Eesistuja Maris Kuurberg, liikmed Indrek Soots ja Neve Uudelt
Otsuse tegemise aeg ja koht
18.03.2024, Tallinn
Kohtuasja number
2-23-112616
Kohtuasi
OÜ Europark Estonia hagi X vastu 30 euro saamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Harju Maakohtu 05.10.2023 otsus
Kaebuse esitaja ja liik
OÜ Europark Estonia apellatsioonkaebus
Kaebuse hind
10 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad ringkonnakohtus
Hageja: OÜ Europark Estonia (registrikood 10811490), lepinguline esindaja EA Kostja: X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
RESOLUTSIOON
1.Rahuldada apellatsioonkaebus.
2.Tühistada Harju Maakohtu 05.10.2023 otsus osas, milles maakohus jättis OÜ Europark Estonia nõude 10 euro ulatuses rahuldamata ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Teha uus otsus, millega rahuldada OÜ Europark Estonia hagi tervikuna ning jätta menetluskulud X kanda.
3.2.Mõista Xlt OÜ Europark Estonia kasuks välja 30 eurot.
3.3.Jätta maa- ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud X kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.
2-23-112616 Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. Menetluskulude rahalise suuruse määrab asja lahendanud maakohus mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
1.OÜ Europark Estonia (hageja) esitas 22.03.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse Xlt 30 euro saamiseks. 12.04.2023 esitas võlgnik X (kostja) nõudele vastuväite. 20.04.2023 määrusega lõpetas kohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.05.05.2023 esitas hageja Harju Maakohtule hagiavalduse, milles palus kostjalt välja mõista leppetrahvi võlgnevuse 15 eurot (võlaõigusseadus (VÕS) § 158 lg 1) ja sissenõudmiskulu 15 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1).
3.Hageja on parkimisteenust osutav ettevõte. Sõiduk numbrimärgiga XXXXXX, mille omanik/vastutav kasutaja kostja on, pargiti 10.10.2022 hageja opereeritavale parkimisalale (Kotka Tervisemaja, Tallinn) parkimistingimusi rikkudes. Kostja parkis ilma parkimisloata. Parkimislepingu tingimustes on kehtestatud, et parkimistingimuste rikkumisel tuleb tasuda leppetrahv. Hageja väljastas kostjale leppetrahvinõude 15 eurot, maksetähtajaga 24.10.2022, paigutades selle sõiduki kojamehe vahele, mis on tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 70 mõttes. Kohtueelselt, 21.11.2022 saatis hageja kostjale meeldetuletuskirja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile XXX, Tallinn. Hageja palub kostjalt välja mõista leppetrahv 15 eurot ja sissenõudmiskulu 15 eurot. Sissenõudmiskuludesse on hageja arvestanud ka Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse saadetud päringu sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks. Kostja vastuväited
4.Kostja oli nõus tasuma trahvinõude, kuid vaidles vastu sissenõudmiskulule. Kostja väitis, et ta ei ela aadressil, kuhu hageja väidetavalt meeldetuletuskirja saatis. See aadress on üksnes tema registreeritud elukoht. Kostja ei ole saanud meeldetuletuskirju oma e-postiaadressile ega tegeliku elukoha aadressile. Samuti väitis kostja, et ta ei saanud kätte kojamehe vahele asetatud trahvinõuet, mis ilmselt oli läinud kaduma, ilma et ta seda märkas. Maakohtu otsus ja põhjendused
5.Harju Maakohtu 05.10.2023 otsusega rahuldati hagi osaliselt ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 20 eurot. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda.
6.Maakohus tuvastas, et kostja oli sõiduki numbrimärgiga XXXXXX omanik/vastutav kasutaja leppetrahvi väljastamise ajal ning et hageja on parkimisteenust osutav ettevõte, samuti,
2-23-112616 et pooled ei vaidle selle üle, et kostja kasutas leppetrahvi tegemise ajal sõidukit ja parkis kõnesolevale parkimisalale. Maakohus tuvastas, et kostja on nõus tasuma leppetrahvinõude.
