Võlaõigus › Laenu- ja krediidilepingud

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).

ASJAOLUD

5818,67 euro saamiseks. Kohus tegi 08.06.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. Pärnu Maakohus lõpetas 09.08.2023 maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

ettenähtud vormis. Hageja esitas 15.09.2023 hagi kostja vastu võla nõudes. Kohus võttis hagi 18.09.2023 määrusega menetlusse. HAGEJA NÕUE JA SELLE PÕHJENDUSED (dtl 29-35)

korrektselt tagasimakseid. Kostja on tagastanud krediidiandjale vastavalt lepingule 7552,88 eurot, millest põhiosa on 1343,30 eurot, kulud 156,67 eurot ja intress 6052,91 eurot. Kostja jättis tagastamata kokkuleppelised osamaksed (29.08.2022 oli maksevõlgnevus 68,45 eurot; 29.10.2022 maksevõlgnevus 256,90 eurot; 28.11.2022 maksevõlgnevus 266,74 eurot). Lähtudes kostja lepingurikkumisest ja juhindudes lepingust, hoiatas hageja kostjat lepingu lõpetamisest. Kuna kostja nimetatud tähtpäevast kinni ei pidanud, ütles krediidiandja 16.01.2023 lepingu üles. Lepingu üldtingimuste p 12.1. nägi ette, et lepingu sõlmimisega nõustub klient sellega, et kõik asjakohased teated ja muu teave võidakse saata talle elektrooniliselt läbi konto. Eelpool mainitud teate, sh arved edastas krediidiandja iseteeninduskeskkonnas. Seega lepingu ülesütlemise avaldus võib lugeda kostjale kättesaaduks TsÜS § 69 lg 3 alusel.

sissenõutavaks muutunud viivis 991,96 eurot ja sissenõudmiskulu 35 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ning mõista kostjalt menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja menetluskulud koosnevad tasutud riigilõivust, so 630 eurot.

402 lg-le 1, § 416 lg-le 2, § 8 lg-le 2, § 101 lg 1 p-le 4, § 195 lg-le 1, § 113 lg-le 1, § 94 lg-le 1 ja §§-le 404 ja 405.

HAGEJA TÄIENDAVAD SEISUKOHAD (dtl 137-141, 148)

nõude loovutamiseks oleks vajalik kohustatud isiku ehk võlgniku nõusolek. Nõude loovutamise eelduseks ei ole ka loovutamisest võlgnikule teatamine. Kostja on teinud pärast loovutamisest teada andmist hagejale makseid ning hageja ei ole varasemalt avaldanud, et talle pole arusaadav, kes on võlausaldaja. Kuivõrd kostja on vastuses märkinud, et justkui samade nõuetega on ka keegi Multitude Bank P.L.C, siis täiendavalt lisab hageja, et Multitude Bank P.L.C endine ärinimi oli Ferratum Bank Plc, mistõttu on tegemist sama isikuga. Kostja on oma seisukohas viidanud lepingu ülevõtmise regulatsioonile (VÕS § 179), mis ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuivõrd hageja ja krediidiandja vahel on toimunud üksnes nõude loovutamine ning seetõttu tuginetud nõude loovutamise regulatsioonile, mitte kohustuste või vastastikkuse lepinguliste nõuete ja kohustute üleminekule.

seda ei ole esitatud kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Hageja on hagiavalduses selgitanud, et VÕS § 410 lg 1 kohaselt võib sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu puhul olla VÕS § 404 lg 2 ja § 405 lg 1 sätestatud andmed edastatud tarbijale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis TsÜS § 79 tähenduses, mis ei pea olema omakäeliselt allkirjastatud. Seega on tarbijakrediidilepingu sõlmimine sidevahendi teel võimalik, kui tarbijale tehakse kättesaadavaks lepingudokument või selle koopia.

30.11.2018 avaldatud krediidikulukuse määrast 20,01%, mitte 31.05.2019 avaldatud määrast nagu kostja on järeldanud. 30.11.2018 määra alusel oli kolmekordne krediidikulukuse määr 60,03 (20,01 x 3)%. Lepingus kohaldati krediidikulukuse määra 59,87 % aastas, mis oli väiksem kui avaldatud kolmekordne määr ning seetõttu õiguslikult korrektne.

