Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel) hagi X vastu rahalise kohustuse täitmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 04.04.2023 otsus
Kaebuse esitaja, liik ja hind
X apellatsioonkaebus, hind 9215,65 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Edelweiss Tallinn OÜ (likvideerimisel, registrikood 12744036), lepinguline esindaja Tanel Riivits Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Daniil Savitski
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Harju Maakohtu 04.04.2023 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
2.Jätta apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.
1.Edelweiss Tallinn OÜ (hageja) esitas 11.09.2020 Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus Xlt (kostja) välja mõista põhinõude 7000 eurot, viivised 775,26 eurot, kahjuhüvitise 138 eurot ja rahuldatud põhinõude summalt viivise võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
2.Hagiavalduse kohaselt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele laenuna 7000 eurot. Nimetatud summa kohustus kostja hagejale tagastama hiljemalt 24.04.2019. Kostja oma kohustust ei täitnud. Kohustus muutus sissenõutavaks maksetähtpäeva saabumisega, s.o 25.04.2019. Hageja nõudis kostjalt põhivõla 7000 euro tasumist. Kostja oli hageja ees rahalise kohustuse täitmisega viivituses. Hageja arvestas viivist alates laenu tagastamise tähtpäevale (24.04.2019) järgnevast kuupäevast, s.o 25.04.2019 kuni põhinõude tasumiseni. Hagiavalduse esitamisel oli arvestuslik viivis 775 eurot 26 senti. Edasiulatuvalt nõudis hageja viiviseid hagiavalduse esitamisele järgnevast päevast kuni võla täieliku tasumiseni lähtuvalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 367 sätestatud põhimõttest. Hageja kasutas oma õiguste maksmapanekuks õigusabi. Seega tekkis hagejal kulu 138 eurot, mis vastas lepingulise esindaja ühele töötunnile koos käibemaksuga. Ajakulu seisnes asjaolude analüüsimises ning nõudeavalduse koostamises ja esitamises kostjale. Vaidlus puudus selle üle, et kostja rikkus oma lepingulist kohustust hageja ees, mistõttu tekkis hagejale kahju. Kui pooled oleksid suutnud lahendada küsimused omavahel, ei oleks hageja pidanud kandma täiendavaid kulusid kohtueelsele õigusabile. Hageja ei tunnistanud kostja tasaarvestatavat nõuet hageja vastu. Juhul, kui kohus jõuab järeldusele, et laenulepingut ei sõlmitud, palus hageja rahuldada hagi alusetu rikastumise sätete alusel, juhindudes VÕS §-st 1028. Kui asuda seisukohale, et hageja täitis laenulepingust tulenevat kohustust rahasumma ülekandmisega, kuid tegelikult tal sellist kohustust laenulepingu väidetava puudumisega ei tekkinud, sai kostja vaidlusaluse summa õigusliku aluseta. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 02.03.2015 kanti hageja osanikena äriregistrisse SA ja AT. 13.04.2015 asutasid samad isikud Saksamaal ettevõtte EB Edelweiß Baden-Baden GmbH. Osad jagunesid mõlemas ettevõttes selliselt, et SA oli suurosanik ja AT väikeosanik. Siiski oli tegemist äripartneritega, kes hakkasid ühiselt mõlema ettevõtte alt pakkuma transporditeenust. Kostja osutas nii hagejale kui ka EB Edelweiß Baden-Baden GmbH-le allhanke korras teenust Saksamaal registreeritud FIEna. FIE-na esitas kostja mõlemale ettevõttele ka arveid, millest kaeti reaalseid sõidukulusid. AT oli kostja isa, mis selgitas mõnevõrra puudulikku dokumentatsiooni hageja ja kostja töösuhetes. Hageja osanikud said hästi läbi ja kuivõrd üks hageja osanikest oli kostja lähikondlane, kujunes poolte vahel välja usalduslik koostöö. Eeltoodu tähendas näiteks seda, et kostja ei küsinud hagejalt osutatavate teenuste eest ettemaksu ja ei esitanud regulaarselt arveid. Äripartnerite suhted halvenesid 2019. aastal. SA ei olnud nõus oma hageja osa müüma ATle ning soovis algatada hageja likvideerimise protsessi. Oma suurosaniku õiguseid kasutades kutsus SA 2019. aasta novembris hageja juhatusest tagasi AT. Kostjale teadaolevalt teostas 24.01.2019 ülekande kostja arveldusarvele 7000 euro ulatuses hageja raamatupidaja ID SAi pin-kalkulaatoriga. Kostjale oli arusaamatu, miks märgiti kande selgituseks „Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019", kuivõrd kostja hagejalt laenu ei võtnud. Puudus igasugune dokumentatsioon laenu andmise kohta ning vastavasisuline pooltevaheline arutelu. Makse selgituses viidati lepingule numbriga 190124-1, kuid sellist lepingut hagiavaldusele ei lisatud.
