Ele Liiv (eesistuja), Siiri Malmberg, Peeter Pällin
Otsuse tegemise aeg ja koht
01.07.2024, Tallinn
Tsiviilasja number
2-20-14202 Swedbank AS-i hagi ML (L) vastu võla nõudes
Tsiviilasi Harju Maakohtu 20.12.2023 kohtuotsus Vaidlustatud kohtulahend ML apellatsioonkaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik 45 996,39 eurot Tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses
Menetlusosalised ja nende Hageja Swedbank AS (registrikood 10060701), volitatud esindajad ringkonnakohtus esindaja Birgit Juhanson Kostja ML (isikukood xxxxxxxxxx), riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob
1(8)
Kirjalik menetlus Asja läbivaatamine
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 20.12.2023 kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-20-14202 ja saata asi uueks arutamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.
2.ML apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
1.Swedbank AS (hageja) esitas 29.09.2020 Harju Maakohtule ML (kostja) vastu, milles palus kostjalt välja mõista enda kasuks hagi esitamise seisuga põhivõla 27 475,14 eurot, intressi 589,06 eurot, viivise 17 910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuse viivise 22,06 eurot. Menetluskulud palus hageja välja mõista kostjalt (maakohtu otsuses ilmselt ekslikult hagejalt). Samuti esitas hageja tsiviilkohtumenetluse (TsMS) § 177 lg 4 kohase taotluse. Hageja tugines peamiselt järgmistele asjaoludele: - pooled sõlmisid 10.05.2006 laenulepingu nr 06-066894-EL, mille alusel andis hageja kostjale laenu 166 277,00 eurot tagastamise tähtajaga 15.07.2008; - pooled sõlmisid viis laenulepingu lisa (vastavalt 30.07.2008, 06.07.2009, 14.06.2010, 10.06.2011 ja 27.08.2014); - viimase lisaga lepiti kokku laenulimiidis 139 909,54 eurot ning seati tagatisena hüpoteek kinnisasjale Xxxxxxxxx krunt nr xxx (kinnisasi) mõttelisele osale; - 01.09.2014 võõrandas kostja kinnisasjast 1201/2401 mõttelist osa ja laenulepingu tagatiseks jäi 1200/2401 suurune mõtteline osa kinnisasjast nimetusega Xxxxxxxxx krunt xxx; - kostja jättis lepingust tulenevad kohustused täitmata ja hageja ütles 09.10.2017 lepingu alates 27.10.2017 üles; - ülesütlemise teatise võttis vastu kostja abikaasa; - täitemenetluses müüdi tagatiseks olev kinnisasi hinnaga 100 400,00 eurot, millest hagejale laekus 89 844,81 eurot ja sellest 89 211,52 eurot arvestati põhivõla katteks. Kostja vastuväited
2.Kostja vaidles hagile vastu ning palus jätta see rahuldamata. 2(8)
Kostja tugines peamiselt järgmistele vastuväidetele: - kostjale kuulus suvila ja abihoone kinnisasjal, mis oli kaasomandis R. P; - R. P müüs oma mõttelise osa kinnisasjast, kusjuures ostjale andis laenu Hansapank; - kostjale soovitati panga poolt teostada ostueesõigust müügilepingu suhtes ja võtta laen üle; - kostja sõlmis laenulepingu hagejaga panga, R. P ja notari ebaausa tegevuse tõttu, kes alates esimestest toimingutest hoidsid kostjat teadmatuses: ei andnud talle infot ega näidanud ühtegi dokumenti vaatamata kostja korduvatele päringutele; pank hindas kinnistu osa väärtuse liiga kõrgeks ja surus kostjale peale kõrge intressiga laenu; - hiljem asus pank kuumakseid suurendama; - kinnistul asuvat maja polnud võimalik laenusummat katva hinnaga müüa; - hindamisakte pank kostjale ei näidanud; - hageja ei teavitanud kostjat lepingu ülesütlemisest; - kostja kinnistu müüdi kostjat teavitamat liiga odava hinnaga ning kinnistul olnud vara hävitati ilma kostjale võimalust andmata seda ära viia; - täitemenetluses ei toimetatud kostjale kätte täitmisteadet; - kostjal ei ole hageja ees täitmata kohustusi, nõuete arvutuskäik ei ole jälgitav; - hageja nõue on aegunud. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Maakohus tegi 20.12.2023 otsuse, millega rahuldas hagi, jättis menetluskulud kostja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõivu 1000 eurot ja märkis, et tasumata menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest tasuda viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Nõude õiguslik alus on VÕS § 108 lg-le 1 ja § 396 lg-le 1. Esitatud asjaoludel vastab pooltevaheline leping krediidilepingu tunnustele.