Hageja hinnangul kostja esitatud tõendid üksnes kinnitavad, et krediidiandja on krediiti väljastamisel krediidivõimelisust vastutustundlikult kontrollinud. Algse krediidilepingu kohaselt moodustus päevane intressimäär 0,1311%. Absoluutse 3000-eurose krediidilimiidi laenamisel moodustuks keskeltläbi igakuine intressimakse 117,99 (3000 x 0,1311% x 30) eurot. Arvestades kostja sissetulekuid sellel ajal keskeltläbi summas 371,67 eurot (pension ja sotsiaaltoetus), moodustasid finantskohustused sissetulekutest 31,75% (117,99/ (358,88+12,79) x 100), mis on äärmiselt mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Krediidilepingu lisa kohaselt moodustus päevane intressimäär 0,1345% päevas. Absoluutse 5000-eurose krediidilimiidi laenamisel moodustuks keskeltläbi igakuine intressimakse 201,75 (5000 x 0,1345% x 30) eurot. Arvestades kostja sissetulekuid sellel ajal keskeltläbi summas 404,77 eurot, moodustasid finantskohustused sissetulekutest 49,78% (201,75/(391,98+12,79) x 100), mis on taas mõistlik ja tavapärane kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Hageja on selgitanud, et krediidi väljastamisel kontrolliti avalikest andmebaasidest, kas kostjal on võlgnevusi või kohustusi teiste võlausaldajate ees. Hageja selgitas, et selliseid andmeid ei tuvastatud ning esitas sellekohase tõendi hagiavalduses. Ka kostja on esitanud hageja väited kinnitavaid tõendeid, mis kinnitavad, et krediidilepingu sõlmimisel kostjal kohustused puudusid. Hageja ei saa vastutust võtta kostja tegevuse eest, kus kostja on sõlminud pärast Ferratum Bank Plc lepingut teisi ebamõistlike krediidilepinguid ning sellega enda maksevõimetuse põhjustanud. Sellisest tegevuses ei saa järeldada krediidiandja Ferratum Bank Plc vastutust. Hageja ei mõista, milles seisneb kostjale tehtud kahju või kuidas see tekkis ning selle õiguslik põhjendus ei ole järgitav.

on kujunenud põhinõue, intressi- ja viivisearvestus ning sissenõudekulu. Hageja soovib parandada hagiavalduse p-s 9 märgitud ebatäpsust. Hageja märkis, et üks kolmest ülesütlemise

aluseks olevast puuduolevast maksest oli 29.08.2022 maksevõlgnevusega 68,45 eurot. Korrektne on, et võlgnevuses oli 28.09.2022 makse (arve 263,06 eurot) võlgnevusega 184,50 eurot.

s.o 16.01.2023, mistõttu nõue ei ole aegunud.

6124,46 eurot, millelt on arvestatud korrektselt ka riigilõiv. Hageja ei ole käesoleva nõudega kostja suhtes teistes kohtumenetlustes osalenud.

vajaliku teabe on krediidiandja enne krediidilepingu sõlmimist kostja kohta omandanud ja kas ning kuidas on kogutud teavet kontrollinud ja analüüsinud. Hageja jäi varasemate seisukohtade juurde ning leidis, et krediidileping on sõlmitud kooskõlas vastutustundliku laenamise põhimõtetega. Hageja pöördus algse krediidiandja Multitude Bank P.L.C poole täiendavate võimalike selgituste saamiseks, kuid krediidiandjal ei ole lisaks juba esitatud selgitustele täiendavaid selgitusi ja tõendeid esitada ning krediidiandja selgitused hagejale on olnud ammendavad. KOSTJA 05.10.2023 VASTUS HAGILE (dtl 90-100)

kuivõrd nõuet ei ole kunagi loovutatud. Ühestki hagile lisatud dokumendist ei nähtu, et hageja ja kostja vahel seose olemasolu, veel vähem, et esineks õigussuhe. Samuti ei nähtu hagimaterjalidest, et hagejal oleks mingi seos Ferratum Bank p.l.c-ga. Ferratum Bank p.l.c ei ole kunagi teavitanud kostjat, et oleks nõude kostja vastu loovutanud kellelegi teisele, lisaks on samade nõuetega võlausaldajaks Multitude Bank P.L.C. Kostja selgitab, et VÕS § 179 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv.

seadusest tulenevaid nõudeid, mille kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul olema tarbija avaldus kohustuste võtmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldamas vormis. Ferratum Bank p.l.c on kohaldanud kostjale tarbimislaenude krediidikulukuse määra 59,87% aastas, mis ületab Eesti Panga avaldatud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda, seega on leping tühine ka VÕS § 4062 lg 1 alusel.