Kostja ootas hagejalt raha laekumist erinevatel põhjustel. Näiteks oldi ATle Venemaalt võlgu ja ta andis võlglastele korralduse võla tasumiseks hoopis hagejale, millisest summast pidi teatud osa saama ka kostja. Samuti kandis kostja 02.11.2018 oma sõbra arveldusarvele 4800 eurot, mille sõber toimetas SAile, kes pidi omakorda tagastama summa läbi hageja. Kuivõrd kostjale oli ette nähtud hagejalt raha laekumine ja makse tegemise hetkel olid äripartnerite suhted veel korras, siis ei pööranud kostja makse selgitusele tähelepanu ning ei küsinud, miks makset selgitati laenu andmisega. Kostja osutas hagejale hulgaliselt teenuseid, mille eest ta arvet ei esitanud. Hageja poolt tasumata teenused alates 2019. aasta juulist kuni 2019. aasta septembrini võttis kostja kokku kolme arvega: − arve nr 10012021.1 - 2019. aasta juulis teostatud ja tasumata sõitude eest (5980 eurot); − arve nr 10012021.2 - 2019. aasta augustis teostatud ja tasumata sõitude eest (4985 eurot); − arve nr 10012021.3 - 2019. aasta septembris teostatud ja tasumata sõitude eest (8810 eurot). Vastavad arved olid täies ulatuses tasumata ja seega oli hageja võlg kostja ees kokku 19 775 eurot. Arved koostati alles 10.01.2021 põhjusel, et ettevõtte likvideerimisel ei olnud vahendeid nende arvete tasumiseks. Seoses käesoleva kohtumenetlusega palus kostja oma FIE raamatupidamise üle kontrollida, mille tulemusel selgusid eelkirjeldatud mahus teenused, mille eest ei olnud tasutud. Kuivõrd hagejale arved esitanud FIE ja kostja puhul oli tegemist sama isikuga, siis oli kostjal igal juhul tasaarvestatav nõue hageja vastu. Maakohtu otsus
4.Maakohus rahuldas hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7000 eurot, kahjuhüvitise 138 eurot, kohtuotsuse tegemise päevaks sissenõutavaks muutunud viivise 1480 eurot 65 senti ja 05.04.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetluskulud jäid 10% ulatuses hageja kanda ja 90% ulatuses kostja kanda. Poolte vahel puudus vaidlus selles, et hageja kandis 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot selgitusega „Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019". Samuti ei vaielnud pooled selle üle, et kostja ei küsinud pärast ülekande saamist selgitusi ülekande selgituse osas ning raha ei tagastatud. Hageja esitas suulise laenulepingu sõlmimise tõendamiseks panga tõendi, millest nähtuvalt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot. Samuti esitas hageja kostjale 06.08.2020 edastatud võlanõude ja hoiatuse. Raha ülekandmise kohta selgitas hageja, et tema raamatupidajale (ID) helistas tollane juhatuse liige palvega kanda kostjale üle 7000 eurot, millele ID vastas, et vastav ülekanne saaks korrektselt toimuda üksnes laenuks vormistatuna. Juhatuse liige kiitis mõtte heaks, mille järel sooritas ID ülekande. Kuivõrd hageja raamatupidamises kirjalikku laenulepingut polnud, oli hageja seisukohal, et tegemist pidi olema suulise lepinguga. Kohus leidis, et hageja väidet tema soovi kohta laenu anda kinnitas arveldusarve väljavõte, millest nähtuvalt kandis hageja 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot selgitusega „Laen 190124-1 kuni 24.04.2019, Loan 190124 till 24.04.2019“. Hageja arveldusarve väljavõttega luges kohus tõendatuks hageja poolt tahteavalduse tegemise laenulepingu sõlmimiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 1 p 3 alusel. Käesoleval juhul sellele vastavat kostja tahteavaldust laenulepingu sõlmimiseks tuvastada ei saanud. TsÜS § 68 lg 4 kohaldamise eeldused ei olnud samuti täidetud, kuna pelgalt kostja vaikimist ei saanud lugeda laenulepingu sõlmimise tahteavalduseks. Kuna hageja ei esitanud tõendeid, mille põhjal saaks tuvastada
