RealFitness OÜ hagi Komorebi OÜ vastu 5400 euro ja viivise saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Maakohtu 22. septembri 2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Komorebi OÜ apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
6123 eurot 16 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja (vastustaja) RealFitness OÜ (registrikood 12480695), vandeadvokaat Deivi Vaht Kostja (apellant) Komorebi OÜ (registrikood 14398590), esindaja vandeadvokadi abi Janar Kuus
Menetluse liik
kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Jätta Tartu Maakohtu 22. septembri 2023. a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades maakohtu otsuse põhjendusi.
2.Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Komorebi OÜ kanda.
4.Määrata kindlaks RealFitness OÜ menetluskulude suurus ning mõista Komorebi OÜ-lt RealFitness OÜ kasuks välja menetluskulu 900 eurot.
5.Määrata, et Komorebi OÜ-l tuleb hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda RealFitness OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses
sätestatud määras alates ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseni.
otsuse
jõustumisest
kuni
Edasikaebamise kord Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
1.RealFitness OÜ (hageja) esitas 10. augustil 2022 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Komorebi OÜ (kostja) vastu 5906 euro 52 sendi saamiseks ning menetluskulude hüvitamiseks. 15. augustil 2022 koostas kohus makseettepaneku ning
13.septembril 2022 maksekäsu. Kostja esitas maksekäsu peale 27. septembril 2022 määruskaebuse, mille kohtunikuabi 10. novembri 2022. a määrusega rahuldas. Kohtunikuabi tühistas 13. septembri 2022. a kohtumäärusena tehtud maksekäsu ja andis hageja nõude kostja vastu üle Tartu Maakohtule hagimenetluse alustamiseks.
2.Hageja esitas Tartu Maakohtule kostja vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja 5400 eurot, 29. novembri 2022. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 929 eurot 88 senti ning viivise põhivõlalt 0,07% päevas alates hagi esitamisest kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 22. juulil 2020 lepingu. Lepingu järgi kohustus hageja aitama kostjal kaasautorina välja töötada kolm toodet ja andma kostjale nende kasutamise õiguse, lubama kostjal kasutada toodete pakenditel hageja esindajale Erik Orgule kuuluvat kaubamärki Erik Orgu (registreeringu nr 53227; kaubamärk) ning reklaamima tooteid kokkulepitud kanalites. Kostja kohustus selle eest tasuma 500 eurot kuus, millele lisandub käibemaks. Kokkuleppe kohaselt on hagejal õigus saada lepingus kokku lepitud tasu pärast seda, kui tooted on müügis. Leping sõlmiti kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. See on kehtiv. Lepingu liik ei ole oluline. Leping hõlmab nii turundustegevusi kui ka litsentsi kasutada autoriõiguseid koos loodud retseptidele, samuti ka litsentsi kasutada kaubamärki. Lepingus ei täpsustatud töötundide arvu ega iga tegevuse või litsentsi hinda. Pooled leppisid kokku, et kostja tasub kõige eest hagejale 500 eurot kuus, millele lisandub käibemaks. Hageja täitis lepingust tulenevad enda kohustused. Hageja täitis reklaamikohustuse sellega, et koos loodud tooted olid leitavad Erik Orgu toitumiskavas, sh soovitati tooteid menüüdes kasutajatele. Hageja reklaamis tooteid Instagramis. Toodetel on lisaks kaubamärgile Erik Orgu pilt. Toodetel pildi kasutamise lubamine on turundusteenus, kuna tegemist on tuntud
toitumisnõustajaga, kes lõi sel viisil klientides toodete suhtes usalduse. Tooted on olnud müügil alates juunist 2021. Kostja kasutas hagejalt saadud litsentse juulist 2021 kuni märtsini 2022. Kostja tasus lepingu alusel varasema, 2021. a juunis esitatud arve (nr 495). Hageja esitas 14. märtsil 2022 kostjale arve nr 574 summas 5400 eurot koos käibemaksuga (arve) lepingu alusel tasu saamiseks perioodi juuli 2021 kuni märts 2022 eest. Hageja esitas arved tagantjärele üheksa kuu eest. Asjaolu, et lepingus lepiti kokku, et hageja esitab arve iga kuu kümnendaks kuupäevaks, ei tähenda, et hagejal ei ole õigust lepingu alusel tasu saada ning kostjal kohustust seda maksta. Arve nr 574 maksetähtaeg oli 28. märts 2022. Kostja ei tasunud arvet tähtaegselt. Hageja andis arve tasumiseks täiendava tähtaja 9. maini 2022. Kostja ei tasunud arvet. Arve esitati lepingu alusel tasu saamiseks. Asjaolu, et arvel on märgitud turundusteenus, ei oma tähtsust. Võlausaldaja võib võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 kohaselt nõuda kohustuse täitmisega viivitamisel viivist. Arve kohaselt on viivis 0,07% päevas. Sissenõutavaks muutunud viivis ajavahemiku 29. märts 2022 kuni 29. november 2022 eest on 929 eurot 88 senti.
Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
Hageja ei toonud hagiavalduses selgelt välja, millisel alusel ta nõuab kostjalt raha. Viitest kaubamärgi kasutamisele võiks järeldada, et hageja esitab nõude litsentsilepingu alusel. Hagi alusena nimetatud arve kohaselt soovib hageja tasu aga turundusteenuse eest. Hageja 15. juuli 2020. a kirjast nähtub, et pooled leppisid kokku, et hageja esitab kostjale osutatud teenuste eest arve iga kuu 10-ndaks kuupäevaks summas 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja peab tõendama, et ta osutas kostjale ühes kuus 500 euro eest teenust. Hageja soovib saada tasu turundusteenuse eest, kuid ta ei tõendanud, et ta oleks kostjale osutanud arvel nimetatud mahus turundusteenust. Hageja ei selgita, mitu tundi ta osutas kostjale ühes kuus teenust. Hageja väitis 15. märtsi 2022. a kirjavahetuses, et tal kulus 20 tundi ja tema tunni hind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja nõue kostja vastu saab seega olla 2000 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja tasus ühe arve summas 500 eurot (pluss käibemaks). Hageja nõue saab olla 1500 eurot, millele lisandub käibemaks. Kostja pidi tasuma üksnes osutatud teenuse eest ega pidanud maksma kaubamärgi kasutamise eest litsentsitasu. Kostja poolt ühe arve tasumine ei tähenda, et hageja ei pea tõendama, mille eest ta ülejäänud arved esitab. Kostja ei saanud hageja poolt arve hilinemisega esitamise tõttu iga kuu otsustada, kas tal on koostööd vaja. Hageja saab VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda kostjalt viivist üksnes seadusjärgse viivisemäära alusel ja alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Pooltel ei ole kokkulepet viivise määra 0,07% päevas kohta. Viivisemäära arvel märkimine ei ole poolte kokkulepe. Pooltel ei ole praktikat, millest saaks järeldada, et pooled leppisid viivise määras 0,07% päevas kokku.
MAAKOHTU LAHEND
4.Maakohus rahuldas 22. septembri 2023. a otsusega hagi osaliselt ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja 5400 eurot, 22. septembri 2023. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 759 eurot 33 senti ja viivise tasumata põhivõlalt 5400 eurolt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 23. septembrist 2023 kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 1465 eurot. Hageja ainuosanik ja juhatuse liige on Erik Orgu. Erik Orgule kuulub tema nimega kaubamärk. Kostja tegeleb sushitoodete valmistamise ja müügiga.
