Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

Edasikaebamise kord Apellatsioonkaebus tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

AS Aktiva Portfolio esitas 24.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse võlgnikult 6053,88 euro saamiseks. Kohus tegi 28.03.2023 võlgnikule makseettepaneku, mis on kätte toimetatud 09.04.2023 e-toimiku menetlemise infosüsteemi kaudu. Võlgnik S H esitas 24.04.2023 nõudele vastuväite. Seoses võlgniku vastuväitega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses (dtl 1-16).

Hageja esitas 19.05.2024 Harju Maakohtule hagi S Hi vastu põhivõlgnevuse 4694,88 euro, intressi 451,26 euro, viivise 367,47 euro, graafiku viivise 6,59 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 482,16 euro ja edasiulatuva viivise nõudes (dtl 22-26). Hageja palub kostjalt välja mõista võlgnevus 06.10.2022 sõlmitud võlatunnistuse ja maksekokkuleppe alusel (dtl 28-33). Kokkuleppe kohaselt tunnistas kostja, et võlgneb kokkuleppe andmise päeva seisuga hagejale kokku 5633,11 eurot, millest on põhisumma 4694,88 eurot, viivis 367,47 eurot, intress 451,26 eurot ja graafikujärgne viivis 6,59 eurot. Lisandub ühekordne lepingutasu summas 10 eurot. Kokkuleppe nr 277931 alusel muutus võlgnevus sissenõutavaks kokkuleppe sõlmimise kuupäeval 06.10.2022. Kostja on võla katteks makseid teostanud summas 66,59 eurot, millest läks 56,59 eurot viivise katteks ja 10 eurot lepingutasu katteks (dtl 22-26).

Hagiavalduse kohaselt kinnitas kostja kinnitas kokkuleppega võlgnevuse olemasolu, suurust ja koosseisu, sh põhivõla summalt arvestatava viivise suurust, ning nõustus, et võlatunnistuse andmisega kaotab võlgnik võimaluse vaidlustada hiljem võlgnevuse olemasolu ja suurust ning esitada võlgnevuse aluseks oleva nõudega seotud vastuväiteid.

Kostja teatab 26.08.2023 kohtule edastatud hagi vastuses (dtl 78), et ei ole hagejalt raha saanud. Hagis pole selge, mis laenuga on tegemist. Lisaks oli temal samal aja teisi laene. Julianus Õigusbüroo kasutas psühholoogilist survet „maksegraafiku“ sõlmimiseks, pidevalt helistades. Kuna kostja oli seetõttu stressi all ja ei teadnud milliseid võimalused on, siis allkirjastas kokkuleppe, lootes, et suudab toime tulla, peaasi et nad jätaks ta rahule. Kuna juristi jaoks kostjal raha ei olnud, siis näis see ainukese võimalusena. Julianus Inkassoga lepingu sõlmimise ajaks oli kostjal palju teisi laene ja nemad ei kontrollinud tema krediidivõimekust ega kas on üldse võimeline nende maksegraafikut täitma.

Hageja 07.09.2023 seisukohas (dtl 86-96) kostja vastusele ei nõustu kostjaga selles, et hageja on kokkuleppe sõlmimisel rikkunud vastutustundliku laenamise kohustust. Hageja on selgitanud, et hageja näol ei ole tegemist krediidiandjaga, mistõttu ei ole tarbijakrediidi sätted asjakohased. Mh ei olnud võlatunnistuse sõlmimisel tegemist laenu väljastamisega.

Kohus selgitas 15.05.2024 määrusega pooltele asjas kohaldatavat õigust ning määras kirjaliku menetluse ja tõendite vastuvõtmise (dtl 100-106). Kohus selgitas hagejale kohaldatavat õigust ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 kohtupraktikat. Kohus selgitas ka, arvestab, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et

maksekokkulepe ja võlatunnistus (lisa 1, dtl 28-33) on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses (dtl 100-106).

Kohus oli seisukohal, et vaidlusaluse võlatunnistusega on krediidiandja ühemõtteliselt soovinud välistada tarbijakrediidilepingute regulatsiooni kohaldamise võlasuhtele, mis algselt tuleneb tarbijakrediidilepingust. Nimetatut kinnitab ka hageja vastus kohtunõudele, milles hageja osundab, et tulenevalt võlatunnistuse sõlmimisest ei ole hagi aluseks tarbijakrediidileping. Seega selgitas kohus pooltele krediidilepingule kohalduvaid õigusnorme ja tõendamiskoormist – VÕS § 4034 lg 13 järgi peab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmist tõendama krediidiandja. Kui vastutustundliku laenamise põhimõtet on rikutud, loetakse VÕS § 4034 lg 7 kohaselt tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama (s.o tegema ümberarvestuse), arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist. Hageja esitatud andmete ja tõenditest nähtuvate andmete alusel oli kohus esialgsel seisukohal, et krediidiandja ei ole vastustundliku laenamise põhimõtte järgimist tõendanud (määruse p 2415).

