Hageja: Aktsiaselts SEB Liising (registrikood 10281767), lepinguline esindaja M. V. (e-post xxx) Kostja: J. L. (isikukood XXX), e-post XXX
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
Rahuldada hagi osaliselt.
Mõista kostjalt J. L. hageja Aktsiaselts SEB Liising kasuks välja põhivõlg 6551,97 eurot ja viivis summas 16,41 eurot.
Mõista kostjalt J. L. hageja Aktsiaselts SEB Liising kasuks välja viivis tasumata põhivõlalt (6551,97 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 06.01.2025 kuni põhivõla tasumiseni.
Jätta hagiavalduselt tasutud riigilõiv 665 euro ulatuses kostja kanda. Mõista kostjalt J. L. hageja Aktsiaselts SEB Liising kasuks välja riigilõiv summas 665 eurot. Muud jaotamisele ja kindlaksmääramisele kuuluvad menetluskulud puuduvad.
Edasikaebamise kord Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil. Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku
tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist (TsMS § 187 lg 6).
ASJAOLUD
1.Aktsiaselts SEB Liising (hageja) esitas hagiavalduse J. L. (kostja) vastu. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 21.02.2024 liisingulepingu, mille esemeks oli sõiduauto VOLKSWAGEN ARTEON. Samal päeval sõlmis hageja Sports Car Center Eesti OÜ-ga müügilepingu liisingueseme omandamiseks ning kostja sai liisingueseme enda valdusesse. Kostja jättis alates 05.04.2024 liisingumaksete arved tasumata. 26.06.2024 saatis hageja kostjale teate, et kui kostja ei tasu võlgnevust hiljemalt 10.07.2024, loeb hageja liisingulepingu ülesöelduks alates 11.07.2024. Hageja nõuab kostjalt: (i) enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksete tasumist; (ii) krediidikulude hüvitamist ning (iii) liisingulepingu ülesütlemise tõttu hagejal tekkinud lisakulude hüvitamist. Samuti nõuab hageja viivise tasumist.
2.Kostja vaidles hagivastuses hagile vastu. Kostja väitis, et kostja andmeid kasutati ära ning et kolmas isik sõlmis kostja andmeid kasutades hagejaga liisingulepingu. Ühtegi täiendavat seisukohta (lisaks hagivastusele) kostja menetluses ei esitanud.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
3.Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. Hagejaga lepingu sõlminud isik
4.Leping loetakse sõlmituks pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1). Kohtule on esitatud kostja digitaalse allkirjaga 19.02.2024 liisingutaotlus hagejale (dtl 39 jj) ning hageja ja kostja digitaalsete allkirjadega 21.02.2024 liisinguleping (dtl 166 jj). Samuti on kohtule esitatud (liisingueseme) müüja ja kostja digitaalsete allkirjadega 21.02.2024 liisingueseme üleandmise-vastuvõtmise akt (dtl 184 jj). Liisingulepingu digitaalse allkirjastamisega väljendasid pooled kattuvaid tahteavaldusi liisingulepingu sõlmimiseks.
5.Kostja esitas vastuväite, et kostja ei ole neid dokumente allkirjastanud, s.o ka liisingulepingut hagejaga sõlminud. Kostja selgituste kohaselt kasutati kostja andmeid ära ning kolmas isik sõlmis hagejaga liisingulepingu, kasutades selleks kostja andmeid.
6.Riigikohus on selgitanud, et kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta, tema tahte vastaselt (Riigikohtu lahend asjas 2-16-124450, p 22). Kohus selgitas kostjale, et kostjal on võimalik menetluses lükata ümber eeldus, et hageja lepingupartneriks on kostja, kui kostja toob esile ja tõendab asjaolud, millest nähtub, et (i) liisingulepingu allkirjastas tegelikult kolmas isik, kes kasutas selleks kostjale väljastatud digitaalallkirja andmise vahendeid ning et (ii) kostjale väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid läksid kostja valdusest välja kostja süüta / tahte vastaselt (vt 03.04.2025 2
kohtumääruse p 8 jj).
7.Kostja esitas oma vastuväite tõendamiseks üksnes Politsei- ja Piirivalveameti teatise (dtl 232). Teatise kohaselt alustati 30.08.2024 kriminaalmenetlust „KarS § 209 tunnustel selles, et ajavahemikul oktoober 2023 kuni juuli 2024 a. on I. K. sõlminud J. L.’i (ik xxx) nimel Coop Pank AS- ga, Bigbank AS-ga, Luminor Bank AS-ga, Swedbank AS-ga, AS-ga LHV Finance, Svea Finance AS-ga, Inbank Finance AS-ga, TKM Finants AS-ga, IPF Digital AS-ga ja AS- ga SEB Liising lepingud ning loonud temale ettekujutuse, et täidab võetud rahalised kohustused. Tegelikkuses ei kavatsenud I. K. võetud kohustusi täita. J. L.’ile on tekitatud varalist kahju vähemalt 150 000 eurot“. Nagu kohus kostjale selgitas (vt 03.04.2025 kohtumääruse p 11), siis kõnealune teatis ei tõenda asjaolusid, mis annaksid aluse järeldamaks, et kostja ei ole hagejaga liisingulepingu sõlminud isik. Kostja esitatud teatis tõendab üksnes kriminaalmenetluse alustamise fakti. Kriminaalmenetluse alustamine ei tõenda, et esinevad need asjaolud, millega seoses kriminaalmenetlust alustati. Lisaks, kõnealuses teatises ei ole esile toodud asjaolusid, millest nähtuks, et kriminaalasja aluseks on käsitlus, et kostjale väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid läksid kostja valdusest välja kostja tahte vastaselt. Teatisest võib pigem järeldada, et kostja ise andis / avalikustas oma digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule, kes jättis kostjale mulje, et täidab (kostja nimel) võetavad rahalised kohustused.
8.Eelnevat arvesse võttes jäi kostja vastuväide, nagu ei oleks kostja sõlminud hagejaga liisingulepingut, tervikuna kostja poolt tõendamata: a) Esiteks, kostja ei tõendanud, et kostja ise (isiklikult) ei teinud liisingulepingu sõlmimise tahteavaldust, s.o et kostja asemel toimetas liisingulepingu sõlmimisel tegelikult kolmas isik. b) Teiseks, kostja ei toonud esile ega tõendanud asjaolusid selle kohta, kuidas sattusid kostjale väljastatud digitaalallkirja andmise vahendid kolmanda isiku kätte. Kuna kostja neid asjaolusid esile ei toonud, ei ole kohtul võimalik ega põhjust anda õiguslikku hinnangut, kas liisingulepingu sõlmimise tahteavalduse saab omistada kostjale ka juhul, kui kostja asemel toimetas liisingulepingu sõlmimisel tegelikult kolmas isik. Kohus märgib üksnes, et kui kostja andis oma digitaalallkirja andmise vahendid kolmandale isikule, siis võib olla tegemist olukorraga, kus kostja andis kolmandale isikule seeläbi volituse enda esindamiseks, mistõttu see kolmas isik sõlmis liisingulepingu kostja nimel (TsÜS § 115 lg 1, TsÜS § 118 lg 1), s.o volituse kaudu on lepingupooleks siiski kostja. Alternatiivselt võib olla tegemist näivusvolituse olukorraga TsÜS § 118 lg 2 tähenduses (vt eelnevaga seoses Riigikohtu lahend asjas 2-16-124450, p-d 23 ja 24).
9.Kuna kostja vastuväide jäi tervikuna tõendamata, järeldab kohus, et tahteavalduse sõlmida hagejaga hagi aluseks olev liisinguleping, tegi kostja, ning kohus loeb liisingulepingu sõlmituks hageja ja kostja vahel. Tarbijakrediidinõuete järgmine
10.Liisingulepinguga kohustub liisinguandja omandama liisinguvõtja poolt määratud müüjalt teatud eseme (liisinguese) ja andma selle liisinguvõtja kasutusse, liisinguvõtja kohustub aga maksma liisingueseme kasutamise eest tasu (VÕS § 361). Hagi aluseks oleva liisingulepingu alusel liisis kostja hagejalt sõiduauto (liisingulepingu p 1). Tegemist on tarbijakrediidilepinguga (VÕS § 401 lg 1-2, VÕS § 402 lg 1).
11.Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid aluse järeldamaks, et liisinguleping on tühine, 3
mh puudub vastuolu VÕS § 4062 lõikega 1, mis sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Liisingulepingu krediidi kulukuse määr oli 15,24% (liisingulepingu p 15.1). Eesti Panga andmetel oli liisingulepingu sõlmimise ajal eelneva kuue kuu keskmine eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 17,36%.
1.Krediidiandja on seoses tarbijakrediidiga kohustatud järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: (i) omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ning (ii) hindama tarbija krediidivõimelisust (VÕS § 403 4 lg 1). Krediidiandja peab tarbija krediidivõimelisust hindama nõuetekohase hoolsusega, võttes arvesse kõik talle teadaolevad asjaolud, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (VÕS § 4034 lg 2). Krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline (VÕS § 4034 lg 6). Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamiskoormus lasub krediidiandjal (VÕS § 4034 lg 13).
12.Hageja tõi esile, et hageja kontrollis kostja krediidivõimet (ja liisingutaotluses märgitud andmeid) seeläbi, et hageja tegi päringu maksehäireregistrisse (dtl 43) ning analüüsis kostjalt küsitud arvelduskonto väljavõtteid. Viimase tõendamiseks esitas hageja (i) perioodi 01.07.2023-29.01.2024 LHV panga arvelduskonto väljavõtte, mis on allkirjastatud panga poolt ning kus on märgitud, et tegemist on kostja kontoga (dtl 163-164); (ii) perioodi 01.01.2023-29.01.2024 Nordea panga arvelduskonto väljavõtte, mis on allkirjastatud kostja poolt ning kus on märgitud, et tegemist on kostja kontoga (dtl 45-119); (iii) perioodi 01.08.2023-15.02.2024 Nordea panga arvelduskonto väljavõtte, mis on allkirjastatud kostja poolt ning kus on märgitud, et tegemist on kostja kontoga (dtl 120-162). Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kuna LHV arvelduskonto väljavõttel kanded praktiliselt puudusid (vt dtl 163-164), tegi hageja kostja krediidivõimet puudutavad järeldused hagejale esitatud Nordea panga väljavõtete alusel (vt hageja riskianalüüsi kokkuvõte, dtl 165).
13.Kuigi hageja küsis kostjalt arvelduskonto väljavõtteid ning võrdles kostja liisingutaotluses märgitud andmeid (eelkõige töötasu, teisi rahalisi kohustusi) arvelduskonto väljavõtetelt nähtuvaga, jättis hageja kohtu hinnangul siiski arvelduskonto väljavõtted nõuetekohaselt kontrollimata. Kostja esitas hagejale kahes erinevas digikonteineris Nordea panga ühe ja sama arvelduskonto väljavõtted osaliselt kattuva ajaperioodiga, s.o hagejale esitati sama ajaperioodi sama arvelduskonto väljavõtted (osaliselt) topelt. Kui neid väljavõtteid analüüsida, siis ilmneb neilt järgnev: a) Esiteks, hagejale esitati topelt perioodi 2023 august-2023 detsember arvelduskonto väljavõtted (vt dtl 84-116, dtl 124-156). Kui neid väljavõtteid võrrelda, siis on näha, et iga (sama) kuu väljavõtte algus- ja lõpusaldod on erinevad (vrdl nt dtl 84 31.07.2023 saldo ja dtl 124 31.07.2023 saldo; dtl 90 31.08.2023 saldo ja dtl 130 31.08.2023 saldo). Ei ole loogiline ega võimalik, et ühe ja sama arvelduskonto ühe ja sama kuu algus- ja lõpusaldod on erinevatel väljavõtetel erinevad. b) Teiseks, hagejale esitati topelt perioodi 2024 jaanuar arvelduskonto väljavõte (dtl 117-119, dtl 157-162). Kui neid väljavõtteid võrrelda, siis on näha, et need on erinevad (nendel 4
kajastatud maksed on erinevad). Ei ole loogiline ega võimalik, et ühe ja sama arvelduskonto ühe ja sama kuu maksed on erinevatel väljavõtetel erinevad. c) Kolmandaks, hagejale esitati perioodi 2024 jaanuar arvelduskonto väljavõte (dtl 117-119) ja perioodi 01.02.2024-15.02.2024 arvelduskonto väljavõte (dtl 121-123). Kui neid väljavõtteid võrrelda, siis on nendel (erinevatel kuudel) kajastatud maksed samad. Ei ole loogiline ega võimalik, et ühe ja sama arvelduskonto kahe erineva kuu maksed on samad.
14.Ka hageja ei osanud kohtule neid asjaolusid selgitada (vt 26.06.2025 kohtunõue ning hageja 17.07.2025 menetlusdokument). Kohtu hinnangul tõendavad eelmises punktis esile toodud vastuolud arvelduskonto väljavõtetel, et hageja arvelduskonto väljavõtteid sisuliselt ei analüüsinud. Kui hageja oleks seda teinud, oleks eelnevalt esile toodud asjaolud pidanud tekitama hagejas küsimusi, sh oleks hageja eelduslikult jõudnud järeldusele, et hagejale esitatud arvelduskonto väljavõtted ei ole tõesed ja / või nendega on manipuleeritud ning et hageja ei saa seetõttu nende põhjal kostja krediidivõimet hinnata.
15.Kohus ei nõustu hagejaga, et hagejale ei saa heita ette vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist, sest mõistlikult ei saa eeldada, et krediidiandja tunneks ära pettuse, sh võrdleks laenutaotleja poolt erineval ajahetkel esitatud sama panga arvelduskonto väljavõtteid rida realt. Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus hagejale esitatud arvelduskonto väljavõtetel ilmneksid vastuolud üksikutes kannetes (vt ülal, p 14). Väljavõtetel esinesid sellised olulised vastuolud, mille tuvastamist saab hagejalt kohtu hinnangul mõistlikult eeldada. Seda kinnitab ainuüksi asjaolu, et käesolevat asja lahendav kohtunik (kes sealjuures erinevalt hagejast ei tegele igapäevaselt laenutaotlejate krediidivõime hindamise ja arvelduskontode analüüsimisega) märkas neid vastuolusid, kui asus vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise tuvastamiseks hagi lisadeks olevaid arvelduskonto väljavõtteid analüüsima.
16.Kohus ei nõustu hagejaga, et praegusel juhul tuleb kohaldada VÕS § 403 4 lg 7 viimast lauset, mis annab aluse jätta vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjed kohaldamata mh siis, kui tarbija on võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimet valesti. Kohtu hinnangul ei saa viidatud sätet rakendada olukorras, kus asjaoludest nähtuvalt oleks tarbija esitatud andmete ebaõigsus / võimalik võltsitus pidanud krediidiandjale ilmnema – nagu on see praegusel juhul (vt eelmine punkt). Vastupidine seisukoht tähendaks, et kui krediidiandjale esitatakse krediidivõime tõendamiseks võltsimistunnustega dokumendid, võiks krediidiandja ikka nende dokumentide põhjal laenu väljastada ja hiljem öelda, et tema suhtes ei saa vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärgi kohaldada. VÕS § 4034 lg 7 viimane lause peaks hõlmama üksnes olukordi, kus kohus tuvastab, et krediidiandja ei saanud krediidi väljastamisel mõistlikult võttes teabe võltsitust tuvastada, kuid hiljem siiski selgub, et teave oli võltsitud.
17.Eelnevat arvesse võttes leiab kohus, et hageja rikkus liisingulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, sest hageja hindas kostja krediidivõimet arvelduskonto väljavõtete põhjal, mille nõuetekohasel analüüsimisel oleks hageja pidanud aru saama, et need ei ole tõesed. Hageja analüüsis kostja krediidivõimet seega ebaõigete andmete alusel. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine liisingulepingu sõlmimisel mõjutab üksnes hageja nõuet seoses enne liisingulepingu ülesütlemist kostja poolt tasumisele kuulunud liisingumaksetega (vt sellega seoses all, p-d 24-25). Hageja nõuded
18.Liisingulepingu (vt dtl 166 jj) kohaselt oli liisingueseme (sõiduauto) hind 24 900 eurot, millest 22 410 eurot oli kostja poolt kasutusse võetud krediidisumma (liisingulepingu p 3). 5
Liisingulepingu tingimuste kohaselt pidi kostja tasuma hagejale liisingumakseid vastavalt liisingulepingule ning hageja hinnakirjale sellises suuruses, mis olid toodud kostjale väljastatud arvetel (liisingulepingu p 16.1). Kostja pidi hagejale tasuma käibemaksu igakuiselt käibemaksulaenuna (liisingulepingu p 3). Kostja kohustus tasuma hagejale intressi (liisingulepingu p 17 ja p 4) ning kindlustusmakseid (liisingulepingu p-d 18.3.1, 18.3.2, 18.3.2.1, 18.3.6, 9). Rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel kohustus kostja tasuma hagejale seadusjärgses määras viivist (VÕS § 113 lg 1, liisingulepingu p 8).
19.Hageja väljastas kostjale 21.03.2024 arve summas 582,73 eurot (dtl 239), 19.04.2024 arve summas 494,25 eurot (dtl 240), 21.05.2024 arve summas 498,78 eurot (dtl 241) ja 20.06.2024 arve summas 502,42 eurot (dtl 242). Kõnealused arved hõlmasid liisingueseme väljaostumakset, intressi, kindlustusmakset, käibemaksu ja viivist, s.o summasid, mille tasumise kohustus oli kostjal liisingulepingu alusel (vt eelmine punkt). Hageja tõi esile, et kostja jättis need arved tervikuna tasumata. Kostja seda väidet ümber ei lükanud ega esitanud kohtule tõendeid arvete tasumise kohta. Kohus järeldab seetõttu, et viidatud arved (rahalised kohustused) jäid kostja poolt tervikuna tasumata.
20.Liisingulepingu kohaselt võis liisinguandja liisingulepingu üles öelda mh, kui liisinguvõtja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva liisingumakse tasumisega ja liisinguandja on liisinguvõtjale pakkunud võimalust läbirääkimisteks ning andnud vähemalt kahenädalase tähtaja võlgnevuse tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul liisingumaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab liisinguvõtjalt kogu lepingust tuleneva võla tasumist (vt dtl 166 jj, liisingulepingu p 21.1). Samad nõuded liisingulepingu (tarbijakrediidilepingu) ülesütlemisele tulenevad VÕS § 416 lõikest 1 ja 2. Hageja esile toodud asjaoludest ja esitatud tõenditest nähtub, et kostja oli jätnud tasumata kolm järjestikku liisingumaksete arvet (vt eelmine punkt), kui hageja esitas kostjale 26.06.2024 teatise, milles hageja andis kostjale täiendava kahenädalase tähtaja võla tasumiseks ning teavitas kostjat, et võla mittetasumisel loeb hageja liisingulepingu 11.07.2024 ülesöelduks (dtl 187). Liisingulepingu ülesütlemine hageja poolt oli seega õiguspärane ning liisinguleping lõppes 11.07.2024, mil hagejal tekkis ka õigus nõuda liisingueseme valdust tagasi (VÕS § 195 lg 2). Enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksed koos viivisega
21.Hageja nõudis hagiavalduses, et kostja tasuks hagejale enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksed koos viivisega kogusummas 2078,18 eurot, mille tõendamiseks esitas hageja kostjale väljastatud arved (vt ülal, p 20). Tasumata liisingumaksete põhinõue koosneb: (i) liisingueseme väljaostumaksetest kogusummas 893,67 eurot; (ii) kindlustusmaksetest kogusummas 448,7 eurot ning (iii) periodiseeritud käibemaksust kogusummas 196,61 eurot (vt dtl 239 jj). Hageja nõuab ka intressi tasumist kogusummas 522,72 eurot (samas). Lisaks nõuab hageja, et kostja tasuks (i) viivise summas 9,96 eurot, mis on arvestatud perioodi 10.04.2024-19.06.2024 eest seoses 21.03.2024 väljastatud arve tasumata jätmisega; (ii) viivise summas 5,16 eurot, mis on arvestatud perioodi 11.05.2024-19.06.2024 eest seoses 19.04.2024 väljastatud arve tasumata jätmisega ning (iii) viivise summas 1,29 eurot, mis on arvestatud perioodi 10.06.2024-19.06.2024 eest seoses 21.05.2024 väljastatud arve tasumata jätmisega (samas). Hagiavalduses nõudis hageja ka viivise tasumist summas 0,07 eurot seoses arve A24175278 tasumata jätmisega, kuid menetluse kestel loobus hageja sellest viivisenõudest (vt hageja 09.11.2025 menetlusdokument).
6
2.Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik (VÕS § 8 lg 2). Kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda selle täitmist (VÕS § 108 lg 1). Kostja võttis endale liisingulepinguga kohustuse tasuda hagejale eelmises punktis viidatud rahalised kohustused, mille tasumiseks väljastas hageja kostjale ka arved (vt ülal, p-d 19-20). Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad (VÕS § 103).
