AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali hagi Z.F vastu hüvitise ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
2592,77 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja: AB “Lietuvos draudimas“ (registrikood 110051834, asukoht on J. Basanavičiaus g. 12, Vilnius, Leedu, 03600) AB „Lietuvos draudimas“ Eesti filiaal (registrikood 12831829; asukoht: Pärnu mnt 141, Tallinn, 11314; e-post: [email protected]) kaudu Hageja lepinguline esindaja: E.W (S OÜ; e-post: XXX) Kostja: Z.F (isikukood XXX; elukoht: xxx; e-post: XXX) Kostja volitatud esindaja: K.X
Asja läbivaatamine
05.03.2024 istung
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada hagiavaldus.
2.Mõista Z.F ’lt välja AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali kasuks põhivõlgnevus 2280 eurot ning 26.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 144,17 eurot.
3.Mõista Z.F ’lt välja AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali kasuks viivis põhinõudelt (2280 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 27.03.2024 kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
5.Rahuldada AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali menetluskulude kindlaksmääramise taotlus.
6.Mõista Z.F ’lt välja AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali kasuks menetluskulud 1123 eurot.
7.Mõista Z.F ’lt välja AB Lietuvos draudimas Eesti filiaali kasuks viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (1123 eurot) VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras
2-23-139344 alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni. Edasikaebamise kord Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 442 lg 10 ei anna kohus menetlusosalistele luba käesoleva otsuse edasikaebamiseks. Apellatsioonkaebus võetakse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Menetlusabi taotlemise selgitus Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg-le 6 peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus sellisel juhul mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.
ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE
1.Hagiavaldusest nähtub, et 12.05.2023 teatas Z.N hagejale, et 12.05.2023 ajavahemikul 8:19-9:20 viibis ta sõidukiga VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) hommikuses liikluses. Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänaval suunaga Gonsiori tänava poole möödus temast tumepunane universaal kerega sõiduk VOLVO V70 (xxx) ja riivas tema sõiduki VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) vasakpoolset tagakülge. Sõiduki VOLVO V70 juht ei peatunud vaid sõitis minema. Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) kahjustada. Kahjustused paiknevad sõiduki vasaku külje tagumises piirkonnas.
2.Sõiduki VOLVO V70 (xxx) liikluskindlustus oli 12.05.2023 sõlmitud hageja poolt.
3.VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) parandamiseks koostas Info-Auto AS kalkulatsiooni summas 2289,70 eurot. Info-Auto AS parandas VOLVO V60 kahjustused ning esitas hagejale remondiarve summas 2280 eurot. Hageja hüvitas VOLVO V60 parandamise kulu 2280 eurot.
4.05.09.2023 esitas hageja kostjale kohtuvälise kahjunõude ja palus kahju summas 2280 eurot hüvitada hiljemalt 19.09.2023. Kostja hagejale kahju ei hüvitanud.
5.Hageja palub välja mõista kostjalt hageja kasuks kahju summas 2280 eurot (põhinõue); viivis põhinõudelt seisuga 10.11.2023 summas 38,98 eurot; viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 11.11.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni.
6.Istungil märkis hageja, et pooled ei vaidle, et kostja poolt juhitud sõiduk osales liiklusõnnetuses. Esineb vaidlus, kas kostja pidi või ei pidanud aru saama, et liiklusõnnetus toimus. Ei ole usutav, et ei tajunud õnnetuse toimumist. Tunnistaja kinnitas, et sõiduk eelnevalt kahjustamata, kahjustused on põhjustatud vaidlusalusest avariist. Tunnistaja kirjeldas, kuidas tema sõidukis avariid tajus - vibratsioon, heli. Sama mõju pidi toimuma ka avarii põhjustanud sõidukile. Kindlustusfirma hinnang see, kas avariis võivad
2-23-139344 sellised vigastused tekkida või mitte - hageja ei saa väita, et ei saanud tekkkida, hageja ütleb, et on võimalik, et avariis selline velje vigastus toimub. Enne avariid oli sõiduk vigastamata. Pärast avariid remondiettevõte viitas, et velg vigastatud kahjustatud. Kostja vastuväited kahju suurustele on paljasõnalised.
KOSTJA SEISUKOHT
7.Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kostja märkis, et liiklusõnnetuse ajal sõiduk Volvo V70 (reg. nr xxx) oli kindlustatud. Kostjal ei olnud põhjust lahkuda sündmuskohast, kuna kõik kahjud teisele sõidukile pidi kompenseerima kindlustusfirma. Kostja ei märganud teise liikleja auto riivamist. Auto, keda kostja oletavalt riivas, ei andnud mingit märku ja jätkas liiklemist nagu ei oleks midagi juhtunud. Kui ta kahtlustas kostjat liiklusõnnetuse põhjustamises, siis pidi kutsuma koheselt politsei.
8.Kostja sai sellest kõigest teada politseiniku poolt, kes helistas mitu nädalat hiljem. Kostja teatas politseile, et ei saa välistada, et võis toimuda pisike liiklusõnnetus, kuna mitu päeva hiljem avastas ta oma auto paremal pool kriimustused kahel uksel, kuid ei seostanud seda mingi liiklusõnnetusega ja arvas, et autot on jälle keegi parklas kriimustanud.
9.Kui esitatakse kahjunõue, peab olema esitatud tunnustatud kohtueksperdi ülevaatuse akt koos järeldustega selle avarii kohta, aga mitte remondifirma arve kolme kuu pärast ja teadmatu ajal tehtud fotod.
10.Kahjunõudest sai kostja teada Pärnu Maakohtu maksekäsuosakonna makseettepanekust, kuhu oli lisatud ka remondiarve summale 2280 eurot.
11.Fotodega kahjustuste kohta tutvus kostja alles hagi materjalide kättesaamisel. Kostja ei tea, millal need fotod olid tehtud ja miks ei ole ühtegi fotot, mis oleks tehtud sündmuskohas. Ei saa välistada, et kahjustused ei ole seotud kostja autoga. Isegi, kui toimus riivamine just kostja auto poolt, ei ole võimalik, et ukse pinnaga on võimalik isegi puudutada valuvelge, mis asub rattakoopas ja kahjustada tagatuld. Kostjale selgitasid spetsialistid peale fotode vaatamist, et ilmselt kõik kriimustused, mis on veljel, ei ole tekitatud kostja auto poolt ja on tekkinud varem või hiljem, näiteks rehvitöökojas (velg on korrodeerunud ja lakk on tulnud mõnes kohas päris ära). Kostja nõuab ekspertiisiakti, kus oleks kinnitatud kohtueksperdi poolt, et kostja on kõigi kahjustuste põhjustaja.
12.Arvan, et kindlustusfirma antud kahjujuhtumi läbivaatamisel on rikkunud mõistlikuid asjaolude väljaselgitamise reegleid (protseduuri).
13.Hagejal tuleks tõendada, et kostja teadlikult lahkus sündmuskohast ja tal oli selleks mõjuv põhjus, nt tal ei ole kehtivat liikluskindlustust. Riivamine liiklusummikus oli väike ja seda kostja lihtsalt ei märganud ja selle pärast ei jäänud seisma ja jätkas liiklemist. Seda, et kahjutekitaja teadlikult lahkus avariikohast ja tal oli selleks huvi, ei ole tõestatud. Kindlustusfirma pidi koheselt teavitama oma klienti kahjujuhtumist ja tekkinud kahjust, et temal oleks võimalik näha tekkinud kahjustusi ja anda oma seletused juhtunust. Juhul, kui tegemist on kliendilt kahju väljanõudmisega, ta peab tutvuma kahjustustega ja kinnitama
2-23-139344 kahjustuste loetelu ja suuruse enne, kui alustatakse remonti. Need detailid, mis vajavad asendamist, tuleks anda üle kohe peale asendamist. Seda ei ole tehtud. Miks seda juhtumit ei ole reeglite kohaselt uuritud ja miks ei ole selle kohta kutsutud politseisse, kus saaks anda oma seletusi juhtunust ja oleks tehtud mõlema auto kompetentne ülevaatus sõltumatu eksperdi kaasamisega vaidluse tekkimisel.
14.Istungil märkis kostja, et tema juhitud sõiduk läks kahjustatud sõidukile vastu uksega. Kostja sõidukil ainult uste peal kriips. Sündmuskohalt lahkumine ei olnud rikkumine, kuna kostja ei pannud avarii tekkimist tähele, vastupidist ei ole võimalik kindlaks teha ka tunnistaja ütluste põhjal.
KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
15.Hagi hind käesolevas asjas on TsMS § 124 lg 1 kohaselt 2592,77 eurot. Kohus lahendab asja lihtmenetluses tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 alusel.
16.Kohus, tutvunud menetlusosaliste poolt esitatuga ja uurinud seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt, asub seisukohale, et hagi tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg 1 kohaselt hindab kohus otsuse tegemisel tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 5 alusel hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 alusel peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg 2 järgi poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Eeltoodust tulenevalt hindab kohus TsMS § 232 lg 1 lähtuvalt tsiviilasjas kogutud tõenditele tuginedes, kas menetlusosaliste väited on tõendatud või mitte.
17.Hageja palub välja mõista kostjalt kahju 2280 eurot (põhinõue); viivis põhinõudelt seisuga 10.11.2023 summas 38,98 eurot; viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 11.11.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Kostja vaidleb hagile vastu ning märgib, et hagi on tõendamata.
18.LKindlS § 8 lg 1 kohaselt on kindlustusjuhtum kolmandale isikule kahju tekitamine juhul, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: kahju on tekitatud sõidukiga, mille suhtes kehtib käesolevast seadusest või sõiduki põhiasukoha riigi õigusaktist tulenev kindlustuskohustus; kahju on tekitatud sõiduki liikluses käitamisele iseloomuliku riski realiseerumisega ja esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ning tekitatud kahju vahel; kahju on tekitatud teel või muul sõidukite tavapäraseks liikluseks kasutataval alal. LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt on kindlustusandjal tagasinõudeõigus, kui sõidukijuht põhjustas kindlustusjuhtumi ning lahkus pärast kindlustusjuhtumit õigusvastaselt ja süüliselt kindlustusjuhtumi toimumise kohalt. RKTK on 13.11.2017 otsuse nr 2-16-5564 punktis 11 leidnud, et kui kindlustusandja on kannatanud isikule kahju hüvitanud ning kindlustusandjal on LKindlS § 53 lg 1 p 4 alusel tagasinõue sõidukijuhi vastu, on tegemist nõude üleminekuga seaduse alusel (VÕS § 173 lg 3 p 4) kannatanult kindlustusandjale. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele, sama paragrahvi lõike 3 kohaselt loetakse kohustus täidetuks, kui see on
2-23-139344 täidetud täitmise vastuvõtmiseks õigustatud isikule õigel ajal, õiges kohas ja õigel viisil. VÕS § 101 lg 1 p 1 annab võlausaldajale õiguse nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik on kohustust rikkunud. Kui kostja(d) on rikkunud raha maksmise kohustust, on hagejal õigus nõuda selle täitmist vastavalt VÕS § 101 lg 1 ja VÕS § 108 lg 1 sätestatule.
19.Puudub vaidlus, et kostjale kuulub sõiduk VOLVO V70 (registrimärgiga xxx). Eelnimetatud sõiduki liikluskindlustus oli perioodil 26.01.2023 – 25.07.2023 sõlmitud hageja poolt (dtl 29). 12.05.2023 teatas Z.N hagejale, et 12.05.2023 ajavahemikul 8:199:20 viibis ta sõidukiga VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) hommikuses liikluses ning Kreutzwaldi ja Faehlmanni tänaval suunaga Gonsiori tänava poole möödus temast tumepunane universaal kerega sõiduk numbrimärgiga xxx ja riivas tema sõiduki vasakpoolset tagakülge, sõidukijuht ei peatunud, vaid sõitis minema (dtl 42 - kahjuteade).
20.Riigikohus on lahendi nr 2-19-108066/45 p-ides 12 – 17 märkinud järgmist: „Kohtud on tuvastanud, et kostja põhjustas 26. novembril 2018 kell 5 hommikul Võru linnas Vilja 35 maja juures sõidukiga Nissan liiklusõnnetuse, sõites otsa pargitud sõidukile BMW, ning lahkus sündmuskohalt ilma politseid või teise sõiduki omanikku teavitamata (ringkonnakohtu otsuse p 9.1). Kolleegium nõustub kohtutega, et selliselt tegutsedes rikkus kostja LS § 169 lg-st 5 tulenevat kohustust, s.o jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus varalise kahju saaja ei olnud teada. Samuti rikkus kostja LS § 169 lg-st 6 tulenevat kohustust, kui liigutas enda liiklusõnnetuses osalenud sõiduki lähedalolevasse parklasse enne politsei liiklusõnnetuse toimumise kohale saabumist. Eelnimetatud sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsete kohustuste täitmata jätmine muudab kostja lahkumise kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes. Lisaks sellele, et sõidukijuht peab regressinõude tekkimiseks olema kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkunud õigusvastaselt, peab selline tegu LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt olema toime pandud süüliselt. Kolleegium märgib, et kui sõidukijuhile etteheidetav käitumine seisneb liiklusseaduses sätestatud normide rikkumises ja vastab ühtlasi mõnele süüteokoosseisule, ei saa süülisuse hindamisel juhinduda VÕS sätetest. Nimelt ei saa käitumise süülisus olla abstraktne, vaid seda tuleb hinnata seostatuna kindla õigusvastase teo või tagajärjega. Seega on maakohus ja ringkonnakohus ebaõigesti käsitlenud kostja käitumist pärast liiklusõnnetuse põhjustamist sündmuskohalt lahkumisel VÕS § 104 alusel, leides, et kostja oli selliselt käitudes vähemalt hooletu, jättes järgimata käibes vajaliku hoole. Ekslik on ka ringkonnakohtu seisukoht, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatava regressinõude puhul kehtib kostja süü presumptsioon. Süü presumptsioon kehtib kahju õigusvastase tekitamise korral (VÕS § 1050 lg 1), kuid praegusel juhul ei nõua hageja kostjalt kahjuhüvitist deliktiõiguslikul alusel (vt ka Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 11). Hagejale kui kindlustusandjale on seaduse alusel üle läinud kahjuhüvitise nõue, mis algselt tekkis kahju kannatanud isikul ja mille kindlustusandja on kannatanule tasunud. Kannatanul kahju tekitaja vastu tekkiv kahjuhüvitise nõue on oma olemuselt küll õigusvastaselt kahju tekitamisest tulenev nõue (nõude aluseks saavad olla VÕS § 1056 koos §-ga 1057 või VÕS § 1043 koostoimes VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5, vt ka LKindlS § 23 lg 1), kuid regressinõude üle otsustamisel lähtutakse kindlustussuhte kohta käivatest õigusnormidest ja lepingusätetest, mitte VÕS 53. peatükist. LKindlS § 53 lg 1 p 2 tuleb kolleegiumi arvates sisustada selliselt, et kindlustusandja tagasinõudeõiguse tekkimise eeldusena peab sõidukijuht olema käitunud viisil, mis vastab kas LS § 236 või § 237 süüteo koosseisule. Mõlemad nimetatud süüteokoosseisud käsitlevad liiklusõnnetuses osalenud sõidukijuhi kohustuste rikkumist. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht, justkui võimaldaks LKindlS § 53 lg 1 p 2 kindlustusandjal esitada kostja vastu tagasinõude
