Kohtulahend

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 05.03.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-03-349/57
Asja liik: Tsiviilasi
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 05.03.2009
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 13 650

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Seotud ettevõtted

nimistu.ee

OÜ GEFI10171027(Hageja)

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Tsiviilasi nr 2-03-349

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mare Merimaa, Iko Nõmm, Imbi Sidok

Otsuse tegemise aeg ja koht

05. märts 2009, Tallinn

Tsiviilasja number

2-03-349

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi GEFI hagi Eesti Vabariigi vastu 20 096 587,50 krooni saamiseks

Apellatsioonkaebuse hind

16 479 200 krooni

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 08.04.2008 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Eesti Vabariigi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

04.02.2009

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja: aktsiaselts GEFI (registrikood 10171027; Reola küla Ülenurme vald, 61701 Tartumaa) ja tema lepingulised esindajad vandeadvokaadid Paul Varul ja Martin Tamme ning seaduslik esindaja Silver Kitsing; Kostja: Eesti Vabariik (Siseministeeriumi Politseiameti kaudu; Pärnu mnt 139, 15060 Tallinn) ja tema lepinguline esindaja vandeadvokaat Leon Glikman

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Harju Maakohtu 08.04.2008 otsus osaliselt hoiutasu, viivise ja menetluskulu jaotamise osas ja teha uus otsus.

4.Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata üksnes vandeadvokaadi vahendusel Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Menetlusabi saamise selgitus TsMS § 218 lg 4 kohaselt võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline ise esitada menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Menetluse käik 27.03.2003 esitas hageja Tallinna Linnakohtule hagi kostja vastu teisaldamis- ja hoiutasu nõudes summas 10 438 280 krooni. Nõue esitati seisuga 20.06.2003. 02.05.2005 otsusega jättis Tallinna Linnakohus hagi rahuldamata. 10.11.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-2/1186/05 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 02.05.2005 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Otsusele esitatud kassatsioonkaebus jäeti menetlusse võtmata. 06.06.2006 suurendas hageja põhinõuet hoiutasu osas 21.06.2003-05.04.2006 eest summas 6 528 000 krooni ja esitas täiendavalt viiviste nõude 3 215 507,50 krooni 20.06.2003- 05.04.2006 eest. Hageja nõue kostja vastu moodustas kokku 20 096 587,50 krooni. Hageja palus viivised välja mõista kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni põhivõla osas. 30.04.2007 rahuldas Harju Maakohus hagi ja mõistis kostjalt välja 20 096 587,50 krooni hageja kasuks. 06.09.2007 tühistas Tallinna Ringkonnakohus Tallinna Linnakohtu 30.04.2007 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale kohtule. Hageja nõue ja põhjendused Hageja osutas Eesti Vabariigi politseile sõidukite teisaldamise ja hoidmise teenuseid tasulises valvega parklas. Hageja ja kostja vahel on alates 1996.a kuni käesoleva ajani sõlmitud mootorsõidukite teisaldamis- ja hoiulepingud. Hagi esitamise ajani jättis kostja hagejale tasumata teisaldamis- ja hoiutasud kokku 160 sõiduki eest. Mootorsõidukite teisaldamist ja hoidmist hageja poolt on kontrollinud Tartu Politseiprefektuur. Sõidukite olemasolu ja vastavust Tartu Politseiprefektuuri poolt koostatud aktile on kontrollinud ka OÜ Autoeksperdi Grupp. Asjaosaliste vahel puudub vaidlus faktilise olukorra (AS GEFI poolt sõidukite teisaldamise, valvega parklasse paigaldamise ja parklas hoidmise) osas. Täidesaatva riigivõimu institutsioonina oli politseil kõnesolevate teisaldamis-ja hoiulepingute sõlmimise ajal vastavalt politseiseaduse (PolS) § 13 p-le 16 ja haldusõiguserikkumiste seadustiku (HÕS) § 240 lg-le 3 õigus ja kohustus kõrvaldada mootorsõiduki juht juhtimiselt, kui esines HÕS § 240 lg 1 sätestatud alus, ja paigutada mootorsõiduk, kui kohapeal puudub võimalus selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Sama õigus oli politseil HÕS § 240 lg-s 31 ettenähtud juhtudel. Kui politseinik kõrvaldas sõidukijuhi sõiduki juhtimiselt ja kohapeal puudus võimalus sõiduki üleandmiseks sõiduki omanikule, valdajale või seaduslikule esindajale, tekkis seaduse põhjal hoiusuhe riigi ja sõiduki omaniku vahel, tulenevalt politsei tegevusest oma seaduslike ülesannete täitmisel (TsK §

431). TsÜS § 58 lg 2 tähenduses oli tegemist õiguspärase teoga ehk õigustoiminguga, millest tekkisid tsiviilõigused ja kohustused TsÜS § 58 lg 1 mõttes. Vastavalt HÕS § 240 lg-le 3 oli politseil õigus paigaldada sõiduk valvega hoiukohta või politseiasutusse. Sõiduki valvega hoiukohta paigutamisel ja hoidmisel oli politseil võimalik täita enda seaduslik kohustus teiste isikute abil, jäädes sõiduki omaniku ees vastutavaks seadusel põhineva hoiusuhte alusel. Kui sõiduk paigutatakse riigi (politsei) tahteavalduse põhjal kolmandale isikule kuuluvasse valvega hoiukohta, saab see toimuda üksnes kolmanda isiku ja riigi (politsei) vahelise lepingulise suhte põhjal. Hageja ja Eesti Vabariigi vahel tekkis politsei poolt sõidukite teisaldada ja hoida andmisel nimelt selline eraõiguslik suhe, kus hageja AS GEFI andis igakordselt nõustumuse politseiametniku kui riigi esindaja pakkumusele sõlmida teisaldamis- ja hoiuleping. Selles suhtes on hoidjaks hageja, kes hoiulepingu eseme eest kannab vastutust riigi kui hoiuleandja, mitte aga sõiduki omaniku ees. Sõiduki omaniku ees vastutab riik seadusel põhineva hoiusuhte alusel. Riik on kasutanud sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks hageja abi, sõlmides eraõigusliku lepingu, mille kohaselt hageja on politsei tellimusel sõidukeid teisaldanud ja hoidnud. Selle suhte raames on tekkinud õigused ja kohustused riigi ja hageja vahel. Hageja töötajad on kostja ametnike poolt edastatud pakkumustele andnud nõustumuse ning teisaldanud ja paigutanud sõidukid hoiukohta ning hoidnud lepingu esemeks olevaid sõidukeid. Iga sõiduki teisaldamisel ja hoiule andmisel koostati akt (käsitletav kirjaliku lepinguna), mis sisaldas HÕS § 240 lg-s 32 sätestatud andmeid ja ka tsiviilkoodeksis (TsK) hoiulepingule ettenähtud olulisi tingimusi, v.a teisaldamis-ja hoiutasu suurus. Hageja on lepingud sõlminud kostjaga ning lepingulised õigused ja kohustused kehtivad hageja ja kostja vahel. Ka tasu maksmise osas kehtivad õigused ja kohustused hageja ja kostja vahel. Lepingu pooleks olev kostja on kohustatud teisaldamis- ja hoiulepingu alusel tasuma hagejale, sõiduki omanik, juht või valdaja seevastu on kohustatud tasuma seaduse alusel tekkinud suhte põhjal kostjale teisaldamis- ja hoiutasu. Üksnes sõiduki kiirema kättesaamise hõlbustamiseks võimaldavad haldusõiguserikkumiste seadustik ja liiklusseadus sõiduki omanikul, juhil või valdajal tasuda teisaldamis- ja hoiutasu riigi eest ettevõtjale, kes sõlmis lepingu riigiga. Sel moel tasub sõiduki omanik, juht või valdaja kolmanda isiku eest teisaldajale ja hoidjale ning täidab ühtlasi ka seaduse alusel tekkinud hoiusuhtel põhineva teisaldamis-ja hoiutasu maksmise kohustuse riigi kui hoidja ees. Vastavalt kõnesolevate lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK § 420 lg-le 4, saab hoiulepingu alusel makstava tasu suuruse määrata seaduse või lepinguga. Ka teisaldamistasu suurus võib tuleneda õigusaktidest. Käesoleval juhul on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud kuni 01.09.2002 kehtinud HÕS § 240 lg 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustega (26.11.1996 määrus nr 300, RT I 1996, 84, 1509; 06.12.2000 määrus nr 404, RT I 2000, 96, 617; 16.05.2001 määrus nr 166, RT I 2001, 46, 255). Alates 01.09.2002 on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud LiiklS § 202 lg 7 alusel antud Vabariigi Valitsuse 27.08.2002 määrusega nr 279 (RT I 2002, 74, 447). Hagejal on õigus nimetatud määrustega kehtestatud määras teisaldamis- ja hoiutasu saada. Kuni 16.12.2000 oli teisaldamise ja puksiirauto tellimise hind 600 krooni ja alates 17.12.2000 400 krooni. Iga sõiduki hoiustamise eest nõudis hageja tasu 120 krooni päevas (kuni 16.12.2000) ja alates 17.12.2000 40 krooni päevas vastavalt kohtule esitatud tabelile sõidukite teisaldamise ja parklasse paigutamise aja kohta. Hageja arvestuse kohaselt on teisaldamistasu suurus kokku 85 200 krooni ja hoiutasu suurus kokku 16 881 080 krooni (42 094 hoiupäeva eest tasumääraga 120 krooni ja 295745 hoiupäeva eest tasumääraga 40 krooni). Hageja esitas oma nõuete selgitamiseks järgnevad andmed:

