Kohtulahend

2-06-21556 JT esitas 29.12.2008.a., tähtaegselt, vastuväite. Vastuväite kohaselt, kostja leiab, et põhjendatud väljamõistetavateks kuludeks on riigilõivud 42500 krooni ning muus osas tuleb jätta menetluskulude kindlaksmääramise taotlus rahuldamata, sest selliste kulude kandmise kohta ei ole tõendeid esitatud. Hageja on esitanud kohtule kohtukulu tõendamiseks arved, samas ei ole lisanud arvete tasumist tõendavaid dokumente. Kuivõrd arved on neist nähtuvalt esitatud tunduvalt enne kohtule menetluskulude väljamõistmise taotluse esitamist, siis oli hagejal kindlasti võimalik tõendada kohtukulude tasumist (kandmist). Kostja leiab, et arve on raamatupidamisdokument ning ei tõenda ega saagi tõendada kulu kandmist. Antud juhul säilib hagejal võimalus näidata kohtukulusid suuremana kui need tegelikult on. Kehtiv tsiviilkohtumenetluse seadustik näeb ette menetluskulude nimekirja esitamist ja menetluskulude tõendite esitamist. Arve ei saa tõendada vastava kulu kandmist, sest arve ei ole menetluskulu kandmiseks usaldusväärne tõend ilma kuludokumendita ehk vastava maksekorralduseta, arve saab pärast väljastamist kasvõi koheselt muuta või tühistada. Kostja leiab, et kohtumenetluses on võimalik ja vajalik üksnes tõendite alusel kantud menetluskulude väljamõistmine, arvestada tuleb ka vastuses tehtud viiteid osadele arvetele – nende arvete usaldusväärsus on ka nende sisu poolest küsitav. Juhul kui kohus ei nõustu kostja vastuväidetega õigusabikulu kandmise tõendamise osas, leiab kostja, et vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks, arvestades õigusvaidluse keerukust, on 20% soovitud õigusabikulude summast ehk 15084,29 krooni. Õigusabikulude tõendamiseks esitatud arvetes näidatud ajakulu ei ole põhjendatud asja raskusega. TsMS § 175 lg 1 kohaselt mõistab kohus ühelt menetlusosaliselt teise menetlusosalise lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Taotluses sisalduvad põhjendamata arved kokku summas 54022,76 krooni. Sellest lähtuvalt ei saaks hüvitatavaks summas olla mitte rohkem kui 21398,71 krooni. Kostja leiab, et põhjendatud kulu tõendavaks dokumendiks ei saa olla selline arve, millel puudub selgitus kindla kohtuasja raames tehtud konkreetsete tööde kohta, samal ajal on esitatud arvetel märgitud selgitusena vaid “õigusabi”. TsMS mõtte kohaselt ei kuulu tsiviilasjades hüvitamisele mitte igasugused õigusabi kulud, vaid need, mille tõendamiseks esitatud dokumentidelt nähtub tsiviilasja raames tehtud konkreetsed tööd. Vastasel juhul puudub kohtul võimalus hinnata konkreetsete tehtud tööde põhjendatust, vajalikkust ning kulutatud aja ratsionaalset kasutamist. Sellist seost ei nähtu ja küsitava väärtusega arveteks on järgmised hageja poolt esitatud arved: nr 70301 (selgitusena õigusabi 8,7 h summas 17730,09 krooni, ilma konkreetsete tööde selgituseta); nr 70969 (selgitusena õigusabi 3,9 h summas 9614,64 krooni, ilma konkreetsete tööde selgituseta); nr 80599 (selgitusena õigusabi 1,6 h summas 3776 krooni, ilma konkreetsete tööde selgituseta); nr 80785 (selgitusena õigusabi 2,3 h summas 5428 krooni, ilma konkreetsete tööde selgituseta); nr 70081 (selgitusena õigusabi 7,3 h summas 17474,03 krooni, ilma konkreetsete tööde selgituseta). Kokku moodustavad viidatud arved õigusabi kulusid 54022,76 krooni, mis kindlasti ei saa kuuluda kostja poolt hüvitamisele. Eelnevate arvete küsitavuse seisukohalt on oluline tähele panna, et teistel esitatud arvetel (kasvõi 0,5 h kohta) selgeid viiteid tehtud töödele, mida eelnevalt viidatud arvetel ei ole, kuigi need on oluliselt suuremas mahus. Kostja taotleb menetluskulude kindlaksmääramisel ja väljamõistmisel viidatud arvete tähelepanuta jätmist. Kostja palub kohtul arvestada õigusabikulude põhjendatuse hindamisel ka seda, et kohtukulude väljamõistmine sedavõrd suures summas nagu hageja on taotlenud (75421,47 krooni), oleks kostjale äärmiselt koormav, sest koos riigilõivu hüvitusega (42500 krooni) oleks hüvitatavad menetluskulud koos õigusabikulude 20% tasumisega kokku 60230,09 krooni. Kohus edastas vastuväite LKele ning soovis hageja seisukohta. Hageja esitas 12.02.2009.a. vastuse. Vastuse kohaselt, K ei nõustu T vastuväidetega ja põhistab seda alljärgnevalt.

