot 2000. aasta alguses. Seega ei olnud nõue kahju hüvitamiseks 01.07.2002 aegunud. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg 1 esimese lause kohaselt tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut kohaldatakse ka enne 01.07.2002 tekkinud aegumata nõuetele. Alates 01.07.2002 kehtiva TsÜS § 150 lg 1 kohaselt on kahju õigusvastasest põhjustamisest tekkinud nõude aegumistähtaeg 3 aastat. Vastavalt võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 9 lg-le 2 tuleb nõudele alates 01.07.2002 kohaldada 3-aastast aegumistähtaega. Hagi on esitatud 28.04.2006, seega pärast 3aastase aegumistähtaja lõppemist. Eeltoodud põhjusel on apellandi nõue varalise kahju 33 630 krooni ja mittevaralise kahju 6 000 krooni hüvitamiseks aegunud. Hageja on väitnud, et kostja poolt kahju tekitamine oli tahtlik, see tähendab, et alates 01.07.2002 tuleb nõudele kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud 10-aastast aegumistähtaega. Kolleegium leiab, et apellant ei ole tõendanud, et kostja oleks talle puudustega kaupa müües tahtlikult kahju põhjustanud. Asjaolu, et kostja töötaja väidetavalt müüs ebaõiged autovärvi komponendid, ei tähenda, et tegemist oleks olnud tahtlikult kahju tekitamisega. Samuti ei anna alust järeldada kostja poolt tahtlikku tegevust apellandi poolt viidatud tarbijakaitseseaduse sätted, mida apellant ei ole asjaoludega seostanud, ja see, et kaubal polnud eestikeelset kasutusjuhendit. Üksi apellandi poolt esiletoodud asjaoludest ei viita sellele, et kostja tegutses värvi müües tahtlusega tekitada hagejale kahju. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb apellatsiooniastme menetluskulud TsMS § 174 lg 1 järgi jätta apellandi kanda.

Reet Allikvere

Margo Klaar

Imbi Sidok

5(5)

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.