Pooled sõlmisid ajavahemikul 15. kuni 22. juuli 2020 e-kirjade vahetamisega lepingu. Pooled leppisid kokku järgmises: 1) pooled loovad koos retsepte ja tooteid, mida müüakse toidupoodides ja Komorebi Sushi toidukohtades; 2) koos väljatöötatud retseptidele tekib mõlemal poolel intellektuaalne omand; 3) pooled panustavad toodete müüki ja turundusse; 4) hageja annab koostöö ajal kostjale õiguse kasutada Erik Orgu kaubamärki; 5) hageja reklaamib tooteid oma kanalites (Instagram, Facebook, e-mail, toitumiskava); 6) hageja esitab kostjale arve osutatud teenuste eest iga kuu 10. kuupäevaks summas 500 eurot, millele lisandub käibemaks (kui toodete müügitulu seda ületab, läheb arvestus protsendi- või tükipõhiseks, 0,25–0,30 eurot + käibemaks); 7) kostja esitab hagejale müügiaruande iga kuu
7.kuupäevaks. Kostja pidi hakkama hagejale tasu maksma, kui tooted jõuavad müüki. Lepingust tulenevad hageja osutatavad teenused, mille eest kostja kohustub hagejale tasu maksma, on seega järgmised: a) kostjale antud õigus Erik Orgu kaubamärgi kasutamiseks ühiselt väljatöötatud toodetel; b) toodete reklaamimine hageja meediakanalites ning toitumiskavades. Pooled ei eristanud, kuidas jaguneb kokkulepitud tasu 500 eurot kaubamärgi kasutamise ja reklaami vahel. Tõendeid, et pooled leppisid kokku konkreetse tundide arvu või sõlmisid reklaami osas muid erikokkuleppeid, ei esitatud. Kostja pidi seega tasuma hagejale kaubamärgi kasutamise ja hageja tehtava reklaami eest igakuiselt 500 eurot (pluss käibemaks) kuni toodete müügitulu ületab selle summa. Kuna toodete müügitulu ei ületanud 500 eurot (pluss käibemaks), ei muutunud tasu protsendi- ega tükipõhiseks. Arve koostati 14. märtsil 2023. Selle sisuks on turundusteenus juuli 2021 kuni märts 2022 eest. Poolte kohtueelsest kirjavahetusest järeldub, et arve esitati lepingu alusel. Hageja
15.märtsi 2022. a kiri viitab, et hageja esitas arve kõigi hageja osutatud teenuste eest. Arve tuleb lugeda esitatuks nii kaubamärgi kasutamise kui ka hageja tehtava reklaami eest. Tõenditest nähtub, et hageja täitis lepingust tulenevad kohustused ajavahemikul juuli 2021 kuni märts 2022. Kostjal on seega kohustus tasuda hagejale 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Kuna kostja ei täitnud kohustust, tuleb põhinõue rahuldada. Hageja ei tõendanud, et pooled leppisid kokku seaduses sätestatust kõrgemas viivise määras. Arvel viivise määra märkimine ja kostja poolt ühe arve tasumine ei tõenda kokkulepet. Poolte varasem praktika viivise määra 0,07% päevas kohaldamiseks ei ole tõendatud. Viivise nõue tuleb VÕS § 113 lg 1 järgi rahuldada seadusjärgses viivise määras. Hageja tasunõue muutus VÕS § 82 lg 7 tulenevalt sissenõutavaks arvel märgitud tähtajal, s.o 28. märtsil 2022. Viivis alates 29. märtsist 2022 kuni 22. septembrini 2023 on 759 eurot 33 senti. Arvestades hagi rahuldamise ulatust, jättis maakohus menetluskulud kostja kanda.
MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5.Kostja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata, või alternatiivselt saata asi tagasi maakohtule uues koosseisus läbivaatamiseks. Kostja palub jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust. Otsusest ei nähtu, millist õigusnormi kohus kohaldas. Kohus ei selgitanud, millise õigussuhte alusel kohus hagi rahuldas. Hageja viitas hagiavalduses kaubamärgi kasutamisele. Sellest võiks järeldada, et hageja arvates on poolte vahel sõlmitud litsentsileping ja nõue esitatakse litsentsilepingu alusel. Kohus viitas poolte vahel e-kirjavahetuse teel sõlmitud lepingule, milles lepiti kokku muuhulgas retseptide väljatöötamises, turunduses, toodete reklaamimises ja müügis. Turundusteenuse osutamine ei ole aga litsentsilepinguga seotud. Litsentsileping ja teenuse osutamise leping on erinevad õigussuhted. Kohus ei täpsustanud, milline on poolte vaheline õigussuhe.
