Võlaõigus › Muud kindlustuslepingud

U

on jäetud

Kümne aasta eest kandis I. U kindlustusandjale üle peaaegu 50% kindlustussummast, täitis lepingut korrektselt ja lõpetasin kindlustuslepingu ainult erakorraliste asjaolude tõttu (lähedase inimese - ema surm ja teise lähedase inimese - isa intensiivse ravimise vajadus). 1997.aastal, so siis kui kindlustuslepingud sõlmiti, oli Eesti Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga minimaalne alammäär 845 EEK ja I. U igakuine kindlustussumma moodustas 43,6% minimaalsest töötasust, kuid hoolimata sellest täitsid hagejad hoolikat lepingu tingimisi. Lepingud olid sõlmitud 25-ks aastaks kindlustusfirma esindaja soovituse kohaselt, kuid oleks võinud sõlmida 5-10 aastaks hilisema ümbersõlmimisega. Kostja võis ja oleks pidanud arvestama, et hagejad olime esimesed investorid Eesti territooriumil, sj 2008.aasta veebruaris avaldas kindlustusandja, et kantakse üle kogu summa ning isegi dividendid 10 aasta eest. Hagejad leiavad, et pooled peavad tegutsema vastavuses õigussuhete praktikas kasutatavate kohusetundliku ja ausa asjaliku praktika põhimõtetega. Kindlustuslepingu tingimused ei näinud ette mingeidki sanktsioone lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel. Kostja esindajate viide arvutiprogrammidele ning kindlustusandja poolt kantud kuludele on kohatu ja alusetu. Hagejad on üle 10 aasta nõutavas korras täitnud lepingute tingimusi, kandsid kulusid seoses kindlustamise alal ja igakuiste kindlustusmaksete tasumisega. Kostja paigutas hagejatelt

saadud rahavahendeid investeeringutesse kasumi saamise eesmärgil. Sellest kasumist, kindlustusmaksetest makstakse välja kindlustuslepingute summasid, samuti kaetakse kulud, mis on seotud lepingute sõlmimisega, nende töötlemise ja halduskuludega (lepingu p 12). Vastavalt lepingu punktidele 12.2 ja 12.3, osaleb kindlustatud isik kasumi jagamises proportsionaalselt kindlustusmakse kaaluga. Kostja poolt hagejatele 38% ja 26 % tagastamine sissemakstud raha vahendite summast viitab sellele, et kostja viis hagejad tahtlikult eksitusse hoidis neid eksituses, eesmärgil kallutada neid tehingu sooritamisele. Kindlustusagent väitis, et lepingust keeldumisel saavad hagejad kogu sissemakstud summa ja osa kasumist. Elukindlustuse, surma korraks kindlustamise lepingu, samuti kapitali kogumise elamise kindlustuslepingu nimetustest tuleneb just kindlustatud isiku poolt pidev kapitali kogumine. See tähendab, et kapitali summale tuleb arvestada aastaintressi 3,5 - 4% suuruses, mis on pankade üldtunnustatud praktika antud hoiuse jaoks. Kindlustusseltsi poolt kindlustatud isikule kogutud summa väljamaksmisest keeldumine on õigusvastane toiming, mis seotud VÕS § 1027 rikkumisega, ei ole õige, et kindlustusselts saab alusetult rikastuda. Hagejad kirjutasid lepingu tingimustele alla, kuna kostja selgitas, et seda on vaja teha ärinime muutmisega ja see ei tähenda, et nad on täiendustega nõustunud. IU palub EAS välja mõista 17097,80 krooni. R U palub EAS välja mõista enda kasuks 9 800,