Hagejal tuli kohtule esitada andmed ja tõendid, mille alusel saaks järeldada, et krediidiandja oleks järginud vastustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt lasub asjaolude tõendamiskoormis hagejal. Kohus andis hagejale määrusega võimaluse täpsustada haginõuet ja esitada kohtule teabe krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksete kohta kooskõlas VÕS § 4034 lg 7 sätestatuga.

Hageja 28.05.2024 vastuse kohaselt kohtule (dtl 109-113), tuleneb võlatunnistuse aluseks olev nõue kostja ja AS Xxx vahel 23.04.2021 sõlmitud laenulepingust nr XXX (lisa 1, dtl 124-129), mis on kostja poolt ka allkirjastatud, mille kohaselt sai kostja laenu summas 5000 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 18,47% ja intressimäär 15,90% aastas. 07.11.2021 sõlmisid AS Xxx ja kostja kokkuleppe laenulepingu nr XXX muutmiseks (lisa 3, dtl 115-120), mille kohaselt muutmise järgselt hakkab leping kandma numbrit XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma jääk/võlgnevuse summa 4644,88 eurot krediidi kulukuse määr aastas 18,53% ja intressimäär 15,90% aastas. Lepingu alusel tuli kohustus täite perioodil 15.02.2022-15.01.2027.

Kostja ei olnud teinud ühtegi tagasimakset, oli võlas 3 järjestikuse osamaksega s.o 15.02.2022, 15.03.2022 ja 15.04.2022 osamaksega, mistõttu edastas esialgne võlausaldaja 05.05.2022 lepingu ülesütlemise hoiatuse koos täiendava tasumise tähtajaga, 19.05.2022 (dtl 130). Kostja ei tasunud võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, mistõttu edastas 24.05.2022 ülesütlemise teatise (dtl 131). Ülesütlemise seisuga on kostja poolt tasumata põhisumma 4644,88 eurot. Kostja on võlgnevuses alates esimesest osamaksest s.o 15.02.2022.

Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 15,9% aastas. Kostjal on intressivõlgnevus alates esimesest osamaksest, (15.02.2022) kuni ülesütlemiseni (24.05.2022) kokku summas 451,26 eurot (93,24+118,24+118,24+103,14+18,40). Kostja intressi tasunud ei ole.

Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgmise kohta, et taotlus on esitatud läbi veebikeskkonna. Esialgse võlausaldaja vastuse kohaselt tehti laenuotsus kontoväljavõtte alusel. Otsuse tegemisel kasutati kinnitatud sissetulekuid (1130 eurot) ja kohustusi (247,57 eurot). Hageja on pöördunud esialgse võlausaldaja poole analüüsitud kostja kontoväljavõtte saamiseks, kuid AS Xxx on märkinud, et edastab kontoväljavõtted otse kohtule. Xxx AS

edastas kohtule 28.05.2024 kostja pangakonto väljavõtte perioodil 20.09.2020-21.04.2021 ning selle analüüsi (dtl 142-178).

Juhuks, kui kohus peaks asuma seisukohale, et esialgne võlausaldaja on vastutustundliku laenamise põhimõtteid rikkunud, esitab hageja ümberarvestuse. Lepingu XXX kohaselt sai kostja laenu 5000 eurot. Tagasimakseid on kostja teinud summas 735,35 eurot.. Hageja esitab kohtule ka tagasimaksete arvestuse (dtl 109-113). Kui arvestada kõik maksed põhiosa katteks, siis enne lepingu muutmist oli tasumata põhiosa 4264,65 eurot. Muutmise lepingu nr XXX alusel saab põhiosaks lugeda pärast lepingu nr XXX muutmist summas 4264,65 eurot (5000-735,35). Kostja ei ole lepingu nr XXX alusel ühtegi makset teostanud. Seega oli tasumata põhiosa jääk jätkuvalt 4264,65 eurot. Kuna kostja ei ole teinud seejärel ühtegi makset, oli ülesütlemise ajaks 24.05.2022 kostja võlas kolme järjestikuse osamaksega ning ülesütlemine oli kehtiv. Peale lepingu ülesütlemist on kostja otse hagejale teinud kokku makseid summas 166,59 eurot. Seega juhul, kui arvestada ka need maksed põhiosa katteks, oleks tasumata põhiosa jääk 4098,06 eurot (4264,65-166,59). Vastutustundliku laenamis põhimõtte rikkumise korral palub hageja välja mõista ka viivis kohtuotsuse tegemisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhisummalt 4098,06 eurot alates kohtuotsuse tegemisest.

