Võlaõigus › Muud lepingud teenuste osutamiseks

menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

Hageja on lepingud sõlminud kostjaga ning lepingulised õigused ja kohustused kehtivad hageja ja kostja vahel. Ka tasu maksmise osas kehtivad õigused ja kohustused hageja ja kostja vahel. Lepingu pooleks olev kostja on kohustatud teisaldamis- ja hoiulepingu alusel tasuma hagejale, sõiduki omanik, juht või valdaja seevastu on kohustatud tasuma seaduse alusel tekkinud suhte põhjal kostjale teisaldamis- ja hoiutasu. Üksnes sõiduki kiirema kättesaamise hõlbustamiseks võimaldavad HÕS ja liiklusseadus (LS) sõiduki omanikul, juhil või valdajal tasuda teisaldamis- ja hoiutasu riigi eest ettevõtjale, kes sõlmis lepingu riigiga. Sel moel tasub sõiduki omanik, juht või valdaja kolmanda isiku eest teisaldajale ja hoidjale ning täidab ühtlasi ka seaduse alusel tekkinud hoiusuhtel põhineva teisaldamis- ja hoiutasu maksmise kohustuse riigi kui hoidja ees. Vastavalt kõnesolevate lepingute sõlmimise ajal kehtinud TsK § 420 lõikele 4 saab hoiulepingu alusel makstava tasu suuruse määrata seaduse või lepinguga. Ka teisaldamistasu suurus võib tuleneda õigusaktidest. Käesoleval juhul on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud kuni 1. septembrini 2002. a. kehtinud HÕS § 240 lg. 5 alusel antud Vabariigi Valitsuse määrustega (26. novembri 1996. a. määrus nr. 300, 6. detsembri 2000. a. määrus nr. 404 ja 16. mai 2001. a. määrus nr. 166). Alates 1. septembrist 2002. a. on teisaldamistasu (puksiirauto tellimise ja sõiduki hoiukohta toimetamise tasu) ning hoiutasu suurus sätestatud LS § 202 lg. 7 alusel antud Vabariigi Valitsuse 27. augusti 2002. a. määrusega nr. 279. Hagejal on õigus nimetatud määrustega kehtestatud määras teisaldamis- ja hoiutasu saada. Kuni 16. detsembrini 2000. a. oli teisaldamise ja puksiirauto tellimise hind 600 krooni ja alates 17. detsembrist 2000. a. 400 krooni. Iga sõiduki hoiustamise eest nõudis hageja tasu 120 krooni päevas (kuni 16. detsembrini 2000. a.) ja alates 17. detsembrist 2000. a. 40 krooni päevas vastavalt kohtule esitatud tabelile sõidukite teisaldamise ja parklasse paigutamise aja kohta. Teisaldamistasu suurus on kokku 85.200 krooni ja hoiutasu suurus kokku 10.353.080 krooni (42.094 hoiupäeva eest tasumääraga 120 krooni ja 132.545 hoiupäeva eest tasumääraga 40 krooni). Kostjaga sõlmitud lepingutes ei ole kokku lepitud tähtaegades, millal maksmise kohustus tuleb täita. Arvestades lepingute objektide suurt hulka, on põhjendatud ja mõistlik tasu maksta vähemalt kord poolaastas (võlaõigusseaduse (VÕS) § 82 lg. 3). Vastasel juhul peaks hageja täitma põhjendamatult pika aja jooksul oma kohustusi selle eest tasu saamata. Kostja ei ole hageja ees tasu maksmise kohustust mõistlikult vajaliku aja jooksul täitnud ning tasunõue on seega sissenõutav. Kostja põhivõlg 10.353.080 krooni on alates 21. juunist 2003. a. kuni 5. aprillini 2006. a. kasvanud 6.528.000 krooni võrra (hageja osutab hoidmisteenust 160 sõiduki osas, hoiupäeva hinnaga 40 krooni auto kohta). Kostja võlg kasvab iga päevaga 6400 krooni võrra. Lisaks on kostjal tekkinud ka viivisevõlg, mis seisuga 5. aprill 2006. a. on kokku 3.215.507, 50 krooni. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduses esitatud õiguslikud põhjendused ei vasta vaidlusaluste suhete ajal kehtinud materiaalõigusele. Vaadeldaval juhtumil ei ole tegemist tüüpilise eraõigusliku suhtega ning pooltevaheline õigussuhe ei vasta tavapärase eraõigusliku hoiulepingu tingimustele. Kirjalikke hoiulepinguid poolte vahel sõlmitud ei ole. Sõidukite teisaldamiseks ja hoiukohta paigutamiseks otsuseid teinud liikluspolitseinikel puudus riigi volitus eraõiguslikku suhtesse astumiseks, vaid nad andsid haldusakte avaliku võimu kandjana. Pooled ei ole saavutanud kokkulepet hoiutasus ega hoiutähtajas. Hagi arvutuslik alus ei ole jälgitav ja hageja ei ole tõendanud vara hoidmist konkreetsel ajavahemikul ega seda, millest tuleneb tema õigus nõuda hoiutasu maksimaalmääras. Poolte vahel eraõigusliku suhte tekkimisele räägib vastu hageja väide, et tegemist on hoiuga seaduse alusel, mida hagiavaldusest nähtuvalt reguleerisid sõidukite parklasse

