Eesistuja Gea Lepik, liikmed Meeli Kaur ja Villem Lapimaa
Otsuse tegemise aeg ja koht
20. märts 2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-21-112272
Kohtuasi
IPPON GROUP OÜ hagi Fedmit OÜ vastu võlgnevuse nõudes
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 26. augusti 2022. a otsus (täiendatud 30. novembri 2022. a otsusega)
Kaebuse esitaja ja liik
IPPON GROUP OÜ apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
3111 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja IPPON GROUP OÜ (registrikood 14085916), lepinguline esindaja vandeadvokaat Ilja Santašev Kostja Fedmit OÜ (registrikood 14376559), lepinguline esindaja Marie Tsine
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Tühistada tsiviilasjas nr 2-21-112272 Harju Maakohtu 26. augusti 2022. a otsus, mida on täiendatud 30. novembri 2022. a otsusega.
2.Teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada ja mõista Fedmit OÜ-lt IPPON GROUP OÜ kasuks välja 3111 eurot (põhivõlg 2560 eurot ja viivis 551 eurot) ning jätta menetluskulud maakohtus Fedmit OÜ kanda.
Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Fedmit OÜ kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-21-112272 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.IPPON GROUP OÜ (hageja) esitas 30. aprillil 2021 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Fedmit OÜ (kostja) vastu 3089,11 euro saamiseks. Kohus tegi 3. mail 2021 kostjale makseettepaneku, millele kostja esitas 14. mail 2021 vastuväite. Pärnu Maakohtu 20. mai 2021. a kohtumäärusega anti nõue üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduses palus hageja mõista kostjalt hageja kasuks välja võlgnevus 2560 eurot ja viivis 551 eurot ehk kokku 3111 eurot. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.
2.1.Algse hagiavalduse kohaselt on hageja ja kostja vahel sõlmitud suuline töövõtuleping. Lepingu kohaselt kohustus hageja osutama kostjale teenuseid metallkonstruktsioonide keevitamisel ja koostamisel ning kostja kohustus nende teenuste eest tasuma. Tööd olid tehtud ja üle antud 31. augustil 2018 ning need võeti vastu märkusteta. Samal päeval esitati arve summas 4860 eurot. Kostja tasus sellest 2300 eurot. Tasumata on 2560 eurot, mille väljamõistmist hageja kostjalt nõuab. Hageja esitas oma väidete kinnituseks 31. augusti 2018. a teostatud tööde akti nr 18085, arve nr 18085 ja pangakonto väljavõtte arve osalise tasumise kohta.
2.2.Samuti palus hageja mõista kostjalt välja võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhinõudelt 2560 eurot alates 30. septembrist 2018, mil kostja jäi hagejale võlgu, kuni hagiavalduse esitamiseni 8. juunil 2021, mis viiviseraporti kohaselt on 551 eurot (8% aastas, viivitatud päevi 983).
2.3.Vastuseks maakohtu 16. juuli 2021. a hagiavalduse käiguta jätmise määrusele avaldas hageja 16. augusti 2021. a menetlusdokumendis, et poolte leping sõlmiti suuliselt. Kostja esindaja FK, kes oli kostja juhatuse liige ajavahemikul 23. november 2017 kuni 17. oktoober 2019, pöördus 2018. a mai lõpus hageja poole, kuna kostjale oli suviseks hooajaks vaja lisatöötajaid keevitustööde tegemiseks. Kostja tegevusala on metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmine ning kostja vajas tellimuste täitmiseks lisatööjõudu. Kuna FK oli hagejale tuttav isik, ei olnud hagejal alust kahelda, et kostjaga saab koostööd teha ka suulise lepingu alusel. Lisaks ei olnud kokkulepitud tööde maht hageja tavalist käivet arvestades suur. Sisuliselt oli tegemist tööjõu rendiga. Pooled leppisid kokku, et hageja töötajad teevad suveperioodil keevitustöid kostja objektidel; perioodi lõpus esitab hageja kostjale töötundide aruande ning kostja tasub vastavalt esitatud aruandele hagejale kokkulepitud tasu 12,5 eurot/t. Kostja rikkus lepingut, jättes arve tasumata. Tööd olid lõpetatud 31. augustil 2018 ning poolte kokkuleppel oli arve tasumise tähtaeg 30 päeva, seega on kostja hagejale võlgu alates 30. septembrist 2018.