3.1.Maakohus tuvastas vaidluse lahendamiseks järgmised asjaolud: - pooled sõlmisid 10.05.2006 laenulepingu laenulimiidiga 166 277 eurot ja selle lisad (vastavalt 30.07.2008, 06.07.2009, 14.06.2010, 10.06.2011 ja 27.08.2014); - 27.08.2014 lepingu lisaga lepiti kokku laenulimiidis 139 909,54 eurot ning tagatiseks määrati kinnisasja Xxxxxxxxx krunt nr xxx mõttelisele osale hüpoteek; - hüpoteegiga oli tagatud kostja krediitkaardi kasutamise lepingust tulenev kohustus; - 12.05.2006 sõlmitud lepinguga teostas kostja ostueesõigust ja omandas mõttelise osa kinnistust; - pooled leppisid 27.08.2014 sõlmitud laenulepingu lisa punkti 3.17.1 kohaselt kokku kehtestada laenuleping uues sõnastuses; - nimetatud lisa kohaselt oli laenulimiit 139 909,54 eurot (p 3.1) ning laenusumma tagastamise lõpptähtpäev 28.05.2032 (p 3.5); - kostja võõrandas 01.09.2014 laenulepingu tagatiseks olnud kinnistust 1201/2401 mõttelise osa ja laenulepingu tagatiseks jäi 1200/2401 suurune mõtteline osa kinnistust nimetusega Xxxxxxxxx krunt xxx, mille väärtus oli kostja esitatud hindamisakti kohaselt ca 191 500 eurot; - hageja saatis 09.10.2017 kostjale lepingu ülesütlemise teate, milles märkis seisuga 09.10.2017 võlgnevuse suuruse 2140,23 eurot (sh põhiosa 1480,78 eurot, viivis 12,55 eurot, intress 444,46 eurot, varakindlustus 199,08 eurot ja varakindlustuse viivis 0,16 eurot ja menetlustasu 3,20 eurot); - hageja andis kostjale täiendava tähtaja 26.10.2017 võlgnevuse tasumiseks ja hoiatas, et täiendavaks tähtajaks võlgnevuse tasumata jätmise korral loeb hageja lepingu ühepoolselt ülesöelduks;
3(8)
- 09.10.2017 ülesütlemise teate võttis vastu kostja abikaasa; - lepingu ülesütlemise teatise väljastamise hetkeks (09.10.2017) oli kostja hageja arvestuste järgi osaliselt võlgnevuses kolme järjestikuse põhiosa ja intressi maksega.
3.2.Maakohus viitas VÕS § 195 lg 2 ls-tele 1 ja 2, lg-le 5 ja lepingu tüüptingimuste p-le 10.1.2. Hagejal oli õigus leping üles öelda ja nõuda kohustuste täitmist. Hageja ütles lepingu üles 27.10.2017. Vastavalt on nõue muutunud sissenõutavaks. Ülesütlemisega tekkis kostjal kohustus tagastada lepingust tekkinud võlgnevus ja laenulepingu alusel üle antud laenusumma, mille tasumistähtaeg maksegraafiku alusel ei olnud veel tekkinud. Ülesütlemise teate kostjale kättetoimetatuks lugemisel viitas kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 69 lg-le 1 ja Riigikohtu praktikale tsiviilasjas nr 3-2-1-151-11 (p 12). Viimase kohaselt paneb TsÜS § 69 lg 3 lepinguga seotud ja eemalviibijale tehtud tahteavalduse kättesaamise tõendamise riski tahteavalduse saatjale ning vaidluse korral tuleb tahteavalduse saatjal lisaks saatmisele tõendada ka seda, et saadetis on jõudnud tahteavalduse saaja tegevuskohta ning saajal on olnud mõistlik võimalus sellega tutvuda. Hageja on esitanud väljastusteate, mille kohaselt jõudis ülesütlemise teatis kostja elukohta ja selle võttis vastu kostja abikaasa. Seega oli kostjal mõistlik võimalus ka ülesütlemise teatisega tutvuda. Eeltoodust tulenevalt on hageja tõendanud ülesütlemise teatise kättetoimetamise.