tõendanud, kuidas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kostja hinnangul on hageja tekitanud vastutustundetu laenamisega kostjale kahju, sest laenulimiiti suurendati lepingust tulenevalt 5000 euroni, kuid hageja on võimaldanud laenulimiiti 5889 euro ulatuses. Kostja leiab, et esitatud arvete alusel on ta laenu tagasi maksnud ning leiab, et tähtaja ületanud arvetele tuleb arvestada 3 aastast aegumistähtaega.

ning menetluskuludelt kuni kindlakstegeva lahendi jõustumisest kuni lahendi täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (dtl 151-152).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 436 lg 7 järgi kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Hagi tuleb menetleda poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest.

lahendamiseks olulised asjaolud ja hinnanud TsMS § 232 lg 1 kohaselt poolte esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ning objektiivselt, leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

ja Ferratum Bank p.l.c (esialgne võlausaldaja) sõlmisid järgmised lepingud: - 13.02.2019 laenulimiidi lepingu, mille alusel sai kostja krediidilimiiti kuni 3000 eurot, intressimääraaga, s.o 47,8515% aastas ehk 0,1311% päevas. - 22.01.2020 laenulepingu lisa, millega suurendati krediidilimiiti 5000 euro peale ning krediidilepingu hinnakirja p 2 ja ETST p 3 kohaselt intressimäära 49.09% aastas ehk 0,1345% päevas.

VÕS § 402 lg 1 tähenduses. Ferratum Bank p.l.c oli oma majandus- ja kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis krediiti kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5). Kohus loeb hageja poolt kohtule esitatud dokumentaalse tõendi alusel ka tuvastatuks, et kostja on teinud tagasimakseid 7552,88 euro ulatuses.

lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Nõude loovutamine loetakse VÕS § 170 järgi võlgniku suhtes toimunuks, kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, või kui uus võlausaldaja esitab endise võlausaldaja poolt nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi. Kohtupraktikas on leitud, et nõude loovutamiseks on piisav senise ja uue võlausaldaja kokkulepe, üldist vorminõuet nõude loovutamise lepingule selle kehtivuse eeldusena seaduses sätestatud ei ole (vt RKTKo nr 3-2-1-149-13, p 27; RKTKo nr 3-2-1-62-07, p 12). VÕS § 171 lg-d 1 ja 2 sätestavad vastuväited, mida võib võlgnik uue võlausaldaja nõude vastu esitada (vt VÕS § 170 ja § 171 lg 1 kohaldamise kohta ka RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17). VÕS § 170 esimene lause ei välista võlgniku vastuväidet selle kohta, et nõude loovutamine ei ole kehtiv. Seega võib võlgnik VÕS § 171 lg 2 alusel esitada ka need vastuväited, mis tulenevad nõude loovutamisest (RKTKo nr 3-2-1-35-05, p 17). Samuti võib võlgnik VÕS § 172 kohaselt keelduda kohustuse täitmisest uuele võlausaldajale, kui talle ei anta senise võlausaldaja väljastatud dokumenti nõude loovutamise kohta, välja arvatud juhul, kui senine võlausaldaja on talle nõude loovutamisest kirjalikult teatanud. Hageja kui loovutusega nõude omandanud võlausaldaja ülesandeks on TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada, et ta on nõude omandanud loovutusega (RKTKo 32-1-74-15, p 18).

Bank Plc nõude omandamisest kostja vastu (dtl 70). Kohus selgitab, et kui võlgnik vajab oma õiguste kaitsmiseks tõendit, et talle on nõude loovutamisest teatatud, saab ta VÕS § 172 kohaselt nõuda senise võlausaldaja kirjalikku (TsÜS § 78) või elektrooniliselt allkirjastatud (TsÜS 80 lg 1) teadet nõude loovutamise kohta. Seega annab seadus kostjale kaitsenormid, kui kostjal on põhjendatud kahtlus nõude loovutamise üle. Kostja ei ole varasemalt hagejale vastuväidet

esitanud, samuti ei nähtu asjaoludest, et kostja oleks nõude loovutamise kohta tõendit nõudnud. Hageja vastuse kohaselt (dtl 137-138) on kostja teinud edaspidiselt peale nõude loovutamist hagejale makseid 12.04.2023 ja 25.04.2023, millele kostja ei ole ka vastu vaielnud. Arvestades eelnevat, leiab kohus, et kostja tehes ülekandeid hagejale, on vaikimisi loovutamisega nõustunud ning seega on nõue kehtivalt loovutatud.