teisaldamise ajal Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrused. Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1996. a. määrusest nr. 300 tuleneb üheselt, et politseiasutusele ja selle kaudu riigile ei ole pandud tasumise kohustust. Hoiukohta toimetamise ja hoidmise kulud pidi tasuma juht, omanik või valdaja. Hageja pidi arvestama, et sõiduki hoiulevõtmisel kohaldatakse Vabariigi Valitsuse 26. novembri 1996. a. määruse sätteid ja hoiule toimetamise ning hoidmise eest tasub sõiduki juht, omanik või valdaja. Seda võib nimetada hoiusuhte oluliseks tingimuseks. Puudus kokkulepe, et riik tasub hoidjale kulud ja sellist esialgset kokkulepet ei ole muudetud. Hageja tegevusest nähtub, et ta ka aktsepteeris sellist õigusnormide tõlgendust ega esitanud aastate jooksul nõudeid riigi vastu. Hageja ei olnud vaadeldaval perioodil vaidlusaluste sõidukite ainsaks hoidjaks. Tartu Politseiprefektuurile teadaolevalt toimetas hageja sõidukid küll parklasse, kuid parkla Tartu linnas Ravila 63a kuulus AS-ile G. S. G., kes kuni 2000. a. ka sõidukeid hoidis. Selline asjaolu nähtub ka sõidukite teisaldamisaktidest. Selleks ajaks, kui hageja sõidukeid hoidma asus, oli AS G. S. G. parklasse toimetatud üle 100 sõiduki. Tartu Politseiprefektuurile ei ole esitatud lepinguid ega teda muul viisil informeeritud, et hoidja oleks Tartu Politseiprefektuuri nõusolekul vahetunud või oleks nõue AS-i G. S. G. poolt hagejale loovutatud. Vabariigi Valitsuse 6. detsembri 2000. a. määrusega kinnitatud ja 16. detsembril 2000. a. kehtima hakanud „Mootorsõiduki lähimasse valvega hoiukohta või politseiasutusse toimetamise ning seal hoidmise ja valvamise kulude hüvitamise korra ja määrade “ § 1 lg. 2 nägi ainsana viidatud määrustest ette, et mootorsõiduki toimetamise, hoidmise ja valvamise kulud tasub selle tellinud asutus sõiduki ümber paigutanud ja seda hoidnud ettevõtjale. Sõiduki juht, omanik või valdaja hüvitab tellijale eelnimetatud kulu. Nimetatud määruse kehtivuse perioodil 16. detsembrist 2000. a. kuni 23. maini 2001. a. toimetati hoiukohta üle 80 sõiduki, mille eest on sõiduki juht, omanik või valdaja tasunud. Seniajani on hoiule jäänud mõni üksik mootorsõiduk, mille omanikuga on raskendatud ühenduse saamine. 6. detsembri 2000. a. määruse kehtivuse perioodil teisaldatud sõidukite eest on võimalik tasuda juhul, kui hoidja on täitnud hoiutingimusi. Kui tegemist on hoiulepinguga, siis on hageja kohustatud tagastama hoiulevõetud vara hoiulevõtmise momendi seisundis, lepinguga ettenähtud seisundis või seadusega ettenähtust mitte madalama kvaliteediga seisundis. Kostja andmetel ei ole hageja sõidukeid tavapäraselt hoidnud ja taganud hoiu nõuetekohast kvaliteeti. Esimese astme kohtu otsus