EEK ja riigilõivu 750 EEK. Menetluskulud paluvad jätta kostja kanda. Tõendid: IU kindlustusavaldus 3.12.1997.a, R U kindlustusavaldus 3.12.1997.a., elukindlustuspoliis nr. XXX 01.01.1998.a., BEAS üldised elukindlustustingimused surma juhtumi või tähtajaline kapitalikogumiskindlustus, surmatunnistus 7.11.2007.a. Kostja vastuväited hagile Kostja hagisid ei tunnistanud, palus jätta hagid rahuldamata, menetluskulud hagejate kanda Mõlemad hagejad on sõlminud kostjaga kindlustuslepingu, milles on kokku lepitud tingimused tagastusväärtuse leidmiseks ja kindlustuskaitse tagamiseks. Nii hageja 1 kui ka hageja 2 on sõlminud kostjaga elukindlustuse kogumiskindlustuse lepingu (lisad 1 ja 2, elukindlustuslepingu nr XXX ja XXX). Nimetatud kindlustuslepingud ei olnud pelgalt investeerimislepingud (nagu hagejad arvavad), vaid nende kindlustuslepingute alusel võttis kostja endale ka lepingulise kohustuse maksta kindlustusvõtja surma korral soodustatud isikule välja kindlustussumma. Nimelt elukindlustuse tingimuste p 18.1 järgi kogub kindlustusandja kokkulepitud kindlustuskaitse tagamiseks kindlustusmakseid ja makse arvestamisel lähtutakse sellest, et kindlustusandjal peab jätkuma igal ajal vahendeid kokkulepitud kindlustussumma ja muude lepinguliste maksete summade väljamaksmiseks ning lepingu sõlmimise ja hooldamisega seotud kulude katteks. Täielik kindlustuskaitse summas 100000 krooni (6391,15 EUR) hakkas kehtima kohe pärast esimese kindlustusmakse tasumist. Samas moodustus sissemakstud kindlustusmaksetest ka kogumisreserv, mis on aluseks tagastusväärtus. Seega toimus kindlustuslepingu alusel raha kogumine ja samaaegselt oli tagatud täielik kindlustuskaitse vastavalt kokkulepitud kindlustussummale. Hagejad on lähtunud ekslikust arusaamast nagu oleks pidanud kostja pakkuma neile kindlustuskaitset tasuta, st ilma selle eest raha saamata. Seisuga 01.01.2008 oli IU kindlustuslepingu tagastusväärtus moodustunud summas 25 322,45 krooni (1 618,40 EURi) ja R U l oli tagastusväärtus moodustunud summas 25 946,29 krooni (1 658,27 EURi). Mõlemad hagejad soovisid elukindlustuslepingu lõpetada

12.02.2008 esitatud avalduse kohaselt. Kostja teostas kindlustuslepingute lõpetamise 2008. aasta veebruarikuu viimase kuupäeva seisuga 29.02.2008. Tagastusväärtuse (TV) leidmisel võttis kostja arvesse mõlema hageja kindlustuslepingu tagastusväärtust seisuga 29.02.2008 (TV01.01.08) ja ka tagastusväärtust seisuga 01.01.2009 (TV01.01.09) kuna kindlustusleping lõpetati jooksva arvestusaasta keskel. Seetõttu kasutas kostja hagejatele tagastamisele kuuluva summa arvestamiseks alljärgnevat valemit:

TV =(10/12 * TV01.01.08)+ (2/12 * TV01.01.09)

Tagastusväärtusele arvestati juurde kindlustusvõtja osalus kindlustusandja kasumis. Kasumiosaluse arvestamise põhimõtteid on selgitatud elukindlustuse üldtingimuste punktis 18.1 ja 18.2. Hageja IU puhul oli kasumiosalus arvestatud summas 1 930,79 krooni ja hageja 2 puhul oli kasumiosalus arvestatud summas 1 327,93 krooni. Seega oli arvestuse käik alljärgnev: Hageja 1 = (10/12 * 25 322,45) + (2/12 * 28 884,09) + 1 930.79 = 27 846.88 (lisa nr 3); Hageja 2 = (10/12 * 25 322,45) + (2/12 * 28 884,09) + 1 327.93 = 27 879.43 (lisa nr 4). Kindlustuslepingu lahutamatuks osaks olid muuhulgas kogumiskindlustuse eritingimused. Nimetatud eritingimuste punkti 4.1 kohaselt maksab kindlustusandja kindlustuslepingu ülesütlemisel või sellest taganemisel tagastusväärtuse. Esimestel kindlustusaastatel ei ole tagastusväärtust tekkinud või see on väike. Enamasti on tagastusväärtus väiksem tasutud kindlustusmakse summast. Seega oli kostja kindlustustingimustes selgitatud seda, et tagastusväärtus ei teki kohe ja, et esimestel kindlustusaastatel on see väike. Kostja kindlustustingimuste punktis 18.1 on muuhulgas selgitatud ka seda, et kindlustusandja kogub kindlustuskaitse tagamiseks kindlustusmakseid. Hageja 1 elukindlustuslepingus nr XXX oli ära toodud ka vastav tagastusväärtuste tabel, millele on hageja alla kirjutanud. Elukindlustuspoliisi nr XXX garantiiväärtused kehtivad alates 01.01.1998. Elukindlustuse üldtingimuste p. 15.1 kohaselt tuleb elukindlustuslepingu ülesütlemisest kindlustusandjale ette teatada kolm kuud. Seega oleks kostjal olnud õigus lepingu lõpetamine teostada ka 12.05.2008. Ka hageja 2 elukindlustuslepingus nr XXX oli ära tagastusväärtuste tabel, elukindlustuspoliisi nr XXX garantiiväärtused (kehtivad alates 01.01.1998. Mõlemas lepingus on ära toodud tagastusväärtus eurodes. Mõlemad hagejad olid oma allkirjaga (samal lehel) kinnitanud oma nõustumust tagastusväärtuste arvestusega. Nimetatud tabelitest nähtub, et kogumisperioodi viimasel aastal saavutab kogumissumma oma täisväärtuse ehk sama väärtuse, mille osas pakkus kostja kindlustuskaitset alates kogumisperioodi esimesest päevast. Kostja üle teostab seaduses ettenähtud korras järelevalvet Finantsinspektsioon. Finantsinspektsioon on kostjale tegevusloa väljastamisel kinnitanud ja aktsepteerinud kostja tegevuskava, kindlustustariifide arvestust ja kindlustustehniliste eraldiste moodustamise põhimõtteid. Tõendid: elukindlustusleping nr 70-521-000812; elukindlustusleping nr XXX hageja 1 kindlustuslepingu lõpetamise akt, hageja 2 kindlustuslepingu lõpetamise akt. Kohtu põhjendused 03.12.1997.a. sõlmisid IU ja kostja õiguseellane lepingu nr. XXX, mille järgi oli kindlustatud isikuks IU ning kindlustussumma 100 000 eesti krooni (6 391,15 EUR). Kindlustusperiood oli 25 aastat alates 01.01.1998.a. kuni 31.12.2022.a ja kindlustusmakse