Hageja viitas litsentsilepingule, mistõttu oleks kohus pidanud seda käsitlema. Enamik hageja kohustustest, milles pooled 15. juulil 2020 kokku leppisid, ei ole litsentsilepinguga seotud. Hageja pidi esitama kostjale arve osutatud teenuste eest iga kuu 10-ndaks kuupäevaks summas 500 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei esitanud kostjale arveid kokkulepitud viisil. Sellest järeldub, et hageja arvates ei olnud ta oma kohustusi täitnud. Hageja käitumine on hea usu põhimõttega vastuolus, sest kostjalt võeti nii võimalus hinnata igakuiselt hageja teenuse vajadust. Kostja ei saanud hinnata, kas hageja on oma kohustused täitnud ja kas hagejale tasu maksmine on kasulik. Kostja vaikimist ei saa lugeda teenuse jätkumisega nõustumiseks. Hageja peab tõendama, et ta on oma kohustused täitnud. Hageja 15. juuli 2020. a kirjast ei järeldu, et kostjal tuleb tasuda hagejale iga kuu tasu sõltumata, kas hageja osutab kostjale teenuseid. Hageja nõuab arve alusel perioodil juuli 2021 kuni märts 2022 turundusteenuse eest tasu. Hageja ei tõendanud, et ta oleks osutanud kostjale sel perioodil turundusteenust. Hageja põhinõude saab rahuldada, kui hageja tõendab, et ta on täitnud kõik oma kohustused nõuetekohaselt. Kuna hageja põhinõue on alusetu, on viivise nõue alusetu. Menetluskulud tuleb jätta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel hageja kanda. Hageja mõistlikud ja vajalikud menetluskulud on maksimaalselt 550 eurot. Hageja esitas arve nr 22074, millel on nii teenuse tellijaks kui ka saajaks märgitud hageja. TsMS § 144 p 1 kohaselt on kohtuvälised kulud menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulu. Menetluskulu 1100 eurot ei ole hageja menetluskulu. Seda ei saa kostjalt välja mõista. Kostja jääb maakohtule esitatud väidete ja põhjenduste juurde.
Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.
Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus kvalifitseeris poolte õigussuhte õigesti. Võlasuhe võib tuleneda lepingust. Poolte vahel oli leping. Üks leping võib sisaldada eri liiki lepingute õigusi ja kohustusi. Lepingus sisaldus muu hulgas litsentsileping kaubamärgi kasutamiseks. Maakohus tuvastas poolte kohustused õigesti. Kostja ei selgitanud, mis oli kostja meelest kokku lepitud tasu maksmise oluline tingimus. Pooled leppisid kokku, et lepingu kohaselt tuleb tasu maksta ka siis, kui otsene viide turustamiskohustuse mahule ja eraldi kaubamärgi kasutamise tasu on märkimata. Hageja täitis oma kohustused. Hageja esitas arved hilinemisega raamatupidaja vea tõttu, mitte põhjusel, et ta ei olnud oma kohustusi täitnud. Kostja pidi lepingu kohaselt esitama igakuiselt müügiaruande. Kostjal oli selle põhjal võimalik otsustada, kas koostöö jätkamine hagejaga on talle kasulik. Maakohus määras menetluskulude rahalise suuruse õigesti kindlaks.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7.Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel muutmata, täiendades maakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.
8.TsMS § 651 lg 1 järgi kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonimenetluse esemeks on hageja nõuded osaliselt. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse osas, milles maakohus hagi rahuldas. Maakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles kohus jättis hageja viivisenõude osaliselt rahuldamata, ning selles osas on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi jõustunud.
9.Kontrollitavas osas on maakohtu otsus lõppjäreldustes õige ning valdavalt ka TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuete kohaselt põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuses esitatud põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 järgi. Vastuolus TsMS § 438 lg-ga 1 on maakohus jätnud siiski märkimata, millisel õiguslikul alusel ta hageja põhinõude rahuldab. Sellele on põhjendatult tähelepanu juhitud ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohus saab selle maakohtu vea apellatsioonimenetluses ise kõrvaldada, täiendades vastavas osas maakohtu otsuse põhjendusi.