Kostjaga sõlmitud lepingutes ei lepitud kokku tähtaegades, millal maksmise kohustus tuleb täita. Arvestades lepingute objektide suurt hulka, on põhjendatud ja mõistlik tasu maksta vähemalt kord poolaastas (VÕS § 82 lg 3). Vastasel juhul peaks hageja täitma põhjendamatult pika aja jooksul oma kohustusi, selle eest tasu saamata. Kostja ei ole hageja ees tasu maksmise kohustust mõistlikult vajaliku aja jooksul täitnud ning tasunõue on seega sissenõutav. Hageja esitas samuti kostja vastu viivise nõude, lähtudes seadusega kehtestatud viivisemäärast ning palus viivise välja mõista alates 20.06.2003 kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Hageja lähtub oma arvestuses järgnevatest viivisemääradest: alates 22.06.2000 – 7% aastas; alates 27.12.2003 – 14% aastas jne vastavalt VÕS § 113 ja VÕS § 94 sõnastusele. Kohtukuludena palus hageja välja mõista kostjalt menetluskulud 264 400 krooni ning tasutud riigilõivu 365 340 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Viiviste nõue on alusetu, kuna ei ole põhinõuet. Samuti on viiviste suurus ebamõistlikult suur tuginedes VÕS §-le 162. Kostjalt ei ole võimalik nõuda tasumist arvete ja arvete põhistatust võimaldava arvestuse esitamiseta. See puudutab ka viivisarveid. Majandusliku seisundina käsitleb kostja seda, et riigil ei ole kavandatud vastavaid vahendeid hagejale maksmiseks. Kostja käitumine ei ole tekitanud kahju hagejale ning seega puudub hageja kahju, millega võrrelda viiviste suurust. Hageja käitumine, kus ei ole eelnevalt kostjale arveid esitatud ning nüüd nõutakse nii põhinõuet, kui ka viiviseid, tuleb käsitleda hea usu põhimõtte vastase käitumisena. Eeltoodu põhjal taotleb kostja alternatiivselt viiviste mittekohaldamist või viiviste vähendamist. Hageja ei toonud välja ka Tallinna Ringkonnakohtu otsuses osundatud väidetavate hoiulepingute tähtaega ega muid olulisi tingimusi (maksetähtajad, hoiutasu jne), tõendamata on autode hoid. TsK § 420 lg 4 kohaselt on hoid eelduslikult tasuta leping ning kuna puudub vastav kokkulepe, pole hagejal alust tasu nõuda. Kui hageja võiks tasu nõuda, ei ole alust seda määrata lähtuvalt autoomanikele kehtestatud tasumääradest. Hageja esitas teisaldamise ja parklasse paigutamise aktid, kus kohustatud pooleks oleks hageja ise vaid ca 58 auto kohta. Ülejäänud autode osas on aktid koostatud AS-ile G.S.G. Seega pole eelduslikult hagejal alust nõuda ülejäänud autode osas ei teisaldamis- ega hoiukulusid. Ükski akt ei ole koostatud autode paigaldamise kohta Reolasse, kus aga hageja neid oma väidetel hoiab. Kui käsitleda esitatud teisaldamise ja parklasse paigutamise akte lepingutena, on tegemist kirjalike lepingutega ning nende muutmine eeldaks kirjalikku vormi, mida hageja ei järginud. Pole tõendatud ka väidetavate lepingupoolte volitusi, eriti sõidukite paigutamiseks Reolasse, kuhu kostja neid paigutada ei ole käskinud. Kõigil hageja esitatud paigutamise aktidel puudub märge selle kohta, et sõidukid oleks üldse hoiukohta vastu võetud.

Võimalik AS G.S.G ja AS GEFI vaheline leping ei loo lepingupooleks mitteolevale kostjale kohustusi. Hageja ei esitanud nõuet seoses AS G.S.G ja riigi vahel sõlmitud hoiulepingust tuleneva nõude omandamisega (tolleaegse TsÜS § 59 lg 3, TsK § 216), mistõttu nõudeloovutuse põhjal ei ole alust asja arutada. Hageja väidab, et ta oli ise hoiulepingu pool, mitte lepingupoolelt nõudeõiguse omandanud isik. Hagejal ei ole alust nõuda hoiutasu ka juhul, kui vastavalt aktidele teostas paigaldamise mõni teine juriidiline isik (Favora, Trummel, jt). Samuti ei ole alust sellisel juhul hagejal nõuda ka parklas hoidmise tasu. Osad teisaldus– ja paigutusaktid on raskesti loetavad, ning neil puuduvad märkused sõidukite hoiule andmise ja hoiule võtmise kohta. Hageja ei lõpetanud hoidu, kui kostja talle ei maksnud ning ei tõendanud, et ta oleks kostja võlga kajastanud aastaaruannetes. Ta eksis ka asjaõigusseaduse hea usu nõuete vastu ning ei esitanud teenuse kalkulatsioone ega ettepanekut hoiu eest mõistliku tasu määra kohta. Romuautode hoiu eest tasu on liigkasuvõtjalikult suur.. Kokkuvõtlikult esitas kostja hagile järgnevad vastuväited: Puudub vaidlus, et poolte vahel puudus ühtne leping teisaldamiseks ja hoiulevõtmiseks. Hageja ei ole TsMS § 230 lg 1 nõuete kohaselt tõendanud pooltevaheliste üksikute lepingute sõlmimist konkreetsel ajal, konkreetsete volitatud isikute esindusel, kokkuleppe teel olulistes tingimustes (TsK § 165), eriti tasu või tähtaja osas. Samuti on tõendamata volitused ja teenuse tegelik osutamine. Lepinguid ei saa lugeda sõlmituks TsK § 165 alusel. Puudub kokkulepe tähtajas ja tasus. Vastavalt TsK § 420 oli hoid tasuta, kõne alla saaks tulla kulude hüvitamise nõue (TsK § 424 lg 2). Vastavalt VÕS § 894 lg-le 1 saab tasu nõuda alles hoiu lõppedes. Enamikul juhtudel ei ole autosid hoiule vastuvõetud ja teisaldajate poolt hoiuks üleantud. Hageja esitas teisaldamise või hoiulepingu väidetava poolena üksnes lepingu rahalise täitmise nõude. Kohus ei saa arutada alusetu säästmise, alusetu rikastumise, lepingupoolelt lepingupooleks mitteolevale isikule loovutamise teel saadud nõude täitmise või kulutuste hüvitamise nõudeid (TsMS § 439). Hagi kohaselt tõendab hoiu ja teisaldamislepinguid paigutamise või teisaldamisotsus (haldusakt). Muid poolte tahet kinnitavaid tõendeid hageja ei esitanud. Kirjalikku lepingut ei saanud suuliselt muuta s.h hoidja isiku või hoiukoha osas (TsÜS § 92 lg 2, 91 lg 3, 93 lg 1). Ainsad tunnistajad I. K., J. S. ja M. K. välistasid lepingu AS-ga GEFI. Seega, kui tehing formeerub haldusakti alusel, siis hoiu või teisaldamissuhe saab tekkida üksnes isikutega, kes on vastava otsuse kohaselt kas teisaldajad või hoidjad (põhiliselt AS G.S.G) Kahepoolne leping annab õigusi ja kohustusi lepingupooltele, mitte aga pooleks mitteolevaile isikutele. Vastavalt TsK §-le 420 ja VÕS § 886 lg-le 1 teostab hoidu lepingupool. Hageja esitas hagi väidetava lepingu poolena. Haldusaktide kohaselt saaks pooleks olla vaid AS G.S.G. Hageja ei saa pretendeerida AS-i G.S.G ega teiste iseseisvate juriidiliste isikute tasudele. Hageja ei esitanud hagi AS-lt G.S.G nõude loovutuse teel saadud õiguste realiseerimiseks singulaarse õigusjärgluse korras. Puudub imperatiivses kirjalikus vormis sõlmitud kolmepoolne leping AS G.S.G kohustuste üleandmiseks AS-le GEFI või poole asendamiseks (TsK § 220, 221, TsÜS § 92 lg 2 ja 93 lg 1). Kahepoolne leping AS GEFI ja AS G.S.G vahel, mille pooleks ei ole kostja, ei muuda haldusakti ega kostjaga sõlmitud lepingut. Kui AS G.S.G ja AS GEFI vahel on lepinguid, millega üks andis teisele vara hoiule (nt paigutamine Reolasse), puudutab see vaid lepingupooli. Tasukohustus saaks olla vaid pooltel omavahel, mitte pooleks mitteoleval kostjal.

AS GEFI on ebakohane hageja episoodides, kus on teisaldajaks (Micro Autolammutus, Favora, Taunest jt) või hoiulevõtjaks ( AS G.S.G, Favora) iseseisvad protsessivälised isikud. Hageja ei esitanud hagi nimetatud isikutelt nõude loovutuse teel saadud õiguste realiseerimiseks. Hageja võib olla teisaldaja vaid 58 juhul ja ta ei ole ühelgi juhul hoidja. Hoidja on enamikul juhtudel AS G.S.G. Autode olemasolu on hiljem fikseeritud Reolas, mis ei ole ühitatav haldusaktide või lepingutega. Samas põhineb Reola hoiul kogu haginõude arvutus. Haldusaktid ja muud tõendid vaikivad hoiulepingu kohta Reolas. Lepinguvälise hoiu eest ei ole alust raha nõuda. Sellist hoidu ei ole kostja kunagi tellinud. Autode hoid Reolas ei ole lepingulise teenuse osutamine. Reola hoiu puhul on mõeldav hoiusuhe AS G.S.G ja AS GEFI vahel, millisel juhul oleks õigeks kostjaks AS G.S.G, kellele osutas AS GEFI hoiuteenust. Hageja teostab oma õigusi vastuolus hea usu põhimõttele ja on need minetanud. Hageja nõuab ebamõistlikku ja hea usu põhimõttega vastuolus olevat tasu. Hageja ei tõendanud ega põhistanud mõistlikku tasu (romude hoidmise eest maapiirkonnas), sh läbi kulude või keskmiste hindade. Hageja tegutses majandus- ja kutsetegevuses. Hageja ei andnud mõistlikku seletust, miks ta ei ole alates 1996.a esitanud ühtegi arvet kostjale, samuti, miks ta jätkas teenuste osutamist vaatamata väidetavale võlale. Kuna tahtest annab tunnistust poolte käitumine, siis see kinnitab, et puudus kokkulepe kostjaga, samuti, et kostja ei ole hageja õigusi rikkunud. Hageja majandustegevus oli rajatud raha saamisele juhtidelt, kelle autosid peeti kinni kuni juhi poolt tasu maksmiseni. Tasukokkulepe kostjaga puudus. Hageja, suurendades kulusid, käitus pahausklikult ja minetas oma õigused. Kuna puudub põhinõue, ei ole alust nõuda ka viivist. Kui põhisumma oleks tõendatud, siis taotleb kostja alternatiivselt viivise mittekohaldamist või selle olulist vähendamist. Kohtukuludena palus kostja välja mõista hagejalt 274 327,10 krooni. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Eesti Vabariigilt Aktsiaseltsi GEFI kasuks välja põhivõlana 16 479 200 krooni ning kuni 08.04.2008 viivistena 6 506 322,99 krooni. Kohus määras, et hagejal on õigus nõuda väljamõistetud põhivõlalt viivisintressi (viiviseid) 11% aastas kohtuotsuse kuulutamisest kuni kohtuotsuse kohase täitmiseni põhivõla osas. Kohus jättis TsMS § 60 lg 1 alusel menetluskulud kostja kanda. Poolte esitatud asjaoludel luges kohus tuvastatuks järgmised asjaolud: • Kostja lasi ajavahemikul 1996–2002 politseiametnike vahendusel mitmetel juriidilistel isikutel, sh hagejal, teisaldada kolmandatele isikutele kuuluvaid sõidukeid, tuginedes teisaldamise ajal kehtinud HÕS § 240 lg-le 5 või LiiklS § 202 lg-le 7 ja paigaldada need kas AS G.S.G. või hageja parklatesse. • Enamus kostja teisaldatud ja parklasse paigaldatud sõidukitest anti üle nende omanikele/ valdajatele/ pärast eelmainitud sätete alusel Vabariigi Valitsuse poolt määrustega kehtestatud teisaldamise- ja parklas hoidmise tasude tasumist. Sõidukite teisaldamise osas on esitatud asjaoludel tegemist tööettevõtulepinguga teisaldamise ajal kehtinud TsK § 355 tähenduses, kuna teisaldatav sõiduk anti politseiametniku poolt üle hagejale või mõnele teisele juriidilisele isikule, korraldusega see toimetada teise kohta (valvega tasulisse parklasse) ja see seal üle anda parklapidajale. Töö teostas töövõtja oma vahenditega, st vedu teostati teisaldaja vahenditega. Sellele osundas ka kostja, kes juhtis tähelepanu, et esitatud asjaoludel võib tegu olla kahe erineva lepingutüübiga. Hageja väidetud sõidukite parklas pidamise osas on tegemist hoiulepinguga TsK § 420 tähenduses. Poolte vahel ei olnud asja arutamise käigus sisulist vaidlust antud õigussuhte kvalifitseerimise osas.