3.Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja rikkus liisingulepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet. Kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema (VÕS § 4034 lg 7).
22.Hageja esitas kohtule (alternatiivse käsitlusena) oma nõude ümberarvestuse juhuks, kui kohus leiab, et hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Ümberarvestuse kohaselt on põhinõuet vähendatud summas 225 eurot, mis on kostja tasutud liisingulepingu sõlmimise tasu. Hageja avaldas ühtlasi, et ümberarvestuse korral ei nõua hageja intressi tasumist (vt hageja 03.09.2025 ja 11.09.2025 menetlusdokumendid). Kohtu hinnangul on selline ümberarvestus korrektne ning vastab VÕS § 4034 lg 7 nõuetele. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu vähendab kohus seetõttu hageja põhinõuet 225 euro võrra ning jätab tervikuna rahuldamata hageja intressinõude (522,72 eurot).
23.Eelnevat arvesse võttes peab kohus enne liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäetud liisingumaksete nõudest põhjendatuks põhinõuet summas 1313,98 eurot (väljaostumaksed + kindlustusmaksed + käibemaksu maksed - 225 eurot), millele lisandub viivis summas 16,41 eurot. Krediidikulude hüvitamise nõue
24.Hageja nõuab, et kostja hüvitaks hagejale liisingueseme müügikahju ehk krediidikulud summas 3319,73 eurot.
25.Liisingulepingu (vt dtl 166 jj) punkt 21.3 sätestab, et lepingu ülesütlemisel tasub liisinguvõtja liisinguandjale mh krediidi jäägi. Liisingulepingu punkti 21.4 kohaselt on liisinguandjal lepingu ülesütlemisel õigus nõuda liisinguese liisinguvõtja valdusest välja, liisinguese võõrandada lepingu tingimuste kohaselt ja müügist laekunud raha arvestada liisingulepingu punktis 21.3 nimetatud kohustuste täitmiseks. Liisingulepingu punkt 21.5 sätestab, et kui liisingueseme müügist laekunud rahast ei piisa liisingulepingu punktis 21.3 nimetatud kohustuste täitmiseks, täidab liisinguvõtja liisingulepingu punktis 21.3 nimetatud kohustused oma vahendite arvelt.
26.Krediidikulude hüvitamise sätestab ka seadus. VÕS § 367 lg 1 kohaselt peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. VÕS § 367 lg 2 sätestab, et lõikes 1 nimetatud kulude kindlakstegemisel lähtutakse liisinguvõtja poolt pärast ülesütlemist tasuda jäänud liisingumaksete summast, millest arvatakse maha lepingust tulenev intress ja muud summad, mis ei seondu liisingueseme omandamiseks tehtud kulutustega (vt sama, VÕS § 416 lg 3). VÕS § 367 lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb krediidikulude hüvitamise nõude (VÕS § 367 lg 1) suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel.
27.Kohus tuvastas eelnevalt, et hageja ütles õiguspäraselt liisingulepingu üles (vt ülal, p 21). Liisingulepingu alusel võttis kostja hagejalt krediiti summas 22 410 eurot koos käibemaksuga (vt 7
liisingulepingu p 3 ning liisingulepingu lisaks olev maksegraafik, dtl 166 jj). Liisingulepingu ülesütlemise hetkeks olid muutunud sissenõutavaks väljaostumaksed summas 1090,28 eurot koos käibemaksuga (vt dtl 239 jj). Tasumata jäid väljaostumaksed summas 21 319,72 eurot koos käibemaksuga (=22 410 – 1090,28), mis oli ka liisingulepingu maksegraafiku kohaselt liisingueseme kokkuleppeline jääkväärtus koos käibemaksuga liisingulepingu ülesütlemise ajal (vt liisingulepingu lisaks olev maksegraafik, dtl 177).
28.Liisingueseme hindamisakti kohaselt oli liisingueseme väärtus 16 000 eurot (dtl 199 jj), kuid liisinguese õnnestus müüa hinnaga 18 000 eurot koos käibemaksuga (dtl 212). Liisingueseme müügist laekus seega 3319,72 eurot (=21 319,72-18 000) vähem kui oli kostja poolt pärast liisingulepingu ülesütlemist tasumata jäänud väljaostumaksete ja käibemaksulaenu kogusumma. Liisingulepingu punktide 21.3-21.5 alusel on hagejal õigus nõuda selle summa tasumist kostjalt (VÕS § 108 lg 1). Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad (VÕS § 103).
29.Eelnevat arvesse võttes peab kohus põhjendatuks hageja krediidikulude hüvitamise nõuet summas 3319,72 eurot. Lisakulude hüvitamise nõue
30.Hageja nõuab, et kostja hüvitaks hagejale liisingulepingu ülesütlemise tõttu tekkinud kulud kogusummas 1918,27 eurot.
31.Liisingulepingu (vt dtl 166 jj) punkt 21.3 sätestab, et lepingu ülesütlemisel tasub liisinguvõtja liisinguandjale mh lepingu ülesütlemisega seotud kulud, liisingueseme valduse taastamisega (sh tagastusteenus, demonteerimine, transportimine) ning võõrandamisega seotud kulud (sh liisingueseme hindamise, võõrandamiseks ettevalmistamise (sh keemiline puhastus) ja võõrandamise kulud). Liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale liisingueseme valduse taastamisega seotud kulud on sätestatud ka liisingulepingu punktis 21.6. Liisingulepingu punkt 21.7 sätestab, et kui liisinguesemeks on sõiduk, siis on liisinguvõtja kohustatud tagastama sõiduki seest ja väljast pestuna. Ka VÕS § 367 lõike 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud.
32.Kohus peab põhjendatuks ja tõendatuks, et hagejal tekkisid liisingulepingu ülesütlemise tõttu järgmised lisakulud: a) Hagiavalduse kohaselt tasus hageja liisingueseme kindlustusmakse summas 8,97 eurot, millega seoses väljastas hageja kostjale ka arve (dtl 214). Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud kuluga. Kostja kohustus oli liisingumaksete raames tasuda hagejale mh liisingueseme kindlustusmakseid (vt liisingulepingu p-d 18.3.1, 18.3.2, 18.3.2.1, 18.3.6, 9, dtl 166 jj). Kui hageja pidi pärast liisingulepingu ülesütlemist mingi ajaperioodi eest tasuma ise liisingueseme kindlustusmakse, siis on tegemist liisingulepingu ülesütlemise tõttu hagejal tekkinud lisakuluga, mida hageja ei oleks pidanud kandma, kui hageja ei oleks pidanud liisingulepingut üles ütlema. b) Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme valduse tagasisaamisega seoses kulu summas 244 eurot. Hageja tõi esile, et kostja ei tagastanud vabatahtlikult liisingueset. Kostja seda väidet menetluses ümber ei lükanud ega vastupidist ei tõendanud. Kuna hageja pidi liisingueseme tagasisaamiseks tegema tasulisi toiminguid, on tegemist liisingulepingu ülesütlemise tõttu hagejal tekkinud lisakuluga, mida hageja ei oleks pidanud kandma, kui kostja oleks vabatahtlikult liisingueseme hagejale liisingulepingu ülesütlemisel tagastanud. Sellise kulu hüvitamise kohustuse sätestavad otsesõnu ka liisingulepingu punktid 21.3 ja
21.6.Kulu kandmist ja selle suurust tõendavad (i) X OÜ-ga sõlmitud üleandmise8
vastuvõtmise akt, kust nähtub, et X OÜ osutab hagejaga sõlmitud käsunduslepingu alusel hagejale liisingueseme tagastusteenust (dtl 189 jj) ning (ii) X OÜ arve tagastusteenuse osutamise eest summas 244 eurot (dtl 197). c) Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme hindamisakti koostamisega seoses kulu summas 140,3 eurot. Liisingueseme väärtuse hindamine, s.o hindamisakti koostamine on tavapärane osa liisingueseme (sõiduauto) müügiprotsessist, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist põhjendatud lisakuluga ning seda kulu ei oleks pidanud hageja kandma, kui hageja ei oleks pidanud liisingulepingut üles ütlema. Sellise kulu hüvitamise kohustuse sätestab otsesõnu ka liisingulepingu punkt 21.3. Kulu kandmist ja selle suurust tõendavad (i) kõnealune hindamisakt (dtl 198 jj) ning (ii) X OÜ arve hindamisakti koostamise eest summas 140,3 eurot (dtl 209). d) Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme pesu ja värvkatte poleerimisega seoses kulu summas 427 eurot. Liisingueseme (selle müügiks) pesemine ja vajadusel poleerimine on tavapärane osa liisingueseme (sõiduauto) müügiprotsessist, mistõttu on kohtu hinnangul tegemist põhjendatud lisakuluga ning seda kulu ei oleks pidanud hageja kandma, kui liisinueseme tagastamise hetkel oleks sõiduauto olnud pestud (nagu see pidi liisingulepingu punkti 21.7 kohaselt olema) ja värvkate korras. Puhastusteenuse kulu hüvitamise kohustuse sätestab otsesõnu ka liisingulepingu punkt 21.3. Kulu kandmist ja selle suurust tõendab X OÜ arve selle teenuse eest summas 427 eurot (dtl 210). e) Hagiavalduse kohaselt tekkis hagejal liisingueseme müümisel vahendusteenuse kasutamise tõttu kulu summas 1098 eurot. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud lisakuluga ning seda kulu ei oleks pidanud hageja kandma, kui hageja ei oleks pidanud liisingulepingut üles ütlema. Kulu tõendab XOÜ arve summas 1098 eurot (dtl 213).
33.Kostja ei esitanud eelnevalt viidatud kuludele, s.o nii nende kandmisele hageja poolt kui ka kulude suurusele menetluses vastuväiteid. Liisingulepingu punkti 21.3 alusel on hagejal seega õigus nõuda, et kostja hüvitaks hagejale liisingulepingu ülesütlemise tõttu hagejal tekkinud kulud summas 1918,27 eurot (VÕS § 108 lg 1). Kostja vastutust välistavad asjaolud puuduvad (VÕS § 103). Hagi esitamisest alates sissenõutavaks muutunud viivise nõue
34.Hageja esitas kostja vastu viivisenõude seadusjärgse viivisemääraga. Hageja nõuab viivise tasumist alates hagiavalduse esitamisest (06.01.2025). VÕS § 113 lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas.
35.Kohus rahuldab hageja põhinõuded kogusummas 6551,97 eurot (vt ülal, p-d 26, 32 ja 36). VÕS § 113 lg 1 alusel on seega põhjendatud hageja nõue sellelt põhinõudelt viivise tasumiseks alates 06.01.2025 ning kohus rahuldab vastavalt ka hageja viivisenõude.
36.Kokkuvõtlikult rahuldab kohus hagi osaliselt, s.o: a) põhinõuetes summas 6551,97 eurot; b) hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõudes summas 16,41 eurot; c) alates 06.01.2025 sissenõutavaks muutunud ja muutuva seadusjärgse viivise nõudes.
9
Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
37.Kohus jaotab ja määrab kindlaks hüvitamisele kuuluvad menetluskulud. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Kostjal ei ole menetluses tekkinud kulusid, mille hüvitamist hagejalt taotleda (kostja ei ole vastavat taotlust ka esitanud), ning hageja taotleb üksnes hagilt tasutud riigilõivu hüvitamist.
38.Kohus lähtub menetluskulude (riigilõivu) jaotamisel TsMS § 163 lõikest 1. Kohtul tuleb TsMS § 163 rakendamisel tagada, et menetluskulude jaotus oleks õiglane (vt Riigikohtu lahend asjas 219-2709, p 10). Kohus leiab, et praegusel juhul on põhjendatud ja õiglane, et kostja hüvitab hagejale riigilõivu summas, mis kuulunuks hageja poolt tasumisele nõuetelt, mida kohus pidas põhjendatuks (s.o riigilõiv kuulub hüvitamisele võrdeliselt rahuldatud nõuetele). Hageja tasus hagiavalduselt riigilõivu summas 700 eurot. Kohtu poolt põhjendatuks peetud nõuete hind oleks hagi esitamise ajal olnud 7296,93 eurot (TsMS § 124 lg 1, TsMS § 133, TsMS § 134 lg 1). Sellise hinnaga hagilt kuulub tasumisele riigilõiv summas 665 eurot (RLS lisa 1). Kohus peab seetõttu põhjendatuks jätta hagilt tasutud riigilõiv selles summas kostja kanda ning kohus mõistab kostjalt ka vastava summa hageja kasuks välja.
39.Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. Menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178).
(allkirjastatud digitaalselt) Kaisa Margus kohtunik
10
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonüümitud. Andmed on informatiivsed.