§ 416 lg 1 nõuetele. VÕS § 416 lg 1 kohaselt võib krediidiandja osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Hageja on esitanud kohtule arved kokkuleppeliste osamaksete osas, mis on kostja poolt tagastamata (dtl 65-67). Hageja on kostjale esitanud meeldetuletuse arvete maksmise osas ning hoiatanud kostjat (dtl 68), kui kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb hageja lepingu üles. Kostja on küll viivituses kolme üksteise järgneva tagasimaksega, kuid hageja antud tähtaeg puudujääva summa tasumiseks kostjale on üksnes 7 päeva, mis tähendab, et laenuleping ei ole kehtivalt ülesöeldud ning sellest tulenevalt ei ole ka laenujäägi sissenõudmine põhjendatud. Riigikohus selgitas tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16 p-s 12, et võimalik on lepingu ülesütlemise avalduse esitamine ka kohtumenetluses, kuid on p-s 13 väljendatud lisaks eelnevale, et sõltumata sellest, kas leping öeldakse üles kohtumenetluses või enne seda, ei ole lepingut võimalik üles öelda tagasiulatuvalt. Ülesütlemine lõpetab kestvuslepingu tulevikku suunatult. Sealjuures peab tarbijakrediidilepingu ülesütlemisavaldus olema üheselt arusaadav, mh ülesütlemise kuupäeva osas. Praegusel juhul ei ole hageja VÕS § 416 lg 1 nõuetele vastavat ülesütlemisavaldust kohtumenetluses esitatud, mistõttu pole võimalik asuda seisukohale, et leping oleks erakorraliselt üles öeldud ka kohtumenetluse kestel.

ülesütlemist kohtumenetluses tõendanud. Kostja viitab kohtu hinnangul õigesti, et Ferratum Bank Plc on kostjale laenu andes rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS § 4034 lg 4 sätestab, et tarbija krediidivõimelisuse hindamist võimaldava teabe omandamiseks teavitab krediidiandja tarbijat, missuguse nimetatud paragrahvi lg-s 2 viidatud teabe, missugused tõendid selle kohta ja missuguse tähtaja jooksul peab tarbija krediidiandjale esitama. Krediidiandja kontrollib tarbija esitatud teavet vastavalt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 50 lõigetele 3 ja 4. KAVS § 50 lg 3 sätestab, et krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija esitatud teavet, arvestades käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumisele ja tuginedes võimaluse korral talle iseseisvalt kättesaadavale teabele. Sama §-i lg 4 kohaselt kontrollib krediidiandja või -vahendaja tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja kohustuste kohta, tuginedes võimaluse korral tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt on vastutustundliku laenamise järgmiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormis krediidiandjal, kohtumenetluses seega hagejal. Kohus andis hagejale võimaluse tuua esile ja tõendada, et krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohtu hinnangul ei ole kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenuandmise põhimõtte järgimist tõendatud. Hageja selgitas hagiavalduse p-s 17, et vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks kogus krediidiandja teavet kliendi kohta erinevatest allikatest ja kostja esitatud tulu andmetest. Hageja selgitas, et kostjal puudusid kehtivad maksehäired (dtl 77). Kohus on seisukohal, et hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostjaga 13.02.2019 ja 22.01.2020 sõlmitud laenulepingute osas.

põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja hindama tarbija krediidivõimelisust

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. /.../ Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta: 1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); 2) tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); 3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); 4) tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt. Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Piisavaks ei saa lugeda laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt TlnRnKo 08.11.2021, 2-20-106661, p 55). Kostja pangakonto väljavõttest on eelduslikult nähtav nii kostja sissetulek, samuti kostja võimalikud kohustused teiste võlausaldajate ees.