368,40 EEK (23,49 EUR). Alates 01.01.1990 kuni 14.02.2008, so10 aasta ja 2 kuu, kokku 22 kuu, eest oli hageja tasunud üle EAS arvel järgmiselt: 368,40 EEK x 122 kuud = 44 944,80 EEK. Pooled lõpetasid kindlustuslepingu kindlustusvõtja poolse ülesütlemisega 28.02.2008.a. ja AS E AS maksis hagejale 27 847 EEK. R U ja kostja õiguseellane sõlmisid lepingu XXX 03.12.1997, mille järgi oli kindlustatud isik R U . Lepingu järgi oli kindlustussumma 100000 krooni (6391,15 EUR), kindlustusperiood oli 25 aastat alates 01.01.1998.a. kuni 31.12.2022.a. ja kindlustusmakse vastavalt 308.85 EEK. 01.01.1998.a. kuni 14.02.2008, so 10 aasta ja 2 kuu, kokku 122 kuu eest maksis ta kindlustusandjale 308,85 EEK x 122 kuud = 37 679,70 EEK. Pooled lõpetasid lepingu kindlustusvõtja poolse ülesütlemisega 28.02.2008.a. maksis AS-i E AS R U 27 847 EEK. Nende asjaolude üle puudub vaidlus ja seega on märgitud asjaolud tõendatud ja seega on poolte vahel lepinguline suhe. Kuna leping lõppes ajal, mil kehtis võlaõigusseadus, kohalduvad vaidluses vastavalt VÕS § 12 lg 1 ja 3 järgi võlaõigusseaduse sätted, kuivõrd tegemist oli pooltevahel kestvuslepinguga, sest oli suunatud korduvate kohustuste täitmisele, pealegi puudus vaidlus selles, et hageja oli kohustatud tasuma korduvalt makseid ja kindlustusandja oli kogu aeg kohustatud riski saabumisel välja maksma vastavalt kokkulepitud summa Vaidlus tekkis selle üle, kas kostja on rikkunud lepingust tulenevat kohustust ja kas kostja pidanuks maksma hagejatele vastavalt nende poolt hagetud ulatuses. VÕS § 76 lg 1 järgi tuleb kohustust täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 100 järgi on kohustuse rikkumine kohustuse täitmata jätmine, mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p 1 ja § 108 lg 1 järgi kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. VÕS § 8 lg 1 kohaselt on leping kahe või enama isiku vaheline tehing, millega lepingupool (pooled) kohustub (kohustuvad) midagi tegema või tegemata jätma ja lg 2 kohaselt on leping pooltele täitmiseks kohustuslik. Kohtule esitatud elukindlustuspoliisidest nr XXX ja XXX nähtub, et kindlustuslepingu dokumendid on vastavalt kindlustusavaldused, EAS elukindlustuse üldtingimised ja kogumiskindlustuse eritingimised, märgitud poliisidele on hagejad vastavalt oma lepingu raames ka alla kirjutanud 15.01.04. Märgitud elukindlustuspoliisidele nr XXX(I. U ) ja nr XXX (R. U ) on lisatud vastav garantiiväärtus eurodes kehtivusega 01.01.98, milles on ära näidatud iga aasta esimese kuupäeva seisuga tagastusväärtus (lk 22- 24 ja 29-31) ja millele on hagejad vastavalt ka alla kirjutanud. Eeltoodust järeldub, et poolte vahel on kokku lepitud ka tagastusväärtused juhuks kui leping lõpetatakse ennetähtaegselt. Seda, et justkui poleks kindlustusandja teavitanud tagastusväärtuse suurusest või et need muudatused, sh tagastusväärtuse tabelit ei ole hagejatele selgitatud või tutvustatud või et tegelikult pakuti need kindlustusandja poolt allakirjutamiseks seoses nime muutmisega või et kindlustusandja oleks sellega hagejaid eksitanud tahtlikult või oleks kallutanud selliselt lepinguid sõlmima, ei ole hagejad tõendanud ja seega on sellised hagejate väited ebaõiged. Seda, et hagejad oleksid lepingud eksimuse tõttu tühistanud, ei ole nad väitnud. Seega ei ole õiged hagejate väited sellest (vt prot lk 57), et kogu kindlustusandjale makstu on tagastusväärtus. Eeltoodu alusel leiab kohus, et poolte vahel on kehtiv leping ning sellest tulenevalt on kokkulepe ka tagastusväärtuste kohta erinevatel ajahetkedel vastavalt esitatud lepingutele, on seetõttu ka pooltele siduv VÕS § 8 lg 1, 2 ja VÕS § 76 alusel täitmiseks kohustuslik.

