Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Asja läbivaatamise kuupäev
RESOLUTSIOON
Eesti Vabariigi nimel 3-2-1-134-07 Tartu, 31. jaanuar 2008. a Eesistuja Jaak Luik, liikmed Peeter Jerofejev ja Tambet Tampuu Lembit Künnapase hagi Janek Tischleri vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks. Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus tsiviilasjas nr 2-06-21556 Lembit Künnapase kassatsioonkaebus Hageja Lembit Künnapas (isikukood xxxxxxxxxxx), esindaja vandeadvokaat Siim Roode Kostja Janek Tischler (isikukood xxxxxxxxxxx) 7. jaanuar 2008. a, kirjalik menetlus
1.Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu 17. septembri 2007. a otsus ja Harju Maakohtu 2. aprilli 2007. a otsus ning saata asi Harju Maakohtule menetlemiseks.
2.Kassatsioonkaebus rahuldada.
3.Tagastada Lembit Künnapasele kassatsioonkaebuselt 11. oktoobril 2007. a tasutud kautsjon 4474 (neli tuhat nelisada seitsekümmend neli) krooni.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1.15. augustil 2006. a esitas Lembit Künnapas (hageja) Harju Maakohtule hagi Janek Tischleri (kostja) vastu, milles palus tunnistada lubamatuks täiteasjas nr 034/2006/289 kostja avalduse alusel alustatud sundtäitmine.
2.Hagiavalduse kohaselt alustas Harju tööpiirkonna kohtutäitur Kristiina Feinman 2. juunil 2006. a kostja avalduse ja Tallinna notar Piret Pressi juures koostatud 24. aprilli 2003. a laenu- ja käenduslepingu alusel täitemenetlust laenu- ja käenduslepingust tuleneva solidaarnõude täitmiseks hageja ja J. Mürkhaini vastu.
24.aprillil 2003. a sõlmitud laenu- ja käenduslepinguga kohustus kostja andma OÜ-le OOO...Grupp&Partnerid (edaspidi osaühing) laenu 400 000 krooni, kandes laenusumma osaühingu pangakontole Sampo Pangas hiljemalt 1. juulil 2003. a. Osaühing kohustus laenusumma tagastama hiljemalt 10. aprillil 2004. a ning tagastamisega viivitamisel kohustus tasuma viivist iga viivitatud päeva eest 0,5% laenusummalt päevas. Pooled ja J. Mürkhain leppisid lepingu punktis 4.1 kokku, et hageja ja J. Mürkhain võtavad käendajatena kohustuse tagada laenuandja ees osaühingu lepingust tulenevad kohustused koos kõrvalkohustustega. 24. aprillil 2003. a sõlmisid hageja ja J. Mürkhain pantijatena ning kostja pandipidajana hagejale ja J. Mürkhainile kuuluvate osaühingu osade notariaalse pandilepingu, mille punkti 1.3 kohaselt on pandiga tagatud kõik kostja osaühingu ja pandipidaja vahelisest 24. aprilli 2003. a laenulepingust tulenevad nõuded, sh intress, leppetrahv, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused.
Sundtäitmine on lubamatu, kuna tegelikkuses laenuandja laenusummat osaühingu kasutusse ja käsutusse andnud ei ole ning on jätnud kõik lepinguga võetud kohustused täitmata. Sellest tulenevalt puuduvad hagejal kostja ees mis tahes võlgnevused või muud kohustused. Kostja ise on osaühingu osanik ja juhatuse liige ning kostjapoolne lepingu täitmata jätmine on põhjuseks, miks osaühingu majandustegevus on lõppenud ja ettevõte sattus finantsraskustesse. Praeguseni ei ole kostja sellise nõudega osaühingu poole pöördunud ega ka ise osaühingu osaniku ja juhtorgani liikmena lepingu täitmise otsust teinud ega vastavat arutelu algatanud. Laenuandja võetud kohustuse täitmata jätmise korral laenulepingu kohtutäiturile sundtäitmiseks esitamine on lubamatu. Samuti ei saa laenuandja käenduslepingust tulenevat rahalise nõude sundtäitmisele allumise kohustust pöörata sundtäitmisele, kui laenuandja on jätnud täitmata sellele eelneva kohustuse nõuda laenusumma tagastamist ennekõike laenusaajalt. Kostjal ei ole sissenõudjana hageja vastu tegelikult nõudeid tekkinud. Laenulepingu järgi pidi laenusumma kantama osaühingu Sampo Pangas asuvale kontole, mida kasutati tagatiste andmiseks erinevatele lepingupartneritele, kes on seadnud selle tingimuseks. Hagejal ja kostjal olid osanikena usalduslikud suhted, iga osanik juhtis erinevat valdkonda. Põhivõlgniku rahalised vahendid olid kostja kontrolli all, kuna kostja oli ainuke allkirjaõiguslik isik pankades. Hageja leppis olukorraga, kui kostja teatas, et tal ei ole ikkagi võimalik laenu anda. Kuna laenusuhet tegelikult ei tekkinud, ei pidanud hageja vajalikuks lepingut vaidlustada. Osaühingu Hansapangas asuvale kontole tegi kostja varem sissemakseid suuliste kokkulepete alusel, 24. aprilli 2003. a leping neid laenusummasid ei puuduta. Kohustust ei ole tekkinud, mida tõendab Sampo Panga väljavõte.