ole hageja kohtule esitanud konkreetseid tõendeid, mille alusel ta kostja sissetulekuid kontrollis, s.h kas esialgne võlausaldaja küsis kostjalt ka pangakonto väljavõtet. Kohtule ei ole esitatud ka kostja poolt täidetud laenutaotlust, millest nähtuks, milliseid andmeid kostja enne laenulepingu sõlmimist esitas. Kostja on avaldanud (dtl 90-100), et ta on xxxxxxxxxxxxxxxx, igakuise xxxxxxxxxx ca 500 eurot kuus, millest ta kannab igakuised vältimatud kulud nagu elekter, prügivedu, toit, bensiin. Kostja elab xxxxxxx, lähim kauplusega asula on 6,3 km kaugusel xxxx. Lähim asula, kust saab arstiabi ja muid vajalikke teenuseid, on 24 km kaugusel xxxxxxxx. Kostja lisab, et tema suhtes on koostatud konto arestimise aktid täiteasjas nr 182/2023/2193 ja 084/2023/5219 ning maksehäire registrist nähtuvad tema kohta maksehäired. Kostja on tõendina juurde lisanud pangakonto väljavõtted (dtl 114-120), millest nähtuvad kostja sissetulekud perioodil 2017-2023. Hageja hinnangul kostja esitatud tõendid üksnes kinnitavad, et krediidiandja on krediidi väljastamisel kontrollinud krediidivõimelisust (dtl 139), kuid kohus sellega ei nõustu. Hageja on toonud välja finantskohustuste protsendi arvestades kostja sissetulekuid ning järeldanud, et see on mõistlik kohustuste osakaal Euroopa ja Eesti majanduspiirkonnas. Kohtule ei nähtu esitatud tõenditest kostja kohustused, samuti ei ole hageja väljatoonud kostja kohustuste olemasolu ning nende arvestamist krediidivõimelisuse hindamisel. Kosta on väljatoonud, et tema suhtes on algatatud täitemenetlused ning esitanud tõendina võlgniku konto arestimise akti, riiklikust pensionist kinnipidamise akti ja sissetuleku arestimise akti (dtl 120-126). Kohus ei nõustu hageja hinnanguga, et kostja poolt esitatud tõendid ei ole käesolevas vaidluses asjakohases, kuivõrd need on 2023. aasta juunis-septembris koostatud dokumendid. Krediidi andmisel ei saanud küll krediidiandja neid 13.02.2019 sõlmitud lepingul arvesse võtta, kuid 22.01.2020 krediidisumma suurendamise ajaks oli kostja 07.03.2019 ja 07.11.2019 lisaks olemasolevale

laenule võtnud tarbijakrediiti juba ka teistelt krediidiandjatelt. Kohtu hinnangu tõendab see asjaolu, et krediidiandja ei kontrollinud kostja olemasolevaid kohustusi piisava põhjalikkusega.

hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima nõuetekohase hoolsusega, sealjuures arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause). Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p 2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Nõuetekohane hoolsus, millega krediidiandja peab täitma krediidivõimelisuse hindamise kohustust, seisneb mh kohustuses selgitada välja, kas ja millist osa ebamäärase tähistusega laekumistest tarbija pangakontole saab pidada laenutaotleja sissetulekuks ning millise püsiva sissetulekuga saab laenutaotleja edaspidi arvestada, eriti kui laen võetakse suures summas ja pika tähtajaga. Laenusaaja krediidivõime hindamisel saab arvestada vaid selliseid sissetulekuid, mida laenusaaja saab eelduslikult ka tulevikus ning mille laekumine on tõenäoline ka pikemas perspektiivis (RKTKo 2-14-21710/105, p 29.2). Kohtupraktikas on selgitatud, et piisav ei ole üksnes laenusaaja sissetulekute ja kohustuste vahe hindamine, sest pangakonto väljavõttest nähtuvad ka muud kostja krediidivõimet mõjutavad olulised asjaolud, millega laenuandjal tuleb arvestada (TlnRnKm 12.07.2023, 2-22-147995, p 12.1). Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt RKTKo 2-14-21710, p 25.3).

(nt registreeritud vallasvarana sõidukid jms ning kinnisvara olemasolu, samuti hoiused, kogumispensioni olemasolu jmt), samuti ei ole küsitud kostja pangakonto väljavõtet ega kontrollitud kostja varalist seisu, sissetulekute ja kohustuste suurust ning regulaarsust kostjaga suheldes.

riiklikest registritest tehtud päringutele. Ka ei ole hageja selgitanud, kas ja kuidas krediidiandja selgitas välja kostja sissetulekuallika ning selle olemuse.

