2-08-19019/12 - Võlaõigus - Laenu- ja krediidilepingud - Tallinna Ringkonnakohus - lahend.ee

menetlusabi saamise taotluse. TsMS § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist. Hageja nõue ja põhjendused Pooled sõlmisid 17.04.2007 tarbijakrediidilepingu nr xxxxxxx/xxst, millega hageja andis kostjale laenu summas 25 000 krooni. Raha kasutamise eest kohustus kostja tasuma intressidena 29,61% krediidisummast aastas. Kostja jättis nõuetekohaselt tasumata lepingujärgsed maksed. Hageja ütles 26.07.2007 lepingu üles. Hageja palus kostjalt välja nõuda 39 267,97 krooni. Nõue koosneb tagastamata krediidisummast 25 000 krooni, sissenõutavaks muutunud tasumata intressist 2759,35 krooni, leppetrahvist 5000 krooni, võla sissenõudmisega seotud kuludest 900 krooni ja sissenõutavaks muutunud viivisest 5608,62 krooni. Samuti palus hageja kostjalt välja mõista võlgnevusele lisanduvad viivised protsendina (määraga 26.91% aastas) ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja tunnistas hagi osaliselt. Kostja sai hagejalt 25 000 krooni. Hageja, sõlmides kostjaga krediidilepingu, eiras mõistlikkuse põhimõtet. Krediiti anti kostja maksevõimet kontrollimata. Ettepanek krediidilepingu sõlmimiseks tuli hagejalt sms-i teel. Tarbijakrediidilepingu sõlmimisel kustutati kostja poolt eelnevalt võetud kiirlaen 3000 krooni, ja ülejäänud osa kanti kostja kontole. Trahv ja menetluskulud (5000 krooni ja 900 krooni) on ebamõistlikult suured. Kostja lahkus Eestist 2007.a ja naases 27.05.2008. Nimetatud perioodil ei olnud kostjal võimalik informeerida võlausaldajat eemalviibimisest. Kostja on töötu. Kostja tunnistab 25 000 krooni suurust põhivõlga ja intressi kuni taganemisavalduseni (3 kuud) 1681,87 krooni. Viivisenõudel puudub seaduslik alus. VÕS § 415 lg 1 kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Kostja nõustus viivisega 11% aastas tasumata summalt. Kostja on maksejõuetu ja tal puudub vara, mille arvel hageja nõuet rahuldada. Kostja on valmis hageja nõude rahuldamiseks tegema makseid 1000 krooni kuus. Maakohtu otsuse põhjendused Harju Maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis Priit Vaikrelt Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kasuks välja võlgnevuse 34 946,28 krooni, alates 14.05.2008 kuni tagastamata krediidisumma (25 000 krooni) täieliku tasumiseni viivise VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras (EKP intress + 7 % aastas). Kohus jättis menetluskulud 92% ulatuses Priit Vaikre kanda ja 8% ulatuses Balti Investeeringute Grupi Pank AS-i kanda. Vaidlust ei ole, et hageja ja kostja sõlmisid 17.04.2007 tarbijakrediidilepingu. Kohus ei nõustunud kostja väitega, et hageja eiras lepingut sõlmides mõistlikkuse põhimõtet, mistõttu on hageja kõrvalnõuded osaliselt alusetud. Vaidlust ei ole, et hageja ütles lepingu 26.07.2007 üles. Kooskõlas VÕS § 416 lg 3 vähendatakse krediidiandja poolt lepingu ülesütlemise korral tasumata krediidi brutosummat krediidi kasutamata jätmise ajale langeva intressi ja tarbijale langevate kulude võrra. Kostja ei teinud hagejale intressina võlgnetavate summade katteks ühtegi makset. Lepingu ülesütlemise ajaks oli intressinõue muutunud sissenõutavaks kogusummas