3.3.Maakohus tuvastas lepingu ülesütlemisele järgnenud asjaolud: - kostja ei tasunud võlgnevust ka pärast lepingu ülesütlemist; - hageja esitas kohtutäiturile täitmisavalduse; - täitemenetluses müüdi 08.05.2019 toimunud enampakkumisel tagatisvara hinnaga 100 400 eurot, millest arvestati maha kohtutäituri tasud; - hagejale laekus 89 844,81 eurot, millest 195,41 eurot arvestati kostja püsimaksega krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva võlgnevuse katteks, 89 211,52 eurot vaidlusaluse laenulepingu põhivõlgnevuse katteks ja 437,88 kindlustusvõlgnevuse katteks; - 21.05.2019 teatises palus hageja kostjal tasuda hiljemalt 07.06.2019 laenulepingu järgne võlg 44 174,20 eurot (sh põhiosa 28 666,50 eurot, põhiosa viivis 14 896,58 eurot, intress 589,06 eurot, varakindlustuse viivis 22,06 eurot); - kostja edastas hagejale 06.08.2020 meeldetuletuse teatise võlgnevuse 45 700,43 euro tasumise kohta. Hagejal oli kostja krediitkaardi kasutamise lepingust tuleneva kohustuse katteks õigus VÕS § 88 lg 4 alusel arvestada tagatise müügist laekunud raha.
3.4.Kostjal oli võimalik valida, kas ostueesõigust teostada või mitte, samuti tellida oma hindamisakt. Asjaolu, et tagatise väärtus ajas langes, ei anna alust kostjal jätta laen hagejale tagastamata. Samuti oli kostjal võimalik katta kõik või osa laenulepingust tulenevad kohustused mõttelise osa müügist. Hagiavalduse esitamise seisuga on hageja laenulepingust tulenev nõue kostja vastu 45 996,39 eurot, millest põhivõlgnevus on 27 475,14 eurot, intress 589,06 eurot, põhivõlgnevuse viivis 17 910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuse viivis 22,06 eurot.
3.5.Vastutustundliku laenamise (VTL) põhimõtte rikkumise vastuväidet ei ole kostja tõendanud. Laenu võtmisel 2006. aastal nimetatud põhimõtet seaduses sätestatud ei olnud, kuid hagejal oli lepingu sõlmimise ajal kohustus kostjat lepinguga seotud ohtudest teavitada ja
4(8)
krediidivõimelisust kontrollida. Kostjal oli kohustus mitte eksitada hagejat enne lepingu sõlmimist vale infoga ja hea usu põhimõttest tulenev kohustus teatada asjaoludest, mis võivad hageja lepingu sõlmimise otsust mõjutada. Kostja täitis aastaid lepingulisi kohustusi kohaselt. Seega vastas kohustus laenu väljastamisel kostja maksevõimele.
3.6.Maakohus tuvastas, et kostja võlgnes hagi esitamise seisuga laenu põhiosa 27 475,14 eurot, intressi 589,06 eurot, viivist 17 910,13 eurot ja kindlustusvõlgnevuselt arvestatud viivist 22,06 eurot.
3.7.Hagi ei olnud aegunud (TsÜS § 146 lg 1). Hageja ütles kostjaga sõlmitud laenulepingu üles 27.10.2017. Ülesütlemise teatise on vastu võtnud kostja abikaasa. Hageja andis kostjale võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 29.11.2017. Hagi esitati kohtusse 29.09.2020.
