Kohtuistungite toimumise ajad: 20.12.2023 ja 25.01.2024
RESOLTUSIOON
1.Rahuldada Aktiva Finance Group OÜ hagi V L vastu võlgnevuse väljamõistmiseks osaliselt.
2.Välja mõista V L-ilt (L, isikukood xxx) Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479) kasuks V L ja Placet Group OÜ vahel 29.12.2021 sõlmitud krediidikonto lepingu nr KK3755980 ning 29.12.2021 lepingu põhitingimuste muutmise kokkuleppest tulenev tasumata põhivõlgnevus 301,45 eurot (lepingujärgsed põhivõla maksed kokku 720 eurot alates aprillist 2023 – märtsini, k.a 2024, millest on maha arvestatud varasemalt enamtasutud 418,55 eurot).
3.Mõista V L-lt Aktiva Finance Group OÜ kasuks välja lisaks kohtuotsuse resolutsiooni p-s 2 väljamõistetule käesoleva kohtuotsuse tegemise ajaks veel mittesissenõutavaks muutunud põhivõlgnevus 1315 eurot, mis tuleb tasuda igakuiste maksetena alates aprillist 2024 iga kuu 10. kuupäevaks kuni põhivõlgnevuse 1315 eurot täieliku tasumiseni. Igakuise makse
suuruseks peab olema vähemalt 60 eurot, v.a 10.01.2026 tasutava makse suurus. 10.01.2026 tasutava makse suuruseks on 55 eurot.
4.Jätta rahuldamata Aktiva Finance Group OÜ hagi V L vastu intressi, võla sissenõudmiskulu 50 euro ja viivise nõudes.
5.Jätta menetluskulud V L kanda 58,99% ulatuses ja Aktiva Finance Group OÜ kanda 41,01% ulatuses. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras. Pooltel tuleb esitada oma lõplikud menetluskulude nimekirjad kohtule 14 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumisest.
6.Tagastada Aktiva Finance Group OÜ-le enammakstud riigilõiv 175 eurot. Riigilõiv tuleb Aktiva Finance Group OÜ taotlusel tagastada Julianus Inkasso OÜ (registrikood 10686553) pangakontole nr EE147700771000526428, selgitusega 2-23-132217. Eedasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemisest. Taotledes menetlusabi, peab seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks menetlusabi taotletakse, eelkõige esitama kaebuse. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 280 eurot.
KIRJELDAV OSA
Hagiavalduse asjaolud ja hageja seisukohad
1.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ (edaspidi esialgne võlausaldaja) ja kostja 29.12.2021 krediidikonto lepingu nr KK3755980 ning samal päeval lepingu põhitingimuste muutmise kokkuleppe, millede alusel avati kostjale krediidikonto limiidiga 3000 eurot (dtl 3246). Intressimääraks leppisid pooled kokku 34,90% aastas. Krediidi kulukuse määr on 41,26% aastas, krediidi kogukulu 5291,72 eurot. Krediidikulukuse määra arvutamisel on arvestatud, et krediidilimiit on 3000 eurot, mis võetakse kasutusele viivitamata ja tagastatakse täies ulatuses lepingus kokku lepitud tingimustel. Arvestatud on intressiga ja muude lepingu aluse tehtavate maksetega.
2.Kostja pidi tasuma esialgsele võlausaldajale lepingu järgi igakuiseid makseid vastavalt talle väljastatud makseteatistele (dtl 62 – 73). Kostja ei tasunud jaanuari 2023, veebruari 2023 ja märtsi 2023 makseid. Esialgne võlausaldaja saatis 12.03.2023 kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 26.03.2023), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks (dtl 47). Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, luges esialgne võlausaldaja 27.03.2023 lepingu ülesöelduks.
3.Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 27.03.2023, oli kostjal tagastamata laenu põhisumma 2935 eurot ning jaanuari 2023, veebruari 2023 ja märtsi 2023 intressid kokku summas 256,54 eurot (88,75+88,15+79,64), mille väljamõistmist kostjalt hageja taotleb.