2759,35 krooni. Seega on hageja intressi nõue kooskõlas lepinguga ja tuleb rahuldada. Hagiavalduse kohaselt peab kostja 14.05.2008 seisuga tasuma viivitusintressi kogusummas 5608,62 krooni, viivise määraks on 26,91% aastas, mis on kooskõlas VÕS §-ga 113. Kostja vastuväite kohaselt ei ole viivise nõudel seaduslikku alust. VÕS § 421 järgi on tarbijakrediidilepingus tarbija kahjuks seaduses sätestatust kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Kuna VÕS § 415 lg 1 ei luba tarbijalt nõuda viivist rohkem kui VÕS §-s 94 sätestatud suuruses, tuleb viivise arvestuses lähtuda seadusjärgsest intressi määrast (VÕS § 94), milleks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub seitse protsenti aastas. Hageja esitas viivitusintressi nõude 26.07.2007-14.05.2008 eest, kokku 293 päeva eest, millele lisandub lepingu ülesütlemise seisuga viivis 13,77 krooni. Enne 01.01.2008 ja 01.07.2008 oli Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimis-operatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär 11%. Seega tuleb viivitusintressi arvestamisel lähtuda 0,030136 määrast. Seega on hageja viivisenõue põhjendatud summas 2286,93 krooni: 25 900 x 0,030136% x 293 = 2286,93 krooni. Kohus ei nõustunud kostja vastuväitega, et leppetrahvi nõue on alusetu. Hageja tugines nõude esitamisel lepingu p-le 6.3, mille kohaselt on lepingu ülesütlemisel krediidisaaja kohustatud krediidiandjale tasuma leppetrahvi 20% ülesütlemise hetkeks tagastamata krediidisummalt. Leppetrahvi tasumise kohustuse tuvastamisel tuleb hinnata üldtingimuste p 5.1, 5.3 ja 6.3 nende koosmõjus. Hageja poolt lepingu ülesütlemise aluseks oli üldtingimuste p-s 5.1.1 sätestatud alus – maksete tasumata jätmine. Punktides 5.1, 5.3 ja 6.3 sätestatu järgi tuleb krediidisaajal nimetatud rikkumise korral maksta leppetrahvi. Igale keskmiselt mõistlikule isikule, s.h kostjale pidi lepingus sätestatu olema arusaadav. Arvestades kostja poolt lepingu täielikku täitmata jätmist, on leppetrahvi väljamõistmine hagetud suuruses põhjendatud ja hagi tuleb selles osas rahuldada. Hageja 900 krooni suurune kulude hüvitamise nõue põhineb üldtingimuste p-l 5.3 ja hinnakirjal, mille kohaldamises leppisid pooled kokku üldtingimuste p-s 9.3 ja mis on avalikult teatavaks tehtud. Asja materjali kohaselt saatis hageja kostjatele 4 kirja, millele lisandub töövahendite, töö ja ajakulu maksumus. Kostjalt tuleb välja mõista võla sissenõudmisega seotud kulu hüvitamiseks 900 krooni. Kohus nõustus hagejaga, et kostja Eestist eemalviibimine ei saa olla takistuseks lepingu täitmisele ega hageja teavitamisele lepingu täitmist puudutavatest olulistest asjaoludest. Kostja lepingut täitma ei asunud ega üritanud probleemi ka muul moel mõistlikult lahendada. Eeltoodu alusel tuleb jätta tähelepanuta kostja väited hageja pahauskse käitumise kohta. Kostja tasus kohtumenetluse ajal 1000 krooni, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele kuuluvast summast mahaarvamisele. Apellatsioonkaebuse põhjendused BIGBANK AS (endine ärinimi Balti Investeeringute Grupi Pank AS) palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada osas, millega mõisteti kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 2286,93 krooni määraga 11% aastas ning alates 14.05.2008 kuni tagastamata krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 11% aastas ning teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 5608,62 krooni määraga 26,91% aastas ning alates 14.05.2008 kuni krediidisumma täieliku tasumiseni viivis määraga 26,91% aastas; jätta menetluskulud kostja kanda. Kohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti VÕS § 113 lg-t 1 ja § 415 lg-t 1. Hageja lähtus viivise

