Võlaõigus › Võõrandamislepingud

TsiviilasiJõustunudTallinna Ringkonnakohus · 03.02.2009

Lahendi andmed

Riigi Teataja

Kohus: Tallinna Ringkonnakohus
Kohtuasja number: 2-07-13260/21
Asja liik: Tsiviilasi
Kategooria: Võlaõigus › Võõrandamislepingud
Menetlusliik: Hagimenetlus
Kuulutamise aeg: 03.02.2009
Staatus: Jõustunud
Sõnade arv: 2591

Lahend PDF →Riigi Teatajas →

Lahendi tekst

Riigi Teataja

Eesti Vabariigi nimel Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2009. a., Tallinn

Tsiviilasja number

2-07-13260

Tsiviilasi

L. M. hagi H. A. vastu alusetu rikastumise läbi saadu tagastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a. otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

L. M. apellatsioonkaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant L. M. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxx x-xxx xxxxxx), lepinguline esindaja adv. Kersti Kägi Vastustaja H. A. (IK xxxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxx xxx x xxxxxxx), lepinguline esindaja adv. Marko Tiiman

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1.Tühistada Harju Maakohtu 5. juuni 2008. a. otsus L. M. hagis H. A. vastu alusetu rikastumise läbi saadu tagastamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks. Tsiviilasi saata uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

2.Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.

3.Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Sarnased lahendid

Võlaõigus

6.novembril 2006. a. taganes hageja lepingust, tehes selleks notariaalselt tõestatud avalduse. Nimelt lubas kostja rajada hagejaga ühise kodu, ehitada Xxxxxxx xxx xx kinnistule eramu ning aidata hagejal kasvatada kaht alaealist last. Kostja on oma lubadustest taganenud ning hageja ja kostja kooselu on lõppenud. Kostja ei nõustu kinnistule ühist kodu rajama ega eramut ehitama. Samuti ei osuta kostja hagejale mingitki kaasabi laste kasvatamisel. Hageja broneeris notariaja lepingu eseme omandi üleandmise asjaõiguslepingu sõlmimiseks, kuid kostja broneeritud ajal asjaõiguslepingu sõlmimisele ei ilmunud. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Pooltel oli kavatsus abielluda ning see oli ka ühise kinnisasja soetamise ja sellel ehitustööde alustamise ajendiks. Küll aga ei olnud kinkelepingu sõlmimine seostatav abiellumise ja ühiselt laste kasvatamisega. Tegelikult kinkis hageja 1⁄2 mõttelise osa kinnistust Xxxxxxx xxx xx kostjale põhjusel, et kostja oli teinud suures ulatuses kulutusi kinnistu soetamiseks ja ehitamiseks ning seetõttu vajasid reguleerimist ka poolte varalised suhted. Poolte kooselu ja suhted lõppesid 2006. a. veebruaris. Seejärel tegi hageja kostjale ettepaneku, et ostab kostjale kuuluva poole kinnistust ära 300.000 krooniga. Sellega kostja ei nõustunud, sest tema poolt tehtud kulutused elamu soetamiseks ja ehitamiseks on oluliselt suuremad. Hagejal puuduvad lepingust taganemiseks alused. Asjaolu, et kostja ja hageja kooselu lõppes, nad ei loonud ühist kodu ning kostja ei asunud ülal pidama hageja alaealisi lapsi, ei ole põhjuseks, et lugeda kostjat hageja või tema lähedaste suhtes tänamatuks. Hageja on jätkuvalt võimeline oma laste ülalpidamiskohustust täitma. Lepingus ei ole kostjale pandud kohustusi ega koormisi. Pooled ei jõudnud ühise kodu rajamiseni ja elamu ehitamiseni ning abieluni hageja enda käitumise tõttu. Isegi juhul, kui kostja oleks andnud lubadused, et rajab koos hagejaga ühise kodu ja abiellub hagejaga ning asub ülal pidama hageja kahte alaealist last ning hageja oleks nimetatud lubadused saanud siduda kinkelepinguga, ei saa hageja nõuda nende lubaduste kui mittetäielike kohustuste täitmist ega tagasi nõuda ka selle mittetäieliku kohustuse täitmiseks üleantut.

