Võlaõigus › Muud võlaõigusasjad

2-23-11871

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

KOHTU SEISUKOHT

Kohus leiab, et TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali hagi K. P. vastu võla ja viivise nõudes ei ole hagiavalduses märgitud ulatuses ja asjaoludega õiguslikult põhjendatud. Seetõttu ei saa kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 407 lg 1 alusel rahuldada hageja nõusolekul hagi

2-23-11871 tagaseljaotsusega ning vastavalt TsMS § 407 lg-le 6 teeb kohus otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Hageja tugineb hagi alusena poolte vahel 18.01.2021. a sõlmitud võlatunnistusele. Hageja on esitanud tõendina kostja poolt 18.01.2021. a allkirjastatud võlatunnistuse, milles kostja tunnistab, et võlgneb hagejale kokku 6088,30 eurot, millest põhisumma on 5427,67 eurot, viivis 251,32 eurot, kahjuhüvitis 50 eurot, intress 359,31 eurot. Pooled on kokku leppinud, et kostja tasub võlgnevuse hagejale maksegraafiku alusel igakuiste osamaksetena, lõpptähtajaga 15.08.2021. a. Pooled on kokku leppinud, et põhisummalt maksab kostja viivist 0,065% päevas ning lisaks maksab maksekokkuleppe eest lepingutasu 20 eurot. Pooled on muu hulgas kokku leppinud, et võlatunnistus on konstitutiivne võlatunnistus võlaõigusseaduse § 30 lg 1 tähenduses ning selle alusel tekib uus iseseisev kohustus, mis annab võlausaldajale õiguse nõuda tunnistatud kohustuse täitmist üksnes selle võlatunnistuse alusel ning võlgnik kaotab õiguse esitada võlgnevuse olemasolu, suuruse, sissenõutavuse või selle tekkimise aluseks olevate asjaolude kohta mistahes vastuväiteid, mida võlgnik võinuks esitada algse võlgnevuse suhtes enne käesoleva võlatunnistuse andmist, sõltumata mistahes varasematest asjaoludest. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 30 lg 1 kohaselt on leping, millega lubatakse kohustuse täitmist selliselt, et lubadusega luuakse iseseisev kohustus või millega tunnistatakse kohustuse olemasolu, on võlatunnistus. Riigikohus on selgitanud (vt nt RKTKo 3-2-1-21-06 p 13), et võlaõigusseaduse §-s 30 reguleeritakse iseseisva kohustuse võtmist võlatunnistusega ehk nn konstitutiivset (abstraktset) võlatunnistust, mis toob kaasa võlgnikule abstraktse ja aluskohustusest sõltumatu kohustuse tekkimise. Võlatunnistuse abstraktsus ja sõltumatus tähendab, et võlatunnistusega tunnistatud aluskohustuse olemasolu, puudumine või selle kehtetus ei oma võlatunnistuse kehtivusele mõju. Seda ka siis, kui võlatunnistusega tunnistatakse tehinguga võetud või muul alusel tekkinud kohustuse olemasolu. Kohus leiab, et arvestades kostja poolt 18.01.2021. a antud võlatunnistuse sisu ja tingimusi on see käsitletav VÕS § 30 lg 1 mõttes konstitutiivse võlatunnistusena, millega on loodud algsest kohustusest sõltumatu ja iseseisev nõudealus. Riigikohus on oma varasemas praktikas (vt nt RKTKo 10.12.2014. a nr 3-2-1-124-14, p 23) avaldanud seisukohta, et konstitutiivne võlatunnistus loob võlatunnistusega lubatud sooritusele iseseisva, st selle aluseks olevast õigussuhtest sõltumatu nõude aluse ning võla sissenõudmiseks ei pea võlausaldaja esitama muid tõendeid peale võlatunnistuse. Kui hageja tugineb nõuet esitades konstitutiivsele võlatunnistusele, saab võlgnik esitada vastuväiteid võlatunnistuse aluseks olevast õigussuhtest tulenevale nõudele VÕS §-del 1028 ja 1032 põhineva alusetu rikastumise tagasinõude esitamisel. 03.06.2021. a otsuses tsiviilasjas nr 2-19-5601 (p-d 18.1. ja 18.2.) on Riigikohus oma varasemat seisukohta muutnud, leides, et kui kostja andis konstitutiivse võlatunnistuse, tuleb kohtul arvestada, et võlgnik, kes on tunnistanud võlga ilma õigusliku aluseta, võib alusetult saadud võlatunnistuse tagasinõudmise (VÕS § 1028 jj alusel) asemel ka keelduda konstitutiivsest võlatunnistusest tuleneva kohustuse täitmisest ja selleks ei pea esitama vastuhagi. Antud juhul ei ole kostja hagile vastanud ega esitanud hagile vastuväiteid. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohaldab õigust kohus ja sellest tulenevalt peab kohus kontrollima tehingu kehtivust ka siis, kui pooled ise ei ole sellele tuginenud. Ehk siis olenemata sellest, et pooled ei ole sellele tuginenud, peab kohus kontrollima, kas võlatunnistus kui tehing on kehtiv, sh kas see on kooskõlas seaduse imperatiivsete sätetega.

2-23-11871 Kostja poolt 18.01.2021. a antud võlatunnistuses on kostja tunnistanud muude kohustuste, sh viivisevõla, hulgas hageja ees intressi võlga. Kohus leiab, et see viitab sellele, et aluslepingu, millest tulenevat võlga on kostja võlatunnistusega tunnistanud ja mille täitmiseks maksekokkulepe on sõlmitud, puhul on tegemist VÕS § 401 ja § 402 lg 1 mõttes tarbijakrediidilepinguga. Äriregistri andmetest nähtuvalt on hageja, TF Bank AB (publ.) Eesti filiaali, põhitegevusala „krediidiasutused (pangad)“. Kostja puhul on tegemist füüsilise isikuga. Puuduvad andmed selle kohta, et kostja oleks teinud hagejaga tehinguid seonduvalt iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Seega saab lugeda, et kostja on võlasuhtes VÕS § 1 lg 5 mõttes tarbija. Intress on tavapäraselt tasu laenu või krediidi eest. Tarbijakrediidilepingute puhul on seadusandja seadnud VÕS §-st 5 tulenevale üldisele lepinguvabaduse põhimõttele krediidisaaja kaitseks mitmeid piiranguid, millest kõrvalekaldumine muudab kas lepingu tervikuna või osaliselt tühiseks. Nii sätestab näiteks VÕS § 4062 lg 1 tarbijakrediidilepingu puhul krediidi kulukuse määra ülempiir ja kui krediidi kulukuse määra on kõrgem, siis on tarbijakrediidileping tühine. VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 kohaselt on ka tühised tarbijaga sõlmitud lepingu tüüptingimused, mis tarbijat ebamõistlikult kahjustavad. VÕS § 4034 näeb tarbijakrediidilepingu puhul krediidiandjale ette vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse. Kui krediidiandja on neid kohustusi rikkunud, siis VÕS § 4034 lg 7 kohaselt loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Riigikohus on 24.11.2023. a määruses tsiviilasjas nr 2-21-13098 (p-d 28 ja 29) avaldanud seisukohta, et kui võlausaldaja tugineb oma nõude alusena võlatunnistusele, millega tarbija tunnistab tarbijakrediidilepingust tulenevat võlga või millega luuakse tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude asemele uus võlasuhe, peab kohus omal algatusel kontrollima, milline oli tarbijakrediidilepingu krediidi kulukuse määr ja kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Muu hulgas selgitab kolleegium, et tüüptingimustel sõlmitud võlatunnistus võib olla tühine VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 11 alusel. Kui võlatunnistuse on andnud tarbija majandus- või kutsetegevuses tegutsevale isikule, siis saab eeldada, et tegemist on tüüptingimustel sõlmitud lepinguga, ja vastupidist tuleb tõendada isikul, kes võlatunnistusele tugineb. Kokkuvõttes toob tarbijaga sõlmitud võlatunnistuse tühisuse kaasa see, kui võlatunnistusega soovitakse muuta kehtivaks kokkulepped, mis on seaduse kohaselt tühised. Seetõttu ei ole kokkuvõttes vahet, kas (algselt) tarbijakrediidilepingust tuleneva nõude korral tugineb võlausaldaja oma nõude alusena laenulepingule või võlatunnistusele, mis on sõlmitud laenulepingu asendamiseks. Mõlemal juhul peab kohus kontrollima, kas tarbijakrediidileping ja selles sisalduvad kokkulepped muude kulude, sh intressi kohta kehtivad. Antud asjas ei ole hageja esitanud andmeid ega tõendeid, mis võimaldaksid kohtul kontrollida kostja antud võlatunnistuse kehtivust, sh andmeid ja tõendeid võlatunnistuse aluseks oleva tarbijakrediidilepingu ja selle tingimuste kohta ega vastutustundliku laenamise põhimõtete järgmise kohta. Kohus on hagejale vastavate andmete ja tõendite esitamise kohustust selgitanud ja andnud hagejale ka täiendavalt tähtaja andmete ja tõendite esitamiseks, kuid hageja on sellest keeldunud. Tallinna Ringkonnakohus on 15.12.2023. a otsuses tsiviilasjas nr 2-22-150688 leidnud, et kui hageja ei too esile ega tõenda kostja kui tarbijaga lepingute sõlmimise ja esialgse võlasuhte kujundamise asjaolusid, mis võimaldavad kohtul tehingute kehtivust hinnata, siis tuleb jätta tarbijakrediidi tunnustega lepingul rajanevate rahaliste nõuetega hagi tervenisti rahuldamata. Arvestades siinkohal ka eespoolviidatud ringkonnakohtu suuniseid, leiab kohus, et hagi tuleb jätta tervenisti rahuldamata. Hageja esitatud asjaolud ja tõendid ei võimalda kohtul hinnata hagi

2-23-11871 aluseks olevate tehingute kehtivust, muu hulgas tarbijakrediidilepingus intressimäära kokkuleppe kehtivust ja krediidiandja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise kohustuse täitmist. Kuna hageja vastavaid andmeid ei ole esitanud, siis ei saa kohus hinnata ka nõuete osalist põhjendatust. Menetluskulude jaotus Vastavalt TsMS § 173 lg-le 1 esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud üldjuhul pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel jätta menetluskulud hageja kanda. Kostja ei ole menetluses osalenud ja seega ei ole kostjal saanud tekkida ka menetluskulusid. Seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik

Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.