3.8.Arvestades eeltoodut kuulus hagi rahuldamisele. Kohus selgitas, et ei saa arvesse võtta kostja vastuväiteid, mis tulenevad võimalikest müügilepingu või ostueesõiguse teostamise tehinguga seotud või täitemenetluses toimunud rikkumistest. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada otsuse resolutsiooni p-d 1–5 ja teha uus otsus, millega jäta hagi rahuldamata. Kui ringkonnakohus ei saa mingil põhjusel asja ise lahendada, siis saata asi tühistatud osas uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Kohus ei hinnanud õigesti hageja esitatud tõendeid ning jäätis tähelepanuta ja analüüsimata apellandi argumendid ja vastuväited. Kostja viitas menetluses korduvalt kohtu tähelepanu asjaolule, et hageja rikkus erinevaid õigusakte, sh pankadele ettenähtud kohustusi laenude andmisel, isikute taustauuringute tegemisel ning intresside määramisel. Kohus jättis arvestamata kostja vastuväiteid laenulepingu ja lisade tühisusele. Hageja ei andnud kostjale infot. Kostjat hoiti nii hageja, R. P kui ka notari poolt teadmatuses. Hageja ei soovinud oma kodust ilma jääda, tal olid puudulikud õigusteadmised, mistõttu ta allkirjastas laenulepingu. Laenulepingu tingimused olid äärmiselt ebasoodsad ning kinnisasja turuväärtus oli hinnatud kolm korda kallimaks turuhinnast. Hageja avaldas survet allkirjastada laenulepingu lisad, milles iga kord oli laenusummade osamaksete suurusi ja intresse suurendatud, ette teades, et kostjal puudub võimalus neid reaalselt tasuda. Ebaproportsionaalsed ja lubamatult suured intressimäärad olid vastuolus õigusaktidega. Hageja rikkus VTL põhimõtet. R. Pl puudus õigus kogu kinnistu müügiks ja/või seda tagatisena kasutada. Seda enam, et teine kaasomanik ei teadnud tehingust midagi. Ülesütlemiseavaldus oli umbmäärane – seega vastuolu seadusega. Kostjale ei antud võimalust tutvuda ülesütlemise teatisega. Kostjat ei teavitatud täitemenetluse läbiviimise alustamisest. Kinnistu müüdi madala hinnaga, mille tulemusena jäid kostjale võlad. Kostja kordab maakohtus esitatud väiteid hagi esitamisest kohtusse vahetult enne 3-aastase aegumistähtaja möödumist, oodates viiviste suurenemist. Panga pahatahtlikku tegevust arvestades oli nõue aegunud enne, kui hageja oma nõudega kohtusse pöördus.
5(8)
Laenulepingu lisadega on igakordselt laenupõhisumma sisse arvestatud eelnev viivis, mistõttu on asutud viivistelt võtma viivist ning arvestatud viivist aja eest, mil kostja ei pidanud viivist maksma, kuna ta õigustatult keeldus selle kohustuse täitmisest. Kostja ei saanud dokumente kätte, seega puudus alus temalt viivise nõudmiseks. Kostja on tasunud pangale makseid, sh kindlustusmakseid. Pank ei arvestanud neid põhjendamatult kindlustusmaksetena ning seetõttu nõudis viivist kindlustusmaksete tähtaegselt tasumata jätmise eest. Vastus apellatsioonkaebusele
5.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu (TsMS § 657 lg 1 p 3) ning saata asi maakohtule uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis.
7.Maakohus tuvastas praeguse otsuse p-s 3.1 märgitud asjaolud, mille üle ei vaidle pooled apellatsioonimenetluses ja mille ringkonnakohus võtab seetõttu aluseks asja lahendamisel.
