4.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Lüliti Osaühingu kanda.
5.Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast lõpplahendi jõustumist. Edasikaebamise kord
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule
päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.Lüliti Osaühing (hageja) esitas 28. septembril 2023 Tartu Maakohtule hagi Guldar Malmi (kostja) vastu, milles palus kohustada kostjat andma hageja otsesesse valdusesse halumasin Hakki Pilke Easy 38, Combi (seerianumber XXXXXXX) ning mõista kostjalt hageja kasuks välja kahjuhüvitis kohtueelselt kantud õigusabikulude eest 497 eurot 1 sent ja sellelt viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni. Hageja palus jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja mõista kostjalt hageja kasuks välja viivis menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude täieliku tasumiseni. Hagiavalduse kohaselt ostis hageja 28. juunil 2019 Konekesko Eesti AS-ilt uue halumasina Hakki Pilke Easy 38, Combi (seerianumber XXXXXXX). Halumasin anti samal päeval üle hageja seaduslikule esindajale. Hageja tasus halumasina eest müüjale ülekandega 13 200 eurot koos käibemaksuga. Samal päeval lepiti kokku, et kostja viib halumasina enda kinnisasjale. Hagejal ja kostjal oli ühise koostöö käigus plaan pakkuda hagejale kuuluva masinaga teenust kolmandatele isikutele. Kostjal oli võimalik halumasinat enda kinnisasjal hoiustada. Poolte plaanid ei läinud töösse ja on selge, et koostöö enam ei õnnestu. Hageja soovib alustada teenuse pakkumist üksi. Kostjal puudub igasugune seaduslik alus masinat vallata. Kostja on halumasina väljaandmisest keeldunud. Hageja ei nõustu kostja väitega, mille kohaselt halumasin kuulub kostjale. Hageja leiab, et tema on halumasina omanik ja tal on õigus nõuda asjaõigusseaduse (AÕS) § 80 alusel selle valduse üleandmist. Hagejal kulus kohtueelses menetluses õigusabile 497 eurot 1 sent (ilma km-ta).
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates menetluskulusid kindlaksmäärava lahendi jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni. Kostja leiab, et tema on halumasina omanik. Kostja soovis omandada halumasinat. Hageja seaduslik esindaja Andres Tiideberg, kes oli tol ajal kostja õe abikaasa, pakkus kostjale, et kostja võiks soetada soovitud halumasina Andres Tiidebergile kuuluva äriühingu vahendusel selliselt, et näiliselt ostab halumasina hageja ning kostja tasub selle eest hagejale käibemaksu võrra väiksema ostuhinna, kuna hageja saab käibemaksuseaduse § 31 lg 1 alusel sisendkäibemaksu maha arvestada. Andres Tiidebergi pakkumise eesmärgiks oli vähendada endale kuuluva äriühingu sularaha kassajääki ning kostja kasu tehingu sõlmimiseks pidi seisnema käibemaksu võrra odavamas ostuhinnas. Kostja ja hageja seaduslik esindaja leppisid kokku, et kostja valib välja endale sobiva halumasina ning ost vormistatakse selliselt, et hageja on halumasina ostjaks, müügiarve väljastatakse hageja nimele ning kostja tasub hageja seaduslikule esindajale sularahas käibemaksu võrra odavama ostuhinna, misjärel kostja saab asja tegelikuks omanikuks ning asja valdus antakse kohe müüja juures kostjale üle. Kostja leidis sobiva halumasina