kostja tahteavalduse laenulepingu sõlmimiseks ja kostja vaidles laenulepingu sõlmimisele vastu, siis ei saanud lugeda tuvastatuks laenulepingu sõlmimist. Kostja andis menetluse jooksul raha laekumise osas erinevaid selgitusi. Kohus leidis, et kuna tõendatud oli, et hageja soovis enda arvates täita vaidlusaluse ülekandega suulisest laenulepingust tulenevat kohustust, tuli VÕS § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 1 alusel kostjalt hageja kasuks välja mõista ülekande alusel saadud 7000 eurot. Kostja rikastumine hageja arvelt nähtus pangateatelt. Rikastumise äralangemisele kostja ei tuginenud. Kostja ei tõendanud, et sooritust ei tehtud temale või et kostjal tekkis tehingu või seaduse alusel võlasuhe, millest tulenevalt oli tal õigus raha saada ning ta ei pidanud seda tagasi maksma. Samuti ei tõendanud kostja seda, et vabanes kohustuse täitmisest VÕS § 78 lg 1 teise lause või mõnel muul alusel. Kuna tõendamist ei leidnud poolte vahel laenulepingu sõlmine, siis ei saanud hageja viivisenõude puhul tugineda laenu tagastamise tähtpäevale (24.04.2019), vaid tal oli õigus VÕS § 1028 lg 1 alusel nõude esitamisel nõuda viivist alates hagi esitamisest, s.o 11.09.2020. Seega kuulus kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 7000 eurolt alates hagi esitamisest kuni kohustuse täieliku täitmiseni. Kohtuotsuse tegemise päeva seisuga oli kostjalt hageja kasuks väljamõistetav viivis 1480 eurot 65 senti. Kostjalt tuli hageja kasuks välja mõista ka edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 05.05.2023 kuni põhinõude kohase täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt kohtueelsete õigusabikulude väljamõistmist. Täidetud olid üldised kahju hüvitamise eeldused VÕS § 115 lg-te 1 ja 3 alusel. Kohus leidis, et hagejal tekkinud varalise kahju ärahoidmine oli VÕS § 127 lg 2 järgi hõlmatud kostja poolt rikutud VÕS § 1045 lg 1 p 4 kaitse eesmärgiga. Hagejal tekkinud varaline kahju pidi olema kostjale ettenähtav ning varalise kahju ja kostja rikkumise vahel esines põhjuslik seos. Kohus tuvastas, et hageja lepinguline esindaja edastas kostjale 06.08.2020 võlanõude ja hoiatuse, milles nõudis kostjalt põhivõla ja viiviste tasumist. Esitatud arvest nähtuvalt kulus võlanõude koostamisele 1 tund ja esindaja tunnitasu oli 138 eurot (käibemaksuga), mis oli kohtu hinnangul mõistlik tööaeg ja tunnitasu. Seega tuli kostjalt välja mõista kahjuhüvitis 138 eurot. Juhuks, kui kohus hagi rahuldab, esitas kostja tasaarvestuse vastuväite. Kostja väitel oli ta Saksamaal FIE, kes tegutses ärinime KBTravel all ja loovutas FIE-na oma nõude kostjale. Kostja vastuväite kohaselt tegi ta läbi Saksamaal tegutseva FIE koostööd hagejaga, pakkudes allhanke korras teenust. Kostja pakkus hagejale taksojuhiteenust, s.t kui hageja poole pöördus