2.4.Oma 21. aprilli 2022. a seisukohas märkis hageja, et tööd on vastu võetud märkusteta ja aktiga kostja kinnitas, et „ülalesitatud summa kuulub tasumisele tellija poolt“. Sisuliselt on
2 (7)
2-21-112272 tegemist võlatunnistusega VÕS § 30 mõttes, millega kostja tunnistas kohustuse olemasolu. Kostja on võtnud endale kohustuse esitatud arve tasuda, kuid ei ole seda kohustust täitnud. Kostja vastuväited
3.Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
3.1.Kostja oli seisukohal, et hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid töid ja millises mahus hageja on kostja tellimusel teinud. Hagiavaldusele lisatud teostatud tööde aktist nr 18085 nähtub üksnes see, et ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 on tehtud mingeid töid, kuid puudub igasugune info, milliseid töid, mis kuupäevadel, millisel objektil ja kelle poolt on tehtud. Neid asjaolusid ei nähtu ka hageja nõude aluseks olevalt arvelt.
3.2.Hageja ei ole lisanud hagiavaldusele aruannet, millest nähtuks, millistel objektidel mis kuupäevadel millised töötajad milliseid töid tegid. Ilma sellekohase aruandeta ei ole hageja väidetud tööde tegemine tõendatud ja hageja nõue on alusetu.
3.3.Kostja ei nõustunud hagejaga, et tööde vastuvõtmise akt on käsitatav võlatunnistusena VÕS § 30 mõttes. Võlatunnistusele on esitatud konkreetsed nõuded. Kostja leidis, et vaatamata sellele, et akt tööde üleandmiseks on allkirjastatud, peab hageja tõendama, milline oli poolte kokkulepe tööde tegemise kohta ehk milliseid töid ja millises mahus pidi hageja tegema ning millise tasu pooled tehtavate tööde eest kokku leppisid. Hageja ei ole seda tõendanud. Maakohtu otsus ja selle põhjendused
4.Harju Maakohus jättis 26. augusti 2022. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohus selgitas, et menetleb hagi lihtsustatud korras vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg-le 1. Vastavalt TsMS § 444 lg-le 4 jättis kohus otsusest välja kirjeldava ja põhjendava osa.
5.Hageja teavitas 29. augustil 2022 maakohut, et soovib esitada apellatsioonkaebuse.
6.Harju Maakohus täiendas 30. novembri 2022. a otsusega 26. augusti 2022. a otsust kirjeldava ja põhjendava osaga.
6.1.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt juhindus kohus otsust tehes VÕS § 635 lg-st 1, § 637 lg-test 3 ja 4 ning TsMS § 5 lg-st 1, § 230 lg-st 1 ja § 438 lg-st 1.
6.2.Pooled vaidlevad selle üle, kas nende vahel on sõlmitud töövõtuleping, kas hageja on teinud poolte vahel sõlmitud töövõtulepingust tulenevaid töid ja esitanud selle kohta kostjale õigustatult arve.
6.3.Kohus viitas VÕS § 9 lg-tele 1 ja 2, § 16 lg-le 3, § 20 lg-le 1 ja Riigikohtu 20. oktoobri 2010. a lahendi tsiviilasjas nr 3-2-1-75-10 p-le 14.
6.4.Kohus oli seisukohal, et hageja ei ole selgitanud ega tõendanud, milliseid töid ja millises mahus hageja on kostja tellimusel teinud. Hagiavaldusele lisatud teostatud tööde aktist nr 18085 nähtub üksnes, et ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 on tehtud mingeid töid, kuid puudub igasugune teave, milliseid töid, mis kuupäevadel ja millisel objektil on tehtud ja kes neid tegi. Neid asjaolusid ei nähtu ka hageja nõude aluseks olevalt arvelt.
3 (7)
2-21-112272
6.5.Pelgalt arve esitamine ei tõenda tööde tegemist, mille tõendamise koormus lasus hagejal. Hoolimata sellest, et akt tööde üleandmiseks on allkirjastatud, oli hagejal kohustus tõendada, milline oli poolte kokkulepe tööde tegemise kohta ehk milliseid töid ja millises mahus pidi hageja tegema ning millise tasu pooled nende tööde eest kokku leppisid. Hageja ei ole seda tõendanud.
6.6.Hageja väitis menetluses esialgu, et poolte vahel oli tööleping, seejärel, et tegemist oli tööjõu rendiga, ning viimaks on asunud väitma, et kostja on väljastanud võlatunnistuse. Kohus leidis, et kuna kostja vaidles hagiavaldusele tervikuna vastu, ei ole tööde üleandmise akti, väljastatud arve ja kontoväljavõttega tõendatud tööde tegemine vaidlusalustel objektidel ja tasunõude sissenõutavaks muutumine.
6.7.Eeltoodust tulenevalt jättis kohus hagi rahuldamata selle tõendamatuse tõttu.
7.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
7.1.Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohtu otsus ebaõige tõendite ja asjaolude ebaõige ning ebapiisava hindamise tõttu. Samuti on maakohus rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust. Maakohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks oli hagejal vaja täiendavalt (s.o lisaks esitatud tõenditele) tõendada, milliseid töid ja millises mahus hageja on kostja tellimusel teinud. Hagejale on ebaselge, miks maakohus ei arvestanud hageja esitatud tõenditega, arvestades et kostja ei esitanud mitte ühtegi tõendit ega vaidlustanud hageja tõendite ehtsust. Kohtulahendis puudub põhjendus, miks kohus ei arvestanud hageja esitatud konto väljavõtet, kust nähtub, et kostja on arve osaliselt tasunud.
7.2.Maakohus ei põhjendanud, miks olukorras, kus kostja on võtnud tööd vastu ja on allkirjastanud tööde üleandmise akti, peab hageja täiendavalt tõendama, et tööd on tehtud, kostjale üle antud ja kostja poolt vastu võetud. Maakohtu seisukoht on vastuolus VÕS § 637 lgtega 3, 4 ja 5. Töö on vastu võetud, mida kinnitab mõlema poole allkirjastatud tööde üleandmise akt. Akti ei ole vaidlustatud. Kostja ei esitanud hagejale ühtegi etteheidet ka töö kvaliteedi või mahu kohta. Akti alusel esitatud arve on osaliselt tasutud, mida pole vaidlustatud.
7.3.Hageja on esitanud tõendina tööde üleandmise akti. Akt on kostja (tellija) poolt allkirjastatud ja sellele ei ole vastuväiteid esitatud. Töö vastuvõtmise akti olemasolu korral peab tellija tõendama, et tööd ei ole tehtud. Kostja ei esitanud selle kohta ühtegi tõendit. VÕS § 76 lg 4 kohaselt töö vastuvõtmise korral eeldatakse, et töövõtulepingust tulenevad kohustused on kohaselt täidetud, st vastuvõetud töö oli lepingukohane ja täielik. Seega ei olnud maakohtul alust nõuda hagejalt täiendavalt tõendamist, et tööd on valmis tehtud ja kostjale üle antud. Kostja ei ole tõendanud, et tööd ei oleks tehtud kokkulepitud mahus või et need ei oleks vastanud lepingutingimustele. Seega ei olnud maakohtul alust lugeda, et kokkulepitud tasu ei ole muutunud sissenõutavaks.
7.4.Hageja ei nõustu maakohtu järeldusega, et tema nõue on tõendamata. Hageja nõue on tõendatud tööde vastuvõtmise akti, esitatud arve ja arve osalise tasumisega. Olukorras, kus tellija on tööd kirjaliku aktiga vastu võtnud, ei pea hageja täiendavalt tõendama, et tööd on tehtud ja kostjale üle antud. Tasu on muutunud sissenõutavaks, kuna selle nõudmise aluseks on
4 (7)
2-21-112272 tööde vastuvõtmise akt. Asjas esitatud tõendid ei andnud alust järeldada, et tööd ei olnud tehtud. Kostja ei ole esitanud oma vastuväidete kinnituseks tõendeid. Kostja ei ole ka väitnud, et hageja ei oleks üldse kostja juures mingeid töid teinud, samuti ei vaidlusta kostja hagejale arve osalist tasumist.
7.5.Maakohus on hageja osutatud teenusest ja tehtud töödest valesti aru saanud ja teinud seetõttu ebaõigeid järeldusi. Tööjõu rentimisel on ettevõttel, kes annab tööjõudu rendile, keeruline tõendada, milliseid töid on renditud töötaja teinud. Tööjõu rentimisel annab ülesandeid see, kes tööjõu rendib, s.o siinsel juhul kostja. Tihtipeale lepivad pooled kokku mahus ja tasu suuruses ning vormistavad selle lõppaktiga, mille alusel töövõtja esitab arve.
7.6.Põhjendatud ei ole kohtu etteheide, et hageja on oma väiteid menetluses muutnud. Hageja andis kostjale rendile keevitajad. Hageja teadis, et kostja vajab keevitajaid metallkonstruktsioonide keevitamiseks ning mainis seda hagiavalduses. Vastuseks kohtunõudele täpsustas hageja, et sisuliselt oli tegemist tööjõu rendiga ja pooled leppisid kokku, et hageja töötajad teevad kostja objektidel suvel keevitustöid. Hageja täpsustas oma väidet hagi menetlusse võtmise staadiumis ning pole oma väiteid menetluse jooksul muutnud. Vastustaja seisukoht ja menetluse edasine käik
8.Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
9.Ringkonnakohus saatis pooltele 29. jaanuaril 2024 kirja, milles täitis selgitamiskohustust ja selgitas tõendamiskoormust asjas ning andis pooltele võimaluse tuua esile täiendavaid asjaolusid ja esitada lisatõendeid.
10.Kostja lepinguline esindaja teatas ringkonnakohtule 9. veebruaril 2024 esitatud seisukohas, et tal puuduvad volitused kostja esindamiseks. Vastavalt äriregistri andmetele puudub kostjal juhatuse liige ja kostja esindajale teadaolevalt on kostja ainuosanik VV surnud. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostja esindajal võimalik kohtunõuet täita ega esitada kohtule täiendavaid seisukohti ja tõendeid.
11.Hageja leidis 19. veebruaril 2024 esitatud seisukohas, et juhatuse liikme puudumine ei ole kohtunõude täitmist takistav asjaolu olukorras, kus esindaja volikiri on jätkuvalt kehtiv. Kostjat ei ole äriregistrist kustutatud ja volikiri ei ole tühistatud, mis tähendab, et kostja esindajal on tähtajatu volitus. Kostja ei ole kohtunõudele vastanud.
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
12.Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus tühistada ja teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega hagi rahuldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad kostja kanda.
13.Seoses kostja lepingulise esindaja esindusõigusega märgib kolleegium järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt on kostja tollane juhatuse liige VV (volitusel on ebaõigesti DG nimi, kuid selle on digitaalselt allkirjastanud VV) andnud kostja lepingulisele esindajale 16. veebruaril 2023 tähtajatu ja edasivolitamise õigusega volituse kostja esindamiseks tsiviilasjas nr 2-21-112272 kõikide õigustega (dtl 133) TsMS § 225 lg 3 kohaselt ei lõpe volitus volitaja surmaga, tsiviilkohtumenetlusteovõimetuks muutumisega ega tema seadusliku esindaja 5 (7)
2-21-112272 muutumisega. Seega ei mõjuta kostja lepingulise esindaja volitust asjaolu, et kostjal puuduvad praegu juhatuse liikmed (vt ka Kõve, V. jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik I. Kommenteeritud väljaanne. Juura 2017. § 225, p 3.2.5). Ka kostja ainuosaniku surm ei mõjuta kostja lepingulisele esindajale antud volitust. Volituse lõppemise tooks kaasa kostja kui juriidilise isiku õigusjärglasteta lõppemine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 125 lg 2 p 10), s.o registrist kustutamine (TsÜS § 45 lg 2), kuid seda ei ole toimunud. Kostja lepinguline esindaja ei ole kohtule ega vastaspoolele teatanud (TsMS § 225 lg 1), et esindatav oleks volituse tagasi võtnud (TsÜS § 125 lg 2 p 5), volituse andmise aluseks olev leping oleks lõppenud (TsÜS § 215 lg 2 p 8) või esindaja oleks volitusest loobunud (TsÜS § 125 lg 2 p 6), mis tooks kaasa volituse lõppemise. Seega on kostja lepinguline esindaja jätkuvalt volitatud siinses tsiviilasjas kostjat esindama.
14.Maakohus jättis hagi rahuldamata seetõttu, et kohtu hinnangul oli hageja nõue tõendamata. Maakohus leidis, et hagejal oli kohustus tõendada nii poolte kokkulepet tööde tegemise ja selle eest makstava tasu kohta kui ka tööde tegemist, kuid hageja pole seda teinud. Tööde tegemist ja tasunõude sissenõutavaks muutumist ei tõendanud maakohtu hinnangul hagiavaldusele lisatud tööde üleandmise akt, kostjale väljastatud arve ja kontoväljavõte, millelt nähtus arve osaline tasumine. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis tõendamiskoormuse jaotamisel, mis on toonud kaasa asja ebaõige lahenduse.
15.Hageja on esitanud asjas tõendina 31. augusti 2018. a teostatud tööde akti nr 18085 (dtl 30, tõlge dtl 31; edaspidi akt), mis on poolte esindajate poolt allkirjastatud (kostja poolt FK, hageja poolt JS) ja mille kohaselt tegi hageja ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 kostja tellimusel töid, tasumiseks olev summa on 4050 eurot (ilma käibemaksuta). Akti kohaselt märkuseid ei ole ja „[ü]lalesitatud summa kuulub tasumisele tellija poolt“. Kostja on nimetatud akti allkirjastamist kohtule esitatud seisukohtades möönnud (vt nt kostja 3. mai 2022. a seisukoha p 2.2). Samuti ei vaidlustanud kostja apellatsioonkaebuse vastuses maakohtu tuvastatut, et akt tööde üleandmiseks on allkirjastatud (vt maakohtu 30. novembri 2022. a täiendatud otsuse p 7; apellatsioonkaebuse vastuse p 2.4). Hageja tugines menetluses mh sellele, et kõnealuses aktis sisaldub võlatunnistus (vt hageja 21. aprilli 2022. a seisukoha p 4), kuid maakohus hageja sellekohaseid väiteid ei käsitlenud, rikkudes sellega kohtuotsuse põhjendamise kohustust.
16.Ringkonnakohtu hinnangul vastab kõnealune akt deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele, millega kostja on tunnistanud, et tal oli 31. augusti 2018. a seisuga hageja ees lepinguline kohustus 4050 eurot (käibemaksuta) seoses 1. juunist 2018 kuni 31. augustini 2018 osutatud teenusega, mis tuleb hagejale tasuda. Riigikohtu praktika kohaselt on deklaratiivse võlatunnistuse andmise menetlusõiguslikuks tagajärjeks tõendamiskoormuse ümberpööramine, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse ning võlgnik peab kohustusest vabanemiseks ja hagi rahuldamata jätmiseks tõendama, et tal ei ole võlatunnistusega tunnistatud võlga, sh kuna kohustust ei olnud olemas (vt nt Riigikohtu 2. mai 2018. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-34922, p 13.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Seega on maakohus alusetult asetanud hagejale menetluses kohustuse tõendada kostja kohustuse olemasolu ja oma põhinõude tekkimise asjaolusid. Kuna kostja oli 31. augusti 2018. a aktiga tunnistanud lepingulist kohustust hageja ees 4050 eurot (käibemaksuta), lasus võla puudumise tõendamise koormus kostjal. Seejuures ei piisa üksnes võla puudumise põhistamisest TsMS § 235 tähenduses, vaid see tuleb tõendada (vt samas, p 13.2 ja seal viidatud kohtupraktika).
17.Hageja väitel oli kostjale osutatud teenuse sisuks see, et hageja rentis kostjale töötajaid, kes tegid kostja objektidel keevitustöid. Selle eest oli kokku lepitud tunnitasu 12,5 eurot/t, mis on 6 (7)
2-21-112272 kooskõlas hageja esitatud arvelt nr 18085 (dtl 32) nähtuvaga. Töötundide arvuna on arvel välja toodud 324, mis teeb tasuks 4050 eurot. Seejuures on aktis sisalduv kinnitus, et ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 on tööd kostja tellimusel tehtud, käsitatav kohustuse täitmisena pakutu vastuvõtmise kinnitusena VÕS § 76 lg 4 tähenduses. VÕS § 76 lg-st 4 tuleneb, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt. Seega saab akti põhjal eeldada, et pooltel oli kokkulepe tööde tegemiseks (või ka töötajate rentimiseks) ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 ja kokkulepitud teenus on hageja poolt kostjale osutatud. Vastupidist oleks asjas tulnud tõendada kostjal.
18.Ringkonnakohus selgitas tõendamiskoormusega seonduvat pooltele 29. jaanuaril 2024 saadetud kirjas ning andis võimaluse tuua esile täiendavaid asjaolusid ja esitada lisatõendeid. Kostja selliseid asjaolusid ja tõendeid, mis kinnitaksid aktist nähtuva kohustuse puudumist, ei esitanud.
19.Kuna kostja ei ole tõendanud, et hageja ei ole talle teenust osutanud ja tal hageja ees tunnistatud võlga ei ole, tuleb asjas esitatud tõendite põhjal, sh aktis sisalduva võlatunnistuse ja kohustuse täitmise kinnituse põhjal järeldada, et hageja on täitnud kostja tellimuse, tehes ajavahemikul 1. juuni 2018 kuni 31. august 2018 kokkulepitud tööd (või rentides töötajaid) ja kostjal oli kohustus tasuda hagejale selle eest 4050 eurot, millele lisandus käibemaks. Hageja väitel on kostja tasunud akti alusel esitatud arvest nr 18085 2300 eurot, mida kinnitavad hageja esitatud pangakonto väljavõtted (dtl 33). Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et ta oleks tasunud suurema summa. Seega on tasumata koos käibemaksuga 2560 eurot (4860-2300). Eelnevast lähtuvalt on hageja põhinõue 2560 eurot põhjendatud ja tuleb rahuldada.
20.Hageja nõuab hagis ka VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist põhinõudelt 2560 eurot alates 30. septembrist 2018 kuni hagiavalduse esitamiseni 8. juunil 2021, kokku 551 eurot (viivisekalkulaator.ee arvutuse kohaselt, dtl 34). Ehkki hageja ei ole menetluses tõendanud, et tal oli kostjaga kokkulepe, et 31. augustil 2018 esitatud arve tuleb tasuda 30. septembriks 2018 (s.o arvel märgitud maksetähtaeg, dtl 32), on 30 päeva siinsel juhul isegi pikem tähtaeg, kui oleks kohustuse täitmiseks mõistlikult vajalik aeg VÕS § 82 lg 3 tähenduses. Seega tuli kostjal arve tasuda hiljemalt 30. septembriks 2018, mistõttu hageja viivisenõue on hagis esitatud ulatuses põhjendatud. Menetluskulude jaotus
21.Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsust hagi sisulise lahendamise osas, tuleb seda TsMS § 173 lg 3 järgi muuta ka menetluskulude jaotuse osas. Ühtlasi tuleb TsMS § 173 lg 1 järgi jaotada ringkonnakohtus kantud menetluskulud.
22.Arvestades, et hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse, tuleb menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 järgi kostja kanda.
23.Menetluskulude rahalise suuruse määrab vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 kindlaks asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
24.Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt TsMS § 178 lg 1 esimesele lausele saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. (allkirjastatud digitaalselt) 7 (7)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.