(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm
Määruse tegemise aeg ja koht 24.05.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-19-19961
Kohtuasi
X avaldus C, F vastu kahjuhüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 25.08.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja (määruskaebuse esitaja): X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Mahlapuu (e-post:XXX) Puudutatud isikud (vastustajad): C (isikukood XXXXXXXXXXX) Z (isikukood XXXXXXXXXXX) Q (isikukood XXXXXXXXXXX) Puudutatud isikute lepinguline esindaja Reimo Mets (epost:XXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Harju Maakohtu 25.08.2023 määrus jätta muutmata.
2.X määruskaebus jätta rahuldamata.
3.Määruskaebuse menetlemise kulusid ei hüvitata. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.X (avaldaja) esitas 18.12.2019 Harju Maakohtule avalduse, milles palus Clt (esialgne puudutatud isik I) ja Flt (esialgne puudutatud isik II) välja mõista kahjuhüvitise.
2.Harju Maakohus rahuldas 29.03.2022 määrusega X avalduse C vastu ja mõistis Clt X kasuks välja 5162,06 eurot koos viivistega põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates 18.12.2019 kuni põhinõude täitmiseni. Kohus jättis X avalduse F vastu rahuldamata, menetluskulud seoses C vastu esitatud nõude osas C kanda ning menetluskulud F vastu esitatud nõude osas X kanda. Maakohus märkis, et määrab menetluskulud kindlaks pärast määruse jõustumist. Määrus jõustus 15.04.2022.
3.Harju Maakohus lubas 25.08.2023 määrusega astuda menetlusse Zl ja Ql kui F pärijatel. Kohtule esitatud pärimistunnistuse kohaselt on 12.03.2022 surnud F pärijateks tema üleelanud abikaasa C 1/3 suuruses mõttelises osas, tema tütar Z 1/3 suuruses mõttelises osas ja poeg Q 1/3 suuruses mõttelises osas (tl 159-160). Maakohtu määrus ja põhjendused
4.Harju Maakohus tegi 25.08.2023 määruse, millega mõistis Clt X kasuks välja menetluskulude hüvitise 2426 eurot; määras X menetluskulud tasuda Osaühingu Advokaadibüroo Mahlapuu & Partnerid (registrikood 12051528) arvelduskontole EE551010220192153224 (AS SEB Pank); mõistis Xlt ühiselt C, Z ja Q kasuks välja menetluskulud 2741,50 eurot ja määras, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2741,50 eurot) tuleb Xl tasuda viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni.
5.Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt palusid puudutatud isikud välja mõista menetluskulude hüvitise 2533 eurot – lepingulise esindaja kulu 19,1 h eest 2483 eurot ja määruskaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot. X menetluskuludele vastuväiteid ei esitanud. Kohus tagastas 18.03.2021 määrusega puudutatud isikule kaebuselt tasutud riigilõivu (dtl 322). Riigilõivu kulu ei kuulu hüvitamisele.
6.Asja materjalidest nähtuvalt on puudutatud isik tasunud eksperdi tasu 3000 eurot. Kohus kohustas 10.07.2020 määrusega puudutatud isikuid tasuma kohtu deposiiti ekspertiisikulu 3000 eurot (dtl 269). Eksperdi arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu on põhjendatud. Kohus luges ekspertiisikulu põhjendatud ja vajalikuks kuluks.
7.F menetluskulude nimekirjas esitatud õigusabi kulude osas ei tuvastanud kohus selgelt mittevajalikke, põhjendamata või ülepaisutatud kulusid ega pidanud vajalikuks kõigi toimingute osas kulu analüüsi pikemalt esitada. Eeltoodust johtuvalt luges kohus puudutatud isiku põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks õigusteenuse osutamisel kokku 19,1 h. Kohtu hinnangul saab tunnitasu suurust 130 (käibemaksuta) pidada tavapäraseks ja põhjendatuks. Põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on 2483 eurot. Kohus ei ole C ja F osa menetluskuludest kindlaks määranud. Kohus luges nende panuse menetluskulude kandmisel võrdseks ning F menetluskuluks on pool nõutavatest menetluskuludest.
8.Kohus määras F hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2741,50 eurot (5483 (ekspertiisikulu ja õigusabikulu) / 2) ning mõistis selle avaldajalt ühiselt F pärijatele Cle,
2-19-19961 Zle ja Qle kui VÕS § 72 lg 1 mõttes ühisvõlausaldajatele, välja märkides vastavalt F taotlusele ja TsMS § 177 lg-le 4, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt peab tasuma viivist. Määruskaebus
9.Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu määruse menetluskulude hüvitamise osas ning jätta ekspertiisikulu puudutatud isik I kanda ja menetluskulud ringkonnakohtus puudutatud isikute kanda.
10.Määruskaebuse põhjenduste kohaselt määras kohus F hüvitatavate menetluskulude suuruseks 2741,50 eurot (ekspertiisikulu ja õigusabikulu). Selline maakohtu järeldus kohtumääruses on avaldaja jaoks üllatav juba seetõttu, et avaldaja ei olnud varasemalt saanud ekspertiisikulu osas oma seisukohta esitada.
11.Määruskaebuse esitaja ei nõustu kohtuga selles, et F hüvitatavate menetluskulude suuruse arvestuses on võetud arvesse ka ekspertiisikulu 3000 eurot. Maakohtu kohtumäärus on põhjendamatu ning ebaseaduslik menetluskulude osas, millega ekspertiisikulu on jäetud avaldaja kanda. Puudutatud isikud ka ise oma menetluskulude nimekirjas ei esitanud menetluskuluna ekspertiisikulu. Samuti ei ole ka maakohus ise oma 29.03.2023 kohtumääruses menetluskulude jaotuse kohta märkinud, et menetluskulu hulka tuleb arvestada ekspertiisikulu. Vastasel juhul oleks avaldajal olnud võimalik juba koheselt 29.03.2023 kohtumäärust vaidlustada.
12.Määruskaebuse esitaja leiab, et puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis ei olnud põhjendatud ega ka vajalik, mistõttu ka ekspertiisikulu ei saanud olla põhjendatud ja vajalikuks kuluks. Puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis ainult kinnitas ja tõendas X poolt esitatud kahjunõuet ning kahjunõude suuruses osas kinnitas ka asjaolu, et Xle puudutatud isikute poolt tekitatud kahju oli ligikaudu kaks korda suurem, kui avaldaja ise oma nõudes esitas.
13.Tuginedes TsMS § 172 lg-le 1 tuleb jätta ekspertiisikulu puudutatud isiku I kanda. Eelnimetatud seisukoht on kaudselt järeldatav ka maakohtu 29.03.2023 kohtumääruse punktist 23, milles maakohus märkis, et kohus teeb osaliselt lahendi avaldaja huvides, so rahuldab avalduse puudutatud isiku 1 osas. Arvestades vaidluse asjaolusid ning avalduse lahendamise ulatust, leiab kohus, et antud juhul on põhjendatud jätta menetluskulud puudutatud isiku 1 (C) vastu esitatud nõude osas puudutatud isiku 1 kanda. Menetlusosaliste seisukohad
14.Puudutatud isikud palusid jätta määruskaebuse rahuldamata. Avaldajat on esindanud õigusteadmistega isik, kes on teadlik, et nii riigilõiv kui ekspertiisitasud on osa kohtumenetluse kuludest, mida ei pea eraldi menetluskulude nimekirjas esile tooma, vaid mida kohus loeb tõendatuks üksnes kohtumääruse ja maksekorralduste esitamise tulemusena. Kogumis ei oma tähtsust ekspertiisi tulemus, esitatud kahju suuruse küsimus (mis on sisuline asja vaidlus) jms, vaid fakt, et avaldaja pöördus kohtusse isiku vastu, kelle vastu nõuet ei rahuldatud. Seega tuleb eeldada menetluskulude teket ja hüvitamise kohustust selle isiku suhtes. Menetluse edasine käik
15.Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
2-19-19961
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
16.Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu kohtumäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna määruse tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja §-le 659 jätab ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata ning määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu määruses toodud kõigi põhjendustega ning sellest tulenevalt põhjendusi ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.
17.Määruskaebemenetluses vaieldakse edasi selle üle, kas maakohtu otsustus, mõista avaldajalt puudutatud isikute kasuks välja ka pool asjas teostatud ekspertiisiga seotud kuludest, so 1500 eurot (3000 : 2), on seaduslik või mitte. Vaidlust ei ole selle üle, et maakohus pidas põhjendatuks ja mõistis avaldajalt puudutatud isikute kasuks ühiselt välja õigusabikulud summas 1241,50 eurot. Selles osas on maakohtu määrus TsMS § 463 lg 2 kaudu kohalduva § 456 lg 4 teise lause alusel edasi kaebamata jõustunud. TsMS § 651 lg-st ja §-st 659 tulenevalt kontrollib ringkonnakohus maakohtu määruse seaduslikkust üksnes selle vaidlustatud osas.
18.Määruskaebuse esitaja väite kohaselt on maakohus põhjendamatult võtnud F hüvitatavate menetluskulude suuruse hulka ekspertiisikulu 3000 eurot, kuna puudutatud isikud ise seda kulu menetluskulude nimekirjas ei esitanud. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu.
19.Rõhutamist väärib, et kuigi TsMS § 176 lg 4 kohaselt tuleb menetlusosalisel esitada menetluskulude nimekiri igas kohtuastmes, kus asja menetletakse, selle kohtuastme menetlusega seonduvate kulude kohta, ei välista see, et selle puudumisel kohus siiski menetluskulud kindlaks määrab. Nimelt sätestab TsMS § 174 lg 1, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Sellise kohustuse olemasolu on tunnustatud ka kohtupraktikas (vt nt RKTKo 15.10.2017, 3-21-150-16 ja RKTKo, 23.11.2016, 3-2-1-107-16, p 13). Toodust johtuvalt võis maakohus F menetluskulude kindlaksmääramisel arvesse võtta ka asjas teostatud ekspertiisiga seotud kulu.
20.Määruskaebuse esitaja järgmise väite kohaselt tuleb kogu ekspertiisikulu summas 3000 eurot TsMS § 172 lg-st 1 tulenevalt jätta puudutatud isiku I kanda. Ringkonnakohus ei nõustu ka selle seisukohaga.
21.Ringkonnakohus selgitab, et kohus ei saa menetluskulude kindlaksmääramisel otsustada menetluskulude jaotuse üle. TsMS § 178 lg 1 esimese lause kohaselt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p 17). Praegusel juhul määrati menetluskulude jaotus kindlaks Harju Maakohtu 29.03.2022 määrusega (I kd, tlk 156), mille kohaselt jättis kohus menetluskulud seoses puudutatud isiku I vastu esitatud nõudega puudutatud isiku I kanda ning menetluskulud puudutatud isiku II vastu esitatud nõude osas avaldaja kanda. Määrus on edasikaebamata jõustunud. Eeltoodust tulenevalt tuligi maakohtul menetluskulude kindlaksmääramisel sellisest menetluskulude jaotusest lähtuda ning praeguses menetlusetapis ei ole enam võimalik ekspertiisikulu TsMS § 172 lg 1 alusel puudutatud isiku I kanda jätta. Sellist otsustust ei ole võimalik tuletada ka maakohtu 29.03.2023 kohtumääruse punktist 23, nagu määruskaebuse esitaja ekslikult aru saanud on. Maakohus on nimetatud määruses selgelt märkinud, et arvestab kulude jaotamisel avalduse lahendamise ulatusega, mistõttu jäävad puudutatud isiku I suhtes esitatud nõudega seotud menetluskulud puudutatud
2-19-19961 isiku I kanda ning puudutatud isiku II suhtes esitatud nõudega soetud menetluskulud avaldaja kanda (I kd, tlk 152 pöördel).