Nimelt nähtub kohtule esitatud elukindlustuse üldistest tingimustest p 16.8. et kui kindlustusleping lõpeb taganemisega, ülesütlemisega või osutub tühiseks, peab kindlustusandja kindlustusvõtjale maksma kindlustuse tagastusväärtuse (lk 27) ning vastavalt kogumiskindlustuse eritingimuste p 4.1 (lk 28) siis, kui leping lõpetakse ülesütlemisega, taganemisega, maksab kindlustusandja tagastusväärtuse, sj esimesel kindlustusaastal on tagastusväärtus väike või ei ole tekkinud ja enamasti on tagastusväärtus väiksem tasutud kindlustusmaksete summast. Seega siis, kui leping lõpetatakse enne tähtaega, on kindlusetuvõtjal õigus saada kooskõlas lepingu elukindlustuse üldistest tingimustest p 16.8. ja kogumiskindlustuse eritingimuste p 4.1 järgi lepingus kokkulepitud tagastusväärtus. Vastavalt elukindlustuse üldiste tingimuste p–le 16.8 arvestatakse tagastusväärtus kindlustusmatemaatika tunnustatud reeglite järgi lepingust taganemise või lepingu ülesütlemise kuupäevaks. Nimetatud lepingu tingimused (üld- ja eritingimised) on kooskõlas ka VÕS § 546 lg 1, mis sätestavad samuti, et kui kindlustusleping lõpeb taganemisega, ülesütlemisega või kui leping on tühine või kui üks pool tühistab lepingu TsÜS sätestatud alustel, peab kindlustusandja kindlustusvõtjale välja maksma kindlustuse tagastusvääruse ja see ei kehti juhul, kui kindlustusleping on kokku leppinud lepingu muutmise kindlustusmaksevabaks. Sama paragrahvi 3. lõike kohaselt arvutatakse tagastusväärtus kindlustusmatemaatika tunnustatud reeglite järgi jooksva kuu kindlustusperioodi lõpuks ja lg 4 järgi arvatakse tagastusväärtuse väljamaksmisel sellest maha kindlustusmaksete võlgnevused. Seega on lepingu üldtingimuste p 16.8 ja eritingimuste p 4.1 kooskõlas seaduses sätestatuga ning seega leiab kohus, et hagejate väited sellest, justkui oleks pärast lepingute ülesütlemist kindlustundja rakendanud hagejate suhtes alusetult lepingust tulenevaid sanktsioone, või need tingimused ei kehti, ei ole õiged. Siinjuures leiab kohus, et isegi kui neid tingimusi poleks kokku lepitud, kohalduks vaidluses eelmainitud VÕS § 546 lg 1,3,4 VÕS Raks § 12 lg 1, 3 järgi, va kui lepinguks oleks kokku lepitud teisti. Seega hageja viide 01.06.96 kehtinud tingimuste p 12.1 ja 12.2 (lk 11-13), mis sätestab kasumi arvestuse ja osaluse, ei ole asjakohased, kuivõrd tagastusväärtuse kokkuleppimisel on kokkulepitud ka selles, milline tagastusväärtus kuulub tagastamisele, sj on hagejad jätnud tähelepanuta nende enda poolt viidatud samade tingimuste p 7 (eriti p 7.1.2 ja 7.1.3, lk 11p) reguleerib/reguleerivad tagastusväärtuse tagastamist samadel arvestuslikel meetoditel nagu on see sätestatud poolte vahel 15.01.04 kokkulepitud ja käesolevas vaidluses kohaldumisele kuuluvad tingimused - kokkulepitud tagastusväärtused. Eeltoodu alusel leiab kohus, et kindlustusvõtjatel ehk hagejatel õigus saada kindlustusandjalt lepingu ennetähtaegselt ülesütlemisel kokkulepitud tagastusväärtust. Hagejad ei ole tõendanud, et lepingutes oleks kokku lepitud teistsugustes tagastusväärtuses. Hagejate väited sellest, et kostja töötajad lubasid maksta enam (hagetud ulatuses) kui kindlusandja tegelikult maksis (maksis mõlemale 27487 krooni), ei ole millegagi tõendatud, st hagejad ei ole tõendanud, et nad oleksid kostjaga kokku leppinud teistsugustest tagastusväärtustes. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja on asunud täitma hagejatega sõlmitud lepingu ja selle üldtingimuste p–s 16.8 ja eritingimuste p-s 4.1 ja VÕS § 546 lg 1, 3, 4 tulenevaid kohustusi. Kostja poolt kohtule esitatud kindlustuslepingu lõpetamise aktist nr 2008-0105TA (lk 36) 29.02.09 I. U iga nähtub, et tagastusväärtus oli lepingu lõpetamise päeval 25916,09 krooni, kasumiosalus oli 1930,79 krooni, kokku oli 27846,88 krooni ja ümardatult 27847 krooni ja sama nähtub ka R U lepingu lõpetamise aktist (lk 37), mis on ka hagejatele vastavalt tasutud. Seega on kindlustusandja lähtunudki tagastusväärtuse tasumisel lepingu p 16.8 järgi selle lepingu lõpetamise päevast, sh on arvestatud kasumi osalust. Nimetatud kaalutlustel leiab kohus, et kostja on täitnud oma lepingust ülenevaid kohustusi hagejate eest