klient sooviga sõita ühest punktist teise ja hagejal polnud parasjagu võimalik tellimust ise täita, siis pöörduti kostja poole, kes täitis kliendi tellimuse. Klient tasus sõidu eest läbi teenusplatvormi hagejale. Seejärel arveldasid pooled hiljem ise omavahel. Poolte kokkulepe oli, et kostja teostatud sõitude puhul arvestatakse kõigepealt maha broneerimisprogrammi haldaja (GetTransfer) vahendustasu ning jäägist kuulub 90% kostjale ja 10% hagejale. Tasu saamiseks esitas kostja hagejale arved. Pooled leppisid suuliselt kokku põhilistes käsunduslepingu asjaoludes ning lepingule kohalduvat õigust läbi ei arutanud. Kohus leidis, et eeltoodust tulenevalt kohaldus hageja ja kostja lepingulistele suhetele Saksa õigus. Kohaldamisele kuulusid Saksa tsiviilseadustiku (Bürgerliches Gesetzbuch, BGB) § 611 lg 1, § 387, § 388, § 389 ja § 390. Kostja väitel oli võimalik kõiki arvetel kajastatud sõite tõendada läbi broneerimisprogrammi, mistõttu esitas kostja kohtule sõitude väljavõtted broneerimisprogrammist ajavahemikul 2019. aasta juulist kuni 2019. aasta septembrini. Väljavõttest nähtuvalt teostati sõite sõidukitega Volkswagen Caravelle, Volvo V70, Volvo S90 ja Mercedes-Benz. Kostja väitel teostas sõidud erinevate sõidukitega tema. Hageja väitel olid mitmed autod vaid hageja valduses. Kohtu hinnangul ei leidnud tõendamist, et broneerimisprogrammi väljavõttest nähtuvad sõidud oleksid kõik kostja poolt teostatud. Sõite tehti erinevate sõidukitega, kuid kõiki nimetatud
sõidukeid ei olnud võimalik kostjaga seostada. Samuti ei nähtunud väljavõttest, kuidas teenuse eest tasuti ja kes selle eest tasu sai. Seega ei tõendanud väljavõte, et kliendid tasusid kõikide sõitude eest hagejale. Hageja esitas kostja nõudele vastuväite, mille kohaselt tasus ta osaliselt kostja arvetel märgitud sõitude eest, s.t augustis 1000 eurot ja septembris 2500 eurot. Kostja võttis omaks, et ta on osaliselt arvetel märgitud sõitude eest raha juba saanud. Kohtu hinnangul ei leidnud kostja nõue tõendamist. Ebaharilik oli väidetavalt 2019. aasta suvel osutatud teenuste eest arvete esitamine 1,5 aastat hiljem. Ebausutav oli kostja väide, et kostja ei esitanud hagejale arveid ülejäänud 2019. aasta juuli kuni septembri teenuste eest, kuna hageja oli likvideerimisel ja puudusid rahalised vahendid kostja osutatud teenuste eest tasumiseks. Kui kostja oleks tegelikult sellise summa eest hagejale teenuseid osutanud, siis oleks ta hagejale ka vastava arve esitanud. Kostja väidete ja tõendite ebausaldusväärsust kinnitas ka asjaolu, et 10.01.2021 esitatud arved nr 10012021.1, 10012021.2 ja 10012021.3 sisaldasid tasunõuet kaheksa sõidu eest, mille eest kostja juba varasemalt hagejale arve esitas ja mille eest hageja tasus. Ebausutav oli kostja väide, et kohtule edastati ekslikult valed arved. Eelnevast tulenevalt oli kohus seisukohal, et kostjal puudus hageja vastu nõue, mida saaks tasaarvestada. Poolte seisukohad
5.Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus rikkus põhjendamiskohustust, jättes kostja tasaarvestamise vastuväidet hinnates asjaolud olulises osas tähelepanuta. Eeltoodu tõi kaasa ebaõige otsuse tegemise. Broneerimisprogrammi väljavõttest nähtuvalt osutati teenust järgnevate sõidukitega: Volkswagen Caravelle BAD EW7, Volvo S90 FDS G570, Mercedes-Benz Vito 359 DBB, Volvo V70 FDSKB32 ja Mercedes-Benz V-Class 320 BYP. Kostja esitas kohtule tõendi selle kohta, et Volvo S90 kuulus temale. Tõendatud oli, et kostja teostas sõite vähemalt nelja erineva autoga. Järelikult võis lugeda eluliselt usutavaks ka seda, et autosid võis olla viis. Broneerimisprogrammi väljavõttest nähtuvalt kasutati platvormi GetTransfer. Väljavõtted kajastasid hageja kontot platvormil. Kliendid tasusid sõitude eest hagejale, kuigi sõite teostas kostja. Seda, et konto kuulus hagejale tõendas mh see, et hageja esitas arved, mille kohaselt ta osaliselt broneerimisprogrammis kajastuvad sõidud kostjale hüvitas. Kohtu seisukoht, et tõendatud ei olnud, kellele kliendid raha tasusid, oli üllatuslik, kuna sellisele vastuväitele ei tuginenud hageja ning selle tõendamise vajadust ei selgitanud ka kohus. Isegi, kui arveldamist 1,5 aastat pärast teenuse pakkumist võis pidada mõnevõrra ebatavaliseks, siis ei tähendanud see seda, et kostja nõue oleks põhjendamatu. Kõnealuse ebatavalise olukorra tekkimist sai põhjendada hageja omanike ja kostja omavaheliste suhetega. Varasemalt arveldamata sõitude eest tasu nõudma ajendas peamiselt hagi esitamine, mis toimus ligikaudu 1,5 aastat pärast kõnealuste sõitude teostamist. Arvestades osapoolte suhteid (sh töökorraldust, peresuhteid ja suhete halvenemist), ei saanud pidada arvete 1,5 aastat hiljem esitamist imelikuks. Kuivõrd arved sõitude eest koostas kolmas isik 1,5 aastat pärast nende teostamist, siis võis tekkinud eksimust pidada inimlikuks. Kostja ei vaielnud vastu, et arved koostati tagantjärele vastukaaluks hagiavaldusele. Kostjal oli meeles, et hageja oli talle endiselt osade sõitude eest võlgu ning eriti ebaõiglase olukorra ennetamiseks koostati arved tagantjärele. Pika aja möödumise tõttu unustas kostja, et osaliselt olid sõidud siiski arveldatud. Kostja eksimust ei saanud pidada nõude esitamist välistavaks asjaoluks.
6.Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud kostja kanda.
Ringkonnakohtu seisukoht
7.Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis arvestamata tema tasaarvestuse avaldusega ning mille arvestamise korral oleks tulnud jätta hagi rahuldamata. Hageja maakohtu otsust ei vaidlustanud. Seega ei olnud pooltel maakohtu otsusele vastuväiteid osas, milles maakohus jättis hageja nõude viivise väljamõistmiseks ajavahemiku 25.04.2029-10.09.2020 eest rahuldamata, kuivõrd ei lugenud tõendatuks suulise laenulepingu sõlmimist ühes kostja kohustusega tagastada laen hiljemalt 24.04.2019.
8.TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuna puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
9.Ringkonnakohus, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel oluliselt menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
10.Asjas puudus vaidlus, et hageja kandis 24.01.2019 kostja arveldusarvele 7000 eurot, millist summat kostja ei ole tagastanud. Ringkonnakohtus on pooltel vaidlus jätkuvalt selles, kas kostja pidi saadud raha tagastama, st kas tal oli rahaline nõue hageja vastu, mida sai tasaarvestada. Kostja heidab maakohtule ette tõendite ebaõiget hindamist ja tema tasaarvestusavaldusega mittearvestamist.
11.VÕS § 197 lg 1 võimaldab vastastikuste nõuete tasaarvestust. Vastavalt VÕS § 186 p-le 2 lõpeb võlasuhe tasaarvestusega ning VÕS § 197 lg 2 kohaselt lõppevad tasaarvestuse tulemusena poolte nõuded kattuvas ulatuses ajast, mil neid võis tasaarvestada. Menetlusliku tasaarvestuse lubatavust on kinnitanud Riigikohus mitmes oma lahendis. Kohtuasjas nr 3-2-1-30-16 leidis Riigikohus, et nõuete tasaarvestamiseks ei pea esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada kohtumenetluse ajal. Käesoleval juhul esitaski kostja tasaarvestuse nõude juhuks, kui kohus peaks leidma, et hageja nõue on põhjendatud. Kostja avaldab, et ta ei tunnista hageja nõudeid ning esitab tasaarvestuse avalduse 19 775 eurot juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et hagejal on mingis ulatuses nõue kostja vastu. Tasaarvestuse õigus tekib ja tasaarvestus on võimalik alates ajahetkest, mil tasaarvestava poole (teise poole vastu suunatud) nõude täitmise tähtaeg on saabunud (nõue on sissenõutav) ja teisel poolel on nõue tasaarvestava poole vastu. Nõue, mida tasaarvestatakse, peab VÕS § 197 lg 1 kohaselt olema täidetav ehk teisel poolel peab olema õigus täita nõudele vastav kohustus tasaarvestavale poolele (RKTKo 28.09.2011, 3-2-1-60-11, p 28; VÕS I komm (2016), § 197, p 4.3.1). Kui pool esitab kohtumenetluses teise poole nõudele tasaarvestuse vastuväite, kuid teine pool vaidleb tasaarvestusele vastu, tuleb kohtul sisuliselt hinnata, kas teise poole vastuväited tasaarvestusele välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku. Sellises olukorras ei kohaldu VÕS § 200 lg 4, mille kohaselt ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid (vt RKTKo 15.06.2021, nr 2 19-15657, p 12 ja selles viidatud lahendid).
12.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
13.Ringkonnakohus märgib esmalt, et kostja on kaebuses korranud maakohtu menetluses esitatud seisukohti, antud selgitusi ja arusaamu nii faktilistest asjaoludest kui õiguslikust olukorrast. Kuivõrd maakohtu otsuses on piisava põhjalikkusega käsitletud ka enamust apellatsioonkaebuses esitatud väidetest, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neile väidetele veelkord vastata. Kõiki hagi lahendamise seisukohalt olulisi asjaolusid on maakohus arvestanud ning kõiki tõendeid kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 hinnanud. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi. Samuti ei tuvastanud kaebust lahendades maakohtu menetluses muid menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks ja kostjale soodsama lahendi tegemiseks.
14.TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest, ning sama paragrahvi teise lõike järgi on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.
15.Pooltel puudus vaidlus, et kostja osutas teenust suulise lepingu alusel ja et juuli kuni november 2019 osutatud teenuse eest koostas kostja tasaarvestusavalduse esitamiseks arved tagasiulatuvalt 10.01.2021, kusjuures sama perioodi eest hagejale esitatud 8 arvet olid tasutud. Maakohtus asja lahendamisel ilmnes, et kostja poolt nn tagantjärele koostatud arved osutusid osaliselt ebaõigeks juba üksnes seetõttu, et sisaldasid hageja poolt varasemalt tasutud arveldust. Lisaks puudus pooltel vaidlus, et arveldada oli võimalik ka sularahas.
16.Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse põhjendamise kohustust, ega jätnud tasaarvestamise vastuväidet hinnates olulised asjaolud ja tõendid tähelepanuta.
17.Ringkonnakohtu hinnangul viis maakohus läbi nõuetekohase eelmenetluse nii hageja nõude kui ka kostja tasaarvestusavalduse menetlemisel. Maakohus ei eksinud menetlusnormide vastu, kuivõrd kõik asja lahendamiseks olulised asjaolud peavad TsMS § 363 lg 1 p 2 ja § 394 lg 2 p 3 järgi esile tooma pooled. Kohus oli pooltele nõuete ja vastuväidete tõendamise põhireegleid piisavalt selgitanud, mh sõltus selgitamiskohustuse ulatus nii konkreetse vaidluse asjaoludest kui ka sellest, kas pooli esindavad juriidilised esindajad. Ringkonnakohtul ei ole maakohtule selles osas etteheiteid.
18.Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei tõendanud oma vastunõuet, st sõidukeid ja sõite ei olnud võimalik pooltega seostada. Vaidlust polnud, et kostjat sai seostada sõidukiga Volvo S90. Kostja väide, et väljavõtted broneerimisprogrammist tõendavad tema nõuet, ei ole põhjendatud, kuna sellega tõendab küll teenuse osutamist, kuid ei viita teenuse osutajale ega teenuse eest tasu saanud isikule. Kuigi kostja väitis, et osutas teenust hagejale, leidis maakohus põhjendatult, et kostja osutas allhanke korras teenust lisaks hagejale ka EB Edelweiß BadenBaden GmbH-le ehk ta esitas arveid mõlemale äriühingule. Menetluses leidis tõendamist, et lisaks kostjale oli tööl veel 2-3 isikut (16.02.2022 kohtuistungi salvestis alates 00:24:21). Sellises olukorras tuli kostjal teha menetluses selgeks, kes, kellele, millal ja millise tasu kokkuleppel teenust osutas. Kostja oma tasaarvestusavalduse aluseks olevaid asjaolusid kohtu ja hageja jaoks veenvalt esitada ei suutnud ja jäi oma vastuväidetes paljasõnaliseks.
19.Kostja väitega, et arvete esitamises 1,5 a hiljem ei ole midagi ebaharilikku, võib veel nõustuda, kui ei oleks toodud põhjenduseks, et seda tingisid omanike ja kostja omavahelised suhted (üks hageja osanikest AT oli kostja isa) või hageja raske majanduslik olukord. Hageja majanduslik olukord oli asja materjalidest nähtuvalt piisavalt hea ja tegemist oli vabatahtliku
likvideerimisega, mille tingis äripartnerite suhete halvenemine. Täpsemalt kirjeldas olukorda kostja 13.04.2021 hagiavalduse vastuse p-s 2.5. (suurosanik SA ei olnud nõus oma hageja osa müüma väikeosanik ATle ja seejärel kutsuti väikeosanik juhatusest tagasi ja algatati vabatahtlik hageja likvideerimismenetlus). Hagejal võlgnevuse puudumist kuni jaanuarini 2020 kinnitas AT kohtus (01.03.2023 kohtuistungi salvestus alates 00:20:28). Nõustuda saab hageja esindajaga, et suhete halvenemisel oleks kostjal tulnud nimme esitada oma nõue, arvestades selle suurust, likvideerijale nelja kuu jooksul likvideerimisteate avaldamisest osaühingu vastu. Kostja nõuet ei olnud esitanud, millest hageja järeldab nõude puudumist. Vaidlus puudus, et tasaarvestusnõuet tõendavad arved koostati hagimenetluse tarbeks. Selline käitumine andis põhjendatult hagejale ja maakohtule alust kahelda nende usaldusväärsuses. Asjas leidis tõendamist, et arveldamised toimusid ka sularahas. Tunnistaja AT ütlustel oli võimalik maksta sularahas (01.03.2023 kohtustungi salvestis 00:41:34). Kuna sularahas tasumise, mida asja materjalidest nähtuvalt võis pidada tavaliseks, kohta tõendid puuduvad, hõlbustas see omakorda hageja arvates arvete esitamist väidetava võlana sõitude osas, mis tegelikult olid tasutud.
20.Kokkuvõtteks leiab ringkonnakohus, et maakohus jättis põhjendatult kostja tasaarvestusavaldusega arvestamata selle tõendamatuse tõttu. Asjas ei leidnud tõendamist, et kostjal on rahaline nõue hageja ees, mida saaks tasaarvestada hageja nõudega.
21.Maakohtu otsus on vaidlustatud osas seaduslik ja põhjendatud ning kaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
22.TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Kuna maakohtu otsus jääb muutmata, siis puudub alus maakohtu menetluskulude jaotuse muutmiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2). (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.