22.Edukas ei ole ka see määruskaebuse esitaja väide, et temale ei olnud ekspertiisikulu kandmise kohustus ettenähtav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esindab avaldajat professionaalne esindaja (vandeadvokaat), kellelt saab eeldada teadmisi selle kohta, et menetluskuludeks on TsMS § 138 lg 1 kohaselt menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud, kohtukuludeks on TsMS § 138 lg 2 kohaselt riigilõiv ja asja läbivaatamise kulud ning asja läbivaatamise kuludeks on TsMS § 143 p 1 kohaselt muuhulgas eksperdikulud, ei saanud praegusel juhul avaldajale põhimõtteliselt tulla üllatusena see asjaolu, et asjas tuleb kellelgi menetlusosalistest ekspertiisikulu kanda.
23.Määruskaebuse esitaja on kaebuses tuginenud ka väitele, et ta ei ole varasemas menetluses oma seisukohta ekspertiisikulu osas avaldada saanud. Ringkonnakohtule nähtub tsiviilasja materjalidest siiski vastupidine. Nimelt on avaldaja oma 16.06.2020 menetlusdokumendis maakohtule teatanud, et tema eelistuseks eksperdi valikul OÜ Park Projekt hinnapakkumine (I kd, tlk 108). OÜ Park Projekti pakkumise on allkirjastanud riiklikult tunnustatud ekspert PP ja selle kohaselt on ekspertiisi maksumuseks 3000 eurot (I kd, tlk 98). Mainitust juhindus ka maakohus, määrates 10.07.2020 ekspertiisi läbi viima PPi ja kohustades puudutatud isikuid tasuma ekspertiisitasu ettemaksu 3000 eurot (I kd, tlk 113-114).
24.Ringkonnakohus selgitab, et kuigi TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse nõudmisel ei määra kohus kindlaks eksperdikulude lõplikku suurust, saab juhul kui riiklikult tunnustatud ekspert või kohtu määratud muu isik on esitanud eeldatavate eksperdikulude kohta kohtule fikseeritud tasuga hinnapakkumise ja kohus on selle aktsepteerinud, määrates TsMS § 148 lg 1 alusel eksperdikulude ettemakse ning pärast selle tasumist määranud ekspertiisi, eeldada selles suuruses eksperdikulude tekkimist. Pärast eksperdiarvamuse saamist, kui ekspert on oma kohustuse täitnud, tekib eksperdil eksperdikulude hüvitamise õigus. Kohtul tuleb eksperdikulude kindlaksmääramise kohta teha põhjendatud määrus (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p-d 19 ja 21.1).
25.Vaidlustatud määruse punktist 13 nähtuvalt leidis maakohus, et eksperdi arvamuse kui dokumentaalse tõendi saamise kulu on põhjendatud ja vajalik. Ringkonnakohtul ei ole võimalik maakohtust erinevale seisukohale asuda, arvestades, et tegemist oli fikseeritud hinnapakkumisega ning ekspert on oma ülesanded täitnud ja kohtu küsimustele vastanud (( kd, tlk 63-68). Määruskaebuse esitaja ei ole ka tuginenud sellele, et eksperdikulu tuleks vähendada, kuna eksperdiarvamus on puudustega, st selles on jäetud kohtu esitatud küsimustele osaliselt vastamata või on seda tehtud valdkonna, milles ekspertiis määrati, tunnustatud metoodikat põhjendamatult eirates. Määruskaebuse esitaja on tuginenud hoopiski väitele, et ekspertiisikulu ei ole põhjendatud, sest puudutatud isikute poolt taotletud ekspertiis vaid kinnitas ning tõendas avaldaja poolt esitatud kahjunõuet. See ei anna aga alust maakohtu otsustuse muutmiseks, kuna tulenevalt eksperdi kohustusest anda sõltumatult oma eriteadmistele tuginedes talle esitatud küsimustes õige ja põhjendatud arvamus, ei sõltu eksperdikulude suurus sellest, millisele tulemusele ekspert jõuab. Eksperdikulude hüvitamise nõue tekib eksperdil siis, kui ta on kohtu määratud ülesanded täitnud ja esitanud kohtule nõuetekohase eksperdiarvamuse (vt RKTKm, 21.06.2021, 2-15-13627, p-d 21.3). Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus
26.TsMS § 178 lg 4 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale
2-19-19961 edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.