Konekesko Eesti AS-ist. Kostja soovis halumasinat ostes tasuda masina eest kohapeal sularahas, kuid müüja teavitas kostjat, et ostuhinna saab tasuda vaid ülekandega. Hageja seaduslik esindaja Andres Tiideberg teavitas kostjat, et hagejal puudub raha ostuhinna tasumiseks. Kostja andis hageja seaduslikule esindajale sularahas üle 13 200 eurot, hageja seaduslik esindaja maksis selle hageja kontole ja tasus seejärel ülekandega masina eest. Hageja seaduslik esindaja teavitas kostjat ostuarve tasumisest ja seejärel läks kostja Konekesko Eesti AS-i ning temale anti üle vaidlusalune halumasin. Masina üleandmise akt on näiliselt vormistatud hagejale. Masina üleandmisest kostjale on möödunud üle nelja aasta, mille jooksul hageja esindaja ei ole kordagi halumasina valdust nõudnud. Mingit halumasinaga seotud koostööplaani kostjal ja hagejal ei olnud. Kostjal jäi käibemaksu võrra odavam ostuhind saamata, aga kuna kostja iseseisvalt halumasinat ostes ei oleks saanud käibemaksu võrra odavamat ostuhinda, siis ei olnud see asjaolu kostja jaoks põhjuseks tehingust loobumiseks. Kostja leiab, et asjaolude pinnalt võib tuletada kaks õiguslikku alust kostja omandiõiguse tekkimisele: 1) VÕS § 208 lg 1 alusel müügilepingust tulenevalt – kostja tasus hagejale kokkulepitud halumasina ostuhinna, sai asja valduse ning sai sellega asja omanikuks; 2) kohaldada tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-i 89, mille järgi on halumasina omandamine hageja poolt näiliku tehinguna tühine, varjatud tehinguks on halumasina müügitehing kostjale, mis on kehtiv.
MAAKOHTU LAHEND
3.Tartu Maakohus rahuldas 4. märtsi 2024. a otsusega hagi, kohustas kostjat andma hageja otsesesse valdusesse halumasina Hakki Pilke Easy 38, Combi (seerianumber XXXXXXX) ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja kahju hüvitise 497 eurot 1 senti ja viivise 26 eurot 39 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, luges hageja põhjendatud õigusabikuludeks 2805 eurot, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 3645 eurot ja viivise menetluskuludelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni. Maakohus leidis, et hageja on halumasina Hakki Pilke Easy 38, Combi (seerianumber XXXXXXX) omanik ja tal on õigus nõuda AÕS § 80 lg 1 alusel kostjalt halumasinat enda valdusesse.
Poolte vahel puudus vaidlus selles, et halumasin on kostja otseses valduses. AÕS § 82 lg 1 järgi pidi hageja seega tõendama, et kostja valdab temale kuuluvat asja. Maakohus leidis, et esitatud tõendite kohaselt on hageja puhul täidetud kõik vallasasja ostmisega omandamise eeldused (VÕS § 208 lg 1, AÕS § 92 lg 1): hageja ja Konekesko Eesti AS on kokku leppinud halumasina omandi üleandmises hagejale, hageja on selle eest tasunud ja kinnitanud halumasina vastu võtmist. Poolte vaidlus selle üle, kas halumasina võttis Konekesko Eesti AS-s vastu isiklikult hageja juhatuse liige või kostja, ei oma omandi tekkimise küsimuses tähtsust. Tunnistaja K. M. ütlustega on tõendatud, et halumasina võtsid reaalselt vastu ainult kostja ja tunnistaja ning hageja juhatuse liiget kohal ei olnud. Samas on hageja juhatuse liige allkirjastanud üleandmis-vastuvõtu akti ja lepingu p 5.2 kohaselt võis hageja volitada