Kohtuistungil selgitas kostja pool täiendavalt, et lepingust taganemise avalduse sai kostja kätte koos hagiavaldusega 2007. a. mais, seega ei ole seda tehtud ühe aasta jooksul ja nõue on aegunud. Esimese astme kohtu otsus 5. juuni 2008. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 268 lg. 1 kohaselt, kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda sama seaduse § 267 punktides 1 - 3 ettenähtud juhtudel. VÕS § 270 lg. 1 järgi võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Kinkelepingust taganemiseks peavad olema täidetud nii formaalsed kui materiaalsed eeldused. Formaalseks eelduseks on lepingust taganemise teate esitamine kingisaajale, mis hakkab kehtima alates teise pooleni jõudmisest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg. 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Sama paragrahvi 2. lõike kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Vaidlus puudub selles, et poolte kooselu kestis kuni 2006. a. märtsini. Seda on väljendanud hageja 23. aprilli 2008. a. kohtuistungil. Seega algas seaduses ettenähtud üheaastane tähtaeg märtsist 2006. a., mil hagejale sai teada, et kostjaga ühise kodu loomine on välistatud. Kinkelepingust taganemise avaldus on koostatud 6. novembril 2006. a. Selleks, et taganemisavaldus kehtiks, tuli hagejal leida moodus selle teatavakstegemiseks teisele lepingupoolele. Hageja on palunud notaril avaldus saata edasi H. A.le, kelle postiaadressiks on märgitud XXXXXXXXXX XXX XX, XXXXXXX XXXXX. XXXXXXXXXX XXX X on kostja elukohaks märgitud rahvastikuregistris. Kostja väite kohaselt ei ole ta alates ajast, mil asus elama koos hagejaga ning pärast kooselu lõppu nimetatud aadressil elanud ning sellest oli teadlik ka hageja. Seda, et kostja oleks kinkelepingust taganemise avalduse kätte saanud enne selle kohtu kaudu edastamist 10. mail 2007. a., tõendatud ei ole. Isegi kui notari poolt saadetud taganemisavaldus jõudis rahvastikuregistris märgitud aadressile, ei ole tõendatud see, et kostjal oli mõistlik võimalus taganemisavaldusega tutvuda, sest kostja registris märgitud aadressil reaalselt ei elanud. Tunnistaja J. A. ütluste kohaselt asus kostja pärast hagejaga kooselu lõppemist elama XXXXXX eramajja. Hagejal aga oli võimalus kostja tegelik elukoht kindlaks teha viimase tütre J. A. kaudu, ka oli hagejale teada kostja töökoht, kuid hageja neid võimalusi tahteavalduse teatavakstegemiseks kostjale isiklikult ei kasutanud. Kohtutoimikust nähtub, et hagimaterjal, mis sisaldas ka kinkelepingust taganemise avaldust, oli H. A.le võimalik edastada tema töökoha D. C. OÜ kaudu 10. mail 2007. a. Eelnevast lähtudes ei ole hageja kinkelepingust taganemisavalduse kostjale edastamisel järginud VÕS § 270 lõikes 1 sätestatud tähtaega, s. t. on jäänud täitmata lepingust taganemise formaalsed eeldused, millest tulenevalt lepingust taganemine ei ole kehtiv ning leping on endiselt jõus. Kui lepingust taganemist ei ole toimunud, puudub hagejal võlaõiguslik nõue kostja vastu ning kostjal kohustus anda nõusolek kinnistusregistri kande muutmiseks. Kohus ei pea vajalikuks täiendavalt analüüsida lepingust taganemise materiaalseid eeldusi, sest taganemine ei kehtiks vaatamata sellele, kui ka lepingust taganemise materiaalsed eeldused oleksid täidetud. Apellatsioonkaebus Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ning hagi täies ulatuses rahuldada. Maakohtu järeldused hagi aegumise suhtes ei ole õiged ega põhjendatud.