3.Kostja ei tunnistanud hagi. Ta leidis, et alust sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks ei ole, sest hageja ei ole nõuet täitnud ja puuduvad muud kokkulepped. Kostja nõue on pangakonto väljavõtetega tõendatud ja puudub alus väita, nagu oleks laenuleping rahatu. 24. aprillil 2003. a sõlmitud laenulepingu kohaselt oli poolte tahteks fikseerida, mis tingimustel kostja osaühingule laenu annab, sealhulgas ka tingimuste fikseerimise ajaks tegelikult üle antud laenusummad. Laenulepinguga fikseeriti laenu lõppsumma ning laenulepingu notariaalse tõestamise hetkeks oli osa laenust osaühingu vajadustest lähtudes temale juba üle antud. Poolte sõlmitud käendusleping on kehtiv tehing. Hageja käenduskohustus on tekkinud, kuna põhivõlgnik ei ole suutnud kostjale laenu tagasimaksmise kohustust täita, mida tõendavad kostja 30. detsembri 2004. a, 12. septembri 2005. a ja 6. märtsi 2006. a nõuded osaühingule, millele võlgnik kirjalikult ei vastanudki.
4.Harju Maakohus jättis 2. aprilli 2007. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus leidis, et hageja soovib täitemenetluse lubamatuks tunnistamist põhjusel, et lepingu alusel laenu ei antud ja võlaõiguslikku suhet poolte vahel tegelikult ei ole tekkinud. Hageja väidetel lepingu notariaalsele tõestamisele vaatamata sisuliselt lepingut olemas ei ole ning selle alusel täitemenetluse korraldamine tuleb tunnistada lubamatuks. Kuna laenuleping on rahatuse tõttu tühine, siis hageja arvates ei olnud vajalik ametlikult lepingust taganeda või lepingut üles öelda. Laenulepingu puudumise tõttu ei ole tekkinud ka käenduskohustust. Selline hageja seisukoht on ekslik. Pooled ja osaühing on 24. aprillil 2003. a sõlminud notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingu
ning lisaks pandilepingu. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 8 lg 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Lepingu võib lõpetada või seda muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel (VÕS § 13 lg 1). VÕS § 76 lõike 1 järgi tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. VÕS § 101 lg 1 sätestab õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja muu hulgas nõuda kohustuse täitmist, oma võlgnetava kohustuse täitmisest keelduda, taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 114 lg 1 kohaselt juhul, kui võlgnik rikub kohustust, võib võlausaldaja anda võlgnikule kohustuse täitmiseks täiendava mõistliku tähtaja. Kui võlgnik teatab, et ta kohustust ei täida, või kui ta ei ole täiendava tähtaja jooksul kohustust kohaselt täitnud, võib võlausaldaja pärast teate saamist või tähtaja möödumist kasutada muid õiguskaitsevahendeid, sealhulgas nõuda kohustuse täitmise asemel kahju hüvitamist või taganeda lepingust või öelda leping üles. VÕS § 116 lg 1 annab lepingupoolele samuti õiguse lepingust taganeda, kui teine lepingupool on lepingust tulenevat kohustust oluliselt rikkunud. Lepingust taganemine ja lepingu ülesütlemine on nn kujundusõigused, mida teostatakse ühepoolse tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg 1 kohaselt kindlale isikule suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Tahteavaldus on kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud (TsÜS § 69 lg 2). Tsiviilasjas ei vaielda selle üle, et lepingut ei ole nõuetekohaselt üles öeldud ega lepingust taganetud. Hageja kinnitas kohtuistungil, et algul nõuti lepingu täitmist, kuid kui kostja teatas, et tal ei ole siiski võimalik laenu anda, siis teised juhatuse liikmed, sh hageja, leppisid sellega. Hageja hinnangul oli tegemist poolte vastastikusel kokkuleppel lepingust loobumisega. Sellise kokkuleppe olemasolu ei ole tõendatud. Hageja on notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingule alla kirjutanud ja juhatuse liikmena nõudnud kostjalt lepingust tuleneva kohustuse täitmist. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 18 kohaselt on täitedokumendiks rahalise nõude kohta notariaalselt tõestatud kokkulepe, mille kohaselt on võlgnik pärast nõude sissenõutavaks muutumist andnud nõusoleku alluda kohesele sundtäitmisele. Eeltoodu alusel on põhjendamatu ja seadusega vastuolus hageja seisukoht, et notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingut tegelikkuses ei eksisteeri ja sellest lepingust ei ole kohustusi tekkinud. Pooled vaidlevad selle üle, kas kostja on põhivõlgnikule laenu andnud ja kas hagejal on tekkinud käenduskohustus. Täitemenetluse lubamatuks tunnistamise menetluses ei saa lahendada vaidlust laenulepingu rahatusest tuleneva tühisuse üle. Hageja kohustus kostja vastu tuleneb pooltevahelisest notariaalselt tõestatud laenu- ja käenduslepingust. Tulenevalt TMS § 221 lõikest 1 ei mõjuta tsiviilasjas tehtav lahend täitedokumendiks oleva lepingu kehtivust. Lepingust ei ole taganetud ega seda üles öeldud. Käendajal on VÕS § 149 lõikest 1 tulenev õigus esitada võlausaldaja nõudele kõiki vastuväiteid, mida oleks võinud esitada põhivõlgnik ise. Eelneva alusel on hagejal õigus tehingut rahatuse tõttu vaidlustada eraldi menetluses. Hageja võimalik õigus tehingu vaidlustamiseks aga ei anna alust enne vastava kohtulahendi jõustumist sundtäitmist lubamatuks tunnistada. Kui tehingu
vaidlustamiseks esitatava hagi rahuldamise korral muutub täitedokument kehtetuks, on hagejal täitemenetluses sissenõutud summade tagasinõudeõigus.
5.Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
6.Tallinna Ringkonnakohus jättis 17. septembri 2007. a otsusega maakohtu lõppjärelduse muutmata, arvestades põhjenduste osas ringkonnakohtu otsuses märgitut. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et kostja ja osaühing sõlmisid laenulepingu, mille tagamiseks sõlmisid vaidluse pooled käenduslepingu, mille punktis 4.1 (alapunktid 4.1.1 ja 4.1.2) andis hageja laenu tagamiseks käenduse ja mille punktis 5 lepiti kokku, et hageja kui käendaja kohustub lepingus võetud rahaliste kohustuste täitmata jätmisel alluma kohesele sundtäitmisele kogu oma varaga täitemenetluse seadustikus sätestatud korras (tl 7). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja pöördus kohtutäituri poole käenduslepingu kui täitedokumendi täitmiseks ning et hageja sai täitmisteate kätte 15. juulil 2006. a. Hageja on põhjendanud tema suhtes alustatud täitemenetluse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõuet väitega, et täidetava täitedokumendi alusel ei ole tal kohustust tekkinud. Ringkonnakohus leidis, et hageja on oma õiguste kaitseks valinud ebaõige viisi. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud; hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sättes esitatud loetelu on küll näitlik, kuid see ei tähenda, nagu võiks niisuguse hagi esitada suvalistel normis loetlemata alustel, kui võlgnik leiab, et täitedokumenti ei tohiks sundtäita. Sättes nimetamata alused, mis võimaldavad niisuguse hagi esitada, peavad olema sättes nimetatud alustega võrreldavad. Kõigi sättes loetletud näidete ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Seega saab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda, kui sundtäitmine on välistatud seetõttu, et täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud, näiteks kui kohustus on täidetud või on nõue tasaarvestatud või kui võlgnik on kohustuse täitmisest vabastatud või on