muud isikut halumasinat vastu võtma, mis maakohtu hinnangul ka toimus. Maakohus leidis, et kogutud tõenditega kogumis on tõendatud kostja väide 13 200 euro sularahas üleandmise kohta hageja juhatuse liikmele 28. juunil 2019. Raha üleandmist tõendasid tunnistajate K. M. ja K. T. ütlused, kes kirjeldasid mõlemad seda, kuidas kostja koos K. läks 28. juunil 2019 hommikupoolikul Tiidebergide elukohta, kuidas toimus raha üle lugemine kahes osas 8000 eurot ja 5200 eurot, misjärel Andres Tiideberg pani rahapakid taskutesse ja lahkus, et teha pangas sularaha sissemakse. Sularaha sissemaksete tegemise ajad hageja kontole sularaha automaadist ja hageja juhatuse liikme A. Tiidebergi enda kontolt ühtivad tunnistajate kirjeldustega raha üleandmise ajalisest kulust. Hageja esindaja Andres Tiidebergi väide, et kontodele sisse makstud sularaha võttis ta kodus olnud äriühingu sularaha kassast, ei leidnud kohtus tõendamist. Puuduvad tõendid, et äriühingul üldse sellises ulatuses sularaha oli, ja et ajaliselt lähedasel ajal oleks hageja raha sularahas kontolt välja võetud (et seda siis nii suures summas kodus hoida). Maakohtu hinnangul ei olnud veenvad hageja esindaja põhjendused, et tunnistajate kirjeldatud sündmused on ebaustavad. Hageja pole esitanud ühtegi tõendit, mis lükkaks ümber tunnistajate ütlused sularaha üleandmise kohta K. M. ja kostja poolt hageja juhatuse liikmele A. Tiidebergile. Läbi äriühingu asjade ostmine, et saada see käibemaksu võrra odavamalt, on üsna levinud. Ainus, millele maakohus ei saanud kostjalt ja tunnistajatelt usutavat selgitust on, miks siis seda soodsat tehingut lõpule ei viidud – st miks ei saanud kostja hagejalt ostumüügilepingu käibemaksu osa tagasi. Maakohus ei nõustunud hageja lepingulise esindaja seisukohaga, et tunnistajad on ebausaldusväärsed. Maakohtu hinnangul olid tunnistajate ütlused eluliselt usutavad, kooskõlas nii omavahel kui ka muude esitatud selgituste ja tõenditega. Lahknevused ütluste väiksemates detailides on ilmselt tingitud asjaolust, et sündmusest on möödas üle nelja aasta. On usutav, et sularahas nii suure summa üleandmine jääb meelde. Maakohus ei leidnud, et tunnistajad võiksid perekondlike sidemete tõttu olla kallutatud ja andsid valeütlusi vaid seetõttu, et Andres Tiidebergil ja K. T. l oli käimas lahutusele järgnev varaline vaidlus. K. T. l endal puudub antud vaidluses varaline huvi. Maakohtu hinnangul ei olnud tõendatud hageja (tema esindaja) ja kostja omavaheline kokkulepe omandi üleandmiseks. Kostja kinnitas, et hageja oli halumasina ostul vahendajaks, s.o kostja sai aru, et ei ostnud halumasinat otse Konekesko Eesti AS-ilt ja hagejal oli masina ostuks leping Konekesko Eesti AS-iga. Kostja selgituse kohaselt sai ta aru, et pärast omandab tema hagejalt masina. Hageja esindaja eitas omandi üleandmise kokkulepet. Tunnistajate K. M. ja K. T. ütluste kohaselt ei ole nemad olnud sellise kokkuleppe tunnistajaks, et hageja annab masina omandi üle kostjale. Tunnistajate ütluste kohaselt olid nad teadlikud, et masina ostab Konekeskost hageja. Tunnistajate, eriti aga K. T. ütlustest selgus, et tunnistajad lihtsalt eeldasid, et kui kostja andis hagejale masina ostuks raha, siis saab ta ka selle omanikuks.
Asjaolu, et halumasin anti üle kostjale ja see on kogu aja olnud kostja valduses, ei tee kostjat masina omanikuks. Samuti ei tõenda omandiõigust see, et hageja seaduslik esindaja edastas kostja abikaasale teadmiseks nii lepingu kui masina üleandmis-vastuvõtu akti (dtl 46). Maakohus märkis, et omandiõigust ei muuda see, kas hageja tasus Konekesko Eesti AS-ile halumasina eest konkreetselt nende rahatähtedega, mille kostja hageja juhatuse liikmele andis või mitte. Raha on liigitunnusteta asi ja selle üleandmisel see n-ö sulandus hageja/tema juhatuse liikme muude rahaliste vahendite hulka. Asjaolu, kas hagejal oli endal piisavalt raha või mitte, ei muuda samuti omandiõiguse tekkimist (on üsna tavaline, et asju omandatakse ka laenuraha eest). Kuna on leidnud tõendamist kostja poolt raha üleandmine hageja juhatuse liikmele ja tunnistajate ütluste kohaselt ei olnud tegemist kinke või mõne kostja kohustuse täitmiseks tehtud maksega ning kostja pole saanud ka mingit vastusooritust, on kostjal ilmselt nõudeõigus selle raha tagasi saamiseks (õiguslikud alused võivad olla erinevad). Maakohus leidis, et tegemist ei olnud näiliku tehinguga (TsÜS § 89). Näiliku tehingu tegemisel pidanuks osalema ka Konekesko Eesti AS. Kõik kolm osalist oleksid pidanud kokku leppima, et ostu-müügileping vormistatakse teise tehingu varjamiseks hageja ja Konekesko Eesti AS-i vahel ning tegelikult soovivad lepingut omavahel sõlmida kostja ja Konekesko Eesti AS. Näiliku tehingu puhul on määrava tähtsusega poolte tahe ja tuleb hinnata poolte tahteavaldusi, et selgitada, mida tegelikult sooviti. Seega tuleks tuvastada ka see, et Konekesko Eesti AS-i tegelik tahe oli müüa halumasin hoopis kostjale. Maakohtu hinnangul ei olnud see asjaolu tõendatud ega eluliselt usutav – milline oleks müüja huvi varjata seda, kellele ta masinat müüb (tegelik ostja), teise ostjaga. Antud juhul võib olla võimalik hageja soov varjata oma tegelikke tehinguid ja nende eesmärke maksuõiguslikus mõttes, kuid see ei tee näilikuks tema ja Konekesko Eesti AS-i vahel sõlmitud lepingut. Maakohus leidis, et hageja nõuded kohtueelsete õigusabikulude hüvitamiseks ja hüvitiselt viivise väljamõistmiseks on põhjendatud.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
4.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tuvastas asjas kogutud tõendite alusel, et halumasina võttis vastu kostja, aga ei pidanud seda asjaolu asja lahendamisel oluliseks. Maakohtu hinnangul oli tõendatud kostja väide 13 200 euro sularahas üle andmise kohta hageja juhatuse liikmele 28. juunil 2019. Kostja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et olukorras, kus tõendamist on leidnud kostja poolt halumasina eest ostuhinna tasumine hagejale ning ka see, et kostja sai seaduslikult masina valduse, tuleb kostjal täiendavalt tõendada omandiõiguse üleminekut hagejalt kostjale. Kostja hinnangul on maakohus ebaõigesti leidnud, et kostja oleks pidanud asja omandiõiguse üleminekut eraldi tõendama olukorras, kus tõendamist leidis asja valduse üleandmine kostjale ning kostja poolt asja eest ostuhinna tasumine. AÕS § 90 lg 1 kohaselt on asja valduse ülemineku korral omandiõiguse üleminek eelduslik ning käesolevas asjas oleks pidanud vastupidist tõendama hageja. Hageja oleks pidanud tõendama, et olenemata ostuhinna tema poolt vastuvõtmisest ning kostjale asja valduse üleandmisest, ei ole kostja asja omanikuks saanud. Kostja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning see on kaasa toonud ebaõige lahendi. Riigikohus on selgitanud (RKTKo 3-2-1-18-05, p 15; RKTKo 3-2-1-86-14, p 15), et valduse instituudiga tagatakse asjaõiguse avalikkuse põhimõtet vallasasjade puhul, et õigus asjale
oleks nähtav kõigile. Asjaõiguses kehtiva avalikkuse põhimõtte kohaselt eeldatakse, et vallasasja valdaja on ka selle omanik (AÕS § 90). Ka heauskse omandamise võimalus ja selle kaudu tsiviilkäibe kaitse tugineb vallasasjade puhul valdusele. Eelnevast tuleneb, et vallasasja heauskne omandamine oli ja on võimalik alates omandaja poolt otsese valduse saamise ajast. Seega peab vallasasja omandaja olema heauskne, kuni omandamise teised eeldused on täidetud. Kui asja suhtes on raha ja valdus üle antud, on omandiõiguse üleminek eelduslik. Omandireservatsiooni peaks tõendama hageja. Hageja peab vindikatsiooninõude rahuldamiseks TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi esmalt tõendama, et asi kuulub talle. Selleks peab hageja AÕS § 90 lg 1 järgi ümber lükkama kostja omandi eelduse. Seda hageja maakohtus tõendanud ei ole ning seega tuleb hageja nõue kostja vastu jätta täielikult rahuldamata ning maakohtu otsus tühistada.
5.Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja poolte ringkonnakohtus kantud menetluskulud kostja kanda. Hageja palub jätta maakohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid palub muuta osaliselt lahendi põhjendusi. Hageja on tõendanud, et halumasin kuulub talle. Hageja nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei oma omandi tekkimise küsimuses tähtsust, kas halumasina võttis Konekesko Eesti AS-i asukohas vastu isiklikult hageja juhatuse liige või kostja. Kostja jätab apellatsioonkaebuses tähelepanuta, et tema välja toodud nägemuses omandi üleandmise kohta on kolm osapoolt, kelle toiminguid kostja ei erista. Hageja on täitnud enese tõendamiskoormuse ja lükanud ümber AÕS § 90 lg-st 1 tuleneva eelduse. Õiguskirjanduses on selgitatud, et AÕS § 90 lg-st 1 tuleneva eelduse ümberlükkamiseks peab seda teha sooviv isik vaidluse korral tõendama, et valdaja ei ole tegelikult asja omanikuks või et ta ei omandanud koos valdusega omandõigust vallasasjale. Selle tõendamiseks piisab asjaolude tõendamisest, millest võib järeldada, et valduse saamisega ei kaasnenud toiminguid, millega seadus seob omandiõiguse üleandmise, eelkõige kokkuleppe sõlmimist omandiõiguse valdajale ülekandmiseks (P. Varul jt (koost). Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2014, § 90 komm 3.1). Hageja on tõendanud, et hageja sai halumasina omandi sellega, et sõlmis Konekesko Eesti AS-iga müügilepingu ning allkirjastas kauba üleandmise ja vastuvõtmise akti. Hageja omandas halumasina Konekesko Eesti AS-ilt. Lepingu pooled sõlmisid mh asjaõiguskokkuleppe, millega väljendasid tahet, et halumasina omand läheb Konekesko Eesti AS-ilt üle hagejale. Hageja on tasunud halumasina eest müüjale ostuhinna 13 200 eurot. Hageja eitab kategooriliselt, et ostuhinna tasumiseks sai ta raha kostjalt. Kostja on apellatsioonkaebuses tähelepanuta jätnud, et hageja ei ole kostjale asja valdust üle andnud. Oluline on eristada, kellelt ja mil põhjusel valdus üle anti. Kui kostja väidab, et ta ostis halumasina hagejalt, siis oleks hageja pidanud andma kostjale üle halumasina valduse ning pooled pidid sõlmima ka omandi ülemineku kokkuleppe. Kuivõrd hageja lükkas ümber AÕS § 90 lg-st 1 tuleneva eelduse, siis peab kostja, kes väidab, et ta sai omandi hagejalt, seda väidet ka tõendama. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli hagejaga sõlmitud omandi üleandmise kokkulepe. Tunnistajate ütlustest nähtub, et tunnistajad ei tea, et hageja ja kostja oleksid sõlminud kokkuleppeid omandi üleandmise osas kostjale. Ühtegi muud tõendit kostja enese väite tõendamiseks esitanud ei ole. Hageja eitab sellist kokkulepet. Isegi kui vastava asjaolu tõendamiskoormus lasuks hagejal, siis on tunnistajate ütlustega tõendatud, et neile teadaolevalt hageja ja kostja omandiõiguse üleminekus kokku ei leppinud. Negatiivset asjaolu, et kokkulepet ei olnud, ei olegi võimalik millegi muuga tõendada. Seega kuna hageja on kirjalike tõenditega tõendanud, et ta ostis halumasina Konekesko Eesti AS-ilt
ning sai sellega halumasina omanikuks, ei ole võimalik järeldada muud kui halumasina omandiõigust hagejal. Hageja leiab, et osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi seoses väidetava 13 200 euro üleandmisega kostjalt hageja juhatuse liikmele 28. juunil 2019. Raha üleandmine on maakohtu hinnangul tõendatud eelkõige tunnistajate ütlustega. Tunnistajate ütlused raha üleandmise osas on ebausaldusväärsed ja oleks pidanud jääma otsuse tegemisel arvestamata. Tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust näitab asjaolu, et tunnistajatel olid täpselt samamoodi meeles teatavad väikesed detailid väidetava raha üleandmise kohta, olenemata sellest, et raha väidetav üleandmine toimus neli aastat tagasi. Seejuures pidasid tunnistajad vajalikuks nendest detailidest omaalgatuslikult rääkida üpris sarnase sõnakasutusega. Ometi ei olnud tunnistajatel ühtmoodi meeles, kas hageja juhatuse liige oli enne kostja ja K. M. Kooli tänavale jõudmist kodus või mitte. Ka ei olnud K. M. l meeles, kust täpsemalt saadi niivõrd suur rahasumma. Hageja hinnangul tekib tunnistajate ütluste põhjal kahtlus, et ütlused olid varem omavahel läbi räägitud, mis on eluliselt usutav tulenevalt asjaolust, et tunnistajateks olid kostja õde ja abikaasa. Seejuures leidis kohus, et tunnistajate ütluste usaldusväärsust kinnitab ka tõsiasi, et need on kooskõlas asjas esitatud kirjalike tõenditega, ent kuivõrd tunnistajad on kostjale lähedased inimesed, on eluliselt usutav, et tunnistajatele olid juba varem teada vaidluse asjaolud ja asjas esitatud tõendid ning poolte väited nende kohta.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätab ringkonnakohus hageja kanda.
7.Hageja esitas nõude kostja vastu halumasina Hakki Pilke Easy 38, Combi (seerianumber XXXXXXX) otsese valduse üleandmiseks, kahjuhüvitise ja kahjuhüvitiselt viivise saamiseks. AÕS § 80 lg 1 järgi on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab. Poolte vahel ei ole vaidlust maakohtu poolt tuvastatus, et vaidlusalune halumasin on kostja valduses. Vaidluse korral peab omanik AÕS § 82 lg 1 kohaselt tõendama, et valdaja valdab temale kuuluvat asja. Hageja esitas kohtule omandiõiguse tõendamiseks hageja ja Konekesko Eesti AS vahel 28. juunil 2019 sõlmitud halumasina müügilepingu, masina hagejale üleandmise-vastuvõtu akti ja hageja poolt ostuhinna tasumise maksekorralduse (dtl 8 jj). Ringkonnakohus leiab, et sellega on hageja oma tõendamiskoormise täitnud. Kostja kui halumasina valdaja võib asja väljaandmisest keelduda AÕS § 83 lg 1 järgi, kui tal on õigus asja vallata (vt nt RKTKo 03.04.2017, 3-2-1-22-17, p 10). Kostja väidab, et halumasina omand on hagejalt temale üle läinud, mistõttu on kostja valdus õiguspärane. TsMS § 230 lg 1 järgi tuleb poolel menetluses tõendada neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Kui kohus lahendab vindikatsioonihagi, mille aluseks on hageja väide, et kostjal ei ole asja valdamiseks õiguslikku alust, peab kohus hageja nõude lahendamisel kostja vastuväite alusel tuvastama, kas poolte vahel on õigussuhe, mis annab kostjale õiguse eset vallata, või mitte (vt kinnisasja suhtes RKTKo 17.03.2015, 3-2-1-178-14, p 11). Kostja on menetluses esimese alternatiivina seisukohal, et halumasina omand on talle üle läinud hageja ja kostja vahelise müügilepingu sõlmimise ja halumasina valduse saamise järel. Hageja on kostjaga kokku leppinud masina omandiõiguse kostjale üleandmises.
8.Maakohus luges ringkonnakohtu hinnangul õigesti tunnistajate ütluste, poolte selgituste ja kirjalike tõendite põhjal tuvastatuks, et kostja on hageja seaduslikule esindajale halumasina müügilepingu sõlmimise päeval enne lepingu sõlmimist andnud sularahas üle 13 200 eurot, seega halumasina lepingujärgse müügihinna. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega. Tunnistajate K. M. ja K. T. ütlused kattusid raha üleandmise osas. Hageja esitas müügilepingu sõlmimise päeva hageja konto väljavõtte, mille kohaselt on hageja arvele sularahas vahetult enne müügilepingu sõlmimist kantud 8000 eurot ning hageja seadusliku esindaja poolt 4000 eurot (dtl 66). Hageja seadusliku esindaja konto väljavõtte kohaselt (dtl 83) on hageja seadusliku esindaja kontole vahetult enne lepingu sõlmimist laekunud 4000 eurot, mille hageja seaduslik esindaja on sisuliselt kohe kandnud üle hageja kontole. Tunnistajate ütlused ühtivad ka sularaha hageja seadusliku esindaja kätte andmise ja hageja kontole laekumise aja osas. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hageja ei ole tõendanud seadusliku esindaja A. Tiidebergi väidet, et kontodele sisse makstud sularaha võttis ta kodus olnud äriühingu sularaha kassast. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et puudub alus kahelda tunnistajate ütluses või et oleks alust arvata, et tunnistajad on ebausaldusväärsed. See, et tunnistajatel olid meeles üksikud detailid sularaha üleandmisel, ei muuda ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja ütluste usaldusväärsust. Nii suure summa sularaha üleandmine ei ole igapäevane. Maakohus on õigesti leidnud, et tunnistajate ütlused on eluliselt usutavad, kooskõlas nii omavahel kui ka muude asjas esitatud selgituste ja esitatud tõenditega. Hageja väide, et kostja poolt üle antud raha võis olla laen, ei ole usutav. Asja materjalide põhjal puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks kostja oleks pidanud andma hagejale laenu, hageja ei ole ka ise laenusaamise soovi või vajadust selgitanud (dtl 63). Kui hageja soovis saada kostjalt laenu aga halumasina omandamiseks, ei ole usutav, et hageja ei tundud masina vastu huvi pärast selle kostjale üleandmist niivõrd pika aja jooksul.
9.Kostja on seisukohal, et ta on hagejaga sõlminud lepingu halumasina omandiõiguse üleminekuks talle (vastus hagile dtl 44, p 6.12). Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asjas esitatud tõendeid hinnates jõudnud ekslikult järeldusele, et kostja ei ole menetluses tõendanud kokkulepet hageja ja kostja vahel halumasina omandiõiguse ülemineku kohta kostjale. Tunnistaja K. M. (kostja abikaasa) ütluste kohaselt olid masina üleandmise juures tema ja kostja. Kostja tegeles masina otsimisega. Kostja soovis osta masinat isiklikuks tarbeks, kostja ema elab suures puuküttega majas, tunnistaja ema elas siis suures puuküttega majas, kostja abikaasa onu elab puuküttega majas, samuti tunnistaja õde. Kostja perel on suur suguvõsa, kes tarvitab küttepuid Kuna endal on mets tundus mõistlik osta puulõhkumismasin. Kostja onu oli ka nõus toetama ostu. Hageja seaduslik esindaja oli sellega päri, et tema firma kaudu käib ost. Kuna hageja seaduslikul esindajal ei olnud võimalik endal ka käibemaksu osa ära maksta, maksis kostja hagejale halumasina hinna koos käibemaksuga, kuid lootis hiljem saada käibemaksu tagasi. Tunnistaja ütluste kohaselt: „Minu teadmine koguaeg oli selle asja juures, et minu abikaasa saab selle asja omanikuks.“ Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus põhjendamatult järeldanud tunnistaja K. M. väitest: „Ma ei mäleta konkreetselt ühetegi sellist vestlust, et abikaasa saab omanikuks, mul oli koguaeg selline teadmine.“, et tunnistaja ütlus ei tõenda halumasina omandiõiguse üleandmist hagejalt kostjale. Tunnistaja kirjeldas halumasina müügilepingu sõlmimisega seotud asjaolusid, raha üleandmist ja eseme vastuvõtmist. See, et tunnistaja ei erista tavakäibes müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimist, ei oma ringkonnakohtu hinnangul tunnistaja ütluste hindamisel tähendust.