10.Hageja esitatud asjaoludel saab tema põhinõude rahuldamise aluseks olla VÕS § 108 lg 1, mille järgi võib võlausaldaja nõuda võlgnikult raha maksmise kohustuse täitmist. Sellise nõude rahuldamise esmaseks eelduseks on kehtivast võlasuhtest tuleneva kohustuse olemasolu, mis on jäänud täitmata või mida ei ole kohaselt täidetud, st see on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Lisaks tuleb kontrollida, kas kostja on esitanud nõudele vastuväiteid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda.
10.1.Maakohus on asja lahendamisel VÕS § 108 lõikest 1 sisuliselt ka lähtunud, tuvastades otsuses nõude rahuldamise ülalviidatud eeldused. Maakohtu järelduste kohaselt on pooled ajavahemikul 15. – 22. juulini 2020 toimunud e-kirjavahetusega sõlminud lepingu, millega hageja andis kostjale õiguse Erik Orgu kaubamärgi kasutamiseks poolte ühiselt väljatöötatud toodetel ning kohustus tooteid reklaamimina enda meediakanalites ning toitumiskavades. Alates toodete müügi algusest kohustus kostja nende teenuste eest tasuma hagejale igakuiselt kokku 500 eurot (millele lisandub käibemaks), kuni ühistoodete müügitulu seda summat ei ületa (juhul kui müügitulu ületab 500 eurot, pidi arvestus toimuma protsendi- või tükipõhiselt). Hageja pidi esitama kostjale osutatud teenuste eest arve iga kuu
10.kuupäevaks ning kostja esitama hagejale müügiaruande iga kuu 7. kuupäevaks. Maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates nende asjaolude tuvastamisel menetlusnorme rikkunud.
10.2.Seega oli maakohtu tuvastatud asjaoludel poolte vahel vaidlusalusel ajavahemikul (juuli 2021 – märts 2022) kehtiv võlasuhe (leping). Apellatsioonkaebuses kostja ka ei väida, et kõnealune võlasuhe olnuks 2022. a märtsiks lõppenud. Lepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale igakuiselt 500 eurot (koos käibemaksuga 20% 600 eurot). Kumbki pooltest ei ole väitnud, et kostja oleks ajavahemiku juuli 2021 – märts 2022 eest hagejale lepingu täitmisena midagi tasunud. Seega on kostja lepingust tulenev tasu maksmise kohustus 5400 eurot (9 × 600) muutunud sissenõutavaks.
10.3.Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul ei ole rahalise kohustuse täitmise nõude esitamise (ega ka kohustuse sissenõutavuse) eelduseks arve esitamine. Arve esitamine võib olla nõude eelduseks juhul, kui arveta ei ole võimalik tasutava summa suurust hinnata. Arve esitamisel võib olla tähendus viivisenõude puhul (RKTKo 7.11.2005, 3-2-1-110-05, p-d 18 ja 20). Maakohtu tuvastatu põhjal tuli kostjal tasuda hagejale 500 eurot igakuiselt, sõltumata poolte ühistoodete müügitulu suurusest. Seega ei mõjutanud hageja poolt arvete esitamata jätmine (alates 2021. a juulist kuni 2022. a märtsini) kostjapoolsete kohustuste täitmist. Kostja ei ole tõendanud vastupidist. Viivist nõuab hageja 2022. a märtsis esitatud arve tasumise tähtajast lähtudes.
11.Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist.
