Pankrotiõigus › Füüsilise isiku vastu esitatud pankrotiavaldus

II Võlausaldaja pankrotiavalduse sisu ASHon esitanud avalduse A P’i pankroti väljakuulutamiseks. Esitatud pankrotiavalduse aluseks on nõue summas 3 840 000 krooni, mis tuleneb poolte vahel sõlmitud käenduslepingust nr 06-174756-KÄ1, mille punkti 1 kohaselt vastutab võlgnik laenulepingust nr 06-174756-JI tulenevate OÜE kohustuste kohase täitmise eest võlausaldaja ees solidaarselt laenusaajaga võlgnetava summa, kuid mitte rohkem kui 3 840 000 krooni tasumise eest. Laenulepingus fikseeriti, et laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg oli 25.10.2006 ja laenu tagastamise lõpptähtaeg on 26.09.2011. Laenusumma tagasimaksete alguskuupäevana lepiti kokku 26.10.2007 s.t kuni antud kuupäevani kohustus laenusaaja tasuma üksnes intressimakseid. Intressimäärana lepiti lepingu punktis 2.7 kokku Euro 6 kuu EURIBOR + 2,500 %, EURIBOR lepingu sõlmimise ajal oli 3,549 %. Laenulepingu punkti 2.16 kohaselt seati kohustuste täitmise tagamiseks laenusaaja vallasvarale kommertspant ning hüpoteek kinnistule asukohaga xxx, Pärnu maakond. Samuti tagavad kohususte täitmist käendajatena AJ ja võlgnik, kellega sõlmiti käenduslepingud. 30.05.2007 edastas võlausaldaja laenusaajale kohese täitmise nõude, milles märkis, et laenusaajal on 30.05.2007 seisuga laenulepingust tulenev võlgnevus võlausaldaja ees summas 8 513.72 eurot. Võlausaldaja teatas laenusaajale, et lõpetab sõlmitud lepingu alates 18.06.2007 ja nõuab antud kuupäevaks kõigi laenulepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmist. 20.10.2008 seisuga on võlausaldaja laenulepingust tulenev nõue kokku 9 103 330.10 krooni (ümberarvestatud euro kursiga 15,6466). 22.08.2007 edastas võlausaldaja käendusnõude täitmise kohta võlgnikule teate. Võlgnik oma kohustusi ei täitnud, mistõttu 17.03.2008 esitas võlausaldaja võlgnikule käendusnõude ja pankrotihoiatuse, milles palus võlgnikul täita käenduslepingust tulenev kohustus summas 3 840 000 krooni. Võlausaldaja tugineb pankrotiavalduse esitamisel asjaolule, et võlgnik ei ole täitnud oma kohustust 30 päeva jooksul pärast kohustuse täitmise sissenõutavaks muutumist ega ka pärast pankrotihoiatuse saamist ei ole võlgnik oma kohustust 10 päeva jooksul täitnud. Võlgnik on pankrotiavaldusele vastu vaielnud, võlgniku hinnangul puuduvad püsivat maksejõuetust tingivad asjaolud, samuti leiab võlgnik, et võlausaldaja nõue ei ole selge.