Ka tunnistaja K. T. ütluste kohaselt anti raha hageja esindajale üle, sest kostja soovis oma abikaasaga osta maale puulõhkumise aparaati. Hageja seaduslik esindaja pidi raha viima arvele ja selle oma ettevõtte kaudu ostma. Masin pidi saama kostja ainuomandisse, sest hageja seaduslikul esindajal ei ole kunagi olnud kavatsust ühtegi puud lõhkuda ja tunnistaja ütluste kohaselt ei olnud tal plaanis seda äri ajada. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus jätnud tähelepanuta, et müügilepingu sõlmimine hageja ja Konekesko Eesti AS vahel ei tähenda, et hageja ei oleks saanud lepingueset kostjale edasi võõrandada. Maakohus on ekslikult leidnud, et praegusel juhul ei ole omandiõiguse ülemineku kokkuleppe kehtivuse tuvastamisel tähtsust sellel, kas hagejal endal oli masina soetamiseks piisavalt raha, või mitte. Maakohus on iseenesest õigesti leidnud, et on üsna tavaline, et asju omandatakse laenuraha eest, kuid sellel maakohtu väitel puudub seos praeguse menetlusega. Hageja seisukoht, et kehtivateks võõrandamislepinguteks hageja ja kostja vahel on lisaks vaja Konekesko Eesti AS nõusolekut, ei ole õiguslikult põhjendatud. Vallasasja müügilepingu võib reeglina sõlmida mistahes vormis. Eseme müügihinna tasus kostja, kostja tegeles sobiva masina leidmisega ja suhtle ettevõtetega, kostjal oli huvi saada eseme omanikuks, tema kätte läks eseme valdus ning oli seda hageja nõude esitamiseni mitmed aastaid. Asjas esitatu põhjal ei ole usutav hageja kui ettevõtte väide, et ta soovis äritegevust halumasina soetamisega laiendada. Hageja ei ole mitte ühegi tõendiga teinud usutavaks väidetava kostja ja hageja väidetava ühise äritegvuse plaani olemasolu, mis võiks viidata soovile saada halumasina omanikuks. Hageja väitel on tema põhitegevuseks elektritööd ning halumasinaga tööde tegemine oleks olnud ettevõtte kõrvaltegevuseks (dtl 81). Hageja panustas halumasina ostmisega. Ringkonnakohus luges tõendatuks, et halumasina ostmiseks vajaliku raha tasus kostja. Kostja väitel suhtles ta mitmete erinevate halumasinaid pakkuvate ettevõtetega ning leidis sobiva halumasina Konekesko Eesti AS-ist. Kostja väitel pidas läbirääkimisi toote omaduste ja hinna üle müüjaga kostja. Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta oleks müügilepingu sõlmimise järgselt mitme aasta jooksul halumasinaga seotud tegevuste suhtes huvi tundnud. Tunnistajate ütluste kohaselt pidi halumasina omanikuks saama kostja. Ringkonnakohus leiab, et kostja on tõendanud, et hageja on talle halumasina omandi üle andnud. Kuna ringkonnakohus leiab, et kostja on menetluses tõendanud halumasina omandiõiguse saamist, ei peatu ringkonnakohus kostja vastuväidetel, mis puudutavad müügilepingu näilikkust.
10.Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 1 järgi hageja kanda.
11.Menetluskulude rahalise suuruse määrab TsMS § 177 lg 2 järgi kindlaks maakohus (vt RKTKo 10.04.2019, 2-15-1553/166, p 25).
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.