11.1.Ringkonnakohus ei nõustu kostja käsitlusega, nagu oleks litsentsileping ja teenuse osutamise leping oma sisult erinevad õigussuhted ning maakohus oleks pidanud neid otsuses tingimata eristama. Pooled võivad sõlmida lepinguid, mis vastavad mitme seaduses sätestatud lepinguliigi tunnustele ning VÕS § 1 lg 2 tulenevalt kohaldatakse sellisel juhul
nende lepinguliikide kohta seaduses sätestatut üheaegselt, välja arvatud sätted, mille üheaegne kohaldamine ei ole võimalik või mille kohaldamine oleks vastuolus lepingu olemuse või eesmärgiga. Poolte vahel sõlmitud lepingu puhul kohalduvad kaubamärgi kasutamisele litsentsilepingut (VÕS § 368 jj) ning toodete reklaamile eelkõige käsunduslepingut (VÕS § 619 jj) reguleerivad sätted. Samas jääb kostja vastuväidetest läbivalt ebaselgeks, milline tähtsus on sellel hageja tasunõude lahendamisel. Nii litsentsileping kui ka käsundisaaja poolt oma majandustegevuses sõlmitud leping on olemuselt tasulised lepingud. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole pooled lepingus ega lepingu täitmise ajal eristanud, kuidas jaguneb kokkulepitud tasu (500 eurot) kaubamärgi kasutamise ja reklaami vahel ning ka vaidlusalune arve nr 574 on maakohtu hinnangul esitatud kogumis nii kaubamärgi kasutamise kui ka hageja tehtava reklaami eest ühistoodetele. Apellatsioonkaebusest järelduvalt kostja vähemalt maakohtu viimatinimetatud seisukohtaga ei nõustu. Samas ei ole kostja selgitanud, kuidas pidi tasu vastavalt poolte kokkuleppele kaubamärgi kasutamise ja hageja tehtava reklaami vahel jaotuma. Asjaolust, et arvel nr 574 on teenusena märgitud "Turundusteenus (Juuli 2021Märts 2022)" ei saa teha kostja soovitud järeldust, et tasunõue on esitatud ainult turundusteenuse või reklaami eest.
11.2.Kostja leiab, et hageja poolt arvete esitamata jätmine võttis kostjalt võimaluse hinnata hageja teenuse vajadust iga kuu lõpus – kostjal polnud võimalik hinnata seda, kas hageja on omapoolsed kohustused täitnud ja kas hagejale tasu maksmine on ka edaspidi majanduslikult kasulik. Ringkonnakohus kostjaga ei nõustu. Lepingu järgi pidi kostja koostama ja esitama igakuiselt müügiaruandeid. Kostjal oli nende põhjal võimalik hinnata hageja teenuse vajalikkust ja kasumlikkust (ka hageja esitatud arveteta).
11.3.Kostja väidetest võib järeldada, et tema hinnangul on hageja jätnud omapoolsed lepingust tulenevad kohustused täitmata. Samas ei selgu kostja väidetest, milliste kohustuste täitmata jätmist kostja hagejale ette heidab. Põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks maakohus jätnud kostja sellekohased väited tähelepanuta ning jõudnud järeldusele, et kostja peab tasu maksma sõltumata sellest, kas hageja on omapoolsed kohustused täitnud või mitte. Maakohtu järelduste kohaselt ei ole kohtule esitatud tõendeid, et pooled oleksid leppinud kokku konkreetse tundide arvu või sõlminud muu erikokkuleppe hageja poolt osutatava reklaami osas. Instagrami ekraanipiltide ja kostja müügiaruande (5. mai 2022. a seisuga) põhjal on maakohus lugenud hageja lepingulised kohustused ajavahemikul juuli 2021 – märts 2022 täidetuks (maakohtu otsuse põhjenduste p 8). Need maakohtu järeldused on kooskõlas asja materjalidega ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale. Kuna hageja pole oma lepingust tulenevaid kohustusi rikkunud ning on võimaldanud kostjal kasutada kaubamärki ja poolte ühistooteid reklaaminud, ei ole kostjal alust enda kohustuse täitmisest keelduda (VÕS § 111 või § 110).
11.4.Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna maakohus rahuldas hageja põhinõude täies ulatuses ning viivisenõue sõltub lõppastmes põhinõude olemasolust, ei rikkunud maakohus menetlusõigust, kui jättis menetluskulud tervikuna kostja kanda.