4.Esialgne võlausaldaja loovutas 28.03.2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid (dtl 48). 2 (8)
5.Seoses vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimisega märkis hageja, et kostja esitas laenutaotluse (dtl 49), milles märkis oma igakuise sissetuleku suuruseks 1200 eurot, Kohustustena märkis kostja majapidamiskulud suuruse 200 eurot kuus ja finantskohustuste osas märkis kostja, et tal finantskohustusi ei ole. Krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet maksehäireregistrite päringute (Creditinfo.ee, Taust.ee) kaudu, mille vastustest nähtus, et kostjal maksehäireid polnud (dtl 61). Kostja sissetulekute suurust kontrolliti pensioniregistri päringu kaudu, mille vastusest nähtus kostja keskmise töötasu suurus 1432,90 eurot. Maksuameti päringu vastusest nähtus, et kostjal puudusid maksuvõlad. Laenuotsuse tegemisel võttis esialgne võlausaldaja arvesse kostja igakuise sissetuleku suuruse, majapidamiskulude suuruse ühes kuu ja asjaolu, et laenulepingu järgse igakuise makse suuruseks kujunes 49,08 eurot. Eeltoodust järeldas esialgne võlausaldaja, et kostja on laenuvõimeline.
6.Lisaks põhinõudele ja intressile esitas hageja viivisenõude. Hageja on arvestanud viivist lepingu ülesütlemisele järgnevast päevast, s.o 28.03.2023 kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 19.09.2023 arvestatuna põhinõudelt intressiga võrdses määras, s.o 34,90% aastas, kokku summas 492,92 eurot. Lisaks taotleb hageja edasiulatuva viivise väljamõistmist arvestatuna põhinõudelt intressiga võrdses määras kuni põhivõla täieliku tasumiseni.
7.Hageja esitas kostja vastu ka võla sissenõudmiskulude väljamõistmise nõude summas 50 eurot. Hageja on kostjale saatnud 06.04.2023 tasulise meeldetuletuskirja hinnaga 25 eurot, 07.06.2023 tasulise meeldetuletuskirja summas 5 eurot, 03.07.2023 saatis hageja kostjale viimase meeldetuletuskirja hinnaga 5 eurot (dtl 75 – 82). Lisaks on makseviivitusega kaasnenud muud kulud summas 15 eurot. Muud kulud seisnevad nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulus, kontaktandmete otsingu ja päringu kuludes, edastatud kirjade kulus, võlgnikule tehtavate kõnede ja sõnumite kulud ja võlanõude avaldamisega tehtud kulust.
8.29.12.2023 selgitas hageja vastutustundliku laenamise põhimõtte osas, et lisaks hagiavalduses esitatule kontrollis esialgne võlausaldaja kostjal ülalpeetavate olemasolu ja rahvastikuregistrist nähtus, et kostjal ülalpeetavaid ei ole. Kostja maksevõimelisusele laenulepingu sõlmimise hetkel viitab asjaolu, et perioodil 10.04.2022 – 11.12.2022 täitis kostja lepingut nõuetekohaselt. Hageja esitas võlgnevuse kujunemise kohta arvestuse, millest nähtub, et kostja tegi lepingu alusel intressi katteks makseid summas 791 eurot ja põhiosa katteks 540 eurot. Hageja taotles TsMS § 367 alusel hagi rahuldamist juhul, kui kohus asub seisukohale, et lepingu ülesütlemine ei olnud vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu kehtiv. Hageja esitas 01.02.2024 kohtule võla ümberarvestuse juhuks, kui kohus asub seisukohale, et esialgne võlausaldaja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Sellisel juhul oleks kostja põhivõla suurus 1604 eurot (2935 – 540 – 791), mille väljamõistmist hageja kostjalt taotles. Intressinõude ja võla sissenõudmiskulude suurust hageja ei muutnud. Viivise suuruseks arvestas hageja hagiavalduse esitamise seisuga 263,93 eurot (määraga 34,90% aastas) ja taotles edasiulatuva viivise väljamõistmist määraga 34,90% aastas. Kostja vastuse asjaolud ja kostja seisukohad