teisaldamise või hoiustamise episoodi suhtes lepingu sõlmimine, s. h. oluliste tingimuste (hind) ja volituste osas ning täitmine. Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja uue otsusega jätta hagi rahuldamata või saata tsiviilasi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kaebuse kohaselt ei vasta kohtuotsus TsMS § 442 lg. 8 kõige elementaarsematele nõuetele. Otsuses puudub tõendite analüüs, otsuses ei ole viidatud ühelegi apellandi poolt nimetatud tõendile ja otsusest jääb vale mulje, nagu tunnistajaid ei oleks üldse üle kuulatud. Vaidlustatav otsus ei rajane tõenditel ja ka materiaalõigus on jäetud kohaldamata. Maakohus ei ole välja toonud arvutuslikku alust ja jääb arusaamatuks, kust saadi summa 20.096.587, 50 krooni. Viivisearvestus jääb arusaamatuks, kuna kuskilt ei tulene maksetähtaegu. Kõik apellandi väited selle kohta, et isegi kui hagi kuuluks rahuldamisele, siis on viivis ilmselt ebamõistlik, on jäetud tähelepanuta. Tähelepanuta jäeti ka apellandi väited, et kohus oleks saanud uuel arutamisel kõrvaldada vaid menetlusvead, ent mitte arutada uut viivisenõuet. Kuna otsuses ei ole tuvastatud ühegi maksetähtaja saabumist, siis ei saagi viivise osas otsus olla põhjendatud. Maksetähtaegade tuvastamine saaks olla võimalik vaid sõlmitud lepingute ja lepingutingimuste väljatoomisega. Kuna kajastamata on nii konkreetsete lepingute sõlmitus kui ka lepingukohased maksetingimused ja maksetähtajad, siis on asjakohatu rääkida võlakohustusega täitmisega viivitamisest. Kuna kohus ei ole tuvastanud maksetähtaegu, siis on võimatu teostada menetlusõigusi võimalike aegunud nõuete suhtes. Kohtuotsusest võib aru saada, et tegemist on hageja (vastustaja) positsiooniga nõustumisega. Kohus ei tõlgendanud lepingut ega kohaldanud väidetavate lepingute aegseid TsÜS § 61 ja 64 ja praeguse VÕS § 29 tõlgendamispõhimõtteid. Otsusega ei ole tuvastatud, et pooled oleksid sõlminud hoiulepingud. Kohus on nimetanud vaid teisaldamise (transportimise) akte. Tehingutele ei ole antud mingit sisulist ega õiguslikku hinnangut. Kohus ei ole hinnanud lepinguid tervikuna ja vastastikuses seoses. Kohus ei ole välja toonud ühtegi lepingut, rääkimata konkreetsest täitmisest. Välja ei ole toodud, millal ja millised konkreetsed hoiulepingud sõlmiti. Samuti, millistest volitustest on milliste lepingute sõlmimisel juttu. Otsusest ei või järeldada ka seda, et otsuses tuvastatud asjaolud on sisustatud Tallinna Ringkonnakohtu otsusega, kuna konkreetsetele tuvastatud asjaoludele (lepingute sõlmimisele) ei viidata. Kummatigi, Tallinna Ringkonnakohus saatis asja esimese astme kohtusse just tuvastamaks, millised hoiu- ja teisaldamislepingud olid lõppkokkuvõttes sõlmitud. Kõik kostja vastuväited selle kohta, et ringkonnakohus ei olnud pädev tuvastama faktilisi asjaolusid, on jäetud tähelepanuta. Samas on Tallinna Ringkonnakohtu juhis esimese astme kohtule täitmata, kuna asjaolud on jätkuvalt tuvastamata ja seadus kohaldamata. Seega, sisuline otsus seniajani puudub. Kohtuotsusest jääb arusaamatuks, millal sõlmiti iga konkreetne leping nii hoidude, kui ka teisaldamiste suhtes, millal ja millist konkreetset teenust millistel tingimustel osutati, milline on iga sõiduki osas hinnakokkulepe, milline on hoiutasu arvutamise alus ja metoodika ning millal saabus iga konkreetne maksetähtaeg. Seisukohta ei ole võetud, kas teisaldamisakt on leping. Isegi kui tegemist oleks lepingutega, oleks tulnud tuvastada, et need ei sisaldanud tasukokkulepet ja käsitlesid autode viimist G. S. G parklasse. Need aktid välistavad ka hoiu Reolas asuvas romulas. Millisel alusel sõidukid Reolasse toimetati, jääb üldse arusaamatuks. Paigutamisaktidele ei ole kohus üldse tähtsust omistanud. Arusaamatuks jääb, miks kohus leiab, et menetlusosalised ja lepingupooled langevad kokku. Kohtu käsitlus teisaldamisaktide kuupäevade ja nendes märgitud sõidukite kohta on sedavõrd segane, et ei võimalda apellandil oma menetlusõigusi teostada. Otsuses märgitud tabelid ja spetsialisti arvamus on asjakohatud. Tegemist on hageja seisukohaga. Otsusest jääb arusaamatuks, millega on tõendatud volitused, eriti aga maksimumtasude kohaldamiseks - ja enamgi veel - omavolilise hoiu eest Reolas. Paljasõnaline viide ringkonnakohtu lahendile, mis ei tuvastanud konkreetseid asjaolusid, seda