Kohus luges tõendatuks, et kostja andis politseiametnike vahendusel korralduse hagejale ja teistele juriidilistele isikutele teisaldada kolmandatele isikutele kuulunud sõidukid hagejale kuulunud parklasse ja hoida neid seal. Õigustuse selleks andis kostjale teisaldamiste ja parklasse paigutamiste ajal kehtinud HÕS § 240 lg 3 ning hiljem LiiklS § 202 lg 3. HÕS § 240 lg 3 kohaselt oli politseiametnikel õigus ja kohustus kõrvaldada mootorsõiduki juht juhtimiselt, kui esines HÕS § 240 lg 1 sätestatud alus, ja paigutada mootorsõiduk, kui kohapeal puudub võimalus selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Sama õigus oli politseil HÕS § 240 lg-s 31 ettenähtud juhtudel. LiiklS § 202 lg 3 kohaselt sõiduk, mille juht on kõrvaldatud selle juhtimiselt, paigutatakse, kui kohapeal puudub võimalus selle üleandmiseks omanikule, valdajale või nende seaduslikule esindajale, lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse. Seega, kui politseinik kõrvaldas sõidukijuhi sõiduki juhtimiselt ja kohapeal puudus võimalus sõiduki üleandmiseks sõiduki omanikule, valdajale või seaduslikule esindajale, teostas kostja politseiametniku vahendusel kolmandale isikule kuuluva sõiduki hoiulevõttu TsK § 420 tähenduses, st muutus sõiduki omaniku suhtes tema vara (sõiduki) hoidjaks. Seega tekkis HÕS § 240 lg 3 alusel hoiusuhe kostja ja sõiduki omaniku/valdaja vahel. HÕS § 240 lg 3 ja LiiklS § 202 alusel oli kostjal võimalus kas teostada hoidu ise (politseiasutuse territooriumil) või anda sõiduk hoiule kolmandale isikule (lähemasse valvega parklasse). Esitatud asjaoludel kasutasid kostja esindajad oma õigust ning andsid sõidukid liiklusest kõrvaldamise järel esmalt teisaldamiseks ning siis paigutamiseks hoiule hagejale või kolmandatele isikutele. Sellest tulenevalt tekkisid kostja, kui sõidukite hoidja ja teisaldaja ning/või parkla omaniku vahel kaks uut õigussuhet:

2.kostja ja parklaomaniku vahel hoiusuhe, mille kohaselt kostja kohustas parklaomanikku teostama hoidu st säilitama kolmandate isikutele kuulunud sõidukeid. Tulenevalt TsK §-st 355 (tööettevõtt), on tegemist tasulise lepinguga, mille järgi tellija (esimeses suhtes sõiduki omanik ja teises suhtes riik) oli kohustatud maksma tasu teostatud töö eest. Samale viitab ka HÕS § 240 ning LiiklS § 202. Tööettevõtja (hageja jt teisaldajate) kohustuseks oli enne seda teostada tellitud töö, antud juhul sõiduki teisaldus. Tulenevalt eeltoodust ei ole põhjendatud kostja vastuväited, et kostjale peaks tasuma sõiduki omanik, kuna sõiduki omanik ei ole õiguslikus suhtes hagejaga, vaid kostjaga. TsK § 420 lg 4 kohaselt on hoid tasuta, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Vastavalt HÕS § 240 ning hiljem LiiklS § 202, oli hoiusuhe kostja ja sõidukiomaniku/-valdaja vahel tasuline. Vastavalt sellele hüvitab mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud selle juht, omanik või valdaja Vabariigi Valitsuse kehtestatud korras ja määrades. Seega oli seadusest tulenevalt hoiusuhe tasuline vastavalt TsK § 420 lg 4 nõuetele. Kostja ning hageja vaheline hoiusuhe pidi olema tasuline, tulenevalt tsiviilkoodeksi kohaldamise praktikast ja seda kinnitavast õiguskäsitlusest. Hoiuleping on seaduse alusel tasuline nn professionaalsete hoidjate st juriidiliste isikute puhul, kellele on hoiu näol tegemist põhikirjalise (põhi-) tegevusalaga. Asja materjalidest nähtuvalt omas/valdas nii AS G.S.G. kui ka hageja parklana kasutatavat territooriumi. Arvestades eelmainitut ning seda, et esmases hoiusuhtes (riik – sõidukijuht/omanik/valdaja) oli seadusega kehtestatud hoiuleping tasulisena, ei ole võimalik järeldada, et kostja algatatud sõidukite hoid peaks olema tasuta. Kostja viited HÕS § 240 lg-le 5 ja LiiklS § 202 lg-le 7, väitmaks, et kõik kulud oli kohustatud kandma sõidukijuht, omanik või valdaja, on osaliselt õiged, kuna puudutavad vaid esmast õigussuhet kostja ja sõiduki juhi, omaniku või valdaja vahel. Selle kohaselt pidid vastavad kulutused hüvitama osundatud isikud ja seda kostjale, kes oli vastava õigussuhte pooleks. Teise ringi õigussuhete osas oli tasumise kohustus kostjal kui tellijal või hoiustajal.

Õigussuhet hoiu osas ei välista ka kostja väljatoodud vastuolud esitatud aktides ning tuvastatud asjaoludes. Kostja tõi välja, et teisaldamise aktides on kõik sõidukid teisaldatud Tartu linna Ravila 63 parklasse, kuid hageja esitatud OÜ Autoeksperdi Grupp õienditega (tl 25 jj) on tuvastatud sõidukite paiknemine Tartumaal Reolas. Sellest teeb kostja järeldusi hoitavate sõidukite mittevastavusest kuni hoiulepingu olematuseni. TsK § 420 jj kohaselt ei ole hoiukoht hoiulepingu oluliseks tingimuseks, vaid hoidja keskseks kohustuseks on kohustus asja hoida ning asi tagastada tervena. Aktides on kostja poolt hoiukoht ära nimetatud, kuid seda tulenevalt sellest, et antud aktide koostamise üheks aluseks olid HÕS § 240 lg 32 ja LiiklS § 202 lg 3, mis pidasid silmas sõiduki omaniku teavitamise eesmärki. Et osade sõidukite vastu ei ole huvi tundnud omanikud pea 12 aastat (esimesed hoiule „jäänud“ sõidukid paigutati parklasse jaanuaris 1996.a), on majanduslikult otstarbekas teostada hoidu vähem kallis kohas, kui seda on Tartu linnas asuv parkla. See ei mõjuta kostja või vastava sõiduki omaniku õigust nõuda sõiduki üleandmist osundatud aadressilt, st Ravila 63. Hageja esitatud sõiduki teisaldamise ja sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktide näol on tegemist kostja ning autode teisaldaja ning parklaomaniku vahelise lepingu olemasolu tõendava tõendiga. Vastavalt teisaldamise ja sõidukite valvega parklasse paigutamist reguleerivatele sätetele (HÕS § 240 lg 32 ja LiiklS § 202 lg 3) tuli kostjal koostada hageja esitatud aktid (enne 1999.a oli kostja kohustus teatada sõidukiomanikule kirjalikult sõiduki teisaldamisest ja selle paigutamise kohast). Vastavad aktid pidid sisaldama mh informatsiooni nii sõiduki teisaldaja kui ka hoiukoha (parkla) kohta, kuhu sõiduk paigutatakse. Antud aktide koostamise eesmärk oli fikseerida kogu vajalik teave, mis võimaldaks omanikul või muul õigustatud isikul leida oma teisaldatud sõiduk. Sellest tuleneb üheselt, et aktides pidi kostja fikseerima konkreetsed lepingud, mille alusel iga konkreetne sõiduk teisaldati ning hoiukohta paigutati. Seega on välistatud, et sellised aktid võiksid sisaldada kavandatavaid teisaldajaid või võimalikke, mitte kindlaid hoiukohti. Sellest omakorda tuleneb, et riik pidi fikseerima antud aktides olemasolevad ning sõlmitud kokkulepped. Tulenevalt osundatud sätetest pidi aktid koostama kostja. Aktides esinevad puudused, mis kostja tõi vastuväidetes välja, nagu märgete puudumine parklasse võtmise kohta jne, ei mõjuta hoiusuhte ja teisaldamise tõendatust, kui on tõendatud, et antud sõidukid on teisaldatud ning asuvad määratud hoidja või selle õigusjärglase valduses. Vaidlusalusel ajal kehtinud seadused ei kehtestanud tööettevõtule ega hoiulepingule kohustuslikku vormi kahe juriidilise isiku vahelistes lepingutes (TsK § 421 lg 1 ja TsK § 355 jj). Seega ei ole välistatud vastavate lepingute sõlmimine suulises vormis, kui sellise kokkuleppe olemasolu on fikseeritud eelmainitud aktides. On võimalik, et pooled sõlmisid igal eraldi juhul suulise lepingu, mille olemasolu ning osad tingimused (lepingu kuupäev, parkla asukoht ning teisaldaja) fikseeriti eelmainitud aktides. Kostja väited, et pooled ei saavutanud kokkulepet lepingu olulistes punktides nagu tasu, tähtaeg jne ning seetõttu ei ole tegemist lepinguga, ei ole põhjendatud ja on vastuolus tuvastatud asjaoludega. Tasu suurus on majandustegevuses sõlmitud lepingute oluliseks osaks ning sellise kokkuleppeta ei saa lugeda lepingut sõlmituks, kuid selles punktis on pooled saavutanud kokkuleppe iga kord. Vaidlust ei ole, et antud asjas arutamisel olevate sõidukite teisaldamise ja hoiustamise näol on tegemist vaid murdosaga kostja poolt teisaldamiseks hagejale ja teistele isikutele antud ning hoiustatud sõidukitest. Kõigil teistel juhtudel on huvitatud isikud sõidukid „välja lunastanud“. Vaatamata sellele, et sõidukite omanikud tasusid hagejale Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrade alusel, teostasid nad sisuliselt oma makse hagejale, täites kostja kohustust hageja ja teiste antud suhtes osalenud isikute ees. Seega hageja võttis vastu tasu, mis omanikud oleks pidanud tasuma kostjale kui isikule, kes hoiustas ja teisaldas nende sõidukid ning kostja kui isik, kes lasi sõidukid