Kostja esitas kohtule 10.06.2024 oma teiste pankade väljavõtted (SEB Pank AS dtl 181-200, AS LHV dtl 202-213) sama perioodi kohta, nagu sai saadetud xxx Swedpangast laenu taotluse esitamisel (dtl 179-213). Nendest väljavõtetest on näha, et kostja on Xxxile teinud mõlemalt kontolt makseid, millest võib järeldada, et Xxx oli teadlik nende kontode olemasolust, kuid laenutaotluse esitamise ajal paluti kostjal esitada vaid selle panga väljavõte, kuhu laekusid kostja sissetulekud. Kostja arvates Xxx ei vaevunud veenduda, et kostja on maksevõimeline (dtl 179-213).

20.06.2024 seisukohas (dtl 216-219) märgib hageja, et kostjal on kohustus esitada laenutaotluses tõeseid ja tegelikkusele vastavaid andmeid nii sissetulekute kui ka väljaminekute kohta. Kostja esitatud laenutaotluses lepingu nr XXX sõlmimise eel, millega kostja avaldas soovi 5000 euro laenamiseks, on kostja märkinud oma sissetulekuteks 1130 eurot ja kohustusteks 154 eurot ja ülalpeetavaid 0. Hageja on lähtunud kostja edastatud kontoväljavõttest ning tuvastanud, et keskmine sissetulek oli 1130 eurot, kuid igakuiste kohustustena on arvesse võtnud kontoväljavõtte alusel 247,57 eurot. Asjaolu, et kostja maksis teistelt kontodelt kohustusi, ei tähenda, et laenutaotluses ei tuleks neid välja tuua. Seega on kostja teadlikult esitanud valeandmeid, mis võisid mõjutada lepingu sõlmimisel krediidiandja otsust.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus asub seisukohale, et hagi on osaliselt põhjendatud ning tuleb rahuldada osaliselt. Kohus põhjendab otsust järgmiselt.

TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust, mille regulatsioon rajaneb 5.04.1993 Euroopa Liidu Nõukogu direktiivil 93/13/EMÜ ebaõiglaste tingimuste kohta tarbijalepingutes, mis on Eesti õigusese üle võetud võlaõigusseaduse (VÕS) § 402-421. Euroopa Kohtu praktikast (Euroopa Kohtu kohtuasjad C-147/16 Karel de Grote ja C -154/15 Francisco Gutiérrez

Naranjo v Cajasur Banco SAU jt) lähtuvalt on kohtul kohustus hinnata tüüptingimusi omal algatusel (ex officio) ka siis, kui tarbija ise tüüptingimuste ebaõigluse küsimust ei tõstata. Samuti on kohtu kohustus kontrollida võlausaldaja poolt lepingueelsete kohustuste täitmist ja kohaldada ametiülesande korras lepingu tühisuse sanktsiooni (Euroopa Kohtu kohtuasi C679/18, OPR-Finance s.r.o. versus GK). Selline kohustus kaitseb tarbijate nõrgemat positsiooni, kuna nad ei pruugi olla teadlikud oma õigustest. Direktiivi mõtte kohaselt lasub tõendamiskoormus ja asjaolude väljatoomise kohustus võlausaldajal.

Kohus ei nõustu hagejaga, et tulenevalt asjaolust, et hageja väidab nõude aluseks olevat konstitutiivse võlatunnistuse (dtl 28-33), on tegemist konstitutiivse kokkuleppega, milline välistab muuhulgas tarbijakrediidi sätete kohaldamise võlasuhtele.

Riigikohus on 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et tõendamaks, et võlgnik tunnistas kohustusi hageja ees konstitutiivse võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, tuleb hagejal esmalt tõendada poolte tahe luua iseseisev kohustus, vastasel juhul eeldatakse deklaratiivset võlatunnistust (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-1334922/124, p 12.2; 2. aprilli 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p 36; 10. detsembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-124-14, p 24). Seega on tegemist konstitutiivse võlatunnistusega siis, kui vaidlusaluse võlatunnistuse tõlgendamise teel selgub, et hoolimata poolte lepingudokumendis kasutatud sõnastusest oli poolte eesmärk luua senistest võlasuhetest sõltumatu (abstraktne) kohustus. Tõlgendamisel tuleb lähtuda eelkõige sellest, mis oli poolte ühine tahe lepingudokumendi koostamise ajal (vt VÕS § 29). Kui sellist abstraktse kohustuse loomise tahet ei tuvastata, tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega, millega üksnes kinnitatakse olemasolevat võlga ja soovitakse vastuväidetest loobumisega lihtsustada selle sissenõudmist (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922/124, p 12.2; 24. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2106, p 15; 6. veebruari 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11, p 20).