9.28.11.2023 saatis kostja seisukoha, mille kohaselt tarbis ta 27.12.2021 õlut, nägi esialgse võlausaldaja reklaami ja sõlmis krediidikonto avamiseks internetis lepingu. Kostja tahtis laenata 200 eurot, kuid lepingu järgi oli krediidikonto limiit 1000 eurot. Samas sõlmiti leping, millega limiit tõsteti 3000 euroni. Kostja on seisukohal, et esialgne võlausaldaja ei oleks tohtinud temaga lepingut sõlmida, sest ta tarbis lepingu sõlmimise ajal ja paiku liiga palju alkoholi ning oli juba mitmest kohast laenu võtnud. Pärast lepingute sõlmimist hakkas esialgne võlausaldaja saatma kostjale reklaamsisuga sõnumeid, mille eesmärgiks oli kallutada kostjat täiendavat laenu võtma. Kostja esitas kohtule esialgse võlausaldaja 29.12.2021 e-kirja, millega saadeti kostjale laenulimiidi lepingu nr KK3755980 dokumendid, 29.12.2021 e-kirja, millest nähtub, et kostja taotlus krediidikonto lepingu muutmiseks on rahuldatud, lisatud on lepingu muutmise kokkuleppe tekst. Lisaks esitas kostja esialgse võlausaldaja 16.11.2023 e-kirja, millest nähtub esialgse võlausaldaja reklaam, mis kutsub üles olemasolevaid laene refinantseerima esialgse 3 (8)
võlausaldaja juues, 20.09.2023 e-kirja, millest nähtub esialgse võlausaldaja tarbimislaenu reklaam. Lisaks esitas kostja kohtule esialgse võlausaldaja poolt 11.11.2022 - 04.01.2023 sõnumid ja 12.07 – 22.11 sõnumid, mis on saadetud täpsustamata aastal. Kohtuotsuse põhjendused
10.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnates kõiki tõendeid kogumis, on seisukohal, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. TsMS § 231 lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. TsMS § 436 lg 2 järgi kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS § 438 lg 1 kohaselt kohus otsustab otsust tehes, mis asjaolud on tuvastatud ja millist õigusakti tuleb asjas kohaldada.
11.VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandusvõi kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. VÕS § 1 lg 5 sätestab, et tarbija käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Kohus tuvastab, et kostja ja OÜ Placet Group sõlmisid 29.12.2021 krediidikonto lepingu nr KK3755980, mille alusel loodi kostjale krediidikonto krediidilimiidiga 1000 eurot (dtl 32). Samal päeval leppisid pooled kokku lepingu muutmises, mille alusel oli krediidilimiidiks 3000 eurot (dtl 35). Nähtuvalt asja materjalidest ei vaidle pooled selle üle, et eelnimetatud lepingud on tarbijakrediidilepingud. Kostja ei ole esitanud mistahes tõendeid selle kohta, et ta oleks lepingu ja lepingu muudatuse sõlminud alkoholijoobes olekus ning leping oleks sel põhjusel tühine (TsÜS § 13 lg 1). Kohus on samuti seisukohal, et kostja esitatud tõendite alusel ei saa järeldada Placet Group OÜ poolt reklaamiseaduse rikkumist. RekS § 29 lg 7 sätestab, et reklaam, millega teavitatakse valmisolekust anda tarbijakrediiti või vahendada tarbijakrediidilepinguid, peab olema vastutustundlik ning tasakaalustatud. Reklaam ei tohi jätta muljet, et tarbijakrediidi võtmine on riskivaba ja lihtne võimalus finantsprobleemide lahendamiseks, ega kallutada tarbijaid läbimõtlematule laenuvõtmisele. Käesolevas lõikes sätestatut kohaldatakse ka võlaõigusseaduse § 403 lõike 3 punktis 4 nimetatud tarbijakrediidilepingute reklaamile. Kostja poolt kohtule esitatud reklaamsisuga sõnumid ja e-kirjad on saadetud kostjale pärast lepingu sõlmimist (16.11.2023 e-kiri, 20.09.2023 e-kiri, 11.11.2022 – 04.01.2023 sms-d ja 12.07. – 22.11 sms-id, mille puhul ei ole tõendite alusel võimalik tuvastada, millisel aastal need saadetud on), mistõttu ei saanud need kostjat mõjutada vaidlusaluste lepingute sõlmimisel.
12.VÕS § 164 lg 1 sätestab, et võlausaldaja võib oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale. Kohus tuvastab, et OÜ Placet Group loovutas kohtuotsuse p-s 11 nimetatud lepingust tulenevad rahalised nõuded hagejale 28.03.2023, millest teatati kostjale samal päeval (dtl 48). Kohtule ei ole esitatud asjaolusid, millest saaks järeldada, et loovutamine ei oleks olnud kehtiv.
13.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Käesolevas lõikes nimetatud keskmise krediidiasutuste 4 (8)
poolt eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra arvutamisel ei võeta arvesse hüpoteegiga tagatud tarbimislaene. Keskmise krediidi kulukuse määra avaldamise iga aasta 1. jaanuariks ja 1. juuliks korraldab Eesti Pank oma veebilehel. Eesti Panga veebilehe andmetel oli lepingu sõlmimise ajal, s.o 29.12.2021, kehtinud eraisikutele antud tarbimislaenude krediidi kulukuse määr 16,95%. Seega kolmekordne määr oli 50,85%. Muudetud lepingust nähtuvalt on kokkulepitud krediidikulukuse määr 41,26% aastas (dtl 35). Seega ei ole tarbijakrediidileping eeltoodud alusel tühine. Nähtuvalt lepingutekstist ja sellele lisatud Euroopa tarbijakredidi standardinfo teabelehele (dtl 35 – 38) on muudetud lepingu krediidikulukuse määra arvutamisel arvestatud asjaoluga, et laenulimiit võetakse tervikuna kasutusele, intressimäär on 34,90% aastas ja minimaalse põhiosa makse suurus on minimaalse põhiosa makse suurus on 2% krediidilimiidi summast, s.o 60 eurot. Kohtule ei ole teada asjaolusid selle kohta, et krediidikulukuse määr oleks lepingus märgitud ebaõigesti. Krediidi kogukuluna on märgitud 5291,72 eurot (dtl 36).
14.Vastavalt VÕS § 4034 lg 6 sätestab, et krediidiandja võib tarbijaga tarbijakrediidilepingu sõlmida üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on krediidivõimeline. VÕS § 4034 lg - d 2–4 näevad ette, et hindamine tuleb teha hoolsalt, küsides tarbijalt asjakohast teavet ja kasutades andmekogusid, kusjuures teabe kogumise ja sellekohaste selgituste andmise kohustus on krediidiandjal. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamisel peab krediidiandja lähtuma VÕS § 4034 lg 4 kohaselt krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 50 lg-test 3 ja 4. Riigikohtu 24.11.2023 määruse nr 2-21-13098 p-i 18 kohaselt peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste näitajate kohta: tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension, investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1); tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4); tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p 3); tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5). Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks. Kohus tuvastab, et kostja esitas esialgsele võlausaldajale oma igakuise sissetuleku suurusena 1200 eurot (dtl 49). Kohus tuvastab päringu vastuste alusel (dtl 50 – 53), et esialgne võlausaldaja kontrollis igakuise sissetuleku suurust pensioniregistri päringu kaudu, mille vastusest nähtus kostja keskmise töötasu suurus 1432,90 eurot. Maksuameti päringu vastusest nähtus, et kostjal puudusid maksuvõlad. Kohus tuvastab, et igakuiste kohustustena märkis kostja majapidamiskulud suurusega 200 eurot kuus ja finantskohustuste osas märkis kostja, et tal finantskohustusi ei ole. Kohus tuvastab, et krediidiandja kontrollis kostja esitatud teavet kohustuste osas maksehäireregistrite päringute (Creditinfo.ee, Taust.ee) kaudu, mille vastustest nähtus, et kostjal maksehäireid polnud (dtl 61). Pooled ei vaidle selle üle, et esialgne võlausaldaja ei küsinud enne laenuotsuse tegemist kostja pangakonto väljavõtet. Kohus on seisukohal, et maksehäireregistrite ja EMTA päringu tegemisega ei ole võimalik kontrollida kostja avaldatud kohustuste olemasolu ega suurust. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik järeldada, et esialgse võlausaldaja kogutud teave oli piisav kostja krediidivõime hindamiseks. Kohus on seisukohal, et pangakonto väljavõtte küsimata jätmisega jättis esialgne võlausaldaja sisuliselt kostja krediidivõimelisuse kontrollimata. 5 (8)
15.VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub seda tingimust, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab üldjuhul tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning need tarbijale teatavaks tegema. Nimetatud tagajärgi ei kohaldata, kui tarbija on tahtlikult jätnud esitamata teabe vastavalt sama paragrahvi kolmandale ja neljandale lõikele või võltsinud krediidiandjale esitatud teavet ja selle tagajärjel on krediidiandja hinnanud tarbija krediidivõimelisust valesti. Kohtule ei ole teada, et krediidiandja oleks kostjale tagasimaksed uuesti määranud VÕS § 403 lg 7 alusel. Asjas ei ole tuginetud asjaoludele ega neid kinnitavatele tõenditele, millest saaks järeldada, et kostja oleks tahtlikult jätnud esitamata krediidiandja küsitud teabe või esitanud võltsitud andmeid.
16.VÕS § 397 lg 1 kohaselt majandus- või kutsetegevuses antud laenult tuleb maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Pooled on lepingu sõlmimisel kokku leppinud intressi maksmises. Poolte kokkuleppe kohaselt oli intressi määraks 34,90% aastas (dtl 35). Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress kokku summas 256 eurot (hageja 01.02.2024 menetlusdokument). Hageja on intressi arvestanud alates jaanuarist märtsini 2023. Kuna kohus tuvastas, et hageja ei täitnud vastutustundliku laenamise põhimõtet, siis tuleb vastavalt VÕS § 4034 lg 7 ja § 94 lg 1 alusel lähtuda VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäärast. Alates lepingu sõlmimisest kuni 31.12.2022 oli VÕS § 94 lgs 1 sätestatud intressimäär 0,00%. Alates 01.01.2023 kuni lepingu ülesütlemiseni 27.03.2023 oli intressimäär 2,50% aastas. Eeltoodust tulenevalt on hagejal nimetatud perioodi eest õigus intressile arvestatuna tagastamata põhiosalt arvestatud intressile määraga 2,50% aastas. Hageja ei ole esitanud kohtule taotlust mõista kostjalt välja intressimaksed pärast 27.03.2023. Kohus jätab intressinõude rahuldamata kohtuotsuse p-s 17 toodud põhjustel.
17.VÕS § 416 lg 1 sätestab, et krediidiandja võib osadena tagastatava krediidi puhul tarbijakrediidilepingu tarbija makseviivituse tõttu üles öelda üksnes juhul, kui tarbija on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja krediidiandja on andnud tarbijale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist. Krediidiandja ülesütlemisavaldus peab olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis, mille järgimata jätmisel loetakse ülesütlemine tühiseks. Hageja ütles lepingu üles 27.03.2023 (dtl 47). Lepingu ülesütlemise aluseks oli asjaolu, et kostja ei olnud tasunud osamakseid alates 01.01.2023, olles seega võlgnevuses 3 järjestikuse osamaksega. Laenulepingu ülesütlemise hoiatus saadeti kostjale 12.03.2023. Seega vastab lepingu ülesütlemine VÕS § 416 lg-s 1 sätestatud formaalsetele tingimustele. Kohus on siiski seisukohal, et lepingu ülesütlemine ei olnud materiaalsete eelduste puudumise tõttu kehtiv, s.o ülesütlemise päeva seisuga ei olnud kostjal esialgse võlausaldaja ees võlgnevust. Kohus tuvastab, et kostja kasutas laenulimiiti 2935 eurot. Arvestades asjaolu, et kostja pidi tasuma alates jaanuarist 2022 iga kuu 10. kuupäevaks põhiosa makse 60 eurot, siis pidi ta olema tasunud 10.12.2022 seisuga 12*60 eurot, s.o 720 eurot. Seega 01.01.2023 – 10.01.2023 oleks laenujääk pidanud olema 2935 – 720 =2215 eurot. 2,50% 2215 eurost on 55,38 eurot (s.o intress aastas). 55,38/365 (päevade arv aastas)=0,15 eurot (intress ühes päevas). Seega oli nimetatud perioodil kostjal kohustus maksta intressi 10 päeva*0,15 eurot=1,5 eurot. 10.01.2023 pidi kostja tasuma põhiosa 60 eurot. Seega pidi laenujääk vähenema 2215 – 60=2155 eurole. 2,50% 2155 eurost on 53,88 eurot (s.o intress aastas). 53,88 eurot/365=0,15 eurot ühes päevas. Perioodil 11.01.2023 – 10.02.2023 on 31 päeva. 31*0,15=4,65 eurot. 10.02.2023 pidi kostja tasuma põhiosa 60 eurot. Seega pidi laenujäägiks jääma 2155 – 60=2095 eurot. 2,50% 2095 eurost on 52,38 eurot (intress aastas). 52,38/365=0,14 eurot päevas. Perioodil 11.02.2023 – 10.03.2023 on 28 päeva. Seega oli võlausaldajal õigus intressile nimetatud aja eest 0,14*28=3,92 eurot. 10.03.2023 pidi kostja tasuma põhiosa katteks 60 eurot. Seega pidi põhiosa jääk vähenema 2095 – 60=2035 eurot. 2,50% 2035 eurost on 50,88 eurot (intress aastas). 6 (8)
50,88/365=0,14 eurot päevas. Perioodil 11.03.2023 – 27.03.2023 (lepingu ülesütlemise kuupäev) on 17 päeva. 17*0,14=2,38 eurot. Seega oli võlausaldajal õigus intressile alates 01.01.2023 – 27.03.2023 kokku 1,5+4,65+3,92+2,38=12,45 eurot. Kokkuvõtlikult pidi kostjal olema lepingu järgi 27.03.2023 seisuga makstud põhiosa makseid 900 eurot (10.01.2022 – 10.03.2023 on 15 kuud, 15*60=900) ja intressi 12,04 eurot, kokku 900+12,45=912,45 eurot. Hageja võlaarvestuse kohaselt, mida kostja ei ole vaidlustanud, oli kostjal selleks hetkeks tasutud 1331 eurot. Seega tuleb hageja intressinõue jätta rahuldamata, kuna kostja on intressinõude täitnud. Kuna kostja oli lepingu ülesütlemise päeva seisuga tasunud rohkem kui oli sissenõutavaks muutunud tegelikke kohustusi, siis ei ole täidetud lepingu ülesütlemise eeldus, s.o vähemalt kolme kuu maksete osas võlgnevuse olemasolu, ja lepingu ülesütlemine on tühine. Hageja ei ole menetluses väitnud, et lepingut oleks pärast 27.03.2023 üles öeldud. Kuna lepingut ei ole kehtivalt üles öeldud, siis järeldub sellest, et leping kehtib kuni käesoleva ajani. Sarnastel asjaoludel on sarnasele järeldusele jõudnud ka nt Tallinna Ringkonnakohus oma 27.10.2023 otsuse tsiviilasjas nr 2-21-15813 p-s 12.2.
18.VÕS § 100 sätestab, et kohustuse rikkumine on võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittekohane täitmine, sh täitmisega viivitamine. VÕS § 101 lg 1 p-i 1 kohaselt, kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist. 10.04.2023 kuni 10.03.2024 on 12 kuud, mille ulatuses on põhiosamaksed sissenõutavaks muutunud. Kostja on olnud kohustatud tegema seega põhiosa katteks makseid 12*60=720 eurot. 1331 – 912,45=418,55 eurot arvestab kohus tervikuna põhivõla katteks, kuna hageja ei ole arvestanud ega taotlenud intressi pärast 27.03.2023. Seega on kostjal kohtuotsuse tegemise seisuga tasumata sissenõutavaks muutunud põhiosa makseid 720 – 418,55=301,45 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Seega ei ole põhiosa maksed sissenõutavaks muutunud veel 1315 euro ulatuses. Järgmine makse muutub sissenõutavaks 10.04.2024. Hageja taotles 29.12.2023 välja mõista tulevikus sissenõutavaks muutuvad maksed. TsMS § 369 sätestab, et tulevase nõude täitmise hagi võib esitada juhul, kui on alust eeldada, et võlgnik kohustust õigel ajal ei täida. Sel alusel saab muu hulgas esitada hagi ka kinnistu või ruumi vabastamiseks tulevikus, kui nõude täitmine on seotud kindla tähtpäevaga, samuti nõuda pärast hagi esitamist sissenõutavaks muutuvate korduvate kohustuste täitmist tulevikus. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on TsMS § 369 kohaldamise eeldused täidetud. Kostja ei ole teinud alates jaanuarist 2023 hagejale ühtegi makset. Samuti keeldus kostja kohtumenetluse ajal hagejaga kompromissi sõlmimisest. Seega on alust eeldada, et kostja ei täida oma kohustusi õigel ajal tulevikus. Seega mõistab kohus kostjalt hageja kasuks välja põhiosa maksed 60 eurot kuus, mis muutuvad sissenõutavaks iga kuu 10. kuupäeval alates 2024 aprillist kuni põhinõude 1315 euro täieliku tasumiseni, s.t alates 10.04.2024 kuni 10.12.2025 kuulub igakuiselt tasumisele 60 eurot kuus ja 10.01.2026 tuleb tasuda 55 eurot.
19.VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja võlgnikupoolse kohustuste rikkumise korral nõuda rahalise kohustuse rikkumise korral viivist. Tallinna Ringkonnakohus on 07.10.2022 otsuses tsiviilasjas nr 2-21-119187 (p 13) asunud seisukohale, et viivist on vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral põhjendatud arvestada alates ajast, mil tarbijale on tehtud teatavaks krediidiandja poolt uuesti määratud tagasimaksed, mis arvestavad intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning tarbija satub nende tagasimaksete tegemisega viivitusse. Praegusel juhul ei ole hageja kostjale uut tagasimaksegraafikut teatatud, mistõttu ta ei ole saanud maksetega viivitusse sattuda. Seega jääb rahuldamata viivis juba sissenõutavaks muutunud maksete osas. Kuna tulevikku suunatud maksed ei ole veel sissenõutavaks muutunud, siis puudub hagejal nende osas kostja vastu viivisenõue.
20.Hageja palub kostjalt välja mõista vastavalt VÕS § 1132 lg 1 ja 2 alusel võla sissenõudmiskulu summas 50 eurot. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub vastutustundliku laenamise põhimõtet, loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks sama seaduse § s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Tallinna 7 (8)
Ringkonnakohus on 16.03.2023 otsuses nr 2-18-15885 (p 16.3) asunud seisukohale, et VÕS § 4034 lg 7 teine lause hõlmab ka sissenõudmiskulusid. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata hageja võla sissenõudmiskulude nõude summas 50 eurot. Menetluskulud
21.Tsiviilasja hind. TsMS § 122 lg 2 kohaselt on hagihind hagis taotletu harilik väärtus. Vastavalt TsMS § 133 lg 1 arvutatakse hagihind põhinõude ja kõrvalnõuete järgi. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et TsMS § 367 sätestatud kõrvalnõude hagihinna arvutamisel liidetakse hagi esitamise seisuga arvestatud viivise summale summa, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale. Käesolevas asjas vähendas hageja oma nõudeid 01.02.2024 menetlusdokumendis ja taotles kohtult mõista kostjalt välja põhinõue 1604 eurot, intress 256,54 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot, sissenõutavaks muutunud viivis 269,93 eurot viivis intressimääraga 34,90% aastas arvutatuna põhinõudelt 1604 eurot kuni selle täieliku täitmiseni. Seega on tsiviilasja hinnaks kokku 2740,27 eurot. Vastavalt RLS lisas 1 olevale tabelile kuulub hagihinnalt kuni 3000 eurot tasumisele riigilõiv 385 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud kokku 560 eurot, s.o 175 eurot enam. Hageja on esitanud 01.02.2024 taotluse enammakstud riigilõivu tagastamiseks TsMS § 150 lg 1 p-i 1 alusel. Kohus rahuldab hageja taotluse ja tagastab riigilõivu enammakstud osas.
22.Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid (TsMS § 174 lg 1).
23.Kuna kohus rahuldas hagi 58,99% ulatuses, siis jäävad menetluskulud vastavas ulatuses kostja kanda (TsMS § 163 lg 1) ja 41,01% ulatuses hageja kanda. TsMS § 174 lg 4 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse jõustumist TsMS § 177 lgs 2 sätestatud korras. (allkirjastatud digitaalselt) Siiri Malmberg kohtunik
8 (8)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.