7.Maakohus nõustus hagejaga, et leppetrahvi nõue on põhjendatud, kuna hageja on tõendanud parkimistingimuste rikkumise kostja poolt ning leppetrahvi nõude kohase esitamise kostjale (VÕS § 158 lg 1, § 159 lg 2). Maakohus viitas Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on TsÜS § 70 järgi loetud parkimisteenuse osutamisel leppetrahvinõude panemine sõiduki esiklaasile kojamehe vahele tahteavalduse edastamise mõistlikuks viisiks (RKTKo 05.06.2019, 2-17117146, p 12; RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-53-17, p 13). Käesoleval juhul on hageja fotodega tõendanud, et paigaldas rikkumise päeval kostja sõiduki esiklaasi kojamehe vahele leppetrahvi teate. Kohus leidis, et kostja on oma kohustust rikkunud ja nõue on muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7), mistõttu tuleb kostjalt hagejale välja mõista leppetrahv 15 eurot.
8.Hageja sissenõudmiskulu nõude 15 eurot (VÕS § 1132 lg 2 p 1) rahuldas maakohus 5 euro ulatuses. Hageja taotles kostjalt sissenõudmiskuluna 15 euro hüvitamist. Nõue sisaldas tasulisi päringuid Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks, sh selleks, et saata kostjale meeldetuletuskiri. Maakohus asus seisukohale, et hageja ei ole tõendanud meeldetuletuse kostjale kättetoimetamist. Maakohus pidas oluliseks, et meeldetuletuskiri oli saadetud aadressile XXX, Tallinn, millel kostja enda väitel ei ela. Seeeest pidas kohus põhjendatuks päringu kulusid Transpordiametile ja rahvastikuregistrisse sõiduki omaniku/vastutava kasutaja andmete saamiseks, pidades selle kulu põhjendatud suuruseks 5 eurot. Kohus mõistis kostjalt hageja kasuks VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel välja 5 eurot.
9.Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 1), lähtudes sellest, et kohus rahuldas hagi peaaegu pooles ulatuses. Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles kohus rahuldas hageja nõude osaliselt ning jättis menetluskulud poolte enda kanda. Hageja palus teha uue otsuse, millega rahuldada hagi täies mahus ja jätta menetluskulud kostja kanda.
11.Hageja leiab, et sissenõudmiskulude nõude 10 euro ulatuses rahuldamata jätmiseks alust ei olnud. Hageja on tõendanud parkimistrahvi/leppetrahviteate esitamise kostjale ning meeldetuletuskirja saatmise kostja rahvastikuregistris olevale aadressile (rahvastikuregistri seadus, RRS § 65 lg 1, § 68). Hageja sai tugineda vaid rahvastikuregistris olevatele andmetele ning hagejal ei saanud olla teavet kostja muu elukoha kohta. Hageja heidab maakohtule ette, et kohus ei ole põhjendanud, kuidas ja kuhu oleks pidanud hageja kostjale meeldetuletuskirja kätte toimetama, kuid on pidanud saadetud kirjaga seotud kulu põhjendamatuks. Kostja väide mujal elamise kohta on paljasõnaline, samuti ei ole kostja väitnud, et tal puudus juurdepääs rahvastikuregistrijärgsel aadressil asuvale postkastile.
12.TsÜS § 70 järgi, kui lepingupool edastab teisele poolele tahteavalduse, milles teatab, et teine pool on oma lepingulist kohustust rikkunud, ja tahteavalduse edastamisel esineb viivitus või tahteavaldus läheb edastamisel kaotsi, loetakse tahteavaldus kättesaaduks ajal, mil see tavaliste asjaolude korral oleks kätte saadud, kui tahteavalduse edastanud lepingupool tõendab, et ta on tahteavalduse väljendanud ja valinud selle edastamiseks mõistliku viisi. Hageja leiab, et tahteavalduse (meeldetuletuskiri) edastamist kirja teel tuleb pidada edastamiseks mõistlikul viisil (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-53-17, p 13) ning võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), ei tähenda seda, et tahteavalduse saaja peab selle kättesaaduks lugemiseks tahteavaldusest teada saama (RKTKo 19.12.2005, 3-2-1-156-05, p 10). Käesoleval juhul on
2-23-112616 hageja teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskiri kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt. Rahvastikuregistri aadressile nõudekirja saatmine on teavitamise nõude täitmine mõistlikul viisil (HMKo 15.06.2021, 2-21-100750, PMKo 12.10.2022, 2-22-117802, p 15).
13.Hageja väidab, et piisas ka leppetrahvi nõude tuuleklaasi vahele jätmisest, hageja ei pidanud seda täiendavalt kätte toimetama. Samuti ei pidanud hageja täiendavat meeldetuletust saatma. Hageja tegi seda selleks, et lahendada vaidlus kohtuväliselt, st soodsamalt ja kiiremini. Tuginedes tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude piirangute regulatsiooni väljatöötamiskavatsusele, selgitab hageja, et tal on õigus nõuda kostjalt kulusid, mida ta on kandnud selleks, et nõuda kostjalt võlg sisse kohtuväliselt. Hageja kulutuste tekkimine on seotud kostja makseviivitusega. Hageja tegi tasulised päringud Transpordiametisse ja rahvastikuregistrisse kostja andmete saamiseks ning saadud andmetele tuginedes saadeti välja meeldetuletuskiri. Hageja leiab, et tal on õigus nõuda kostjalt VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel 15 eurot. Seaduses sätestatud piirmäär välistab selle, et tarbijalt nõutaks ebamõistlikult kõrgeid sissenõudekulusid. 15 eurot on kohtupraktikas samalaadsetel asjaoludel peetud põhjendatud kuluks (PMKo 11.02.2022, 2-21-128527, p 3.9; HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22-122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18).
14.Hageja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse. Hageja leiab, et menetluskulud oleks tulnud jagada TsMS § 162 lg 1 alusel ning jätta kõik menetluskulud kostja kanda. Vastustaja seisukoht
15.Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, leides, et selle menetlemine on vastuolus põhiseadusega. Kostja hinnangul ei peaks kohus arutama nii väikest nõuet olukorras, kus kostja on olnud nõus tasuma leppetrahvi nõude. Muus osas jääb kostja väidete juurde, et ta ei näinud oma sõiduki tuuleklaasil parkimistrahvi ega ole saanud kätte meeldetuletuskirja.
16.Menetluskulude kohta leiab kostja, et kuna tema nõustus maakohtu pakutud kompromissiga, kuid kostja mitte, siis on maakohus õigesti teinud otsuse, et menetluskulud jäävad poolte endi kanda (TsMS § 163 lg 2).
RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
17.Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel vaidlustatud osas tühistada. Ringkonnakohus teeb ise uue otsuse, millega rahuldab hagi tervikuna, st mõistab välja ka sissenõudekulu 10 eurot. Tulenevalt hagi rahuldamisest muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust maakohtus ning määrab kindlaks apellatsiooniastme menetluskulude jaotuse. Apellatsioonkaebus rahuldatakse. Kuna ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni, esitab ringkonnakohus otsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse (TsMS § 654 lg 2 p 22).
18.Ringkonnakohus kontrollib maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaidlustatud osas (TsMS § 651 lg 1). Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis hagi sissenõudekulu 10 euro ulatuses rahuldamata, ning menetluskulude jaotuse. Maakohtu otsus on jõustunud osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 20 eurot (15 eurot leppetrahvina ja 5 eurot sissenõudekulu eest).
2-23-112616
19.Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga, et kohus ei peaks hageja apellatsioonkaebust menetlema. Kui tegemist on lihtmenetluse asjaga (TsMS § 405 lg 1), siis võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse TsMS § 637 lg 21 järgi menetlusse juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Käesoleval juhul leiab ringkonnakohus, et maakohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2, § 70 koosmõjus RRS § 65, § 68), samuti ei ole maakohus oma otsust TsMS nõuete kohaselt põhjendanud (TsMS § 442 lg 8). Seega peab ringkonnakohus apellatsioonkaebust menetlema sõltumata sellest, et apellatsiooniastmes on vaidluse all vaid 10 euro suurune nõue. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus on vääralt jätnud sissenõudekulu 5 eurot ületavas osas kostjalt välja mõistmata. Samuti on hageja vaidlustanud menetluskulude jaotuse. Ringkonnakohtul puudub seaduslik alus nõude menetlemata jätmiseks.
20.Kuna kostja nõustus juba maakohtus leppetrahvi 15 eurot tasumisega ega ole vaidlustanud leppetrahvi temalt väljamõistmist, lähtub ringkonnakohus sellest, et poolte vahel puudub vaidlus, et kostja rikkus parkimisnõudeid. Samuti on maakohtu otsusega selle jõustunud osas tuvastatud, et kostja on teatanud hagejale leppetrahvist kohasel viisil, st leppetrahvi kviitungi sõiduki tuuleklaasi alla panemisega. Ringkonnakohtu lahendada on seega vaid küsimus, kas hageja sissenõudekulu tervikuna (st veel 10 euro ulatuses) kostjalt väljamõistmiseks on alust.
21.Maakohus jaatas hagejal päringute (Transpordiamet, rahvastikuregister) tõttu tekkinud kulu 5 eurot, kuid jättis hageja sissenõudekulu nõude ülejäänud osas (10 eurot) rahuldamata. Maakohus põhjendas oma otsust sellega, et hageja ei ole tõendanud meeldetuletuskirja kostjale kättetoimetamist, kuna kiri saadeti aadressile, kus kostja enda sõnul ei ela. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on materiaalõigust vääralt kohaldades asunud seisukohale, et hageja ei ole meeldetuletuskirja kostjale kätte toimetanud, kuigi meeldetuletuskiri oleks tulnud lugeda kostja poolt kättesaaduks (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 2, § 70 koosmõjus RRS § 65, § 68). Maakohus ei ole oma otsust hagi selles osas rahuldamata jätmisel ka piisavalt põhjendanud. Samuti on maakohtu otsus 5 euro muu hulgas rahvastikuregistri päringu eest kulu väljamõistmise kohta vastuoluline. Kui maakohus ei pidanud kostja rahvastikuregistrijärgset aadressi oluliseks, siis on arusaamatu, miks pidas kohus rahvastikuregistrisse päringu tegemise kulu asjakohaseks.
22.Käesoleval juhul on hageja Transpordiametisse tehtud päringuga (dtl 59–63) tuvastanud selle, et parkimiskorda rikkudes pargitud sõiduk kuulus kostjale. Rahvastikuregistrisse tehtud päringuga sai hageja teada, et kostja elukoht on XXX, Tallinn. 21.11.2022 saatis hageja kostja rahvastikuregistrijärgsele aadressile meeldetuletuskirja (dtl 64–65). Meeldetuletuskirjas on märgitud, et leppetrahvi nõue on 15 eurot ja kirjaga seotud sissenõudmiskulu on 15 eurot. 30 eurot paluti kostjal tasuda hiljemalt 01.12.2022. Hageja tõendas kirja saatmist 26.06.2023 menetlusdokumendis esitatud kuvatõmmisega Omniva veebilehelt. Kuvatõmmise kohaselt oli kirja XXXXXXXXXXXXX puhul tegemist hageja saadetud meeldetuletuskirjaga (dtl 87).
23.RRS § 65 lg 1 kohaselt esitab isik rahvastikuregistrisse kandmiseks selle elukoha aadressi, kus ta alaliselt või peamiselt elab. RRS § 65 lg 2 järgi, kui isik kasutab alaliselt või peamiselt elamiseks mitut elukohta, esitab ta rahvastikuregistrisse kandmiseks kõigi nende aadressid, valides neist ühe õigusliku tähendusega elukoha aadressiks (st elukoha aadressi). Teised elukohad kantakse rahvastikuregistrisse lisa-aadressidena. Kostja ei ole vaidlustanud, et XXX, Tallinn on tema rahvastikuregistri järgne aadress, vaid on väitnud, et ta ei ela sel aadressil. Kostja ei ole seda väidet tõendanud. Samuti ei ole kostja väitnud, et ta ei saaks nimetatud aadressile saadetud posti kätte.
2-23-112616
24.Ringkonnakohus leiab, et isegi kui kostja ei ela rahvastikuregistrisse kantud aadressil, ei tähenda see, et sellele aadressile saadetud kirju ei saa lugeda kättesaaduks TsÜS § 69 lg-te 1 ja 2 tähenduses. RRS § 68 kohaselt on rahvastikuregistri subjektiks olev isik kohustatud tagama rahvastikuregistris enda elukoha aadressi olemasolu ja õigsuse. Hageja tegi rahvastikuregistrisse päringu ning sai teada kostja aadressi XXX Tallinn, millele saatis meeldetuletuskirja. Kohus leiab, et hageja võis pidada rahvastikuregistrisse kantud aadressi selliseks aadressiks, millelt kostja saab teate kätte. Hageja ei pidanud täiendavalt tuvastama kostja muud elukohta ega saatma teadet alternatiivselt mõne muu kanali kaudu. Samuti nõustub ringkonnakohus hagejaga, et asjaomase kirja posti teel isiku rahvastikuregistrisse kantud aadressil saatmine on tahteavalduse edastamine mõistlikul viisil TsÜS § 70 tähenduses (RKTKo 14.06.2017, 3-2-1-53-17, p 13). Seega tekkis kostjal meeldetuletuskirja saatmise järgselt – ajast, mil kiri pidi tavapäraselt kostja postkasti jõudma – mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda (TsÜS § 69 lg 2), kuna TsÜS § 69 lg 2 järgi ei pea tahteavalduse jõustumiseks olema tahteavalduse saaja igal juhul tahteavalduse tegelikult kätte saanud ega selle sisust teadlik (RKTKo 19.12.2005, 3-2-1-156-05, p 10). Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul on hageja teinud kõik endast oleneva, et meeldetuletuskiri kostjani toimetada ning lahendada vaidlus kohtueelselt.
25.Samuti on ringkonnakohtu hinnangul meeldetuletuskirja saatmisega seotud ja nõutud kulu 15 eurot tervikuna põhjendatud kulu. Esiteks ei oleks sissenõudmiskulu üldse tekkinud, kui kostja oleks oma kohustuse nõuetele vastavalt õigeaegselt täitnud. Ent ka meeldetuletuskirja saatmine on kostja huvides, kuna sellele reageerimine oleks võimaldanud kostjal kulusid kokku hoida, st säästnud teda kohtukuludest. Kuna kostja ka meeldetuletuskirja järgselt võlgnevust ei tasunud (kostja ei teinud seda ka maksekäsu kiirmenetluses), siis on põhjendatud sissenõudekulu kostjalt väljamõistmine.
26.VÕS § 1132 lg 2 p 1 järgi võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda kuni 15 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. Hageja on sisustanud oma 15 euro nõuet Transpordiametile ja rahvastikuregistrile saadetud päringutega ning kirjaliku nõudekirja saatmisega kostja postiaadressile.
27.Ringkonnakohus märgib, et kuigi VÕS § 1132 lg 2 p 1 alusel võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda sissenõudmiskulude hüvitamist kuni 15 eurot, st võib välja mõista ka väiksema summa, siis on väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tunnustatud 15 euro väljamõistmist olukorras, kus asjaomane nõue koosneb päringutest riigiasutustele ja meeldetuletuskirjast (vt nt HMKo 09.12.2022, 2-22-129149, p 22; HMKo 15.12.2022, 2-22-122867, p 71; PMKo 23.02.2023, 2-22-123600, p 18). Kohtupraktika vastab asjaomase sätte kehtestamise eesmärgile. Võlaõigusseaduse, tarbijakaitseseaduse ning õppetoetuste ja õppelaenuseaduse muutmise seaduse (786 SE) eelnõu seletuskirjas on ühelt poolt märgitud, et eelnõuga loodavas §-s 1132 sätestatakse konkreetsed ülempiirid tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude suurusele, et kaitsta seeläbi makseviivitusse jäänud tarbijat ebamõistlikult kõrgete sissenõudmiskulude eest, mis võiksid tema makseraskusi ja majanduslikult keerulist olukorda veelgi süvendada. Teisalt peaks regulatsiooni täpsustamine hõlbustama kohute ja järelevalveasutuste tööd, kuna tulevikus peaksid nad kontrollima konkreetsetest summalistest ülempiiridest kinnipidamist, mitte hindama sissenõudmiskulude mõistlikkust, mis on määratlemata õigusmõiste ning millele hinnangu andmine on oluliselt keerulisem.
2-23-112616
28.Käesoleval juhul on kostja vaielnud hageja sissenõudmiskuludele vastu põhjusel, et ta ei ole väidetavalt meeldetuletuskirja kätte saanud, mitte seetõttu, et kulud oleksid iseenesest ülemäärased. Kuna nii päringute tegemine (sh rahvastikuregistrile päringu saatmine, kuna muul moel ei saanud hageja kostja aadressi teada) kui ka meeldetuletuskirja saatmine on põhjendatud ja sellise kulu eesmärk on olnud võla sissenõudmine kohtuväliselt, st ka kostja menetluskulude ärahoidmine, siis leiab ringkonnakohus, et hagi tuleb rahuldada kogu sissenõudekulu 15 euro suuruses. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles sissenõudekulu jäi 10 euro osas rahuldamata.
29.Kuna ringkonnakohus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse eelnimetatud põhjustel, siis ei vasta ringkonnakohus menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes hageja apellatsioonkaebuse muudele väidetele. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
30.Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ja rahuldab hagi ka maakohtu poolt rahuldamata jäetud osas, siis tuleb muuta maakohtus kantud menetluskulude jaotust ning jätta menetluskulud tervikuna kostja kanda (TsMS § 162 lg 1). Seoses kostja vastuse väitega, et maakohus tugines õigesti menetluskulusid jaotades TsMS § 163 lg-le 2, märgib ringkonnakohus, et maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda tuginedes TsMS § 163 lg-le 1, kuna hagi rahuldati peaaegu pooles ulatuses. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ka rahuldamata jäänud osas, siis puudub alus jagada menetluskulusid muul viisil kui TsMS § 162 lg 1 alusel.
31.Ringkonnakohtus rahuldab hageja apellatsioonkaebuse, mistõttu jäävad ka apellatsiooniastmes kantud menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja ei ole kohtu määratud tähtajaks (07.03.2024) menetluskulude nimekirja esitanud.
32.Maakohus on oma otsuse resolutsioonis märkinud üksnes menetluskulu jaotuse (mille ringkonnakohus tühistab). Kuna maakohus ei määranud kindlaks poolte menetluskulusid ning kuna ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja rahuldab hagi tervikuna, sh jätab menetluskulud tervikuna kostja kanda, siis jätab ringkonnakohus nii maakohtus kui ka ringkonnakohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata (TsMS § 174 lgd 3–5; Riigikohtu 20.04.2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p-d 21-22). Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras, s.o pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) (allkirjastatud digitaalselt) Maris Kuurberg Indrek Soots Neve Uudelt
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.