kooskõlas lepinguga ning seadusega ega ole rikkunud oma kohustusi hagejate ees, mistõttu tuleb hagid jätta rahuldamata. Kohus peab vajalikuks märkida ka täiendavalt seda, et kuna pooltevahelisi suhteid reguleerib leping ja kuna hagejad väitsid, et kostja täitis ebaõigesti lepingut ja ei ole lepingust tulenevalt maksnud tagasi neile hagetavat raha, siis ei saa tõusetuda küsimust kostjapoolsest alusetust rikastumisest (hagejate viide VÕS § 1027) ja rääkida saab vaid õiguslikus mõttes lepingu rikkumisest, kuid nimetatu ei leidnud käesolevad vaidluses tõendamist. Hagejate väited sellest, et neil oleks õigus sisuliselt saada kostjale makstud rahalt intressi sarnaselt sellega nagu tasuvad pangad hoiustelt intresse, ei ole asjakohased, sest pooltevahelisi suhteid reguleerivad konkreetsed ülalmainitud lepingud ja vastavad tingimused ja nendest tulenevad õigused ja kohustused, mitte need tingimused, mis lepitakse kokku pankadega sõlmitavates lepingutes. Vaidluses puudub vajadus anda hinnang hagejate nendele väitele, millisel põhjusel nad lepingud kostjaga üles ütlesid, milleks oli hagejatel raha vaja ja seega ka I. U i ema surmatunnistusele, kuna lepingu ülesütlemise põhjusest ei sõltu tagastusväärtus VÕS § 546 järgi ja seda ei nähtu ka lepingust, et lepingu ülesütlemise põhjus mõjutaks tagastusväärtuse suurust. TsMS § 162 lg 1 ja lg 5 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus on tehtud. Kuna hagid jäävad rahuldamata, siis jäävad alusele hagejate menetluskulud nende enda kanda ja kostja menetluskulud võrdselt kummagi hageja kanda.

Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.