Määruse tegemise aeg ja koht 02.04.2024, Tallinn Kohtuasja number
2-23-13232
Kohtuasi
X maksejõuetusavaldus
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 02.11.2023 määrus
Kaebuse esitaja ja liik
X määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Avaldaja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada Harju Maakohtu 02.11.2023 määrus ja saata asi samale maakohtule X maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2.Rahuldada X määruskaebus osaliselt. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Määruse peale ei saa esitada määruskaebust Riigikohtule.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud
1.X (võlgnik) esitas 18.09.2023 Harju Maakohtule maksejõuetusavalduse (täiendatud 02.10.2023), milles palub enda pankroti väljakuulutamist ja kohustustest vabastamise menetluse algatamist. Avalduse kohaselt viibib võlgnik Tallinna Vanglas, võlgnikul vara ei ole, igakuiseks sissetulekuks on vanglas saadav töötasu ligikaudu 5 eurot (0,73 eurot tund), tasumisele kuuluvate kohustuste jääk on kokku 10 155,93 eurot. Võlgnikul muud väljaminekud puuduvad. Makseraskuste põhjuseks on võlgnik märkinud valed eluviisid, mis kuhjusid üksteise otsa, et endaga hakkama saada.
2.Harju Maakohus keeldus 02.11.2023 määrusega võlgniku maksejõuetusavaldust menetlusse võtmast ja jättis menetluskulud võlgniku kanda. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt tuleb avalduse menetlusse võtmisest keelduda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p 2 alusel. Maakohus viitas Tartu Ringkonnakohtu 10.02.2023 määrusele tsiviilasjas nr 2-22-16950 mille kohaselt võib erandlikus olukorras, kus kohus on veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisik saaks välja selgitada ja mille alusel kohus otsustaks seejärel, kas pankroti saab välja kuulutada ja kas saab algatada kohustustest vabastamise menetluse, on selged, võib füüsilise isiku maksejõuetusavalduse jätta õiguskaitse vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata. Seejuures peab kohus lähtudes füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) § 4 lg-st 2 selgitama välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne (p 15). Maakohus leidis, et antud juhul on võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud välja selgitatud. Usaldusisiku ülesanded näeb ette FIMS § 17, mille kohaselt koostab usaldusisik varanimekirja ning esitab selle kohtule. Varanimekirjas tuleb märkida ka võlgniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vara. Rahvastikuregistri andmetel ei ole võlgnikul abikaasat ega ülalpeetavaid. Alates 07.02.2022 viibib võlgnik kinnipidamisasutuses (vahistamine 07.02.2022, vanglas alates 22.03.2023). E-kinnistusraamatu andmetel ei kuulu avaldajale kinnisasju. E-äriregistri andmetel ühtegi osalust registrisse kantud äriühingutes avaldajal ei ole. Liiklusregistri andmetel võlgnikule sõidukeid ei kuulu. Võlgniku vabakasutuskontol on 01.11.2023 seisuga 1,46 eurot, perioodil 01.08.2023–01.11.2023 on kontole toimunud laekumisi kokku summas 4,44 eurot (kuigi võlgnik ise on märkinud enda igakuiseks sissetulekuks ligikaudu 5 eurot). Usaldusisik peab kohtule esitama ka võlgniku rahaliste kohustuste nimekirja (võlanimekirja). Selle kohta on kohtul samuti andmed olemas. Maksejõuetusavalduses on võlgnik märkinud enda tasumisele kuuluvate kohustuste jäägiks kokku 10 155,93 eurot, võlgniku täitemenetluse väljavõtte kohaselt on võlgniku vastu algatatud (täitmisel) 46 täitemenetlust, täitmisel olevate nõuete jääk 27.10.2023. a seisuga 8434,28 eurot, millele lisanduvad täitekulud. FIMS § 17 lg 1 p 3 kohaselt peab usaldusisik koguma ka võlgniku viimase kolme aasta tuludeklaratsioonide ja maksekonto väljavõtete ning oluliste kohustuste aluseks olevate dokumentide (näiteks laenulepingud) ärakirjad. Võlgnik ei ole ühtegi sellist kohustust esile toonud. Võlgnik ei ole esile toonud, et ta oleks viie aasta jooksul enne avalduse esitamist võõrandanud kinnisasja või registrisse kantud vallasasja või õiguse või kinkinud või laenanud raha kolmandale isikule enam kui 3000 euro ulatuses (FIMS § 17 lg 3). Kokkuvõttes nähtub maakohtu hinnangul võlgniku esitatud maksejõuetusavaldusest ja kohtu kogutud andmetest, et võlgnikul on kohustusi kokku summas 10 155,93 eurot, millele lisanduvad täitekulud, võlgnikul ei ole enda ülalpidamisega seotud kulusid, sest need kannab riik, võlgnik töötab vanglas, tema viimase kolme kuu sissetulek on olnud kokku 4,44 eurot. Kuivõrd avaldusest ja selle lisadest ning kohtu poolt täiendavalt kogutud tõenditest nähtuvalt puudub võlgnikul igasugune vara, mille arvelt oleks võimalik võlausaldajate nõudeid kasvõi osaliselt rahuldada ja ühtlasi ei saa pidada tõenäoliseks, et võlgnikul on võimalik lähitulevikus saada töötasu või muud tulu ulatuses, mis võimaldaks asuda võlausaldajate nõudeid kasvõi osade kaupa tasuma, siis puudub kohtu hinnangul käesolevalt võimalus pankrotiseaduse (PankrS) §-s 2 sätestatud pankrotimenetluse eesmärgi täitmiseks – võlausaldajate nõuete rahuldamiseks võlgniku vara arvel. Maakohtu arvates on tegemist pankrotimenetluse raugemise olukorraga PankrS § 29 lg 1 tähenduses, kui pankrotiavaldus menetlusse võtta, sest võlgnikul ei jätku vara
2-23-13232 pankrotimenetluse kulude katteks ning võimalik ei ole vara tagasi võita või tagasi nõuda. Võlgnik on ise selgelt väljendanud, et tal vara, mille arvelt saaks katta mh pankrotimenetluse kulusid, puudub. Maakohtu arvates ei ole alust kuulutada pankrotti välja ka FIMS § 45 lg 2 alusel, sest käesolevas asjas esinevad alused jätta võlgniku kohustustest vabastamise menetlus algatamata. FIMS § 50 lg 2 kohaselt ei lõpe võlgniku kohustustest vabastamisega õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustus ning lapsele või vanemale elatise maksmise kohustus. Nähtuvalt võlgniku täitemenetluse registri väljavõttest moodustavad võlgnikul täitmisel olevatest tasumata nõuetest peamise osa trahvinõuded ja kriminaalasjade menetlustega seonduvad nõuded (ning nende sissenõudmisega kaasnevad täitekulud). Pankrotimenetluse / kohustustest vabastamise menetluse eesmärk ei ole trahvidest ning kriminaalasjade menetlustest tulenevatest nõuetest vabastamine, mistõttu ei ole kohustustest vabastamise menetluse algatamisel perspektiivi, kuna kohtule on juba enne kohustustest vabastamise menetluse algust ette teada, et kohus peab pärast kohustustest vabastamise menetlust keelduma võlgnikku kohustustest vabastamast. Lisaks tuleb võlgnikul kohustustest vabastamise menetluses tegeleda mõistlikult tulutoova tegevusega, ja kui tal sellist tegevust ei ole, siis seda otsima. Võlgnik viibib Tallinna Vanglas kuni 08.10.2029 ning võlgnikul ei oleks vangistuses olles võimalik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada, sest avalduse kohaselt on võlgniku igakuise töötasu suuruseks ligikaudu 5 eurot, võlgniku vabakasutuskontole on perioodil 01.08.2023–01.11.2023 toimunud laekumisi kokku üksnes summas 4,44 eurot. Seetõttu ei oleks kohtu hinnangul hetkel perspektiivi ka tsiviilasjades tehtud kohtuotsustest/määrustest tulenevate nõuete osas kohustustest vabastamise menetluse algatamisel. Olukorras, kus on juba ette teada, et kohustustest vabastamise menetlus ei saa lõppeda kohustustest vabastamisega, ei ole õigustatud kohustustest vabastamise menetluse algatamine. Määruskaebus
3.Võlgnik esitas määruskaebuse, milles vaidlustab pankroti väljakuulutamata jätmist. Määruskaebuse kohaselt sai võlgnik avalduse esitamise ajal küll 5 eurot kuus töötasu, kuid nüüd õpetatakse võlgnikule selgeks teine töö, mida võlgnik saab teha 100–140 tundi kuus ja teenida igakuiselt 74–103,60 eurot (0,74 eurot tunnis). Sellest summast saaks tasuda ka usaldusisikule. Menetluse edasine käik
4.Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
5.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ja asi tuleb saata maakohtule avalduse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt, sest ringkonnakohus ei saa algatada võlgniku maksejõuetusavalduse alusel menetlust ega kuulutada välja võlgniku pankrotti. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmise, võlgniku pankroti väljakuulutamise ja kohustustest vabastamise menetluse algatamise otsustamine on maakohtu pädevuses.
6.Võlgnik esitas maakohtule maksejõuetusavalduse, paludes välja kuulutada tema pankrot ja algatada kohustustest vabastamise menetlus. Maakohus keeldus avaldust menetlusse võtmast,
2-23-13232 kuna leidis, et see on perspektiivitu. Maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest keeldumise alused on sätestatud FIMS §-s 14. Kuigi maakohus ei viidanud vaidlustatud määruses FIMS § 14 lg 1 alustele, kohaldub FIMS § 14 lg 1 p 1 kaudu TsMS § 371 lg 2 p 2, mis võimaldab kohtul jätta avalduse menetlusse võtmata, kui hagi ei ole esitatud hageja seadusega kaitstud õiguse ega huvi kaitseks või eesmärgil, millele riik peaks andma õiguskaitset, või kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki võimalik saavutada. Riigikohus on selgitanud, et jättes hagi TsMS § 371 lg 2 p 1 või 2 alusel menetlusse võtmata, on kohtul kõrgendatud põhjendamisja kaalumiskohustus (vt nt RKTKm 13.09.2017, 2-16-17452, p 11). Pankrotiseaduse ja teiste seaduste muutmise seaduse 575 SE eelnõu seletuskirja kohaselt on FIMS §-s 14 sätestatud avalduse menetlusse võtmisest keeldumise aluste eesmärk vältida selliste avalduste menetlemist, mis on menetlust välistava puudusega (lk 28).
7.Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus praegusel juhul ennatlikult keeldunud avalduse menetlusse võtmisest, kuna vaidlustatud määruses esitatud põhjendused ei võimalda järeldada, et avaldaja maksejõuetusavaldus on TsMS § 371 lg 2 p 2 tähenduses õiguslikult perspektiivitu.
8.Võlgniku maksejõuetusavalduses avaldatud andmed annavad kohtule esialgse ülevaate võlgniku majanduslikust olukorrast. Võlgniku täpset majanduslikku olukorda hakatakse füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse kohaselt välja selgitama alles pärast maksejõuetusavalduse menetlusse võtmist. Kui kohus võtab maksejõuetusavalduse menetlusse, otsustab ta määrusega usaldusisiku nimetamise (FIMS § 15). Usaldusisik muu hulgas koostab ja esitab võlgniku nimel kohtule võlgniku vara- ja võlanimekirja, s.o võlgniku ja temaga koos elavate perekonnaliikmete vara, nõuete ja kõigi sissetulekute nimekirja ning võlgniku rahaliste kohustuste nimekirja avalduse esitamise seisuga (FIMS § 17 lg-d 1 ja 2). Seejärel arutab kohus võlgniku ja usaldusisikuga võlgnevuste tasumise väljavaateid eesmärgiga valida võlgniku makseraskuste ületamiseks sobivaim menetluse liik (FIMS § 18 lg 1). Kohus võib kuulutada välja võlgniku pankroti vastavalt PankrS §-s 31 sätestatule, kuulutada välja võlgniku pankroti ja algatada kohustustest vabastamise menetluse vastavalt PankrS §-s 31 ja FIMS §-s 45 sätestatule, algatada võlgade ümberkujundamise menetluse vastavalt FIMS §-s 19 sätestatule, jätta avalduse rahuldamata või lõpetada menetluse raugemise tõttu vastavalt PankrS §-s 29 sätestatule (FIMS § 18 lg 2 p-d 1–5). Seega otsustatakse kõigepealt maksejõuetusavalduse menetlusse võtmine ja usaldusisiku nimetamine ning alles pärast võlgniku ja usaldusisikuga arutamist saab kohus otsustada sobiva menetluse algatamise, avalduse rahuldamata jätmise või menetluse lõpetamise raugemise tõttu.
9.FIMS § 45 lg 1 esimese lause kohaselt otsustab kohus võlgniku kohustustest vabastamise menetluse algatamise pankroti väljakuulutamisel. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa praegusel juhul välistada, et avalduse läbivaatamise tulemusel võidaks välja kuulutada võlgniku pankrot. FIMS § 45 lg 2 järgi ei välistaks pankroti väljakuulutamist ka see, kui esineks PankrS § 29 lg-s 1 või 2 nimetatud alus menetluse raugemiseks.
10.Ringkonnakohtu arvates järeldub eeltoodust, et maakohus ei saa vähemalt üldjuhul jätta maksejõuetusavaldust selle perspektiivituse tõttu menetlusse võtmata, kuna tavapäraselt tehakse alles pärast avalduse menetlusse võtmist kindlaks, millised on avaldaja võlad ja vara. See võimaldab otsustada, millise maksejõuetusmenetlusega jätkata. Üksnes juhul, kui kohus on veendunud, et need asjaolud, mida usaldusisikul on võimalik välja selgitada ja mille alusel kohus saaks otsustada, kas pankroti saab välja kuulutada ja kas saab algatada kohustustest vabastamise menetluse, on täiesti selged, võib füüsilise isiku maksejõuetusavalduse jätta õiguskaitse vajaduse puudumise korral menetlusse võtmata. Seejuures tuleb kohtul lähtudes FIMS § 4 lg-st 2 selgitada välja võlgniku vara ja kohustustega seotud asjaolud, mis on usaldusisiku nimetamise korral usaldusisiku ülesanne.
2-23-13232 Kuigi maakohus on märkinud, et on selgitanud välja võlgniku vara ja kohustustega seonduva, ei ole maakohtu välja selgitatud andmed määrusest siiski tervikuna jälgitavad, mis võimaldaksid veenduda võlgniku avalduse perspektiivituses. Ringkonnakohtu hinnangul vajab praegusel juhul võlgniku kohustuste struktuur ja vara olemasolu täpsemat väljaselgitamist. Maakohus tõi välja, et võlgnik on avalduses märkinud kohustusi 10 155,93 euro ulatuses, võlgniku täitemenetluse väljavõtte kohaselt on võlgniku vastu algatatud (täitmisel) 46 täitemenetlust, täitmisel olevate nõuete jääk 27.10.2023 seisuga on 8434,28 eurot, millele lisanduvad täitekulud. Maakohus märkis, et võlgnikul täitmisel olevatest tasumata nõuetest moodustavad peamise osa trahvinõuded ja kriminaalasjade menetlustega seonduvad nõuded (ning nende sissenõudmisega kaasnevad täitekulud), millistest kohustustest vabastamine ei ole maakohtu hinnangul pankrotimenetluse / kohustustest vabastamise menetluse eesmärk. Ringkonnakohus nõustub iseenesest maakohtuga, et juhul, kui enamus võlgniku kohustusi on õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamise kohustused, võib olla kohustustest vabastamine menetlus perspektiivitu. Samas ei nähtu maakohtu määrusest, kui suures ulatuses, millises summas, on võlgnikul kohustusi, millest ta ei saaks FIMS § 45 lg 3 p-st 1 ja § 50 lg-st 2 tulenevalt kohustuste vabastamise menetluses vabaneda. Samuti ei selgu määrusest, kas ja millised võlgniku kohustused seonduvad õigusvastaselt tahtlikult tekitatud kahju hüvitamisega (FIMS § 50 lg 2). Lisaks leidis maakohus, et kuna võlgnik viibib kinnipidamisasutuses ja tema sissetulek on olnud väike, ei oleks võlgnikul võimalik füüsilise isiku maksejõuetuse seaduses sätestatud kohustusi nõuetekohaselt täita ega võlausaldajate nõudeid arvestatavas ulatuses rahuldada. Ainuüksi maksejõuetusavalduses esitatud teabe põhjal ei ole võimalik järeldada, et võlgnik ei oleks võimeline täitma oma kohustusi võimaliku kohustustest vabastamise menetluse kestel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kinnipeetavana vanglas viibides on võlgniku võimalused võlausaldajate nõuete rahuldamiseks piiratud. Samas ei ole need siiski olematud. Võlgnikul on ka vanglas viibides võimalik teha tööd ja saada selle eest tasu. Võlgnik on toonud määruskaebuses esile, et teenib käesolevalt vanglas tööga rohkem kui avalduse esitamise seisuga. Võlgniku vangistuses viibimine ei välista tema kohustustest vabastamist. Riigikohus on varasemas kohtupraktikas selgitanud, et pankrotiseadus ei välista, et isik kes kannab karistusena vangistust, võiks olla pankrotivõlgnik (RKTKm 27.02.2013, 3-2-1-1-13, p 8). Sama põhimõte kohaldub ka praegu kehtiva seaduse järgi. Maakohus märkis vaidlustatud määruses, et Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-92-15 selgitanud, et pankrotimenetluse eesmärgiga ei ole kooskõlas algatada võlgniku kohustustest vabastamise menetlus üksnes selleks, et pikaaegses vangistuses olev võlgnik saaks vabaneda oma kohustustest enne nõuete aegumist karistuse kandmise ajal. Praegusel juhul ei ole aga olemasoleva teabe põhjal võimalik väita, et kohustustest vabastamise menetluse algatamine saaks toimuda vaid sel eesmärgil. Hindamaks, kas kohustustest vabastamise menetlus võiks täita sellele menetlusele seatud eesmärke, tuleks esmalt välja selgitada võlgniku kohustuste struktuur (vt RKTKm 23.09.2015, 3-2-1-92-15, p 9) ja võimalused neid kohustustest vabastamise menetluse ajal täita, sh karistuse kandmise ajal.
11.Eelnevat arvestades ei ole ringkonnakohtu hinnangul maksejõuetusavalduse pinnalt piisavalt selge, milline on avaldaja täpne majanduslik seis (vara ja kohustused) ja millised on tema võimalused teenida lähitulevikus tulu, mille arvelt ta saaks võlausaldajate nõudeid rahuldada ja pankrotimenetluse kulusid katta. Avaldaja majanduslik seis ja tulu teenimise võimalused tuleks välja selgitada avalduse menetlemise käigus, mh nimetades selleks usaldusisiku. Seetõttu on maakohus ennatlikult keeldunud maksejõuetusavalduse menetlusse võtmisest. Maakohtu määrus tuleb tühistada ja saata asi maakohtule avalduse menetlusse võtmise otsustamiseks.
2-23-13232
12.Menetluskulude jaotuse määrab TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi maakohus.
13.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 150 lg 1 p-le 5 ja lg-le 4 on võlgnikul õigus saada tagasi määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv (10 eurot). Riigilõivu tagastab kohus, kelle menetluses asi viimati oli, üksnes selle menetlusosalise avalduse alusel, kes riigilõivu tasus või kelle eest riigilõiv tasuti.
14.FIMS § 7 lg 2 sätestab, et FIMS-is nimetatud kohtumääruse peale võib esitada määruskaebuse käesolevas seaduses ettenähtud juhul. Ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse kohta võib edasi kaevata üksnes siis, kui see on FIMS-is ette nähtud. FIMS § 14 lg-st 3 ei tulene edasikaebeõigust ringkonnakohtu määruse peale, millega kohus määruskaebuse rahuldab ja maakohtu määruse tühistab.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.