pooled sõlminud võla tasumise tähtaja pikendamise kokkuleppe või on täitmisnõue aegunud. Tegemist on täitmisõigussuhte kujundamise hagiga, mille eesmärgiks on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Nii ei saa selle hagi eesmärgiks olla tuvastada, et täitmisõigussuhet ei ole tekkinud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei saa põhjendada väitega, et täitedokumendi alusel ei olegi kohustust tekkinud ning täitedokument ei ole seetõttu täidetav. Hageja ei ole esile toonud ühtki asjaolu, mis võiks olla aluseks täitemenetluse lubamatuks tunnistamise hagile. Nõustuda ei saa hagejaga selles, nagu ei oleks võlgnikul võimalik end täitemenetluses esitatud nõude vastu kaitsta teisiti kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga. Isikul, kes leiab, et tal täitedokumendi alusel ei ole kohustust tekkinud, on võimalik hagi esitamisega täitedokument
vaidlustada ja hagi tagamisabinõuna taotleda TsMS § 378 lg 1 p 6 alusel täitemenetluse peatamist, täitemenetluse jätkamise lubamist üksnes tagatise vastu või täitetoimingu tühistamist. Põhjendatud ei ole hageja väide, nagu oleks hagi pooltevahelise õigussuhte sisu tuvastamiseks saanud esitada üksnes vastaspool, nõudes hagejalt vaidlusaluse rahasumma väljamõistmist. Nii on hagejal võimalus esitada hagi vaidlusaluse kohustuse puudumise tuvastamiseks. Tegemist on TsMS § 368 lõikes 1 sätestatud õigussuhte puudumise tuvastamisele suunatud hagiga, mille lahendamisel tuleb kohtul tuvastada, kas täitedokumendi alusel on vaidlusalune kohustus üldse tekkinud ning kas seega on olemas täitedokumenti, mida sundtäita. Niisugust hagi ei ole hageja esitanud. Lisaks võimaldab TsMS § 368 lg 2 täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral sissenõudjal või võlgnikul esitada tuvastushagi teise poole vastu täitmiseks vajalike asjaolude tuvastamiseks ja täitedokumendi selgitamiseks. Sellestki nähtub, et täitemenetluses ei ole võlgniku ainsaks kaitsevahendiks ebaõige täitmise vastu TMS § 221 lõikes 1 sätestatud hagi, nagu hageja on väitnud. Kuna hagi rahuldamiseks ei ole õiguslikku alust, on see õigesti jäetud rahuldamata. Et vaidlusaluses asjas ei tule hinnata täitedokumendi kehtivust ega sellest kohustuste tekkimise või tekkimata jäämise asjaolusid, siis ei pidanud maakohus neid hindama ja ka ringkonnakohtul ei ole vajalik ega võimalik võtta seisukohta selle kohta, kas kostja andis äriühingule laenu ning kas põhivõlgnikul on kohustus, mille täitmist võib kostja hagejalt nõuda. Sellest tulenevalt ei ole vaidluse lahendamiseks vajalik ka hinnata nende asjaolude kohta poolte esitatud tõendeid. Kuna hagi tuleb jätta rahuldamata seetõttu, et valitud hagiga ei ole selle eesmärk saavutatav, ei ole ülejäänud asjaoludel vaidluse lahendamiseks tähtsust ja maakohtu otsusest tuleb neid käsitlevad motiivid välja jätta. Nõustuda ei saa hageja väitega, nagu tuleks vaidlus hagejal täitedokumendi alusel kohustuse tekkimise üle lahendada vaidlusaluses asjas seetõttu, et maakohus on määranud hagilt tasutava riigilõivu suuruse täidetavast nõudesummast 447 372 krooni lähtudes. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on tuvastushagi, mille hind TsMS § 125 esimese lause kohaselt määratakse hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kuna sundtäitmisel on hageja enda väitel nõue suurusega 447 372 krooni, siis on sellega võrdne hüve väärtus, mille hageja hagi edu korral saaks: just niisuguse väärtusega kohustuse täitmisest hageja sel juhul vabaneks. Seega on maakohus hagihinna määranud esitatud hagist lähtudes õigesti ja võetud riigilõiv vastab hagihinnale. Ringkonnakohus ei nõustunud hagejaga, nagu