Võlaõigus › Muud kasutuslepingud

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud Asta Valsberg esitas 02.05.2007.a kohtusse hagi Marko Rohtla vastu 143 000 krooni saamiseks. Hagiavalduse kohaselt laenas kostja hagejalt 165 000 krooni, millest kostja tagastas 20 000 krooni ja kostja ema Mare Rohtla 2000 krooni. Hageja palus kostjalt välja mõista 143 000 krooni ja jätta kohtukulud kostja kanda. Kostja seisukoht Kostja hagi ei tunnistanud. Hagejal puuduvad objektiivsed tõendid kostja vastu. Pooled ei ole kunagi laenulepingut sõlminud ja kostja ei ole kunagi hagejalt raha saanud. Kostja ema Mare Rohtla ei ole laenu tagastanud. Mare Rohtla pangakonto kaarti ja koode kasutas hoopis Meelis Liivi nimeline isik, kes pettis need välja kostja emalt. Tehingud on tehtud Saksamaal. Mare Rohtla Saksamaal ei viibinud ega saanud vastavat ülekannet teha. Esimese astme kohtu otsus 25.02.2008.a otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi osaliselt ja jättis menetluskulud kostja kanda. Hageja väitel sõlmisid pooled laenulepingu. Kirjalikku lepingut ei vormistatud. Laenusuhte tuvastamiseks kuulas kohus üle tunnistaja, hageja poja, E. V.. Tunnistaja ütluste kohaselt soovis kostja hagejalt laenu. Kodus pidi hageja andma kostjale 55 000 krooni, kuid raha reaalset üleandmist tunnistaja ei mäletanud. Hansapangas andis hageja kostjale üle 110 000 krooni. Selle raha üleandmise fakti tunnistaja nägi, raha luges hageja tunnistaja juuresolekul üle. TsMS § 229 tulenevalt saab tunnistaja ütlustega tõendada võlaõiguse alusel sõlmitud laenulepingut. VÕS § 11 lg 1 järgi võib leping olla sõlmitud ka suulises vormis, mistõttu saab tunnistaja ütlus olla laenulepingu sõlmimist kinnitavaks tõendiks. Kohus luges tunnistaja ütlused usaldusväärseks, vaatamata tunnistaja ja hageja sugulussuhtele. Kuna tunnistaja ei suutnud kinnitada hageja kodus 55 000 krooni reaalset üleandmist kostjale, siis see hageja väide jäi tõendamata. Tuvastamist leidis asjaolu, et kostja sai hagejalt 07.02.2006.a laenu 110 000 krooni. Vastavalt VÕS § 396 lg 1 kohustub laenu saaja laenu tagastama. VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Laenuandjal on õigus laenuleping üles öelda teatades sellest ette vähemalt 2 kuud. Laenu ülesütlemine toimub tahteavalduse tegemisega teisele poolele. Kuna leping oli sõlmitud suulises vormis, siis puudub ülesütlemisavaldusele vorminõue. Hageja ülesütlemisavaldust kostjale teinud ei ole, kuna teda oli võimatu kätte saada. Kohus leidis, et kuigi suuline laenulepingu ülesütlemine ei ole tõendatud, võib arvestada hagiavaldust ülesütlemisavaldusena. Hagi on kostjale kätte toimetatud 15.05.2007.a. Kuna tõendamist leidis, et kostja sai hagejalt laenu 110 000 krooni, mõistis kohus selle summa kostjalt välja. Antud vaidluses ei omanud tähendust laenu väidetav tagastamine Mare Rohtla poolt, sest hageja seda raha ei nõudnud ning antud asjaolu ei muutnud kohtu seisukohta laenulepingu kehtivuse küsimuses ning kohus jättis vastavad väited ja tõendid tähelepanuta. Apellatsioonkaebus Apellant palus tühistada maakohtu otsuse ja jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellandi seisukohalt eksis maakohus menetlusõiguse ja materiaalõiguse normi vastu ja kohaldas neid ebaõigesti.

Käesoleval juhul ei saa tõendada tunnistaja ütlustega laenulepingu sõlmimist ega raha üle andmist. TsMS § 328 lg 1 sätestab, et menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad olema tõesed, kuid ainuüksi tunnistaja ütlustest ei piisa laenulepingu olemasolu ja raha üleandmise tõendamiseks. Kohus ei ole otsuses motiveerinud, millisest ajendist johtuvalt on ta leidnud, et tunnistaja usaldusväärsust ei vähenda asjaolu, et tunnistaja on hageja poeg. Lisaks kohaldas kohus ebaõigesti menetlusnormi tunnistaja ülekuulamise osas, piirates alusetult apellandi õigust esitada tunnistajale küsimusi ning sellest lähtuvalt asus ekslikult seisukohale, et tunnistaja ütlused on usaldusväärsed. Tunnistaja ei suutnud anda veenvaid ütlusi 55 000 krooni üleandmise osas. Kohus oleks pidanud tegema järelduse, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed ning et tunnistaja ei ole teadlik laenulepingu olemasolust ja 165 000 krooni üleandmisest. Kohus ei ole tuvastanud laenulepingu tingimusi ning ei ole tõendanud suulise lepingu olemasolu. Kohus on leidnud, et laenuleping sõlmiti summas 110 000 krooni, kuigi kumbki pool seda asjaolu menetluse kestel ei kinnitanud. Lisaks on kohus kohaldanud ebaõigesti VÕS § 398 lg 1. VÕS § 195 lg 1 kohaselt ütleb lepingupool lepingu üles ülesütlemisavalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Vastustaja on tunnistanud, et tema ei ole ülesütlemisavaldust teinud, kuid kohus tõlgendas alusetult vastustaja hagiavaldust tahtavaldusena lepingu ülesütlemiseks. Hagiavaldus ei ole ülesütlemisavalduseks VÕS § 195 lg 1 tähenduses. Seda enam, et hagi ei või käesoleval juhul vabastada mõlemaid lepingupooli lepinguliste kohustuste täitmisest. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Ringkonnakohtu seisukoht Tsiviilkolleegium, ära kuulanud menetlusosalised ning tutvunud toimiku materjalidega, leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata. Maakohus on vaidlust lahendades ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse norme ning hinnanud tõendeid ebaõigesti. Asjas on võimalik teha uus otsus apellatsioonimenetluses, tulenevalt TsMS § 657 lg 1 p-st 2. Vaidlust ei ole selles, et kirjalikku laenulepingut poolte vahel sõlmitud ei olnud. Vaidlevad pooled selle üle, kas poolte vahel on laenusuhe ja kas kostja on hagejalt laenulepingu alusel raha saanud. Hageja väitel sõlmis ta kostjaga laenulepingu ja andis kostjale 165 000 krooni, kostja on suulise laenulepingu sõlmimist ja raha saamist kogu menetluse kestel eitanud. TsMS § 230 lg 1 esimese lause kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kolleegium leiab, et hageja ei ole tõendanud laenulepingu sõlmimist ja raha kostjale üleandmist. Maakohus luges raha üleandmise (110 000 krooni) ja suulise laenulepingu sõlmituks üksnes tunnistaja E. V. ütlustele tuginedes. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest üksnes ühe tunnistaja, kes on hageja poeg, ütlustele tuginemisest pooltevahelise laenusuhte olemasolu kindlakstegemiseks ei piisa. Kostja on kogu menetluse kestel muuhulgas suulise laenulepingu sõlmimist eitanud. Vaidluse tekkimise korral laenusuhte olemasolu üle tulnuks hagejal esitada usaldusväärseid tõendeid, mis kostja vastuväited ümber lükkavad. Toimikust selliste usaldusväärsete tõendite olemasolu ei ilmne. Nõustuda tuleb apellandiga selles, et kohus ei ole otsuses põhjendanud, miks ta leidis, et tunnistaja ütlusi saab

usaldusväärseteks lugeda. Samas nähtub kohtuotsusest, et kohus ei ole pidanud tunnistaja ütlusi aga osaliselt usaldusväärseteks. Maakohus luges sõlmituks sellise laenulepingu, millele ei ole kumbki pool tuginenud. Otsusest ei nähtu, millise laenulepingu, millal ja millistel tingimustel pooled sõlmisid. Eelnevast järeldub, et kohus ei võinud, arvestades poolte poolt esile toodud asjaolusid, järeldada, et pooled olid sõlminud laenulepingu summas 110 000 krooni ja kohtul puudus alus hagi rahuldamiseks ka osaliselt. Hageja on esitanud sularaha väljamakse kviitungi (tl 9), millest nähtub, et 110 000 krooni on talle kui konto valdajale Hansapangast välja makstud. Hageja ei ole aga millegagi tõendanud selle sama summa raha kostjale üleandmist. Laenu väljamaksmise kohustus on aga laenuandja esmane põhikohustus. Ainuüksi sularaha väljamakse kviitungi pöördele hageja enda poolt tehtud märge „laen Marko Rohtlale“ kolleegiumi arvates selle rahasumma üleandmist kostjale ei kinnita. Kui hageja ja kostja olid sel päeval pangas koos, puudus hagejal takistus võtta kostjalt allkiri 110 000 krooni üleandmise kohta. Seda hageja ei teinud. Nõustuda tuleb kaebuse väitega, et kohus on kohaldanud ebaõigesti VÕS § 398 lg-s 1 sätestatut. Kuna aga ringkonnakohus leiab, et poolte vahel laenusuhe puudus, siis ei oma asjas tähtsust asjaolu, kas hagiavaldust saab käsitleda laenulepingu ülesütlemisena ja kas selline tahteavaldus on hageja poolt tehtud seaduses ette nähtud tähtaja jooksul. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 järgi hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lg 2 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust. Kuivõrd hagi tuleb jätta rahuldamata, siis TsMS § 162 lg 1 ja § 171 koosmõjus tuleb kõik menetluskulud jätta hageja kanda.

Gaida Kivinurm

Mare Merimaa

Urmas Reinola

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.