arvestamisel VÕS § 415 lg-st 1, mille kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7 % aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Poolte vahel kokkulepitud lepingujärgne intressimäär on 26,91% aastas. Lepingu üldtingimuste p 6.1 kohaselt maksab tarbijast krediidisaaja krediidiandjale viivist seaduses sätestatud maksimaalses määras. Kuna lepingus sätestatud intressimäär on suurem kui seadusjärgne viivisemäär, on tulenevalt VÕS § 113 lg 1 lausest 3 viivise maksimaalseks määraks lepingujärgne intressimäär 26,91% aastas. Lähtuvalt VÕS § 415 lg 1 ja 113 lg 1 on antud juhul viivisemäär võrdne lepingus kokkulepitud intressimääraga. Kuna pooled leppisid kokku intressimääras 26,91% aastas, on ka viivis 26,91% aastas. VÕS § 94 kohaselt seadusjärgne intressimäär kohaldub juhul, kui lepinguga ei ole ette nähtud teisiti. VÕS § 415 lg 1 sõnastus viitab VÕS § 113 lg-le 1 tervikuna. VÕS §-s 113 lg 1 sisalduv lause 3 on erinormiks lausete 1 ja 2 suhtes. Ka Riigikohus märkis otsuses nr 3-2-1-137-06, et VÕS § 113 lg 1 järgi saab viivist teistsuguse kokkuleppe puudumisel nõuda suuruses, mis vastaval ajavahemikul kehtis. Seega VÕS § 113 lg 1 lause 2 ja selles viidatud VÕS § 94 kuulub kohaldamisele alles siis, kui poolte vahel teistsugune kokkulepe puudub. Seadusest ei tulene erisusi § 113 lg 1 kohaldamisel tarbijakrediidilepingutele. VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause mõtteks on tagada võlausaldajale võlgniku viivituse aja eest vähemalt samas suuruses intressid, nagu oli lepingus kokku lepitud. Sellist seisukohta toetab ka Eesti õiguskirjandus (P. Varul, I. Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Üldosa §§ 1-207. Kommenteeritud väljaanne, lk 379-380), samuti Riigikohus otsuse nr 3-2-01-69-08 p 28. Riigikohus leidis otsuse nr 3-2-2-5-06 p-s 14, et pärast lepingu lõppemist asendub intress viivisega ning seda samas määras. Seega ei saa analoogia ning mõistlikkuse põhimõttest lähtuvalt olla viivisemäär intressimäärast väiksem. Kohus kohaldas ja tõlgendas ebaõigesti VÕS § 421. VÕS § 421 eesmärk on tarbija kaitsmine ülemäärase viivise maksmise kohustuse eest. Viivisemäär, mis on sama suur kui lepingus kokkulepitud intressimäär, ei saa olla lepingu rikkumise juhul ülemäärane. Ka VÕS § 113 lg 1 mõttest tuleneb, et viivisemäär on lepingus kokkulepitud intressimäär ning üksnes juhul, kui selles ei ole kokku lepitud, on selleks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär. Seega on antud sätte peamiseks ideeks, et viivis ei oleks suurem kui intress. Tarbijakrediidilepingus intressimääras ja seega ka viivisemääras kokku leppimist ei saa käsitleda kui tarbija kahjuks seadusega sätestatust kõrvalekalduvat kokkulepet. Pooled lähtusid VÕS § 415 lg-s 1 ja 113 lg 1 lauses 3 sätestatust ja tegu ei ole seaduses sätestatust kõrvalekalduva kokkuleppega. Ka lepingu üldtingimuste p-s 6.1 on fikseeritud, et lähtutakse seaduses sätestatust. Riigikohus märkis otsuse nr 3-2-1-137-06 p-s 18, et VÕS § 113 lg 1 kolmas lause lubab seadusjärgset viivist arvestada ka lepingujärgse intressi suuruses, kui lepingujärgne intress on suurem seadusjärgsest viivisest. Seega ka lepingujärgse intressi suuruses viivise arvestamist saab käsitleda seadusjärgse viivisena ning ka seetõttu seda ei saa