2-24-100838/11 - Võlaõigus - Viru Maakohus Jõhvi kohtumaja - lahend.ee

• põhinõude 1996,96 eurot; • intressi 259,85 eurot; • hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1597,17 eurot; • lisanduv viivis TsMS § 367 alusel kuni selle kohase tasumiseni alates 09.03.2024.a. põhinõudelt 1996,96 eurot VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. 2.1 Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Monefit Estonia OÜ ja M. B. 13.05.2019 laenulepingu nr 7897885062, mille alusel sai kostja laenu. Kostja tuvastas ennast postkontoris Kostja esitas 13.05.2019.a laenutaotluse 3000 euro kasutamiseks ja peale 13.05.2019.a kanti taotletud laenusumma kostja pangakontole. Kostjale on saadetud ka Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe vormis andmed laenutaotleja poolt soovitava laenu tingimuste kohta ja mida käsitletakse lepingu lahutamatu osana. Laenulepingu intressimäär aastas oli 46,80% ja krediidi kulukuse aastamäär 59,26% ning laenusaaja tagasimaksed olid jaotatud 54 kuu peale nii, et iga kuise tagasimakse summa oli 8% põhisumma jäägist. Perioodil 13.05.2019 – 20.02.2020 võlgnik on taotlenud laenu ja 4 korda laenu täiendava laenuosa saamiseks. Kostja tegi tagasimakseid, millest oli osaliselt arvestatud põhiosa katteks ja osaliselt kõrvalkulude katteks. Lepingu nr 7897885062 sõlmimisel 13.05.2019 hinnati kostja krediidivõimekust kasutades kostja esitatud andmeid enda kohustuste ja tulude kohta, kostja pangakonto väljavõtte analüüsi ning maksehäirete päringuid, samuti rahvastikuregistri päringut. Kostjal laenu taotlemise maksehäired puudusid. Pangakonto analüüsi tulemusena arvestas laenuandja kostja sissetulekuks 1500 eurot, tema igakuised püsivad väljaminekud kokku on 617,00 eurot. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis laenuandja arvesse kostja poolt täidetud taotluses esitatud teavet ning laenuandja on kontrollinud kostja pangakonto väljavõtet. Laenuandja on arvestanud kõik kostja kulud ning taotleva laenu osamakse (ca 300 eurot) tuludest maha ning leidis, et kostjale jääb raha alles (reservi) vähemalt 285,62 eurot. Laenuandja hinnangul oli kostja puhul tegemist piisava sissetulekuga inimesega, kes on võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. 2.2 Kostja sai laenu: - 13.05.2019 lepingu alusel sai kostja laenu 3000 eurot. Kostja kohustus laenu eest tasuma lepingus kokku lepitud maksegraafiku alusel. Perioodil 13.05.2019– 19.08.2019 tagasi makstud kokku 987,88 eurot, millest põhiosa katteks 663,94 eurot. Põhisumma jääk 3000,00 – 663,94= 2336,06 eurot; - 19.08.2019 - täiendav laenuosa 500,00 eurot. Uus põhisumma: 2836,06 eurot; perioodil 19.08.2019 -13.09.2019- tagasi makstud kokku 353,34 eurot, millest põhiosa katteks 226,88. Põhisumma jääk 2836,06-226,88 = 2609,18 eurot; - 13.09.2019-täiendav laenuosa 390,82 eurot. Uus põhisumma: 3000,00 eurot; perioodil 13.09.2019 -01.11.2019- tagasi makstud kokku 348,00 eurot, millest põhiosa katteks 240,00 eurot. Põhisumma jääk 3000,00 -240,00= 2760,00 eurot; - 01.11.2019 -täiendav laenuosa 240,00 eurot. Uus põhisumma: 3000,00 eurot; perioodil 01.11.2019 -20.02.2020- tagasi makstud kokku 1025,60 eurot, millest põhiosa katteks 663,94 eurot. Põhisumma jääk 3000,00 – 663,94= 2336,06 eurot - 20.02.2020 esitas kostja vastavalt tema ja Monefit Estonia OÜ vahel 13.05.2019.a kliendilepingu nr 7897885062 punktile 5.4.1 laenutaotluse täiendava laenuosa 500,00 euro saamiseks. Täiendavalt taotletud laenuosale lisandus ka 13.05.2019 – 01.11.2019 taotletud ja Monefit Estonia OÜ-i poolt kostjale üle kantud laenu põhiosa jääk 2336,06 eurot ning uueks laenusumma suuruseks oli (2336,06+ 500,00 = 2836,06) 2836,06 eurot.

Perioodil 20.02.2020 - 14.07.2020 (ülesütlemine) kostja on tasunud 1 osamakse (17.03.2020 – 1000,00 eurot) kogusummas 1000,00 eurot, millest laenuandja on arvestanud 839,10 eurot põhiosa katteks ja 160,90 eurot kõrvalkulude katteks. Tulenevalt eeltoodust moodustub põhivõla nõue summas 1996,96 (2836,06-839,10) eurot. 2.3 VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 43,20% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 14.07.2020 oli kostjal tagastamata aprilli 2020, mai 2020 ja juuni 2023 intressid kokku summas 259,85 eurot (93,93+86,42+79,50). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust on hageja intressinõue 259,85 eurot. 2.4 Esialgne võlausaldaja saatis kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 14.07.2024), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le 1. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles esialgne võlausaldaja 14.07.2024 lepingu üles ja loovutas 19.07.2024 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS §-s 170 sätestatuga ja loovutamine on kostja suhtes toimunud. Laenuandja saatis lepingu ülesütlemise teate kostjale lihtkirjana postiga aadressile: XXX. Hageja on hagiavaldusele lisanud ülesütlemise teatise. Hagimaterjalid on kostjale kätte toimetatud ning kostja ei ole vastuväiteid lepingu üles ütlemise osas esitanud. Riigikohus on lahendis 2-15-17677 p 13 selgitanud, et ülesütlemise kättesaamist tuleb tõendada vaidluse korral, st siis kui kostja sellele tugineb. Käesoleval juhul puudub vaidlus ülesütlemise/lepingu lõpetamise teatise kätte saamise osas kostja poolt. Hageja poolt on tõendatud, et ülesütlemise teatis on tehtud ning esialgse võlausaldaja poolt välja saadetud. Kostja sai nõude loovutamise teate kätte kõige hiljem hagimaterjalide kättesaamisel. VÕS kommenteeritud väljaande § 172 kohaselt annab paragrahv võlgnikule õiguse keelduda kohustuse täitmisest võlausaldajale, kes on nõude omandanud loovutamise teel, kui väidetav uus võlausaldaja ei esita talle § 168 lg-s 2 nimetatud loovutamisdokumenti või kui senine võlausaldaja ei ole võlgnikule nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Seega annab VÕS § 172 uuele võlausaldajale õiguse esitada loovutamisdokument ise ja kostja on hiljemalt hagiavalduse kätte saamisel saanud kätte võlausaldaja teate nõude loovutamisest. Kostja ei ole vaidlustanud nõude loovutamise teatise kätte saamist. Monefit Estonia OÜ on saatnud kostjale meeldetuletuskirja/hagihoiatuse võlgnevuse tasumise osas ja kostja on selle kätte saanud ega ole kätte saamist vaidlustanud. 2.5 Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu alusel nõuab hageja viivist tekkinud põhivõla summalt 1996,96 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 15.07.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o 08.03.2024 määraga 0,06% päevas (viivise arvestus esitatud hagi lisa 11). Hagi esitamise päeva seisuga on sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 1597,17 eurot Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka

10.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). 13.05.2019.a so lepingu 7897885062 sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,01% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 60,03 % aastas. Lepingujärgne krediidikulukuse määr oli 59,26% (dtl 46), mis ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra. Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 59,26 % on piiripealne (dtl 46), kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra Eeltoodust tulenevalt ei ole leping 7897885062 tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu (VÕS § 4062 lg 1 ). 19.08.2019 täiendava laenuosa taotlemise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 19,37% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 58,11 % aastas. 20.02.2020 täiendava laenuosa taotlemise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,61% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/147/r/2273/2102), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 61,83 % aastas.

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja omapoolseid vastuväiteid (sh vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud ei ole. Krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseselt mittevajalikust varast, tagades sellega, et laenuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 32-1-169-13 p 21) Tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda. Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hageja selgitab, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel on laenuandja arvesse võtnud kostja esitatud teavet ja kontrollinud avalikke andmebaase (puuduvad selle kohta kohtule esitatud tõendid), sh kontoväljavõtet (dtl 162-177). Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, konto väljavõttelt nähtuva sissetuleku suurust (1500 eurot), osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli hageja hinnangul võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on laenuandja järginud vähemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, analüüsinud laenutaotleja esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kogunud/kontrollinud andmeid andmebaasidest.

15.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. 15.1 Hageja nõuab kostjalt viivist 1597,17 eurot arvestatuna põhivõlalt 1996,96 eurot alates lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast s.o 15.07.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o 08.03.2024 0,06 % päevas kooskõlas laenulepingu Euroopa standardinfo teabelehele ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega (viivise arvestus dtl 82). Hageja nõuab kostjalt viivist ka TsMS § 367 alusel. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt 1996,96 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 09.03.2024.a võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 15.2 Hageja nõuab viivist lepingujärgses määras, so 0,06 % aastas ehk 1597,17 eurot arvestatuna põhivõlalt 1996,96 eurot alates lepingu ülesütlemise järgnevast päevast s.o 15.07.2020 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o 08.03.2024 (dtl 82) Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (RKTKm 3-2-1-25-16 p 13). VÕS § 113 lg 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Eeltoodud lahendis on Riigikohus tuginedes VÕS § 41 selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Hageja poolt ajavahemiku 15.07.2020-08.03.2024 eest nõutav viivisemäär ei ületa seadusjärgset viivise määra kolm korda ja lähtuvalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 ei ole selline kokkulepe tühine.