Pärnu Maakohus
Kohtunik
Raina Pärn
Otsuse tegemise aeg ja koht
18. jaanuar 2024. a, Pärnu kohtumaja
Tsiviilasja number
2-19-9961
Tsiviilasi
J.T.i hagiavaldus A.P. vastu põhivõla 3000 eurot ja viivise nõudes
Tsiviilasja hind
6720 eurot
Menetlusosalised ja nende Hageja: J.T. (isikukood: xxxxxxxxxxx; esindajad elukoht: Xxxxxxxxxxx Pärnu maakond;) Kostja: A.P. (isikukood Xxxxxxxxxxx) Kohtuistungi aeg
xxxxxxxxxxx;
elukoht
xxxxxxxxxxx. a
Jätta rahuldamata J.T.i hagi A.P. vastu põhivõla 3000 euro ja viivise väljamõistmiseks.
Jätta menetluskulud poolte endi kanda.
Mõista J.T.ilt Eesti Vabariigi kasuks välja 450 eurot (s.o riigilõiv hagilt, mille tasumisest hageja oli hagi esitamisel vabastatud), mis tuleb tasuda vastavalt otsuse lisaks olevale makseinfole hiljemalt 15 päeva jooksul otsuse jõustumisest alates. 4. Kohustada J.T.i tasuma väljamõistetud menetluskulult summas 450 eurot viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulu täieliku tasumiseni.
Pooled võivad esitada otsuse peale apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest. Ringkonnakohus võib apellatsioonkaebuse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebaja ei taotle selle lahendamist istungil.
2-19-9961 Menetlusabi taotluse esitamine ei vabasta kaebuse tähtaegse esitamise nõudest. Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.
2-19-9961 ilmunud taaskord kohtuistungile. Vahetult enne kohtuistungit teatas kostja, et ta on haige (II kd lk 52), kuid ühtegi tõendit haigestumise kohta kostja ei esitanud. Kohus teatas kostjale, et hiljemalt 22.12.2023 tuleb esitada tõend. Kostja teavitas kokkuvõtlikult, et perearsti sõnul ta tõendit ei väljasta, kuna kostja on töötu (II kd, tl 55). Kohus tegi 29.12.2023 päringu kostja perearstile (II kd lk 60). Perearst kinnitas, et kostja on helistanud pereõele, et tal on köha, nohu ja palavik ning palus tõendit kohtule. Kostja sai vastuseks, et kui perearstil või EMOs ei käidud, siis perearst tõendit ei väljasta (II kd, tl 61). Eeltoodust tulenevalt jättis kostja 20.12.2022 kohtuistungile ilmumata, kuid mõjuvat põhjust mitte ilmumiseks ei olnud. Perearsti kirjast järeldub, et kostjale selgitati, et tõendi väljastamiseks tulnuks tal reaalselt perearsti juurde kohale minna või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda. Seda kostja ei teinud. Seega jäävad kostja väited haiguse kohta paljasõnaliseks. Kohtuistungil taotles hageja tsiviilasja sisulist arutamist kostja osavõtuta. Kohus leidis, et taotlus on põhjendatud (TsMS § 410). Sellele vaatamata, et kohus vaatas asja sisuliselt läbi ilma kostja osavõtuta, andis kohus kostjale võimaluse seisukoha esitamiseks kirjalikult. Selleks määras kohus tähtaja, 05.01.2024 (II kd, tl 54). Kostja tähtajaks seisukohta esitanud ei ole.
3 (6)
2-19-9961 TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on TsÜS § 146 lg 1 ja TsÜS § 147 lg 1, 2 järgi 3 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest alates, s.o alates ajast, mil õigustatud isikul on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kuna poolte vahel sõlmitud suulisest lepingust tulenevalt pidi kostja laenu tagastama hiljemalt 20.08.2013, muutus nõue TsÜS § 147 lg 1, 2 mõttes sissenõutavaks 21.08.2013 (VÕS § 82 lg 1, 7). Seega tuleb lugeda nõude aegumistähtaja alguseks 21.08.2013. 3-aastane aegumistähtaeg lõppes seega 21.08.2016. Kuna hageja esitas hagiavalduse kostja vastu 02.07.2019 (I kd, tl 1), oli selleks ajaks sissenõutavaks muutunud nõue aegunud. 9.1 Hageja on menetluses esitanud väite, et kostja tasus juuli lõpus 2016 osaliselt laenuna saadud raha (s.o 20 eurot), seega nõude tunnustamise tõttu on aegumine katkenud (I kd, tl 106107, 117-119). TsÜS § 158 lg 1, 2 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega, mis võib seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Hageja väidete kohaselt tasus kostja 2016 suvel (juuli lõpus) Pärnus Riia mnt Statoilis hagejale 20 eurot, mida hageja soovis tõendada tunnistaja O.M. ütlustega (I kd tl 95-96, I kd tl 117-119). 14.11.2022 määrusega rahuldas kohus hageja taotluse tunnistaja O.M. ülekuulamiseks (I kd, tl 164-166). xxxxxxxxxxx kohtuistungile tunnistaja ei ilmunud. Tunnistaja teate kohaselt ei ole ta näinud, kuidas J.T. sai raha kätte A.P. käest. Ta üldse ei tea sellest võlast mitte midagi (II kd tl 51). Kohtuistungil loobus hageja tunnistaja ülekuulamisest (II kd, tl 53-54). Eeltoodust tulenevalt ei ole hageja tõendanud, et kostja on juuli lõpus 2016 nõuet tunnustanud 20 euro tasumisega. Sellest tulenevalt ei saa pidada aegumistähtaega katkenuks TsÜS § 158 lg 1 alusel. 9.2 Hageja hinnangul tuleks käesoleval juhul kohaldada TsÜS § 146 lg-s 4 toodud 10 aasta pikkust aegumistähtaega, kuna kostja on rikkunud oma kohustusi tahtlikult (I kd tl 95-96, 117119, II kd, tl 53-54). Hageja on menetluse kestel välja toonud, et kostja otsustas tähtaegselt mitte maksta ja peita ennast, st sisuliselt kohustuse rikkuja pettuslikku tahet teist poolt kahjustada ja seda kohe algusest peale, kostja hakkas ennast varjama, vahetas elukohti, telefoni numbreid, valetab, et ei ole võlakirjale alla kirjutanud ja bensiinijaamas võlga osaliselt tagasi maksnud juhuslikult kohtudes. TsÜS § 146 lg 4 järgi on muuhulgas TsÜS § 146 lg-s 1 nimetatud nõuete aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Riigikohus on leidnud, et TsÜS § 146 lg 4 mõttes on kohustust tahtlikult rikutud juhul, kui lepingupool soovib õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav (sh Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09, p 11; Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-67-14, p 37). Seega ei ole ainuüksi kohustuse rikkumine piisav TsÜS § 146 lg 4 kohaldamiseks (sh Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-16-14644, p 20, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081, p 4 (6)
2-19-9961 21). Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada kostja käitumist ja tegevust piisavaks, et kohaldada 10aastast aegumistähtaega. Hageja väited, et kostja on maksmisest justkui pahatahtlikult kõrvale hoidnud, on paljasõnalised. Tsiviilasja materjalide kohaselt on hageja pöördunud kohtu poole 02.07.2019 (I kd, tl 1). Andmeid ei ole selle kohta, et hageja oleks varem nõude täitmist nõudnud. Hageja on küll selgitanud, et kostja on vahetanud elukohta ja telefoni numbreid, kuid ainuüksi sellest ei saa järeldada, et kostjal oli algusest peale eesmärk pahatahtlikult käituda. Põhjendatud on hageja osundus, et kostja on asunud valetama ja menetlust venitama. Nimelt on kostja väitnud, et tema võlakirja allkirjastanud ei ole. Samal ajal tõendab käekirjaekspertiis, et kostja allkiri on võlakirjal. Kostja selgitusi andnud ei ole, miks või kuidas sai tema allkiri võlakirjale. Kostja ei ole ka ilmunud kohtuistungile. Seega kostja väited, et tema lepingut sõlminud ei ole, pole olnud õiged. Samas selliste väidete esiletoomine paratamatult pikendab menetlust ja muudab selle kulukamaks. Oluline on seegi, et kohtuistungile mitteilmumiseks puudus kostjal mõjuv põhjus. Siiski ei pea kohus kostja käitumist heade kommetega vastuolus olevaks. On ilmne, et kostja on asunud kohustuse täitmisest kõrvale hoidma, aga see ei anna alust arvata, et kostja tegevus oleks tahtlik TsÜS § 146 lg 4 mõttes. Eeltoodust tulenevalt ei ole kohtu hinnangul käesoleval juhul kohaldatav TsÜS § 146 lg 4 järgi 10-aastane aegumistähtaeg. 9.3 Eeltoodut arvestades leiab kohus, et hageja nõue on aegunud TsÜS § 146 lg 1 järgi. Aegumistähtaeg möödus 21.08.2016, mistõttu tuleb jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud
2-19-9961 „tunnistajatasu tsiv. asjas 2-19-9961“ (I kd, tl 174). Kuna kohus jättis kostja menetluskulud kostja enda kanda ja tunnistaja ülekuulamisest hageja loobus, tuleb TsMS § 195 lg 1, 3 kohaselt tagastada hagejale tasutud kostja eeldatavate menetluskulude katteks summas 1800 eurot ja tunnistajatasu summas 30 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) Raina Pärn Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 21.02.2024 määruse RESOLUTSIOON:
6 (6)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.