käsitleda seadusest kõrvelekalduva kokkuleppena. Kui tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär on suurem, kui §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas, saavad lepingupooled leppida kokku sama suure viivise, kui lepingus kokkulepitud intressimäär. Intressimäär kehtib viivisena eeldusel, et intressimäär on suurem, kui §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 7% aastas, vastasel korral kehtib § 113 lg 1 kohaselt viivisemäärana §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub

7% aastas (P. Varul, I. Kull, V.Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus II. 2-7 osa §§ 208-618. Kommenteeritud väljaanne, lk 434). Maakohus rikkus TsMS § 436 lg-t 1. Kohus ei põhjendanud, miks on hageja kohaldatav viivisemäär 26,91% VÕS § 421 järgi tühine kokkulepe. Kui ringkonnakohus rahuldab apellatsioonkaebuse, palub hageja jätta menetluskulud täies ulatuses kostja kanda. Vastus apellatsioonkaebusele Priit Vaikre ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja selle põhjendused TsMS § 651 lg 1 järgi ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellant BIGBANK AS (endine ärinimi Balti Investeeringute Grupi Pank AS ) vaidlustas otsust osas, millega jäeti tema nõue viiviste väljamõistmiseks osaliselt rahuldamata ning kohaldati ebaõiget viiviste protsenti. Kolleegium, olles tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ning maakohtu otsus kuulub viiviste nõudes osalisele tühistamisele materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Hageja taotles sissenõutavaks muutunud viivise väljamõistmist summas 5608,62 krooni. Viiviste nõude aluseks oli pooltevaheline 17.04.2007 tarbijakrediidileping nr xxxxxxx/xx st (edaspidi leping). Nimetatud lepingu kohaselt oli intressimääraks 26,91%, millest lähtudes arvestas hageja viivist, saades summaks 5 608,62 krooni. Üldtingimuste punkti 6.1. kohaselt krediidisumma tagasimaksmisega viivitamisel, samuti seoses krediidisaaja võla sissenõudmisega maksab krediidisaaja krediidiandjale viivist seadusega sätestatud määras. Maakohus leidis, et VÕS § 415 lg 1 ei luba tarbijalt nõuda viivist rohkem kui on VÕS §-s 94 sätestatud. Kolleegium leiab, et maakohtu seisukoht on ekslik. Riigikohtu tsiviilkolleegium 14.01.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08 asus seisukohale, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus lepinguvabaduse põhimõtet järgides kokku leppinud seadusejärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Kolleegium nõustub apellandiga, et maakohus on asunud ekslikule seisukohale, et pooltevaheline kokkulepe viiviste määras 26,91 % on tühine tulenevalt VÕS § 421. Kuivõrd VÕS § 113 lg 1 kolmas lause annab pooltele õiguse kokku leppida seaduses ettenähtud intressimäärast kõrgemas määras, siis ei saa pooltevahelist kokkulepet lugeda tühiseks ning tegemist ei ole seadusest kõrvalekalduva kokkuleppega. Seega oli hageja õigustatud nõudma viiviseid lepingus kokkulepitud intressimäära järgi, milleks oli 26,91%. Hageja nõudis perioodi 26.07.2007 kuni 14.05.2008 eest viivitusintressi summas 5 608,62 krooni. Nõue on põhjendatud, seaduslik ning kuulub rahuldamisele eelpooltoodud põhjendustel. Alates 14.05.2008 taotles hageja viiviste väljamõistmist kuni kohustuse täitmiseni 26,91%. Maakohus rahuldas nõude, kuid mõistis viivised välja VÕS § 113 lg 1 järgi, so EKP intress +7% aastas.