2-23-139344 üksnes juhul, kui kostja tegevuses esinesid LS § 237 tunnused (s.o kui kostja põgenes sündmuskohalt). LKindlS § 53 lg 1 p 2 eesmärk on eelkõige tagada, et kahju põhjustaja ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Seadusandja on soovinud suunata liiklusõnnetuse põhjustanud isikuid käituma sellele eesmärgile vastavalt, s.o mitte lahkuma sündmuskohalt ilma selleks kehtestatud nõudeid järgimata. Kui kahju põhjustaja lahkub süüliselt sündmuskohalt, rikkudes õigusaktidega kehtestatud käitumisjuhiseid ja tegemata vähimatki selleks, et tema isikut oleks võimalik hiljem kahju kindlakstegemise ja hüvitamise eesmärkidel tuvastada, ega esine ka süüd välistavaid asjaolusid, saab lugeda kindlustusandja tagasinõude eeldused selles osas täidetuks. Riigikohus on alates 1. oktoobrist 2014 kehtiva LKindlS § 53 lg 1 p-ga 2 sõnastuselt sarnase, kuid praeguseks kehtetu LKindlS2001 (RT I 2001, 43, 238) puhul märkinud, et sellise regressinõude (LKindlS2001 § 48 lg 2 p 7) lahendamisel on kohus pädev tuvastama liiklusõnnetuse toimumise kohalt õigusvastast lahkumist ka siis, kui sõidukijuhti pole selle eest väärteomenetluses karistatud (vt Riigikohtu 28. novembri 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-105-06, p 10). Kolleegium jääb selle seisukoha juurde ning täpsustab, et LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamisel saab kohus liiklusõnnetuse kohalt lahkumise asjaolusid hinnata autonoomselt, andmata neile karistusõiguslikku hinnangut. Kui aga sõidukijuhi tegevuses on väärteo koosseis kindlaks tehtud, võib puududa vajadus neid asjaolusid LKindlS § 53 lg 1 p 2 alusel esitatud tagasinõude lahendamisel uuesti käsitleda. Praegusel juhul on kohtud märkinud, et kostjat ei ole väärteomenetluse korras sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel karistatud. Maakohus ega ringkonnakohus ei ole ka LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise käigus andnud omapoolset hinnangut, kas kostja lahkumist sündmuskohalt võinuks kindlustusandja tagasinõude kontekstis käsitada põgenemisena. Väärteokoosseisule vastava käitumise puhul loetakse isik KarS § 32 lg 1 kohaselt teo toimepanemises süüdiolevaks, kui ta on süüvõimeline ja puudub seaduses sätestatud süüd välistav asjaolu. Kostja käitumises on tuvastatud LS § 236 lg-s 1 sätestatud väärteo koosseis ning puuduvad andmed selle kohta, et kostja ei oleks olnud süüvõimeline või et oleks esinenud muid süüd välistavaid asjaolusid. Seega on täidetud LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaldamise mõlemad eeldused, s.o kostja lahkumine liiklusõnnetuse toimumiskohalt oli nii õigusvastane kui ka süüline.
21.Käesoleval juhul ei ole kohtule teada, et kostjat oleks väärteomenetluse korras sündmuskohalt põgenemise eest LS § 237 alusel või liiklusõnnetusest mitteteatamise eest LS § 236 alusel karistatud. Seega peab kohus hindama, kas kostja tegevus oli õigusvastane ja süüline. Kostja on märkinud, et ei märganud liiklusõnnetuse toimumist. Samas on kostja kohtuistungil möönnud, et riivas uksega vaidlusalust sõidukit registreerimismärgiga xxx, mille tulemusel on kahjustatud kostja sõiduki uksed (dtl 156 – istungiprotokoll, ajamarker 00:38:29). Samuti on tunnistaja veenvalt kinnitanud, et just kostjale kuuluv sõiduk põhjustas vaidlusaluse kahju (dtl 153 – istungiprotokoll, ajamarker alates 00:15:04). Tunnistaja märkis, et liiklusõnnetuse tulemusel tajus ta enda sõiduki vappumist ning kriipivat heli (dtl 153 – istungiprotokoll, ajamarker 00:16:25). Arvestades kahjustuste olemust ja ulatust, tunnistaja tajutut liiklusõnnetuse toimumise hetkel, kostja kinnitust, et liiklusõnnetuse tulemusel tekkisid tema sõiduki ustele kahjustused, samuti kohtuniku isiklikku kogemust sarnaste väikesel kiirusel toimunud n.ö plekimõlkimistega, ei ole eluliselt usutav, et kostja ei tajunud vaidlusalusele sõidukile otsasõitmist. Liiati puudub seadusesäte, mis vabastaks kostja vastutusest just nimetatud ettekäändel. Seega pidi kostja
2-23-139344 aru saama, et ta on osalenud liiklusõnnetuses, millega ilmselt tekib kahju vähemalt liiklusõnnetuses osalenud sõidukitele (kui mitte isikutele ja muule varale). Puudub vaidlus, et kostja ei jäänud sündmuskohale, vaid lahkus peatumata. Kostja ei ole esile toonud ega tõendanud, et ta oleks õnnetusest teavitanud politseid (ei vahetult pärast liiklusõnnetust ega ka hiljem). Kostjal oli vastav kohustus LS § 169 lg-st 5 tulenevalt. Selliselt tegutsedes rikkus kostja LS § 169 lg-st 5 tulenevat kohustust, s.o jättis liiklusõnnetusest politseile teatamata olukorras, kus varalise kahju saaja ei olnud teada. Kostja ei ole esile toonud ka seda, et ta oleks teinud omalt poolt kõik, et tema isik ei jääks tuvastamata ning kannatanule tekitatud kahju saaks hüvitatud. Kostja ei ole tõendanud, et oleks esinenud LS § 169 lg 4 nimetatud asjaolud, mis välistanuks tema kohustuse politseid liiklusõnnetusest teavitada. Eelnimetatud sõidukijuhi liiklusõnnetuse järgsete kohustuste täitmata jätmine muudab kostja lahkumise kindlustusjuhtumi toimumise kohalt õigusvastaseks LKindlS § 53 lg 1 p 2 mõttes. Lisaks sellele, et sõidukijuht peab regressinõude tekkimiseks olema kindlustusjuhtumi toimumise kohalt lahkunud õigusvastaselt, peab selline tegu LKindlS § 53 lg 1 p 2 kohaselt olema toime pandud süüliselt. LS §-s 236 on ette nähtud karistus liiklusõnnetusest mitteteatamise eest. LS §-s 237 on ette nähtud karistus liiklusõnnetuse sündmuskohalt põgenemise eest. Seejuures tähendab põgenemine LS mõttes süülist lahkumist liiklusõnnetuse sündmuskohalt (vt RKTKo nr 3-2-1-105-06, p 11). Kohus on ülal leidnud, et kostja pidi aru saama, et on toimunud liiklusõnnetus ning tekkinud on varaline kahju nii tema kasutuses olnud varale kui ka kolmandale isikule kuuluvale varale. Seega, jättes politsei teavitamata ning lahkudes sündmuskohalt, oli kostja tegevus süüline. Puuduvad andmed selle kohta, et kostja ei oleks olnud süüvõimeline või et oleks esinenud muid süüd välistavaid asjaolusid. Seega on hageja tagasinõude eeldused LKindlS § 53 lg 1 p 2 järgi täidetud.
22.Liiklusõnnetuse tulemusena sai sõiduk VOLVO V60 CROSS COUNTRY (xxx) kahjustada sõiduki vasaku külje tagumises piirkonnas (dtl 42-58 – fotod kahjustustest). Sõiduki parandamiseks koostas Info-Auto AS kalkulatsiooni summas 2289,70 eurot (dtl 30). Info-Auto AS parandas sõiduki kahjustused ning esitas hagejale remondiarve summas 2280 eurot (dtl 31). Hageja hüvitas VOLVO V60 parandamise kulu 2280 eurot (dtl 32). Kostja on vaidlustanud hüvitise suuruse ja koosseisu. Siiski ei ole kostja oma vastuväiteid tõendanud. Kostja ei ole tõendanud, et vaidlusalused kahjustused oleks sõidukil olemas olnud juba varasemalt või et kõnealuse liiklusõnnetuse asjaolusid arvestades ei ole vaidlusaluste kahjustuste tekkimine võimalik. Kostja on küll märkinud, et kahju koosseisu ja õnnetuse vahelise seoses väljaselgitamiseks on vaja eksperdi arvamust, kuid ei ole eelmenetluses kohtule vastavat taotlust esitanud. Liiati on kahjunõude aluseks olevate asjaolude tõendamiskoormis hagejal ning hageja ja tunnistaja on kinnitanud (vt dtl 154 – istungiprotokolli ajamarker 00:19:20), et enne liiklusõnnetuse toimumist sõidukil kahjustused puudusid. Kohus loeb eelviidatu piisavaks. Kostja ei ole esitanud tõendit, kust nähtuks, et vaidlusalused kahjustused oleks võimalik kõrvaldada odavamalt.