Samuti on Riigikohus 03.06.2021 otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 selgitanud, et kui võlatunnistus tehinguna kehtib ning võlgnik oli loobutavatest vastuväidetest teadlik või pidi neist teadma ja sai loobumise tagajärjest aru (vt Riigikohtu 18. detsembri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-13, p 24), on võlatunnistusega määratud vastuväidetest loobumine lõplik ning võlgnik saab võlale esitada üksnes neid vastuväiteid, millest teda ei loeta võlatunnistuse andmisega loobunuks. Missugustest vastuväidetest on deklaratiivse võlatunnistusega loobutud, tuleb kohtutel välja selgitada iga üksikjuhtumi puhul eraldi, võttes arvesse eelkõige võlatunnistuse sisu, ulatust, poolte huve ja lepingu sõlmimise eesmärki.

Kohus hindab võlatunnistust ning asub seisukohale, et poolte ühiseks tahteks, eelkõige kostja kui võlgniku tahteks, ei saanud olla luua iseseisev algsest võlasuhtest sõltumatu kohustus, millega kostja oleks ennast asetanud oluliselt kehvemasse olukorda ja loobunud kostjale kui tarbijale seadusega sätestatud tarbijakrediidilepingu imperatiivse regulatsiooni kaitsest. Ükski mõistlik isik ei asetaks end vabatahtlikult seadusega ettenähtud raamistikust oluliselt kehvemasse olukorda.

Kohus arvestab võlatunnistuse tõlgendamisel VÕS § 29 lg 5 p 1 alusel võlatunnistuse sõlmimise asjaolusid, st seda, et võlatunnistus on ette valmistatud hageja poolt ning puudub alus kahelda, et maksekokkulepe ja võlatunnistus on tüüptingimustega leping VÕS § 35 tähenduses. Võlatunnistust allkirjastades on kostja olnud olukorras, kus tal oli juba tähtaegselt tasumata võlgnevus summas 5633,11 eurot. Kostja vastuse kohaselt (dtl 78) avaldati temale psühholoogilist survet „maksegraafiku“ sõlmimiseks, pidevalt helistades. Kuna kostja oli seetõttu stressi all ja ei teadnud milliseid võimalused on, siis allkirjastas kokkuleppe, lootes, et suudab toime tulla, peaasi et nad jätaks ta rahule. Kuna juristi jaoks kostjal raha ei olnud, siis näis see ainukese võimalusena. Seega on kohtu hinnangul suure tõenäosusega võlatunnistus sõlmitud olukorras, kus kostjale selgitati, et alternatiivina

pöördutakse kostja vastu koheselt nõudega kohtusse ning kostja, suure tõenäosusega väheste õigusalaste teadmise tõttu, on pidanud võlatunnistuse sõlmimist soodsamaks ja mõistlikumaks lahenduseks, mõistmata võlausaldaja kavatsusi.

VÕS § 42 lg 1 kohaselt on tüüptingimus tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks.

Seega on hageja tüüptingimuste kasutajana soovinud oluliselt ümber kujundada pooltevahelist õigussuhet viisil, mis kahjustab oluliselt tarbijast krediidivõtjat ning seda olukorras, kus tarbijakrediidilepingu regulatsioon on imperatiivne (VÕS § 421).

Seetõttu, hoolimata sellest, et võlatunnistuses on märgitud, et see on konstitutiivne, ei tuvasta kohus, et poolte tegelik ühine tahe oli konstitutiivse võlatunnistuse sõlmimisele suunatud. Samuti ei tulene pelgalt võlatunnistuses märgitust, et võlgnik on kõikidest vastuväidetest loobunud. Kohus asub seisukohale, et tüüptingimustega lepinguna vormistatud konstitutiivne võlatunnistus, mille eesmärk on välistada tarbijakrediidilepingu regulatsiooni kohaldumist, on käsitletav VÕS § 421 teises lauses nimetatud kokkuleppena. Kohus tuvastab, et hageja ja kostja vahelisele õigussuhtele kohaldub tarbijakrediidilepingu regulatsioon, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohustus. Kohus tuvastab samuti, et ülaltoodud asjaolusid arvestades ei ole kostja loobunud vastuväidetest, millised on kostjale kui tarbijale VÕS § 421 alusel tagatud tulenevalt sätete imperatiivsest iseloomust. Isegi kui lugeda, et kostja tahe oli suunatud vastuväidetest loobumisele, on mistahes seadusest kostja kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe, mida vastuväidetest loobumine vaieldamatult on, VÕS § 421 alusel nii või teisiti tühine.

Kohus andis hagejale 15.05.2024 määrusega võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja esitas 28.05.2024 kohtule andmed ja tõendid (VÕS § 4034 lg 13), mille alusel saab järeldada, et krediidiandja on järginud vastustundliku laenamise põhimõtet (dtl 139-178).

VÕS § 4034 lg 2 kohaselt peab krediidiandja toimima tarbija krediidivõimelisuse hindamisel nõuetekohase hoolsusega. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel peab krediidiandja arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel, sealhulgas tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teised varalised kohustused, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Riigikohus on otsuses nr 2-21-13098 selgitanud, et krediidiandja peab teavet koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Samuti selgitas Riigikohus, et kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Riigikohtu juhiste kohaselt tuleb üldjuhul krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole

tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.

23.04.2021 on kostja ja Xxx AS on sõlminud tarbijakrediidilepingu nr XXX, mille alusel sai kostja laenu 5000 eurot. Lepingu põhitingimuste kohaselt on krediidi kulukuse määr aastas 18,47% ja intressimäär 15,90% aastas.

07.11.2021 sõlmisid AS Xxx ja kostja kokkuleppe laenulepingu nr XXX muutmiseks (lisa 3, dtl 115-120), mille kohaselt muutmise järgselt hakkab leping kandma numbrit XXX. Lepingu põhitingimuste kohaselt on oli laenusumma jääk/võlgnevuse summa 4644,88 eurot krediidi kulukuse määr aastas 18,53% ja intressimäär 15,90% aastas. Lepingu alusel tuli kohustus täite perioodil 15.02.2022-15.01.2027. Laenulepingu muutmise eritingimuseks (dtl 124-129) on täismaksepuhkus andmine alates 16.10.2021 kuni 15.02.2022.

Hageja on esitanud kohtule andmed kostja ja Xxx AS vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingute kohta. Enne laenu saamist on võlausaldaja analüüsinud kostjalt pangakonto väljavõtet perioodi 20.09.2020 kuni 21.04.2021 kohta (dtl 142-178). Esialgse võlausaldaja vastuse kohaselt tehti laenuotsus kontoväljavõtte alusel. Otsuse tegemisel kasutati kinnitatud sissetulekuid (1130 eurot) ja kohustusi (247,57 eurot). Võlausaldaja hinnangul oli kostja 23.04.2021 laenulepingut sõlmides krediidivõimeline. Kohus kontrollis hageja esitatud Swedbank pangakonto väljavõtet, millelt nähtub, et kostjal on olnud sissetulekud (töötasu keskmiselt 298,05 eurot kuus, töövõimetushüvitis keskmiselt 186,39 eurot kuus, töötukassa toetus 294,72 eurot kuus ja peretoetus 520 eurot kuus) ning kohustused teiste krediidiandjate ees 173,02 eurot kuus. Laenutaotluse (dtl 220) kohaselt kostja sissetulekud 1130 eurot kuus ning igakuised kohustused 154 eurot kuus. Kostja on märkinud ülalpeetavate arvuks 0.

Kohtule nähtuvalt on krediidiandja küll kontrollinud kostja maksevõimet 21.04.2021 seisuga, saades kostja netosissetulekuks keskmiselt 1130 eurot, kuid see kontroll eelnes algse laenulepingu (n XXX) sõlmimisele, mille kohaselt sai kostja laenu 5000 eurot igakuise tagasimaksega 124,03 eurot. Esmase laenu osas on krediidiandja kogunud ankeetandmeid, kontrollinud pangakonto väljavõtet ja teinud väidetava kontrolli maksehäirete osas Creditinfo ja Krediidiregistri maksehäireregistritesse (lisa 6, dtl 132-134), kuid maksehäirete kontrolli tulemuste osas tõendeid esitatud ei ole.