11.5.Maakohtu otsust ei ole alust muuta ka kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kohus TsMS § 174 lg 8 järgi kindlaks hagita menetluse sätete kohaselt, arvestades tsiviilkohtumenetluse seadustiku 18. peatüki
5.jaos sätestatud erisusi. TsMS § 175 lg 1 järgi, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Välja mõistetavate menetluskulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel peab kohus
eelkõige andma hinnangu lepingulise esindaja kulude suurusele tervikuna ning kaaluma, kas esindamisega seotud kulu tervikuna vastab mõistlikule keskmisele sarnase õigusteenuse hinnale. Kohtul tuleb arvestada mh kohtuvaidluse asjaolude, asja keerukuse ja mahukuse, samuti menetlusdokumentide sisu ja mahuga. Lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlus- ehk diskretsiooniotsus (vt RKTKm 17.04.2024, 2-17-124505, p 12 koos selles viidatud varasema kohtupraktikaga). Sellisesse kaalutlusotsustusse saab kõrgema astme kohus sekkuda üksnes juhul, kui madalama astme kohus on rikkunud diskretsioonipiire. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisel diskretsioonipiire ületanud. Lepingulise esindaja kulude vastaspoolelt väljamõistmise eelduseks ei ole see, et menetlusosaline on temal tekkinud kulud ise tasunud. Oluline on kulude tekkimine. Lepinguline esindaja on TsMS § 175 lg 1 teise lause kohaselt menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja TsMS §-s 218 sätestatu kohaselt. Asja materjalidest nähtuvalt oli hagejal maakohtu menetluses mitteadvokaadist lepinguline esindaja M. Kull, kes koostas ja esitas nii hagiavalduse kui ka hageja järgnevad menetlusdokumendid. TsMS § 218 lg 1 p 2 kohase lepingulise esindaja poolt kliendi käsundi täitmist menetluses saab mõistlikult eeldada üksnes tasu eest (VÕS § 627 lg 1). Seega ei ole mõistlikku põhjust kulu tekkimises kahelda. Esindaja poolt Arveteenus.ee keskkonna kaudu esitatud arvel märgitust (dtl 150) ei saa järeldada, et tegu ei ole hageja menetluskuluga. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, miks ei tohi esindaja poolt esitatud arvel teenuse tellija ja saajana olla märgitud hageja.
12.Apellatsiooniastme menetluskulud jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lg 1 alusel kostja (kaebuse esitaja) kanda.
13.Ringkonnakohus määrab TsMS § 174 lg-st 3 lähtudes kindlaks ka apellatsiooniastme menetluskulude rahalise suuruse. Hageja menetluskulud on menetluskulude nimekirja (dtl 212–213) ja selle täpsustuse (dtl 217) kohaselt 900 eurot (käibemaksuta). Kulud koosnevad esindajakulust. Hageja esindaja ajakulu oli kokku 6 tundi. Hageja esindaja on teinud järgmised toimingud: asja materjalidega tutvumine ja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele. Hageja esindaja tunnitasu oli käibemaksuta 150 eurot. Hageja kinnitab, et kulud on seotud praeguse kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5). Ringkonnakohus määrab TsMS § 175 lg 1 järgi lepingulise esindaja kulud kindlaks põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Arvestades tsiviilasja õiguslikku keerukust ja mahtu, samuti menetlusdokumentide sisu ning mahtu, on hageja esindaja ajakulu apellatsioonimenetluses tehtud toimingute osas tervikuna vajalik ja põhjendatud. Hageja vandeadvokaadist esindaja tunnitasu 150 eurot (käibemaksuta) ei ületa sarnase õigusteenuse eest keskmiselt tasumisele kuuluvat tunnitasu. Hageja esindaja tunnitasu on seega vajalik ja põhjendatud. Ülaltoodut arvestades on hageja esindajakulu vajalik ja põhjendatud 900 euro ulatuses. Ringkonnakohus märgib hageja taotluse ja TsMS § 177 lg 4 alusel, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. (allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.