oleks maakohus rikkunud TsMS § 436, kui ei arutanud hagejaga TMS § 221 lg 1 võimalikku tõlgendust. Kohtu kohustuse on hageja eeldatavasti tuletanud TsMS § 436 lõikest 4, mille kohaselt kohus ei või otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud; samuti ei või kohus hinnata esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse avaldada oma seisukoht. Selles sättes on silmas peetud faktilisi asjaolusid, millega pooled on oma nõudeid või vastuväiteid põhjendanud, mitte seaduse kohaldamise küsimusi, nagu apellant on leidnud. See järeldub ka sama paragrahvi lõikest 7, mille kohaselt kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega, ja TsMS § 400 lõikest 5, mis küll võimaldab
kohtul arutada pooltega nende seletustes esitatud asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, kuid ei kohusta seda tegema. Pooltega õiguse kohaldamise küsimuste arutamine aitab reeglina kaasa tsiviilkohtumenetluse ülesande täitmisele (TsMS § 2), kuid arutamata jätmine ei muuda kohtuotsust iseenesest ebaõigeks. Hageja on esitanud oma seisukohad TMS § 221 lg 1 kohaldamise kohta nii apellatsioonkaebuses kui ka apellatsioonikohtu istungil. Eespool toodud põhjendusest nähtub, miks ringkonnakohus hageja tõlgendusega ei nõustu.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
7.Hageja esitas kassatsioonkaebuse, paludes tühistada ringkonnakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega tunnistada sundtäitmine lubamatuks. Kassatsioonkaebuse kohaselt on hageja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisel lähtunud TMS § 221 lõikest 1, kohtutäituri poolt talle saadetud täitmisteatel olnud juhisest ja asjaolust, et kostja ei ole kunagi põhivõlgnikule laenu andnud. TMS § 221 lõikega 1 on vastuolus ringkonnakohtu tõlgendus, et hageja oleks pidanud enda õiguste kaitseks esitama muu hagi. Hageja esitatud hagi alusel oli kohtutel võimalik hinnata, kas põhivõlgnik on laenu saanud ja kas hagejal on tekkinud käendusest tulenev solidaarkohustus. Piisanud oleks hageja tõendite hindamisest. Hagejal puudus vajadus esitada hagi õigussuhte puudumise või olemasolu tuvastamiseks, kuna see asjaolu oli tuvastatav hageja esitatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi menetledes. Otseselt väär on ka ringkonnakohtu kitsendav tõlgendus TMS § 221 lõikele 1. Sundtäitmise lubatavuse seisukohalt ei ole oluline, kas nõue võlgniku vastu on mingil hetkel tekkinud või mitte. Oluline on see, et nõuet ei eksisteeri. Kuna kostja ei ole põhivõlgnikule laenu andnud, puudub tal täitemenetluse alustamise hetkel ka nõue hageja vastu. Kui kohtud leidsid, et esitatud hagiga ei ole valitud eesmärk saavutatav, tulnuks hagi jätta TsMS § 371 lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata. Tsiviilkohtumenetluse põhimõtetega ei ole kooskõlas kohustada hagejat tasuma riigilõivu 447 372-kroonise hagihinna järgi ja otsuses avaldada, et hagiga polegi võimalik hageja eesmärki saavutada. Ringkonnakohtu otsus on ka vastuoluline. Esmalt leiab ringkonnakohus viitega TsMS § 368 lg-le 1, et hageja oleks pidanud esitama tuvastushagi. Otsuse samal leheküljel allpool märgib aga ringkonnakohus, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on tuvastushagi (seoses riigilõivu määramisega).
8.Vastus kassatsioonkaebusele ei ole esitatud TsMS § 218 lg 3 esimese lause nõuete kohaselt ning Riigikohus vastusega ei arvesta.
KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
9.Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära tõlgendamise tõttu TsMS § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu otsus ja asi tuleb saata menetlemiseks Harju Maakohtule.
10.Praeguses asjas on põhiline õiguslik küsimus see, kas hageja võis esitada TMS § 221 lg-s 1 sätestatud sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi, mille põhjendusena tõi hageja eelkõige välja väite, et kostja ei saa temalt kui käendajalt nõuda kohtutäituri kaudu laenu tagasimaksmist, kuna
kostja ei ole laenu põhivõlgnikule üle andnud. Ringkonnakohus on leidnud, et tegemist ei ole õige õiguskaitsevahendiga, kuna sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi ei saa põhjendada väitega, et täitedokumendi alusel ei olegi kohustust tekkinud. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamist saab nõuda, kui sundtäitmine on välistatud seetõttu, et täitmise aluseks olev materiaalõiguslik nõue on lõppenud või peatunud. Tingimus on veel see, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda. Kolleegium ei nõustu seisukohaga, et tegemist ei ole õige õiguskaitsevahendiga.
11.Täitemenetluse seadustiku § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et tegemist on hagiga, mille eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Kolleegiumi arvates ringkonnakohus eksis, kui tõlgendas TMS § 221 lg-t 1 kitsendavalt (vt otsuse p 10). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb arvestada asjaolu, et TMS § 2 lg 1 sätestab täitmisele esitamise seisukohast erinevaid täitedokumente. Osa täitedokumentide korral (eelkõige kohtulahendid) on poolte vahel tekkinud vaidluse enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist lahendanud kohus. Seetõttu on ka mõistetav TMS § 221 lõikes 2 sätestatud oluline piirang sellise täitedokumendi sundtäitmise vaidlustamiseks täitemenetluse käigus. Samas on osa täitedokumentide korral (eelkõige notariaalselt tõestatud lepingud) tegemist olukorraga, mil ükski sõltumatu organ ei ole poolte vaidlust enne täitedokumendi kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud. Kolleegiumi arvates tuleb viimati mainitud juhtudel tõlgendada TMS § 221 lg-t 1 laiendavalt ning lubada võlgnikul esitada hagi ka sellise põhjendusega, et sundtäitmisele võetud nõuet ei ole algusest saadik tekkinud. Praegusel juhul on kohtutäiturile täitmiseks esitatud notariaalselt tõestatud leping. Laiendav tõlgendamine võimaldaks võlgnikule efektiivsemat õiguskaitset. Arvestada tuleb ka sellega, et hagilt tuleb tasuda riigilõivu (vt otsuse p 14) ja hagi esitamiseks on TMS § 221 lg 3 järgi sätestatud lühike aegumistähtaeg. Lühikese aegumistähtaja eesmärk on selgitada enne täitemenetluse tegelikku toimumist, kas täitedokumendi täitmine on lubatav. See aitab vältida tulevast võimalikku tagasitäitmist. Samuti leiab kolleegium, et kuigi ringkonnakohus on õigesti leidnud TMS § 221 lg 1 näidisloetelus esitatud võlgniku vastuväidetele ühise nimetaja - kõigi näidete ühiseks tunnuseks on, et täitmisel olev nõue on või on olnud olemas, kuid pärast selle tekkimist on toimunud mingi õigusmuudatus, mis täitmist ei võimalda -, ei ole see määrava tähendusega. Näidisloetelu on esitatud kõige üldarusaadavamatest näidetest ning ei välista teistsugustel alustel sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagiga vastuväidete esitamist. Samas möönab kolleegium, et võlgniku vastuväited nõudele võivad olla üldjuhul tõesti sellised, mis põhinevad pärast nõude tekkimist ilmnenud asjaoludel, mis täitmist ei võimalda. Õiged on ringkonnakohtu täiendavad näited nõude aegumise
vastuväite ja võlgniku kohustuse täitmisest vabastamise vastuväite kohta. Lisaks võib veel välja tuua näited tehingu tühistamise või tühisuse vastuväite kohta tsiviilseadustiku üldosa seaduse alusel, äramuutva tingimuse saabumise, lepingust taganemise, sissenõudja poolt nõude loovutamise, sissenõutavuse puudumise jms vastuväite esitamise kohta.
12.Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et võlgnikul on võimalus kasutada ka teisi õiguskaitsevahendeid, kuid käesoleva otsuse p-s 11 esitatud põhjustel tuleb eelistada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist. Võlgnikul on ringkonnakohtu märgitud võimalus esitada ka tuvastushagi TsMS § 368 lg 1 järgi, kuid see ei pruugi tema õiguste kaitseks olla piisav. Kui võlgnik taotleks tuvastushagis näiteks selle tuvastamist, et temal ei ole käendajana laenu tagastamise kohustust, kuna kostja laenuandjana ei andnud põhivõlgnikule laenu üle, ning kohus selle hagi rahuldaks, ei kõrvaldaks see lahend kohtutäiturile esitatud notariaalse lepingu sundtäidetavust. Otstarbekaks võib osutuda sellise hagi esitamine, milles sisaldub kaks taotlust - mainitud tuvastuslik taotlus ja selle rahuldamise juhuks taotlus tunnistada sundtäitmine lubamatuks, st ühendada tuvastushagi ja sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi võimalused. Kolleegium märgib veel, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist.
13.Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamata jätmise kohta märgib kolleegium järgmist. Riigikohus on 5. juuni 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-56-07 leidnud TsMS § 371 lg 2 p 1 kohta, et sätte peamine eesmärk on vältida pooltele kulutuste tekitamist sellise hagi menetlemisega, mille rahuldamiseks ei ole mingit õiguslikku alust. Kui selline hagi võetakse menetlusse ning jäetakse rahuldamata, kuna hageja õiguste rikkumine ei olnud üldse võimalik, peab hageja kandma menetluskulud (TsMS § 162 lg 1). Seevastu hagiavalduse tagastamisel TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel tagastatakse hagejale TsMS § 150 lg 1 p 2 kohaselt tema tasutud riigilõiv. Kolleegiumi arvates kehtib see järeldus ka TsMS § 371 lg 2 p 2 kohta. Siiski on Riigikohus viidatud lahendis leidnud ka seda, et kohtul on TsMS § 371 lõike 2 p-st 1 tuleneval alusel hagiavalduse menetlusse võtmisest keeldumisel kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ning et hagiavalduse menetlusse võtmisest keelduda võib alles pärast määruse TsMS § 465 lg 2 nõuete kohast põhjendamist, milles peavad olema näidatud ka põhjendused, mille alusel kohus otsustas hagiavalduse menetlusse võtmata jätta. Kolleegiumi arvates kehtib samasugune kõrgendatud põhjendamis- ja kaalumiskohustus ka TsMS § 371 lg 2 p 2 korral. Siit saab järeldada ka seda, et kui tegemist on keeruka õigusliku küsimusega, tuleb eelistada hagi menetlusse võtmist ning keeruka õigusliku küsimuse täiendavat analüüsimist. Nii on kohtud toiminud ka praegusel juhul. TsMS § 371 lg 2 ei kohusta kohut jätma hagiavaldus menetlusse võtmata, vaid annab selleks võimaluse.
14.Kolleegium märgib, et õige on ringkonnakohtu seisukoht riigilõivu suuruse kohta. Riigikohus on
14.novembri 2007. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-101-07 leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral tuleb hagihind määrata TsMS § 125 esimese lause kohaselt. TsMS § 125
esimese lause kohaselt määratakse tuvastushagi korral hagihind hüve väärtusega, mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi korral on hageja huvi suunatud sellele, et tema vastu sundtäitmisele esitatud täitedokumenti ei täidetaks. Seetõttu tuleb hagi rahuldamise korral lugeda hagejale eeldatavalt kuuluvaks hüveks seda, et hageja ei pea maksma (rahalise nõude korral) temalt täitedokumendiga välja mõistetud või täitedokumendis märgitud summat. Kolleegium märgib, et TsMS § 125 kohaldamine ei tähenda, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi oleks täielikult võrdsustatud tuvastushagiga (vt otsuse p 12), kuid olemuslikult on TsMS § 125 hagihinna määramiseks eelnevalt esitatud põhjusel sobiv. Seetõttu ei ole ringkonnakohtu otsus selles küsimuses ka vastuoluline.
15.Kolleegium juhib tähelepanu asjaolule, et Harju Maakohtu 5. veebruari 2007. a määruse (I kd, tld 90-91) kohaselt on maakohus tuvastanud, et hagejale on täitmisteade kätte toimetatud 17. juulil 2006. a. Vaidlustatud ringkonnakohtu määruses on aga tõenäoliselt ekslikult leitud järgmist: "Vaieldav ei ole ka, et kostja pöördus kohtutäituri poole käenduslepingu kui täitedokumendi täitmiseks ning et hageja sai täitmisteate kätte 15. juulil 2006. a." Täitmisteate kättetoimetamise aeg on oluline hagi aegumise küsimuse otsustamiseks. Harju Maakohus on viidatud määruses otsustanud jätta kostja taotluse hagi aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Jaak Luik, Peeter Jerofejev, Tambet Tampuu
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.