X (ik xxxxxxxxxxx, avalduse esitatud elukoht: xxx, registrijärgne elukoht puudub, registrijärgne lisaaadress xxx, xxx; e-post xxx, tegelik elu- või viibimiskoht teadmata; epost: xxx)
RESOLUTSIOON
OÜ Aktiva Finance Group hagiavaldus rahuldada osaliselt.
2.Välja mõista Xlt OÜ Aktiva Finance Group kasuks 2400 (kaks tuhat nelisada) eurot 05 senti, millest 2008,21 eurot on põhivõlg, 198,80 eurot intress, 35 eurot sissenõudmiskulu ja 158,04 eurot seisuga 17.10.2023.a. sissenõutavaks muutunud viivis.
3.Välja mõista Xlt OÜ Aktiva Finance Group kasuks viivis alates 18.10.2023 kuni põhinõude 2008,21 euro tasumiseni VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras (seadusjärgses määras).
Kohus ei anna luba edasikaebamiseks. Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit. Apellatsioonkaebuse võib esitada Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest.
HAGEJA NÕUE
1.OÜ Aktiva Finance Group esitas 28.07.2023 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse X vastu võla nõudes. Kohus tegi 03.08.2023 võlgnikule makseettepaneku, mida ei õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada. 28.09.2023 määrusega lõpetas Pärnu Maakohus maksekäsu kiirmenetluse ja andis OÜ Aktiva Finance Group nõude üle Viru Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.
2.Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Placet Group OÜ ja kostja X 16.06.2022 lepingu nr. XXXXXXXX, mille alusel sai kostja krediiti. Lepingu krediidi kulukuse määr on 48,08%. Kostja kohustus täitma lepingust tulenevad kohustused vastavalt lepingus kokku lepitule. Kostja ei täitnud lepingust tulenevaid kohustusi tähtaegselt. Lepingu üldtingimuste punktis 11.2.4. on märgitud: laenusaaja on täielikult või osaliselt viivituses vähemalt 3 üksteisele järgneva graafikus näidatud laenumaksega ning laenuandja on andnud laenusaajale vähemalt 2 nädala pikkuse täiendava tähtaja viivitatud laenumaksete tasumiseks koos avaldusega, et laenuandja ütleb selle tähtaja jooksul laenumaksete tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu lepingust tuleneva võla tasumist, ning kui laenusaaja ei ole laenuandja avalduses märgitud tähtaja jooksul võlgnevust tasunud ning punktis 14.3. teade loetakse kätte antuks teate kätteandmisel allkirja vastu, teate saatmisel lihtkirjaga, kui teate postitamisest on möödunud 5 kalendripäeva või teate saatmisel e-postiga, kui teate saatmisest on möödunud 1 kalendripäev. Võlausaldaja saatis 14.02.2023 kostjale ülesütlemise hoiatuse (tähtajaga 28.02.2023), milles anti kostjale täiendav tähtaeg võlgnevuse tasumiseks vastavalt VÕS § 416 lg-le. Kuna kostja ei tasunud lepingust tulenevat võlgnevust ka täiendava tähtaja jooksul, ütles võlausaldaja 01.03.2023 lepingu üles. Placet Group OÜ loovutas 02.03.2023 kostja vastase nõude hagejale koos õigusega nõuda viivist, kahjuhüvitist ja muid kõrvalnõudeid. Vastavalt VÕS § 168 lg-le 2 peab senine võlausaldaja uuele võlausaldajale tema nõudmisel andma tõendi, mis kinnitab nõude loovutamist. Teatise nõude loovutamise kohta - on esialgne võlausaldaja hagejale andnud. VÕS § 170 kohaselt kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale, loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Teatis nõude loovutamise kohta tõendab kooskõlas VÕS §-s 170 sätestatuga ja loovutamine on kostja suhtes toimunud.
3.Hageja selgitab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist: Krediidiandja on kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. VÕS §-s 4034 lõike 1 kohaselt peab krediidiandja esiteks omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Placet Group OÜ on omandanud teabe lähtudes VÕS § 4034 lg-dest 2, 3 ja 4, mis võimaldas täita krediidivõimelisuse hindamise nõude KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Kui taotluste täitmisel esitas kostja hagejale ebaõigeid andmeid, ei saa viimasele ette heita vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist. Hageja ei saa eeldada, et temale esitatud andmed ei ole õiged. Kui laenusaaja soovib teadlikult teist lepingupoolt eksitada, käitub ta VÕS § 14 tulenevate nõuete vastaselt. Tarbija kohustus on esitada täielikke ja tõeseid andmeid seondub krediidiandja suhtes kehtiva keeluga väljastada krediiti tarbijale, kes ei suuda seda kokkulepitud tingimustel tagasi maksta. Kui krediidi taotlemisel on kostja esitanud hagejale ebaõiged andmed, siis on kostja on sellise käitumisega läinud vastuollu VÕS § 6 lg-s 1 sätestatud hea usu põhimõttega, mille kohaselt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Kui kostja teadis, et ta suuremate finantskohustuste võtmisel ei ole suuteline neid täitma, ei oleks tohtinud lepingut sõlmida. Laenu võtmise otsustab klient, kes hindab krediidiasutuse poolt esitatud teabe ja hoiatuste põhjal laenutoote ja laenutingimuste sobivust oma isikliku laenuhuviga ja finantsolukorraga ning ka vastutab laenulepingu sõlmimisega kaasnevate tagajärgede eest. Hageja esitab tõendina laenutaotluse, analüüsi ja isikutuvastuse. Kostja krediidivõimelisuse hindamisel võttis võlausaldaja arvesse kostja poolt esitatud teavet ja kontrollis avalikke andmebaase. Saadud teabest tulenevalt võis laenuandja järeldada kostja võimet täita lepingus toodud summas osamaksega laenulepingut. Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kostja puhul oli tegemist piisava sissetulekuga inimesega ehk täiesti usaldusväärse laenuvõtjaga, kes on seega võimeline lepingulisi kohustusi raskuseteta täitma. Hageja on hinnanud kostja krediidivõimelisust vastavalt VÕS § 4034 lg-le 2 ja 4 ning KAVS § 49 ja § 50 kohaselt. Hageja kontrollis kostja esitatud teavet vastavalt KAVS § 50 lg-le 3 ja 4 laenutaotlusel esitatud andmete ja avalike andmebaaside põhjal. KAVS § 49 ja § 50 ning vastavalt hageja sise-eeskirjadele kehtestatud tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja esitatud andmete kontrollimise metoodikale analüüsis krediidiandja eelnevalt nimetatud teavet kogumis ning hindas tarbija krediidivõimelisust. Lepingu sõlmimisel oli kostja teadlik, et laen on kohustus mida tuleb täita.
4.Lepingu alusel võimaldati kostjale krediiti summas 2000 eurot. Kostja kohustus lepingust tulenevad kohustused täitma vastavalt võlausaldaja poolt esitatud arvete alusel. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 01.03.2023 oli kostjal tagastamata krediit summas 2008,21 eurot, mis on hagiavalduse esitamise seisuga tagastamata. Tulenevalt eeltoodust moodustub põhivõla nõue summas 2008,21 eurot. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 40% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 01.03.2023 oli kostjal tagastamata detsembri 2022, jaanuari 2023 ja veebruari 2023 intressid kokku summas 198,80 eurot (66,28+67,23+65,29). Kostja intressi tasunud ei ole. Tulenevalt eeltoodust moodustub on intressi nõue 198,80 eurot. Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist.
Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Lepingu alusel nõuab hageja viivist tekkinud põhivõla summalt 2008,21 eurot lepingu ülesütlemise järgnevast päevast alates s.o 2.03.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o 17.10.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras ehk 40% aastas kooskõlas laenulepingu Euroopa standardinfo teabelehele ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega. Tulenevalt eeltoodust moodustub hagiavalduse esitamise päeva seisuga sissenõutavaks muutunud viivisenõue summas 506,18 eurot. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni. Edaspidi nõuab hageja viivist lepingu alusel tekkinud põhinõudelt 2008,21 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 18.10.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 40% aastas. Hageja on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hagejal on õigus küsida võla sissenõudmiskulusid pärast lepingu lõppemist lähtudes VÕS 1132 lg 2 sätestatust ja lepingute üldtingimuste p-st 7.3. Hageja sissenõudekulude summa 50 euro kujunemine (VÕS 1132 lg 2): - 13.03.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot; - 04.04.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; - 03.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Võlgniku makseviivitusega tingitud muud kulud sisaldavad: - nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulud; - kontaktandmete otsingu ja päringu kulud; - edastatud kirjade kulu; - võlgnikule tehtavate kõnede ja sms-ide kulud; - võlanõude avaldamisega tehtud kulud.
5.Hageja palub Xlt välja mõista hageja kasuks: - põhivõlgnevus 2008,21 eurot, - intress 198,80 eurot, - sissenõudmiskulud 50,00 eurot, - sissenõutavaks muutunud viivis 506,18 eurot, - viivised lepingu alusel tekkinud põhinõudelt s.o 2008,21 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 18.10.2023 lepingujärgse intressimääraga võrdses määras s.o 40% aastas. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda ja mõista Xlt hageja menetluskulude katteks välja 982 eurot (millest 455 eurot riigilõiv ja 527 eurot hageja õigusabikulu).
MENETLUSE KÄIK
6.Kohtule teadaolevatel kostja aadressidel ei õnnestunud Xle hagimaterjale kätte toimetada. Kuna kostja tegelik asukoht oli teadmata, toimetati kostjale hagimaterjalid
kätte avalikult, väljaande Ametlikud Teadaanded kaudu 06.11.2023. a. TsMS § 317 lg 5 kohaselt loetakse dokument avalikult kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Hagimaterjalid loetakse kostjale kättetoimetatuks 20.11.2023.a. Kohus kohustas kostjat 14 päeva jooksul kirjalikult vastama. Kostja kohtu määratud tähtajal kohtule vastanud ja vastuväiteid hagile esitanud ei ole.
KOHTU PÕHJENDUSED
7.Kohus, tutvunud asja materjalidega ja hinnanud asjas kogutud tõendeid, on seisukohal, et hagi on põhjendatud osaliselt ja kuulub lahendamisele osaliselt.
8.Raha nõudmiseks peab poolte vahel olema võlasuhe võlaõigusseaduse (VÕS) § 2 lg 1 mõttes, mis õigustaks hagejat nõudma kostjalt tasu maksmist. Vastavalt VÕS § 3 võib võlasuhe tekkida lepingust või seaduses sätestatud lepinguvälisest või lepingusarnasest võlasuhtest. Placet Group OÜ ja X sõlmimisd 16.06.2022 krediidikonto lepingu nr XXXXXXXX, mille alusel sai kostja kasutamiseks laenulimiidi 2000 eurot. Leping sõlmiti tähtajatult ning lepingugajärgne intressimäär oli 40,00%; krediidkulukuse määr 48,08%. (dtl 51-53). Placet Group OÜ saatis 14.02.2023.a kostjale teate lepingu nr XXXXXXXX ülesütlemise kohta alates 01.03.2023 kui kostja ei tasu täiendava tähtaja jooksul võlgnevust (tähtaeg 28.02.2023, dtl 62). 02.03.2023.a. saatis Placet Group OÜ Xle teate nõue loovutamisest hagejale (dtl 63) X on teinud laenu tagasimakseid kokku 252,11 eurot, sh 15.09.2022 73,33 eurot, 06.10.2022 106,16 eurot ja 05.12.2022.a. 72,62 eurot (dtl 72).