8.Maakohus on õigussuhte kvalifitseerinud laenulepinguna (VÕS § 396 mõttes). Täpsemalt on tegemist tarbijakrediidilepinguga 01.01.2006 redaktsioonis kehtinud VÕS § 402 mõttes. Maakohus leidis õigesti, et hageja nõue on kvalifitseeritav kohustuse täitmise nõudena VÕS § 108 lg 1 mõttes ja viivisenõue VÕS § 113 lg 1 alusel. Maakohus on jätnud kohaldamata VÕS § 416, mis reguleerib tarbijakrediidilepingu ülesütlemise piiranguid. Asja uuel lahendamisel tuleb maakohtul kontrollida, kas ülesütlemisavaldus vastas ka viimatinimetatud normi nõuetele.
9.Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ülesütlemisavalduse kui tahteavalduse kättetoimetamise kohta kostjale ja neid ei korda. Kostja ei ole apellatsioonimenetluses vaielnud vastu asjaolule, et tema abikaasa on ülesütlemiseteate vastu võtnud ja hageja on selle kohta ka tõendi esitanud.
10.Lepingu saab üles öelda vaid juhul, kui täidetud on ka kõik materiaalõigusest tulenevad eeldused lepingu ülesütlemiseks. Selleks tuleb tuvastada, kas kostjal on hageja ees täitmata kohustusi ja nende suurus.
11.Kui kohus tuvastab, et võlatunnistuse alusvõlasuhteks on tarbijakrediidileping, tuleb kohtul Riigikohtu praktika kohaselt (vt RKTKm 12.06.2024, nr 2-23-116386, p 14.1 ja selle alapunktid) arvestada mh tarbijakrediidilepingu imperatiivseid sätteid.
11.1.Kohus peab tegema tarbijakrediidilepingu kehtivuse kontrollimiseks esmalt kindlaks, kas tarbijale antud krediidi kulukuse määr ehk krediidi kogukulu tarbijale (VÕS § 406 lg 1) on seadusega kooskõlas. Hetkel kehtiva VÕS § 4062 lg 1 esimese lause järgi on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija tasutava krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenu andmise ajal see norm ei kehtinud, kuid vastavat asjaolu saab hinnata TsÜS
6(8)
01.01.2006
§ 86 alusel, mille kohaselt on heade kommete vastuolus olev tehing tühine. Põhimõtteliselt on õige maakohtu seisukoht, et kostjal oli võimalus otsustada, kas laenuleping sellistel tingimustel sõlmida ja kinnistu ostueesõigust teostada. Kostja on aga tuginenud asjaoludele, et tegi tehingu oma kodu säilitamiseks, tal puudusid vajalikud õigusteadmised, tema eest varjati vara hindamisakti ja hinnati kinnistu turuhinnast kolm korda kallimaks, samuti anti laenu tavapärasest suurema intressiga.
11.2.Tõendamiskoormus jaotub järgmiselt. Kostja peab tõendama kinnistu ülehindamise väidet kinnistu hindamise (laenu andmise) aja seisuga. Hageja peab tõendama, et krediidikulukuse määr ei olnud heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Selleks peab hageja tooma esile, milline on tarbijakrediidilepingust tulenev krediidi kogukulu tarbijale, ja esitama vajalikud andmed selle kontrollimiseks.
11.3.Asja uuel arutamisel peab maakohus andma pooltele võimaluse esitada andmed ja tõendid, millest tulenevalt saab kohus võtta seisukoha laenulepingu heade kommetega vastuolu või selle puudumise, samuti sellest tulenevalt lepingu tühisuse kohta. Kui maakohus leiab, et tehing ei ole tühine, tuleb kontrollida, kas hageja on järginud VTL põhimõtet.
12.Maakohus on vastuoluliselt leidnud, et esmase laenulepingu sõlmimise ajal oli hagejal kohustus kostja krediidivõimelisust kontrollida, kuid VTL põhimõte ei kehtinud. Samuti on maakohus jaganud ebaõigesti tõendamiskoormuse, leides, et kostja ei ole tõendanud VTL põhimõtte mittejärgimist. Mitte kostja ei pea tõendama vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, vaid hageja selle järgimist.