2-06-21556 dokumendid, s.o. avalduse lisadena loetletud advokaadibüroo arved olid lisatud avaldusele. Seega esitas K nõuetekohase menetluskulude kindlaksmääramise avalduse. Tsiviilkohtumenetluses ei ole nõuet, et isik, kes taotleb menetluskulude hüvitamist peab kulude kandmist tõendama. Menetluskulude loetelu peab oleme esitatud vaid menetluskulude hüvitamise avaldusele. Seadus ei sätesta, milliseid dokumente võib lugeda kantud kulude tõendamiseks tsiviilkohtumenetluses piisavaks. Seega kehtib dokumentaalsete tõendite kohta üldiselt sätestatu, ehk kehtiva TsMS § 272 (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi lahend 3-2-1-68-06). Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale, et kulude tõendatuks lugemine on igakordselt kohtu hinnata, arvestades kõiki asjaolusid, mh esitatud dokumentide usaldusväärsust. Seaduses ei ole nõutud tingimata õigusabiarvete või muude raamatupidamise algdokumentide kohtule esitamist. Kui esitatud kuludokumendid ei ole kohtu arvates kulude tõendamiseks piisavad, võib ta nõuda täiendavate dokumentide, mh arvete või pangaväljavõtete esitamist. Õigusabiteenuse osutamise eest füüsilisele isikule esitatud arve on kuludokumendiks, mille alusel tekib viimasel õigusabi eest tasumise kohustus ja mille alusel saab menetluskulude hüvitise välja mõista. Seda seisukohta on kinnitanud Riigikohus ka tsiviilasjas nr 3-2-1-98-06 tehtud otsuses. Tsiviilasjas nr 3-2-1-112-01 on Riigikohus otsesõnu selgitanud, et õigusabikulude väljamõistmise aluseks võib olla ka dokument, millest nähtub esindaja osutatud õigusabi eest tasumise kohustus. Lisaks on Riigikohus korduvalt (sh asjas nr 3-2-1-64-06) asunud ka seisukohale, et õigusabikulu maksmine poole eest menetlusvälise isiku poolt ei välista poole kasuks õigusabikulu väljamõistmist teiselt poolelt ja ainuüksi selle tõttu, et poolt esindab advokaadibüroo töötaja, ei anna alust jätta arvestamata advokaadibüroole tasutud õigusabikulu. Vaatamata T pahausklikkusele ning soovimata laskuda tarbetusse vaidlusesse menetluskulude kindlaksmääramise taotlusele lisatavate tõendite üle, esitab K käesoleva seisukoha lisana ka tõendi selle kohta, et K antud tsiviilasjas osutatud õigusabi eest esitatud arved on tasutud. Nimetatu ei tähenda mingil juhul nõustumist ühegi T vastuväites esitatud argumendiga.

2-06-21556 kohtuastmetes järjest süvendatuma õigusanalüüsiga. Käesolevas tsiviilasjas tehtud Riigikohtu otsus omas tähendust ka õiguskindluse kujundamisel ja ühtse kohtupraktika loomisel. Eeltoodut arvestades on T poolt küüniline väita, et asja raskusaste ei olnud selline, mis vajanuks põhjalikku õiguslikku analüüsi.

2-06-21556 määruskaebuse menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse hind ületab 3000 krooni. Määrus, mille peale saab esitada määruskaebuse, jõustub, kui seaduse järgi ei saa määruse peale enam edasi kaevata või kui määruskaebus jäetakse jõustunud lahendiga rahuldamata või läbi vaatamata. Muu määrus jõustub kättetoimetamisest või teatavakstegemisest, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 ettenähtud ulatuses. Rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit, kui seaduses ei ole ette nähtud teisiti. Intressimäärale lisandub seitse protsenti aastas. Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne

Nona Alas kohtunikuabi

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.