tühimikku ei täida. Kohtuotsusest ei nähtu, millega on teenuse ostuaja tõendanud kokkulepitud resultaadi saavutamist, kui enamiku teisaldamis- ja paigaldamisaktide puhul ei ole tõendatud hoiulevõtmine ja andmine, vastavad lahtrid tabelis on tühjad. Kohus pidanuks tuvastama iga konkreetse hoiulepingu sõlmimist kindlatel aegadel, konkreetsetel tingimustel, valveteenuse osutamist just lepingutingimustel ja tasukokkulepet. Otsus pidanuks kajastama lepingute sõlmimist konkreetsetel tingimustel ja selle alusel teenuse (s. h. valveteenuse) osutamist. Tasuline võib olla teisaldamisteenus ja hoiu- ning valveteenus, mingit alust ei ole aga nõuda tasu sõiduki paigaldamise eest. AS-i Gefi näol tegemist ebakohase hagejaga, kes pretendeerib võõrastele teenustasudele. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Harju Maakohus nõustus hageja seisukohtadega, mis viis ka hagi rahuldamiseni. Apellandi seisukohad on vastuolulised ja paljasõnalised. AS-i Gefi vastuapellatsioonkaebus Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsuse osas, millega ei ole rahuldatud hageja nõuet mõista kostjalt välja viivis alates 5. aprillist 2006. a. kuni põhivõla tasumiseni (põhivõlg 5. aprilli 2006. a. seisuga oli 16.881.080 krooni). Maakohus oma otsuse resolutsiooniga küll rahuldas hagi täielikult ning mõistis välja viivise 5. aprilli 2006. a. seisuga, kuid jättis resolutsioonis märkimata, et viivisenõue oleks rahuldatud ka ajaperioodi eest 5. aprillist 2006. a. kuni põhivõla maksmiseni. Kohtuotsuses puuduvad igasugused põhjendused vastava nõude mittekajastamise kohta otsuse resolutsioonis. Eesti Vabariigi (Politseiameti kaudu) vastus vastuapellatsioonkaebusele Vastuses vastuapellatsioonkaebusele leiab Eesti Vabariik, et vastuapellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 1 punkti 5 kohaselt tühistab ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. TsMS § 646 kohaselt võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses (§ 656 lõige 1). Sel juhul otsus tühistatakse ja asi saadetakse esimese astme kohtusse uueks läbivaatamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on jätnud vastuolus seaduse nõuetega otsuse olulises ulatuses põhjendamata ja arvestades otsuse puudulikkuse määra, ei ole ringkonnakohtul võimalik seda puudust kõrvaldada. Ilmselge on, et otsuse puudulikkuse tõttu tuleb see tühistada. Seega esineb TsMS § 656 lõikes 1 nimetatud alus, mis võimaldab ringkonnakohtul asja otsustada üksnes apellatsioonkaebuse põhjal olenemata sellest, kas pooled on asja lahendamiseks kohtuistungi pidamist soovinud. TsMS § 436 lõike 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 438 lg. 1 lause 1 kohaselt hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 442 lg. 8 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei

arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole otsuse tegemisel täitnud TsMS § 438 lõikes 1 sätestatut ning otsus ei vasta TsMS § 442 lg. 8 nõuetele. Nii ei ole maakohus otsuses tuvastanud ühtegi faktilist asjaolu, hinnanud ühtegi tõendit ega kohaldanud ühtegi seadust. Kohus on otsuse kirjeldavas osas ca 14 lehel kirjeldanud kostja igat laadi vastuväiteid hageja nõudele, ei ole aga mitte ühegi faktilise väite osas põhjendanud, miks ta sellega ei nõustu. Ka tõendeid ei ole kohus analüüsinud ega hinnanud. Otsusest puudub üldse igasugune sisuline põhjendus. Kohtu järeldused, mille kohaselt pooltel on hoiulepingud iga üksiku sõiduki kohta, politseiametnikel oli volitus teha kostja nimel tehinguid, mis olid vajalikud mootorsõidukite sundteisaldamiseks ja sellele järgnevaks hoidmiseks, kostja pidi olema teadlik, et teenus on tasuline ning hageja poolt määratud hoiutasu on põhjendatud, on üld- ja paljasõnalised, ei rajane faktilistel asjaoludel ega ole asjas oluliste faktiliste asjaolude ning poolte poolt esitatud tõenditega seostatavad. Oma järeldusi ei ole maakohus ka põhjendanud ega märkinud, miks ta leiab, et need järeldused annavad aluse hagi rahuldamiseks. Põhjendust ei asenda viide Tallinna Ringkonnakohtu 10. novembri 2005. a. otsusele. Viidatud otsuses ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, vaid tsiviilasi on saadetud esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Otsuse tühistamise põhjusena märkis ringkonnakohus oma osundatud otsuses, et asjas olulised asjaolud on välja selgitamata, muuhulgas on tuvastamata, millal ja milliste sõidukite osas hoiulepingud sõlmiti ja milline hoiutasu on jäänud iga üksiku hoiulepingu puhul maksmata ning neid puudusi ei ole võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada (kd. III, tl. 562 – 563). Vaidlusaluses otsuses ei ole maakohus kõrvaldanud varasema otsuse puudusi, millele ringkonnakohus otsuse tühistamise alusena osundas. Asjaolust, et ringkonnakohus käsitles oma varasemas otsuses seaduse kohaldamise küsimusi, ei järeldu, nagu ei peaks asja uuesti läbi vaatav esimese astme kohus otsust seaduse nõuete kohaselt põhjendama. Muuhulgas oleks seda enam tulnud põhjendada ka seaduse kohaldamist, et ringkonnakohtu otsuse tegemise ajal kehtinud menetlusseadustik ei näinud ette ringkonnakohtu otsuses õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel esitatud seisukohtade siduvust tühistatud otsuse teinud kohtule, nagu see on ette nähtud kehtiva TsMS § 658 lõikes 2. Viivisenõude kohta ei sisalda otsuse põhjendus ühtegi lauset. Lahendamata ja täiesti tähelepanuta on jäänud hageja nõue mõista kostjalt lisaks summana väljendatud viivisele välja ka viivis vastavalt seadusjärgsetele intressimääradele kuni põhivõla täieliku tasumiseni. Seega on maakohus rikkunud TsMS § 438 lg. 1 lauset 2, mille kohaselt juhul, kui asjas on esitatud mitu nõuet, teeb kohus otsuse kõigi nõuete kohta. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada kõik esitatud nõuded, tehes nende kohta seaduse kohaselt põhjendatud otsuse. Menetluskulud poolte vahel tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.

Margo Klaar

Urmas Reinola

Malle Seppik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.