12.1.Esimese laenulepinguga anti kostjale laenu 10.05.2006. Kui laenulepingut pikendati raha eest, tuleb kontrollida VTL põhimõtte järgimist ka lisade sõlmimise aegsete redaktsioonide kohaselt. Otseselt hagi asjaolud ja kostja vastuväited sellele ei viita, aga maakohtul tuleb see asja uuel arutamisel omal algatusel tuvastada.
12.2.Riigikohus on leidnud, et krediidiasutustele on krediidi andmisel VTL põhimõtte järgimise kohustus sõnaselgelt sätestatud alates 01.01.2007 kehtivas krediidiasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 redaktsioonis ning see on põhimõtteliselt järeldatav ka sama sätte varem kehtinud redaktsioonist. Tarbijakrediidi kohta on VTL põhimõte sõnaselgelt ette nähtud alates 01.07. 2011 kehtivas VÕS §-s 4032. Kõigist olulistest ja kahtlustäratavatest asjaoludest krediiditaotleja krediidivõimekuse osas ja krediidiga seotud riskidest võib krediidiandjal olla nii krediiditaotleja kui ka tema kohustusi tagava isiku teavitamise kohustus VÕS § 14 lg 2 alusel.
12.3.Riigikohtu lahendis mainitud sätte varem kehtinud redaktsioon on KAS 01.07.2006 redaktsioon, mille kohaselt on krediidiasutus kohustatud laenude andmisel ja jälgimisel krediidiasutuse sisemise krediteerimise printsiipe ja häid pangandustavasid. KAS § 83 lg 3 kehtis samas redaktsioonis alates 01.01.2002 ka laenulepingu sõlmimise ajal 10.05.2006. Järelikult kehtis VTL põhimõtte järgimise kohustus ka laenu andmisel 01.07.2006.
12.4.Erinevalt hetkel kehtivast VTL põhimõtte mittejärgimise tagajärjest (VÕS § 403 4 lg 7 kohaselt on tühine üksnes intressikokkulepe) oli laenulepingu sõlmimisaegne õiguslik tagajärg, et VTL põhimõtte järgimise või teavitamiskohustuse rikkumisel võis krediidisaaja mh nõuda sellega tekitatud kahju hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel. Kuna tegemist on lepingueelse kohustuse rikkumisega, oli kahju hüvitamise eesmärgiks VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, milles ta oleks olnud, kui ta ei oleks lepingut sõlminud, ehk nn negatiivse huvi või usalduskahju hüvitamine (vt RKTKo 15.01.2007, nr 3-2-1-89-06, p 16). Kooskõlas
7(8)
kohustuse eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2) tähendab see kõigi krediidist tekkinud negatiivsete tagajärgede (nt viivis, leppetrahv, vara vähenemine) rahalist hüvitamist. Selle kahju hüvitamise nõude saab tasaarvestada võlausaldaja krediidi tagastamise nõudega ja on võimalik, et lepingueelsete kohustuste rikkumise tõttu ei peagi krediidisaaja krediiti vähemalt osaliselt (kahju ulatuses) tagastama.
12.5.Kostja väitel on hageja tekitanud talle kahju. Asja uuel arutamisel tuleb kostjale anda võimalus esitada tasaarvestuse avaldus. Selle esitamata jätmisel ja juhul, kui tehing ei ole tühine, tuleb hageja nõue rahuldada.
12.6.Kostja tasaarvestuse aluseks oleva kahju hüvitamise nõude õiguslik alus saaks olla VÕS § 115 lg 1. Olukorras, kus poolte nõuded on kattuvas osas tasaarvestatud, oleks hagi rahuldamata jätmise põhjus see, et hageja nõue on tasaarvestusega lõppenud (VÕS § 186 p 2).
13.Kokkuvõttes on maakohus kohaldanud vääralt materiaalõigust, ei ole selgitanud pooltele kohalduvat õigust ega tõendamiskoormust, ei ole nõuetekohaselt läbi viinud eelmenetlust ega seetõttu asja ammendavalt arutanud. Need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes, kuna praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust ja neid ei ole võimalik asjaolude suure mahu tõttu mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses. Seetõttu tuleb asi saata tagasi maakohtule asja menetlemiseks eelmenetluse staadiumis.
14.TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt)
8(8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.