Otsuse avalikult teatavaks tegemise 8. mai 2024, Tartu kohtumaja aeg ja koht Tsiviilasja number
2-20-14816
Tsiviilasi
M. K. hagi L. Y. (endine perekonnanimi B. ) ja Salva Kindlustuse AS-i vastu kahju hüvitamiseks
Tsiviilasja hind
13 322 eurot 37 senti
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: M. K. ; isikukood xxxxxxxxx Hageja esindaja: vandeadvokaat Jaanika ReilikBakhoff, e-post [email protected] Kostja I: L. Y. (endine perekonnanimi B. ); isikukood xxxxxxxxxx, elukoht xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx x Kostja I lepinguline esindaja: vandeadvokaat Andi Tubin, e-post [email protected] Kostja II: Salva Kindlustuse AS; registrikood 10284984, asukoht Pärnu mnt 16, Tallinn, 10141, Harju maakond
Kohtuistung Protokollija
Kostja II lepinguline esindaja: vandeadvokaat Madis Saar, e-post [email protected] 13. märts 2024 Kohtuistungisekretär Kaire Kuznetsov
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada M. K. hagiavaldus L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-i vastu osaliselt.
2.Mõista L. Y. M. K. kasuks välja 1696 eurot 20 senti, sealhulgas saamata jäänud tulu hüvitis 1270 eurot 58 senti (neto) ja viivis saamata jäänud tulu hüvitiselt alates 9. oktoobrist 2020 kuni 8. maini 2024 425 eurot 62 senti.
3.Mõista L. Y. M. K. kasuks välja viivis saamata jäänud tulu hüvitiselt 1270 eurolt 58 sendilt alates 9. maist 2024 kuni saamata jäänud tulu hüvitise 1270 euro 58 sendi täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
4.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitis 554 eurot 20 senti.
5.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis ravi- ja sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt alates 9. oktoobrist 2020 kuni 8. maini 2024 185 eurot 65 senti.
6.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis ravi- ja sõidukulude hüvitise 554 euro 20 sendi tasumisega viivitamise eest alates 9. maist 2024 kuni ravi- ja sõidukulude hüvitise 554 euro 20 sendi täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
7.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis 9650 eurot.
8.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis mittevaralise kahju hüvitiselt 9650 eurolt alates 9. oktoobrist 2020 kuni 8. maini 2024 3232 eurot 55 senti.
9.Mõista solidaarselt L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-ilt M. K. kasuks välja viivis mittevaralise kahju hüvitise 9650 euro tasumisega viivitamise eest alates 9. maist 2024 kuni mittevaralise kahju hüvitise 9650 euro täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
10.Jätta M. K. hagiavaldus L. Y. ja Salva Kindlustuse AS-i vastu ülejäänud osas rahuldamata, sh igakuiste perioodiliste ravi- ja sõidukulu hüvitiste, nende indekseerimise ja neilt arvestatava viivise nõude osas ning Salva Kindlustuse AS-ilt solidaarselt L. Y. saamata jäänud tulu hüvitise nõude osas.
11.Otsus toimetada kätte pooltele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
12.Jätta menetluskulud poolte endi kanda. Apellatsioonkaebuse esitamine Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Selgitus menetlusabi taotlejale Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.
ASJAOLUD
1.M. K. (hageja) esitas 9. oktoobril 2020 Tartu Maakohtu Tartu kohtumajale hagi L. Y. (kostja I) ja Salva Kindlustuse AS (kostja II) vastu kahju hüvitamiseks ja alternatiivselt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg 1 alusel lepituskokkuleppes oleva kooskõlastamise mõiste tähenduse tuvastamiseks ja lepituskokkuleppe TsMS § 6272 lg 1 kohaselt täidetavaks tunnistamiseks. Hageja palus mõista kostjatelt hageja kasuks välja ka viivise kostjatele määratud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahju hüvitamiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
2.Tartu Maakohus võttis 8. detsembri 2020 määrusega hageja kahju hüvitamise, kahjuhüvitise indekseerimise ja viivise nõuded menetlusse. Kohus jättis 8. detsembri 2020 määrusega hagi menetlusse võtmata osas, milles hageja palus tuvastada TsMS § 368 lg 1 kohaselt lepituskokkuleppes oleva kooskõlastamise mõiste tähendus ja tunnistada lepituskokkulepe TsMS § 6272 lg 1 kohaselt täidetavaks. Kohus andis avalduse osas, milles hageja palub tunnistada lepituskokkulepe TsMS § 6272 lg 1 kohaselt täidetavaks, kohtualluvuse järgi üle Harju Maakohtule. Hageja seisukohad
3.Hageja palub lõplike nõuetena (viimasena täpsustas hageja oma nõudeid veel 13. märtsi 2024 istungil) mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 senti brutos, sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega 908 eurot 20 senti, tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega 594 eurot 62 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni. Hageja palub kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksi muutusega, mis avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel www.stat.ee. Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi. Hageja palub mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras neile määratud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni ning perioodilise hüvitise puhul samas määras iga sissenõutavaks muutunud makse korral.
4.Hageja tugineb sellele, et xxxxxxxxxxxxxxx hommikul kell 7.38 toimus avarii kolme sõiduki vahel: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhis hageja, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis J. T. , ning xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis kostja I. Õnnetuse põhjustas kostja I. Hageja kokkupõrge õnnetuse põhjustajaga oli tugev. Hagejal oli kohe valulikkus kaelas, mis kiirgus õlga, käsi suri ära ja tekkis peavalu. Hiljem selgus, et tegemist on püsiva kahjustuse, whiplash traumaga.
5.Hageja toimetati liiklusõnnetuse tagajärjel kiirabiga TÜ Kliinikumi. TÜ Kliinikumis tuvastati hagejal kaela- ja lülisambavigastused ning määrati 3-4 nädalaks kaelakrae ja puhkerežiim, millele järgnevalt tuli pöörduda kontrolli. Hageja sai hiljem hulgaliselt füsioteraapiat ja massaaži. Hageja on pidevalt taastusraviarstide ja erinevate füsioterapeutide järelevalve all.
6.Kostja II oli kostja I liikluskindlustuse kindlustusandja ning hüvitas esialgu kahjud. Kostja II teatas 17. augustil 2018, et vaevused (peavalud) ei ole põhjustatud liiklusavariist ning keeldus edasise ravi hüvitamisest. Hageja ravi ei hüvitatud kuni lepitusmenetluse lõpuni, mille tulemusena allkirjastati 20. mail 2019 lepituskokkulepe. Kostja II hüvitas lepituskokkuleppe sõlmimise järgselt tagasiulatuvalt ravikulud ja lepitaja märkuse kohaselt ka sõidukulud. Kostja II keeldus alates 29. novembrist 2019 S. K. uurimustööle tuginedes peale kaelakrae muu ravi hüvitamisest.
7.Hagejale määrati alates 3. jaanuarist 2019 töövõimetoetus, mis on osaliselt kompenseerinud hageja töövõime vähenemisest tulenevat saamata jäänud tulu. Hagejal tekkis saamata jäänud tulu liiklusavariist põhjustatud ja kostja II poolt hüvitamata haiguslehtede tõttu 1808 eurot 67 senti. Hageja töötasu oli 1. detsembri 2018 seisuga 1140 eurot. Hageja sõlmis 2. mail 2019 tööandjaga kokkuleppe alates 1. juunist 2019 töökoormuse vähendamiseks 32 tunnile, töötasuga 843 eurot brutona. Kokkulepe sündis, kuna hageja ei olnud võimeline 40 tundi nädalas tööd tegema. Tegemist oli hageja majanduslike väljavaadete halvenemisega. Hageja töötasu suuruseks, mida tal oleks olnud võimalik teenida, on vähemalt 1140 eurot. Detsembris 2018 (13.12.2018-31.12.2018) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 669 eurot 39 senti, saamata jäänud tulu oli 470 eurot 61 senti. Jaanuaris 2019 (1.01.20193
2.01.2019 ja 4.01.2019-21.01.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 321 eurot 9 senti, haigekassa maksis 277 eurot 70 senti, saamata jäänud tulu oli 541 eurot 21 senti. Veebruaris 2019 (11.02.2019-28.02.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 531 eurot 25 senti, Töötukassa maksis 210 eurot 26 senti, saamata jäänud tulu oli 398 eurot 49 senti. Märtsis 2019 (1.03.2019-12.03.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 470 eurot 96 senti, Haigekassa maksis 277 eurot 20 senti, Töötukassa maksis 203 eurot 1 sent, saamata jäänud tulu oli 188 eurot 83 senti. Aprillis 2019 (16.04.2019-26.04.2019 ja 27.04.2019-30.04.2019) pidi töötasu olema 1140 eurot, tööandja maksis 705 eurot 71 senti, Töötukassa maksis 224 eurot 76 senti, saamata jäänud tulu oli 209 eurot 53 senti. Hageja saamata jäänud töötasu nõue on õigustatud VÕS § 128 lg 4 ja § 130 alusel edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahjuna, isegi kui liikluskindlustuse seaduses (LKindlS) on selline kahju piiratud. Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ artikkel 18 sätestab vahetu nõudeõiguse, mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse.
8.Hageja jätkas pärast kostja II poolt hüvitise maksmisest keeldumist taastusraviga. Hageja kulud seoses raviga olid 649 eurot 20 senti ning need koosnevad järgnevast: 1) hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ Kliinikumis ambulatoorses taastusravis 112 eurot; 2) vesiravivann 10 korra eest Põlva haiglas 70 eurot; 3) taastusravi massaaž Põlva haiglas 50 eurot; 4) taastusravi massaaž TÜ Kliinikumis 120 eurot; 5) füsioteraapia Haapsalus viis korda 120 eurot 20 senti; 6) ravimassaaživann Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa korda 102 eurot; 7) mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis 75 eurot. Ravil käimisest tekkisid hagejal sõidukulud. Sõidukulud tekkisid raviprotseduuridel käimisest kokku 3762 km, mis teeb kütusekuluks 3762/100*7=263,34 liitrit ehk 263 eurot 34 senti, kui võtta kütusehinnaks 1 euro liitri kohta. Hageja nõuab sõidukulude hüvitamist summas 259 eurot.
9.Hageja vajab kompleksset ja järjepidevat taastusravi: füsioteraapia, massaaž ja psühholoogi teenus. Haigekassa ja Töötukassa kaudu saadav ravi ei ole järjepidev, mistõttu tekivad pidevad tagasilöögid. Hagejale on aastaks 2021 koostatud raviplaan, mille kohaselt on määratud kuueks kuuks 36 ravikorda järgnevat ravi: füsioteraapia saalis, füsioteraapia basseinis, käsimassaaž, vesimassaaž ja psühholoogi teenus. Ravi maksab 3361 eurot 32 senti, mis teeb ühes kuus keskmiselt 560 eurot 22 senti, millele lisandub sõidukulu 33 eurot 40 senti. Kütusekulu osas selgitab hageja, et tema kodust TÜ Kliinikumi on ca 27 km ehk edasi tagasi 54 km. Hageja on kütusekulu arvutamisel võtnud aluseks mõistliku keskmise kütusekulu, milleks on 7l/100km. Kütuse hinnana on hageja arvestanud 1,2 eurot/l. Hageja kulud on seega kokku 594 eurot 62 senti kuus. Hagejal ei ole võimalik nimetada oma tervenemise kuupäeva, mistõttu nõuab hageja igakuiste kulutuste hüvitamist elu lõpuni, mida on olukorra muutudes võimalik suurendada või vähendada.
10.Hageja leiab, et mittevaralise kahju suurus on 8000 eurot. Hageja valud kestavad tänaseni. Hageja elukvaliteet on oluliselt halvenenud, kuna pea- ja kaelavalud segavad väga oluliselt tema elu ning seavad tema tegevustele väga palju piiranguid. Hageja ei saa teha füüsilist tööd. Hagejal on õppimine ja meelespidamine raske. Hageja on vajanud psühholoogilist nõustamist. Hagejal on diagnoositud depressioon. Hageja oli sunnitud töökohalt lahkuma, kuna ei tulnud enam tervislike põhjuste tõttu töökohustuste täitmisega toime. Avariist tingitud terviseprobleemid on viinud tänaseks hageja puuduva töövõimeni. Hagejal on tekkinud probleemid perekonnaliikmetega, kuna pidevate valude tõttu kannatab hageja meeleolukõikumiste käes. Kostja II suhtumine hagejasse on olnud üleolev ja halvustav. Kostja I ei ole hageja ees vabandanud ning on asunud hageja ravivajadust halvustama. Kostja II on hagejale 2017. aastal tasunud mittevaralise kahju hüvitisena 350 eurot. See ei ole piisav. Hüvitise tasumise ajal ei olnud teada kahju ulatus ning tervisekahjustuse tõsidus. Minimaalselt tuleks kostjal II LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 nimetatud lisa kohaselt tasuda hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 1500 eurot.
11.Hageja ei nõustu kostja I vastutuse vähendamisega VÕS § 139 alusel. Kostja I on esitanud valeväiteid selle kohta, et ta peatus enne ristmikku ning liikus väikesel kiirusel. Kostja I valis vale sõidukiiruse, ei suutnud ristmikul seisma jääda ega andnud teed peateel liikujale. Hageja liikus lubatud sõidukiirusega ega oleks saanud avariid ära hoida.
12.Hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepituskokkuleppest peab hageja oluliseks seda, et kostja II on nõustunud, et kaelavigastus on seotud xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud avariiga. Hageja ei ole kokkuleppega loobunud ühestki nõudest. Kui kohus peaks leidma, et lepituskokkulepe kehtib ka käesolevas menetluses olevate nõuete osas, siis tuleb jätta see kohaldamata, kuna kokkulepe ei ole täidetav ja sellisel juhul ei saakski hageja nõuda tervisekahjusid, kuigi kostja II on andnud lubaduse kahjud ravikulude osas katta. Selline olukord oleks hea usu põhimõtte vastane.
13.Hageja kaelas puuduvad 100% reuma nähud ning peavalud on tingitud vaid kaelavigastusest. 2016. aastal reumatoidartriidi diagnoosimise järgselt oli haigus kontrolli all. See on tänaseks kontrolli alt väljunud seoses kroonilise peavalu, posttraumaatilise stressi, kindlustusega peetud vaidluste ja kohtuvaidluse tõttu.
14.Hageja ei ole taotlenud perioodilist maksete väljamõistmist raviplaani katmiseks, vaid see raviplaan oli aluseks, et välja arvutada ravikulu summa. Kohtul on võimalik VÕS § 127 lg 6 alusel määrata kindlaks kahjuhüvitise suurus, kui kahju tekib tulevikus või kui kahju täpne suurus ei ole teada.
15.Hageja taotleb tuleviku ravikulude indekseerimist, kuna perioodiliste maksete puhul on see mõistlik.
16.Hageja leiab, et hagi ei ole aegunud. Kostja I tekitas hagejale õigusvastase kahju kehavigastuse ja tervisekahjustuse näol xxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja esitas hagiavalduse 9. oktoobril 2020, s.o kolme aasta jooksul vastavalt tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 150 lõikele 1 ja § 153 lõikele 1. Pärast hagiavalduse esitamist selles tehtud täiendused ei muuda hagiavalduse esitamise aega. Lisaks pidas kindlustusandja hagejaga läbirääkimisi, sh viidi läbi lepitusmenetlus 22. augustist 202018 kuni 17. maini 2019. Sel perioodil oli hageja nõuete aegumine peatunud. Kindlustusandja on hageja nõuet ka tunnistanud ning korduvalt hageja ravikulusid hüvitanud nii 2017., 2018. ja 2019. aastal (viimane väljamakse oli 24. septembril 2019), mis on hageja nõuete aegumise katkestanud. Aegumise peatumine või katkemine kindlustusandja suhtes kehtib ka kindlustusvõtja suhtes. Kostja I vastuväited
17.Kostja I leiab, et hageja nõue on aegunud ning palub teha aegumise kohta vaheotsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Hageja esitas 9. oktoobril 2020 hagiavalduse. Kohus jättis hagi kaks korda käiguta. Nõuetekohane hagiavaldus esitati 7. detsembril 2020 ning toimetati kostjale kätte. Hagiavalduse kohaselt toimus avarii, milles hageja sai väidetavaid tervisekahjustusi, xx xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Hageja teavitas xxxxxxxxxxxxxxxxx kell 9.00 kostjat II. Lugedes kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teadasaamise ajaks
9.oktoobri 2017, on hageja nõue aegunud, kuna kahjust ja selle põhjustajast teadasaamisest hagiavalduse esitamiseni, s.o 7. detsembrini 2020, on möödunud üle kolme aasta. Kostja II edastas 29. novembril 2019 hagejale e-kirja, milles kostja II selgitas, et loeb enda kohustused hageja ees täidetuks, ning keeldus hageja täiendavate nõuete rahuldamisest. Kostja II selgitas hagejale VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud üheaastase tähtaja möödumise õiguslikke tagajärgi. Hageja sai kostja II e-kirja kätte hiljemalt 2. detsembril 2019. Kostja II saatis 6. detsembril 2019 hagejale uue e-kirja, milles keeldus põhjendatult hagejale hüvitise tasumisest. Kostja II selgitas taas üheaastase tähtaja möödumise õiguslikke tagajärgi. Arvestades asjaolu, et hagiavaldus esitati 7. detsembril 2020, ei ole hageja järginud VÕS § 475 lõikes 3 sätestatud üheaastast tähtaega hagi esitamiseks alates kindlustusandja poolt
taotluse rahuldamata jätmise teavituse saamisest. Kuna hageja nõue kostja II vastu on aegunud, on hageja nõue kostja I vastu ka aegunud (VÕS § 521 lg 4).
18.Kostja I palub juhul, kui kohus leiab, et hagi ei ole aegunud, jätta hagi rahuldamata. Kostja I leiab, et hageja diagnoosid - müofastsiaalsed valud kaelas ja kroonilised pingepeavalud on haigused ning neid ei saa seostada traumajuhtumiga. Kahju tekkis kostja I teota, kostja I tegu ei saa lugeda kahju põhjuseks. Isegi kui kahju tekkis kostja I teo tagajärjel, ei ole kulutused massaažile põhjendatud ega vajalikud. Hagejal on vaja raviks kanda pidevalt kaelakraed soovitavalt üks aasta, kaela liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud ning massaaž on toimeta. Hageja sissenõutavaks muutunud ravikulude 908 eurot 20 senti osas leiab kostja I, et hageja poolt tehtud kulutused (füsioteraapia, massaaž, massaaži- ja pärlivannid, vesiravivannid) ei ole põhjendatud ja vajalikud.
19.Kostja II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkuleppega on kostja II võtnud kohustuse kanda kõik hageja põhjendatud, vajalikud ja kooskõlastatud ravikulud. Kostja II on hagejaga sõlmitud lepinguga võtnud solidaarkohustuse (hageja väidetavate ravikulude) kandmise ja täitmise enda peale. Sellega on kostja I ja kostja II seadusest tekkinud väidetav solidaarkohustus (ravikulude hüvitamine) lõppenud ja asendunud kostja II kohustusega hageja ees.
20.Hageja esitatud 31. oktoobri 2018 töölepingu muutmise kokkulepe näitab, et hagejal puudusid pärast avariid vaevused. Kokkuleppe kohaselt lisandusid hagejale täiendavad töökohustused ning suurenes töötasu. Kui hageja tervislik seisund oleks olnud selline, nagu ta väidab, ei oleks olnud võimalik võtta vastu täiendavaid töökohustusi. Hageja esitatud 2. mai 2019 töölepingu muutmise kokkuleppest ei nähtu, milliste tervislike probleemide tõttu hageja töökoormust vähendati. Hageja töökoormuse vähendamise seos kostja I poolt põhjustatud väidetava kahjuga ei ole tõendatud. Haiguslehtede loetelust ei nähtu haigestumiste põhjused. Haigestumiste seos kostja I poolt põhjustatud väidetava kahjuga ei ole tõendatud. Hageja saamata jäänud tulu nõue ja selle arvutuskäik on arusaamatu ja tõendamata.
21.Hageja poolt kantud ja tulevikus tekkivate kulude arvutuskäik ei ole selge ja kulud on tõendamata. Kütusekulu arvutuskäik on arusaamatu. Hageja ei ole põhjendanud ja tõendanud, miks on vajalik kahjuhüvitise väljamõistmine hageja elu lõpuni. Kahjustuse ravimatust ei ole välja toodud üheski tõendis. Hageja 6. aprilli 2021 seisukoha lisana esitatud raviplaan on vaid kuuekuuline ning arvestades raviplaanis välja toodud eelnevat positiivset dünaamikat ja lootust paranemisele, võib järgmine raviplaan sisaldada juba oluliselt vähem protseduure ning olla oluliselt odavam.
22.Kuna puudub põhjuslik seos kostja I teo ja väidetava kahju vahel, ei ole põhjendatud mittevaralise kahju hüvitamise nõue. Juhul, kui kohus leiab, et põhjuslik seos on olemas, on kostja II mõistliku summa mittevaralise kahju eest juba hagejale hüvitanud. Mittevaralise kahju hüvitise summa määramisel peab arvestama hageja hooletust. Kohtule esitatud videost nähtub ka eriteadmisi mitteomavale isikule, et hageja ületab linnas lubatud sõidukiirust. Olukorras, kus vasakpoolsel sõidutee rajal toimub remont, paigaldatud on ohumärgid ning juhi vaateväli vasakus suunas hommikusel tipptunnil ristmikule jõudes on redutseeritud nullini, on tegemist hagejapoolse raskelt hooletu käitumisega. Lisaks märgib kostja I, et kostja I ei saa vastutada hageja vaimsete kannatuste eest, mille on põhjustanud vaidlus kostjaga II.
23.Kuna puudub põhinõue, ei ole põhjendatud viivisenõue. Põhinõude puudumisel ei saa kohustada kostjat I hüvitise indekseerimiseks.
24.Kui kohus leiab, et kahju väljamõistmine kostjalt I on põhjendatud, palub kostja I vähendada kahjuhüvitist VÕS § 139 järgi. Kui hageja oleks ristmikule lähenenud lubatud kiirusega, ei oleks avariid tõenäoliselt juhtunud: kostja I oleks asetsenud kas teises kohas või oleks hageja
suutnud õigeaegselt pidurdada. Seega võis kahju tekkimise põhjuseks olla ka hageja käitumine. Mootorsõidukite käitamisrisk/süü oli käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades võrdne (nn segasüü) ning kostja I ei ole liiklusõnnetuse ainupõhjustaja.
25.13. märtsi 2024 kohtuistungil palus kostja I vabandust, et selline olukord juhtus, et ta tekitas avarii ja sellega kaasnes halb terviseseisund. Kostja I selgitas avarii toimumise kohta, et ta liikus ristmikule, alguses aeglustas, aga siis sõitis edasi. Oli halb nähtavus. Paremal teeservas olid suured veokid ja teeremont. Kostja I arvas, et parempoolne tee on kinni ja sõitis edasi. Halb oli ka see, et see, kes tuli paremalt, ületas kiirust. Kostja II vastuväited
26.Kostja II palub jätta hagi rahuldamata.
27.Kostja II ei vaidle vastu, et 20. mai 2019 lepituskokkulepe on pooltele siduv. Lepituskokkulepe ei ole täidetav sellest tulenevate eelduste täitmiseta. Lepituskokkulepe puudutas ravikulusid. See ei puudutanud töövõimetushüvitist ega mittevaralist kahju. Lepituskokkulepe välistab vaidluse selle osas, kas hageja peavalud on põhjuslikus seoses kõnealuse liiklusõnnetusega. Siiski tuleb peavalude põhjuslikku seost hagejal tõendada kostja I ees ning saamata jäänud töötasu ja mittevaralise kahju nõuete osas mõlema kostja ees.
28.Hageja ei ole tõendanud, et tema raviarst on määranud peavalu taastusraviks tema poolt nõutaval ajavahemikul kolmikravina füsioteraapiat, massaživanni ning terapeutilist massaaži. SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla neuroloog S. K. on seisukohal, et massaažil puudub raviefekt ning kaela liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud. Kroonilise peavalu raviks sobib kaelakrae ja tablettravi. Hageja ei ole dr S. K. arvamust ümber lükanud, st esitanud raviarsti meditsiinilise põhjenduse, et S. K. arvamus on ekslik ning hageja raviplaaniks sobimatu. Hageja on külastanud paljusid neurolooge, kes on kroonilise valu raviskeemina kirjutanud hagejale välja enamasti tabletiravi. Ükski raviarst ei ole tähendanud vajadust määrata hagejale sanatoorseid teenuseid. Kostja II peab põhjendatud ja mõistlikeks ravikuludeks peavalu puhul tabletiravi ning Eesti Haigekassa poolt rahastatud ravikulusid, mille regressiõigus on Eesti Haigekassal kostja vastu ravikindlustusseaduse § 26 lg 1 alusel. Eesti Haigekassa partner Tartus on ainult SA Tartu Ülikooli Kliinikum. Kõik vajalikud ja mõistlikud raviteenused peaksid olema teostatud SA-s Tartu Ülikooli Kliinikum. Hageja ei ole tõendanud ravikulude nõude suurust.
29.Hagejal ei ole kostja II vastu lepinguvälist ravikulude hüvitamise nõuet. Hageja võimalikud ravikulude hüvitamise nõuded on ammendavalt reguleeritud hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepituskokkuleppega. Lepituskokkuleppe sõlmimisega lõppesid enne lepituskokkuleppe sõlmimist eksisteerinud hageja ravikulude hüvitamise nõue ja selle asemel tekkis lepituskokkuleppes sätestatud ravikulude hüvitamise nõue. Pärast lepituskokkuleppe sõlmimist saab hageja kostjalt II ravikulude hüvitamist nõuda üksnes lepituskokkuleppes sätestatud tingimustel.
30.Hagejal ei ole saamata jäänud tulu tekkinud. Töövõimetuse hüvitise arvestamise aluseks tuleb LKindlS § 29 lõigete 2 ja 3 kohaselt võtta liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu sotsiaalmaksuga maksustatud netotulu. Asjaolu, et 1. detsembril 2018 oli hageja töötasu suurus 1140 eurot, ei ole oluline, kuna tegemist on tuluga, mis tekkis pärast liiklusõnnetust. Maksu- ja Tolliameti andmetel oli hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu brutopalk 6697 eurot 1 sent. Hageja netopalk oli aastas 5248 eurot 59 senti, mis tuleb jagada 365-ga, st aasta päevade arvuga, mis teeb ühe päeva netotuluks 14 eurot 37 senti. Päeva netotulu tuleb korrutada 30-ga ning korrutada tarbijahinnaindeksite jagatisega (LKindlS § 29 lg 9 ja 10). Tarbijahinnaindeks oli 2017 oktoobris 203,13 ning 2019 mais 214,30. Tarbijahinnaindeksi jagatis on 1,054. Hageja ühe kuu netotulu arvestamise aluseks tuleb võtta 454,68 eurot. Kuna kõikidel töövabastuse perioodidel ületab hageja sissetulek 454 eurot 68 senti, ei ole hagejale
saamata jäänud tulu ajutise töövõimetuse tõttu LKindlS alusel tekkinud. Kuivõrd LKindlS on VÕS suhtes eriseadus, ei kuulu VÕS sätted kohaldamisele. Hageja nõutud 1808 eurot 67 senti ei kuulu hüvitamisele.
31.Hageja ei ole tõendanud mittevaralise kahju hüvitamise nõude eeldusi, eelkõige põhjuslikku seost peavalu ja liiklusõnnetuse vahel. Kui kohtus leiab põhjuslik seos tuvastamist, vastab kostja II poolt hagejale tasutud mittevaralise kahju hüvitis kohtupraktikas sarnastel juhtudel välja mõistetud hüvitiste keskmisele. Kostja II hüvitas 2. novembril 2017 hagejale mittevaralise kahjuna 350 eurot, mis kostja II hinnangul vastab hagejale tekkinud tervisekahjustuse raskusastmele. Mittevaralise kahju nõue on rahuldatud.
32.Hageja on kohtule esitanud väidetavalt Töötukassa eksperthinnangud, kuid pole selgitanud, milliseid konkreetseid hageja tervisekahjustusi eksperthinnangud tõendavad ning millised neist nähtuvad asjaolud kinnitavad põhjuslikku seost nende tervisekahjustuste ning liiklusõnnetuse toimumise ja hageja töövõime vähenemise vahel. Lisaks, eksperthinnangud on nii sisu kui lõppjärelduste osas vastuolulised ja üksteist välistavad.
33.Eksperthinnangust, 5. märts 2023, nähtub, et hagejal diagnoositi 2016 augustis seropositiivne reumatoidartriit. Seropositiivsest reumatoidartriidist tingitud kaebused (ägedad valud) ja ravivajadus (füsioteraapia basseinis) langevad kokku hagejal vaidlusaluse liiklusõnnetuse tagajärjel väidetavalt tekkinud tervisekahjustusest tingitud kaebuste ja ravivajadusega. Seda arvestades on tõendamata põhjuslik seos hageja väidetava liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustuse ning hageja töövõimetuse, ravikulude ja mittevaralise kahju vahel.
34.Tõendid selle kohta, kas whiplash`i sündroom on tekkinud liiklusõnnetuse tagajärjel ja kas tervisekahjustus on alles nende perioodide osas, mida hagi ese puudutab, on vastuolulised. Kohtuekspertiis ei oma eelist teiste tõendite ees. Eksperdiarvamus ei ole kontrollitav, kuna puudub uuringu detailne kirjeldus ja vastuste seostamine uuringu tulemustega.
35.Ravikulude nõude osas ei ole hageja esitanud raviplaane hagi esitamisest tänase päevani. Kuuekuulise raviplaani alusel ei ole võimalik välja mõista ravikulusid elu lõpuni. Kohus ei saa kohaldada VÕS § 126 lg 6, kuna asjas ei ole tõendamisraskusi; säte ei ole mõeldud asendama tõendamise ebaõnnestumist. Ravikulud ei oleks hageja jaoks kahju, kui hageja kasutaks ravikindlustussüsteemi alusel temale kättesaadavaid teenuseid. Hageja ei ole selgitanud, milline osa tema nõudest on päriselt kahju ja milline osa teenused, mida ilma kostjapoolsete finantseeringuteta hagejal ei ole võimalik tarbida.
36.Sellisel kujul, nagu hageja tuleviku ravikulude nõue on esitatud, ei saa seda indekseerida. Hageja nõue baseerub konkreetsel tähtajalisel raviplaanil. Indekseerimine peaks pehmendama inflatsiooni mõju. Praegusel hetkel ei ole võimalik ravikulu lõplikult elu lõpuni fikseerida, sest ravivajadus on ajas muutuv ja sellest tulenevalt kulud muutuvad.
37.Hageja ei ole põhjendanud viivise nõuet, ei ole esitanud viivise arvestust ega sidunud viivise nõuet asjaoludega. See välistab viivisenõude rahuldamise.
KOHTU SEISUKOHT
Aegumine
38.Kohus lahendab esmalt hagi aegumise küsimuse.
39.Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 150 lg 1 järgi kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Kehavigastuse tekitamisest ja tervise kahjustamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 153 lg 1 järgi samuti kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama.
40.Aegumine peatub TsÜS § 160 lg 1 kohaselt õigustatud isiku poolt hagi esitamisega nõude rahuldamiseks või tunnustamiseks. Hagi esitamise ajaks on TsMS § 362 lg 1 järgi hagi kohtusse jõudmise aeg, kui hagi on kostjale hiljem kätte toimetatud. Hagi esitamise ja nõude aegumise peatumise aja määramisel on seega oluline, millal hagi kohtule esitati ja millal see kostjale kätte toimetati. Hagi menetlusse võtmise kohta määruse tegemise aeg ei ole oluline (vt Riigikohtu 13. märtsi 2013 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-9-13, p 11). Nõude aegumine saab TsÜS § 160 lg 1 järgi siiski peatuda üksnes selle nõude osas ja selles ulatuses, mis on hagis esitatud (vt Riigikohtu 5. oktoobri 2010 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-52-10, p 18).
41.Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetus, millest hagejale kahju tekkis, toimus xx xxxxxxxxxxxxxx. Hageja esitas 9. oktoobril 2020 kostjate I ja II vastu hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt I hageja kasuks välja saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 senti ja kohustada kostjat II kandma talle langev osa hagejale. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravikulud 774 eurot 20 senti, tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega, mittevaralise kahju kohtu äranägemisel ning viivise kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja ei märkinud hagiavalduse resolutsioonis tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude suurust, ent märkis hagiavalduse tekstis selgelt, et ta nõuab kostjatelt solidaarselt tulevikus tekkivaid ravikulusid summas 521 eurot 17 senti (I kd, tl 6). Kohus jättis hagi käiguta ja palus hagejal oma nõudeid täpsustada. Hageja täpsustas oma nõudeid 20. novembri ja 7. detsembri 2020 menetlusdokumendis. Hageja palus mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 senti, sissenõutavaks muutunud ravikulud 908 eurot 20 senti, tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega 563 eurot 40 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni, mittevaralise kahju kohtu äranägemisel ning viivise kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Hageja palus kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga. Hageja esitas oma nõuded kostjate vastu seega 9. oktoobril 2020, v.a indekseerimise nõue, mille hageja esitas esmakordselt 20. novembril 2020. Peale indekseerimise nõude ei esitanud hageja hilisemates menetlusdokumentides kostjate vastu uusi nõudeid, vaid täpsustas juba esitatud nõudeid ja nende suurust. Kohus võttis hageja nõuded 8. detsembril 2020 menetlusse. Kohus toimetas hageja 9. oktoobri 2020 hagiavalduse, 20. novembri ja 7. detsembri 2020 hagi täiendused ning 8. detsembri 2020 hagi menetlusse võtmise määruse kostjale I isiklikult allkirja vastu kätte 14. detsembril 2020 (I kd, tl 127) ja kostjale II e-posti teel kätte 10. detsembril 2020 (I kd, tl 123). Hageja poolt
9.oktoobri 2020 hagiavalduses esitatud nõuete aegumine peatus TsÜS § 160 lg 1 ja TsMS § 362 lg 1 ja 3 järgi seega 9. oktoobril 2020. Hageja poolt kostja I vastu esitatud saamata jäänud tulu 1808 euro 67 sendi nõue ning hageja poolt kostjate vastu solidaarselt esitatud ravikulude 774 euro 20 sendi nõue, tulevikus tekkivate ja sissenõutavaks muutunud ravikulude 521 euro 17 sendi nõue, mittevaralise kahju hüvitamise ja viivise nõue ei ole TsÜS § 150 lg 1 ja § 153 lg 1 järgi aegunud, kuna nende esitamise ajaks oli kahju põhjustanud liiklusõnnetuse toimumisest möödunud vähem kui kolm aastat. Kuivõrd nende nõuete osas ei olnud hagi selle esitamise hetkel juba pelgalt liiklusõnnetuse toimumise aega arvestades aegunud, ei ole nende nõuete osas oluline välja selgitada hagejal väidetavast tervisekahjustusest tuleneva (varalise) kahju tekkimise aega.
42.Hageja nõue kindlustusandja vastu aegub VÕS § 521 lg 4 järgi sama tähtaja jooksul nagu nõue kindlustusvõtja vastu. Aegumise peatumine või katkemine kindlustusvõtja suhtes kehtib ka kindlustusandja suhtes ja vastupidi. See tähendab, et kostja I vastu hagi esitamine peatab ka kostja II vastu esitatavate samade nõuete aegumise. Hageja ei esitanud 9. oktoobri 2020 hagiavalduses kostja II vastu selget saamata jäänud tulu nõuet. Samas kuivõrd hageja esitas 9. oktoobri 2020 hagiavalduses kostja I vastu selge saamata jäänud tulu nõude ja see
tõi kaasa vastava nõude osas aegumise peatumise, peatus VÕS § 521 lg 4 järgi kostja II vastu esitatava saamata jäänud tulu nõue samas ulatuses, s.o summas 1808 eurot 67 senti. Kostja II vastu esitatud saamata jäänud tulu 1808 euro 67 sendi nõue ei ole TsÜS § 150 lg 1 ja § 153 lg 1 järgi seega samuti aegunud.
43.Hageja ei esitanud kostjate vastu kindlustuslepingust tulenevaid nõuded. Hagiavaldusest ei nähtu asjaolusid, mis viitaksid, et hageja oleks sõlminud kostjaga II kindlustuslepingu. Hageja nõuete aegumisele ei kohaldu VÕS §-s 475 sätestatud kindlustuslepingust tulenevate nõuete aegumise regulatsioon.
44.Hageja esitas 20. novembri 2020 menetlusdokumendis esmakordselt nõude kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga. Lisaks eeltoodule suurendas hageja 20. novembri ja 7. detsembri 2020 menetlusdokumendis sissenõutavaks muutunud ravikulude nõuet algselt 774 eurolt 20 sendilt 908 eurole 20 sendile ning täpsustas, et tulevikus sissenõutavaks muutuva ravi- ja sõidukulude nõue on 563 eurot 40 senti. Hageja suurendas tulevikus sissenõutavaks muutuva ravi- ja sõidukulude nõuet veel 6. aprilli 2021 menetlusdokumendis, nõudes lõplikult 594 euro 62 sendi suurust perioodilist makset. Hageja tegi oma nõuete osas väiksemaid täpsustusi veel 13. märtsi 2024 kohtuistungil. Kohus leiab, et hageja nõuete hilisem suurendamine/täpsustamine ei tähenda täpsustatud osas nõude aegumist, kuna täpsustatud nõuded põhinevad samal alusel, mis esialgses hagis esitatud nõuded (vt ka Riigikohtu 17. detsembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-08, punktid 21-22). Nõude aluse samasuse juures jäi samaks ka hagi ese (kahju hüvitamise nõue), muutus üksnes nõude suurus. TsMS § 376 lg 4 p 2 ei pea hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõuete suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Seega, hagi esitamisega 9. oktoobril 2020 peatus hageja kahju hüvitamise nõuete aegumistähtaeg kuni kohtulahendi jõustumiseni.
45.TsÜS § 167 lg 1 järgi nõude aegumine peatub õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub. Tulenevalt TsÜS § 167 lõikest 3 peatub aegumine ka kokkulepitud lepitusmenetluse lõpuni. Kohtule esitatud e-kirjast nähtub, et kostja II teatas hagejale 17. augustil 2018, et tema loeb oma kohustused hageja ees täidetuks ning keeldub edasiselt kahju hüvitamast (I kd, tl 33). Pooled ei vaidle selle üle, et kostja II poolt kahju hüvitamisest keeldumisele järgnevalt läbisid hageja ja kostja II liikluskindlustuse lepitusorgani kaudu lepitusmenetluse. Hageja väitel (vt hageja 29. jaanuari 2021 menetlusdokumendi p 2.9, I kd, tl 151 pöördel) viidi lepitusmenetlust läbi 22. augustist 2018 kuni 17. maini 2019. Hageja ja kostja II sõlmisid lepituskokkuleppe 17. mail 2019 (I kd, tl 39-41). Seega oli hageja nõuete aegumine hageja ja kostja II vahel peetud lepitusmenetlusest tulenevalt TsÜS § 167 lg 3 ja VÕS § 521 lg 4 alusel 22. augustist 2018 kuni 17. maini 2019, s.o 8 kuu ja 26 päeva jooksul, peatunud. Seetõttu ei ole aegunud ka indekseerimise nõue, mille hageja esitas 20. novembri 2020 menetlusdokumendis.
46.Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja nõuded ei ole aegunud. Asjaolud, mille üle pooled ei vaidle
47.Lähtudes kohtule esitatud seisukohtadest, ei vaidle pooled selle üle, et: -
xxxxxxxxxxxxxxx toimus avarii kolme sõiduki vahel: xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhis hageja, xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis J. T. , ning xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx, mida juhtis kostja I (vt ka liiklusõnnetuse andmed, I kd, tl 14-15);
-
xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuses kannatada saanud hageja toimetati kiirabi poolt SA-sse Tartu Ülikooli Kliinikum (edaspidi SA TÜK) kontrolli ning temal tuvastati põhidiagnoosina
lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon, Densi piirkonna ligamentide vigastuse kahtlus S13.4 ja kaasuva haigusena konkussioon, peaaju põrutus S06.0 (SA TÜK epikriis, I kd, tl 16-17); -
3.jaanuari 2020 kiirmenetluse otsuse kohaselt tuvastati väärteo kirjeldus järgmises: xxxxxxxxxxxxxxxxx kella 7.38 paiku juhtis L. Y. (endine nimi – B. ) mootorsõidukit xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx xxx ristmiku suunas, eirates LM 221 Anna teed nõudeid, sõitis ette xxxx tänaval xxxxx suunas liikunud sõidueesõigust omanud sõidukile xxxxxxxxxxxxxxxxxxxxxx. Liiklusnõuete rikkumisega tekitas L. Y. tervisekahjustuse xxx juhile M. K. ning varalise kahju xxx omanikule A. K. sõiduki esiosa deformeerimisega. Kostjale I määrati karistuseks liiklusseaduse § 223 lg 1 alusel rahatrahv 100 eurot (II kd, tl 83-84);
-
Kostja I kohustusliku liikluskindlustuse kindlustusandjaks on kostja II;
-
Kostja II hüvitas algselt hagejale liiklusõnnetusest tekkinud kahju, sh mittevaralise kahju 350 eurot (kostja II 2. novembri 2017 e-kiri hagejale ja arve, II kd, tl 53 ja I kd, tl 147; hageja konto väljavõte, II kd, tl 18);
-
Kostja II keeldus alates 17. augustist 2018 edaspidiselt hageja peavaludega seotud kahju hüvitamisest ning luges oma kohustused hageja ees täidetuks (kostja II 17. augusti 2018 ekiri hagejale, I kd, tl 33);
-
Hageja ja kostja II sõlmisid 17. mail 2019 lepituskokkuleppe (I kd, tl 39-41 ja samuti 174175 pöördel), millega kostja II võttis endale kohustuse hüvitada kõik hageja poolt tulevikus kantavad vajalikud ja põhjendatud ning kostjaga II kooskõlastatud kulutused seoses tema kaelavigastuse raviga;
-
Kostja II selgitas hagejale 2. augusti 2019 e-kirjas, et kindlustusandja ei aktsepteeri ravina massaaživanne meresoolaga ning ei hüvita töövõimetuslehtedest tekkinud kahju ega seosta hageja müofastsiaalseid valusid kaelas ja kroonilisi pingepeavalusid liiklusõnnetusega (I kd, tl 52-54);
-
Alates 29. novembrist 2019 keeldus kostja II hüvitamast hagejale töövõimetuslehtedest tekkinud väidetavat kahju, samuti füsioteraapia- ja massaažiteenuseid ning luges oma kohustused hageja ees täidetuks (kostja II ja hageja e-kirjavahetus, I kd, tl 48-50).
Hageja nõuded ja nõuete õiguslik kvalifikatsioon
48.Hageja väidab, et xxxxxxxxxxxxxxx kokkupõrge õnnetuse põhjustajaga oli tugev. Hagejale tekkis liiklusavarii tagajärjel raske tervisekahjustus (whiplash sündroom, kuklanärvi neuralgia ja kroonilised peavalud). Hagejal esinevad jätkuvalt tugevad peavalud. Valuvaigistite võtmine ei ole jätkusuutlik. Hageja soovib peavaludest vabaneda. Hagejal on tekkinud ravikulud ning need tekivad ka tulevikus. Liiklusõnnetusest tekkinud tervisekahjustuse tõttu on hagejal saamata jäänud tulu. Samuti on hagejal liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu tekkinud mittevaraline kahju.
49.Hageja nõuded on järgmised (arvestades nõuete viimast täpsustamist 13. märtsi 2024 kohtuistungil): -
mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja saamata jäänud tulu summas 1808 eurot 67 senti (bruto);
-
mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega summas 908 eurot 20 senti;
-
mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega summas 594 eurot 62 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni;
-
kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga, mis avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel www.stat.ee;
-
mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis kohtu õiglase äranägemise järgi;
-
mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõuetes nr 1, 2, 5 märgitud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku täitmiseni ja nõude nr 3 puhul samas määras iga sissenõutavaks muutunud makse korral.
50.Hageja nõudeid saab kvalifitseerida nii deliktilist üldvastutust reguleerivate VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 2 ja § 1050 alusel kui ka riskivastutust reguleerivate VÕS § 1057 ja § 1056 lg 1 alusel. Kostja II puhul tuleb lisaks lähtuda VÕS §-s 510, § 521 lõikes 1 ja LKindlS § 23 lõikes 1 sätestatust. Kahju tekitaja ja tema kindlustusandja on VÕS § 521 lg 2 esimese lause järgi kannatanu ees solidaarvõlgnikeks.
51.Õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude eeldused on VÕS § 1043, § 1045 lg 1 ja § 127 lg 4 järgi eelkõige kahju tekitaja (kostja I) õigusvastane tegu, hagejal kahju olemasolu ning põhjuslik seos kostja I õigusvastase teo ning hagejal kahju tekkimise vahel. Kahju tekitaja saab vastutusest vabanemiseks tõendada õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu (VÕS § 1045 lg 2) või et ta ei ole kahju tekitamises süüdi (VÕS § 1050).
52.Riskivastutuse puhul saab hageja VÕS § 1056 lg 1 ja 2 alusel nõuda kostjalt I kahju hüvitamist, kui suurema ohu allika valitsemine põhjustas hagejale kehavigastuse või tervisekahjustuse; hageja kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamise põhjuseks oli suurema ohu allikale iseloomulikust ohust tuleneva riski realiseerumine ning kostja I oli ajal, mil suurema ohu allikale iseloomulikust ohust tulenev risk vallandus, suurema ohu allika valitseja. Hageja saab VÕS § 1057 alusel nõuda kostjalt I kahju hüvitamist, kui kostja I oli mootorsõiduki otsene valdaja ajal, mil mootorsõiduki käitamisel tekkis kahju, ning kui mootorsõiduki käitamise ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Riskivastutuse koosseisud ei eelda suurema ohu allika valitseja teo (kui tahtelise tegevuse) olemasolu, mille tagajärjeks oleks kannatanu kahjustamine – riskivastutuse puhul on piisav, et kahju on tekkinud suurema ohu allikaga seotud iseloomuliku ohu realiseerumise tulemusena. Isegi juhul, kui on võimalik tuvastada kahju tekitaja tegu, mille tulemusena on kahju tekkinud, siis ei pea see olema õigusvastane ega süüline (P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus IV. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2020, lk 832, p 1).
53.Deliktilisele üldvastutusele ja riskivastutusele tuginevate nõuete puhul on tegemist menetluslikus mõttes samasse hagiesemesse kuuluvate konkureerivate nõuetega. Kohus peab nõude alternatiivse õigusliku põhjenduse olemasolul kontrollima nõuet mõlemal alusel (vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 17). Kohus analüüsib hageja nõudeid esmalt riskivastutuse sätete alusel.
54.Kui suurema ohu allikaga seotud iseloomuliku ohu realiseerumine põhjustab isikule kehavigastuse või tervisekahjustuse, kuulub VÕS § 127 lg 2 järgi hüvitamisele varaline kahju VÕS § 130 lõikes 1 nimetatud ulatuses ning mittevaraline kahju VÕS § 134 lõigetes 2, 3 ja 5 nimetatud ulatuses.
55.Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I oli mootorsõiduki xxxx (registreerimismärk xxxxxx) otsene valdaja xxxxxxxxxxxxxxx avarii toimumise ajal. Pooled vaidlevad selle üle, kas ja millises ulatuses tekkis hagejal sellest avariist kahju ning kas toimunud avarii ja hagejale tekkinud kahju vahel on põhjuslik seos. Kahju ja põhjusliku seose olemasolu tõendamise koormis lasub TsMS § 230 lg 1 järgi hagejal.
56.Alljärgnevalt analüüsib kohus hageja nõudeid hagiavalduses esitatud järjekorras.
Saamata jäänud tulu
57.Hageja nõuab kostjatelt solidaarselt saamata jäänud tulu hüvitamist summas 1808 eurot 67 senti (bruto), mis tekkis liiklusavariist põhjustatud ja kostja II poolt hüvitamata haiguslehtede tõttu.
58.Saamata jäänud tulu on VÕS § 128 lg 4 järgi kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud, ning saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. VÕS § 130 lg 1 järgi isiku tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud, sealhulgas vajaduste suurenemisest tekkinud kulud, ning täielikust või osalisest töövõimetusest tekkinud kahju, sealhulgas sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju.
59.Kahju hüvitamisel tuleb lisaks arvestada ka kahju hüvitamise eesmärki, mis on VÕS § 127 lg 1 järgi kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Isik peab VÕS § 127 lg 4 järgi kahju hüvitama üksnes juhul, kui asjaolu, millel tema vastutus põhineb, on kahju tekkimisega sellises seoses, et tekkinud kahju on selle asjaolu tagajärg (põhjuslik seos). Hagejal tuli seega välja tuua ja tõendada asjaolud, millest nähtuks, et kui liiklusõnnetust (kostjale I etteheidetavat tegu) ei oleks olnud, ei oleks hageja võime sissetulekut saada vähenenud.
60.Pooled ei vaidle selle üle, et hageja töötas 2018-2019 töölepingu alusel, tema tööandjaks oli xxxxxxxxxxxxxxxxxx. Kohus leiab, et hageja on kohtule esitatud tunnistustega (II kd, tl 1214) ja töölepingu muutmise kokkuleppega (I kd, tl 85) tõendanud, et hagejal oli 2018-2019 kavatsus ja võimalus sissetulekut saada, sh olemasolevat sissetulekut (töötasu) suurendada. Nii nähtub hageja esitatud tunnistustest, et hageja läbis 15. jaanuarist 2018 kuni 17. jaanuarini 2018 kursuse „Töötervishoid ja tööohutus“ (II kd, tl 12), 17. veebruarist 2018 kuni 26. märtsini 2018 kursuse „Töösuhete administreerimine ja personaliarvestus väikeettevõttes“ (II kd, tl 14) ning 8. oktoobrist 2018 kuni 30. oktoobrini 2018 kursuse „Töölepingu ning töötervishoiu- ja tööohutuse seadustest väikeettevõtjatele“ (II kd, tl 13). Tööalase enesetäiendamise tulemusena on 31. oktoobril 2018, s.o vahetult pärast viimase kursuse läbimist, hageja ja tema tööandja xxxxxxxxxxxxxxxxxx vahel sõlmitud töölepingu muutmise kokkulepe, mille kohaselt seoses töökohustuste lisandumisega ning töökeskkonnaspetsialisti tööülesannetega on hageja brutopalk alates 1. detsembrist 2018 1140 eurot (I kd, tl 85).
61.Hageja väidab, et liiklusõnnetusest tingitud tervisekahjustuse tõttu ei suutnud ta töökohustusi siiski täita nii, nagu oli planeeritud, ning pidi perioodil detsember 2018 – aprill 2019 jääma korduvalt haiguslehele. Hageja haiguslehtede väljavõtte (I kd, tl 77) ja Eesti Haigekassa 31. mai 2019 tõendi (I kd, tl 144) koostoimes on tõendatud, et hageja oli töövõimetuslehel 13. detsembrist 2018 kuni 2. jaanuarini 2019, 4. jaanuarist 2019 kuni 21. jaanuarini 2019, 11. veebruarist 2019 kuni 12. märtsini 2019, 16. aprillist 2019 kuni 26. aprillini 2019 ja 27. aprillist 2019 kuni 15. maini 2019 ning kõigil töövõimetuslehtedel on märgitud diagnoos krooniline traumajärgne peavalu.
62.Kostjad leiavad, et põhjuslikku seost liiklusõnnetuse ja hageja peavalude vahel ei esine ning tuginevad seejuures T. K. 6. septembri 2018 ekspertarvamusele (I kd, tl 34-35). Viidatud tõendis on T. K. leidnud, et hagejal diagnoositud müofastsiaalsed kaelavalud ja kroonilised pingepeavalud ei ole kindlustusjuhtumis saadud trauma jääknähud, vaid täiesti omaette haigusseisundid. T. K. on hinnangu andmisel tuginenud tema poolt tõendis viidatud meditsiinilisele dokumentatsioonile, sh on T. K. pikemalt peatunud hageja 10. mai kuni 12.
juuli 2018 närviarsti ambulatoorsetel visiitidel, mille puhul märgib, et närviarst ei ole märkinud, et patsiendil on tegemist traumajärgsete jääknähtudega. Ilmselt peab T. K. silmas neuroloog J. K. koostatud epikriisi (I kd, tl 165-165 pöördel). Sellest epikriisist nähtuvad tõepoolest T. K. poolt viidatud diagnoosid (põhidiagnoos: kaelavalu e tservikalgia; kaela ja õlavöötme müofastsiaalne valu; kaasuv haigus krooniline pingepeavalu), kuid haiguse kulu all on märgitud ka 2017. a oktoobri autoavariiga seonduvad kaebused ning ka see, et patsient on tulnud vastuvõtule saatediagnoosiga: trauma xxxxxxxxx. T. K. arvamuse kohaselt kinnitavad närviarsti diagnoosi kaudselt ka füsioterapeudi poolt Salva Kindlustusele saadetud dokumentides ära toodud patsiendi seisundi kirjeldused. Kohus ei tea, milline on füsioterapeudi kirjelduste sisu. Kohtul puudub võimalus veenduda T. K. arvamuse kujunemises. Lisaks nõustub kohus hagejaga selles, et T. K. ekspertarvamus ei ole kohtu jaoks usaldusväärne tõend, kuna tegemist on kostja II usaldusarstiga (vt ka K. M. e-kiri, II kd, tl 25). Tugev seotus kostjaga II seab kahtluse alla T. K. arvamuse erapooletuse.
63.Kohus peab asjakohaseks märkida, et ortopeed K. P. 2. märtsi 2020 epikriisi kohaselt on hageja diagnoosiks samuti M54.2 kaelavalu ehk tservikalgia (II kd, tl 32), kuid dr K. P. 5. märtsi 2020 selgituse kohaselt: Diagnoosi osas ei ole korrektne kasutada enam traumadiagnoosi kuna traumast nii palju möödas. Seetõttu ei ole enam ei S ega V diagnoos vaid M diagnoos. Ehk siis tegemist on kroonilise haigusega. See ei tähenda, et see poleks traumaga seotud, anamneesi osa selgitab diagnoosi püstituse (II kd, tl 33). Seega ei saa anamneesi osa diagnoosist lahutada, vaid tervikpildi saamiseks tuleb neid vaadata koos.
64.Ka teised kohtule esitatud tõendid ei toeta T. K. arvamust. Nii nähtub haigusjuht nr 20171009-374755/01-40-36197 epikriisist (I kd, tl 16-17), et hageja on koheselt peale liiklusõnnetuse toimumist haiglasse toimetamisel kurtnud kaelavalu ning temal tuvastati xxxxxxxxxxxxxxxxx põhidiagnoosina lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon, Densi piirkonna ligamentide vigastuse kahtlus S13.4 ja kaasuva haigusena konkussioon, peaaju põrutus S06.0. Haigusjuht nr 20171016-385737/01-56-27026 epikriisi (I kd, tl 18-20) kohaselt on alates 31. oktoobrist 2017 hageja kaebustele lisandunud ka peavalu, mis koos kaelavaluga on 22. novembri 2017 seisuga igapäevane.
65.Kohtumeditsiinilisest eksperthinnangu aktist (III kd, tl 122-124) nähtub ekspert A. V. arvamus selles, et hageja peavalud on suure tõenäosusega tingitud xxxxxxxxxxxxxxxxx läbi tehtud liiklustrauma tagajärgedest. Muid põhjusi ekspert tõenäoliseks ei pea. Ekspert on arvamust põhjendanud sellega, et alates 2007. aastast ei ole patsiendi meditsiinidokumentides ühtegi märget peavalukaebuste kohta. Peavalud on selge liiklustrauma ajalise, põhjusliku ja kliinilise selgituse ning seosega (III kd, tl 122 pöördel, p 1.1.). Ekspert on leidnud ka seda, et hagejal on kliiniliselt EMO-s vahetult peale traumat tuvastatud kõik kliinilised tunnused whiplash vigastuse diagnoosimiseks. Eksperdi hinnangul WAD III raskusastmes. Arvamuse põhjenduse kohaselt klassifitseeritakse whiplash sündroom ehk piitsalöök tüüpi kaela pehmete kudede vigastus kliiniliselt nelja raskusastmesse WAD 1-4. Kolmel esimesel raskusastmel ei ole kujunduuringutel, peale lülisamba kaelaosa loomuliku lordoosi kadumise ja selle asendumise küfoosiga, muid nähtavaid vigastusi. Patsiendil on trauma CT uuringul kaelalordoos kadunud ja muutunud küfootiliseks (III kd, tl 122 pöördel, p 1.2.). Eelnevalt viidatud haigusjuht nr 20171009374755/01-40-36197 epikriisi kantud kompuutertomograafia uuringu vastuses on tõepoolest märgitud C-lordoos asendatud küfoosiga C5 kõrgusel (C4/5 lülivahemik eesosas minimaalselt ahenenud) (I kd, tl 17).
66.Ekspert A. V. arvamust selles, et hagejal tekkis liiklusõnnetusest whiplash vigastus, toetab ka neurokirurg A. L. arvamus ja anestesioloog M. S. arvamus. Dr A. L. koostatud 17. aprilli 2019 ambulatoorsest epikriisist (I kd, tl 21-22; samasisuline tõend ka I kd, tl 168) nähtub järgmine: Anamnees: Sai kannatada liiklusavariis 0xxxxxxxxx, kui sõitis teisele autole küljelt sisse. Patsiendi pea ja kael liikusid sealjuures järsult ette ja seejärel taha.
Peale traumat jäi püsima valu kaelas, mis püsib tänase päevani. Staatus: Kaela ülaosa palpatsioonil valulik. Kaela liikuvus piiratud. Arvamus: Tegemist on kaela pidurduskiirendus mehhanismiga traumaga, täpsemalt 2. astme whiplash vigastusega. Dr M. S. koostatud 15. mai 2019 epikriisist (I kd, tl 23-24 ja 166 pöördel-167) nähtuvad samuti hageja kaebused igapäevaste peavalude esinemise kohta ning dr M. S. on leidnud, et kliiniline pilt vastab üks-ühele läbitehtud avariist põhjustatud whiplash vigastusele.
67.Kohus leiab, et vaatamata sellele, et kohtumeditsiinilises eksperthinnangu aktis ei ole TsMS § 301 lg 1 teise lause kohaselt ettenähtud uuringute üksikasjalikku kirjeldust, on tegemist usaldusväärse tõendiga. Ekspert on kogenud erialaspetsialist (SA TÜK Närvikliiniku neurokirurg, Kesk-Põhjamaa keskhaigla trauma-ortopeedia osakonna vanemarst, Oulu ülikoolihaigla arst-konsultant), tema arvamustele on lisatud põhjendused ning eksperdi järeldused on jälgitavad. Lisaks on pooled kohtule esitanud niivõrd palju täiendavat meditsiinilist dokumentatsiooni, et eksperdi arvamusele leiab tuge ka teistest tõenditest.
68.Kohus on seisukohal, et ülalviidatud epikriisidest ja kohtumeditsiinilisest eksperthinnangu aktist nähtuvate kokkulangevate andmete ja arvamustega on tõendatud, et hageja sai xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash trauma, mis omakorda põhjustas temale kaela- ja peavalusid. Tõenditest nähtub ka see, et hagejal esinesid kaela- ja peavalud sh perioodil detsember 2018 – aprill 2019, mil hageja oli traumajärgse peavalu tõttu haiguslehel. Nii on hageja 31. jaanuari 2019 kokkuvõtte kohaselt igapäevaste ja toimetulekut häirivate peavalude esinemist avaldanud kliinilisele psühholoogile K. V. (II kd, tl 56) – kui peavalusid poleks esinenud või kui need poleks olnud igapäevast toimetulekut häirivad, poleks olnud põhjust neist kliinilisele psühholoogile rääkida. Kaela- ja peavalu esinemist tõendavad ka dr A. L. ja dr M. S. arvamused, mis on antud vastavalt 17. aprillil 2019 ja 15. mail 2019 ning milledest nähtuvalt hageja peavalud püsivad tänase päevani ning on igapäevased. Ekspert A. V. on leidnud, et teadusuuringutele toetudes esineb whiplash trauma järgselt kroonilisi kaebusi 83% kannatanutest. Kroonilistest kaebustest moodustavad peavalud pisut alla 80%. Krooniliste kaebuste tekke sagedus on otseses seoses trauma WAD raskusastmega. Krooniline kaebus tähendab enamasti aastaid kestvat kaela- ja peavalu. Kroonilise valu kestvus ei ole ajaliselt piiratud ja on ennustamatu (III kd, tl 122 pöördel, p 1.3 ja tl 123 pöördel, p 1.9.). Kohtule esitatud tõendid ei anna seega põhjust kahelda, et hageja haiguslehtedele märgitud diagnoos „krooniline traumajärgne peavalu“ on tingitud just xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetusest ja sealt saadud traumast. Kohtu ette ei ole toodud asjaolusid, mis annaksid põhjust arvata, et hagejal oleks esinenud veel teisi traumasid, mis võisid põhjustada perioodil detsember 2018 – aprill 2019 traumajärgset peavalu.
69.Eeltoodu alusel leiab kohus, et põhjuslik seos xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ning hageja vajadusel jääda perioodil detsember 2018 – aprill 2019 traumajärgse peavalu tõttu haiguslehele, on tõendamist leidnud. Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud ning hagejal ei oleks sellest tekkinud whiplash vigastust, mis temal põhjustas kroonilist traumajärgset peavalu, ei oleks hagejal tekkinud vajadust jääda haiguslehele ning ta oleks olnud võimeline töötamist jätkama. Töötasu suuruseks, mida hagejal oleks olnud võimalik saada, kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud ja hageja ei oleks haiguslehele jääma, oleks 31. oktoobri 2018 töölepingu muutmise kokkuleppe järgi olnud 1140 eurot kuus brutos, s.o 979 eurot 17 senti netos (kasutatud palk.crew.ee kalkulaatorit).
70.Eesti Töötukassa 17. jaanuari 2019 otsusest (I kd, tl 70-72) nähtub, et hagejal tuvastati osaline töövõime ning töövõimetoetuse maksmise perioodiks määrati 3. jaanuar 2019 kuni 20. detsember 2019. Hageja konto väljavõttega (I kd, tl 76) on tõendatud, et alates 5. veebruarist 2019 hakkas Eesti Töötukassa hagejale maksma töövõimetoetust.
71.Hageja on esitanud saamata jäänud tulu nõude brutosummas, tuginedes kohtuistungil selle põhjendamisel tulumaksuseaduse (TuMS) § 12 lg 1 punktile 8. TuMS § 12 lg 1 p 8 kohaselt
maksustatakse tulumaksuga mh kindlustushüvitised. Käesolevalt ei ole aga tegemist kindlustushüvitisega, vaid saamata jäänud tuluga, mille väljamõistmist hageja kohtult nõuab. TuMS § 12 lg 3 kohaselt ei ole füüsilise isiku tuluks mh kohtu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitis ega otsese varalise kahju hüvitis, välja arvatud hüvitis, mida makstakse seoses ettevõtlusega. Seega ei ole kohtu poolt väljamõistetav saamata jäänud tulu hüvitis tulumaksuga maksustatav tulu ning seetõttu ei ole põhjendatud seda nõuda brutosummas.
72.Hageja palgaandmete (I kd, tl 78-82), tööandja poolt tasutud töövõimetushüvitise andmete (I kd, tl 146), Eesti Haigekassa poolt tasutud ajutise töövõimetuse hüvitise maksmise andmete (I kd, tl 83-84), Eesti Haigekassa 31. mai 2019 tõendi (I kd, tl 144), töövõimetoetuse maksmise koondi (I kd, tl 146) ja hageja konto väljavõtte (I kd, tl 76) kohaselt oli hageja sissetulek vaidlusalusel perioodil netosummas (töötasu brutosumma ümberarvutamisel netosummaks kasutatud palk.crew.ee kalkulaatorit) järgmine: detsembris 2018 töötasu 616 eurot 23 senti; jaanuaris 2019 töötasu 249 eurot 41 senti, tööandja makstud haigushüvitis 62 eurot 37 senti, Eesti Haigekassa makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 222 eurot 16 senti, kokku 533 eurot 94 senti; veebruaris 2019 töötasu 449 eurot 57 senti, tööandja makstud haigushüvitis 64 eurot 89 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus 210 eurot 26 senti, kokku 724 eurot 72 senti; märtsis 2019 töötasu 384 eurot 64 senti, tööandja makstud haigushüvitis 71 eurot 96 senti, Eesti Haigekassa makstud ajutise töövõimetuse hüvitis 221 eurot 76 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus 203 eurot 1 sent, kokku 881 eurot 37 senti; aprillis 2019 töötasu 644 eurot 25 senti, Eesti Töötukassa makstud töövõimetoetus 224 eurot 76 senti, kokku 869 eurot 1 sent.
73.Lahutades hageja töölepingujärgsest netotöötasust 979 eurost 17 sendist hageja tegeliku sissetuleku, moodustub hageja saamata jäänud tulu seega järgmiselt: detsembris 2018 362 eurot 94 senti (979,17- 616,23), jaanuaris 2019 445 eurot 23 senti (979,17-533,94), veebruaris 2019 254 eurot 45 senti (979,17-724,72), märtsis 2019 97 eurot 80 senti (979,17881,37) ja aprillis 2019 110 eurot 16 senti (979,17-869,01), kokku 1270 eurot 58 senti.
74.Kostjad ei ole väitnud, et hageja saamata jäänud tulu nõue tuleks rahuldamata jätta seetõttu, et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud riskivastutust välistav asjaolu. Kostja I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline.
75.Kohus leiab, et kostja I on kohustatud VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 128 lg 4, § 130 ja § 127 lg 4 alusel hüvitama hagejale saamata jäänud tulu 1270 eurot 58 senti.
76.Kuigi kostja I ja kostja II vastutavad VÕS § 521 lg 2 alusel hageja ees solidaarselt, hüvitab kostja II kindlustusandjana kostja I asemel hagejale kindlustusjuhtumi tagajärjel tekitatud kahju üksnes liikluskindlustuse seaduses sätestatud alustel ja ulatuses (LKindlS § 24).
77.Kohus nõustub kostjaga II selles, et LKindlS on VÕS suhtes eriseadus ning VÕS sätted saamata jäänud tulu hüvitamise kohta kostja II suhtes kohaldamisele ei kuulu. LKindlS § 33 p 5 kohaselt hüvitatakse tervise kahjustamise korral saamata jäänud tulu LKindlS-s sätestatud ulatuses. Sama paragrahvi p 10 järgi edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju, välja arvatud LKindlS §-s 28 sätestatud töövõimetushüvitis osalise või puuduva töövõime korral, ei hüvitata.
78.Kohus palus 17. märtsi 2021 määruses hagejal täpsustada, kas hageja soovib kostjalt II ajutise töövõimetuse tõttu või osalise või puuduva töövõime tõttu saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamist. Hageja selgitas 6. aprilli 2021 menetlusdokumendi punktis 2.20, et hageja soovib kostjalt II hüvitist nii ajutise töövõimetuse tõttu kui ka osalise töövõimetuse tõttu saamata jäänud sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamist, kuivõrd osaliselt ei olnud töövõimetoetust veel hagejale määratud, kui väljastati esimene haigusleht, mille eest kostja II enam hüvitist ei maksnud.
13.märtsi 2024 kohtuistungil selgitas hageja esindaja, et hageja ei ole nõudnud
sotsiaalmaksuga maksustatud tulu hüvitamist, vaid on esitanud nõude VÕS-i sätete alusel saamata jäänud tulu hüvitamiseks; hageja on lähtunud sellest, et Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiiv 2009/103/EÜ artikkel 18 sätestab vahetu nõudeõiguse, mis katab vastutava isiku tsiviilvastutuse. Hageja leiab, et LKindlS-ga ei ole võimalik piirata saamata jäänud tulu nõuet (IV kd, tl 67). Eeltoodust järeldab kohus, et hageja ei ole siiski soovinud nõuda LKindlS § 28 lg 1 järgi kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu hüvitamist, vaid on leidnud, et temal on õigus kostjalt II nõuda VÕS § 128 lg 4 ja § 130 järgset saamata jäänud tulu hüvitamist.
79.Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ preambuli p 3 järgi peaks iga liikmesriik võtma kõik vajalikud meetmed tagamaks, et sõidukite kasutamisel, mille põhiasukoht on tema territooriumil, on tsiviilvastutus kaetud kindlustusega. Kaetud vastutuse ulatus ja kindlustuskaitse tingimused tuleb kindlaks määrata kõnealuste meetmete põhjal. Seega tuleneb preambuli p 3 teisest lausest, et kindlustusega hõlmatud vastutusulatuse saab liikmesriik ise kindlaks määrata. Direktiiv ei ole reeglina otsekohalduv, vaid see tuleb riigisisesesse õigusesse üle võtta. Eesti LKindlS-s on lähtutud sellest, et kohustust piiramatult vastutuskindlustada ei ole. Kohtu hinnangul on LKindlS kooskõlas Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2009/103/EÜ direktiivi preambuli p 3 teise lausega.
80.Kindlustusandja hüvitab LKindlS 28 lg 1 järgi kahjustatud isikule kindlustusjuhtumi tagajärjel tekkinud osalise või puuduva töövõime või ajutise töövõimetuse tõttu saamata jääva sotsiaalmaksuga maksustatava tulu, arvestades kahjustatud isiku töövõime vähenemise ulatust (edaspidi töövõimetushüvitis). Eeldatakse, et töövõime ajutise kaotamise korral on kahjustatud isiku töövõime täielikult kadunud. Töövõimetushüvitise arvutamise alused ja kord on sätestatud LKindlS §-s 29. Hageja ei ole esitanud kohtule LKindlS § 29 järgi arvutatud töövõimetushüvitise nõuet ega LKindlS §-st 29 tulenevat arvutuskäiku töövõimetushüvitise arvestamiseks ega vajalikke andmeid selleks arvutuskäiguks (nt hageja kindlustusjuhtumile eelnenud 12 kalendrikuu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu andmed, indekseerimise andmed, kindlustusandja vastutuse ulatus). Kostja II on omapoolse arvutuskäigu toonud 13. jaanuari 2021 vastuse punktis 3 ning leidnud, et hageja ühe kuu netotulu arvestamise aluseks tuleb võtta 454 eurot 68 senti. Kui hageja sissetulekud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud töövõimetuse tõttu jäävad alla 454 euro 68 sendi kuus, saab väita, et hagejal on tekkinud saamata jäänud tulu LKindlS kontekstis ning tekkinud vahe tuleb kostjal II tasuda. Kostja II arvestuse tulemusel ületab hageja sissetulek kõikidel töövabastuse perioodidel 454 eurot 68 senti, mistõttu ei ole hagejale LKindlS alusel ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu tekkinud.
81.Kohus on kontrollinud kostja II arvutuskäiku töövõimetushüvitise arvutamisel. Kostja II on eksinud selles, et hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu brutopalk oli 6697 eurot 1 sent. Hageja liiklusõnnetusele eelnenud 12 kuu (oktoober 2016 kuni september 2017) brutopalga andmed nähtuvad kohtule esitatud Maksu- ja Tolliameti tõendist (I kd, tl 143-143 pöördel): 2016 oktoobris 545 eurot 57 senti, novembris 545 eurot 57 senti, detsembris 711 eurot 80 senti, 2017 jaanuaris 370 eurot 33 senti, veebruaris 545 eurot 57 senti, märtsis 545 eurot 57 senti, aprillis 545 eurot 57 senti, mais 545 eurot 57 senti, juunis 545 eurot 57 senti, juulis 846 eurot 5 senti, augustis 285 eurot 77 senti ja septembris 545 eurot 57 senti. Viidatud tõendist nähtub ka see, et sel ajavahemikul puuduvad töövõimetushüvitiste väljamaksed, mistõttu ei tule arvestusest välja jätta kalendripäevi, millal hageja oli ajutiselt töövõimetu. Teisendades hageja brutopalga netopalgaks (kasutades palk.crew.ee kalkulaatorit), saab hageja netopalgaks: 2016 oktoobris 454 eurot 74 senti, novembris 454 eurot 74 senti, detsembris 582 eurot 94 senti, 2017 jaanuaris 321 eurot 59 senti, veebruaris 456 eurot 74 senti, märtsis 456 eurot 74 senti, aprillis 456 eurot 74 senti, mais 456 eurot 74 senti, juunis 456 eurot 74 senti, juulis 688 eurot 47 senti, augustis 256 eurot 38 senti ja septembris 456
eurot 74 senti, kokku 5499 eurot 30 senti. Jagades saadud summa 365-ga, st päevade arvuga aastas, kujuneb ühe päeva netotuluks 15 eurot 7 senti. LKindlS § 29 lg 9 järgi hüvitise arvutamisel kahjustatud isiku netotulu indekseeritakse. Indekseerimisel korrutatakse netotulu Statistikaameti viimase avaldatud tarbijahinnaindeksi ja kindlustusjuhtumi toimumise kalendrikuule järgnenud kalendrikuul avaldatud tarbijahinnaindeksi jagatisega. Tarbijahinnaindeks oli 2019 mais 214,30 ja 2017 novembris 204,19 (vt andmed.stat.ee/et/stat/majandus_hinnad/IA02), mis teeb tarbijahinnaindeksi jagatiseks 1,05. Indekseeritud kalendripäeva netotulu on seega 15 eurot 82 senti. LKindlS § 29 lg 10 kohaselt ühe kalendrikuu hüvitis on käesoleva paragrahvi lõike 9 kohaselt indekseeritud kalendripäeva netotulu ja arvu 30 korrutis, millest arvestatakse maha kahjustatud isikule muu kohustusliku kindlustuse või seaduse alusel määratud hüvitise või kompensatsiooni summa kalendrikuu kohta. Hageja ühe kalendrikuu töövõimetushüvitis on seega 474 eurot 60 senti. Kuna kõikidel töövabastuse perioodidel ületab hageja sissetulek 474 eurot 60 senti, ei ole hagejale LKindlS alusel ajutise töövõimetuse tõttu saamata jäänud tulu tekkinud.
82.Hagejal ei ole seega kostja II vastu nõuet saamata jäänud tulu 1808 eurot 67 sendi ega mingi muu summa hüvitamiseks ning hageja vastav nõue tuleb jätta rahuldamata. VÕS § 521 lg 2 kolmandast lausest tulenevalt kui kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, vastutab kohustuse täitmise eest kindlustusandja ja kindlustusvõtja vahelises suhtes üksnes kindlustusvõtja. Sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega
83.Hageja palub mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega summas 908 eurot 20 senti.
84.Kostja II on leidnud, et hageja saab kostjalt II ravikulude hüvitamist nõuda üksnes hageja ja kostja II vahel sõlmitud lepituskokkuleppe alusel – lepituskokkuleppega asendati hageja võimalikud muudest alustest tulenevad ravikulude hüvitamise nõuded lepituskokkuleppe täitmise nõudega. Kohtu menetluses ei ole hageja nõuet kostja II vastu lepituskokkuleppe täitmiseks. Kostja hinnangul tuleks juba üksnes seetõttu jätta hageja nõuded ravikulude hüvitamiseks kostja II suhtes rahuldamata. Kohus ei nõustu kostja II seisukohaga. 17. mail 2019 lepituskokkuleppe (I kd, tl 39-41) p 5 kohaselt leppisid kostja II ja hageja kokku, et kostja II loeb hageja kaelavigastusega seotud vaevused avarii tagajärjeks ning kohustub hüvitama hagejale kõik tema poolt kuni tänaseni kantud vajalikud ja põhjendatud ravikulutused. Kostja II kohustus hüvitama hagejale ka kõik tulevikus kantavad vajalikud ja põhjendatud kulutused seoses tema kaelavigastuse raviga. Hageja kohustus kooskõlastama kõik tulevikus kantavad kulutused seoses tema kaelavigastuse raviga kostjaga II. Lepituskokkuleppest ei nähtu teisi kokkuleppeid kostja II ja hageja vahel. Lepituskokkuleppest ei nähtu, et hageja oleks ühestki oma nõudest loobunud või et lepituskokkuleppe pooled oleksid avaldanud tahet omavahelise õigussuhte ümberkujundamiseks või asendamiseks. Lepituskokkuleppest ei nähtu, et selle pooled oleksid avaldanud tahet käsitleda kokkulepet kui kompromissilepingut (VÕS § 578), sh välistada edaspidi varasema õigusliku olukorra juurde naasmise. Kohus leiab seega, et kostja II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkulepe ei takista hagejal deliktilise üldvastutuse või riskivastutuse sätete alusel kostja II vastu nõuete esitamist.
85.Hagiavalduse kohaselt on hagejal xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu tekkinud kahju ravikulutuste kandmise näol järgmises: hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ Kliinikumi ambulatoorses taastusravis summas 112 eurot, vesiravivann 10 korra eest Põlva haiglas summas 70 eurot, taastusravi massaaž Põlva haiglas summas 50 eurot, taastusravi massaaž TÜ Kliinikumis summas 120 eurot, füsioteraapia Haapsalus viis korda summas 120 eurot 20 senti, ravimassaaž Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa korda summas 102 eurot ja mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis summas 75 eurot, kokku 649 eurot 20 senti. Viidatud raviga seotud transpordikulud on hagiavalduse kohaselt 259 eurot. Hageja nõuab kostjatelt
seega avarii tõttu hagejal tekkinud tervisekahjustusest tingitud otsese varalise kahju 908 eurot 20 sendi hüvitamist (VÕS § 128 lg 3, § 130).
86.Hageja peab oma sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude nõude rahuldamiseks VÕS § 130, § 127 lg 1 ja lg 4 järgi tõendama kulude kandmise (kahju) ning põhjusliku seose kahju ja xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja sellest hagejal tekkinud ravivajaduse vahel.
87.Arvestades kohtule esitatud tõendeid, leiab kohus, et hageja on tõendanud kulude kandmist järgmises: -
Taastusravi massaaž TÜ Kliinikumis summas 120 eurot. Hageja on selle kulu kandmise tõendanud oma konto väljavõttega, millelt nähtuvalt on hageja 29. jaanuaril 2019 tasunud SA Tartu Ülikooli Kliinikumile avariijärgse taastusravi massaaži eest 100 eurot ning 3. aprillil 2019 20 eurot (I kd, tl 58).
-
Ravimassaaž Dorpat Tervis OÜ-s kaheksa korda summas 102 eurot. Hageja on selle kulu kandmise tõendanud Dorpat Tervis OÜ 7. augusti 2019, 28. augusti 2019 ja 18. augusti 2019 tšekkidega (I kd, tl 63-65).
-
Mäluarsti vastuvõtt TÜ Kliinikumis summas 75 eurot. Hageja on selle kulu kandmise kohustuse tõendanud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi 3. oktoobri 2019 arvega (I kd, tl 106). Kohtule esitatud epikriisiga (I kd, tl 28-29) on tõendatud ka see, et hageja käis 3. oktoobril 2019 neuroloog (mäluarst) Ü. L. vastuvõtul.
-
Füsioteraapia Haapsalus viis korda summas 120 eurot 20 senti. Hageja on selle kulu kandmise kohustuse tõendanud SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus 13. mai 2020, 22. mai 2020 ja 15. juuni 2020 arvetega (I kd, tl 59-62).
-
Vesiravivann 10 korra eest Põlva haiglas summas 70 eurot. Hageja on selle kulu kandmise kohustuse tõendanud aktsiaselts „Põlva Haigla“ 27. augusti 2020 arvega (I kd, tl 56).
88.Hageja ei ole tõendanud kulu kandmist järgmises: -
Hüdromassaaži visiiditasud 11 korra eest TÜ Kliinikumis ambulatoorses taastusravis summas 112 eurot. Hageja on kulu kandmise tõendamiseks esitanud kohtule arvutiekraanist tehtud foto, millelt nähtuvad kellegi pangakonto andmed 21. maist 2019 kuni 23. oktoobrini 2019 (I kd, tl 55). Fotolt ei nähtu, et tegemist on hageja pangakontoga ning et tasutud on hageja hüdromassaaži visiiditasusid. Kohus leiab, et esitatud tõend ei tõenda, et hageja on kandnud hüdromassaaži visiiditasu kulusid summas 112 eurot;
-
Taastusravi massaaž Põlva haiglas summas 50 eurot. Hageja on kulu kandmise tõendamiseks esitanud kohtule maksekviitungi (I kd, tl 57). Tõendilt nähtub, et hageja on tasunud 26. juunil 2020 aktsiaseltsile „Põlva Haigla“ 50 eurot, kuid tõendilt ei nähtu mille eest on tasutud. Seega on esitatud tõend ebapiisav tõendamaks, et hageja on kandnud taastusravi massaaži kulu Põlva haiglas summas 50 eurot.
89.Kuna hüdromassaaži visiiditasude ja Põlva haigla taastusravi massaaži kulud on tõendamata ning kahjunõue jääb juba seetõttu selles osas rahuldamata, ei analüüsi kohus põhjuslikku seost nende kulude ning xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja hagejal sellest tekkinud ravivajaduse vahel. Kuna kahju esinemist on vaja tõendada nii riskivastutuse kui deliktilise üldvastutuse kohaldamiseks, ei ole võimalik hageja nõuet rahuldada kummalgi õiguslikul alusel. Kuna kohus jättis rahuldamata hageja nõude hüdromassaaži visiiditasude ja Põlva haigla taastusravi massaažiga seotud kulude hüvitamiseks, tuleb jätta rahuldamata ka sõidukulud vastavas ulatuses.
90.Edasi tuleb kohtul analüüsida, kas hageja poolt kantud ravikulud summas 448 eurot 95 senti on põhjuslikus seoses xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja sellest hagejal tekkinud ravivajadusega.
91.Kohus on eelnevalt hageja saamata jäänud tulu nõuet analüüsides tuvastanud, et hageja sai xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash trauma, mis omakorda põhjustas temale kaela- ja peavalusid. Kohus tuvastas eelnevalt ka selle, et perioodil detsember 2018 – aprill 2019 oli hageja kroonilise traumajärgse peavalu tõttu korduvalt töövõimetuslehel. Kuluartiklid, mille hüvitamist hageja käesolevaga nõuab, on tõenditest nähtuvana tekkinud alates 3. oktoobrist 2019 kuni 27. augustini 2020. Kohtu hinnangul näitavad selle aja kohta kohtule esitatud meditsiinilise sisuga tõendid, et hageja kaela- ja peavalud jätkusid ning hageja otsis neile ravi ning leevendust (vt täpsemalt allpool).
92.Samuti nähtub kohtule esitatud tõenditest, et hageja kaebas pärast liiklusavariid ka mäluhäirete esinemise üle, esimene märge selle kohta ilmneb juba 21. detsembri 2017 sissekandest SA Tartu Ülikooli Kliinikumi epikriisi (I kd, tl 19). Hageja on 24. septembri 2019 vastuvõtul kurtnud mäluhäireid ka taastusarst M. R. (I kd, tl 31-32). Kui patsiendil esinevad mälu puudutavad kaebused, on loogiline, et patsient pöördub abi saamiseks erialaspetsialisti, s.o antud juhul neuroloogi, poole. Seetõttu loeb kohus tuvastatuks põhjusliku seose xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ning hageja vajaduse vahel pöörduda 3. oktoobril 2019 neuroloog Ü. L. vastuvõtule. Dr Ü. L. poolt on kinnitust leidnud, et tegemist on traumajärgse kaela- ning peavaluga ja neuropsühholoogilise hindamise alusel profiil sobib kerge ajukahjustuse korral esineva leiuga (I kd, tl 28-29). Kulu kandmine on tõendatud. Hageja nõue neuroloogi vastuvõtutasu 75 euro hüvitamiseks on põhjendatud.
93.Hagejale on kohe pärast avarii toimumist soovitatud taastusravi – sissekanne selle kohta SA TÜK epikriisis 29. novembrist 2017 (I kd, tl 19). 29. novembri 2019 seisuga on füsioterapeut M. M. pidanud taastusravi hageja ainsaks võimalikuks meetodiks igapäevase elu- ja toimetulekukvaliteedi parandamiseks (I kd, tl 69). Kuigi kostjad väidavad, et hagejale on arstid pidanud vajalikuks peamiselt tabletiravi, nähtub kohtule esitatud epikriisidest, et raviarst on koos tabletiraviga valdavalt soovitanud ka taastusravi või füsioteraapiat. Eeltoodut tõendavad neuroloog J. K. 12. juuli 2017 epikriis, neuroloog Ü. K. 1. märtsi 2018 epikriis, anestesioloog M. S. 15. mai 2019 epikriis, neuroloog M. B. 23. novembri 2018 epikriis, taastusravi ja füsioteraapia arsti A. T. 29. jaanuari 2019 epikriis (I kd, tl 165-167 pöördel, 168 pöördel-170). Dr A. T. 29. jaanuari 2019 epikriisist nähtuvalt on hagejale soovitatud korduvalt ka massaaži. Individuaalset füsioteraapiat on 28. juulil 2019 tõenduspõhiseks hinnanud ka taastusarst E. S. (I kd, tl 164-164 pöördel). Ka taastusarst K. M. 14. juuni 2019 tõendist, ortopeed K. P. 2. märtsi 2020 epikriisist ja 5. märtsi 2020 selgitustest (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 32-33), 6. märtsi 2020 – 5. märtsi 2021 tegevuskavast tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks (II kd, tl 28-31) ja taastusravi ja füsiaatria arsti M. R. 5. septembri 2019 – 24. septembri 2019 epikriisist (I kd, tl 30-32) ja 16. septembri 2019 tõendist (I kd, tl 66) nähtub hageja vajadus liiklusavariist tingitud peavaludele ravi ja leevendust saada taastusravist ja füsioteraapiast, dr K. M. ja dr M. R. on soovitanud ka massaaži. Ekspert A. V. on kokkuvõtlikult leidnud, et kroonilise valu puhul kõik, mis leevendab kaebusi, on lubatud, sh lõõgastab massaaž kaelalihaseid ja vesiravil on ka sageli lõõgastav toime (III kd, tl 123, p 1.7).
94.Eeltoodut arvestades ja kõiki tõendeid kogumis ja koostoimes hinnates loeb kohus hageja kaela- ja peavalude raviks ja leevenduseks põhjendatuks hageja poolt tehtud kulutused nii taastusravi massaažile, ravimassaažile, füsioteraapiale kui vesiravivannile. Kohtu järeldust ei lükka ümber neuroloog S. K. 15. novembri 2019 arvamus füsioteraapia ja massaaži sobimatusest ja kaelakrae kandmise vajadusest, kuna ka S. K. ise taganes oma arvamusest (I kd, tl 104-105 ja tl 176-178). Ka kostjate väited hagejal seropositiivse reumatoidartriidi esinemise kohta ei muuda kohtu järeldust. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejal on 2016. a augustis, s.o enne liiklusõnnetust, tuvastatud seropositiivne reumatoidartriit. Tõendites, mis kohus eelnevalt analüüsis (vt p 109) ei ole aga määratud ravi seropositiivsele
reumatoidartriidile, vaid hageja kaela- ja peavaludele. Kas seropositiivse reumatoidartriidi puhul saab samuti leevendust füsioteraapiast ja massaažist, ei ole oluline. Lisaks nähtub Perearst K. R. OÜ epikriisist (III kd, tl 185-187), et hagejal tuvastatud seropositiivne reumatoidartriit hakkas stressi foonil ägenema 2022. aastal, seega oluliselt hiljem kui praegu käsitletav ajaperiood.
95.Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud ning hagejal ei oleks sellest tekkinud whiplash vigastust, mis temal kaela- ja peavalu põhjustas, ei oleks hageja pidanud kandma kulutusi taastusravi massaažile, ravimassaažile, füsioteraapiale ega vesiravivannile. Kohus leiab, et põhjuslik seos xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ning hagejal tekkinud ravikulude vahel on tõendatud.
96.Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista hageja ravikulud summas 448 eurot 95 senti.
97.Hageja väidab, et raviprotseduuridel käimisest tekkisid temal sõidukulud. Sõidukulud on tekkinud raviprotseduuridel käimisest kokku 3762 km, mis teeb kütusekuluks 3762/100*7=263,34 liitrit ehk 263 eurot 34 senti, kui võtta kütusehinnaks 1 euro liitri kohta. Hageja nõuab sõidukulude hüvitamist summas 259 eurot.
98.Hagiavalduse kohaselt on hageja sõidukulud tekkinud järgmistest sõitudest: -
SA-s TÜK 24 korda (11 taastusravi, 12 massaaži ja mäluarsti vastuvõtt), 24*54 km= 1296 km. Eelnevalt on kohus lugenud tõendatuks SA-s TÜK taastusravi massaaži ja ühekordse mäluarsti vastuvõtu kulu kandmise. Samas ei ole hageja esitanud kohtule tõendit selle kohta, et ta oleks SA-s TÜK saanud taastusravi massaaži just 12 korda. Pangakonto väljavõttelt, millelt nähtub massaaži eest tasumine, nähtub selgituse lahtris nii 29. jaanuari 2019 kui 3. aprilli 2019 ülekande puhul „avariijärgne taastusravi massaaž 10x“. Siit järeldab kohus, et hageja on saanud taastusravi massaaži 10 korda. Kohus loeb seega põhjendatuks sõidukulu SA-sse TÜK 11 korral. Hageja elukoha ja SA TÜK vahemaa on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 36) järgi 26,7 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 53,4 km. Läbitud kilometraaž seega 11*53,4 km = 587,4 km.
-
Põlva haiglas 10 korda (vesiravivann). Hageja elukoha ja Põlva Haigla vahemaa on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 46) järgi 21,9 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 43,8 km, kuid hageja on lähtunud vahemaast 42 km (hageja 6. aprilli 2021 menetlusdokumendi p 2.5.2.2.). Läbitud kilometraaž seega 10*42 km = 420 km.
-
Haapsalus 3 korda (füsioteraapia). Hageja elukoha ja SA Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus vahemaa on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 47) järgi 269 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 538 km. Läbitud kilometraaž seega 3*538 km = 1614 km.
-
Dorpat Tervis OÜ-s 8 korda (ravimassaaž). Hageja elukoha ja Dorpat Tervis OÜ vahemaa on hageja esitatud kaardirakenduse väljavõtte (II kd, tl 48) järgi 26,7 km, edasi-tagasi vahemaa järelikult 53,4 km. Läbitud kilometraaž seega 8*53,4 km = 427,2 km.
99.Hageja on selgitanud, et kütusekulu muutub ajas olenevalt aastaajast ning sellest palju sõidetakse linnas, palju maanteel ning millist sõidukit kasutatakse. Hageja kasutada on sõiduk xxx Ceed (II kd, tl 38), mille keskmine diislikütusekulu (ajas muutuv) on 6,3l/100km (II kd, tl 39) ja Volkswagen Passat (II kd, tl 40), mille diislikütusekulu on 9l/100km. Hageja on oma arvestuses lähtunud keskmisest mõistlikust kütusekulust, milleks on 7l/100 km. Kohus nõustub, et kütusekulu arvestamisel saab lähtuda keskmisest mõistlikust kütusekulust, milleks võib pidada 7l/100km.
100.Hageja poolt kohtule esitatud tšekkidega (II kd, tl 50) saab lugeda tõendatuks, et hageja tegi 6. maist 2020 kuni 1. juunini 2020, mis ajaliselt langeb kokku füsioteraapiaga SA-s Haapsalu Neuroloogiline Rehabilitatsioonikeskus, diiselkütusele kulutusi summas 164 eurot
77 senti. Hageja ostetud diiselkütuse hind liitri kohta on viidatud tšekkide kohaselt olnud 0,949-0,959 eurot/l, keskmine 0,9515 eurot/l. Hageja kütusekulu Haapsallu ja tagasi sõitmisel on seega keskmiselt 1614/100*7*0,9515=107 eurot 50 senti.
101.Hageja ei ole esitanud kohtule andmeid ega tõendeid selle kohta, milline oli diiselkütuse maksumus 2019. aastal, kui hageja tegi ravikulusid SA-s TÜK ja Dorpat Tervis OÜ-s. Kohtule ei ole teada ka see, millistel kuupäevadel sai hageja Põlva haiglas vesiravivanne, mille kohta on arve väljastatud 27. augustil 2020. Samas puudub alus arvata, et hageja oma elukohast raviteenuse osutamise kohta tasuta sai. Hageja pidi ka nendeks sõitudeks tegema kulutusi transpordile, mille osas peab kohus mõistlikuks lähtuda kütusekulust 7l/100 km, ja kuna hageja ei ole teistsugust kütuse hinda tõendanud, siis eelnevalt tuvastatud keskmisest kütusehinnast 0,9515 eurot/l. Hageja kütusekulu Tartusse ja Põlvasse ning koju tagasi on seega 1434,6/100*7*0,9515=95 eurot 55 senti.
102.Hageja sõidukulud on seega põhjendatud kokku 203 euro 5 sendi ulatuses. Hageja ei oleks saanud ravil käia ilma sõidukulusid tegemata, seega esineb ka põhjuslik seos.
Hageja sissenõutavaks muutunud ravikulud koos sõidukuludega on kokku 652 eurot.
104.Kostjad ei ole väitnud, et nõue sissenõutavaks muutunud ravikulude hüvitamiseks tuleks rahuldamata jätta seetõttu, et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud riskivastutust välistav asjaolu. Kostja I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline.
105.Kohus leiab, et kostja I ja kostja II on kohustatud VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 128 lg 4, § 130 ja § 127 lg 1, lg 4 ja VÕS § 521 lg 2 alusel solidaarselt hüvitama hagejale sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulud 652 eurot. Tuleviku ravikulud koos sõidukuludega
106.Hageja palub kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega summas 594 eurot 62 senti kuus perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni. Hageja tugineb nõude esitamisel VÕS § 128 lõikele 3, § 130 ja § 136 lõikele 2.
107.Ka hageja tuleviku ravikulude hüvitamise nõudega seoses jääb kohus varasemale seisukohale selles, et kostja II ja hageja vahel sõlmitud lepituskokkulepe ei takista hagejal deliktilise üldvastutuse või riskivastutuse sätete alusel kostja II vastu nõuete esitamist.
108.Hageja peab oma tulevikus tekkivate ja sissenõutavaks muutuvate ravi- ja sõidukulude nõude rahuldamiseks VÕS § 130, § 127 lg 1 ja lg 4 järgi tõendama, et temal sellised kulud tekivad (kahju) ning põhjusliku seose kahju ja xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse ja sellest hagejal tekkinud tervisekahjustuse vahel.
109.Kohus on tuvastanud, et hageja sai xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetusest whiplash trauma, mis omakorda põhjustas temale kaela- ja peavalusid ning need valud ei ole lõppenud. Ekspert A. V. on andnud arvamuse, mille kohaselt whiplash tüüpi trauma on toimunud sündmus ja patsiendi praeguste kaebuste algne põhjus ning vallandav faktor, mitte püsiv seisund. Sellest tulenevalt ei saa olnut olematuks „ravida“. Patsiendi vaevusi on võimalik kaasaegsete ravimeetoditega leevendada. Kas niipalju, et see ei häiriks igapäevaelu, ei saa ekspert kinnitada, kuna häiring on subjektiivne (III kd, tl 122 pöördel123, p 1.5).
110.Hageja kinnitusel esinevad temal jätkuvalt tugevad kaela- ja peavalud ning tal tekib sellega seoses igakuine kahju ravi- ja sõidukulude näol. Hageja on oma tuleviku ravikulude tõendamiseks esitanud kohtule dr M. R. poolt 11. veebruaril 2021 koostatud raviplaani (II kd, tl 52-52 pöördel) ja SA TÜK 6. aprilli 2021 hinnapakkumise (II kd, tl 35-35 pöördel). Dr M. R. raviplaaniga on hageja soovinud tõendada, millist ravi ta liiklusavariist tingitud tervisekahjustuse tõttu tulevikus vajab, ning SA TÜK hinnapakkumisega on hageja soovinud
tõendada raviplaani maksumust. Hageja hagi tagamise taotlust esitades esitanud kohtule ka hinnapakkumise taastusravi teenuste kohta Spordimetsitsiini ja taastusravi kliiniku ambulatoorse taastusravi osakonnas (II kd, tl 97), kuid hagi alusena ei ole hageja sellelt nähtuvatele teenusemaksumustele tuginenud.
111.Dr M. R. koostas 11. veebruaril 2021 hagejale raviplaani kuueks kuuks järgmises: füsioteraapia teenus individuaalselt saalis ja füsioteraapia teenus individuaalselt basseinis, käsimassaaž ja vesimassaaž pingete leevendamiseks, psühholoogi teenus individuaalselt kaks korda nädalas kolm kuud, edasi kord nädalas, st kõiki eelmainitud ravisid 36 korda.
112.Kohus nõustub kostjaga II selles, et kohtule esitatud meditsiinidokumentide kohaselt on hagejal xxxxxxxxxxxxxxxxx toimunud liiklusõnnetuse järgselt olnud mitmeid erinevaid raviarste, kes on andnud talle ravisoovitusi. Kostja II poolt kohtule esitatud epikriiside kohaselt on suur hulk hageja raviga tegelenud arste pidanud vajalikuks peamiselt tabletiravi (neuroloog J. K. 12. juuli 2017 epikriis, neuroloog Ü. K. 1. märtsi 2018 epikriis, anestesioloog M. S. 15. mai 2019 epikriis, neuroloog M. B. 23. novembri 2018 epikriis, neuroloog A. L. 17. aprilli 2019 epikriis, taastusravi ja füsioteraapia arsti A. T. 29. jaanuari 2019 epikriis, neuroloog Ü. L. 3. oktoobri 2019 epikriis, I kd, tl 165-171). Samuti on kostjad viidanud, et neuroloog S. K. 24. oktoobri 2019 epikriisi ja 15. novembri 2019 arvamuse kohaselt on hagejal vajalik kanda kaelakraed pidevalt soovitavalt üks aasta, kaela liigutamine ja füsioteraapia on vastunäidustatud ning massaaž toimeta, kroonilise valu jaoks tabletiravi (I kd, tl 42-46). Dr S. K. on samas oma seisukohast 26. novembril 2019 ise taganenud ning leidnud, et lisapingete tõttu kaelakrae hagejale ei sobi (I kd, tl 104-105 ja tl 176-178). Asjaolu, et kaelakrae kandmine hagejale püsivalt näidustatud ei ole, on leidnud kinnitust ka ortopeed dr K. P. koostatud epikriisist 2. märtsist 2020 ja tema selgitustest 5. märtsist 2020, arst on soovitanud jätkata taastusraviga (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 32-33), ning ekspert A. V. arvamusega, mille kohaselt kaelakrae kandmine kroonilist valu ei ravi (III kd, tl 124, p 1.13). Ka dr S. K. arvamus füsioteraapia vastunäidustatusest ei lange kokku teiste asjas kogutud tõenditega – füsioterapeut M. M. 29. novembri 2019 teatise kohaselt on hageja ainus võimalik meetod igapäevase elu- ja toimetulekukvaliteedi parandamiseks taastusravi (I kd, tl 69); taastusarst dr K. M. 14. juuni 2019 tõendi kohaselt vajab hageja individuaalset füsioteraapiat (lisaks ka massaaživanni ja terapeutilist massaaži) (II kd, tl 45);
6.märtsi 2020 – 5. märtsi 2021 tegevuskavast tööalase rehabilitatsiooni teenuse osutamiseks nähtub samuti vajadus füsioterapeudi individuaalteenuse (saalis ja basseinis) järele, mille eesmärgiks on läbi kaela- ja õlavöötme piirkonna lihaskonna pinge alandamise peavalude esinemise vähendamine, ning hageja vajab ka psühholoogi individuaalteenust ja tegevusterapeudi individuaalteenust (II kd, tl 28-31). Taastusravi ja füsiaatria arst M. R. on hagejale alates esmasest visiidist 5. septembril 2019 määranud ravina füsioteraapia teenust, samuti psühholoogi ja psühhoteraapia teenust ning massaaži (I kd, tl 30-32, tl 66, III kd, tl 18-190 pöördel).
113.Kohtu hinnangul on hageja positsioonilt mõistetav, et tabletiravi (valuvaigistid) ei anna valu vastu püsivat efekti ning valust püsivalt vabanemiseks peab otsima teisi ravimeetodeid. Dr M. R. on 25. mail 2021 leidnud, et kuigi massaaž mõjub enamasti kõigile lõõgastavalt ja omab lühiajalist toimet, peab olukorras, kus tablettravist ei ole olnud kõrvaltoimete või mittetoimimise tõttu abi, rakendama muid valu leevendavaid meetodeid. Kroonilise valu ravi peab olema väga kompleksne ja individuaalne, multidistsiplinaarne (III kd, tl 189). Dr M. R. seisukohaga langeb kokku ekspert A. V. arvamus. Ekspert A. V. on esitanud kohtule arvamuse, mille kohaselt tõenduspõhiseid ravimeetodeid kuklanärvi neuropaatilisele valule on mitmeid - ravimid, sealhulgas valuvaigistid, lihaslõõgastid, neuropaatilise valu ravimid, taastusravi, kognitiiv-käitumuslik psühhoteraapia, valumodulatsioon kaasaegse funktsionaalse kirurgia abil (III kd, tl 123, p 1.6). Ekspert on leidnud, et kroonilise valu puhul võib proovida kõiki ravimeetodeid, kuna tegemist on valumodulatsioonihäirega, mis on tugevalt seotud inimese psüühikaga, siis kõik, mis leevendab kaebusi, on lubatud. Massaaž
lõõgastab kaelalihaseid ja vesiravil on ka sageli lõõgastav toime. Ekspert on siiski leidnud, et tõenduspõhisusele toetudes need ravimeetodid ei anna keskpikas, pikas perspektiivis püsivat ravitulemust (III kd, tl 123, p 1.7).
114.Eeltoodut arvestades ei kahtle kohus selles, et xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu hagejal väljakujunenud kroonilisele valule oleks dr M. R. 6-kuuse raviplaani täitmine selle määramise ajal 11. veebruaril 2021 pakkunud leevendust, st oleks olnud kuueks kuuks vajalik ja põhjendatud ravi. Küll aga kahtleb kohus selles, kas hagejal tema poolt välja toodud asjaoludel ka kahju on tekkinud või tulevikus tekib. Samuti tuleb kohtul kaaluda hageja nõude perspektiivi, lähtudes hageja taotlusest mõista perioodiline hüvitis välja tema elu lõpuni.
115.Hageja esitatud tõendist, millega hageja on soovinud raviplaani maksumust tõendada (II kd, tl 35-35 pöördel), nähtub, et hageja esindaja on palunud oma raviplaanile SA-lt TÜK hinnapakkumist, viidates, et ravi eest tasub liikluskindlustus. SA TÜK 6. aprilli 2021 hinnapakkumise kohaselt peaks liikluskindlustuse poolt suunatud patsientidele rakenduma Haigekassa hinnakiri, eeldusel et vastav teenus on Haigekassa nimekirjas. Samast tõendist nähtub, et Haigekassa nimekirjas on järgnevad teenused: füsioteraapia individuaalne (kestus 30 min) – 12 eurot 2 senti, füsioteraapia basseinis individuaalne (kestus 30 min) – 12 eurot 46 senti, kliinilise psühholoogi konsultatsioon eriarsti suunamisel – 23 eurot 45 senti. Kliinikumi tasulise hinnakirja teenused on: massaaž (1x20 min) – 13 eurot ja vesiravi, veealune duššmassaaž – 8 eurot.
116.Pooled ei vaidle selle üle, et SA TÜK on Eesti Haigekassa partner, see nähtub ka kohtule esitatud tõendist (I kd, tl 173). Vaidlust ei ole ka selles, et hageja on ravikindlustatud isik. SA TÜK 6. aprilli 2021 hinnapakkumisega on tõendatud, et Haigekassa nimekirjas on individuaalne füsioteraapia, individuaalne füsioteraapia basseinis ja kliinilise psühholoogi konsultatsioon. Sellised ravikulud hüvitatakse hagejale kui ravikindlustatud isikule Haigekassa poolt. Kuna Haigekassa need ravikulud hüvitab, ei teki hagejale nende kulude tõttu kahju.
117.Hageja on väitnud, aga ei ole tõendanud, et Haigekassa ei hüvita hageja vajalikke ravikulusid. Hageja on väitnud, aga ei ole tõendanud, et Haigekassa ei võimalda hagejale vajalikku ravi piisavas mahus. Hageja esitatud hinnapakkumisest seda ei nähtu – viidatud on küll kahekuulisele füsioteraapia teenuse järjekorrale, kuid mitte sellele, et soovitud mahus teenust ei oleks võimalik Haigekassa poolt pakkuda. Lisaks, kostja II esitatud väljavõttest Eesti Haigekassa kodulehelt nähtub, et ambulatoorse taastusravi puhul on patsiendil võimalik saada ravikindlustuse vahenditest kuue kuu jooksul kuni 60 30-minutilist individuaalset füsioteraapia seanssi. Arsti taotluse alusel on võimalik individuaalse füsioteraapia kordi suurendada (I kd, tl 171 pöördel-172 pöördel). Kohus selgitas 17. märtsi 2021 määruses, et hageja peab TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama hageja poolt kantud ja tulevikus eeldatavalt kantavate ravi- ja sõidukulude olemasolu ja suuruse. Kohtu hinnangul on hageja jätnud oma tõendamiskohustuse täitmata.
118.Hageja ei ole end lasknud segada ka sellest, et dr M. R. raviplaan on koostatud 11. veebruaril 2021 ning see näeb ette hageja raviplaani eesolevaks kuueks kuuks. Hagiavalduse on hageja esitanud 9. oktoobril 2020, s.o enne dr M. R. raviplaani koostamist. Hageja nõuab kostjatelt perioodiliste maksete tegemist alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni. Millistele kaalutlustele ja tõenditele tuginedes on hageja dr M. R. 11. veebruari 2021 kuuekuulist raviplaani pidanud asjakohaseks alates hagi esitamisest kuni hageja elu lõpuni, hageja kohtule selgitanud ei ole.
119.Kohus selgitas hagejale 5. novembri ja 25. novembri 2020 hagi käiguta jätmise määrustes, et hageja nõue peab olema selge ning ajaliselt määratletud. Hageja otsustas nõuda ravikulude hüvitamist perioodiliste maksetena kuni hageja elu lõpuni. Olukorras, kus
hagejale vähemalt 11. veebruari 2021 seisuga selgus, et raviplaan on olemas mitte hageja elu lõpuni, vaid kuueks eesolevaks kuuks, oleks hageja saanud vastavalt oma nõuet ka täpsustada (TsMS § 376 lg 4 p 2 järgi ei oleks see olnud hagi muutmine ning oleks olnud ilma kostja või kohtu nõusolekuta menetluslikult lubatav). Hageja oma nõuet ei korrigeerinud. Hageja põhjendus selle kohta, et hiljem on võimalik VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 koostoimes hüvitise suurust edasiulatuvalt muuta, ei ole olukorras, kus hageja ise tugineb ajutisele lühiajalisele raviplaanile, enam veenev. Samuti tuleb nõustuda kostjaga I, et temal puudub võimalus pääseda ligi hageja terviseandmetele ning tuvastada, kas ja millal on lõppenud hageja õigus hüvitisele (st, millal on hageja tervenenud), et VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459 alusel oma õigusi realiseerida.
120.Kohtule esitatud tõendeid koostoimes hinnates ilmneb üheselt, et hageja tervislik seisund ning ravivajadus on ajas muutuv. Dr M. R. 16. septembri 2019 tõendist (I kd, tl 66) ja 11. veebruari 2021 raviplaanist (II kd, tl 52 pöördel) nähtub, et whiplash trauma järgsest pea ja kaelavalust paranemine võib võtta aastaid, kuid arvestades eelnevat positiivset dünaamikat on lootus paranemisele. Ka dr K. P. on 2. märtsil ja 5. märtsil 2020 leidnud, et taastusravil on olnud positiivne efekt ning sellega tuleb jätkata, arst on leidnud, et pärast 1,5 aastat traumast reeglina n.ö loodusepoolne paranemine väheneb ja edasi toimub paranemine taastusraviga ja füsioteraapiaga, ise selle nimel kõvasti töötades (I kd, tl 67-68 ja II kd, tl 3233 pöördel). Kohus esitas eksperdile küsimuse: Kui M. K. esineb whiplash sündroom, siis kas on võimalik, et M. K. puhul kestavad whiplash sündroomist tingitud peavalud elu lõpuni? Eksperdi arvamuse kohaselt: tõenduspõhine meditsiin väldib ennustamist. Seetõttu ei saa toetuda tõenduspõhisusele ja ekspert jätab sellest tulenevalt küsimusele vastamata (III kd, tl 122 pöördel, p 1.4). Samuti on ekspert selgitanud, et krooniline kaebus tähendab enamasti aastaid kestvat kaela- ja peavalu (III kd, tl 122 pöördel, p 1.3). Seega kinnitavad tõendid, et hageja peavalu võib kesta aastaid, kuid tõendid ei kinnita seda, et hageja peavalu kestab hageja elu lõpuni.
121.Taastusarst E. S. 28. juuli 2019 vastusest (I kd, tl 164-164 pöördel) nähtub: Taastusravi osutatakse enamasti kindla eesmärgiga piiritletud aja jooksul. [---] Ambulatoorse ravi korral rakendatakse ravi enamasti 2-3 kuu jooksul, mille järgselt on vajalik funktsionaalse seisundi vahehindamine ning kokkuvõtete tegemine ning uute funktsionaalsete eesmärkide seadmine. Kui ravi ei ole tulemuslik, tuleb ravitegevust analüüsida, vajadusel ümberhinnata ja selekteerida ravimeetodite asjakohasus. Eesmärgistatud tõenduspõhine taastusravi peaks siiski 2-3 kuu jooksul andma positiivse väljundi, vastasel juhul tuleks diagnoosi õigsust ja vastavust analüüsida või taotleda ravijuhtumi konsillaarset analüüsi ning osutatud raviteenuste asjakohasuse hinnangut. Ka Dr M. R. nägi ette, et raviperioodi lõpus toimub meeskonnatöö, kus võetakse kokku ravitulemused ja tehakse uus plaan (II kd, tl 52 pöördel).
122.Hageja esindaja on 11. jaanuari 2023 eelistungil selgitanud: Kuidas raviskeem pärast haava paranemist välja näeb, ei tea. Täna on see raviskeem samasugune. Olukord tervisega on muutuv, aga tänane teadmine on, et raviskeem ei muutu pärast kaelahaava paranemist, aga ma ei saa seda välistada (III kd, tl 73). Hageja nõuab seega ravikulude hüvitamist elu lõpuni ühe ja sama raviskeemi järgi, kuigi ei välista ka ise, et raviskeem võib muutuda. Kohus juhtis sellele vastuolule 11. jaanuari 2023 eelistungil hageja esindaja tähelepanu (III kd, tl 73), kuid hageja jäi oma nõude juurde.
123.Kohus leiab, et 2021. aastal dr M. R. poolt määratud kuuekuusest raviplaanist ei saa aastal 2024 enam lähtuda. Kohtule esitatud meditsiinilisest dokumentatsioonist ilmneb, et hageja tervislik seisund on alates avarii toimumisest olnud pidevas muutuses. Ka hageja esindaja on 11. jaanuari 2023 eelistungil avaldanud, et hagejale tehti täna operatsioon ja ta tegeleb sellest taastumisega; ta on hoopis teises seisus kui aasta tagasi; kui varasemalt olid peavalud 10 palli 10-palli süsteemis, siis operatsiooniga on saadud 7 palli peale (III kd, tl 72 pöördel). Hageja on saanud erinevat ravi (tabletiravi, taastusravi, füsioteraapia, massaažid,
ravivannid), on läbinud neuromodulatsiooni operatsiooni, haavade paranemise ajal oli taastusravi takistatud (hageja esindaja selgitused eelistungil, III kd, tl 72 pöördel ja kohtuistungil, IV kd, tl 67 pöördel-68), tema kaela- ja peavalude intensiivsus on olnud erineval ajal erinev, hageja on oma tervisega pidevalt tegelenud (hageja esindaja selgitused kohtuistungil, IV kd, tl 68 pöördel) – kõik need asjaolud on pidanud mõjutama ka hageja raviskeemi. Hageja on sellele vaatamata jäänud ikka sama raviskeemi juurde, mille täitmise maksumuse hüvitamist ta nõuab alates 9. oktoobrist 2020 igakuiselt ühesugusena kuni oma elu lõpuni. Kohtul ei ole võimalik sellist nõuet rahuldada. Kohtul puudub igasugune teadmine selle kohta, milline on olnud hageja tegelik raviskeem, kas ja millist raviskeemi ta on täitnud, millal ja milliseid teenuseid ta on saanud, kuidas on raviplaan ajas muutunud ning milline on prognoos edaspidiseks.
124.TsMS § 5 lg 1 järgi menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Kohus peab lähtuma hageja nõudest nii nagu see on esitatud. Alternatiivset nõuet kohtule esitatud ei ole. Kohtu diskretsioonile siin ruumi ei ole. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni tuleb jätta rahuldamata. Hageja nõue jääb rahuldamata nii riskivastutust kui deliktilist üldvastutust reguleerivate sätete alusel. Tuleviku ravikulude ja sõidukulude hüvitise indekseerimine
125.Hageja palub kohustada kostjaid iga-aastaselt igakuist hüvitist indekseerima tarbijahinnaindeksiga, mis avaldatakse 1. oktoobril Statistikaameti veebilehel www.stat.ee.
126.Ainus igakuise hüvitise nõue, mille hageja kohtule esitas, oli hageja nõue mõista kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja tulevikus tekkivad ja sissenõutavaks muutuvad ravikulud koos sõidukuludega perioodiliste maksetena alates hagiavalduse esitamisest kuni hageja elu lõpuni. Kohus jättis selle nõude rahuldamata. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue igakuise hüvitise indekseerimiseks tarbijahinnaindeksiga. Kahjuhüvitise vähendamine
127.Kostja I palub vähendada kahjuhüvitist VÕS 139 alusel. Kahjuhüvitist vähendatakse VÕS § 139 lg 1 ja 2 järgi, kui kahju tekkis osaliselt kahjustatud isikust tulenevatel asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, või kui kahjustatud isik jättis kahju tekitaja tähelepanu juhtimata ebatavaliselt suurele kahju tekkimise ohule või jättis kahju tekkimise ohu tõrjumata või jättis tegemata toimingu, mis oleks tekkinud kahju vähendanud, kui kahjustatud isikult võis seda mõistlikult oodata. Kahju vähendatakse ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist. Isiku tervise kahjustamise korral võib kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus (VÕS § 139 lg 3). VÕS § 104 lg 5 järgi on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Vastavalt VÕS § 104 lõikele 4 on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. 128.VÕS § 139 reguleerib üksnes varalise kahju eest mõistetava hüvitise vähendamist ega kohaldu mittevaralise kahju hüvitamise korral (vt Riigikohtu 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Mittevaralise kahju korral saab kannatanu omaosalust arvestada mittevaralise kahju hüvitise määramisel VÕS § 134 lg 5 kohaselt.
129.Kahjuhüvitise vähendamisel tuleb arvestada liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumist, sh liiklusnõuete täitmist ja käibes vajaliku hoolsuse järgimist. Kahjuhüvitamise vähendamiseks tuleb välja selgitada, kes juhtidest ja mil määral jättis järgimata liikluses tavaliseks peetava hoolsuse. Lisaks liiklusõnnetuses osalenud juhtide käitumisele tuleb arvestada ka iga õnnetuses osalenud liiklusvahendist (antud juhul sõidukitest) objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust. Liiklusvahendist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu
suurus sõltub ennekõike selle massist, mõõtudest, liikumiskiirusest, tehnilisest korrasolekust, ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata juhi hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Liiklusvahendist potentsiaalselt lähtuva ohu suurust saab siiski arvestada juhul, kui vastavad ohutegurid liiklusõnnetuse ajal realiseerusid. Ka olukorras, kus on tõendamata, et ohutu liiklemise nõudeid rikkusid mõlemad liiklusõnnetuses osalenud juhid, saab kohus ikkagi kahjuhüvitist vähendada, arvestades kannatanu osa kahju tekkimises üksnes poolte liiklusvahenditest lähtunud käitamisriskide alusel (vt Riigikohtu 19. märtsi 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p 27 jj; 26. novembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-15). 130.Pooled ei vaidle selle üle, et xxxxxxxxxxxxxxxxx toimus Tartus xxxx ja xxx tänava reguleerimata ristmikul liiklusõnnetus kolme sõiduki vahel: xxx, mida juhis hageja, xxx, mida juhtis J. T. , ning xxxx, mida juhtis kostja I. Kostja I juhitud sõiduk xxxx sõitis xxx tänaval xxx tänava poolt xxxx tänava ristmiku suunas. xxx tänav on xxxx tänava suhtes kõrvaltee. xxx tänavalt ristmikule lähenedes oli paremal pool liiklusmärk 221 Anna teed. Paremal pool oli üks sõidusuund teeremondi tõttu suletud. Paremale pööre oli keelatud. Paremalt (xxxx tänavalt xxxxx tänava suunas) sõitis ristmikule hageja sõiduk xxx. Kostja I eiras liiklusmärk 221 nõudeid ja sõitis peateel sõidueesõigust omanud sõidukile xxx ette. Kostja I ja hageja juhitud sõidukid põrkusid ristmikul kokku, hageja sõiduk xxxx sõitis kostja I sõidukile xxx külje pealt sisse. Saadud löögist paiskus xxxx vastu xxx tänavat sõitu ootavat seisvat xxx-d. Need asjaolud nähtuvad lisaks poolte väidetele ka Eesti Liikluskindlustuse Fondi kajastatud liiklusõnnetuse andmetest (I kd, tl 14-15), kostja I sõidukikahju avaldusest (I kd, tl 135-136), Politsei- ja Piirivalveametilt väljanõutud väärteoasja nr 2780,17,008732 materjalidest (II kd, tl 83-91), Salva Kindlustuse AS-ilt väljanõutud kahjutoimiku materjalidest (II kd, tl 127-141) ja Tartu Linnavalitsuselt väljanõutud materjalidest (II kd, tl 113-118). 131.Liiklusseaduse (LS) § 57 lg 1 kohaselt peab kõrvalteel sõitev juht andma teed juhile, kes läheneb ristmikule või liigub sellel mööda peateed või sõidueesõigusega teed, sõltumata tema sõidusuunast. Seega pidi kostja I andma peateel liikunud sõidukijuhile teed ja alles seejärel ise üle ristmiku sõitma. Kostja I ei andnud peateel liikunud sõidukijuhile teed. Kostja I rikkus seega LS § 57 lõiget 1. Kostja I rikkus ristmikku ületades lisaks ka LS § 56 lõiget 1 – ristmikule lähenedes peab juht olema eriti tähelepanelik ja arvestama ristmiku liiklusoludega. Juht peab sõitma sellise kiirusega, et tal on vajaduse korral võimalik sõiduk seisma jätta ja anda teed eesõigust omavale liiklejale. LS § 18 lg 1 sätestab lisaks, et juht, kes on kohustatud liiklusreeglite või liikluskorraldusvahendi kohaselt andma teed, peab sõidukiiruse vähendamisega või seismajäämisega selgelt andma märku, et ta kavatseb järgida tee andmise kohustust. Seega pidi kostja I igal juhul ristmikule lähenedes sõidukiirust vähendama või seisma jääma. Kostja I märkis sõidukikahju avalduses, et ta peatus ristmikul; paremalt olid remonditööd, seisid suured veokid, nähtavus oli halb (I kd, tl 135-136). 13. märtsi 2024 kohtuistungil ei väitnud kostja I enam, et ta ristmikul peatus, vaid selgitas, et alguses aeglustas, aga siis sõitis edasi (IV kd, tl 69-70). Hageja sõiduki pardakaamera salvestiselt ei ole märgata, et sõiduk xxxx oleks vahetult enne ristmikku peatunud või oluliselt sõidukiirust vähendanud. Eksperdi arvamusest nähtub, et vastavalt simulatsioonile liikus sõiduk xxxx kokkupõrke hetkel sõidukiga xxx kiirusega 30 ±5 km/h (III kd, tl 32 pöördel, p 1.4). Ekspert on leidnud ka seda, et alates hetkest, millal sõiduk xxxx liigub peatumata ja hoogu vähendamata ristmikule kuni hetkeni, mil sõidukite xxx ja xxxx liikumistrajektoorid ristuvad ja toimub kokkupõrge sõiduki xxx esiosa ja sõiduki xxxx parempoolse külje vahel, kulub aega ca 1 sekund. Kuna see on võrreldav sõidukijuhtide reageerimisaja ja sõidukite pidurite rakendusaja summaga (kokku ca 1 sekund), polnud kummagi sõiduki juhil võimalik kokkupõrget pidurdamisega vältida (III kd, tl 33, p 1.7). Juhul kui sõiduk xxxx oleks enne ristmikku peatunud või liikumist aeglustanud, poleks
antud ajaaknas sõidukite xxx ja xxxx liikumistrajektoorid ristunud ja kokkupõrget toimunud (III kd, tl 32 pöördel, p 1.6). 132.Kostja I ei vaidle asjaolu üle, et ta osales liiklusõnnetuses, kuid leiab, et mootorsõidukite käitamisrisk/süü oli asjaolusid arvestades võrdne ning kostja I ei ole liiklusõnnetuse ainupõhjustajaks. Kostja I on seisukohal, et hageja ületas lubatud sõidukiirust, milleks oli 30 km/h. Kui hageja oleks ristmikule lähenenud lubatud kiirusega, ei oleks avariid tõenäoliselt juhtunud. Seega võis kahju tekkimise põhjuseks olla ka hageja käitumine. 133.Kuigi Tartu Linnavalitsus on 9. septembri 2021 vastuses (II kd, tl 114) märkinud, et xxx tänavast xxx tänava suunas toimus liiklemine piiratud tingimustes (teetööd, kiirusepiirang 30 km/h, vastassuunaline tee kitsenemine), siis vastusele lisatud ajutise liiklusskeemi kohaselt asus kiirusepiirangu 30 km/h märk siiski teisel pool ristmikku xxxxx tn suunas (II kd, tl 113-118). Ka Lõuna Prefektuuri xxxxxxxxxxxxxxx sündmuskoha vaatlusprotokolli kohaselt tuvastati, et sündmuskohal on lubatud sõidukiiruseks 50 km/h (II kd, tl 87). Hageja poolt kohtule esitatud pardakaamera salvestiselt ei nähtu hageja liikumistrajektooril kiirusepiirangu 30 km/h märki. Ka kostja I ise on oma sõidukikahju avalduses märkinud, et sellel teel (peateel) puudus samuti kiirusepiirang (II kd, tl 135). Tõendeid kogumis hinnates on kohus seisukohal, et kostja I poolt väidetud kiirusepiirangut 30 km/h hageja liikumisteel ei olnud. 134.Kohus viis asjas liiklusavarii asjaolude väljaselgitamiseks läbi ekspertiisi. Ekspert R. P. on
19.septembri 2022 eksperdiarvamuses nr 1818/2022 (III kd, tl 20-52) tsiviilasja materjalide, sündmuskohal tehtud mõõtmistulemuste ja eksperdi poolt teostatud arvutuste alusel leidnud, et sõiduk xxx liikus vahetult enne kokkupõrget sõidukiga xxxx kiirusel 50±5 km/h. Vastavalt modelleerimise tulemusele vastava tarkvaraga liikus sõiduk xxx kokkupõrkehetkel kiirusega 55 ±5 km/h (III kd, tl 32, p 1.1). Seega ei ületanud hageja LS § 15 lg 1 p 1 järgi asulasisesel teel lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h. 135.LS § 56 lg 1 kehtib võrdselt nii kostja I kui hageja suhtes. LS § 50 lg 3 punkt 1 näeb lisaks ette, et juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Sama paragrahvi sama lõike p 2 kohaselt peab juht vähendama kiirust ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Hageja pardakaamera salvestis ei kinnita, et hageja oleks sõidukiirust ristmikule lähenedes vähendanud, kuigi tema kõrval vasakpoolsel sõidurajal toimusid remonditööd, seisid veokid ning nähtavus vasakule oli seetõttu halb. Tegemist oli hommikuse tipptunniga (kl 7.38 politsei andmete või kl 08.06 pardakaamera järgi). Lisaks nähtub hageja pardakaamera salvestisest ja liiklusõnnetuse andmetest, et sõidutee oli märg (I kd, tl 14), mis üldteadaolevalt suurendab libedust ning kutsub ettevaatusele. Kohus leiab, et lähenedes remonditöödest tingitud halva nähtavusega ristmikule hommikusel tipptunnil märja asfaltkattega teel sõidukiirusega 50±5 km/h või 55 ±5 km/h rikkus hageja LS § 50 lg 3 punkte 1, 2 ja § 56 lõiget 1. Eeltooduga on tuvastamist leidnud, et ka hageja rikkus liiklusseaduse nõudeid ega järginud käibes vajalikku hoolt (VÕS § 104 lg 3). Seega on kahju tekkimine osaliselt põhjuslikus seoses ka hagejast tulenevate asjaoludega.
136.Mõlemad juhid rikkusid seega liiklusseadusest neile tulenevaid kohustusi ja jätsid järgimata käibes vajaliku hoolsuse. Kohus on siiski seisukohal, et kostja I osa liiklusnõuete rikkumisel ja käibes vajaliku hoole järgimata jätmisel oli suurem kui hageja oma. Kostja I eiras tee andmise kohustust, ei veendunud ristmiku ületamise ohutuses, kuigi temast paremal olid nähtavust oluliselt piiravad takistused. Nähtavus ei olnud piiratud otsevaates ning kostja I pidi seetõttu märkama, et sõiduauto xxx on teisel pool ristmikku peatunud. Ka sellest oleks kostja I võinud järeldada vajadust kiirust vähendada, peatuda ning teed anda.
Sõidueesõigusega juhile, kes oli küll ka hooletu, ei saa panna suuremat vastutust liiklusnõuete ja vajaliku hoolsuse järgimise eest kui sõidueesõiguseta juhile, kes pidi tagama sõidueesõigusega juhi suhtes ristmiku ületamise ohutuse. Kohtu hinnangul jättis kostja I käibes vajaliku hoole järgimata olulisel määral (VÕS § 104 lg 4).
137.Nii hageja kui kostja I osalesid liiklusõnnetuses massilt, mõõtmetelt ja sõiduomadustelt sarnaste sõidukitega (III kd, tl 22-22 pöördel). Sõidukitest nähtuvate riskide olulisi erinevusi kohtule ei nähtu. Hageja sõiduki kiirus oli küll suurem kui kostjal, kuid see ei ületanud lubatud sõidukiirust ning hageja liikus ka peateel.
138.Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kostja I osa kahju tekkimisel on 85% ja hageja osa 15%.
139.Tulenevalt VÕS § 139 lõikest 3 võib tervise kahjustamise korral kahjuhüvitist vähendada üksnes juhul, kui kahju tekitamisele aitas kaasa kahjustatud isiku tahtlus või raske hooletus. Kohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja käitumine ei olnud tahtlik ega raskelt hooletu, hageja oli VÕS § 104 lg 3 tähenduses hooletu. VÕS § 139 lg 4 järgi käesoleva paragrahvi lõikes 3 sätestatud kahjuhüvitise vähendamise piirangut ei kohaldata ulatuses, milles kahjustatud isikule hüvitab tekkinud kahju kindlustusandja. Seega saab kahjuhüvitist vähendada ka kahjustatud isiku hooletuse korral, kuid seda ulatuses, milles kahjustatud isikule hüvitab tekkinud kahju kindlustusandja.
140.Eeltoodut arvestades tuleb hageja kui kahjustatud isiku osa kahju tekkimises arvestada ning sellest tulenevalt temale tasumisele kuuluvaid kahjuhüvitisi vähendada järgmiselt: -
Saamata jäänud tulu hüvitis vähendamisele ei kuulu, kuna kindlustusandja seda hagejale ei hüvita;
-
Sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitist 652 eurot tuleb vähendada 15% võrra, s.o 97 euro 80 sendi võrra. Kostjalt I hageja kasuks väljamõistmisele kuuluv lõplik sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitis on seega 554 eurot 20 senti.
Mittevaraline kahju 141.Hageja palub, et kohus mõistaks kostjatelt välja mittevaralise kahju hüvitise. 142.Tulenevalt VÕS § 128 lõikest 5 hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. 143.VÕS § 134 lg 2 kohaselt tuleb isiku tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral kahjustatud isikule mittevaralise kahju hüvitiseks maksta mõistlik rahasumma. VÕS § 134 lõikest 5 tuleneb, et mittevaralise kahju hüvitise määramisel arvestatakse rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. VÕS § 136 lg 1 sätestab, et kahju tuleb hüvitada ühekordselt makstava rahasummana, välja arvatud juhul, kui vastavalt kahju iseloomule on mõistlik kahju hüvitamine perioodiliste maksetena. Riigikohus on leidnud, et mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (vt Riigikohtu 27. septembri 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17, 22. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14, 13. jaanuari 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16). 144.Kehavigastuse või tervisekahjustusega tekitatud mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus oleneb kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu (vt Riigikohtu 15. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-16, p 19). Arvestada tuleb
erineva isikukahju (nt erineva tervisekahjustuse) tekkimisel selle tagajärgi kannatanule, st tema eeldatavat „valu suurust“, samuti ka kannatanu võimalikku hooletust ja selle raskust endale tervisekahjustuse või kehavigastuse ja sellega kahju tekkimises või suurenemises (vt Riigikohtu 20. juuni 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-73-13, p 13). Näiteks tuleb mittevaralise kahjuna hüvitada kehavigastusest tulenev püsiv kehalise terviklikkuse kaotus, väljanägemise muutus või oluline psüühika ja närvitegevuse häire, samuti heaolu langus, tingituna ajutisest või püsivast piirangust isiku tegevuses ning elukorralduses või põhjendatult loodetud heaolu loomise võimaluse kaotus (vt Riigikohtu 25. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p 22). 145.Mittevaralise kahju eest rahalise hüvitise suuruse määramine on kohtu diskretsiooniõigus. VÕS § 127 lg 6 esimese lause järgi otsustab hüvitise suuruse kohus, kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise ja tulevikus tekkiva kahju korral. Sama põhimõte sisaldub ka TsMS § 233 lg-s 1, mille kohaselt juhul, kui menetluses on tuvastatud kahju tekitamine, kuid kahju täpset suurust ei õnnestu kindlaks teha või selle kindlakstegemine oleks seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, muu hulgas kui tegemist on mittevaralise kahjuga, otsustab kohus kahju suuruse oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades. TsMS § 366 võimaldab mittevaralise kahju hüvitamise hagis nõutava hüvitise summa märkimata jätta ja taotleda õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Käesolevas vaidluses on hageja hinnanud mittevaralise kahju hüvitamiseks piisavaks summaks 8000 eurot, kuid jätnud siiski hüvitise suuruse kohtu määrata. 146.LKindlS § 32 lg 1 kohaselt maksab kindlustusandja kahjustatud isikule tema tervise kahjustamisest või talle kehavigastuse tekitamisest tuleneva mittevaralise kahju hüvitist ühekordse maksena olenevalt tervisekahjustuse või kehavigastuse raskusastmest ja muudest asjaoludest. Kui kahjustatud isikul on erineva raskusastmega tervisekahjustused või kehavigastused, makstakse mittevaralise kahju hüvitis vastavalt raskemaile tervisekahjustuse või kehavigastuse liigile. Sama paragrahvi lõige 3 annab näitliku loetelu eelduslikust summast, mis tuleks kindlustusandja poolt mittevaralise kahjuna välja maksta. LKindlS § 32 lg 3 sõnastus ei piira kannatanu võimalust esitada kahjunõue suuremas summas. Riigikohus on 22. aprilli 2024 otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835 (vt p 46) leidnud, et LKindlS § 32 lõikes 3 sätestatud summasid tuleb mõista kui minimaalseid hüvitisi sellistel – pigem erandlikel – juhtudel, mil peale kannatanu teatud raskusastmega tervisekahjustuse pole tuvastatud ühtegi asjaolu, mis võiks anda alust suurema hüvitise määramiseks. Riigikohus on leidnud, et sisuliselt on tegemist kahjuhüvitise alammääradega. Kahjuhüvitise ülempiiri osas ei ole LKindlS § 32 lg 3 erinorm VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 134 lõigete 2 ning 5 suhtes ega kitsenda kohtu kaalutlusõigust mittevaralise kahju hüvitise suuruse üle otsustamisel. Ühtlasi ei piira kõnesolev säte ka kindlustusandja LKindlS § 23 ja VÕS § 521 lõigete 1 ning 2 järgset vastutust tekitatud kahju eest. Kannatanu saab nõuda LKindlS § 32 lõikes 3 sätestatust suuremat hüvitist mitte üksnes kahju tekitajalt, vaid ka tema vastutuskindlustusandjalt. 147.Kostja II on tasunud hagejale mittevaralise kahju hüvitisena 350 eurot, tuginedes LKindlS § 32 lg 3 punktis 2 sätestatud keskmise raskusega kergema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral ettenähtud (miinimum)hüvitise summale. Hageja on leidnud, et minimaalselt tuleks temale LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel hüvitada 1500 eurot, milline summa on ettenähtud keskmise raskusega raskema tervisekahjustuse või kehavigastuse korral. LKindlS lisast Tervisekahjustuste ja kehavigastuste liigitus raskusastmete kaupa nähtuvalt on keskmise raskusega raskemaks tervisekahjustuseks või kehavigastuseks mh ajuvigastus, millest võivad jääda kerge püsiva kahjustuse jääknähud (III p 7) ja kaelapiirkonna vigastus, mis põhjustab mitmeid kuid kestva haigestumise ja töövõimetuse (III p 8). 3. oktoobri 2019 epikriisi kohaselt on neuroloog Ü. L. leidnud, et hageja puhul on tegemist traumajärgse kaela- ning peavaluga ja neuropsühholoogilise hindamise alusel
profiil sobib kerge ajukahjustuse korral esineva leiuga (I kd, tl 28-29). Kohtule ei ole teada, kas hagejal tuvastatud kerge ajukahjustuse korral võivad jääda ka kerge püsiva kahjustuse jääknähud. Kohus on aga eelnevalt tuvastanud, et hagejal tekkis liiklusõnnetusest whiplash vigastus, s.o kaelapiirkonna vigastus. Tõendatud on ka see, et whiplash vigastusest tingitud vaevuste (krooniline traumajärgne peavalu) tõttu oli hageja korduvalt haiguslehtedel, hagejal tuvastati jaanuaris 2019 osaline töövõime (I kd, tl 70-75) ning alates 22. maist 2023 puudub hagejal üheks aastaks töövõime (III kd, tl 159-184). Kohus nõustub hagejaga, et LKindlS § 32 lg 3 p 3 ja lg 4 alusel kuulub hüvitamisele minimaalselt 1500 eurot. 148.Arvestades kohtu ette toodud asjaolusid ja tõendeid, ei ole siiski käesolevalt tegemist juhtumiga, mil mittevaralise kahju hüvitis võiks piirneda minimaalse 1500 euro suuruse hüvitisega. Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel veel järgmist. 149.Kohus arvestab esmalt rikkumise raskust ja ulatust, rikkuja süüd ja selle astet, kannatanu enda osa kahju tekkimises 150.Kohus, hinnates kahju tekitaja rikkumise raskust ja ulatust, võtab arvesse, et kostja I poolsed liiklusseaduse rikkumised on hagejale tervisekahjustuse tekitamisega põhjuslikus seoses. Samas tuleb toimunud avarii puhul arvestada, et kostja I tahtlus ei olnud suunatud hagejale tervisekahjustuse tekitamisele, vaid tegemist oli kostja I poolt raske hooletusega. Kohus on samas tuvastanud, et ka hageja ise oli ristmikule lähenedes hooletu ega vähendanud oma sõidukiirust. Kohus on kostja I ja hageja poolt käibes vajaliku hoole järgimata jätmist analüüsinud otsuse punktides 147, 151-154 ning arvestab samu asjaolusid ka mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel. 151.Kohus arvestab järgmisena hageja enese kirjeldust temal avariist tekkinud negatiivsete mittevaraliste tagajärgede kohta ning selle kohta esitatud tõendeid. 152.Hageja on 7. detsembri 2020 hagiavalduses (p 1.8.4) selgitanud: Kui ma ennem avariid käisin täis kohaga tööl, sain kõike teha, piirangud puudusid, pea polnud valutanud kordagi vähemalt 3 aastat, mälu oli ideaalne, rääkimata kaelavalust vms kaebustest. Jutt jäi meelde, õppimisel raskusi polnud. Rääkimine oli normaalne, ei pidanud võõras seltskonnas muretsema, et kipun palju puterdama ja teised peavad korduvalt üle küsima, et mis ma ütlesin. Hobidega sain tegeleda piiramatult – armastasin rattaga käia tööl (23 km tööle hommikul ja õhtul sama palju koju tagasi) u 3 x nädalas, lisaks nädala lõpus sõitsin ise või osalesin Tartu Rattamatkade korraldatud sõitudel (pikimad olid neist pea 100 km). Peale seda ei olnud mul mitte mingisuguseid kaebusi, rääkimata peavalust. Samuti sain ma kodus lapsega mängida jalgpalli, sulgpalli, käia lõbustuspargis vms. (Laps tundis sellest kõigest suurt puudust, tänaseks on harjunud). Teiseks suureks hobiks on mul kiviktaimla, mille ise koju rajasin. Nüüd ma enam sellise asjaga hakkama ei saa, sest see vajab palju füüsilist tööd. Plaanisingi seda Räpinasse õppima minna. (Täna sellel õppimisel poleks enam mõtet, sest ma füüsiliselt ei jaksa seda enam teha). Samuti külastasime 1-2 x nädalas sõpru. Nüüd on osad sõbrad ära kadunud ja paariga kohtume u 1 x kuus või isegi veel harvem, sõltub mu tervisest. Nädala sees nagu varem ei tule sõprade juurde minemine kõne allagi, sest õhtul on mul vaja pikutada ja siis harjutused jms tervisele vajalik teha, mitte lisaks pingeasendis istuda. Tööl käin ka hetkel osalise tööajaga, max 6h päevas. Parim mulle on muidugi variant, et olen töö juures kontoris kuni 3h ja siis ära kodukontorisse. Iga päev see kahjuks võimalik pole. Samuti oli varem mul üks osa tööst klientide külastused üle Eesti – Tallinn, Pärnu olid mitu korda kuus. Peale avariid pidi tööandja sisse viima muudatuse, sest enam ma pikki sõite teha ei saanud. Peale pikka sõitu pean võtma järgmise päeva vabaks, et taastuda, sest tekib väga tugev peavalu kaela raputamisest. Seetõttu käisin töö juurest täiendkoolitustel, et õppida tööohutust jms. Õppimine oli ja on siiani väga raske, sest tunnis ei jäänud tihti midagi meelde, aga õnneks saime materjalid, mida sain kodus ise uurida. Ka vene keele õppimine, et klientidega paremini suhelda, oli väga raske, sest uued
sõnad lihtsalt ei jää avariis saadud kerge ajukahjustuse tõttu (minul häiritud lühimälu) meelde. Samuti on töö tegemine nüüd keerulisem, sest pean tegema igas tunnis 1-2 puhkepausi (õnneks on mul töötool, mille saan lasta alla lebavasse asendisse), siis teen palju märkmeid, e-postis teen kirjad, millele pean vastama mitteloetuks, klientidel palun saata e-maili meelde tuletusega, kui olen unustanud. Iga päev märkan, et olen unustanud kliendile pakkumise ära saata. Teatud arvestusi saangi teha ainult hommiku poolikul, sest peale lõunat ma ei ole enam ok tegema suuremaid arvestusi ja klaaside vms olulisi tellimusi. Pea- ja kaelavalu segavad väga oluliselt mu normaalset elu. Piiranguid on väga palju. Ka kontserdid planeerin ette nii, et need ei oleks tööpäeva õhtutel ja ennem seda olen väga rahulikul režiimil ja kontserdid ei saa olla kodust kaugel, et poleks pikka autosõitu ennem ja pärast. Tervis on kaugel normaalsest ja avarii eelsest. Lisaks pean ma ilmselt maha matma oma unistuse minna õppima psühholoogiks, sest ma ei ole kindlasti hetkel võimeline sellist mahukat õpet ülikoolis läbima oma ajukahjustusest tingitud mäluprobleemide tõttu. Ja veel oli mul unistus teha 1 kord elus ära benjihüpe. Ka seda ei saa ma nüüd iialgi teha, sest mu tervise olukord seda ei võimalda... Ma lihtsalt pean leppima, et mul on nähtamatu vigastus, mille tõttu mu elu ongi nüüd täiesti teistsugune. Pereliikmed ega sõbrad ning töökaaslased ju ei näe kõrvalt, et mul on kaela- ja peavalud.
153.Hageja hilisematest menetlusdokumentidest nähtub, et hageja hingeline valu ja kannatused ei ole ajas vähenenud, vaid on suurenenud. Hageja 6. aprilli 2021 menetlusdokumendi p 2.12 kohaselt on hageja xxxxxxxxxxxxxxx liiklusõnnetuse tõttu tundnud nii füüsilist kui vaimset valu kohe avarii toimumisel kui ka igal järgneval päeval pärast avariid. Hageja on vajanud psühholoogilist nõustamist ning avariist tingitud krooniliste valude ja kostjaga II vaidlemise tõttu on diagnoositud hagejal depressioon (hagejal on tekkinud surmamõtted, tahtmatus elada valudes). Hageja oli sunnitud oma töökohalt lahkuma, kuna ei tulnud töökohustustega enam tervislikel põhjustel toime. Avariist tekkinud kaela- ja peavalud on väljakannatamatud, uni häiritud, pidevatest valudest on tekkinud probleemid perekonnaliikmetega, kuna hageja kannatab seetõttu ka tugevate meeleolukõikumiste käes. Hageja 7. augusti 2023 menetlusdokumendi p 2.2 kohaselt on avariist tingitud terviseprobleemid viinud tänaseks hageja puuduva töövõimeni. 154.Asjaolu, et hageja on vajanud psühholoogilist nõustamist, on tõendatud kliinilise psühholoogi K. V. kokkuvõttega 31. jaanuarist 2019 (II kd, tl 56), mille kohaselt on hagejale näidustatud kognitiiv-käitumuslikel põhimõtetel nõustamine-teraapia ligikaudse sagedusega 1-2x kuus. Viidatud tõendist nähtub, et hageja kaebusteks on just autoavarii tagajärjel tekkinud igapäevased peavalud, mis häirivad hageja toimetulekut. Taastusraviarst dr M. R. koostatud epikriisist nr 1007403971 (III kd, tl 188-190 pöördel) nähtuvalt osales hageja valu juhtimise grupis 12. september – 17. oktoober 2019 ning käis kliinilise psühholoogi juures psühhoteraapia seanssidel ka 2021. ja 2022. aastal. Hageja on perioodil
15.juunist 2021 kuni 3. maini 2023 käinud viiel korral psühhiaater K. R. visiidil, kes on temal diagnoosinud F06.32 orgaanilise depressiooni (III kd, tl 191-194 pöördel). Dr K. R. koostatud epikriisist nähtub, et hageja kaebused seisnevad selles, et ta ei ole pärast traumat enam see inimene, kes ta oli varem – ta on tuleviku suhtes lootusetu, on esinenud elutüdimusmõtteid, huvid on vähenenud (III kd, tl 192 pöördel). Tõendeid kogumis hinnates ei ole kohtul kahtlust, et hagejal väljakujunenud depressioon on põhjuslikus seoses avariist saadud traumaga. Eeltoodut toetab ka ekspert A. V. arvamus selle kohta, et kroonilise valu haigetest üle 60% juhtudest täheldatakse depressiooni (III kd, tl 124, p 1.16). 155.Samuti on ekspert A. V. leidnud, et kroonilise valu kestvus ei ole ajaliselt piiratud ja on ennustamatu. Kuklanärvi neuralgiat on raske välja ravida, aga sõltuvalt igast konkreetsest juhtumist, kompleksse kroonilise valu raviga on võimalik oluliselt vaevuste vähendamine (III kd, tl 123 pöördel, p 1.9). Seega on ennustamatu, kui kaua võib hageja avariist tingitud krooniline valu veel kesta. Kuna valul ajalist piiri ei ole, saab vaid järeldada, et hageja kannatused, mis praeguseks on kestnud ca 6,5 aastat, jätkuvad veel määramata aja. Siit
tulenev ebaselgus ning valu jätkumine mõjutab kahtlematult hageja elukvaliteeti ning piirab tema toimetulekut jätkuvalt määramata aja jooksul. Senine ravi ja toetav tegevus, koduste harjutuste tegemine, TENS aparaadi kasutamine ja ka kirurgiline sekkumine on andnud ajutist leevendust, kuid ei ole hageja valusid lõpetanud (dr M. R. epikriis, III kd, tl 188-190 pöördel). 156.Eesti Töötukassa 17. jaanuari 2019 otsusega (I kd, tl 70-72) ja 11. novembri 2019 otsusega (I kd, tl 73-75) on tõendatud, et hagejal on alates 3. jaanuarist 2019 tuvastatud osaline töövõime. Perearsti tõendiga 5. märtsist 2021 (II kd, tl 55) ja töölepingu lõpetamise avaldusega (II kd, tl 54) on tõendatud, et hagejal ei olnud oma terviseseisundi tõttu võimalik oma töökohal töötamist jätkata ning hageja esitas seetõttu töölepingu lõpetamise avalduse
9.märtsil 2021. Perearst K. R. OÜ ambulatoorsest epikriisist (III kd, tl 185-187) nähtub, et alates 11. novembrist 2022 kuni 25. maini 2023 viibis hageja diagnoosiga muu krooniline valu töövõimetuslehel. Töövõimetuslehe lõppemise ajaks oli hagejal tuvastatud juba puuduv töövõime. Viidatud epikriisist nähtub ka asjaolu, et pidevast valust tingitud tugeva stressi tõttu on hagejal ägenenud reumatoidartriit. Seega on tõendatud, et liiklusavariist tingitud pidev valu ja stress on hageja üldist tervislikku seisundit halvendanud, sh on ägenenud hageja reumatoidartriit, ning oluliselt mõjutanud hageja töövõimet. 157.Hageja on kohtule esitanud kaks dokumendipõhist töövõime hindamise eksperthinnangut – esimene 5. märtsist 2023, milles on leitud, et hagejal on osaline töövõime kehtivusega viis aastat (III kd, tl 141-158), ning teine 22. maist 2023, milles on leitud, et hagejal on puuduv töövõime kehtivusega üks aasta (III kd, tl 159-184). Viidatud tõendeid uurides ilmneb kohtule, et 22. mai 2023 eksperthinnang on koostatud pärast vaide esitamist ning selles on tuginetud ka vaide esitamise ajaks lisandunud meditsiinilisele dokumentatsioonile (III kd, tl 159 pöördel). Seetõttu jätab kohus tõendina arvestamata eksperthinnangu 5. märtsist 2023 ning analüüsib vaid 22. mai 2023 eksperthinnangut. Kuigi kohtule esitatud eksperthinnang on allkirjastamata, nähtub eksperthinnangu sissejuhatavast osast, et eksperthinnangu saamiseks kaasati AS Arstikeskus Confido ekspertarst M. P. , samuti nähtub, et eksperthinnangu taotlejaks on just hageja. Seetõttu ei ole kohtul kahtlust tõendi usaldusväärsuses. 22. mai 2023 eksperthinnangust tuleneb, et ekspertarst on meditsiinilise dokumentatsiooni alusel analüüsinud hageja seisundit lähtudes tema diagnoosidest G44.3 krooniline traumajärgne peavalu, S13.4 lülisamba kaelaosa distorsioon ja distensioon, M05.8 muud seropositiivsed reumatoidartriidid, R52.2 muu krooniline valu, F07.2 traumajärgne ajukahjustuse sündroom, F33.11 mõõdukas korduv depressioon somaatiliste sümptomitega. Ekpertarst on leidnud, et neist diagnoosidest tingitud vaevuste tõttu puudub hagejal vähemalt aastaks töövõime. Jättes kõrvale seropositiivse reumatoidartriidi, mis tuvastati hagejal juba augustis 2016, s.o enne avariid, on kõik teised diagnoosid ning nendest tulenevad vaevused põhjuslikus seoses xxxxxxxxxxxxxxx avariiga. 158.Seega on tõendamist leidnud, et avariist saadud tervisekahjustus on hagejale pikaajalise mõjuga, hageja tervislik seisund ei ole senise 6,5 aasta jooksul paranenud, vaid halvenenud, tipnedes praeguseks puuduva töövõimega. Avariist tingitud valu ja üleelamised on põhjustanud hagejale depressiooni. Hagejal tuleb igapäevaselt hakkama saada nii valu, depressiooni kui töövõimetuse tõttu tekkinud elukvaliteedi languse ja elukorralduse muutumisega, sh raskustega igapäevasel toimetulekul ning seda ennustamatu kestvusega. Avariist põhjustatud negatiivsed tagajärjed olid hageja jaoks seega elumuutvad ning seda halvemuse suunas. 159.Kohus arvestab mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel ka ühiskonna üldise heaolu taset ja mittevaralise kahju hüvitiste võrreldavust sarnastel asjaoludel. 160.Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peaksid vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad (vt Riigikohtu 9. aprilli 2008 otsus
tsiviilasjas nr 3-2-1-19-08, p 13; 25. mai 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-05, p-d 22 ja 24). Tulenevalt Riigikohtu 22. aprilli 2024 otsusest kriminaalasjas nr 1-22-5835 (vt p 32) ei tule seda seisukohta aga mõista nii, et varasem kohtupraktika seab mittevaralise kahju hüvitisele jäiga ülem- või alampiiri, millest kohus ei tohi kohtuasja asjaoludest ja enda siseveendumusest lähtuvalt üle astuda. Mittevaralise kahju hüvitised peavad käima kaasas nii elukalliduse tõusu kui ka üldise heaolu kasvuga, samuti arvestama võimalike muutustega ühiskonna väärtushinnangutes. Seega on varem mittevaralise kahju eest välja mõistetud hüvitiste suurused küll üks tegur, mida kohus peab koos kõigi teiste asjakohaste kaalutlustega arvestama, kuid sellel ei ole esimust teiste kaalutluste ees. 161.Lähtudes Riigikohtu poolt 2023. aastal koostatud kohtupraktika analüüsist „Mittevaralise kahju hüvitamise nõuded tsiviilasjades 2020. 2022. aastal“ (https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/analyys/Mittevaraline_kahju_20202022.pdf), jäid kehavigastuse tekitamise või tervise kahjustamise korral väljamõistetud hüvitiste suurused 2020. - 2022. aastal vahemikku 100 – 12 000 eurot, keskmine hüvitise summa oli 1752 eurot, mediaan 1000 eurot. Samas, analüüsis kajastatud kohtupraktika võib olla suuresti mõjutatud üksikjuhtumitest ja selle põhjal arvestatud keskmine hüvitise suurus pole kuigivõrd esinduslik näitaja (samal seisukohal on Riigikohus oma 22. aprilli 2024 otsuses kriminaalasjas nr 1-22-5835, p 42-43). 162.Mittevaralise kahju hüvitis saab olla võrreldav üksnes selliste varasemate hüvitistega, mis on välja mõistetud sarnastel asjaoludel. Seega tulevad konkreetses kohtuasjas hüvitise määramisel võrdlusbaasina arvesse juhtumid, mis on mittevaralise kahju hüvitist mõjutavate asjaolude poolest lahendatava kohtuasjaga olulisel määral sarnased (vt Riigikohtu 22. aprilli 2024 otsus kriminaalasjas nr 1-22-5835, p 33). Viidatud kohtupraktika analüüsist ega 2018. - 2019. aastat käsitlevast analüüsist (https://www.riigikohus.ee/sites/default/files/kohtupraktika%20anal%C3%BC%C3%BCs/ 07_Mittevaraline_tsiviil.pdf) ei leia ühtegi sarnastel asjaoludel kohtuasja. 163.Kohus toob siiski välja tsiviilasja nr 2-20-7042, mille asjaolusid peab kohus võrreldavaks. Vaidluse asjaolude kohaselt diagnoositi hagejal liiklusõnnetuse tagajärjel rindkere põrutus, ta pidi tarvitama kangeid valuvaigisteid ja olema mitmel korral valu tõttu töövõimetuslehel. Kohus leidis, et mõistlik rahasumma mittevaralise kahju hüvitamiseks on 1000 eurot. Vaidluse asjaoludest nähtub, et kannatanu oli pärast avariid küll korduvalt töövõimetuslehel, kuid ca kolme kuu möödumisel jätkas siiski oma endisel töökohal töötamist. Kannatanule ei tekkinud avariist saadud tervisekahjustusega osalist ega püsivat töövõimetust, samuti mitte depressiooni ning ta ei pidanud valule leevenduse saamiseks läbima kirurgilist sekkumist. Viidatud tsiviilasja ja lahendatava tsiviilasja asjaolude võrdlus õigustab seega lahendatavas asjas suurema mittevaralise kahju hüvitise määramist. 164.Kohus toob välja ka kriminaalasja nr 1-22-5835, mille asjaolude kohaselt diagnoositi kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel mitmed luumurrud (parema reieluu ja vasaku kodarluu murd, küünarliigese murd, hulgimarrastused). Kohus arvestas hüvitise määramisel sellega, et hageja sattus liiklusõnnetusse hooletu juhi süül. Kokkupõrke tagajärjel sai kannatanu raskeid kehavigastusi. Hageja vajas statsionaarset ravi ca 2 nädalat ja taastusravi, mis on kestev. Pärast õnnetust kaotas hageja töövõime ja sotsiaalse elu, olulisel määral on takistatud iseseisev toimetulemine ja hageja vajab järjepidevalt kõrvalist abi. Hageja vaimne tervis on õnnetuse tagajärjel oluliselt kahjustada saanud. Kuigi kannatanu puuduv töövõime on asendunud osalise töövõimega, kannatanu liigub osaliselt iseseisvalt, saab mingil määral hakkama igapäevaste koduste toimetustega ning käib ka osalise töökoormusega tööl, ei ole tema kannatused möödunud. Arvestades eelkõige kannatanule tekitatud tervisekahjustuste iseloomu ja nendega tekitatud eeldatavat valu suurust (sh korduvaid operatsioone, taastusravi, abivajadust) ning asjaolu, et tema täielik tervenemine pole võimalik, hindas kohus kannatanul tekkinud mittevaraliseks kahjuks kokku 30 000
eurot. Viidatud kriminaalasja ja lahendatava tsiviilasja asjaolude võrdluse tulemusena leiab kohus, et lahendatavas asjas ei ole hageja negatiivsed mittevaralised tagajärjed nii ulatuslikud kui viidatud kriminaalasjas ning mittevaralise kahju hüvitis peaks olema väiksem. 165.Kostja II on 22. märtsi 2021 menetlusdokumendis märkinud, et tema poolt mittevaralise kahju hüvitiseks tasutud 350 eurot vastab väljakujunenud kohtupraktikale, tuues näideteks kriminaalasjad nr 1-17-10925 (löögi tagajärjel tekkis kannatanul lahtine peahaav ning peavalu) ja 1-18-7833 (kannatanu löömine pea piirkonda ning juustest tirimine, sellest tekkinud peavalu) ning tsiviilasja nr 2-16-16510 (hageja kokkupõrge uksega), milles on peavalude tõttu väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitisteks olnud vastavalt 300, 500 ja 500 eurot. Kohtu hinnangul ei ole kostja II poolt viidatud vaidluste asjaolud võrreldavad käesoleva vaidluse asjaoludega, kuna hagejale tekkisid liiklusavariist oluliselt ulatuslikumad negatiivsed tagajärjed. Kostja II poolt viidatud kriminaalasjas nr 1-18-3503 jättis kohus mittevaralise kahju peavalu ja väsimuse puhul välja mõistmata, kuna ei tuvastanud nende sümptomite põhjuslikku seosest tekitatud kehavigastustega. 166.Koos Eesti ühiskonna heaolu kasvuga peaksid aasta-aastalt suurenema ka kohtute poolt väljamõistetud hüvitised. Ühiskonna heaolu taseme tõusu saab põhjendada Statistikaameti andmetega, mis näitavad brutokuupalga tõusu. Hageja esitas hagiavalduse 2020. aastal ning hindas siis kohaseks mittevaralise kahju hüvitise suuruseks 8000 eurot. 2020. aastal oli keskmine brutokuupalk 1448 eurot. Hageja nõutud hüvitis 8000 eurot vastas seega 5,5 kuu keskmisele brutokuupalgale. Aastal 2023 oli keskmine brutokuupalk 1832 eurot, sh 2023. aasta neljandas kvartalis
eurot (https://www.stat.ee/et/avastastatistikat/valdkonnad/tooelu/palk-ja-toojoukulu/keskmine-brutokuupalk). Seega, 2023. aasta neljanda kvartali keskmist brutokuupalka arvestades vastaks 5,5 kuu keskmisele brutokuupalgale summa 10 472 eurot. 167.Märkimata ei saa jätta ka elukalliduse tõusu. Alates hagi esitamisest oktoobris 2020 kuni märtsini 2024 on tarbijahinnaindeksi kasv olnud 39,9% (stat.ee/et/tarbijahinnaindeksikalkulaator). Korrutades hageja nõutud hüvitise suuruse 8000 eurot tarbijahinnaindeksi muutusega, saame hüvitise suuruseks 11 192 eurot. Kohus viitas eelnevalt 20 168.Kohtul tuleb mittevaralise kahju hüvitise suuruse määramisel arvestada ka kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 169.Hageja väitel on kostjad suhtunud temasse üleoleval ja halvustaval toonil; kostja I ei ole kordagi hageja ees vabandanud, vaid on asunud oma vastuses hagile esitama valeväiteid ning halvustama hageja ravivajadust. Hagiavaldusele vastuvaidlemises ei näe kohus põhjust kostjale etteheiteid teha, oma menetluslike õiguste kasutamist ei saa kostjale I ette heita. Kostjad ei ole esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et kostja I oleks pärast liiklusavarii toimumist hageja ees vabandanud või soovinud seda teha. 13. märtsi 2024 kohtuistungil palus kostja I hagejalt siiski vabandust (IV kd, tl 69 pöördel). Eeltoodust järeldub, et kostja I on teinud järelduse, et tema poolt toime pandud tegu oli vale ning ta kahetseb. Kuigi kostja I on sellele järeldusele jõudnud ca 6,5 aastat pärast avariid, ei pea kohus vajalikuks kahjuhüvitist eraldi suurendada vabanduse hilinemise pärast. 170.Kindlustusandja on kohustatud hüvitama kahju üksnes ulatuses, mille tekitamise eest vastutab kindlustatu. Kohtu hinnangul ei oma kostja I poolt hagejale tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise asjas tähtsust, kuidas on hagejasse suhtunud ja kuidas on hagejaga käitunud kostja II. Seetõttu jätab kohus tähelepanuta hageja sellekohased väited (ebaseaduslikult enda kasuks tõendite saamine, hageja ähvardamine alusetu kuriteoteate esitamisega, korduv keeldumine ravikulude hüvitamisest, lepituskokkuleppe mittetäitmine, põhjendamatu menetluse venitamine) ja väidete tõendamiseks esitatud tõendid (SA PõhjaEesti Regionaalhaigla 11. veebruari 2020 vastus, I kd, tl 36-38; kirjavahetus lepitajaga, I
kd, tl 51-54; vastus pöördumisele, II kd, tl 26-27). Kui hageja leiab, et kostja II on tekitanud temale mittevaralist kahju, tuleb tal esitada kostja II vastu iseseisev nõue.
171.Kostjad ei ole väitnud, et hageja nõue mittevaralise kahju hüvitamiseks tuleks rahuldamata jätta seetõttu, et esineks mõni VÕS § 1057 punktides 1-5 sätestatud riskivastutust välistav asjaolu. Kostja I süü ei ole riskivastutuse eeldusena oluline. 172.Kohus leiab, et kõiki eelnevalt analüüsitud asjaolusid, sh rikkumise raskust ja ulatust, hageja enese hooletust, tuvastamist leidnud hageja negatiivseid mittevaralisi tagajärgi, väljakujunenud kohtupraktikat, ühiskonna üldist heaolu taset, elukallidust ning kostja I käitumist ja suhtumist hagejasse arvestades tuleb hageja mittevaralise kahju hüvitise suuruseks määrata 10 000 eurot. Kostja II on mittevaralise kahju hüvitanud 350 euro ulatuses. Kostjatel I ja II tuleb seega solidaarselt VÕS § 1056 lg 1, § 1057, § 127 lg 1, lg 4, § 128 lg 5, § 134 lg 2, lg 5 ja VÕS § 521 lg 2 alusel hüvitada hagejale veel 9650 eurot, milline summa tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Viivis
173.Hageja palub mõista kostjatelt hageja kasuks välja viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras nõuetes nr 1, 2, 5 märgitud kahjuhüvitise summalt alates hagi esitamisest kuni kahjunõude täieliku täitmiseni ja nõude nr 3 puhul samas määras iga sissenõutavaks muutunud makse korral.
174.Kostjad on esitanud viivisenõudele vastuväite, mille kohaselt on hageja viivisenõue asjaoludega sidumata ning põhjendamata. Kohtule nähtub, et hageja on 7. detsembri 2020 hagiavalduses faktiliste asjaolude kirjelduse all (I kd, tl 112 pöördel, p 1.10.6) siiski viidanud, et kahjuhüvitise maksmisega viivitamise tõttu soovib hageja, et kostjad tasuksid viivist alates hagi esitamisest kuni kahju täieliku hüvitamiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras vastavalt kohtuotsusega väljamõistetavalt summalt. Kuigi hageja põhjendused viivise väljamõistmiseks on vähesed, ei ole vähene argumentatsioon siiski viivisenõude rahuldamata jätmise aluseks, kuivõrd hageja nõuab viivist seadusjärgses määras. 175.VÕS § 113 lg 1 kohaselt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivist, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse (VÕS § 113 lg 2). Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 176.VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8% aastas. VÕS § 94 lg 1 järgseks intressimääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1. jaanuari ja 1. juulit (nn referentsintressimäär). 177.Riigikohus on oma praktikas leidnud, et kohus peaks otsuse täidetavuse huvides üldjuhul mõistma otsuse tegemiseni arvestatud viivise välja kindla summana, edasi aga protsendina põhinõudest (vt Riigikohtu 15. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-08, p 29; Riigikohtu 26. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-10, p 12).
178.Hageja nõuded viivise väljamõistmiseks tuleb rahuldada osaliselt. Põhinõuetelt, mille kohus rahuldas, tuleb VÕS § 113 lg 1 ja lg 2 alusel tasuda viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni kindlas summas ning edasi protsendina põhinõudest kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Kohus jättis rahuldamata hageja nõude perioodilise igakuise ravikulu hüvitise väljamõistmiseks. Seetõttu tuleb jätta rahuldamata ka hageja nõue igakuise ravikulu hüvitiselt viivise väljamõistmiseks. 179.Kohus rahuldas hageja nõude saamata jäänud tulu väljamõistmiseks kostjalt I summas 1270 eurot 58 senti. Alates hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. mail 2024, tuleb kostjal I saamata jäänud tulu hüvitiselt 1270 eurolt 58 sendilt solidaarselt tasuda viivist 425 eurot 62 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024 mõistab kohus TsMS § 367 alusel kostjalt I hageja kasuks välja viivise saamata jäänud tulult 1270 eurolt 58 sendilt kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 180.Kohus rahuldas hageja nõude sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude väljamõistmiseks solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II summas 554 eurot 20 senti. Alates hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. mail 2024, tuleb kostjatel sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt solidaarselt tasuda viivist 185 eurot 65 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024 mõistab kohus TsMS § 367 alusel solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja viivise sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude hüvitiselt 554 eurolt 20 sendilt kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 181.Kohus rahuldas hageja nõude mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II summas 9650 eurot. Alates hagiavalduse esitamisest 9. oktoobrist 2020 kuni kohtuotsuse tegemiseni 8. mail 2024, tuleb kostjatel mittevaralise kahju hüvitiselt 9650 eurolt solidaarselt tasuda viivist 3232 eurot 55 senti (kohus kasutas viivisekalkulaatorit https://viivisekalkulaator.ee/calculator/debt). Alates 9. maist 2024 mõistab kohus TsMS § 367 alusel solidaarselt kostjalt I ja kostjalt II hageja kasuks välja viivise mittevaralise kahju hüvitiselt 9650 eurolt kuni selle täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. 182.Kostja II esitas kohtule 13. märtsi 2024 kohtukõnes taotluse hagi rahuldamise korral kohtuotsuses märkida, et hageja viivisenõue kokku ei tohi ületada kohtuotsusega rahuldatud põhinõuet. Kostja II taotlust saab mõista viivise vähendamise taotlusena. Kostja II taotlus on esitatud hilinemisega, kuna kohtukõnes ei saa pool enam tugineda uutele asjaoludele ega väidetele, mida varem pole menetluses esitatud. Kostja II ei ole kohtule esitanud taotlust viivise vähendamiseks varem kui 13. märtsi 2024 kohtukõnes. Kohus keeldub seetõttu kostja II viivise vähendamise taotluse menetlemisest. Lisaks märgib kohus, et isegi kui kohus menetleks kostja II taotlust viivise vähendamiseks, ei ole kostja II esile toonud taotluse sisulisi põhjendusi, s.o viivise vähendamist õigustavaid asjaolusid (viivise ebamõistlik suurus, võlgniku ja võlausaldaja huvide kaalumine jms). Hageja nõuab viivist seadusjärgses määras, mistõttu viivise suuruse ebamõistlikkus peaks olema viivise vähendamist taotleva kostja poolt eriti veenvalt põhjendatud. Arvestamata tõendid
183.Kohus jätab asja lahendamisel TsMS § 238 lg 5 alusel arvestamata järgmised kohtule esitatud tõendid: -
Vastus teabenõudele (I kd, tl 25-27). Tegemist on allkirjastamata dokumendiga, ei ole võimalik tuvastada, kelle arvamust see sisaldab ning millal see on koostatud. Tegemist on seetõttu ilmselt ebausaldusväärse tõendiga (TsMS § 238 lg 5).
-
Hapnikuravi valude vähendamiseks tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud arve (II kd, tl 10), kuna vastava kulu osas ei ole hageja nõuet esitanud (TsMS § 238 lg 1 p 1). Samal põhjusel jätab kohus arvestamata ka valuravimite ostmiseks tehtud kulutuste tõendamiseks esitatud tšekid (II kd, tl 41-42), TENS elektriraviaparaadi ostmise tõendamiseks esitatud arved (II kd, tl 43-44), valuravi kabineti külastuse arve (II kd, tl 57).
-
Hageja pöördumise perearsti poole ja hageja esindaja pöördumise Politsei- ja Piirivalveameti poole tõendi väljastamiseks (II kd, tl 11 ja 15-17), hageja esindaja pöördumine kostja II esindaja poole (II kd, tl 51), kuna need ei tõenda ühtki hagi aluseks olevat asjaolu (TsMS § 238 lg 1 p 1).
-
Menetlusdokument tsiviilasjas nr 2-20-19125 (II kd, tl 22-24), kuna see ei oma käesolevas asjas tähtsust (TsMS § 238 lg 1 p 1).
-
Helisalvestised hageja visiitidest raviarstide juurde, kuna kohtule on esitatud piisavalt hageja raviarstide kirjalikke seisukohti ja epikriise (TsMS § 238 lg 1 p 2).
Menetluskulude jaotus 184.TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. 185.Kohus rahuldas hagiavalduse osaliselt. Hageja esimene nõue oli kostjatelt solidaarselt saamata jäänud tulu väljamõistmiseks summas 1808 eurot 67 senti brutos. Kohus jättis nõude rahuldamata kostja II suhtes ning rahuldas kostja I suhtes nõude osaliselt, s.o summas 1270 eurot 58 senti netos. Hageja teine nõue oli sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks summas 908 eurot 20 senti. Kohus rahuldas nõude osaliselt ning mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja 554 eurot 20 senti. Hageja kolmas nõue oli tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude kostjatelt solidaarselt väljamõistmiseks perioodiliste maksetena 594 eurot 62 senti kuus kuni hageja elu lõpuni. Kohus jättis hageja nõude mõlema kostja vastu rahuldamata. Hageja neljas nõue oli tulevikus tekkivate ravi- ja sõidukulude indekseerimiseks tarbijahinnaindeksi muutusega. Kohus jättis hageja nõude rahuldamata. Hageja viies nõue oli kohtu õiglasel äranägemisel kostjatelt solidaarselt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks. Kohus rahuldas hageja nõude täielikult. Hageja viimane nõue oli kostjatelt solidaarselt viivise väljamõistmiseks igalt kahjuhüvitise nõudelt seadusjärgses määras alates hagiavalduse esitamisest kuni nõuete täitmiseni. Kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning mõistis kostjalt I hageja kasuks välja viivise saamata jäänud tulu nõudelt ning kostjatelt I ja II solidaarselt sissenõutavaks muutunud ravi- ja sõidukulude ja mittevaralise kahju hüvitise nõudelt. 186.Kohus rahuldas seega täielikult ainult ühe hageja nõude, kolm nõuet rahuldas kohus osaliselt (neist viivis kõrvalnõudena) ning kaks nõuet (neist indekseerimise nõue kõrvalnõudena) jättis kohus rahuldamata. Hagi rahuldamise ulatust, vaidluse asjaolusid ja poolte menetluskulude suuruste sarnast suurusjärku arvestades on kohus seisukohal, et poolte menetluskulud tuleb TsMS § 163 lg 1 alusel jätta poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.