III Võlgniku vastuväited pankrotiavaldusele

2-08-15539 Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu ja palub jätta pankrotiavaldus rahuldamata. Võlgnik leiab, et võlausaldaja ei ole käitunud võlanõude sissenõudmisel heaust. VÕS § 6 lg 1 kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Hea usu põhimõte paneb nii võlgnikule kui võlausaldajale kohustuse järgida ühiskonnas üldiselt aktsepteeritud moraali- ja kõlblusnorme nii võlasuhtest tulenevate kohustuste täitmisel kui ka oma õiguste teostamisel. Ka TsÜS § 138 lõike 1 sätted kohustavad oma õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimima hea usus. TsÜS § 138 lg 2 järgi ei ole õiguse teostamine seadusevastasel viisil lubatud, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärk on tekitada kahju teisele isikule. Võlgnik leiab, et käesoleval juhul on võlausaldaja oma nõude realiseerimisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning eesmärgiga tekitada kahju võlgnikule. Võlausaldaja ei taganud mõistliku aja jooksul tagatiste realiseerimist õiglase hinnaga ning on kasutanud taktikat, mille järgi on ilmselgelt maksejõuetutelt põhivõlgnikult nõutud võla tasumist läbi täitemenetluse, kuid käendaja vastu on esitatud pankrotiavaldus ning püütakse nõuet kohe rahuldada pankrotimenetluse raames. Taolise käitumisega on võlausaldaja tekitanud võlgnikule otsest kahju õigusabikulude näol, mida on tulnud võlgnikul kanda, et oma õigusi kaitsta. Arvestades asjaolu, et täitemenetluse käigus õnnestus tagatised realiseerida kordusenampakkumiste tulemusel ning alles pärast vara alghinna tunduvat vähendamist, pidi võlausaldaja mõistma, et täitemenetluse käigus ei ole võimalik rahuldada täies ulatuses oma nõudeid põhivõlgniku vastu, kuna viimasel lihtsalt ei ole vara, mille arvelt oleks võimalik kõik kohustused täita. Vaatamata eeltoodule ei esitanud võlausaldaja pankrotiavaldust põhivõlgniku vastu. Põhivõlgniku pankroti korral oleks peatunud viiviste arvestus, mis ei olnud võlausaldaja jaoks kasulik, sest oleks välistanud võimaluse suurendada oma nõuet igapäevaselt viivisenõude arvelt. Taoline võlausaldajapoolne käitumine tingis olukorra, kus: hoolimata mitme tagatise realiseerimisest ei jõutudki võlgniku kui käendaja poolt tagatud laenulepingust tuleneva põhivõlgnevuse täitmiseni; täideti üksnes kõrvalnõudeid ning väidetavalt olemasolevaid teisi põhivõlgniku kohustusi (arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi) võlausaldaja ees; võlausaldaja luges meelevaldselt ja põhjendamatult kommertspandi ja hüpoteegiga koormatud vara realiseerimisest saadud tulemi arvelt täidetuks põhivõlgniku arvelduskrediidilepingust tulenevad väidetavad võlgnevused; säilitati võimalus võlgniku (käendaja) vastu võimalus kasvatada oma nõuet edasi igapäevaselt viiviste võrra, sest põhivõla kustutamiseni ei jõutudki. ning meelevaldselt ja põhjendamatult loeti kommertspandi. Võlausaldaja ignoreeris pikema perioodi vältel võlgniku kui käendaja palveid edastada andmed põhivõlgniku varalise seisundi kohta põhjendusega, et käendajal ei ole õigus vastavaid andmeid saada. Taolist käitumist ei saa lugeda kooskõlas olevaks hea usu põhimõttega. Võlausaldaja ja põhivõlgniku vahelise laenulepingu punktist 13.2 tuleneb, et põhivõlgnik esitas Lepingu kehtivuse ajal hiljemalt iga kvartali teise kuu 5. (viiendaks) kuupäevaks eelmise kvartali kasumiaruande ja bilansi. Seega pidi võlausaldaja olema kõigi kursis põhivõlgniku varalise seisuga ning jättis tahtlikult võlgnikule kui käendajale vastavad andmed esitamata, et viimane ei sekkuks võlanõudmise protsessi ning võimaldaks võlausaldajal käenduslepingust tulenevat nõuet säilitada võlgniku vastu. Kokkuvõttes leiabki võlgnik, et võlausaldaja on algusest peale võlgnikku eksitanud, käenduslepingu sõlmimine on saavutatud pettuse teel ning võlausaldaja on kasutanud kõiki võimalusi, et oleks võimalik esitada võlgniku vastu võimalikult suur rahaline nõue, rikastuda

