Hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Pilv (Advokaadibüroo Tarmo Pilv ja Partnerid; e-post [email protected]) Kostja V.K. (isikukood xxxxxxxxxxx; aadress xxxx, xxxxxx xxxx, xxxxx xxxx, xxxxx, xxxxxx xxxxxxxx) Kostja lepinguline esindaja vandeadvokaat Katrin Jennsen (Advokaadibüroo Haas & Jennsen; e-post [email protected])
RESOLUTSIOON
1.Jätta K.K. hagi V.K. vastu rahuldamata.
2.Jätta menetluskulud hageja K.K. kanda ja määrata V.K. menetluskulude rahaliseks suuruseks 3575,05 eurot.
3.Mõista K.K.lt V.K. kasuks välja V.K. menetluskulud 3575,05 eurot.
4.Mõista K.K.lt hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (3575,05 eurot) välja viivis V.K. kasuks alates kohtulahendi jõustumisest kuni nõude täieliku rahuldamiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras.
5.Toimetada kohtuotsus kätte hagejale ja kostjale ning nende esindajatele. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on pooltel õigus esitada apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui
kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel apellatsioonkaebuse; kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui see taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil (TsMS § 187 lg 6). Asjaolud
1.K.K. (hageja) esitas 29.08.2022 hagiavalduse V.K. (kostja või kostja I) ja K.K. (kostja II) vastu võlgnevuse ja viiviste nõudes. Hageja põhiväited ja nõuded on järgmised: 1.1 Hagiavalduse kohaselt tasus hageja kostjate eest Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st erastatava maa müügihinna 7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot (vastavalt Xxxxx xxxxxxxxxxxx xx.xx.xxxx korraldusele nr 182, tl 7). K.K. lubas hagejale, et kui hageja tasub Xxxx xxxxxxxxx erastamise kulud, siis tulevikus, kui maad on erastatud mõõdetakse üks osa maast lahku ja antakse hagejale. Eeltoodut kinnitas ka kostja (V.K.). 1.2 Eeltoodud kokkuleppest tulenevalt oli hageja nõus kostjaid aitama makstes 24.04.2009 Xxxxx xxxxxxxxxxxxxxx kostja I eest Xxxx xxxxxxxxx erastamise kulu summas 55,17 eurot (Lisa 3, tl 8) ja erastatava maa müügihinna summas 7225,66 eurot (Lisa 4, tl 9). Lisaks maksis hageja kostjate eest 19.04.2015 maamaksu summas 148 eurot (Lisa 5, tl 10). Kostjad kokkulepet ei täitnud ning ei ole käesoleva hetkeni hagejale ka raha tagastanud. Kuivõrd kostja oma kohustust ei täitnud ja on selle täitmisest keeldunud nõuab hageja kostja eest tasutud raha kokku 7428,83 euro tagastamist. 1.3 Eeltoodud asjaoludel palus hageja mõista V.K.lt ja K.K.lt solidaarselt K.K. kasuks välja põhivõlgnevus 7428,83 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivised 7428,83 eurot. Mõista V.K.lt ja K.K.lt solidaarselt K.K. kasuks seadusjärgne viivis TsMS § 367 järgi VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhivõlgnevuse summalt 7428,83 eurot alates hagiavalduse esitamisest iga viivitatud päeva eest kuni põhivõlgnevuse tasumiseni.
2.Kostja V.K. esitas hagile vastuse, milles ei võtnud hagi õigeks ja vaidles sellele täielikult vastu. 2.1 Kostja selgitas, et ei ole kursis hagis viidatud hageja ja K.K. vaheliste vestluste ning kokkulepetega, kuna V.K. ja K.K. ei ela ühise perekonnana juba eelmise sajandi 90-ndate keskpaigast, kuid V.K. ei ole mitte kunagi lubanud hagejale enda kinnisasjast maatükki. Nimetatud maatükk kuulub kostja lahusvarasse, kuna on omandatud pärimise teel ning vallasomandis ehitiste juurde on kostja kinnistanud maa enam kui 10 aastat peale abikaasade abielusuhete lõppemist (PKS § 210 lg 2). Seega puudub K.K.l õigus vaidlusaluse maa osas kokkuleppeid sõlmida ning kostja ise ei ole hagejaga maa omandamise kohta mingisuguseid kokkuleppeid kunagi sõlminud. 2.2 Põhjus, miks hageja kandis kostja maa erastamise kulud on see, et kostja lubas hagejal endale kuuluvat maad kasutada. Hageja koristas kostjale kuuluvalt põllumaalt söödaheina ning sai PRIA-lt (Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Amet) erinevaid toetusi kuni 2020 aastani. Selline oli ka poolte kokkulepe: hageja tasub kostja maa erastamise kulud ning saab vastu õiguse kasutada põllumaad söödaheina kogumiseks ning taotleda PRIA-lt põllumajandustoetuseid. V.K.le kuuluv Xxxx xxxxxxxx koosneb kahest katastriüksusest: katastriüksus nr xxxxx:xxx:xxxx suurusega x,xx ha ning katastriüksus xxxxx:xxx:xxxx xx,xx ha. Hageja K.K. on juhatuse liige (lisa 1, tl 21). Xx xxxxxxxx xxxxxxxx on taotlenud PRIA-lt kuni 2020 aastani erinevaid põllumajandustoetuseid V.K.le kuuluva põllumajandusmaa kasutamise eest katastriüksusel xxxxx:xxx:xxxx (lisa 2, tl 22-23). 2(9)
2.3 Hagiavalduses toodud asjaoludest nähtuvalt on hageja esitanud kostja vastu kostja kohustuse täitmisest tuleneva nõue VÕS § 1041 alusel. Tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva nõudega, mis on TsÜS § 151 lg 1 kohaselt aegunud. Kõik kostja kohustuse täitmiseks teostatud maksed on hageja teinud enam kui kolm aastat tagasi. Aegunud on ka viivisenõue TsÜS § 144 alusel. 2.4 Kui kohus aegumist ei kohalda, esitab kostja hageja vastu kohustuse täitmisest keeldumise vastuväite, sest kostjal on hageja suhtes vastunõue nii põllumajandustoetuste kui maa kasutamisest saadud viljade osas.
3.Hageja ei nõustunud kostja vastuväidetega ja leiab, et kostja tõendid ei tõenda, et pooled sõlmisid kokkuleppe maa kasutamise ja PRIA toetuste taotlemise kohta. Selliste kokkulepete olemasolu ei ole kinnitanud ka kostja II K.K., kellele oli hageja ja kostjate vaheline kokkuleppe erastamise finantseerimise osas väga hästi teada. Kostja ei nõustu, et esitatud nõue oli aegunud. Hageja oli veel kuni enne tsiviilasjas nr 2-22-8406 tehtud maakohtu otsust arusaamisel, et tema ja kostjate vahel sõlmitud kokkulepe on jõus ja kehtiv. Asjaolu, et makseid ei sooritatud saab vaadelda maksepuhkusena. Hageja ütles kostjatega sõlmitud lepingu üles tsiviilasjas nr 2-22-8406 saabunud otsuse järgselt. Seega on tänaseks sissenõutavaks muutunud kogu hageja hagiavalduses toodud nõue ja see nõue ei ole aegunud. Ka on kostjatel kohustus hageja ees, mitte vastupidi. Ka on hageja seisukoha kohaselt V.K. korduvalt väitnud, et tal on kehtiv leping hagejaga, mis puudutab rahalisi kohustus hageja eest. Järelikult ei ole aegumistähtaeg saabunud.
4.Kostja II K.K. vaidles samuti hagile vastu ning esitas kohtuotsuse tsiviilasjas nr 2-21-8406, mille kohaselt on kinnisasi registriosa numbriga 2412040 V.K. lahusvara. Hageja ja K.K. sõlmisid menetluses kompromissi (protokolliliselt 19. septembri 2023. a kohtuistungil), millega hageja loobus K.K. vastu esitatud nõudest. Kohus kinnitas kompromissi 19. septembri 2023. a kohtumäärusega.
5.19. septembri 2024. a eelistungil võttis hageja esindaja aga hagi aluseks olevad asjaolud kokku järgmiselt: (i)
Poolte vahel oli kokkulepe selleks, et hageja laenab kostjale I raha, et tal oleks võimalik erastada maad.
(ii)
Maa erastamise tingimused ja hinna määras kohalik omavalitsus;
(iii)
Kokkuleppe kohaselt, kui kostja I võõrandab maa hagejale ehk osa maast, siis seda laenu ehk raha tagasi maksma ei pea.
(iv)
Veel lepiti kokku, et selle perioodi vältel, kui erinevad toiminguid kestavad võib hageja seda maad kasutada ja seda on hageja ka teinud.
(v)
Kokkuleppe alusel kandis hageja Xxxxx xxxxxxxxxxxxxxx üle 7428 eurot ja 83 senti.
(vi)
Maakasutus lõppes 01.11.2021, kui saabus sügis-talv. Oktoobris 2021 teatas kostja I elukaaslane, et maakasutus on lõppenud.
(vii)
Hageja nõudis kostjalt I laenu tagastamist, kostja I selgitas kuna tal on kostjaga II kohtuvaidlus, on rahalised vahendid kinni, ja raha selleks ei ole.
6.Kostja toetus eelistungil avaldatu kohaselt menetluses kokkuvõtlikult järgmistele peamistele asjaoludele: (i)
Kostja I ei vaidle vastu, et hageja on erastatud maad kasutanud.
(ii)
Maad on hageja kasutanud alates kinnisasja kinnistusraamatusse kandmist s.o 24.04.2009 kuni novembrini 2021.
(iii)
Poolte vahel oli kokkulepe, et hageja tasub kostja maa erastamiskulud ja saab kasutada hagejale kuuluvat põllumaad. Selle aja jooksul, kui hageja maad kasutab, siis hageja kostjale renti maksma ei pea. 3(9)
(iv)
Poolte omavahelise kokkuleppe alusel oli hagejal õigus kasutada maad kuni ta saab enda kulud hüvitatud kostja I maa kasutamise arvelt (kasutuseelised).
(v)
Maad on hageja kasutanud üle 12 aasta. Kostja ja hageja vastastikused nõuded on sellega tasaarveldatud.
7.Kohus püüdis menetluses pooli lepitada, s.h eelistungil ning suunata lahenduse leidmisele, kuid see ei andnud tulemusi. Kohus vaatas tsiviilasja läbi eelistungil ja kohtuistungil (02.07.2024).
8.Kuna hageja nõue oli ebaselge, andis kohus hagejale võimaluse oma nõuet täpsustada. Hageja esitas nõude täpsustuse, milles hagis esitatud asjaolusid ei muutnud. Täiendavalt lisas hageja, et kuna kostja on vaielnud vastu laenulepingule vorminõuete täitmata jätmise tõttu ja pole oma võlgnevust tunnistanud, on tegemist kostja alusetu rikastumisega hageja arvelt. Hageja leidis, et kostja on omandanud Xxxx xxxxxxxxx ja alusetult rikastunud hageja tehtud kulutuste arvelt summas 15 451,97 eurot. Kohtuotsuse põhjendused
9.Hageja on esitanud kostja vastu nõude maa erastamisel kostja eest 2009. a tasutud maa maksumuse ja erastamiskulude ning 2015. aastal tasutud maamaksu tagastamiseks. Pooled on nende kulude tasumise ning selleks sõlmitud lepingute olemuse kohta esitanud erinevad asjaolud ja nägemused. Hageja toetus kõigepealt väitele, et pooled sõlmisid lepingu, mille kohaselt ta pidi saama tasutud raha eest kostja maast ühe osa omanikuks (s.o kinnisasja võõrandamisele suunatud lepingu). Eelistungil väitis hageja, et pooled sõlmisid laenulepingu ja ta nõuab hoopis laenu tagastamist. Kostja väitel sõlmisid pooled kokkuleppe selles, et hageja kannab kostja erastamiskulud ja tasub maa maksumuse ning saab selle eest õiguse kasutada üht osa kostja maast. Niisiis sõltub käesolevas tsiviilasjas nõude lõplik kvalifikatsioon sellest, missuguse lepingu sõlmimise saab käesolevalt tõendatuks lugeda.
10.Pooled ei vaidle tsiviilasjas järgmiste asjaolude üle (vt tl 72): (i)
hageja tasus 24.04.2009. a kostja eest Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st erastatava maa müügihinna 7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot
(ii)
hageja tasus kostja eest 19.04.2015. a maamaksu 148 eurot.
Kohus loeb need asjaolud tuvastatuks ning märgib, et need nähtuvad selgelt ka hageja esitatud tõenditelt (tl 7-9). Lisaks ei vaielnud pooled kohtu hinnangul sisuliselt ka selle üle, et hageja (täpsemalt äriühing Xxxxxxxx xxxxxxxx xx, mille juhatuse liige on hageja) on kasutanud kostja kinnisasja koosseisu kuuluvat maad ja on taotlenud sellega seoses PRIAlt toetusi. Kohus loeb ka need asjaolud tuvastatuks (tl 22-23 ja hageja ütlused vande all tl 123).
11.Nagu öeldud vaidlevad pooled nõude võimaliku kvalifikatsiooni üle ehk selle üle, kas: (i)
hagejal saab olla kostja vastu laenulepingust tulenev laenu tagastamise nõue;
(ii)
või on kostja hageja arvelt rikastunud jättes tagastamata tühise kinnisasja omandi üleandmisele suunatud lepingu alusel üleantu;
(iii)
või sõlmisid pooled kinnisasja kasutuslepingu, mille kohaselt hageja tasub kostja eest maa maksumuse ja erastamiskulud (ning maamaksu) ja saab vastutasuks kostja maad kasutada ning saada sellelt vilju, samuti taotleda PRIA-lt maaüksusega seoses toetusi.
Kahel esimesel juhul saab hagejal olla kostja vastu raha tagastamise nõue, kui leiab tõendamist vastava lepingu sõlmimine tingimustel, mille kohaselt saab raha tagastamisele kuuluda. Kolmandal juhul, oli vastutasuks maa erastamishinna ja kulude tasumise eest maakasutusõigus ning sellisel juhul, ei saa tasutud raha tagastamisele kuuluda. 4(9)
12.Kohus hindab järgnevalt, millise lepingu eeltoodutest said pooled sõlmida. 12.1 Hagiavalduses ei ole hageja toetunud asjaolule, et sõlmis kostjatega laenulepingu. Hagis ja ka teistes kirjalikes dokumentides toetus hageja asjaolule, et sõlmis kostjaga (kostjatega) kinnisasja omandamisele suunatud lepingu ning pidi saama maa erastamishinna ja maa erastamiskulude tasumise eest osa kostja maast, mis mõõdetakse lahku. Esmakordselt toetus hageja menetluses laenulepingu sõlmimisele alles 19. septembri 2023. a eelistungil. Seejuures laenulepingu tingimuste ja täpse sisu osas ei osanud hageja ise vande all mingeid selgitusi anda. Laenulepingust, mille tingimuseks oli raha tagasimaksmine juhul, kui kinnisasjast ühe osa omandit hagejale üle ei anta, rääkis üksnes hageja esindaja ning sedagi ebajärjekindlalt – s.t üksnes istungitel suuliselt, seda üheski kirjalikus dokumendis täpsemalt põhistamata. Kohus leiab, et hageja sedavõrd heitlik käsitlus ei toeta kuidagi istungitel esitatud positsiooni, et pooled sõlmisid laenulepingu ja seda tingimustel, mis võimaldaks täna veel raha tagasi küsida. Ühtki tõendit sellise lepingu kohta hageja esitanud ei ole. 12.2 Ainsaks tõendiks, mille hageja kostjaga sõlmitud lepingu sisu ja tingimuste kohta on esitanud, on hageja enda vande all antud selgitused. Ehkki hageja ütluste andmisel räägib kostjale raha laenamisest, andis ta ühtlasi ka selge ütluse, et „suurem kinnistu pidi saama mulle, võla katteks“ ning „väiksem pool, mis pidi jääma 10 hektarit maad, see pidi jääma V.le ja tema perele. Ta taotles sellelt toetusi ja teine pool pidi saama võla katteks minule, mina majandasin sellega. Paberitega me seal ei kiirustanud“ (vt tl 123). 12.3 Mingeid täiendavaid lepingu tingimusi hageja oma ütlustes välja tuua ei suutnud. Ka ei suutnud hageja vabas vormis selgitusi andes kordagi selgelt välja tuua, kellega ta tegelikult sellistel tingimustel tehingu tegi. Ta tõi välja vestlusi nii K.K. kui V.K. lastega ja x xga, kuid seda kuidas ja milles ta V.K.ga kokku leppis, ei suutnud K. K. vabas vormis adekvaatselt selgitada. V.K.ga suhtluse osas rääkis ta vaid sellest, et ta on V.ga hästi läbi saanud. Samuti, et tal oli V.K.ga usalduslik vestlus ja V.K. avaldas, et maja saab xle. Lisaks on hageja ilmselgelt suhelnud V.K.ga peale seda, kui talle oli teatatud, et ta peaks maa vabastama (vt tl 123 pöördel). Alles kohtu küsimusele, kellega täpselt ja mis kokkuleppe ta sõlmis, vastas hageja, et V.K.ga ja kokkulepe oli selle maa erastamise ajamine ja raha laenamine maa ostuks. Kompensatsiooniks pidi olema hagejale eraldiseisva katastriüksuse kirjutamine (vt tl 124). Seda, et selline kokkulepe oli hagejal just V.K.ga, ei kinnita lisaks hageja vande all antud selgitustele miski. 12.4 VÕS § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Sellistele tingimustele vastava lepingu sõlmimist hageja antud ütlused ei tõenda. Tõendatuks ei saa seega lugeda, et pooled oleks sõlminud laenulepingu VÕS § 396 lg 1 tähenduses. 12.5 Küll aga võisid pooled hageja ütlusi arvestades sõlmida kinnisasja omandamisele suunatud lepingu, mille kohaselt hageja tasus riigile maa erastamishinna ja erastamiskulud ning pidi saama hageja maast ühe katastriüksuse omandi. Seda, kas ja missuguse kokkuleppe sõlmisid pooled maamaksu tasumise osas, ei ole hageja aga üldse millegagi tõendanud. 12.6 Kostja oma vande all antud selgitustes sellise tehingu sõlmimist ei kinnitanud. Tema väitis järjekindlalt, et K.K. pidi saama võlgnevuse eest maad kasutada (tl 127jj), mis seisnes hageja maalt oma loomadele heina tegemises (tl 127 pöördel). Samuti sai hageja maaga seoses PRIA toetust (vt samas). Kostja hindas, et mõistlik maa kasutusaeg tasutud kulude eest oleks olnud kaks-kolm aastat (vt samas). Kostja V.K. jättis kohtule lihtsa maamehe mulje, kes ei tea täpselt, kellele ja kuidas tasutakse maamaksu ning kes võib suuremate tehingute tegemisel olla toetunud ja toetub lähedastele. Sellele viitavad ka K.K. veidi segased selgitused, kellega ja millest ta lepingu sõlmimisel rääkis. Samuti hageja selgitus, et maa mõõtmise ja hindamisega aitas V.K. tema, nagu ka asjaajamistega vallamajas ja paberite ajamisega (tl 123). Samuti K.K. ütlus, et maakasutuse lõppemisest teavitas teda kostja uus elukaaslane. 5(9)
Kuigi kostja ise seda eitab (ja ei pruukinud seda asjaolu ka lõpuni mõista), loeb kohus seetõttu käesoleval juhul kõige tõenäolisemaks, et kostja sõlmis lähedaste vahendusel ja abil hagejaga lepingu, mille kohaselt hageja tasus maa erastamishinna ja erastamiskulud ning kostja pidi oma maast ühe katastriüksuse lahku mõõtma ning andma selle omandi üle hagejale. Kohus loeb K.K. ütlused eluliselt usutavaks osas, mis puudutab lubadust saada osa maa omanikuks. Seetõttu, kui seda lubadust ei andnud ka V.K. ise, on selle ilmselt andnud keegi tema lähedastest. Kuivõrd tema läks tehingu sellise korraldamisega kaasa, saab kohtu hinnangul vastava lepingu sõlmituks ka tema endaga. 12.7 Niisiis leiab kohus, et käesolevas tsiviilasjas saab lugeda, et pooled on sõlminud kinnisasja (osa) omandamisele suunatud lepingu. Tõendatuks saab lugeda ka selle, et pooled on leppinud kokku ka selles, et hageja saab kasutada kostjale kuuluvat maaüksust (suurusega 17 ha), kuid ilmselt on see toimunud kinnisasja omandamisele suunatud lepingu raames. Seetõttu kvalifitseerib kohus kokkuvõtteks pooltevahelise suhte kinnisasja omandamisele suunatud lepinguna (eelleping), mis tuleb seaduse kohaselt sõlmida notariaalselt.
13.Poolte selgitustest nähtuvalt sõlmisid hageja ja kostja kinnisomandi üleandmisele suunatud lepingu suulises vormis. Järelikult on selline leping AÕS § 119 lg-st 1 ning TsÜS § 83 lg-st 1 tulenevalt tühine. TsÜS § 84 lg 1 sätestab aga, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi. Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.
14.Kohus on pooltele asja kvalifitseerimisega seonduvat selgitanud (kohtumäärus tl 81-83), ning leiab selles kohtumääruses välja toodud põhjendustel, et hageja nõue tuleb kvalifitseerida VÕS § 1028 või selle eelduste puudumisel VÕS § 1041 järgi.
15.VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Käesoleval juhul ei ole hageja andnud midagi üle kostjale, seega tuleks välistada VÕS § 1028 kohaldamine.
16.Seetõttu kaalub kohus järgnevalt, kas hageja nõude saaks rahuldada VÕS § 1041 alusel. 16.1 VÕS § 1041 sätestab, et isik, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, võib isikult, kelle kohustuse ta täitis, nõuda täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. 16.2 Käesoleval juhul on hageja tasunud kostja eest maa müügihinna erastamisel ning kandnud erastamisega seotud kulud. Samuti on hageja tasunud kostja eest maamaksu 2015. aastal. 16.3 Hageja ei olnud nende kohustuste täitmiseks ei kohustatud ega ka õigustatud, sest pooltel puudus õigussuhe, millest tulenevalt hageja pidanuks neid kohustusi täitma. Nimelt oli poolte vaheline leping nende kohustuste täitmiseks tühine (vt punkt 13, ülal). Sellega seoses vabanes kostja vastavas ulatuses erastamisel maa hinna ning erastamiskulude tasumise kohustusest ning 2015. aastal maamaksu tasumise kohustusest ehk rikastus hageja arvel. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et see rikastumine oleks ära langenud. Hageja tasus neid makseid kohtu hinnangul usus, et ta saab maa omanikuks, s.t ta oli heauskne VÕS § 1024 lg 4 tähenduses. Isikliku täitmise korral pidanuks kostja tasuma kõik need maksed ise ning välja ei ole toodud asjaolusid, millest saaks järeldada, et kostja ei ole nende kulutuste säästmise arvelt enam rikastunud. 16.4 Kokkuvõtteks on seega VÕS § 1041 järgi hageja tehtud kulutuste hüvitamise nõude eeldused täidetud ning nõue saab kuuluda rahuldamisele.
17.Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite. Kohus kontrollib edasi, kas hageja nõuded saavad olla aegunud. 17.1 Kuivõrd hageja nõuded tulenevad VÕS § 1041 ehk alusetu rikastumise sätetest, siis saab sellise nõude aegumisele anda hinnangu TsÜS § 151 järgi, mis räägib alusetust rikastumisest 6(9)
tulenevate nõuete aegumisest. 17.2 TsÜS § 151 lg 1 sätestab, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. TsÜS § 151 lg 2 sätestab, et alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub, sõltumata käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel alusetu rikastumise toimumisest. 17.3 Hageja on aegumise vastuväitele vastu väitnud, et nõue ei ole aegunud, sest aegumine algas alles siis, kui kostja palus hagejal oma maa kasutamine lõpetada ja keeldus hagejaga müügilepingu sõlmimisest. Sellise keeldumise täpse aja osas on hageja andnud vastakaid selgitusi, mainides erinevaid aegu 2021. aasta sügis-talvest (tl 72) kuni kevadeni 2022 (tl 120). Sõltumata sellest, missugusesse ajahetke hageja selle keeldumise paigutab, leiab kohus, et aegumist ei saa arvestada hageja poolt nimetatud ajast. Nimelt on Riigikohus alusetu rikastumise nõuete aegumise osas sarnasel juhtumil selgitanud järgmist: „Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu 21. detsembri 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde. Seega, kui hageja tegi alusetult makseid, soovides saada kinnisasja omanikuks, sai ta rikastumisest teada iga makse tegemisel.“ (vt RKTKO tsiviilasjas nr 2-18-7948, p 22). Viidatud seisukoht kehtib ka käesolevas tsiviilasjas – hageja on teinud kostja eest alusetult makseid soovides vastutasuks saada kinnisasja omanikuks. Hageja pidi algusest peale teadma, et ta teeb neid makseid kostja eest. Järelikult on ta saanud iga makse tegemisega teadlikuks kostja alusetust rikastumisest tema arvel (TsÜS § 151 lg 1 lause 1). 17.4 Hagi on esitatud 26. augustil 2022. aastal. Seega on aegunud hageja nõuded, mis tulenevad enne 26. augustit 2019. a tehtud maksetest. Kohus on tuvastanud, et Xxxx xxxxxxxxx erastamisega seotud kulud, st erastatava maa müügihinna 7225,66 eurot ja erastamise kulu 55,17 eurot on hageja kostja eest tasunud 24.04.2009. a, s.o enam kui kolmteist aastat enne hagi esitamist. Seega on hageja nimetatud kulude katteks kantud raha tagastamise nõue aegunud nii TsÜS § 151 lg 1 kui ka lg 2 järgi. Maamaksu 148 eurot tasus hageja kostja eest 19.04.2015. a, mis on enam kui seitse aastat enne hagi esitamist, mistõttu on TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud ka maamaksu katteks kantud raha tagastamise nõue.
18.Kohus peab õiguse kohaldamisel analüüsima ka küsimust, kas aegumisele tuginemine saab käesolevas tsiviilasjas olla välistatud. Nimelt on eelviidatud Riigikohtu lahendi punktis 23 tsiviilkolleegium leidnud ka, et „[r]ingkonnakohus ei analüüsinud aga hageja nõude aegumise tõttu rahuldamata jätmisel seda, kas kostja tuginemine aegumisele võib olla välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Kolleegium leiab, et kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega (vt ka Riigikohtu 17. veebruari 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11)“. Kohus on andnud kohtuistungil pooltele võimaluse avaldada aegumisele tuginemise võimaliku välistatuse küsimuses ka oma arvamust ning pooled on oma seisukohad esitanud.
19.Hageja leidis, et kostja on teda hoidnud teadmises, et kostja oma kohustuse kinnisomandi üleandmiseks täidab. Paraku hageja enda tunnistus seda asjaolu ei kinnita – hageja selgitas, et tema ise oli veendumuses, et nende kokkulepe peab vett (tl 123). See, et hageja sellesse uskus, et tõenda 7(9)
aga, et kostja oleks järjepidevalt hagejat ise sellises uskumuses hoidnud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatav, et kostja ise üldse kunagi oleks hagejale mingeid lubadusi maa omandamise osas andnud. Järelikult ei saa käesoleval juhul lugeda, et kostja oleks käitunud kuidagi vastuoluliselt ning kostja tuginemine aegumisele ei saa olla käesoleval juhul hea usu põhimõttega vastuolus. Kohus arvestab hea usu põhimõtte kohaldamisel lisaks ka seda, et käesoleval juhul ei ole hageja jäänud täielikult vastusoorituseta – kostja on võimaldanud hagejal (temaga seotud äriühingul) kasutada kostja maaüksust (suurusega ca 17 ha) aastaid (vähemalt perioodil 2012 kuni 2020, vt tl 22-23) ilma selle eest renditasu nõudmata. Hageja on seega saanud selle maa kasutamisega seotud kasutuseeliseid (heina enda äriühingu loomadele) ning ka PRIA toetusi. Hageja või temaga seotud isik võib kostja arvestuste kohaselt olla saanud seetõttu kokku kasutuseeliseid (säästetud maa rent) ning PRIA toetusi umbes 29 000 euro ulatuses. Kohus ei hakka selle arvestuse õigsust hindama, sest aegumise kohaldamisel ei ole vaja vaadata läbi kostja tasaarvestuse vastuväidet. Kui aga kostja arvestus on isegi vaid näiteks pooles ulatuses õige, on hageja oma kulud kostja maad kasutades ka juba mitmekordselt hüvitatud saanud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja toetumine aegumise vastuväitele välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.
20.TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Kokkuvõtteks on aegunud nii hageja põhinõue kui kõrvalnõuded ning kostjal on õigus keelduda oma kohustuste täitmisest. Järelikult tuleb hageja nõuded jätta täielikult rahuldamata.
21.Kohus on asja lahendamisel kaalunud kõiki poolte väiteid ning tõendeid, mis omavad käesoleva asja lahendamisel tähendust. Asjas õiguslikku ega sisulist tähendust mitteomavad väited ja tõendid jätab kohus asja lahendamisel kõrvale. Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
22.Menetluskulud tuleb TsMS § 162 lg 1 järgi jätta hagi rahuldamata jätmise tõttu hageja kanda.
23.TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.
24.Kuivõrd hageja menetluskulud jäävad tema enda kanda, puudub vajadus hageja menetluskulude rahaliseks kindlaks määramiseks.
25.Kostja on esitanud menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on Advokaadibüroo Sirje Must ja Advokaadibüroo Haas & Jennsen poolt tsiviilasja 2-22-12723 menetluses maakohtus osutatud kostjale õigusabi kokku 20 tunni ulatuses. Advokaadibüroo Sirje Must ja Advokaadibüroo Haas & Jennsen õigusteenuse hinnaks on 140 eurot tunnis, millele lisandub käibemaks. Sellest tulenevalt on enne 01.01.2024.a osutatud õigusteenuse kuluks 1470 eurot, mille lisandub käibemaks 20% (294) ning peale 01.01.2024.a osutatud õigusteenuse kuluks 1330 eurot, millele lisandub käibemaks 22% (292.60). Kostja on kandnud õigusteenuse osutamisega seotud kulusid järgnevalt: (i) 06.07.23.a sõidukulud Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,3 €/km, 46.80+km 20%, kokku 56.16 eurot; (ii) 19.09.23.a sõidukulud Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,3 €/km, hinnaga 0,3 €/km, 46.80+km 20%, kokku 56.16 eurot; (iii) 02.07.24.a sõidukulud Tartu-Viljandi-Tartu 156 km, hinnaga 0,4 €/km, 62.4.80+km 22%, kokku 76,13 eurot. Kokku on V.K. menetluskulude suuruseks tsiviilasjas 2-22-12723 maakohtus 3575,05 eurot, milles sisaldub käibemaks.
26.Kohus leiab, et kostja esindaja tunnitasu on mõistlik ja põhjendatud. Samuti on põhjendatud 8(9)
tsiviilasjas esindamise maht 20 tundi ning kohus ei tuvastanud vandeadvokaat Katrin Jennseni poolt osutatud teenuste nimekirjas ühtki sellist, mis oleks ebavajalik või mille maht oleks ebamõistlikult suur. Kostja menetluskulude nimekirjale ei ole vastuväidet esitanud ka hageja. Põhjendatud on ka kostja õigusteenuse osutamisega seotud transpordikulud. Õigesti on arvestatud ka käibemaks menetluskuludelt. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks kokku 3575,05 eurot (sisaldab käibemaksu) ja mõistab need menetluskulud hagejalt välja.
27.TsMS § 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Riisenberg kohtunik
9(9)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.