X hagi Y vastu seltsingulepingust tuleneva hüvitise väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Pärnu Maakohtu 06.01.2023. a otsus
Kaebuse esitaja ja liik
Y apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
42 891 eurot 32 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja X (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Tiina Mare Hiob Kostja Y (isikukood XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja vandeadvokaat Janne-Liisa Ottis
Menetluse liik
Kohtuistungil 05.04.2024
RESOLUTSIOON
1.Jätta Pärnu Maakohtu 06.01.2023. a otsus muutmata.
2.Jätta Y apellatsioonkaebus rahuldamata.
3.Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Y kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
1.X esitas 28.06.2021 Pärnu Maakohtule hagi Y vastu hüvitise 44 000 eurot saamiseks.
1.1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 05.08.2004 seltsingulepingu kinnisasja asukohaga XXX, Haapsalu ostmiseks ja selle ühiseks kasutamiseks. Kinnisasja müügileping sõlmiti 06.08.2004. Kinnisasja ostmiseks sõlmisid hageja ja kostja kaaslaenajatena laenulepingu ASga Eesti Ühispank. Sel ajal oli kostja abielus Qga, kuid ei elanud temaga koos. Q nõustus seadma laenu tagatiseks hüpoteegi talle kuuluvale korteriomandile. Hüpoteek kustutati 2016. aastal. Ehitus- ja renoveerimistööd maksid rohkem kui algselt planeeritud, mistõttu võeti 15.05.2005 täiendavat laenu 2556,47 eurot ja 04.07.2007 1917,35 eurot.
1.2.Hageja ja kostja kooselu lõppes 16.05.2021, mil hageja kolis ühisest kodust välja. Sellega lõppes ka seltsinguleping. Seltsinguvaraks oleva kinnisasja väärtus oli hageja väljakolimise hetkel ajal 88 000 eurot. Hageja palus mõista kostjalt välja hüvitise 44 000 eurot ja seadusjärgse viivise põhivõlalt. Kostja vastuväited
2.Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hagi on tõendamata ning hagejal puudub nõue kostja vastu. Poolte vahel ei ole kunagi sõlmitud seltsingulepingut, hageja ei soovinud saada kinnisasja omanikuks. Hageja ei ole oma vahenditest teinud kinnisasja parendamiseks olulist ja võrreldavat rahalist panust. Hageja ei ole kandnud kinnistuga seotud kulutusi. Kostja arvelduskontole kantud hageja töötasu kandis hageja alati oma kontole ümber. Kinnisasja renoveerimiseks ei ole võetud ühiseid laene.
2.1.Hageja kasutas kostja pangakontot alates 2007. a novembrist, sest tema suhtes käis täitemenetlus elatise sissenõudmiseks. 12.05.2005 ja 04.07.2007 hageja võetud laene ei kasutatud kinnistu parendamiseks vaid hageja kandis nende arvel oma igapäevaseid kulusid.
2.2.Kui pooled oleksid sõlminud seltsingulepingu, oleks 50% kinnisasjast kuulunud Q ühisvarasse. Kostja sai kinnisasja ainuomanikuks alles 09.10.2012. Hagejale laekunud summad ei olnud tema töötasu, vaid FIE tasud, millelt tuli tasuda makse. Kui hageja sai tasu kostja kontole, võttis ta selle kas samal või järgnevatel päevadel sularahas välja. Laenumakseid tasus kostja. Lisaks läksid kostja kontolt maha hageja autoga seotud kulud. Kostjal ei ole juhiluba ning ta ei kasutanud autot. Kostja töötasu oli piisavalt suur, et tasuda laenumakseid, kinnisasja kommunaalkulusid ning katta oma igapäevaseid vajadusi. Hagejal oli mitmeid isiklikke kohustusi, mistõttu ta ei olekski saanud kinnisasja ostmiseks võetud laenu maksta. Hageja kohustus kandma oma lastega seotud kulusid 1200 krooni ulatuses kuni 18.11.2009 ja ühe lapse ees 600 krooni kuni 25.11.2010. Maakohtu otsus ja põhjendused
3.Pärnu Maakohus rahuldas 06.01.2023. a otsusega hagi osaliselt. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 42 891,32 eurot ning seadusjärgse viivise alates otsuse jõustumisest. Maakohus võttis vastu hageja osalise nõudest loobumise 1000 euro ulatuses. Menetluskulud jättis maakohus 97,48 % ulatuses kostja kanda ja 2,52 % ulatuses hageja kanda.
3.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt tuvastas maakohus järgmised asjaolud, mille üle ei ole poolte vahel vaidlust. Hageja ja kostja olid 2004–2021 vabaabielus. 06.08.2004 sõlmiti kinnisasja müügileping, ühishüpoteegi seadmise leping ja asjaõigusleping. Lepingu kohaselt oli ostjaks kostja ja ostja abikaasaks Q. Lepingu p-de 1.1, 2.2.3 ja 3.1 kohaselt ostis kostja XXX kinnistu hinnaga 260 000 krooni ja see omandati ühisvara hulka. Lepingu p 7.1. järgi kanti kinnistusraamatusse omanikuna kostja. Laenuleping nr 2004013888 on sõlmitud AS-i Eesti
2-21-10213 Ühispank, kostja ning hageja vahel. Laenu võeti 270 000 krooni ning laenu kasutamise sihtotstarbeks oli XXX kinnistu ostmine ja renoveerimine (lepingu p 3.1. ja 3.4.). Ühishüpoteegi seadmise lepingu p-i 5.2.1. järgi tagas ühishüpoteek hüpoteegipidaja kostja ja hageja 05.08.2004 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest tulenevaid nõudeid .
3.2.Mehe ja naise püsivat ühise majapidamisega abieluvälist kooselu (vabaabielu) ei saa iseenesest lugeda seltsinguks võlaõigusseaduse (VÕS) § 580 lg 1 mõttes. Seltsingu likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete jaotamisele, kui mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja võrreldavad majanduslikud panused või kui pooltel oli eset soetades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise varalise väärtuse kestvaks loomiseks.
3.3.Maakohus leidis, et poolte motiiviks oli ühise eluaseme soetamine ning mõlema poole soov oli teha võrreldavaid panuseid. Kostja elas hagejaga koos, kostja soovis maja osta ning hagejal oli vaja elukohta. Laenu võtmise eesmärgiks oli kinnistu soetamine ja selle kasutamine poolte ühise eluasemena. Laenulepingu 12.07.2005. a lisaga võeti täiendavat laenu 40 000 krooni ja 04.07.2007 lisaga suurendati laenu ja 30 000 krooni võrra. Laenu kasutamise eesmärk jäi samaks.
3.4.Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimisega tegid pooled ka tahteavaldused omavahel seltsingulepingu sõlmimiseks, mille eesmärgiks oli poolte ühiseks eluasemeks kinnisasja ostmine. Kinnisasi on seltsinguvaraks VÕS § 589 lg 1 tähenduses.
3.5.Maakohus leidis, et mõlemad pooled tegid panuseid, et aidata kaasa ühise eesmärgi saavutamisele. Pooled panustasid ka laenu saamiseks ühiselt. Maakohus analüüsis kostja pangakonto väljavõtteid aastate 2004–2021 kohta. Alates 2004. a oktoobrist laekus hageja sissetulek kostja pangakontole. Hagejal oli kostja konto käsutamise õigus ajavahemikus 15.11.2007–11.05.2021. Kostja konto väljavõttest nähtub, et nii hageja kui kostja töötasu on kantud nimetatud kontole ja sellelt kontolt on tehtud laenulepingujärgseid makseid. Samuti on kontolt kantud eluasemega seotud igapäevaseid majandamiskulusid ning muid igapäevaeluks vajalikke kulusid.
3.6.Maakohus tuvastas, et poolte sissetulek laekus kontole, kuid igapäevaseid kulusid on tasutud kontolt väljavõetud sularahaga. Laenumaksed ja muud maksed, näiteks kommunaalkulud, on tasutud kontolt, kuid muude kulude jaoks võetud kontolt sularaha välja. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kontolt kanti laenumakseid tema töötasu arve. Kui pooled elavad koos ja majandavad koos, mida kinnitab konto väljavõte, ei ole põhjust arvata, et laenumaksed on tehtud kostja arvelt ning hageja ei panustanud laenumaksete tegemisse.
3.7.Maakohus tuvastas, et 21.12.2007 sõlmis hageja AS-ga Eesti Ühispank laenulepingu 140 000 krooni saamiseks ning ostis selle eest sõiduauto. Maakohus leidis, et laenulepingu sõlmimisest ei saa järeldada, et hageja ei tasunud kinnisasja ostmiseks võetud laenu. Poolte sissetulekud kinnitavad, et hageja sissetulek oli aastate lõikes suurem kui kostja sissetulek. 2015. aastal ning 2017-2020 moodustas pool laenumaksetest 13,44% hageja sissetulekust,. Hagejal oli laste ülalpidamiskohustus seltsingulepingu ajal ajavahemikul 2004–2010. Sel ajal ületas hageja sissetulek kostja sissetulekuid kohati rohkem kui kolm korda, mistõttu ei saa nõustuda, et hagejal puudus oma lastele elatise tasumise tõttu raha panuste tegemiseks.
3.8.Kostja väide, et kinnisasi on tema ainuomand, mis algselt omandati kostja ja tema abikaasa ühisvara hulka, ei ole praeguse vaidluse lahendamisel määrav.
3.9.Põhjendatud ei ole kostja väide, et hageja oli laenulepingu järgi käendajaks ning pidi tasuma laenumakseid siis, kui kostja seda ise teha ei suuda. Kostja ei ole tõendanud oma väiteid, et laenulepingu lisadega võetud laene ei kasutatud kinnisasja parendamiseks. Kostja ei ole
2-21-10213 tõendanud oma väidet, et hageja töötasu oli tegelikkuses väiksem kui kontole laekunud summad, sest selles tuleb maha arvestada tööjõumaksud. Tõendamata on kostja väide, et hagejal puudus sissetulek, millest panustada laenumakseteks.
3.10.Maakohus leidis, et pooled panustasid võrdselt nii laenulepingu täitmisse kui ka kindlustusmaksete tasumisse. Pärast seltsingulepingu lõppu tasus kostja kindlustusmakseid üksi ning sellest tulenevalt lasub seltsinguvaral 217,35 euro suurune kohustus. Hagejal on õigus poolele seltsinguvarast, millest on maha arvatud seltsingul lasuv kohustus ning loobumine nõudest 1000 euro ulatuses, s. o kokku. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise 42 891,32 eurot ning seadusjärgses määras viivise hüvitiselt.
3.11.Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 alusel määras maakohus kindlaks menetluskulude jaotuse. Hageja loobus algselt esitatud haginõudest 1000 euro ulatuses, mis moodustab nõudest 2,27 %. Maakohus rahuldas hageja nõude 97,48 % ulatuses. TsMS § 163 lg 1 alusel jagas maakohus menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hageja kanda jääb 2,52% menetluskuludest ja kostja kanda 97,48% menetluskuludest. Apellatsioonkaebus
4.Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
4.1.Kostja leiab, et maakohus on menetlusõiguse norme oluliselt rikkunud ning kohaldanud seltsingulepingu sätteid vääralt (VÕS § 580 lg 1, § 581 lg-d 1 ja 2).
4.2.Seltsingulepingut ei olnud võimalik sõlmida, kuna väidetava seltsingulepingu sõlmimise hetkel kuulus kinnisasi kostja ja Q ühisvarasse. Ühisvara saavad abikaasad käsutada üksnes tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu. Kuna osa kinnisasjast kuulus Qle, ei saanud hageja ja kostja kolmandale isikule kuuluva vara suhtes seltsingulepingut sõlmida.
4.3.Hageja ja kostja ei omandanud kinnistut seltsinguvarana ning hageja ei ole teinud kinnisasjale kulutusi määral, mis annaks aluse seltsingu likvideerimise sätete kohaldamiseks. Maakohus ei teinud kindlaks täpseid tahteavaldusi, millega väidetav seltsing sõlmiti. Maakohus ei ole hinnanud menetlusosaliste panuseid väidetavasse seltsingusse. Hinnatud ei ole tõendeid, mis kinnitavad, et kinnisasja ostmise ning kinnisasjaga seotud muud kulud kandis üksnes kostja. Maakohtu otsusest ei nähtu, milline oli hageja töise panuse suurus (sh milliseid töid hageja täpselt tegi, kui palju aega konkreetsele tööle kulus jne) ja milline oli poolte ühine tahe. Maakohus ei arvestanud, et laenulepingut tagas ka kostja ja Q ühisomandis olev korter Haapsalu linnas.
4.4.Maakohus ei tuvastanud hageja hagiavalduse rahuldamisel kinnisasjal lasuvaid kohustusi. Maakohus oleks pidanud tegema kindlaks, millised olid seltsinguvaraga seotud kohustused väidetava seltsingulepingu lõppemise hetkel, ehk 16.05.2021. Seda tegemata ei ole hageja nõude õiguslik alus ja suurus selge.
4.5.Maakohtu otsusest ei nähtu, milles seisnes hageja kaasaaitamise kohustus ja lojaalsuskohustus ning poolte aruandluse pidamine. Tegelikkuses ei pidanud pooled mingit aruandlust.
4.6.Kui menetlusosalised sõlmisid kinnisasja osas väidetava seltsingulepingu, pidanuks tehing olema notariaalselt tõestatud. Seltsinguleping, mille eesmärgiks on kinnisasja omandamine seltsinglaste ühisomandisse, peab olema notariaalselt tõestatud. Vastustaja seisukoht
5.Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2-21-10213
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.
7.TsMS § 652 lg 1 p 1 ja poolte väidete põhjal lähtub ringkonnakohus maakohtu tuvastatud asjaoludest, mis on kajastatud käesoleva otsuse p-s 3.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (TsMS § 654 lg 6).
8.Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
9.Kostja leiab, et seltsingulepingu sätteid (VÕS § 580 lg 1) ei saa kohaldada, sest hageja ja kostja seltsingu objekt omandati kostja ja tema (endise) abikaasa ühisvarasse. Kolleegium leiab, et perekonnaseaduse (PKS) § 28 lg-st 1 tulenevad käsutamise eeldused ei välista seltsingulepingu sõlmimist kirjeldatu olukorras. Ühisomandi korral ei ole selle osad kindlaksmääratud ja abikaasad saavad ühisomandisse kuuluvat kinnisasja valitseda ja käsutada vaid tervikuna ühise tahte väljendamise kaudu (PKS § 28 lg 1 ja § 29 lg 1), s t selle käsutamiseks on vaja mõlema abikaasa nõusolekut.
9.1.Kohtupraktikas on selgitatud, et seltsingulepingu pooled võivad kokku leppida, et vara omandatakse asjaõiguslikult nende kaasomandisse või ka ühe poole ainuomandisse, see ei välista seltsingu sätete kohaldamist. Sel juhul võib olla pooltel kokkulepe kasutada vara seltsingu eesmärgil, s t majanduslikus mõttes ühisvarana (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14 p 17).
9.2.Kohtupraktikas on selgitatud, et kuna seltsingu eesmärk võib olla ka ühele seltsinglastest kuuluvale kinnisasjale elamu ehitamine ja selle ühine kasutamine, tuleneb teistele seltsinglastele kinnisasja valdamise õiguslik alus seltsingulepingust. Seltsinguleping annab pooltele õigusliku aluse kinnisasjal asuvat ühiselt elamut kasutada, olgugi et asjaõiguslikult kuulub kinnisasi vaid ühele seltsinglastest. Eelnev ei tähenda tingimata, et panuste tegemisega on teised seltsinglased saanud õigusliku aluse kinnisasja elu lõpuni vallata. Kuna õiguslik alus kinnisasja valdamiseks tuleneb teistele seltsinglastele seltsingulepingust, ei ole neil õigust kasutada kinnisasja pärast seltsingulepingu lõppemist (RKTKo 29-04-2020, 2-18-255, p-d 1417).
9.3.Kostja jätab tähelepanuta, et kinnisasja ühisele majandamisele ja parendamisele suunatud seltsingu likvideerimisel ei toimu kinnisasja käsutamist (AÕS § 120 lg 1), mistõttu ei ole viide PKS § 28 lg-le 1 asjakohane. Seltsingulepingust tuleneb seltsinglaste õigus kinnisasja ühiselt vallata ning teiselt poolt seltsinglaste kohustus tagada, et mõlemad seltsinglased saavad kinnisasja ühiselt vallata. Selle kohustuse võtmiseks ei pea seltsinglane olema kinnisasja ainuomanik, kohustuse saab seltsinglane endale võtta ka siis, kui ta saab või usub end saavat teha võimalikuks seltsingu eesmärgi saavutamine mõne võlaõigusliku lepingulise suhte alusel.
10.Põhjendatud ei ole kostja väide, et seltsinguleping pidi olema notariaalselt tõestatud. Seltsingulepingu sätetest (VÕS § 580 lg 1) ei tulene seltsingulepingule vorminõuet. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 120 lg 1 järgi tuleb notariaalselt tõestatud vormis sõlmida üksnes selline seltsinguleping, millega omandatakse seltsinguvarasse kinnisasi. Praegusel juhul kinnisasja seltsinguvarasse ei omandatud, vaid üksnes lepiti kokku vara kasutamine seltsingu eesmärgil ehk majanduslikus mõttes ühisvarana.
11.Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei teinud kindlaks täpseid tahteavaldusi, millega väidetav seltsing sõlmiti. Maakohus tuvastas üheselt, et tahteavaldused seltsingulepingu sõlmimiseks tehti koos 06.08.2004 kinnisasja müügilepingu, ühishüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega ning 05.08.2004 laenulepingu sõlmimisega. Praegusel juhul sõlmiti seltsinguleping suuliselt ning tahteavaldused kinnisasja müügilepingu
2-21-10213 sõlmimiseks ja laenulepingu sõlmimiseks tehti seltsingulepingu täitmiseks. Maakohus ei pidanud detailsemalt välja selgitama seltsinglaste suuliste avalduste sisu või sõnastust, sest seltsingulepingu sisu ja eesmärk ilmnesid poolte käitumisest.
12.Maakohtu järeldused poolte tahtest seltsingulepingu sõlmimise ajal on jälgitavalt põhjendatud. Kui seltsinglased astuvad ühise majapidamisega abieluvälisesse koosellu, võtavad ühiselt laenu ühise kodu ostmiseks ning tasuvad ühiselt laenumakseid, on mõistlik järeldada, et pooled soovivad luua ja majandada ühist kodu majanduslikus mõttes ühisvarana. See ongi kõige tavapärasemas mõttes tahe majanduslikult ühise varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (vt RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14 p 19).
13.Põhjendamatu on kostja etteheide, et maakohus ei ole hinnanud mitte ühelgi viisil menetlusosaliste panuseid väidetavasse seltsingusse. Maakohus ei pidanud numbriliselt või muul moel detailselt tuvastama, mis oli kummagi seltsinglase panus. Seltsingulepingu eelduste täimiseks piisab, et poolte panused on rahaliselt võrreldavad. Seepärast ei pidanud maakohus välja selgitama, kas ja kui palju pidi hageja talle laekunud tasudelt tasuma tööjõumakse ja kas ta seda tegelikult tegi. Seda eriti olukorras, kus kostja ei ole esile toonud, mis ulatuses pidi hageja tema arvates makse tegema.
13.1.Maakohus on jälgitavalt ja piisavalt põhjalikult analüüsinud poolte väiteid ja tõendeid seltsingulepingu alusel tehtud panuste kohta. Kuna mõlema poole sissetulekud laekusid kostja kontole, ei ole poolte vahel vaidlust laekumiste suuruse üle. Maakohtu järeldused sissetulekute kasutamise kohta on loogilised ja veenvad. Kuigi maakohus ei ole kostja väidetega nõustunud, ei tähenda see, et ta ei oleks kostja esitatud tõendeid hinnanud.
13.2.Kostja on küll esile toonud mitmeid hageja kohustusi – laste ülalpidamiskohustus, autolaen, kohustus If P&C Insurance AS ees – kuid need ei muuda oluliselt hageja ja kostja sissetulekute proportsiooni. Maakohus tuvastas, et hagejal oli küll laste ülalpidamiskohustus seltsingulepingu ajal ajavahemikul 2004–2010, kuid sel ajal ületas hageja sissetulek kostja sissetulekuid kohati rohkem kui kolm korda. Maakohus analüüsis poolte sissetulekuid ja leidis, et ka kostja väidete tõesuse korral ei muuda need oluliselt sissetulekute proportsiooni, mistõttu ei olnud menetlusökonoomia kaalutlustel vaja analüüsida hageja igakuist kohustuste osakaalu sissetulekutest summalise täpsusega.
14.Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et ta on tõendanud, et kogu hageja ja kostja kooselu ajal hoidsid pooled oma vara eraldi – kostjale kuulus kinnisvara ning hagejale kuulusid sõiduautod. Seda väidet sisustas kostja peamiselt asjaoluga, et tal ei olnud juhilube ning ta ei osalenud sõiduauto ostmises. Kolleegiumi hinnangul on kostja järeldus oletuslik. Ei ole haruldane, et kooselulises majapidamises on vaid üks auto ning seda kasutab peamiselt üks partner, kuid see võib nii olla mitmetel erinevatel põhjustel. Seejuures ei pidanud maakohus hindama, mitu autot hageja kooselu vältel ostis ning kas need kuulusid seltsinguvarasse, sest kumbki pool ei toonud seda esile ega palunud sõiduautot seltsinguvarana jagada.
15.Ebaõige on kostja seisukoht, et seltsingulepingu tuvastamiseks oleks maakohus pidanud veenduma, et seltsinglased pidasid aruandlust ja täitsid lojaalsuskohustust. Seltsingulepingu sätteid VÕS § 580 lg 1 järgi kohaldatakse eelkõige siis kui pooled on teinud võrreldavaid majanduslikke panuseid ning neil on eset soetades ühine tahe varalise väärtuse kestvaks loomiseks. Aruandluse pidamine ei ole seltsingulepingu tuvastamise eelduseks. Kuigi lepingu kestuse ajal võivad seltsinglased esitada aruandlusega seotud nõudeid, ei ole praegusel juhul selliseid nõudeid esitatud või vähemalt ei ole need vaidluse esemeks.
16.Kolleegium ei nõustu kostja etteheitega, et maakohus oleks pidanud tegema kindlaks, millised kohustused olid seltsinguvaral väidetava seltsingulepingu lõppemise hetkel, s.o
2-21-10213 16.05.2021. TsMS § 5 lg 1 ja 2 järgi oli kostja kohustus esile tuua ja tõendada võimalikud seltsinguvaral lasuvad kohustused ning maakohus ei pidanud seda ise välja selgitama. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
17.Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Juhindudes TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse. Et maakohus ei ole menetluskulude rahalist suurust kindlaks määranud, ei tee seda TsMS § 174 lg 4 järgi ka ringkonnakohus. (allkirjastatud digitaalselt) Peeter Pällin, Kairi Piirisild, Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.