2-08-15539 ebaseaduslikult võlgniku arvelt ning tekitada võlgnikule täiendavaid kulutusi. Võlgniku püüdeid lahendada küsimus kohtuväliselt on ignoreeritud. Samuti leiab võlgnik, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue on ebaselge. Võlausaldaja väide selle kohta, et võlausaldajal oli võimalus oma äranägemise järgi otsustada milline kohustus loeti täidetuks täitemenetluse käigus realiseeritud vara müügist laekunud summade arvelt on meelevaldne ja tõendamata. Nimelt VÕS § 88 lg 1 järgi kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Võlausaldajal on VÕS § 88 lg 4 sätete järgi õigus ise määratleda milline kohustus lugeda täidetuks alles siis, kui: ta teatab määramisest võlgnikule mõistliku aja jooksul pärast kohustuse täitmist ja kohustuse täitmine ei ole õigusvastane ja kohustus on muutunud sissenõutavaks ja kohustust ei ole vaidlustatud. Antud juhul puuduvad igasugused tõendid selle kohta, kas põhivõlgnik oli nõus sellega, et kommertspandiga ja hüpoteegiga koormatud vara müügist laekunud summade arvelt loeti täidetuks just arvelduskrediidilepingust tulenevad kohustused ja mitte laenulepingust tulenevad kohustused, mille täitmist on taganud võlgnik käendusega. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et täidetud on VÕS §-st 88 lg 4 tulenevad eeldused, mille täitmise korral on võlausaldajal alles õigus omal äranägemisel määratleda, milline kohustus täideti ja milline mitte. Samuti ei ole selge, kas arvelduskrediidilepingust tulenevalt oli põhivõlgniku kohustus võlausaldaja ees just sellises summas nagu võlausaldaja seda on nimetanud kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Juhul kui põhivõlgnik on vaidlustanud kõnesoleva võlausaldaja määratluse selle kohta, et esimeses järjekorras loeti tagatiste arvelt täidetuks arvelduskrediidilepingust tulenevad kohustused, siis järelikult tuleb lugeda, et tagatiste arvelt täideti põhivõlgniku laenulepingust tulenevaid kohustusi. Seega leiab võlgnik, et on täiesti ebaselge, kas ja millises ulatuses saab lugeda põhjendatuks ja selgeks võlausaldaja nõuet põhivõlgniku ja võlgniku kui käendaja vastu käesolevas pankrotimenetluses. Tulenevalt ajutise pankrotihalduri aruandest selgitab võlgnik, et ta ei ole võõrandanud vara alla turuhinna. Aktsiate müügitehingu näol ei olnud tegemist näiliku tehinguga. Kuna aktsiate müügitehingu toimumise ajaks oli dividendide väljamaksmiseks vastav otsus tehtud, st ühingu kohustused suurenenud dividendikohustuse võrra, siis oli põhjendatud ka aktsiate müük nende nominaalväärtusega. L. A on kõik oma kohustused võlgniku ees täitnud, laenujääk oli 875 000 krooni, millist raha kasutas võlgnik omakorda A I AS-le laenu andmiseks. Võlgniku enda väidete kohaselt ei ole tema avaldanud, et xxx asuva kinnistu (registriosa xxx) väärtuseks on 5 miljonit krooni. Eeltoodust tulenevalt palub võlgnik jätta pankrotiavaldus rahuldamata ja menetluskulud jätta võlausaldaja kanda.

IV Ajutise pankrotihalduri aruande sisu Ajutise halduri esitatud järelepärimisele võlgniku abielu ning lähikondsete kohta ei olnud aruande esitamise ajaks vastust saabunud. Võlgnikult saadud andmete kohaselt ei ole isik abielus, tema lähikondseteks on tütred S P ja M P ning vanemad A P ja A P.

2-08-15539 Ajutine pankrotihaldur on välja selgitanud, et võlgnikul on vara hinnanguliselt väärtuses 9 670 635 krooni. Vara hulka kuulub raha pangaarvel 50 727.14 krooni, s.h vabad vahendid 4 635 krooni. Võlgnikule kuulub veoauto IZ, osalused äriühingutes ning dividendide näol nõuded OÜ AI vastu 8 000 000 krooni ulatuses ning OÜ AI vastu esinev müügilepingust tulenev nõue summas 1 610 000 krooni. Ajutise halduri aruande kohaselt tunnistab OÜ AI nõuet. Ajutise halduri aruande kohaselt on võlgnikul kohustusi 1 850 933.53 krooni, juhul kui käendusnõue osutub selgeks, on võlgnikul võlgu 5 609 933.53 krooni. Kuna võlgniku vara ületab tema kohustusi, ei ole võlgnik maksejõuetu.

V Kohtuistung 10.02.2009 toimunud kohtuistungile ilmunud võlausaldaja esindaja jäi esitatud pankrotiavalduse juurde. Võlgnik nõuet jätkuvalt ei tunnistanud, leides, et nõue on ebaselge tulenevalt asjaolust, et laenulepingu täitmise tagamiseks oli lisaks võlgniku poolt antud käendusele ka teisi tagatisi – kommertspant ja hüpoteek põhivõlgniku varale. Võlausaldaja on realiseerinud kommertspandi eseme ja hüpoteegiga koormatud kinnistu, laekunud summade arvelt on võlausaldaja meelevaldselt lugenud täidetuks põhivõlgniku ja võlausaldaja vahelist arvelduskrediidilepingust tulenevaid kohustusi. Ajutine pankrotihaldur jäi oma aruandes avaldatud arvamuse juurde.

VI Kohtumääruse põhjendused Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: pankrotiseaduse (edaspidi PankrS) § 31 lg 1 kohaselt kuulutab kohus pankroti välja, kui võlgnik on maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ei kuuluta kohus pankrotti välja, kui esineb PankrS § 15 lõikes 2 nimetatud pankrotimenetluse algatamata jätmise alus. Kui võlgnik on maksejõuetu, võib kohus pankroti välja kuulutada, vaatamata sellele, et esineb PankrS § 15 lõike 2 punktis 6 nimetatud alus pankrotimenetluse algatamata jätmiseks. Kohus, hinnanud asjas kogutud tõendeid kogumis, leiab, et võlausaldaja pankrotiavaldus tuleb jätta rahuldamata.

Võlausaldaja ASH on esitanud kohtule avalduse võlgniku pankroti väljakuulutamiseks. Võlgnik A P vaidleb pankrotiavalduse aluseks olevale nõudele vastu, võlgniku väidetel on võlgnik maksejõuline. Ajutise pankrotihalduri hinnangul ei ole võlgnik maksejõuetu. Võlausaldaja pankrotiavalduse kohaselt võlausaldajal võlgniku vastu nõue summas 3 840 000 krooni, mis tuleneb poolte vahel sõlmitud käenduslepingust nr 06-174756-KÄ1, mille punkti 1 kohaselt vastutab võlgnik laenulepingust nr 06-174756-JI tulenevate OÜE kohustuste kohase täitmise eest võlausaldaja ees solidaarselt laenusaajaga võlgnetava summa, kuid mitte rohkem kui 3 840 000 krooni tasumise eest. Laenulepingus fikseeriti, et laenulimiidi kasutusse võtmise tähtaeg oli 25.10.2006 ja laenu tagastamise lõpptähtaeg on 26.09.2011. Laenusumma tagasimaksete alguskuupäevana lepiti kokku 26.10.2007 s.t kuni antud

2-08-15539 kuupäevani kohustus laenusaaja tasuma üksnes intressimakseid. Intressimäärana lepiti lepingu punktis 2.7 kokku Euro 6 kuu EURIBOR + 2,500 %, EURIBOR lepingu sõlmimise ajal oli 3,549 %. Laenulepingu punkti 2.16 kohaselt seati kohustuste täitmise tagamiseks laenusaaja vallasvarale kommertspant ning hüpoteek kinnistule asukohaga xxx, Pärnu maakond. 30.05.2007 edastas võlausaldaja laenusaajale kohese täitmise nõude, milles märkis, et laenusaajal on 30.05.2007 seisuga laenulepingust tulenev võlgnevus võlausaldaja ees summas 8 513.72 eurot. Võlausaldaja teatas laenusaajale, et lõpetab sõlmitud lepingu alates 18.06.2007 ja nõuab antud kuupäevaks kõigi laenulepingust tulenevate varaliste kohustuste täitmist. 20.10.2008 seisuga on võlausaldaja laenulepingust tulenev nõue kokku 9 103 330.10 krooni (ümberarvestatud euro kursiga 15,6466). 22.08.2007 edastas võlausaldaja käendusnõude täitmise kohta võlgnikule teate. Võlgnik oma kohustusi ei täitnud, mistõttu 17.03.2008 esitas võlausaldaja võlgnikule käendusnõude ja pankrotihoiatuse, milles palus võlgnikul täita käenduslepingust tulenev kohustus summas 3 840 000 krooni. Võlgnik vaidleb pankrotiavaldusele vastu, kuna leiab, et võlausaldaja oma nõude realiseerimisel käitunud vastuolus hea usu põhimõttega ning eesmärgiga tekitada kahju võlgnikule. Võlausaldaja ei taganud mõistliku aja jooksul tagatiste realiseerimist õiglase hinnaga ning on kasutanud taktikat, mille järgi on ilmselgelt maksejõuetutelt põhivõlgnikult nõutud võla tasumist läbi täitemenetluse, kuid käendaja vastu on esitatud pankrotiavaldus ning püütakse nõuet kohe rahuldada pankrotimenetluse raames. Taolise käitumisega on võlausaldaja tekitanud võlgnikule otsest kahju õigusabikulude näol, mida on tulnud võlgnikul kanda, et oma õigusi kaitsta. Samuti leiab võlgnik, et kuna täitemenetluse käigus tagatiste realiseerimisel pärast vara alghinna tunduvat vähendamist pidi võlausaldaja mõistma, et täitemenetluse käigus ei ole võimalik rahuldada täies ulatuses oma nõudeid põhivõlgniku vastu, kuna viimasel lihtsalt ei ole vara, mille arvelt oleks võimalik kõik kohustused täita, siis pidanuks võlausaldaja esitama pankrotiavalduse põhivõlgniku vastu. Nimetatut tehtud ei ole. Ka leiab võlgnik, et võlausaldaja ignoreeris pikema perioodi vältel võlgniku kui käendaja palveid edastada andmed põhivõlgniku varalise seisundi kohta põhjendusega, et käendajal ei ole õigus vastavaid andmeid saada. Taolist käitumist ei saa lugeda kooskõlas olevaks hea usu põhimõttega. Samuti leiab võlgnik, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue on ebaselge. Võlausaldaja väide selle kohta, et võlausaldajal oli võimalus oma äranägemise järgi otsustada milline kohustus loeti täidetuks täitemenetluse käigus realiseeritud vara müügist laekunud summade arvelt on meelevaldne ja tõendamata. Nimelt VÕS § 88 lg 1 järgi kui võlgnik peab võlausaldajale üle andma raha või liigitunnustega esemeid või osutama samaliigilisi teenuseid mitme erineva kohustuse täitmiseks ja üleantud rahast, esemetest või osutatud teenustest ei piisa kõigi kohustuste täitmiseks, võib võlgnik määrata, missuguse kohustuse täitmiseks on raha või esemed üle antud või teenus osutatud. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et täidetud on VÕS §-st 88 lg 4 tulenevad eeldused, mille täitmise korral on võlausaldajal alles õigus omal äranägemisel määratleda, milline kohustus täideti ja milline mitte. Samuti ei ole selge, kas arvelduskrediidilepingust tulenevalt oli põhivõlgniku kohustus võlausaldaja ees just sellises summas nagu võlausaldaja seda on nimetanud kohtule esitatud kirjalikus seisukohas. Juhul kui põhivõlgnik on vaidlustanud kõnesoleva võlausaldaja määratluse selle kohta, et esimeses järjekorras loeti tagatiste arvelt täidetuks arvelduskrediidilepingust tulenevad kohustused, siis järelikult tuleb lugeda, et tagatiste arvelt täideti põhivõlgniku laenulepingust

2-08-15539 tulenevaid kohustusi. Seega leiab võlgnik, et on täiesti ebaselge, kas ja millises ulatuses saab lugeda põhjendatuks ja selgeks võlausaldaja nõuet põhivõlgniku ja võlgniku kui käendaja vastu käesolevas pankrotimenetluses. Võlgnik on võlausaldaja nõudele vastu vaielnud, leides, et võlausaldaja on algusest peale võlgnikku eksitanud, käenduslepingu sõlmimine on saavutatud pettuse teel ning võlausaldaja on kasutanud kõiki võimalusi eesmärgiga esitada võlgniku vastu võimalikult suur rahaline nõue, rikastuda ebaseaduslikult võlgniku arvelt ning tekitada võlgnikule täiendavaid kulutusi. Samuti leiab võlgnik, et võlausaldaja pankrotiavalduse aluseks olev nõue on ebaselge, kuna võlausaldaja väide selle kohta, et võlausaldajal oli võimalus oma äranägemise järgi otsustada milline kohustus loeti täidetuks täitemenetluse käigus realiseeritud vara müügist laekunud summade arvelt on meelevaldne ja tõendamata. Võlgnik on oma vastuväidete tõendamiseks esitanud kohtule tõenditena osa müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu, ettepaneku võlausaldajale nõude loovutamiseks, poolte vahelise elektroonilise kirjavahetuse (I kd, tl 79108). Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses. Kuna võlgnik on võlausaldaja nõudele põhjendatult vastu vaielnud (PankrS § 15 lg 2 p 1), siis PankrS § 31 lg 1 teise lause kohaselt ei saa võlausaldaja pankrotiavalduse alusel kohus võlgniku pankrotti välja kuulutada. Sellest tulenevalt pole kohtul vaja võlgniku maksejõulisust kontrollida. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus võlausaldaja pankrotiavalduse rahuldamata.

Merike Varusk Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.