Kohus hindab kohtule esitatud tõendeid kogumis ning on seisukohal, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja vastuväite kohaselt on tema teiste pankade väljavõtetest (SEB Pank AS, AS LHV) sama perioodi kohta näha, et kostja on Xxxile mõlemast kontost teinud makseid, millest võib järeldada, et Xxx oli teadlik nende olemasolust, kuid laenutaotluse esitamise ajal paluti vaid selle panga väljavõtet, kuhu laekusid minu sissetulekud. Kohtule nähtub, et krediidiandja on küsinud laenutaotlejalt pangakonto väljavõtet. Krediidiandja ei saa eeldada, et laenutaotlejal on kontod mitmes eri pangas ning et taotleja esitab laenuandjale ainult temale sobiva konto väljavõtte ning jätab esitamata teiste pangakontode väljavõtted. Liiatigi ei ole krediidiandjal võimalik kontrollida isiku kasutatavate erinevate pangakontode määra Eestis ega ka välisriikides. Laenuandja on täitnud kohustuse vajadusel küsida pangakonto väljavõte taotlejalt endalt. Kostja kohustus on esitada laenutaotluses õiged andmed, mitte varjama tegelikku olukorda. Kohtule nähtuvalt on kostja märkinud laenutaotlusesse ülalpeetavate arvuks 0, aga ometi nähtub pangakonto väljavõttest, et kostjale makstakse igakuiselt peretoetust 520 eurot, mida makstakse vähemalt alaealise lapse olemasolul. Võrreldes krediidiandajale esitatud pangakonto väljavõtet ning laenutaotlust, ei ole kohtul alust kahelda hageja esitatud

laenutaotluses ja kostja enda poolt esitatud kohustuste suuruses. Kostja ei saa olla menetluses vastuoluline, samuti ei tohi kostja esitada oma laenutaotluses valeandmeid.

VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses hagejal. Hageja on tõendanud, et krediidiandja on vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud.

Tarbijakrediidilepingu vorminõuded ja sellest tulenevad tagajärjed sätestab VÕS § 408 lg 1, mis seob lepingu kehtivuse kirjaliku vorminõudega VÕS § 404 lg 1 alusel ja VÕS § 4031 lg 1 järgi tuleb krediidiandjal edastada kostjale enne lepingu sõlmimist lepingueelne teave, teabe esitamata jätmisel on tehing tühine.

Kohtule esitatud digitaalselt allkirjastatud laenulepingutest nähtub, et kostjale on laenulepingu sõlmimise eel edastatud kohane lepingueelne teave. Lepingu on sõlmitud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis Muid tehingu kehtivuse küsitavusi ei ole menetlusosalised välja toonud. Kohus järeldab sellest, et tehing on kehtiv.

Tarbijakrediidilepingus kokku lepitava intressimäära suurus on VÕS § 4062 lg 1 ja VÕS § 406 lg 1 järgi piiratud krediidi kulukuse määra ülempiiriga, mis ei tohtinud ületada lepingu sõlmimise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

23.04.2021 oli Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 20,09%. Seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldamiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 60,27% aastas. Laenulepingu alusel väljastatud krediidi kulukuse määr oli 18,47%. Kuivõrd lepingujärgne krediidi kulukuse määr ei ületanud Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra üle kolme korra, ei ole leping VÕS 4062 lg 1 alusel tühine.

Hageja on tõendanud, et kostjale on väljastatud krediiti kokku 5000 eurot (lisa 2, dtl 122). Kostja on tasunud maksegraafiku alusel enne maksepuhkuse lepingu sõlmimist 735,35 eurot ning peale lepingu ülesütlemist summas 166,59 eurot.

VÕS § 415 lg 1 järgi võivad tarbijakrediidilepingus pooled kokku leppida seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras ning sellisel juhul peab võlgnik intressi kuni lepingu ülesütlemiseni ning viivist alates tasumata makselt VÕS § 113 lg 1 järgi. Intressi saab nõuda kuni lepingu ülesütlemiseni, sest intress on tasu laenu kasutamise eest. Intressi ja viivise arvestamiseks tuleb määratleda ära lepingu ülesütlemise aeg.

VÕS § 416 lg 1 järgi võib tarbijakrediidilepingu üles öelda, kui tarbija on osaliselt või täitelikult tasumata jätnud vähemalt kolm järjestikkust osamakset, ülesütlemine peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Ülesütlemisele eelnevalt peab VÕS § 114 lg 1 järgi andma tarbijale täiendava tähtaja kohustuse täitmiseks. TsMS § 367 kohaselt võib nõuda ka pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutunud viivise tasumist.

Kostja on tasunud osamaksed kuni 8. osamakseni. Peale maksepuhkuseks sõlmitud laenulepingu muutmist on kostja võlgnevuses 15.02.2022, 15.03.2022 ja 15.04.2022 osamaksega. Kohtule esitatud 05.05.2022 lepingu ülesütlemise hoiatusest (dtl 130) nähtub, et see on kostjale saadetud, see on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis ning selles on antud kostjale täiendav tähtaeg kohustuse täitmiseks. Kohtule esitatud 24.05.2021 lepingu ülesütlemisest (dtl 131) nähtub, et see on kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, see on tehtud neli kuud pärast viimase osamakse tegemist ning saadetud kostjale lepingus näidatud aadressil.

Kohus järeldab, et krediidiandja on järginud seaduses ette nähtud tähtaeg ning leping on kehtivalt üles öeldud. Järelikult on õigus kostjalt nõuda intressi tasumist kuni lepingu

ülesütlemiseni ja sellest alates lepingus kokkulepitud intressimääras viivist kuni kohustuse täitmiseni.

VÕS § 164 lg 4 järgi võib võlausaldaja võlgniku nõusolekuta nõude loovutada. Loovutusest tuleb VÕS § 170 lg 1 järgi võlgnikule teatada. Kohtule esitatud nõude loovutuse teavitusest (dtl 121) nähtub, et kostjat teavitati nõude loovutusest 26.05.2022. Kohtu hinnangul on nõue kehtivalt loovutatud ja kostjat on sellest nõuetekohaselt teavitatud. Järelikult oli kostja teadlik uuest võlausaldajast.

Kohtu hinnangul on võlatunnistusest tulenev põhivõlgnevuse nõude arvestus ebaselge. Kuivõrd hageja on kohtule esitanud võlausaldaja ja kostja vahel sõlmitud laenulepingud ning esitanud arvestused intressimaksete kohta ning ümberarvestused viiviste kohta, võtab kohus aluseks nimetatud tõendid. VÕS § 101 lg 1 p1 ja § 108 lg 1 järgi on õigus nõuda rahalise kohustuse täitmist. Kohtule esitatud laenulepingu osaks olevast maksegraafikust nähtub ja pooled leppisid kokku osamaksete tasumise võrdsete osadena. Kostja ei olnud teinud ühtegi tagasimakset uuendatud lepingu maksegraafiku järgi selle kehtivuse ajal. Maksegraafikus on näidatud ära nii põhinõude kui ka intressi tagasimakse. Liites kokku põhinõude tagasimaksed alates 1. osamaksest kuni 60. osamakseni, on kogusumma 4644,88 eurot. Pole vaidlust, et kostja sai laenu 5000 eurot, kui liita sellel esialgse graafiku järgsed 6 tehtud osamakset summas 355,12 eurot, on summa 5000 eurot. Seega on põhivõlg hageja ees 4644,88 eurot (5000 – 355,12 eurot).

Hageja väitel on kostja teinud tagasimakseid peale lepingu ülesütlemist summas 166,59 eurot. VÕS § 415 lg 2 kohaselt kui tarbija on teinud krediidilepingu alusel makse, millest ei piisa kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmiseks, arvestatakse makse esimeses järjekorras võla sissenõudmiseks tehtud kulude katteks; teises järjekorras võlgnetava põhisumma katteks; kolmandas järjekorras intressi katteks ja neljandas järjekorras muude kohustuste katteks. Seega arvestab kohus kostja tehtud tagasimakse peale lepingu ülesütlemist põhivõlgnevuse katteks. Kohus rahuldab hageja põhivõlgnevuse nõude summas 4478,29 eurot (4644,88-166,59).

VÕS § 101 lg 1 p 1 järgi on hageja õigustatud nõudma kostjalt intressi tasumist kuni lepingu ülesütlemiseni. Kostjal on intressi võlgnevus alates 1. osamaksest, s.o 15.02.2022 kuni ülesütlemiseni 24.05.2022. Intressi suurus on kokku 451,26 eurot (93,24+118,24+118,24+103,14+18,40). Kohus rahuldab intressinõude summas 451,26 eurot.

Hageja on VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi on hageja õigustatud nõudma viivist lepingus kokku lepitud viivise määras. Kuivõrd hagiavalduse kohaselt on hageja arvestanud viivist võlatunnistusel märgitud määras 0,065% päevas, mis erineb tarbijakrediidilepingus kokku lepitud määrast (15,90%) ning on kohtu nõudmisel teinud ümberarvestuse ning palunud kohtul välja mõista viivis seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest kuni otsuseni ning lisaks edasiulatuv viivis, arvestab kohus viivist seadusjärgses määras. Seega on viivisenõue perioodi 25.05.2022 – 19.05.2023 eest 446,10 eurot (4478,29 x 8 % ja 4478,29 12,5%). Kohus rahuldab viivisenõude 446,10 eurot.