2-23-139344
23.Eeltoodust lähtudes asub kohus seisukohale, et hageja tagasinõue on põhjendatud ja kohus rahuldab hageja põhinõude.
24.Hageja palub mõista kostjalt välja viivise põhinõudelt seisuga 10.11.2023 summas 38,98 eurot; viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhinõudelt alates 11.11.2023 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. VÕS § 113 lg 1 järgi võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumist kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. VÕS § 113 lg 2 kohaselt kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse. TsMS § 367 järgi võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kuna kohus rahuldab hageja põhinõude, siis on põhjendatud rahuldada VÕS § 113 lg 1 ja 2 ning TsMS § 367 alusel ka hageja viivisenõue seadusjärgses määras. Viivist on põhjendatud arvestada alates 20.09.2023 (s.o alates nõudekirjas määratud tähtpäeva möödumisest - VÕS § 113 lg 2). Otsuse tegemise seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis 144.17 eurot (võlg 2280 eurot, periood 20.09.2023 – 26.03.2024, määr perioodil 20.09.2023 - 31.12.2023 12% aastas ja perioodil 01.01.2024 - 26.03.2024 12.5% aastas). Otsuse tegemise päevale järgnevast päevast tuleb viivis seadusjärgses määras välja mõista kuni kohustuse täitmiseni.
25.Eelnevale tuginedes rahuldab kohus hagiavalduse ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2280 eurot ning 26.03.2024 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 144.17 eurot ning viivise põhivõlgnevuselt (2280 eurot) alates 27.03.2024. a VÕS § 113 lg 1 ls 2 sätestatud määras kuni põhivõla tasumiseni.
26.Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ning esitatud tõendid hagiavalduse läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud. Menetluskulude jaotus
27.TsMS § 173 lg 1 sätestab, et asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses. TsMS § 173 lg 4 kohaselt näeb kohus menetluskulude jaotuses ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma, välja arvatud kulude rahalise suuruse. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti, lg 2 kohaselt pool, kelle kahjuks otsus tehti, hüvitab teisele poolele muu hulgas kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud. Seega käesoleval juhul tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.
2-23-139344 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
28.Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja on taotlenud menetluskuluna välja mõista kostjalt hagiavalduselt tasutud riigilõivu summas 385 eurot ja esindajakulud summas 738 eurot (töömaht 6h 9min; tunnihind 120 eurot, käibemaksuta; vt dtl 160 – menetluskulude nimekiri). Hageja menetluskulud on kokku 1123 eurot. Hageja soovib ka viivise väljamõistmist. Hageja kinnitab, et kulud on kantud seoses käesoleva menetlusega.
30.Kohus, kontrollinud hageja menetluskulude nimekirjas märgitud õigusabitoimingute põhjendatust ja vajalikkust, leiab, et kõik õigusabitoimingud on märgitud ulatuses põhjendatud ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et õigusabi osutaja oleks kulutanud aega põhjendamatult. Ka esindaja tunnitasu on kooskõlas kohtupraktikas aktsepteeritud tasumääradega. Hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud on kokku 1123 eurot, mille mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja.
31.TsMS § 177 lg 4 kohaselt kohus märgib menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Antud juhul on hageja vastava taotluse esitanud, mistõttu tuleb viivis menetluskuludelt hageja kasuks välja mõista.
32.Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 1 saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. TsMS § 178 lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Andrea Lega kohtunik
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.