teisaldada ning andis need hoiule parklapidajale, oleks pidanud tasuma tema korralduse täitnud isikutele. Kuna kostja ei sekkunud kunagi sõidukiomanike poolt hagejale ning teistele tema eest tasu maksmisesse, oli kostja ja hageja vahel saavutatud kokkulepe tasu osas, mis enamuses juhtudest ka täideti, olgugi kolmandate isikute poolt. Vaidlust ei ole, et sõidukiomanikud tasusid alati Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrade maksimummääras, järelikult oli selline pooltevaheline tasukokkulepe. Väiksemas määras hagejale ja teistele isikutele kostja poolt maksmise välistab ka see, et sellisel juhul (kui kostja oleks pidanud hagejale maksma vähem, kui ise sai omanikult) oleks pidanud hageja ja teised osalised omanikelt otse saadust enamsaadu osa tagastama kostjale. Seda keegi ei väitnud. Kostja vastuväide, et pooled ei saavutanud ka kokkulepet hoiutähtaja osas, märkis kohus, et seadusest ei tulene, et see tingimus oli kohustuslik ning seda on hilja tõstatada 12 aastat hiljem. Kostja ei ole hageja ees kunagi sellist küsimust tõstatanud. Põhjendamatu ning otsitud on kostja väited, et hageja väidetud sõidukite hoidmise teostamine pole tõendatud. Hageja esitas kohtule erapooletu asjatundja OÜ Autoekspert Grupp õiendi selle kohta, et loetletud sõidukid paiknevad hageja valduses. Kostja ei esitanud ühtegi argumenti ega tõendit, mis annaks kohtule aluse eelmainitud õiendites kahelda. Lepingute sõlmimise tähtajaks on vastavate sõidukite teisaldamise osas koostatud aktide kuupäevad. Kohus leidis, et igal konkreetsel korral, kui kostja kõrvaldas liiklusest sõiduki, lepiti nii teisaldamine kui ka hoiustamine eelduslikult kokku samaaegselt, ka parklasse teisaldamine toimus samal kuupäeval. Hageja lähtus alates hagi esitamisest samast põhimõttest ja kostja ei esitanud ühtegi vastuväidet. Seega lähtus kohus lepingute sõlmimise tähtpäeva arvestamisel hageja esitatud tabelis toodud sõiduki paigutamise kuupäevast (tl 19 jj, 370 jj). Kostja vaidlustas hageja nõude ka sel alusel, et enamuse aktide kohaselt on sõidukite hoidjaks määratud menetlusosaliseks mitteolev AS G.S.G. Samuti osundas kostja, et hageja esitas nõude kui endale kuuluva, mitte väidetavast nõude loovutamisest. Hageja esitatud 17.11.2000 kokkulepet hageja ja AS G.S.G. vahel selle kohta, et AS G.S.G annab üle kõik parklas olevad sõidukid ning nendega seotud õigused ja kohustused, kostja ei tunnista ning leidis, et tegemist on kehtetu lepingumuutmisega, millele kostja nõusolekut ei taotletud. Kostja leidis, et kohustuste üleandmine hagejale toimus kehtetult, kuna võla ülekandmine on võimalik vaid kreeditori nõusolekul ning hoiulepingu järgi on sellisel juhul vastutavaks esialgne võlgnik AS G.S.G. Hageja leidis, et tal on nõudeõigus kõigi hoiutasu nõuete osas, kuna talle loovutas need nõuded nende esialgne omanik AS G.S.G vastavalt 17.11.2000 kokkuleppele. Hageja tugines sellele juba alates 2003.a (tl 159 jj istungi protokoll), kui toimikusse esitati eelmainitud leping ning muud kokkulepped seoses AS-ilt G.S.G ettevõtte ülevõtmisega. Kohtule esitatud 17.11.2000 hageja ja AS G.S.G kokkuleppe (tl 158) kohaselt leppisid pooled kokku, et AS G.S.G annab hagejale üle kõik parklas asuvad sõidukid ning nendega seotud õigused ja kohustused. Samal päeval sõlmisid pooled ka rendilepingu, millega AS G.S.G andis hagejale rendile parkla ja mitteeluruumid asukohaga Ravila 63, Tartu linnas. Antud asjaolude põhjal on hagejale üle läinud kõik AS-ile G.S.G kuulunud nõuded seoses sõidukite hoiuga. Vastavalt TsK § 216 lg-ga 1 oli kokkuleppe sõlmimise ajal lubatud nõuete loovutamine, mida kokkuleppe pooled ka tegid. Vastavalt õiguslikule käsitlusele loetakse nõude/õiguse omandaja asunuks eelmise omaniku kohale ning selle eraldi õigusliku alusena välja toomine ei olnud vajalik. Hageja tõi nimetatud asjaolu välja juba 2003. a hagiavalduses. Kohustuste ülekandmine oli võimalik vaid kreeditori, st kostja nõusolekul (TsK § 220). Kostjal on õigus, et võimalike nõuete korral, tulenevalt hoiulepingu mittekohasest täitmisest hoidja poolt, on

vastutavaks ilmselt AS G.S.G, kuid see ei ole antud vaidluse esemeks. Kostjal on õigus pöörduda oma võimalike õiguste rikkumise kaitseks kohtusse. Seni ei vabasta see kostjat hagejale loovutatud õiguste rahuldamise kohustusest. Kuna AS G.S.G loovutas kehtivalt kõik õigused (sh nõuded) kostja vastu, on hagejal nõudeõigus kostja vastu tema poolt AS-ile G.S.G hoiule antud sõidukite hoiutasude osas. Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, et politseiametnikel puudus volitus tööettevõtu- või hoiulepingu sõlmimiseks. Nimetatud volitus tulenes seadusest, millega anti politseiametnikule õigus kõrvaldada mootorsõiduk liiklusest ning korraldada sõiduki teisaldamine tasulisse parklasse (HÕS § 240 ja kehtiv liiklusseadus § 202). Ülejäänud vastuväited on esitatud asjaolude suhtes, mis ei oma õiguslikku tähendust antud vaidluse raames (hageja liigkasuvõtjalikkus, hoiu mittelõpetamine jt) või oleksid asjakohased nende tõendatuse korral (kajastamine raamatupidamises ja majandusaasta aruannetes, võimalik mõistlik hüvitis jt). Kostja väited hageja tegutsemise kohta hea usu põhimõtte vastaselt, ei ole põhjendatud. Hageja ei toiminud hea usu põhimõttega vastuolus, sel alusel ei ole alust hageja nõudeõigust piirata või selle olemasolu eitada. Kohus asus seisukohale, et pooltevahelised lepingud on tasulised ning kostjal on tekkinud kohustus tasuda hoiu- ning teisaldamise tasu vastavalt poolte vahel väljakujunenud praktikale Vabariigi Valitsuse kehtestatud teisaldus- ning hoiutasude maksimummääras. Tasu maksmise tähtaega pooled kokku ei leppinud, mistõttu kohaldub kohustuse tekkimise ajal kehtinud TsK § 177. Vastavalt esitatud tõenditele pöördus hageja korduvalt enne hagi esitamist 2003. a kostja ametkondade poole vastava taotlusega, seega on TsK § 177 lg-s 2 osundatud tähtaeg möödunud ning hageja nõue on muutunud sissenõutavaks. Hageja pidas mõistlikuks ajaks tasude maksmist iga kuue kuu tagant ning taotles seda kohaldada ka viiviste arvestamisel. Hageja esitas nõude teisaldustasude saamiseks kõigi 160 sõiduki teisaldustasude osas summas 85 200 krooni. Hageja enda koostatud arvestustest (tl 370 jj) ja sõiduki teisaldamise ning sõiduki valvega hoiupaika paigutamise aktidest ilmneb, et osade sõidukite teisaldamise teostasid kolmandad isikud (nt Favora, Micro, AKlaasEKS jne). Samal alusel esitas kostja ka vastuväite. Vastavalt hageja esitatud arvestusele teisaldas hageja 112 sõidukit, mille eest on tal õigus nõuda tasusid sõltuvalt kehtinud tasumääradele summas 59 800 krooni (hageja seisukohtade selgitav tabel positsioonid 1-112). Kuna TsK § 355 kohaselt on õigus tasule vaid töö teostanud isikul ning hageja ei esitanud tõendeid, et talle oleks ülejäänud teisaldustasu nõuded loovutatud, on hageja nõue põhjendatud vaid mainitud ulatuses. Hageja koostatud tabelid positsioonidel 113-160 sõidukite teisaldamise teostasid teised isikud ning selles osas hageja vastavate nõuete üleminekut hagejale ei tõendanud. Hageja esitas nõude hoiutasude väljamõistmiseks vaidlusaluste sõidukite hoidmise eest alates nende teisaldamisest kuni 05.04.2006, lisades. vastavad arvestused tabelina( t.lk. 370 jj ning t.lk. 601 jj). Hageja esitas nõude arvestuse korduvalt ning kostja selle arvestuslikku poolt ei vaidlustanud. Kuna kohus asus seisukohale, et hagejal on nõudeõigus hoiutasude osas ning kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata, siis mõistis kohus kostjalt välja hoiutasu täies ulatuses 16 419 400 krooni ning rahuldas nõude summas 16 479 800 krooni (59 800+16 419 400). Hageja palus kostjalt välja mõista viivised alates 20.06.2003 seadusjärgses suuruses kuni põhinõude kohase täitmiseni.. Seisuga 20.06.2003 oli kostja võlgnevus 9 951 200 krooni. Viiviste

TsK § 165 nõudis kokkulepet olulistes tingimustes, mis on tõendamata ja otsuses kajastamata. Otsuses puudub väidetavate lepingute suhtes TsMS § 232 lg 1, 436 lg 2 ja 3, 438 lg 1 ja 442 lg 8 rikkumisega tõendite analüüs konkreetsete tingimuste ja sõlmimise asjaolude kohta. Kuna puuduvad tõendid lepingu sõlmimise kohta, ei saanud kohus teostada ka VÕS § 29 tõlgendust ühise tegeliku tahte kaudu. Seetõttu ei olnud kohus võimeline hindama ka VÕS § 29 lg 5 lepingu sõlmimise asjaolusid, sh lepingueelseid läbirääkimisi, mistõttu hagi tuleb jätta tõendamatuse tõttu rahuldamata. Kõik kostja väited jäeti seoses sellega vastuolus TsMS § 442 lg-ga 8 arvestamata. Kohus ei tuvastanud kirjaliku lepingu sõlmimist. Kohus lähtus oletuslikust kontseptsioonist: „Kohus peab võimalikuks, et pooled sõlmisidki igal eraldi juhul suulise lepingu, mille olemasolu ning osad tingimused (lepingu kuupäev, parkla asukoht ning teisaldaja) fikseeriti eelmainitud aktides“. Kohus akte ei analüüsinud ja jättis menetlusrikkumisega tähelepanuta kostja väited, et aktid (enamikus defektsed) kujutavad endast avaliku võimu teostamist juhi suhtes ega sisalda tsiviilõiguslikke tehteavaldusi (varemkehtinud TsÜS § 61-64) ning lepingu olulisi tingimusi (TsK § 165), mistõttu ei saa need tõendada lepingu sõlmitust. Vaatamata otsuses oletatud „suuliste lepingute võimalikkusele“ kohus ühtegi konkreetset suulist lepingut ei tuvastanud ja otsuses ei viidata ühelegi tõendile suuliste lepingute kohta, rääkimata tõendite analüüsist, mis on TsMS § 232 lg 1, 436 lg 2 ja 3, 438 lg 1 ja 442 lg 8 oluline rikkumine. Ühegi tunnistaja ütlusi otsuses TsMS § 442 lg 8 rikkumisega ei kajastatud ega analüüsitud; kajastamata ja hindamata on ka enamik dokumentaalseid tõendeid, millele kostja viitas. Vastavalt kohtuotsusele sõlmiti kahte liiki lepinguid. Esiteks, kostja ja menetlusosaliseks oleva või mitteoleva teisaldaja vaheline töövõtusuhe, millega teisaldaja teisaldas parklasse sõiduki; teiseks, kostja ja parklaomaniku vahel hoiusuhe, mille kohaselt kostja kohustas parkla omanikku teostama hoidu. Kohus ei eristanud teisaldamisi, mis alluvad kas veo- või töövõturegulatsioonile ja hoiuleandmisi. Kohus leidis, et teisaldajad on tööettevõtjad, mitte riigi nimelt käsundi täitjad (puuduvad ka tõendid selliste volituste andmiseks). Seega saaks sellise konstruktsiooni puhul tekkida kaks õigussuhet – riigi ja teisaldaja vahel ja teisaldaja ja parklaoperaatori vahel. Vastavalt TsK § 420 lg-le 3 oli hoid tasuta, kui seadus ei sätesta teisiti. Seadus kostja suhtes teisiti ei sätestanud. Kohus kohaldas kostja suhtes regulatiivset jõudu mitteomavaid maksimaalseid normatiivseid tasumäärasid, mille adressaadiks oli hoopis juht valve ja hoiukulude hüvitamisel. Otsus on selles osas vastuolus Riigikohtu seisukohtadega (3-2-1-87-06 p 12). Kohtu rakendatud normatiivaktid ja neis ettenähtud tasud (HÕS § 240 lg 5 ja LiiklS § 202 lg 7) ei puuduta kostja ja hageja vahelist väidetavat hoiusuhet. Seadus, millele tugineb otsus, näeb ette vaid kulutuste hüvitamise. See ei tähenda, et hagejal oleks õigus nõuda kulusid põhistamata tasu maksimummäärades. Kohus ajas segamini juhi poolt kulu hüvitamise maksimummäärad ja hoiutasud. Kohus ei tuvastanud HÕS § 240 lg 5 ja LiiklS § 202 lg 7 imperatiivseid elemente mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamist ning seal hoidmise ja valvamise kulude kandmist, mis on tasu väljanõudmise normatiivsed eeldused. Otsuses puuduvad viited lepingut tõendavatele tõenditele ja kokkuleppe kohta tasu osas. Kohtuotsuse seisukohad tasukokkuleppe osas, seda enam normatiivsetes maksimummäärades, ei põhine TsMS § 232 lg 1, § 436 lg-te 2 ja 3, § 438 lg 1 ja § 442 lg 8 rikkumisega tõendite analüüsil, vaid paljasõnalisel oletusel. Ainsate tõenditena mainiti otsuses teisaldamise või paigaldamise akte, muud tõendid puuduvad ja aktid (mis käsitlevad hoopis AS GSG parklat Tartus) välistavad hageja väited. Tegemist ei ole selle lepinguga, mille alusel esitati hagi. Autode paigutamise kohta Reolasse haldusakt või leping puudub ja muid tõendeid ei ole. Otsuses puuduvad viited tõenditele Reolasse hoiustamise osas. Seega, Reolasse sõidukeid hoiule ei antud ja haldusaktis märgitud isik neid hoiule ei võtnud. Samas tehti kohtuotsuses arvestus Reolas asuvate sõidukite baasil. See, et üleandmata ja vastuvõtmata sõidukite olemasolu fikseeriti hiljem Reolas, ei tähenda hoidu vastavalt haldusaktidele või lepingutele. Hagi tuli tõendamatuse tõttu rahuldamata jätta.

Kohus leidis õigesti, et tasu oli TsK § 165 kohaselt oluline tingimus. Otsuses ei ole TsMS § 442 lg 8 rikkumisega välja toodud, millest tuleneb olulistes tingimustes kokkulepe ja millistel tõenditel see põhineb. Kohus pidi esmalt TsMS § 442 lg 8 kohaselt analüüsima tõendeid konkreetse tasukokkuleppe kohta. Tasukokkuleppe tõendamatusel, kuid TsK §-st 420 lg 3 mittetasulisuse osas erandit ettenägeva kokkuleppe tõendatuse korral, oleks kohus pidanud tuvastama, kas hagejal oli õigus mõistlikule tasule. Mõistlikku (kulupõhist) tasu pidi tõendama hageja, mitte kostja, nagu kohus TsMS § 230 lg 1 rikkumisega leidis. Hinnakokkulepe on välistatud ka seetõttu, et välistatud on kokkulepe hoiu kohta Reolas. Hageja ei palunud määrata mõistlikku tasu või sisustada lahtisi tingimusi. Ühelgi tõendil ei põhine kohtu väide, et hageja võttis vastu tasu, mida omanikud pidid tasuma kostjale. Paigaldamise ja teisaldamise aktid vaikivad hinnakokkuleppe osas. Tavaliselt tasutava hinna osas tõendid puuduvad. Pole ka tõendeid, et tavaliselt lähtutakse maksimaalmääradest. Seega, kohtul oleks üle jäänud määrata mõistlik hind, mis oli kostja alternatiivtaotlus juhuks, kui kohus mõnes osas hagi rahuldab. Mõistlikku hinda oleks pidanud nõudma hageja, kes väidab lepingu olemasolu. Teenuse õiglase väärtuse kohta kohus seisukohta ei võtnud. Hageja tõendeid kulude osas ei esitanud. Kostja rajas oma positsiooni ka volituste tõendamatusele. Kohus leidis, et volitused tulenesid HÕS § 240 lg 32 ja LiiklS § 202 lg 3. Nimetatud sätted ei anna õigust sõlmida konkreetsetel tingimustel hoiulepingut ega reguleeri hinnakokkulepet. Hageja, väites, et ta sõlmis riigiga lepingud, pidi tõendama sõlmitust volitusi omava isiku kaudu (volitus peaks hõlmama ka hinnakokkuleppe). Isegi, kui volitused tuleneksid HÕS-ist (mis ei reguleeri tsiviilõiguslikke volitusi), ei võimaldaks see hagikohast hinnakokkulepet. Tehing kehtib, kui see sõlmiti just neil tingimustel, nagu volitustes ettenähtud. Aktide hoiulevõtu lahtrid on tühjad. Seega, ei saa tegu olla haldusakti kohase hoiulevõtuga. Välja on mõistetud ebamõistlik ja hea usu põhimõttega vastuolus olev tasu. Kohus rikkus TsMS § 230 lg-t 1 tõendamiskohustuse määratlemisel ja pani tasukokkuleppe tõendamise kohustuse hagejale. Hageja oleks esiteks pidanud tõendama lepingute sõlmitust; teiseks kokkulepet erinevalt TsK § 420 lg 3 eeldusest, tasulisuse osas, mida ta ei ole teinud ja mille oleks kohus pidanud otsuses ära märkima. Seejärel tõendama konkreetse tasu kokkuleppe tõendamise võimatuse korral mõistlikku tasu. Ühtegi tõendit ega põhistust mõistliku tasu ja selle arvutusliku aluse suhtes otsusest ei leidu. Kohus ei arvestanud kostja väitega, et hageja ei püüdnud sisse seada normaalset lepingusuhet ja arvestuslikku alust ega loobunud edasisest teenuse osutamisest. Hageja ei esitanud kostjale ühtegi arvet, millest saada teavet hindade osas. Arvete mitteesitamine andis kostjale kindluse, et temalt raha ei nõuta. Hageja sai tulu sõidukijuhtidelt, kelle sõidukeid ta pidas kinni kuni maksmiseni. Hageja püüdis ära kasutada olukorda, kus romustunud sõidukite juhid pidasid parkimistasu kallimaks kui oli sõiduki väärtus ning ei tulnud sõidukitele järgi. Selles olukorras leidis hageja endale sobiva kostja riigi näol. Hageja huvides oli senise olukorra jätkumine. Hagi esitamine eelnevate arvete esitamiseta on pahauskne käitumine. Käitumine vastuolus hea usu põhimõttega või õiguse kuritarvitamine võib kaasa tuua õiguse lõppemise (3-2-1-31-03 p 17). Kostja taotles hageja õiguste minetatuks lugemist. Kohus pani TsMS § 230 lg 1 rikkumisega tõendamiskohustuse kostjale. Kohus heitis ette kostjale, et aktid on puudulikult vormistatud. Hoiulevõtmist pidi tõendama hageja. Enamikel juhtudest sõidukeid parklasse paigaldamise aktide ja teisaldamisaktide kohaselt hoiule ei võetud ega hoiuks üle ei antud, mis välistab hagi rahuldamise. Muud tõendid puuduvad. Vastavalt TsK §-le 420 ja VÕS § 886 lg-le 1 teostab hoidu lepingupool. Aktide kohaselt saaks pooleks olla vaid AS G.S.G. Muid tõendeid ei ole. Hageja esitas hagi lepingupoolena, mitte nõudeõiguse omandanud isikuna. Tunnistajad (tl 421-424), kelle ütlusi kohus TsMS § 442 lg 8 rikkumisega ei analüüsinud, välistasid lepingusuhte hagejaga. Aktid välistavad hoiu Reolas. Isegi, kui AS G.S.G andis vara üle hagejale (nt Reolasse paigutamisel), on tegemist hageja ja AS G.S.G vaheliste kahepoolsete suhetega, mille pooleks ei saa olla kostja. Puuduvad kostja esindaja allkirjad muudel dokumentidel ja muud tõendid.

Mitmetel juhtudel toimus hoiuleandmine teistele isikutele, kuid hageja pretendeerib ka nendele tasudele (Ringtee 19 parkla, Tiigi tn Parkla, Rohtla parkla, mitmed teadmata parklad, kus on märkimata parkimiskoht). Reola parkla osas puudub igasugune kokkulepe ka teisaldamis- ja paigaldamisaktide tasandil, selline hoid jääb väljapoole kostja vastutust ja ei too kaasa kohustusi. Igasugused tõendid hoiuleandmise kohta hagejale puuduvad. Sõidukite Reolas hoidmise osas kokkulepe puudub. Teisaldamise aktide kohaselt teisaldas hagejaks mitteolev isik sõidukeid AS G.S.G parklasse, millekohaseks hoidjaks saaks olla vaid AS GSG. Sellisel juhul ei saaks tegemist olla teisaldamislepinguga (töövõtt) kostja ja menetlusosaliseks mitteoleva teisaldaja vahel ja hiljem lepinguga parkla ja teisaldaja vahel (tl 166; 174; 175; 186; 187; 188; 190; 198; 233; 208; 227; 249; 250; 284; 287; 296; 298; 299; 301; 305; 346; 398; 401). Mainitud episoodide suhtes on AS GEFI ebakohane hageja. Pole välistatud, et AS G.S.G, Micro Autolammutus või Taunest soovivad samal alusel esitada nõudeid kostja vastu. Neis episoodides ei saa kostja olla hoiulepingu pooleks. Hagi põhineb haldusaktidel kui kaudsetel tõenditel, mis ei ava lepingu tingimusi. Teada on vaid hoiukoht, mis ei ühti faktilise olukorraga. Kui leping formeerus haldusaktist, on välistatud leping hoiu kohta hageja parklas Reolas. Hageja tabelid ja autoeksperdi tabel (tl 25-28) ei tõenda lepingu olemasolu ja tellitud teenuse osutamist. Tabelid puudutavad Reolas asuvaid sõidukeid, mis ei saa olla nende väidetavate hoiulepingute objektiks, millele tugineb hageja. Muid tõendeid ei ole, puudusid lepingud sõidukite teisaldamise ja hoiustamise kohta Reolas. Hageja seaduslik esindaja S. Kitsing möönis, et autod viidi Reolasse mitte lepingu alusel, vaid tulenevalt otstarbekusest (tl 411). Tunnistajad M. K. (tl 424) ja I. K. (tl 419) välistasid lepingu, sh lepingu autode hoidmise kohta Reolas (tl 370-375). Tunnistaja J. S., kes oli AS G.S.G personalijuht, kinnitas, et hoiulepingu pooleks sai olla vaid AS G..S.G, hageja ei olnud hoiulepingute pool. Autode väljalunastamisel maksid omanikud AS-ile G.S.G. Kohustatud ja tasu saamiseks õigustatud isikuks saaks olla vaid AS G.S.G (tl 167, 168, 173, 176, 177, 178, 182, 184, 185, 189, 193, 196, 203-205, 214 217, 221, 222, 225, 228, 234, 236, 237, 241 242, 244, 245, 251 252-256, 260, 261, 262, 264, 265, 271, 272, 273, 274, 279, 281, 282, 285, 287, 289, 290, 294, 295, 297, 303, 304, 309, 337, 338 , 339, 341, 343, 349, 400, 402, 403, 404). Kohus jättis need tõendid analüüsimata. Tunnistaja välistas lepingu hoiu kohta Reolas. Tunnistaja välistas ka hinnakirjade edastamise politseile (tl 416), hinnakirjad puuduvad ka toimikus. On teadmata, millal ja millisel alusel sõidukid Reolasse toimetati ja jääb arusaamatuks, millisel alusel nõutakse sellise hoiu eest tasu. Toimikus olev tabel(t.lk. 14-18) puudutab vaid 24.04.2003 seisu ja sellega ei võetud mingeid kohustusi. Aktidele alla kirjutanud I. K.al, O. S. ja E. V. puudusid volitused riigi nimel kohustuste võtmiseks (I. K.a ütlused tl 419). Isegi, kui selline võlakohustus oleks võetud, ei omaks see õiguslikku tähendust (3-2-1-34-04). Kõik need väited ja tõendid jättis kohus tähelepanuta. Hageja peab vastavalt TsMS § 230 lg 1 tõendama lepingu sõlmimist konkreetsetel tingimustel ja selle alusel teenuse (sh valveteenuse) osutamist. Tasuline võib olla teisaldamisteenus, hoiu ja valveteenus. Mingit alust ei ole nõuda tasu sõiduki paigaldamise eest. Riigikohus leiab, et kui teisaldamisfirma paigutab sõiduki tasulisse parklasse ja riigil politsei kaudu puudub parklaga leping, esineb õigussuhe politsei ja teisaldamisfirma vahel ja teisaldamisfirma ja parkla vahel, mitte politsei ja parkla vahel (3-3-1-64-03; p 13). Seega, kui AS Favora viib sõiduki AS GSG parklasse, on leping sõlmitud AS Favora ja AS GSG vahel. Kohus omistas kõik lepingud kostjale. Otsuses ei väideta, et teisaldaja (Favora, Micro Autolammutus, Taunest) sõlmisid hoiulepingud kostja esindajana. Kohus ei tuvastanud, et akt oleks leping. Akt, mis käsitleb haldusõigusrikkumise või väärteomenetluse käigus äravõetud auto kõrvaldamist liiklusest, ei saa olla leping, kuna selles ei ole tsiviilõiguslikku tahteavaldust (TsÜS § 67). Teisaldamise ja paigaldamise aktidest, tasutingimusi ei nähtu. HÕS § 240 lg 5 ja LiiklS § 202 lg 7 ja nende alusel vastuvõetud Vabariigi Valitsuse määrused ei ole asjakohased. Nimetatud määrustega määratakse kostja ja kolmanda isiku

– mootorsõiduki juhi, omaniku või valdaja õigussuhte elemendid ning neid määrusi ei ole võimalik kohaldada hageja ja kostja vahelises väidetavas hoiusuhtes. Kuni 31.08.2002 kehtinud HÕS § 240 lg 5 sätestas juhi kohustuse hüvitada mootorsõiduki valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulud. Analoogne on ka LiiklS § 202 lg 7 sõnastus alates 01.09.2002. Seega, nii seadusest, kui alamalseisvatest aktidest tuleneb vaid kuluhüvitis juhi poolt, kostja suhtes need määrad ei kehti. HÕS § 240 lg 5 tekib tasu maksmise avalik-õiguslik suhe teisaldatud mootorsõiduki juhi ja kostja vahel ning see õigussuhe ei mõjuta kostja ja hageja vahelist väidetavat hoiusuhet. Riigikohus leidis lahendis 3-3-2-64-03, et lepingu puudumisel on välistatud politsei tsiviilõigussuhe parklaga, kui ta sõlmis vaid teisaldamislepingu. Parklal on tsiviilõigussuhe teisaldajaga. HÕS § 240 lg 5 ja LiiklS § 202 lg 7 kohaselt on mootorsõiduki juht kohustatud kostjale hüvitama üksnes reaalselt kantud kulutusi, kuid mitte üle Vabariigi Valitsuse määruses sätestatud maksimummäära. Puudub kokkulepe, et pooltevahelisele õigussuhtele kohaldataks HÕS § 240 lg 5 ja LiiklS § 202 lg 7 ega nende sätete alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse üldakte. Tasuküsimus on tekkinud sõidukite osas, mida ei ole juhid välja lunastanud nende madala väärtuse tõttu. Hageja kulusid ei tõendanud ja kulunõuet ei esitanud. Väär ja tõenditele mittetuginev on kohtu väide, et ei ole vaidlust, et sõiduki omanikud tasusid alati Vabariigi Valitsuses kehtestatud määrade maksimummääras. Selles osas puuduvad tõendid. Kostja ei väitnud, et ta nõudis juhtidelt kuluhüvitist (sh maksimummääras või et ta oleks näinud dokumente, mis vormistati juhi või parkla vahel). Sellise kokkuleppe puudumise osas kuulati üle tunnistajad, kelle ütlusi otsuses ei kajastatud (Koemets, Kirsipuu tl 411tl 419, 424, 416). Kui hageja väitis, et omanikud tasusid parklale maksimaalmääras, pidi ta seda tõendama (mis ei saa tõendada tasukokkulepet hageja ja kostja vahel). Puuduvad tõendid, et kostja oli teadlik juhi ja parkla vahelistest arveldustest. Kohtuotsuse kontseptsioon on asjakohatu, kuna lepingu formeerumiseks poolte vahel pidid tahteavaldusi vahetama hageja ja kostja, mitte juht ja parklaoperaator. Tabelid ei asenda lepingut. Tabelid (ainsad määratletud tõendid, mida kohus nimetas), mis fikseerisid sõidukite paiknevuse hageja parklas Reolas, ei tõenda ühegi konkreetse lepingu sõlmimist ega maksetähtaegade saabumist. Viidatud tabel ei ole TsMS § 229 kohaselt tõendiks. AS G.S.G poolt sõidukite paigutamine hageja parklasse Reolasse saab tähendada aktidega vastuolus olevat hoidu AS G.S.G ja hageja vahel, mille eest kostja ei vastuta. Samas põhineb Reolas hoiul kogu kohtuotsuse rahaline arvestus. Kohus möönis, et Reolas hoidmise kulud on madalamad, ent kohaldas ikkagi ilma seadusliku ning lepingulise aluseta neid maksimumtasusid, mis ei kehti kostja suhtes. Kohus ignoreeris kostja väidet, et tabelis toodud arvutuslik alus on mittejärgitav, kuna ei ole seotud konkreetsete lepingute sõlmimisega konkreetsetel tingimustel konkreetsete täitmistähtaegadega ja vaikivad Reola suhtes. Selgusetuks jääb iga konkreetse sõiduki suhtes hinnakokkulepe ja hoiutasu arvutamise alus ja metoodika. TsK § 165 lg 1 kohaselt loeti leping sõlmituks, kui poolte vahel oli saavutatud kokkulepe kõigis selle olulistes punktides. Selles osas otsus vaikib ja puuduvad tuvastatud asjaolud (kohus ei väida ka, et tehing sõlmiti nt lahtistel tingimustel). Hageja võib olla teisaldaja vaid 58 juhul ja ta ei ole ühelgi juhul hoidja, kuid selleks peaks ta tõendama kulusid. Hoidja on enamikul juhtudel AS G.S.G. Hageja esitas hagi lepingupoolena, ent kohus leidis, et pigem on nõue saadud nõudeloovutuse teel. Hoiukohustust ei olnud võimalik vastuolus haldusaktidega üle anda. Hagi piirid ei võimaldanud arutada nõudeloovutuse teel omandatud nõuet. Vastavalt TsMS § 3 on hagejal õigus kohtusse pöörduda üksnes oma õiguste ja vabaduste kaitseks. Hageja peab vastavalt TsMS § 230 tõendama võlasuhet enda ja kostja vahel. Otsuse viited 17.11.2000 rendilepingule (tl 151) on asjakohatud. Rendileping ei muuda hoiu- või teisaldamislepingu poolt. Kostja ei ole hagejaga hoiusuhtesse astunud. Toimiku leheküljel 158 olev sõidukite üleandmist puudutav dokument ei asenda lepingu poolt. Toimikus olev tekst(

lk.155) „annab üle sõiduautod ja sellega seotud õigused“ ei tähenda rahaliste nõuete loovutamist. Tunnistajad ei olnud teadlikud sellisest loovutusest või lepingupoole muutumisest. Lepingus ei ole tahteavaldust loovutada konkreetsetest lepingutest tulenevad rahalised nõuded hagejale. Lepingu (sh hoiu- või töövõtulepingu) poolt sai muuta või lepingulisi kohustusi üle anda kolmepoolse lepingu alusel (TsÜS § 60 lg 2). Selline kolmepoolne imperatiivses kirjalikus vormis sõlmitud leping puudub. Mittekirjalik leping oleks vastavalt TsÜS § 93 lg 1 tühine. Kui rendileping oleks kehtiv, ei mõjutaks see väidetavat pooltevahelist töövõtu ja hoiusuhet. Võimalik AS G.S.G ja hageja vaheline leping ei loo lepingupooleks mitteolevale kostjale kohustusi (3-3-1-64-03). Hageja seaduslik esindaja S. Kitsing väitis paljasõnaliselt, et AS GSG olevat “kogu äri” loovutanud hagejale, kes olevat üle võtnud kogu majanduse (tl 411). Tõendid selle kohta puuduvad. Sellised tõendid oleksid vastuolus teisaldamise- ja hoiuleandmise aktidega, kuna need nimetavad peaasjalikult AS-i G.S.G, Micro Autolammutust ja teisi, mis on iseseisvad juriidilised isikud. Politseitöötajad I. K. ja M. K. (tl. 419-424) välistasid enamalt jaolt hoiusuhte hagejaga ja nimetasid lepingupoolena AS G.S.G parklat. Autojuhid arveldasid AS-iga G.S.G. J. Š. (tl 416) välistas samuti hageja väited. Rendilepingu lisa on õiguslikult sisutühi. Kohus aktsepteeris Tallinna Ringkonnakohtu otsuse seisukohta, et esimese astme kohus peab tuvastama, millal iga üksik hoiuleping sõlmiti, milliseks tähtajaks ja milline hoiutasu on jäänud iga üksiku lepingu puhul maksmata. Samuti tulenes nimetatud lahendist, et tuleb tuvastada, kus asus üks või teine sõiduk faktiliselt hoiul. Kohus seda nõuet ei järginud. Kuna puudub põhinõue, ei ole alust nõuda ka viivist. Kohtu viivisearvestus on arusaamatu, kuna otsusest ei nähtu konkreetseid maksetähtaegu, mis on võimatu konkreetsete lepingute kirjeldamiseta ja tuvastamiseta. Kuivõrd kajastamata on konkreetsete lepingute sõlmitus, lepingukohased maksetingimused, viited tõenditele ja maksetähtajad, on asjakohatu rääkida võlakohustuse täitmisega viivitamisest. Kuna kohus ei tuvastanud maksetähtaegu, on võimatu teostada menetlusõigusi võimalike aegunud nõuete suhtes. Isegi kui põhisumma oleks tõendatud, palus kostja alternatiivselt viivise mittekohaldamist või selle olulist vähendamist. Hageja, kes tegutses majandustegevuses, ei andnud mõistlikku seletust, miks ta ei esitanud alates 1996.a kostjale ühtegi arvet, millega oleks võimalik saada ülevaade nõude alusest ja suurusest ja mille maksmisega saaks kostja olla viivituses. Kohus ei analüüsinud poolte käitumist ega võtnud arvesse hageja käitumist vastuolus hea usu põhimõttega, mistõttu on hageja õiguse viivistele minetanud. Apellandi alternatiivtaotluseks oli põhisumma tõendatuse korral mitte kohaldada viivist või seda oluliselt vähendada. Hagejale ei ole kahju tekitatud. Riik on avalikõiguslik isik, kes ei ole planeerinud selliseid summasid hageja rikastamiseks. Viivisesumma ilmselge ebaproportsionaalsus annab vähendamise aluse. Kohus eiras TsMS § 442 lg 8 ja jättis kostja väidetele vastamata. Kostja palus hinnata maakohtu poolt hindamata jäetud tõendite (eeskätt tunnistajate ütluste, teisaldamise ja paigaldamise aktide) hindamist, ebaobjektiivselt hinnatud tõendite ümberhindamist ja asjaolude tuvastamist kooskõlas TsMS § 652 lg 3 p-ga 1, samuti hinnangut kostja esitatud faktiliste ja õiguslike väidete suhtes, kuivõrd maakohus ei arvestanud enamike kostja esitatud asjaoludega. Kohus kajastas kostja positsiooni meelevaldselt. Kostja tugines mitte vormiveale vaid tehingu tõendamatusele. Kohus ei mõistnud kostjalt menetluskulusid välja, vaid määras selle jaotise, mis ei ole endise TsMS-i alusel võimalik. Kuna hageja ei esitanud selles osas apellatsiooni, vastuapellatsiooni ega maakohtule taotlust täiendava otsuse tegemiseks, ei ole käesolevas menetlusstaadiumis võimalik esimese astme kohtu menetluskulusid kostjalt hageja kasuks välja mõista. Vastus apellatsioonkaebusele Aktsiaselts GEFI ei nõustunud apellatsioonkaebuse põhjendustega ja palus jätta selle rahuldamata. Vastuväidete kohaselt lepinguliste suhete olemasolu üle ei saa olla vaidlust, lepingud on sõlmitud iga auto suhtes eraldi ning politseiametnikel oli volitus hoiu- ja teisaldamisteenust tellida.

Kolleegium leiab, et hageja poolt teisaldamisteenuse osutamisel on ka veolepingu tunnused TsK § 378 tähenduses. TsK § 378 lg 1 järgi veose veolepingu järgi kohustub transpordiorganisatsioon (vedaja) saatja poolt temale usaldatud veose toimetama sihtpunkti ja selle välja andma veose vastuvõtmiseks volitatud isikule (saajale), saatja aga kohustub veose veo eest tasuma kindlaksmääratud tasu. LiiklS § 202 lg 3 p 4 järgi sõiduki valvega hoiukohta paigutamise kohta koostatud aktis tuli ära näidata hoiukoha aadress, kuhu sõiduk paigutatakse. Seega kostja volitatud esindaja politseiametnik pidi ära näidama sihtkoha, kuhu tuli sõiduk kui veos vedada, ja seda korraldust tuli vedajal täita. Nii töövõtuleping kui veoleping on tasulised lepingud. TsK § 162 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt kohustuse täitmist, so teisaldamistasu maksmist. Poolte vahel tekkis vaidlus teisaldamisteenuse tasu osas. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on olnud teisaldajaks 112 sõiduki osas, millest tulenevalt on ta õigustatud nõudma teisaldamistasu nimelt tema poolt osutatud teenuse eest. Kolleegium nõustub apellandiga, et Vabariigi Valitsuse määrused 26.11.1996 nr 300, 06.12.2000 nr 404, 16.05.2001 nr 166 „ Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise kord ja määrad“ ei ole otse kohaldatavad pooltevahelisele õigussuhtele. Puudub aga õigusakt, mis reguleerib olukorda, kui mootorsõiduki omanik, valdaja ei tule teisaldatud mootorsõidukile järele. Kolleegium nõustub vastustajaga, et sel juhul on rakendatav TsMS § 233 lg 2 põhimõte ning kohtul oli õigus määrata, milline võiks olla mõistlik tasu. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hageja on õigustatud saama teisaldamise eest tasu riigilt ning leiab, et hageja poolt nõutud teisaldamistasu tuleb lugeda mõistlikuks tasuks. Hageja põhistas, miks ta nõuab nimelt antud suuruses teisaldamistasu. Maakohus on teisaldamistasu rahuldanud põhjendatult osaliselt 59 800 krooni osas ning nende sõidukite osas, mille teisaldajaks oli hageja. Kolleegium nõustub maakohtuga ning ei korda otsuses olevaid seisukohtu tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6. Järgnevalt analüüsib kolleegium hoiutasu nõuet. Kolleegium nõustub maakohtuga, et hagis märgitud teisaldatud sõidukite asumine hageja parklas Tartumaal Reolas on tõendamist leidnud OÜ Autoeksperdi Grupp 20.06.2003 õiendiga nr 2- 913 (Ikd.lk.25) ja Tartu Politseiprefektuuri nimekirjaga AS GEFI parklasse toimetatud sõidukite kontrollimise kohta 2002. aastal (Ikd. lk.14-23). Samas ei saa teisaldatud sõidukite asumine hageja parklas tõendada hoiulepingu sõlmimist riigi ja hageja vahel. Toimiku materjalide kohaselt hagis toodud 48 sõiduki puhul oli teisaldajaks teine äriühing ning teisaldamisaktide kohaselt tuli sõidukid toimetada AS G.S.G. parklasse, mitte hageja parklasse. Riigikohtu halduskolleegium asus 20.10.2003 otsuses nr 3-3-1-64-03 seisukohale, et politseiprefektuur on haldusorgan ning liiklusest kõrvaldatud sõidukite teisaldamise ja parkimise korraldamine on avalik ülesanne, mille tagamiseks võib avalik võim sõlmida nii halduslepinguid kui ka tsiviilõiguslikke lepinguid. Hoiusuhe saab tekkida Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) ning tasulise parkla teenust osutava isiku vahel. Samale seisukohale asus Riigikohtu tsiviilkolleegium 01.11.2006 tsiviilasjas nr 3-2-1-87-06, leides et sõiduauto paigutamisel parklasse täidab riik LS §-s 59 sätestatud kohustust ning võib tekkida tsiviilõiguslik suhe hoiulepingu alusel riigi ja parkla omaniku vahel. Kolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et pooltevaheline hoiuleping on tasuline ning hagejale kui äriühingule ei saa panna majanduslikku riski, kui sõidukitele ei tulda järele ja hoiutasu ei maksta. Kostja kui hoiuleandja on kohustatud TsK § 172 ja § 424 lg 1 järgi hüvitama hoidjale hoiutasu. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et politseiametnikel oli seadusest tulenev volitus kõrvaldada mootorsõiduk liiklusest ning korraldada sõiduki teisaldamine tasulisse parklasse ning sõlmida teisaldamis- ja hoiuleping, selleks andis õigusliku aluse HÕS § 240 ja LiiklS § 202..

Asjaolu, et poolte vahel oli kirjalikult kokku leppimata teisaldamis- ja hoiutasu suuruses ja hoiutähtajas, ei tähenda lepingu puudumist. Seega oli maakohtul oluline tuvastada, kas poolte vahel oli hoiuleping kõigi sõidukite osas, mis asusid Tartumaal Reola parklas, ning kas hageja poolt esile toodud hoiutasu arvestuse alus on kohaldatav. Apellant vaidlustab poolte vahel hoiulepingu olemasolu, tuginedes asjaolule, et hagejal puudus õiguslik alus toimetada sõidukeid ilma politseiameti korralduseta Reolasse. Kolleegium nõustub apellandi seisukohaga, et hageja oli õigustatud teisaldama politsei korraldusel teisaldamisele kuuluvad sõidukid teisaldamisaktides ja sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktides märgitud parklatesse. Õige on, et suuremas osas oli selleks parklaks näidatud AS G.S.G. parkla, mis asub aadressil Tartu Ravila 63. Asjaolu, et Politseiametil oli sõidukite teisaldamise osas kokkulepe AS-ga GEFI ja hoiu osas ASga G.S.G., tõendavad tunnistajatena üle kuulatud I. K.a, M. K., J. Š.i ütlused. Lõuna Politseiprefektuuris komissarina ametis olnud I. K. andis ütlusi, et teisaldamiseks ja parklas hoidmiseks ei sõlmitud eraldi lepinguid, kuid AS GEFI teostas teisaldamist, hoiuteenust osutas AS G.S.G. AS G.S.G Politseiametile mingeid nõudeid ei esitanud. AS-ga GEFI puudus kokkulepe hoiu osas (II t.lk.419-420). Tunnistaja M. K., kes töötas Politseiametis, ütluste kohaselt osutas hageja ainult teisaldamisteenust, parkimisteenust osutas AS G.S.G, kuhu ka sõiduki omanikud tulid teisaldatud mootorsõidukitele järele ja maksid hoiutasu. AS GEFI hoiuteenust ei osutanud (II lk. 424-425). Tunnistaja J. Š., AS G.S.G. personalijuhi, ütluste kohaselt teostasid teisaldamist paljud firmad, sealhulgas ka hageja. Sõidukid toodi nende territooriumile ning sõidukite hoidjaks oli AS G.S.G., kes korraldas ka hoiutasu võtmist sõidukite omanikelt. Politseile arveid ei esitatud ning rahalisi nõudeid hagejale üle ei antud (II kd. lk. 416-417). Nimetatud tunnistajate ütlusi selles, et politseiametnik suunas teisaldatud autod nimelt AS G.S.G. parklasse, tõendavad toimikus olevad sõiduki valvega hoiukohta paigutamise aktid (II kd lk. 253310). Asjaolu, et enne 2000.a. lõppu maksis juht teisaldamise eest hagejale ja hoidmise eest AS-le G.S.G, ei eitanud ka hageja seaduslik esindaja S. Kitsing (II kd. lk. 413). Ka hageja poolt esitatud 17.11.2000 kokkulepe tõendab, et AS-l G.S.G olid hoiul sõidukeid. 17.11.2000 mitteeluruumi rendilepingu kohaselt andis AS G.S.G. hagejale rendile Tartu Ravila 63 asuvad mitteeluruumid ja territooriumil asuva parkla (Ikd.lk.151). Kolleegium nõustub apellandiga, et tõendid ettevõtte ülevõtmise kohta puuduvad. Samal kuupäeval vormistati AS G.S.G ja AS GEFI vahel kokkulepe, mille kohaselt andis AS G.S.G. hagejale kõik parklas asuvad sõidukid ja sellega seotud õigused ja kohustused (I kd.lk.158). Maakohtu seisukoht on õige, et seadus ei keela loovutada hoiutasu nõuet, kuid jättis seejuures tähelepanuta, et eelnimetatud kokkuleppele ei ole lisatud sõidukite nimekirja ega hoiuvõla arvestust. Seega nimetatud dokumentaalne tõend ei tõenda, milline hoiutasu võlgnevus üle anti. Kolleegium nõustub apellandiga, et hoiulepingute üleandmiseks pidi olema hoiuleandja nõusolek, mille olemasolu ei ole tõendamist leidnud. Nimetatud tõenditest ilmneb, et kuni 17.11.2000 rendilepingu sõlmimiseni ei saanud hageja osutada hoiuteenust Tartus Ravila 63, sest parkla valdajaks oli AS G.S.G. Kolleegium nõustub apellandiga, et hageja poolt esitatud tabel ei tõenda pooltevahelise hoiusuhte olemasolu. Selleks tuli analüüsida esitatud tõendeid. Apellandi väide on õige ka selles, et politsei poolt koostatud aktid on puudulikud ning neis puudub märge, millal ja kes sõidukid hoiule võttis. Kolleegium asub seisukohale, et pooltevahelise hoiulepingute olemasolu saab pidada usaldusväärseks nende teisaldatud sõidukite osas, mis anti hoiule Tartus Ravila 63 asuvasse parklasse pärast 17.11.2000, mil hageja rentis eelnimetatud parklat ning AS G.S.G ei saanud

Kokku 88 319 hoiupäeva, sellest : perioodil kuni 16.12. 2000- 6438 ööpäeva, perioodil 17.12.2000 kuni 20.06.2003 33 941 ööpäeva, perioodil 21.06.2003 kuni 05.04.2006- 47 940 ööpäeva. Arvestades ööpäevas hoiutasuks 40 krooni, on hoiutasuks kokku 3 532 760 (88 319 x 40) krooni, mis kuulub hageja kasuks kostjalt väljamõistmisele. Ülejäänud sõidukite osas on hageja tõendanud, et tabelis märgitud sõidukid asuvad tema parklas Tartumaal Reolas, kuid see ei tõenda hoiulepingu sõlmimist kostjaga. Kuivõrd hageja taotleb kostjalt hoiutasu väljamõistmist tulenevalt hoiulepingust, siis ei ole võimalik hagi esitatud alustel rahuldada nõudes oleva 113 sõiduki osas. Õige on, et hageja ei võinud ilma kostja nõusolekuta viia teisaldatud sõidukeid teise hoiukohta, kui see oli märgitud politseiametniku aktis, kuid see ei ole hagi rahuldamata jätmise aluseks. Oluline on, et poolte vahel tekkis hoiusuhe ning hageja on täitnud sõidukite hoiu kohustust. Apellant leiab, et hageja rikkus hea usu põhimõtet ning ei ole esitanud arvet, millest oleks võimalik saada teavet hindade kohta. Seega on hageja kaotanud õiguse esitada hoiutasu nõuet. Kolleegium leiab, et hea usu põhimõtet peavad järgima mõlemad lepingu pooled. Õige on, et toimikus puudub arve, mis on eelnevalt esitatud kostjale, kuid hageja seaduslik esindaja S. Kitsing kinnitas, et ta teatas 2001.a. Politseiametile, et soovib hoiutasu saada (t.lk.413-414). Hoiutasu ei makstud ning kostja ei võtnud midagi ette, et korraldada teisaldatud sõidukite äriviimist hageja parklast. Hoiulepinguid ei ole kostja lõpetanud kuni käesoleva ajani, kuigi hagi on menetluses juba alates 27.06.2003. Seega apellandi väited ei võimalda jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, küll aga annavad aluse otsuse osaliseks tühistamiseks. Arvestades eeltoodut kuulub põhinõude osas hageja kasuks väljamõistmisele 3 592 560 krooni, sellest teisaldamistasu 59 800 krooni ja hoiutasu 3 532 760 krooni. Viivise nõue Hageja taotles viiviste väljamõistmist alates 20.06.2003 kuni põhinõude rahuldamiseni. Viivise nõude arvestuse perioodi ei ole apellant vaidlustanud. Apellant leiab, kuivõrd puudub põhinõue, siis ei saa olla ka kõrvalnõuet. Lisaks sellele on hageja jätnud arve esitamata, mistõttu taotleb alternatiivselt viiviste vähendamist. Kolleegium nõustub maakohtuga, et viiviste arvestamisel tuleb kohaldada VÕS § 94 lg 1 ja § 113 lg 1 sätteid ning leiab, põhinõude suuruse muutumisel väheneb ka viivise suurus ning viivise arvestus seisuga 4.03.2009 (incl) on alljärgnev: Viivise võlgnevus hoiutasu osas

muutuda. Nii on alates 01.07.2008 ja 01.01.2009 selleks intressimääraks 9,5%. Seega tuleb TsMS § 367 järgi välja mõista hageja kasuks ringkonnakohtu otsuse tegemisest 05.04.2009 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 ja § 94 lg 1 järgi arvestatav viivis. Menetluskulu jaotus Maakohus on jätnud menetluskulud kostja kanda, kuid on jätnud tähelepanuta, et tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 järgi enne 01.01.2006 alustatud menetluse puhul tuli kohaldada menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut, mis tähendab, et kohtuotsuses tuli kindlaks määrata väljamõistetav menetluskulu. Seega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi menetluskulude jaotamise osas. Hageja taotles kohtukulu väljamõistmist õigusabi eest 264 400 krooni ja riigilõivu 365 340 krooni (t.lk. 622-630). Apellandi väide on ekslik, et kuivõrd maakohus hageja kasuks menetluskulu välja ei mõistnud ning vastustaja seda ei vaidlustatud, siis puudub apellatsioonimenetluses alus hageja kasuks menetluskulusid välja mõista. TsMS § 656 lg 1 järgi, kui menetlusõiguse normi rikkumine puudutab lahendi seda osa, mille peale ei kaevatud, siis otsustab ringkonnakohus, kas otsuse see osa tühistada. Kolleegium leiab, et apellatsioonimenetluses on võimalik kõrvaldada menetluskulu jaotamise osas esinenud puudus. Apellandi Eesti Vabariigi kohtukulude arvestuse kohaselt moodustab õigusabikulu kokku 241 971 krooni, sellest esimese astme kohtus 197 633 krooni ja teise astme kohtu õigusabikulu eest taotleb apellant 44 338,50 krooni väljamõistmist. Menetluskulu arvestus on lisatud. Kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 järgi poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Nii hageja kui kostja osas peab kolleegium võimalikuks välja mõista õigusabi eest mõlema kasuks 241 971 krooni, mis ei ületa TsMS § 61 lg 1 p-s 1 sätestatud määra. Riigilõivu on hageja maksnud põhinõudelt ning on õigustatud nõudma kostjalt menetluskuluna riigilõivu TsMS § 60 lg 1 järgi võrdeliselt hagi rahuldatud osaga, mis moodustab põhinõudest 16 881 080 krooni 21,2 % (s.o. 3 592 560 kr), seega 365 340 krooni puhul 77 452,08 krooni. Tasaarvestades poolte vastastikused menetluskulude nõuded, tuleb hageja kasuks välja mõista menetluskulu 77 452,08 krooni.

Kohtulahend

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

Kohtulahend

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

TOYOTA

HONDA

TOYOTA

DATSUN

DATSUN

TALBOT

DATSUN

VOLVO

DATSUN

MAZDA

HONDA

MAZDA

DATSUN

DATSUN

MITSUBIS

DATSUN

DATSUN

HONDA

DATSUN

HONDA

BMW 318

MAZDA

TOYOTA

PEUGEOT

HONDA

ROMEO

XXXXXX,

TOYOTA

HONDA

TOYOTA

DATSUN

9/14. FORD

10/15 DATSUN

12/20 DATSUN

13/25 VAZ

14/28 VAZ

15/31 HONDA

16/34 M412

XXXXXX

XXXXXX

XXXXXX

XXXXXX

XXXXXX

XXXXXX

M 408

MITSUBISHI

DATSUN

M 408

43/99 PEUGEOT

44/100 MURAVEI

46/110 VOSHOD

47/112 VAZ