Hageja on palunud välja mõista edasiulatuv viivis alates kohtuotsuse tegemisest kuni põhivõlgnevuse täitmiseni. Kohus rahuldab hageja edasiulatuva viivise nõude.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

Kohus määrab vastavalt asja lahendamise tulemusele kindlaks menetluskulude jaotuse. TsMS § 173 lg 1 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades,

kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kohus rahuldas hageja kogunõudest 5845,87 eurot ca 82% ehk 5375,65 eurot ja edasiulatuva seadusjärgse viivise, mistõttu kohus jätab menetluskulud 89% ulatuses kostja ja 11% ulatuses hageja kanda.

TsMS § 174 lg 1 näeb ette, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Hageja on menetluses tasunud riigilõivu 665 eurot. Riigilõiv on kohtukulu (TsMS § 138 lgd 1 ja 2 ning § 139 lg 2), mis tuleb kostjal hagejale hüvitada. Riigilõivu väljamõistmine vastaspoolelt on põhjendatud.

Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja kandnud kulutusi õigusabile summas 2343,75 eurot, millest 20 eurot on maksekäsu kiirmenetluse avalduse koostamise ja esitamise kulu TsMS § 4842 alusel ja 13,75 tunni ulatuses hagejat esindava juristi õigusteenus tunnihinnaga 169 eurot (ilma käibemaksuta) seoses 1) täiendavate alusdokumentidega tutvumine ja nende analüüs; hagiavalduse ettevalmistamine ja koostamine; lisade kogumine ja komplekteerimine; dokumentide esitamine kohtule (3h); 2) 26.08.2023 kostja vastusega tutvumine seisukoha kujundamine ning 07.09.2023 seisukoha koostamine kostja vastusele (5,25h); 3) 28.05.2024 seisukoha koostamine kohtunõudele (3,5h); 4) kostja 10.06.2024. a vastuse ja tõenditega tutvumine ja seisukoha koostamine ning menetluskulude nimekirja koostamine (2h) (dtl 218-219).

Kohus leiab, et maksekäsu kiirmenetluse kulud 20 eurot on põhjendatud hageja menetluskulu. Hageja esindaja tunnitasu 169 eurot/h (ilma käibemaksuta) on käesolevat menetlust arvestades kohtu hinnangul ülemäära suur. Tunnitasu suurusjärgus 170 eurot võib pidada kohaseks vandeadvokaadist lepingulise esindaja puhul õiguslikult keerukas vaidluses. Käesolev vaidlus on nn tüüpvaidlus, mille sarnaseid on hageja kohtute infosüsteemist nähtuvalt esitanud sadu kui mitte tuhandeid. Seejuures kattuvad hagide põhjendused peaaegu sõna-sõnalt. Esitatud hagides erinevad sisuliselt üksnes kostjate andmed, lepingute numbrid, summad ja kuupäevad. Sellise hagi koostamisel on esindaja tööks sisuliselt arvutada kokku nõude suurus, täita lüngad ja komplekteerida hagi lisad. Samuti ei ole põhjendatud ajakulu hagiavaldusest puuduste kõrvaldamise ja tõendite esitamine kohtule, mida oleks saanud teha juba hagiavaldust esitades. Kostja poole leheküljelisele hagivastusega tutvumine ja lihtsa seisukoha esitamine ei tohiks kohtu hinnangul võtta aega 5,25 h. Eeltoodust tulenevalt saab kohtu hinnangul tsiviilasja mahtu ja

keerukust arvestades pidada põhjendatud hageja esindaja õigusabi osutamise ajakuluks kokku 6 tundi.

Kuna hageja esindaja ei ole vandeadvokaat ja käesolev kohtuasi ei ole õiguslikult keerukas ega mahukas, peab kohus hageja esindaja mõistlikuks tunnitasu määraks 100 eurot (ilma käibemaksuta). Seega on põhjendatud hageja kulu õigusabile 600 eurot (100 x 6h).

Kokku on kohtu hinnangul hageja põhjendatud menetluskulu 1285 eurot (665 + 20 + 600) . Eeltoodust tulenevalt tuleb kostjalt hageja kasuks menetluskuludena välja mõista 89% hageja menetluskuludest ehk 1143,65 eurot.

Kostja ei ole menetluskulude nimekirja esitanud ja kostjal menetluskulude tekkimist ei nähtu ka toimikust.

Lisaks märgib kohus hageja taotlusel lahendisse, et kostjal tuleb tasuda menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses otsuse jõustumisest alates kuni menetluskulude täieliku tasumiseni.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Nieländer Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.