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et krediidiandja järgis kostjale krediidi andmisel vastutustundliku laenamise nõudeid, selgitades välja kõik nõutud aspektid ning tehes mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks tarbija regulaarse sissetuleku suuruse arvutamisel (KAVS § 50 lg 3 p 3). Kohtu hinnangul lähtus krediidiandja üksnes matemaatilistest teoreetilistest arvutustest kostja enda poolt esitatud andmetele tuginevalt. Konto väljavõtte küsimise ja muude päringute tegemise eesmärk ongi lisaks tarbija enda avaldusele koguda andmeid ja andmeid kontrollida.

sätestatud kohustust. Vastavalt VÕS § 4034 lg-le 7 on selle tagajärjeks, et tarbijakrediidilepingu intressimääraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär ja muid tasusid tarbija krediidiandjale

sellisel juhul ei võlgne. Nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine, vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, väljavõtutasu, ülekande tasu, kiire väljamakse tasu, meeldetuletuskirjade tasu). Laenulepingu kohaselt olid pooled kokku leppinud lepingu sõlmimisel 19.02.2019 intressmäära 47,8515% aastas ja 22.01.2020 sõlmitud lepinguga 49.09% aastas. VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär oli lepingute sõlmimise ajal 0%, mis on kokkulepitud intressist madalam. Seega ei olnud krediidiandjal õigust kostjalt nõuda intressi. Kostja ei võlgne tulenevalt VÕS § 403 4 lg 7 teisest lausest hagejale muid tasusid.

võimaldas krediidiandja kostjale krediiti 5889 eurot. Kostja on hagiavalduse kohaselt tagastanud hagejale krediiti kokku 7552,88, millest hageja on arvestanud põhiosana 1343,30 euro, intressina 6052,91 eurot, kulude katteks 156,67 eurot ((dtl 63-64). Arvestades asjaolu, et hagejal ei ole seoses vastutustundliku laenamise põhimõtete rikkumisega õigus nõuda kostjalt intresse ega muid tasusid, siis tuleb arvestada kostja poolt juba hagejale tasutud maksed 7552,88 eurot laenu põhisumma, s.o 5889 euro katteks.

jääb hagi täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd tõendamist ei leidnud tarbijakrediidilepingu nõuetekohane ülesütlemine laenuandja poolt, mh on rikutud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kohus ei hinda muid poolte väiteid ja tõendeid, sest need ei ole asja õigeks lahendamiseks vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu olulised ega muudaks kohtu lõppjäreldust hagi rahuldamata jätmise osas, sh ei hinda kohus poolte väiteid ja tõendeid seoses võla sissenõudmiskulude nõudega.

Menetluskulud

§ 175 lg 1 alusel mõistab kohus lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et käesoleva tsiviilasja keerukus ja maht ei ole sellised, mis õigustaksid kostja lepingulise esindaja kulude taotletud suuruses välja mõistmist. Kohus on seisukohal, et antud juhul on põhjendatud ajakulu maksekäsu kiirmenetluses 1 tunni ulatuses. Hagiavalduse, kohtunõude ja selle lisadega tutvumisele, analüüsile, konsultatsioonile, lisaks seisukoha kujundamisele ja hagiavaldusele vastuse koostamisele on vajalik ajakulu kohtu hinnangul 7,5 tunni ulatuses. Kohtunõudega, vastusega, kohtute selgitustega ja vastusega tutvumisele on põhjendatud 1 tund ja menetluskulude nimekirja koostamisele 0,5 tundi. Kokku on kohtu arvates kostja aktsepteeritavaks menetluskuluks TsMS § 175 lg 1 tähenduses 10 töötundi.

tegemist oli tarbijakrediidilepingust tulenevat võlgnevust puudutava n-ö tüüpvaidlusega. Kohus loeb lepingulise esindaja adekvaatseks tunnitasumääraks vaidluse keerukusastet silmas pidades 146,40 eurot (sh km). Kostja kinnitas, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning taotleb menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. Eeltoodu alusel määrab kohus kostja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks kokku 1464 eurot (sh km) (146,40 x 10), mis tuleb hagejalt kostja kasuks menetluskuluna välja mõista. Samuti tuleb TsMS § 177 lg 4 alusel hagejalt kostja kasuks välja mõista ka viivis tasumata menetluskulult kohtuotsuse jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras. Välja mõistetud menetluskulud tuleb kostja taotlusel kanda kolmanda isiku A. K. pangakontole.

selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. TsMS § 178 lg 4 on sätestatud, et menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. /allkirjastatud digitaalselt/ Kadi Karting kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.