Apellant tegi 6. novembril 2006. a. notari juures avalduse kinkelepingust taganemiseks ning palus avalduse saata vastustajale aadressil XXXXXXXXXX XXX XX, XXXXXXX, mis oli apellandile teadaolevalt vastustaja postiaadressiks. Pärast 2006. a. märtsikuud, s. o. pärast lahkumist apellandi elukohast, ei ole vastustaja teatanud, et ta elaks mõnel teisel aadressil või et posti tuleks temale väljastada mõnel teisel postiaadressil. Kohtumenetluse ajal on vastustaja ise menetlusdokumentidesse märkinud oma aadressiks XXXXXXXXXX XXX XX, samuti on selle aadressi märkinud kohus otsusesse. Seega puudus ka kinkelepingust taganenud apellandil alus eeldada, et taganemisavaldus tuleks saata mitte vastustaja elukoha aadressil, vaid mingil muul aadressil. Kohus ei ole oma järeldust, millega ta asus seisukohale, et apellandil tulnuks tagada kinkelepingust taganemise avalduse vastustajale kättetoimetamine viimase elu- või töökoha aadressile, ühegi õigusakti sättega põhistanud. Järelduste tegemisel on kohus tuginenud vaid vastustaja enda kohtuistungil avaldatule. See ei ole piisav, et lugeda tõendatuks vastustaja poolt väidetu. Kohus on otsuses märkinud, et isegi kui notari poolt saadetud taganemisavaldus jõudis rahvastikuregistrisse märgitud aadressile, ei ole tõendatud see, et kostjal oli mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kohus ei ole põhjendanud aga oma seisukohta, mil moel oleks tagatud, näiteks, vastustaja töökohta saadetava avalduse parem kättesaadavus vastustajale, kui tema elukoha aadressile saadetud avaldus. Kohus ei ole viidanud ühelegi õigusnormi sättele, millest tuleneb füüsilisele isikule kohustus väljastada teisele füüsilisele isikule isiklikke kirju selle isiku töökoha aadressile. Kohus on teinud ebaõigeid järeldusi tunnistaja ütlustest. Tunnistaja väitis, et vastustaja asus pärast kooselu lõppemist apellandiga elama XXXXXX eramajja, kuid ei osanud konkretiseerida vastustaja elukoha aadressi alates 2006. a. märtsikuust. Kohtuotsusest jääb selgusetuks, miks kohus järeldas, et tunnistaja oli õigeks allikaks, kellelt oleks apellant võinud saada teavet vastustaja elukoha aadressi kohta. Kohtuotsuse järeldused on vastuolus kohtuistungil uuritud tõenditega. Kinkelepingust taganemise ajal ei olnud apellandil vähematki alust arvata, et vastustaja ei saa oma postiaadressilt saabuvat posti kätte. Sama aadress on olnud vastustaja aadressiks pikka aega ja samale aadressile on rahvastikuregistri andmetel registreeritud ka vastustaja tütar J. A.. Vastustaja, kellele väljastati taganemisavaldus rahvastikuregistris registreeritud aadressil, ei ole ise apellandile avaldanud ühtki teist aadressi, kuhu võiks talle posti saata. Vaidlustatud otsus ei vasta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 432 lõikele 2, kuna otsuses ei ole osundatud, millistele seadustele kohus oma järeldused on rajanud. Kohtus uuritud tõenditele on antud ebaõiged hinnangud ning kohus on ka vääralt kohaldanud VÕS § 270 lõiget 1, millest tuleneb kinkijale õigus ühe aasta jooksul pärast kinkelepingu sõlmimist taganeda kinkelepingust. Kinkelepingust taganemise faktiliseks eelduseks oli vastustaja käitumine. Vastustaja lahkus 2006. a. kevadel apellandi elukohast ja jättis täitmata kõik kinkelepingu sõlmimisel eeldusena seatud eesmärgid. Vastustaja seisukoht Vastusta vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et vaidlust lahendades on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ning rikkunud menetlusõiguse norme, otsus tuleb seetõttu kooskõlas TsMS § 656 lõikega 2 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 tühistada, tsiviilasi aga saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Vaidlusaluse kinkelepingu sõlmisid pooled 30. detsembril 2004. a. Maakohus tuvastas otsuses, et poolte kooselu kestis kuni 2006. a. märtsini; et selle lõppemisel sai hageja teada, et kostjaga ühise kodu loomine on välistatud; et kinkelepingust taganemise avaldus on koostatud

6.novembril 2006. a.; et hageja on palunud selle notaril saata edasi kostjale, kelle postiaadressiks on märgitud XXXXXXXXXX XXX XX, XXXXXXX XXXXX, ja et see on kostja rahvastikuregistris märgitud aadress. Neid asjaolusid ei ole vaidlustatud ka apellatsiooni-menetluses. Maakohus tuvastas veel, et tegelikult kostja rahvastikuregistris märgitud aadressil ei elanud, leides, et tõendatud ei ole, et kostja oleks taganemisavalduse kätte saanud enne selle kohtu kaudu edastamist 10. mail 2007. a. Kohus märkis otsuses, et isegi kui notari poolt saadetud taganemisavaldus jõudis rahvastikuregistris märgitud aadressile, ei ole tõendatud see, et kostjal oleks olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda, sest tegelikult kostja sellel aadressil ei elanud. Hagejale heitis kohus ette, et nimetatu ei teinud kostja tütre kaudu kindlaks kostja elukohta ega kasutanud kostja töökohta talle tahteavalduse isiklikult teatavaks tegemiseks. Maakohus leidis õigesti, et kinkelepingust taganemise formaalsete eelduste olemasolu tuvastamiseks on asjakohased sätted VÕS § 270 lg. 1 ja TsÜS § 69 lõiked 1 ning 2. VÕS § 270 lg. 1 lause 1 kohaselt võib kinkija kinkelepingust taganeda ühe aasta jooksul alates ajast, mil ta sai teada või pidi teada saama oma taganemise õiguse tekkimisest. Maakohus käsitles osundatud normis märgitud tähtaega õigesti kui õigust lõpetavat tähtaega, mitte aegumistähtaega, milleks mõlemad pooled seda on pidanud. Samuti leidis maakohus õigesti, et kinkelepingust taganemise kehtivuseks pidi kostja taganemisavalduse kooskõlas TsÜS § 69 lõike 1 lausega 1 kätte saama. Nii tuleb osundatud sätte kohaselt kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. Kohus eksis aga TsÜS § 69 lg. 2 kohaldamisel. TsÜS § 69 lg. 2 kohaselt on tahteavaldus kätte saadud, kui see on tahteavalduse saajale isiklikult teatavaks tehtud. Eemalviibijale tehtud tahteavaldus loetakse kättesaaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Järelikult ei pea TsÜS § 69 lg. 2 järgi tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavaldust tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik. Vaidluse lahendamiseks tuleb tuvastada, millal jõudis hageja teade kostja elukohta ja millal oli kostjal mõistlik võimalus sellega tutvuda. Maakohus tuvastas, et tahteavalduse saatis hageja notari vahendusel kostja registriaadressile, kuid ei tuvastanud, kas ja millal see jõudis sihtkohta, kas seda kohta saab pidada kostja elukohaks TsÜS § 14 kohaselt ning kas kostjal oli mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kohtuotsus ei sisalda sõnaselget järeldust kostja elukoha kohta. Kohus on otsuses vaid märkinud, et kostja rahvastikuregistris märgitud aadressil ei elanud, ja selle põhjal võib eeldada, et kohus ei pidanud seda kostja elukohaks. Samas on kohus hinnanud kostja võimalust vaidlusalusel aadressil saadetud tahteavaldusega tutvuda, see eeldab aga, et tahteavaldus oleks jõudnud kostja elukohta ja seega, et sihtkoht, kuhu tahteavaldus saadeti, oleks kostja elukohaks. Maakohtu lähenemisnurk on seega vastuoluline ega sisalda ka mingit hinnangut kostja poolt oma elukoha kohta tehtud tahteavaldustele, sealhulgas nendele, mis puudutavad elukohaandmeid rahvastikuregistris või mida kostja on teinud kohtumenetluse kestel kohtule. TsÜS § 69 lõikes 2 sätestatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama. Tahteavaldus tuleb lugeda kättesaaduks hetkest, mil tahteavalduse saajaga sarnasel isikul on tavapärastel asjaoludel võimalus tahteavaldusest teada saada. Kas ja millal tahteavalduse saaja tahteavaldusest tegelikult teada saab või selle kätte saab, ei omagi tahteavalduse jõustumishetke määramisel tähendust. Sellest tulenevalt ei ole kostja poolt taganemisavalduse kättesaamise tuvastamisel vajalik selgitada mitte seda, kas kostja sai sellest avaldusest teada või selle tegelikult kätte, vaid seda, millal tekkis tal mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda sõltub sellest, millal tahteavalduse tegija võib tavapärastel asjaoludel arvestada sellega, et saaja on selle kätte saanud. Kui saaja ei ole tahteavaldust kätte saanud või ei ole saanud seda kätte õigeaegselt, seega, kui tahteavalduse jõudmine saajani on takistatud, tuleb poolte õigustatud huve kaaludes selgitada, kas

tahteavalduse saajani jõudmata jätmise riski kannab tahteavalduse tegija või saaja (vt. ka 3-2-1-156-05). Maakohus ei ole seda teinud ja otsus ei vasta seega TsMS § 436 lõikele 1, mille kohaselt kohtuotsus peab olema seaduslik ja põhjendatud. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole täiel määral täitnud ka eelmenetluse ülesandeid, milleks muuhulgas on selgitada eelmenetluses eelkõige välja menetlusosaliste seisukohad, faktilised ja õiguslikud väited esitatud nõuete ja väidete kohta, samuti tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete põhjendamiseks (TsMS § 392 lg. 1 punktid 1, 3 ja 4). Esmakordselt esitas kostja vastuväite hagile VÕS § 270 lõikes 1 sätestatud tähtajast tulenevalt 23. aprilli 2008. a. kohtuistungil, kohus ei arutanud aga pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest, nagu seda TsMS § 351 lg. 1 ette näeb, ega teinud neile ettepanekut esile tuua tähtaega puudutavad olulised faktilised asjaolud ning esitada nende tõendamiseks tõendid. Asjaolude puudulikkusele viitamata lõpetas kohus sisulise läbivaatamise ning jätkas menetlust kirjalikult, nii et oma faktiväited ja seisukohad tähtaega puutuvalt esitasid pooled suuremalt jaolt esmakordselt alles kirjalikes kohtukõnedes, milles vastavalt TsMS § 402 lg. 2 lauses 2 sätestatule võis viidata üksnes asja sisulisel arutamisel esiletoodud asjaoludele. Käsitlenud ebaõigesti tahteavalduse tegemise formaalseid eeldusi, ei tuvastanud maakohus faktilisi asjaolusid, mille põhjal võiks teha järeldusi selle kohta, kas taganemisavaldus on tehtud kostjale VÕS § 270 lõikes 1 sätestatud tähtaja jooksul. Samuti ei käsitlenud kohus kinkelepingust taganemise sisulisi eeldusi. Et esmalt peab vaidluse lahendama maakohus (TsMS § 9 lg. 3), apellatsioonimenetluses ei ole aga võimalik täita esimese astme kohtus täitmata jäänud eelmenetluse ülesandeid ja tuvastada esmakordselt asja lahendamiseks oluliste asjaolude kogumit, ei ole ringkonnakohtul võimalik asjas uut sisulist otsust teha. Ka oleks niisugusel juhul kassatsioonimenetluse eripära arvestades piiratud poolte õigust kohtulahendi peale tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise osas edasi kaevata. Menetluskulud tuleb poolte vahel jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele.