Kalamata osaühingu hagi A. B.’i vastu kahju hüvitamiseks ja viivise väljamõistmiseks
Tsiviilasja hind
2098.40 eurot
Menetlusosalised ja nende esindaja
hageja Kalamata osaühing (registrikood 14675090, asukoht A. H. Tammsaare tee 113-20, 12917 Tallinn); hageja lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Sirk (e-post [email protected]); kostja A. B. (isikukood xxxxxxxxxxx, elukoht xxx); kostja lepinguline esindaja Andrus Reidi (osaühing HUGO epost xxx).
Asja läbivaatamine
lihtmenetlus
RESOLUTSIOON
1.Hagi rahuldada osaliselt.
2.Mõista kostjalt A. B.’ilt (isikukood xxxxxxxxxxx) hageja Kalamata osaühingu (registrikood 14675090) kasuks välja kahjuhüvitis summas 474.75 eurot.
3.Välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (474.75 eurot) alates hagiavalduse esitamisest (16.01.2023) kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.
4.Jätta Kalamata osaühingu (registrikood 14675090) hagi A. B.’i (isikukood xxxxxxxxxxx) vastu rahuldamata osas, milles Kalamata osaühing (registrikood 14675090) palub mõista välja kahjuhüvitise 1424.25 eurot.
Menetluskulude jaotus Jätta menetluskulud 75% ulatuses hageja kanda ja 25% ulatuses kostja kanda. Edasikaebamise kord Kohus menetles asja TsMS (tsiviilkohtumenetluse seadustik) § 405 lg 1 alusel lihtmenetluses. Kohus ei anna luba kohtuotsuse edasikaebamiseks. TsMS § 637 lg 21 kohaselt käesoleva seadustiku § 405 lõikes 1 nimetatud asjas esitatud apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule esitamise tähtaeg on 30 päeva alates kohtuotsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest. I Hageja nõue ja seisukohad
1.Harju Maakohtu menetluses on Kalamata osaühingu hagi A. B.’i vastu kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduse asjaolude kohaselt juhtus 15.04.2022 liiklusõnnetus. Kalamata osaühingule (OÜ) kuuluvat sõiduautot Škoda registreerimismärgiga XXXXXX juhtis X, kes möödus tee paremal äärel liikunud jalgratturitest. Möödumise ajal pööras üks jalgratturitest järsult vasakule ning rammis sõiduauto esimest paremat poritiiba. Kalamata OÜ-le kuuluv auto sai kahjustusi ning nende kõrvaldamiseks tehtava remondi kulud on summas 1649 eurot. Lisaks on Kalamata OÜ teinud kulutusi õigusabile summas 300 eurot, et leida kohtuväline kokkulepe kostjaga kahju hüvitamiseks. Kostja rikkus mitmeid liiklusnõudeid, mis algasid ebaõigest sõidukiiruse ja pikivahe valimisest ning lõppesid ootamatu ja ohtliku vasakpöörde manöövriga. Põhja Prefektuurist saadud väärteomaterjalide kohaselt hoidis kostja A. B. jalgratast juhtides ebaõiget pikivahet eesliikuva jalgrattaga. Ebaõige pikivahe ja ilmaoludele mittevastava kiiruse tõttu sõitis kostja esmalt tagant otsa teisele jalgrattale ning siis pööras vasakule põrgates vastu möödasõidul oleva auto külge. Hageja sõidukit juhtinud X ei ole liiklusnõudeid rikkunud. Ta hoidis möödasõidul jalgratturitest ohutut külgvahet. Kokkupõrke toimumise ajaks oli ta ühest jalgratturist jõudnud mööda ehk mingit ohtu ei tekkinud. Politsei menetluses üle kuulatud vastu liikunud auto juht kirjeldab ka X möödasõitu kui ohutu külgvahega manöövrit. Kuna X ühtegi manöövrit ei teinud, vaid liikus otse ohutu külgvahega ning kokkupõrge hageja auto küljega toimus kostja manöövri tõttu, siis esineb kostja tegevuses deliktiõiguslik alus. Hageja sõiduki juhi poolt ohutu külgvahe hoidmist tõendavad järgmised tõendid: (i) jalgrattureid liikus üksteise järel kolm – hageja sõiduki juht oli jõudnud teise ehk keskmise jalgratturini. Seega kõige tagumisest jalgratturist möödus hageja sõiduki juht ohutult, kuna ei toimunud kokkupõrget. Kui tagumisest jalgrattast möödudes (mööda sõites) oli külgvahe ohutu, siis ei saanud see olla ohtlik ka järgmise jalgrattaga. Hageja sõiduki juht sõitis kõigist jalgratturitest kiiremini ning enne seisma pidurdamist jõudis ettepoole ka kõige esimesest jalgratturist, kellega ei toimunud samuti mingit kokkupõrget; (ii) kostja ei ole vastu vaielnud faktidele, et a) kostja tegi manöövri ehk pööras või kaldus vasakule oma algsest liikumistrajektoorist ning b) kostja tabas jalgrattaga hageja sõiduki külge, mitte hageja sõiduki juht ei sõitnud otsa kostja jalgrattale. See tähendab, et kahe sõiduki liikumistrajektoor lähenes teineteisele möödasõidu ajal mitte hageja sõiduki juhi liikumissuuna muutumisest, vaid kostja jalgratta liikumissuuna muutumise tõttu. Külgvahe
2-23-803
hoidmise kohustus on vastastikune ja seisnebki selles, et ei lähenetakse kõrval liikuvale sõidukile; (iii) tunnistaja Y ütlused selle kohta, et hageja sõiduki juht sõitis jalgratturitest mööda ohutu külgvahega. Kostja poolt ohutu külgvahe hoidmise kohta ei ole ühtegi tõendit, kuid on tõendid, et kostja tegi manöövri vasakule ehk selles suunas, kus oli otseliikuv hageja sõiduk ja seega kostja tegevuse tõttu külgvahe vähenes kuni toimus kokkupõrge. Kahe sõiduki kokkupuude sai toimuma mitte auto lähenemise tõttu jalgratturile, vaid jalgratturi lähenemise tõttu autole. Hageja on nõus sellega, et kostjal ei olnud kogutud tõendite põhjal kavatsust teostada klassikalises mõttes pööret vasakule nagu seda tehakse näiteks ristmikul, kuid kostja tegevus oma liikumissuuna muutmisel on käsitletav liiklusseaduse § 2 p 37 mõttes manöövrina (manööver on igasugune pööre või mis tahes sõiduraja vahetus või ümberpõige). Väärteoasjas kogutud materjalid ei võimalda täpselt hinnata seda, kas ja mis ulatuses oli hageja sõiduki juht väljunud pärisuunavööndist. Seda seetõttu, et sellel teel puudub maha märgitud telgjoon ehk suunavööndeid tuleb hinnata mõttelise telgjoone abil. Vastu liikunud sõiduki juht Y on kirjeldanud, et hageja sõiduki juht sõitis tee keskosal, mis tähendab, et sõiduk võis olla ka osaliselt vastassuunavööndis ehk ka juriidiliselt möödasõidul (möödasõidu termin ei eelda täielikku sõitmist vastassuunavööndisse, vaid väljumist oma sõidurajalt – vastasel juhul võiks autojuht möödasõiduks keelatud kohas väita, et ta ei ole möödasõidu nõudeid rikkunud, kui auto parempoolsed rattad on veel pärisuunavööndis, aga enamus autost on üle pidevjoone vastassuunavööndis). Seejuures pidas tunnistaja Y vajalikuks ise hoiduda rohkem paremale, et vabastada rohkem ruumi hageja sõidukile, mis samuti viitab sellele, et hageja sõiduk võis olla osaliselt vastassuunavööndis. II Kostja vastuväited
2.Kostja hagi ei tunnista. Kostja vastuse kohaselt leiab kostja, et hageja nõue on alusetu ja tõendamata. Kohtuvälise menetlusega ei ole tuvastatud liiklusnõuete rikkumist, mida hageja heidab kostjale ette. Väärteomenetlus lõpetati süü tõendamatuse tõttu. Seega on hageja poolt etteheidetavad liiklusnõuete rikkumised alusetud. Hagiavalduses väidetakse, et Škoda juht teostas möödasõitu kui kokkupõrge toimus. Tunnistaja Yi ütlustest nähtub, et Škoda oli tee keskosa lähedal, millest järeldub, et ta ei teostanud liiklusseaduse tähenduses möödasõitu, vaid möödumist (LS § 2 p 45) jalgratturitest, so ühest või mitmest sõitvast sõidukist ettejõudmine oma sõidurajalt välja sõitmata. Tema ütlustest ei nähtu, et jalgrattur oleks teinud vasakpööret. Kui Škoda juht teostanuks möödasõitu, so sõitnuks selleks omalt sõidurajalt välja, ei oleks antud liiklusõnnetust toimunud. Kostja liikus oma jalgrattaga õiguspäraselt oma suunavööndis. Tema kõrvale kaldumine vasakule ei ole kvalifitseeritav liiklusnõuete rikkumisena, kuivõrd ta liikus oma sõiduraja piires. Küll on aga Škoda juht rikkunud liiklusnõudeid, valides jalgratturitest ettejõudmise nendest möödumisena, mis ei taganud piisavat ja ohutut külgvahet (LS §-d 46 lg 3 ja 51 lg 3 p 3). VÕS § 1056 sätestab suurema ohu allika valdaja vastutuse. Sama paragrahvi lõike 1 kohaselt kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele iseloomuliku ohu tagajärjel vastutab kahju tekitamise eest, sõltumata süüst, ohu allikat valitsenud isik. Tulenevalt riskivastutuse erikoosseisudest loetakse suurema ohu allikaks mootorsõidukeid (VÕS § 1057). Jalgratas ei ole vaieldamatult suurema ohu allikas. VÕS § 1057 kohaselt mootorsõiduki otsene valdaja vastutab mootorsõiduki käitamisel tekkinud kahju eest, välja arvatud antud paragrahvis loetletud erandid. Seega antud juhul olenemata süüst vastutab mootorsõiduki juht kahju tekitamise eest.
2-23-803
Kolleegiumi hinnangul saab sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Riigikohus on selgitanud, et sõidukite kokkupõrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Juhul, kui mõlemad pooled rikkusid süüliselt liiklusseaduse nõudeid, tuleb kannatanu üle otsustamisel muuhulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Seda tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitise vähendamisel arvestada (RKTKm 3-2-1-64-15, p ). Lahendi 3-2-1-7-13 parandusmääruses märkis Riigikohus järgmist: „Kui juhtide osalus õnnetuse põhjustamises on teadmata ja ei esine sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi, peab kumbki sõidukivaldaja teisele tekitatud kahju täies ulatuses hüvitama." Käesolevas asjas on selge, et sõiduauto Škoda näol on tegemist suurema ohu allikaga erinevalt jalgrattast, mille tõttu sellest lähtuv risk on suurem ja sellest lähtuvad ohutegurid realiseerusid. Seega on alus ka hagejale makstava hüvitise vähendamiseks VÕS § 139 lg 1 alusel 100% ehk jätta esitatud nõue rahuldamata. Siinjuures tuleb arvestada ka seda, et liiklusõnnetuse põhjustas Škoda juhi eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult võimalik õnnetust vältida ning jalgrattast tulenev risk oli sõiduki juhi käitumise tõttu täielikult elimineeritud. Võimalik on ka tõlgendus, et kui kostja ei suuda tõendada, et esinevad VÕS §-s 139 lg 1 alused, siis jäävad kahjud poolte endi kanda. Lähtudes eeltoodust, palub kostja jätta Kalamata OÜ hagi A. B.’i vastu rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Lisaks vastuses hagiavaldusele toodud seisukohtadele juhib kostja tähelepanu ka LS §-s 33 lg 1 toodud juhi üldkohustusele. Nimetatud sätte kohaselt peab juht olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. Sõiduki juht tagant tulijana sai hinnata liiklussituatsiooni ja valida ohutu külgvahe jalgratturitest möödasõiduks. Hageja viitab vastu liikunud sõiduki Yi kirjeldusele, et hageja sõiduk sõitis tee keskosal (Y on tegelikult väitnud, et Škoda oli tee keskosa lähedal). Seejuures pidas Y vajalikuks ise hoiduda rohkem paremale, et vabastada rohkem ruumi hageja sõidukile. Nimetatud asjaolu viitab sellele, et sõiduki juht ei valinud sobivat aega ja kohta jalgratturitest möödasõiduks, vaid nö „pressis“ oma sõiduki vastu liikunud sõiduki ja jalgratturite kolonni vahele, seades ohtu jalgratturid. Sellega rikkus sõiduki juht ülalnimetatud üldkohustust. III Kohtu põhjendused
3.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi teise lõike teise lause kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte TsMS § 232 lg 1 kohaselt. TsMS § 444 lg 1 kohaselt võib kohus otsuse kirjeldavas osas jätta märkimata nõuete kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid, samuti riigi- või kohaliku omavalitsuse asutuse seisukoha. TsMS § 444 lg-s 2 on sätestatud, et kui kohus menetleb hagi lihtmenetluses, võib ta kohtuotsuse põhjendavas osas piirduda üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega.
4.Harju Maakohtu menetluses on Kalamata osaühingu hagi A. B.’i vastu kahju hüvitamise nõudes.
2-23-803
Kohus ei anna käesolevas asjas luba otsuse edasikaebamiseks, kuid kohus peab vajalikuks teha käesolevas asjas otsuse erinevalt TsMS § 444 lõike 4 esimeses lauses sätestatust koos kirjeldava ja põhjendava osaga. Kuivõrd kohus menetleb käesolevat tsiviilasja lihtmenetluses, siis kasutab kohus TsMS § 444 lg-s 2 sätestatud õigust ning piirdub kohtuotsuse põhjendavas osas üksnes õigusliku põhjenduse ja tõendite, millele on rajatud kohtu järeldused, märkimisega. Kohus selgitab, et TsMS § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 tulenevalt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 438 lg 1 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.
5.Hagiavalduse asjaolude kohaselt juhtus 15.04.2022 liiklusõnnetus. Kalamata OÜ-le kuuluvat sõiduautot Škoda registreerimismärgiga XXXXXX juhtis X, kes möödus tee paremal äärel liikunud jalgratturitest. Möödumise ajal pööras üks jalgratturitest järsult vasakule ning rammis sõiduauto esimest paremat poritiiba. Kalamata OÜ-le kuuluv auto sai kahjustusi ning nende kõrvaldamiseks tehtava remondi kulud on summas 1649 eurot. Lisaks on Kalamata OÜ teinud kulutusi õigusabile summas 300 eurot, et leida kohtuväline kokkulepe kostjaga kahju hüvitamiseks. Kostja rikkus mitmeid liiklusnõudeid, mis algasid ebaõigest sõidukiiruse ja pikivahe valimisest ning lõppesid ootamatu ja ohtliku vasakpöörde manöövriga. Kostja hagi ei tunnista. Kostja on seisukohal, et kui Škoda juht teostanuks möödasõitu, so sõitnuks selleks omalt sõidurajalt välja, ei oleks antud liiklusõnnetust toimunud. Kostja liikus oma jalgrattaga õiguspäraselt oma suunavööndis. Tema kõrvale kaldumine vasakule ei ole kvalifitseeritav liiklusnõuete rikkumisena, kuivõrd ta liikus oma sõiduraja piires. Küll on aga Škoda juht rikkunud liiklusnõudeid, valides jalgratturitest ettejõudmise nendest möödumise, mis ei taganud piisavat ja ohutut külgvahet. VÕS §-st 1056 ja 1057 alusel vastutab mootorsõiduki juht olenemata süüst kahju tekitamise eest.
6.Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja hoidis jalgratastest mööda sõitmisel ohutut külgvahet ning kas kostja on rikkunud liiklusnõudeid.
7.Kohus, tutvunud asjas kogutud tõenditega ja hinnanud kõiki tõendeid kogumis, leiab, et hagiavaldus tuleb rahuldada osaliselt. Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 ja § 127 lg 4 järgi eelkõige kostja õigusvastane tegu, hagejal kahju olemasolu ning põhjuslik seos kostja õigusvastase teo ning hagejal kahju tekkimise vahel. Kostja saab vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu (VÕS § 1045 lg 2) või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050).
8.Poolte vahel puudub vaidlus, et: − hageja sõiduk ja kostja jalgratta vahel toimus kokkupõrge; − kokkupõrke toimumisel sõitis hageja sõiduki juht jalgratturitest mööda; − kostja ja jalgratturi Denis Bolunov’i tunnistajana antud ütluste kohaselt oli sellel päeval tugev külgtuul, mis võis jalgratta juhitavust mõjutada; − väärteo menetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel süü tõendamatuse tõttu;
2-23-803
− tunnistaja Yi ütluste kohaselt sõitsid jalgratturid talle vastu. Üks jalgratturitest kaldus äkki vasakule ja sai löögi möödasõitvalt autolt Škoda. Auto sõitis jalgratturitest mööda tee keskosa lähedal ohutu vahega, kuna tunnistaja sõitis vastu ja tõmbus veidi paremale, et mitte segada; − jalgratta ja sõiduki kokkupõrke tagajärjel sai sõiduk kahjustada.
9.Kostja toob välja, et Põhja Prefektuurist saadud väärteomaterjalide kohaselt hoidis kostja A. B. jalgratast juhtides ebaõiget pikivahet eesliikuva jalgrattaga. Esimese ratturi, kostja venna, väärteomenetluses antud ütluste kohaselt sõitsid ratturid üksteise järel ja hoidsid distantsi umbes 30 cm. Kostja ütluste kohaselt sõitis ta venna järel vahemaaga 1 m. Puhus tugev tuul, nad sõitsid paremal pool teed, paremal pool märgiseid. Vastu tulnud sõiduki juhi ütluste kohaselt kaldus üks jalgratturitest äkki vasakule ja sai löögi möödasõitvalt autolt Škoda. Esimese ratturi ütluste kohaselt sekund enne seda kui ta tundis lööki tema vend puudutas oma rattaga vastu tema ratast, võibolla see ja tugev tuul raputas teda vasakule poole ja kohe toimus löök.
10.LS § 46 lg 1 sätestab, et juht peab vastavalt sõiduki kiirusele ning tee- ja ilmastikutingimustele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või seisma jäänud sõidukile. LS § 46 lg 3 sätestab, et sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet. Nimetatud sätete eesmärgiks on vältida kaasliiklejate ohustamist ja kahju tekitamist. Võttes arvesse tunnistajate ütlusi väärteomenetluses ja menetlusosaliste seletusi ning esitatud tõendeid, leiab kohus, et kostja ei hoidnud esimese ratturiga ohutut pikivahet. Jalgrataste vahe 30 cm - 1 m ei võimalda suurel kiirusel vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdava rattaga. Asjaoludest nähtub ka, et kokkupõrke ajal oli kõva külgtuul. Kostja oleks pidanud nii pikivahe kui ka külgvahe hoidmisel arvestama ilmastikutingimustega. Kohtu hinnangul ei järginud kostja rattaga sõites käibes nõutavat hoolt (VÕS § 104 lg 3). Kohtu hinnangul ei oleks kostja hageja sõidukiga kokku põrganud, kui ta ei oleks vasakule kaldunud. Kuna kostja teo tõttu sai hageja sõiduk kahjustada, on kostja tegu VÕS § 1045 lg 1 p 5 ja p 7 kohaselt õigusvastane. Kostja on VÕS § 1050 lg 1 ja 2 ning VÕS § 104 lg 3 kohaselt sõidukile kahju põhjustamises süüdi. Kostja vastutab VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p-de 5, 7 ning § 127 lg 4 alusel seega sõidukile tekitatud kahju eest.
11.LS § 33 lg 1 sätestab, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisva või liikuva vähekaitstud liikleja (jalakäija, jalgrattur ja muu selline) suhtes ning vältima tema ohustamist ja talle kahju tekitamist. LS § 46 lg 3 sätestab, et sõitmisel peab juht hoidma ohutut külgvahet. Kohus on seisukohal, et kohtule esitatud asjaoludest ning tõenditest nähtub, et hageja sõiduki juht ei hoidnud jalgratastest mööda sõitmisel ohutut külgvahet. Jalgrattast möödumisel peetakse ohutuks külgvaheks 1,5 meetrit. Võttes arvesse, et auto sõitis tee keskosa lähedal ning vastutulev auto pidi ohutuse tagamiseks paremale tõmbuma, ei saa pidada hageja sõiduki teostatud möödasõitu ning külgvahet ohutuks. Sõiduauto juht oleks pidanud möödasõidul arvestama ka ilmastikutingimustega, kuna asjaoludest nähtub, et oli tugev külgtuul. Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et kuigi kostja kaldus vasakule, siis ei oleks tõenäoliselt kokkupõrget toimunud, kui sõiduki juht oleks mööda sõidul hoidnud ohutut külgvahet.
12.VÕS § 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.
2-23-803
Kolleegiumi hinnangul saab sõidukist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust arvestada VÕS § 139 kohaldamisel juhul, kui vastavad ohutegurid konkreetse liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Riigikohus on selgitanud, et sõidukite kokku põrkamisel saab hinnata, kes liiklusseaduse mõttes õnnetuse põhjustas. Juhul, kui mõlemad pooled rikkusid süüliselt liiklusseaduse nõudeid, tuleb kannatanu üle otsustamisel muuhulgas arvestada, kumb juhtidest jättis suuremal määral järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Seda tuleb VÕS § 139 lg 1 alusel hüvitise vähendamisel arvestada (RKTKo 3-2-1-64-15, p 13; RKTKo 3-2-1-7-13, p 32). Ka olukorras, kus on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, saab kohus ikkagi kahjuhüvitist vähendada, arvestades kannatanu osa kahju tekkimises üksnes poolte liiklusvahenditest lähtunud käitamisriskide alusel (RKTKo nr 3-2-1-713, p 27). Kohus on tuvastanud, et mõlemad juhid rikkusid liiklusseadusest neile tulenevaid kohustusi ja jätsid järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Tulenevalt riskivastutuse erikoosseisudest loetakse suurema ohu allikaks mootorsõidukeid (VÕS § 1057). Käesolevalt toimus kokkupõrge sõiduki iseloomulikust ohust tuleneva riski realiseerumisel ehk ajal, kui sõiduauto sõitis mööda jalgratastest. Sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuv oht, mis õnnetuse tagajärjel realiseerus, oli suurem kui jalgrattast lähtuv samalaadne oht. Sõiduk on massilt ja mõõtmetelt oluliselt suurem kui jalgratas. Sõiduki kiirus oli ka suurem kui jalgratta oma. Sõiduk juht panustas seega sõidukist ja selle kiirusest tulenevalt suuremas osas kahju tekkimisse ja ulatusse kui jalgratta juht.
13.Võttes arvesse, et sõiduki puhul on tegemist suurema ohu allikaga, mis on oma massilt ja mõõtmetelt suurem ning kiirem kui jalgratas ja sõiduk ei hoidnud möödasõidul ohutut külgvahet, tuleb kohtu hinnangul vähendada kahjuhüvitist 75 protsendi ulatuses. Hageja nõuab nii sõidukile tekitatud kahju 1649 eurot kui ka kulutusi õigusabile summas 250 eurot, et leida kohtuväline kokkulepe kostjaga kahju hüvitamiseks. VÕS § 128 lg 3 sätestab, et otsene varaline kahju hõlmab eelkõige kaotsiläinud või hävinud vara väärtuse või vara halvenemisest tekkinud väärtuse vähenemise, isegi kui see tekib tulevikus, ning kahju tekitamisega seoses kantud või tulevikus kantavad mõistlikud kulud, sealhulgas mõistlikud kulud kahju ärahoidmiseks või vähendamiseks ja hüvitise saamiseks, muu hulgas kahju kindlaks tegemiseks ja kahju hüvitamisega seotud nõuete esitamiseks. VÕS § 139 lg 1 sätestab, et juhul, kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Eeltoodust tulenevalt vähendab kohus hageja kahjuhüvitist VÕS § 139 lg 1 alusel 75 %. Kohus vähendab kogu kahjuhüvitist s.h kulutusi õigusabile eeltoodud määras. Seega on hageja põhjendatud kahjunõue ((1649+250) x 75%) 474.75 eurot.
14.Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et Kalamata osaühingu hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ning kostjalt A. B.’ilt tuleb hageja Kalamata osaühingu kasuks välja mõista kahjuhüvitis summas 474.75 eurot. Täiendavalt välja mõista kostjalt hageja kasuks viivis protsendina põhinõudelt (474.75 eurot) alates hagiavalduse esitamisest (16.01.2023) kuni põhinõude täitmiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. IV Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
2-23-803
15.Õigusnormid, millest kohus juhindub, on järgmised: Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 138 lg kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 144 p 1 järgi kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (TsMS § 174 lg 2). Hageja nõude suurus oli kokku 1899 eurot. Kohus mõistis kostjalt välja 474.75 eurot. Seega rahuldas kohus hageja nõuetest 25%. Menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta 75% ulatuses hageja kanda ning 25% ulatuses kostja kanda. TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati.