Indrek Soots, Krista Kirspuu, Iris Kangur-Gontšarov
Tsiviilasi
Aktsiaselts PlusPlus Capital hagi X vastu võla nõudes Pärnu Maakohtu 27. oktoobri 2022 tagaseljaotsus
Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Aktsiaselts PlusPlus Capital apellatsioonkaebus
Apellatsioonkaebuse hind
1068,36 eurot
Menetlusosalised ja nende esindajad
Hageja Aktsiaselts PlusPlus Capital 11919806), lepinguline esindaja TI Kostja X (isikukood XXXXXXXXXXX)
Menetluse liik
Kirjalik menetlus
(registrikood
Resolutsioon:
1.Keelduda menetlusse võtmast Aktsiaseltsi PlusPlus Capital apellatsioonkaebust Pärnu Maakohtu 27.10.2022 tagaseljaotsuse peale.
2.Ringkonnakohtus kantud menetluskulud jätta Aktsiaseltsi PlusPlus Capital kanda. Xl puuduvad ringkonnakohtus menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka määruskaebus.
1.Aktsiaselts PlusPlus Capital (hageja) esitas 06.09.2022 Pärnu Maakohtule hagi X (kostja) vastu põhivõla 2656,33 euro, enne 26.03.2020 sissenõutavaks muutunud viiviste 873,52 euro, perioodi 16.10.2020 – 06.09.2022 eest põhinõudelt arvestatud viiviste 1101,31 euro ja sissenõudekulu 35 euro nõudes. Samuti palus hageja välja mõista hagi esitamise ajaks veel mitte sissenõutavaks muutunud viivised 0,06% päevas põhinõudelt alates 07.09.2022 kuni põhinõude täitmiseni.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 26.03.2020 kompromisslepingu/võlatunnistuse nr 24830858. Hageja omas võlgniku vastu nõuet tulenevalt väikelaenulepingust nr 1101461, 12.09.2016, mille alusel kostja võlgnes hagejale 3739,93 eurot ja viivised summas 875,45 eurot. Kompromissisummana lepiti kokku 4613,45 eurot (3739,93+873,52), millele lisandus lepingu sõlmimise tasu 30 eurot. Kostja tasus nõuet summas 1113,60 eurot, millest 30 eurot on arvestatud lepingu sõlmimise tasu 30 euro katteks ning 1083,60 eurot kompromissisummas sisalduva põhivõla katteks. Seega on kostjal tasumata kompromissisummas sisalduv põhivõlg 2656,33 eurot ja viivised 873,52 eurot.
3.Kostja rikkus kompromisslepingut ja ei tasunud maksegraafikus märgitud summasid tähtaegselt ja kokkulepitud suuruses. Seega luges hageja kompromissisumma tervikuna sissenõutavaks muutunuks 15.10.2020 osamakse tähtaja möödumisest alates. Lepingu punkti 3.2 kohaselt nõustus kostja maksekohustuse rikkumisel tasuma hagejale viivist 0,06% päevas viivituses olevalt maksmata kompromissisummalt.
4.Kostjale on saadetud korduvalt võla kohta meeldetuletusi, mille eest on hagejal vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 1132 lg 2 p-le 3 õigus nõuda 35 eurot.
5.Hageja on arvestanud viivist alates kostja lepingu lõpetamise päevast kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o perioodi 16.10.2020 kuni 06.09.2022 eest viivisemääras 0,06% tasumata summalt päevas, s.o 1101,31 eurot. Hagejal on samas määras õigus nõuda viivise tasumist kuni kohase täitmiseni. Kostja vastuväited
6.Kostja hagile ei vastanud. Maakohtu otsus
7.Maakohus rahuldas hagi 27.10.2022 tagaseljaotsusega osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2656,33 eurot, 26.03.2020 seisuga viivise 873,52 eurot, viivise perioodi 16.10.2020 – 06.09.2022 eest 402,18 eurot, sissenõudekulud 35 eurot ning viivise põhivõlalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 07.09.2022 kuni põhivõlgnevuse täieliku tasumiseni, kuid mitte suuremas summas kui 1380,63 eurot.
8.Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nõuab hageja kostjalt viivist 0,06% päevas, s.o 21,60% aastas, liigaasta puhul 21,90% aastas. VÕS § 415 lg 1 alusel tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Seega tuleb kostjalt välja mõista viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras ehk perioodi 16.10.2020 – 06.09.2022 eest summas 402,18 eurot ja alates 07.09.2022 viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras põhivõlgnevuselt, kuid mitte suuremas summas kui 1380,63 eurot (2656,33-873,52-402,18).
9.Menetluskulud jättis kohus 80% ulatuses kostja kanda ja 20% ulatuses hageja kanda. Hageja menetluskulud on riigilõiv 595 eurot ja õigusabikulud 420 eurot (3 tunni ja 50 minuti eest tunnihinnaga 120 eurot koos käibemaksuga). Hageja tunnitasu 120 eurot käibemaksuga ei ületa keskmist sarnase teenuse eest makstavat tasu. Kohus pidas põhjendatuks riigilõivu 595 eurot ja õigusabikulusid summas 180 eurot (1,5 tunni eest), arvestades hagi sisu ja mahtu. Tegemist on tüüphagiga, milliseid hageja esitab kohtule suurel hulgal. Kokku on põhjendatud menetluskulud summas 775 eurot. Tulenevalt menetluskulude jaotusest mõistis kohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud 620 eurot ja viivise seadusjärgses määras. Apellatsioonkaebus
10.Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, mida hiljem täpsustas. Apellatsioonkaebuses ja selle täpsustuses palub hageja maakohtu otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis osaliselt rahuldamata hageja viivisenõude. Hageja palub rahuldada viivisenõude täies ulatuses. Samuti palub hageja tühistada maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja hageja menetluskulud hagiavalduses märgitud ulatuses.
11.Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hageja viivisenõue on põhjendatud vaid VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 (p 13) leidnud, et VÕS § 42 lg 1 ja § 42 lg 3 p 5 alusel tuleks hinnata tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Hageja on seisukohal, et kompromissilepingus sisalduv viivisemäär, mis ei ületa kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, ei ole tühine.
12.Apellatsioonkaebuse nõuet täpsustustavas avalduses põhjendas hageja täiendavalt, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Ringkonnakohtu seisukoht
13.Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest tuleb TsMS § 637 lg 1 p 6 alusel keelduda. TsMS § 637 lg 1 p 6 sätestab, et kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse, kui apellatsioonkaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada.
14.Hageja vaidlustab maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi perioodi 16.10.2020 – 06.09.2022 eest sissenõutavaks muutunud viivise 699,13 euro osas ja edasiulatuva viivise põhinõudelt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määra ületavas osas. Samuti on maakohtu otsust vaidlustatud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
15.Ringkonnakohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuses esitatud viivisenõuet ei saaks rahuldada. Põhjendamatu on hageja seisukoht, et kuna kompromissilepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäär (0,06 % päevas) ei ületa kolmekordselt seadusjärgset viivisemäära, siis on viivisekokkulepe kehtiv. Hageja viide Riigikohtu 10.05.2016 otsusele tsiviilasjas nr 32-1-25-16 (p 13) ei ole põhjendatud, kuna nimetatud vaidlus ei puudutanud tarbijakrediidilepingut. Käesolevas asjas tugines hageja kompromissilepingule/ võlatunnistusele, mille aluseks oli tarbijakrediidileping. Riigikohtu 24.11.2023 määrusest tsiviilasjas 2-21-13098 (p 27-29) tuleneb, et ka võlatunnistuse puhul tuleb arvestada tarbijakrediidilepingule kohalduvate sätetega.
VÕS § 415 lg 1 sätestab, et tarbijalt ei või võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda käesoleva seaduse § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. VÕS § 421 kohaselt on käesolevas jaos sätestatust tarbija kahjuks kõrvalekalduv kokkulepe tühine. Vastavalt VÕS § 113 lõikele 1 võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja ei ole hagiavalduses väitnud, et poolte vahel oli intressikokkulepe, mis ületab seadusjärgset viivisemäära ja annab seetõttu hagejale võimaluse nõuda viivist suuremas määras, kui on VÕS § 113 lõikes 1 teises lauses sätestatud viivisemäär. Hageja ei ole hagiavalduses kasutusintressi kokkuleppele üldse viidanud. Eeltoodule tuginedes leidis maakohus põhjendatult, et kuna hageja nõuab viivist suuremas määras kui seadusjärgses määras, siis ei ole viivisekokkulepe kehtiv ja hageja saab nõuda viivist üksnes VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.
16.Hageja on apellatsioonkaebuse täpsustuses märkinud, et kui pooled on kehtivas tarbijakrediidilepingus leppinud kokku seadusjärgsest viivisemäärast kõrgemas intressimääras, siis peab võlgnik arvestama sellega, et maksetega viivitamisel järgnevad VÕS § 415 lg 1 § 113 lg 1 kolmandas lauses sätestatud sanktsioonid, st kohustus maksta viivist lepinguga ettenähtud intressimäära järgi. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses ega selle täpsustuses märkinud, milline oli tarbijakrediidilepingu järgne intressikokkulepe, kuid on apellatsioonkaebuse täpsustusele lisanud väikelaenulepingu (tarbijakrediidilepingu), millest nähtub intressimäär, mis on suurem kui seaduses sätestatud viivisemäär. Kolleegium on seisukohal, et hageja ei saa apellatsioonimenetluses võimalikule intressikokkuleppele tugineda, kuna hageja ei ole sellele tuginenud hagiavalduses. Sealjuures ei ole hageja sellele ka apellatsioonimenetluses tuginenud apellatsioonitähtaja jooksul esitatud apellatsioonkaebuses, vaid pärast apellatsioonitähtaega esitatud apellatsioonkaebuse täpsustuses. Ringkonnakohus palus hagejal küll täpsustada apellatsioonkaebuse nõuet, kuid puuduste kõrvaldamise nõue ei hõlmanud apellatsioonkaebuse väidete täiendamist. Eeltoodust tulenevalt ei ole vaja võtta ka seisukohta, kas tarbijakrediidilepingus märgitud intressimäär mõjutaks kompromissilepingus/võlatunnistuses kokkulepitud viivisemäära kehtivust, kui kompromissilepingus/võlatunnistuses endas ei ole intressis kokku lepitud.
17.Hageja on apellatsioonkaebuses palunud maakohtu otsuse tühistada ka menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas, kuid kaebusest järelduvalt on otsus menetluskulude osas vaidlustatud tulenevalt hagi osalise rahuldamata jätmise vaidlustamisest. Hageja ei ole esitanud ühtegi eraldiseisvat väidet, milles seisneb maakohtu otsuse ebaõigsus menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas.
18.Ülaltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul alus apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks (TsMS § 637 lg 1 p 6). Kui kohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle määrusega, loetakse, et kaebust ei ole esitatud (TsMS § 638 lg 10).
19.Kaebuse menetlusse võtmisest keeldumise tõttu jäävad ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda (TsMS § 168 lg 1). Kuna kohus ei võta apellatsioonkaebust menetlusse ega
edastada seda kostjale, siis puuduvad kostjal ringkonnakohtus menetluskulud, mida rahaliselt kindlaks määrata.
(allkirjastatud digitaalselt)
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.