9.Hageja pidi käesoleval juhul tõendama seda, et kostjal oli lepingust tulenev täitmata kohustus hageja ees, kohustuse suuruse ja millises osas on kohustus täitmata.
10.X füüsilise isikuna sõlmis lepingu tarbijana võlaõigusseaduse (VÕS) § 1 lg 5 tähenduses. VÕS § 402 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu. Riigikohus on märkinud, et tarbijakrediidilepingu regulatsioon erineb tunduvalt tavalise laenulepingu regulatsioonist. Selle põhjus on tarbija kui õiguskäibes nõrgema poole õiguste suurema kaitsmise vajadus. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtul kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud (vt Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-170-13, p 12). Hageja tugineb oma nõudes kostjapoolsele lepingurikkumisele, kostja omapoolseid vastuväiteid esitanud ei ole.
11.VÕS § 4062 lg 1 sätestab, et tarbijakrediidileping on tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Kumbki pool ei ole tühisusele tuginenud. Riigikohus on märkinud, et kohus võib menetluses ka omal algatusel ilma vastava vastuväiteta tuvastada tehingu tühisuse, sest kohus ei saa lahendada asja lepingu alusel, mille kehtivust seadus imperatiivselt ei tunnusta (vt Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-32-06 p 14, 3-2-1122-08 p 19). Krediidi kulukuse määr on krediidi kogukulu tarbijale, mis on väljendatud aastase protsendimäärana kasutusse võetud krediidisummast või krediidi ülempiirist, eeldusel et
tarbijakrediidileping kehtib kokkulepitud tähtaja jooksul ning et krediidiandja ja tarbija täidavad oma kohustusi tarbijakrediidilepingus kokkulepitud tingimustel ja tähtaegadel (VÕS § 406 lg 1). Juunis 2022.a so poolte vahel lepingu sõlmise ajal oli viimati Eesti Panga poolt avaldatud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (vt Eesti Panga kodulehelt https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273), seega peaks VÕS § 4062 lg 1 kohaldumiseks olema krediidikulukuse määr vähemalt 48,93 % aastas. Kohus möönab, et lepingujärgne krediidikulukuse määr 48,08 % on piiripealne (sh on piiripealne ka muudetud krediidkulukuse määr, vt dtl 72), kuid ei ületa kolmekordset keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra, millest tulenevalt leping ei ole VÕS § 4062 lg 1 alusel tühine krediidikulukuse määra suuruse tõttu.
12.VÕS § 4034 sätestab vastutustundliku laenamise põhimõtte. Vastavalt VÕS § 403 4 lg 1 on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima vastutustundliku laenamise põhimõtet. Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist kohustatud: - omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma (krediidivõimelisus) ja - hindama tarbija krediidivõimelisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Kostja omapoolseid vastuväiteid (sh vastuväidet vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise kohta) kohtule esitanud ei ole. Euroopa Kohus on nii tüüptingimuste direktiivi (Nõukogu direktiiv 93/13/EMÜ, 05.04.1993.a) kui ka tarbijakrediidi direktiivi (Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48EÜ, 23.04.2008) tõlgendades leidnud, et neis sätestatud tarbijat kaitsvad sätted lähtuvad eeldusest, et tarbija on suhetes ettevõtjaga nõrgemal positsioonil ja omab vähem teavet. Kohtuasjas OPR-Finance leidis Euroopa kohus, et kohtu kohustus omal algatusel kontrollida Euroopa Liidu õigusest tulenevate tarbijakrediidisätete rikkumist kohaldub ka vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kontrollil (EKo 05.03.2020, S-679/18 OPR-Finance, p.20-23). VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidandja kohustatud vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks enne tarbijakrediidilepingu sõlmimist omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksma ja hindama tarbija krediidivõimelisust. Eeltoodu tähendab seda, et krediidiandjal on kohustus koguda andmeid ja hinnata erapooletult, kas krediidist võib tekkida taotlejale olulisi raskusi ja kahjulikke majanduslikke tagajärgi (vt Riigikohtu 26.05.2016.a. otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-30-16 p 10) Krediidasutuste seaduse (KAS) § 83 lg 3 tulenevalt on krediidiandja põhikohustuste sisu krediidivõtja vastu hinnata viimase krediidivõimekust piisavalt, tagamaks, et laenu ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei suuda seda tasuda jooksvast sissetulekust või tagasi maksta must eluks otseslt mittevajalikust varast, tagades sellega, et leanuvõtja ei satu “laenuorjusse”, mille tulemusena ta võib olla sunnitud võtma uusi laene ja muutuda maksejõuetuks (vt Riigikohtu 19.02.2014.a. otsus tsiviiasjas nr 3-2-1-169-13 p 21)
Tulenevalt VÕS § 4034 lg 13 lasub vaidluse korral vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks vajalike kohustuste täitmise tõendamise koormus krediidiandjal (hagejal). Kohus nõustub, et laenutaotlejal (kostjal) oli VÕS § 14 lg 1 2. lause järgi kohustus esitada krediidiandjale laenu taotlemisel tõeseid andmeid ja krediidiandja võib neist lähtuda.
Kohtupraktikas on vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks peetud minimaalselt piisavaks nõuda laenutaotlejalt tema pangakonto väljavõtte esitamist piisavalt pika ajavahemiku kohta, et adekvaatselt hinnata tema krediidivõimet. Ei saa lugeda piisavaks laenu taotlemisel täidetavast küsimustikust ja riiklikest registritest saadavaid andmeid, kuivõrd need ei anna sellist teavet taotleja tegeliku maksevõime kohta nagu pangakonto väljavõtetest nähtuv (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 8. novembri 2021 otsus tsiviilasjas nr 2-20-106661, p 55). Hageja selgitab, et kostja krediidivõimelisuse hindamisel on laenuandja arvesse võtnud kostja esitatud teavet ja kontrollinud avalikke andmebaase (dtl 64-81), sh küsinud 16.06.2022 kontoväljavõtet (dtl 76). Arvestades hagi aluseks oleva laenulepingu laenusummat, osamakse suurust ning lepinguga kaasnevaid kohustusi tervikuna, oli hageja hinnangul võetud kohustuse täitmine kostjale jõukohane. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul on laenuandja järginud vähemalt vastutustundliku laenamise põhimõtte miinimumnõudeid, analüüsinud laenutaotleja esitatud andmeid, kontoväljavõtet, kogunud/kontrollinud andmeid andmebaasidest.
13.Lepingu ülesütlemise seisuga oli kostja võlg hageja ees 2008,21 eurot (dtl 90). Vastavalt VÕS § 76 lg 1 tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele. Kohustuse kohane täitmine on ühtlasi võlausaldaja nõudeõiguse ning sellega ka kogu võlasuhte lõppemise alus. Kuivõrd kostja ei ole esitatud arveid tasunud, on tegemist kohustuse rikkumisega VÕS § 100 mõttes, mis annab võlausaldajale õiguse VÕS § 101 sätestatud õiguskaitsevahendite kasutamiseks (sh nõuda kohustuse täitmist, nõuda viivist, VÕS § 101 lg 1 p 1, 6) Hageja esitatud põhivõla nõue on põhjendatud.
14.VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui see on kokku lepitud. Lepingus on pooled kokku leppinud intressimääraks 40% aastas. Lepingu ülesütlemise seisuga s.o 01.03.2023 oli kostjal tagastamata detsembri 2022, jaanuari 2023 ja veebruari 2023 intressid kokku summas 198,80 eurot (66,28+67,23+65,29, arvestus esitatud dtl 46) Hageja intressinõue on põhjendatud.
15.Võla sissenõudmiskulude nõue Hageja märgib, et on kohtuvälises menetluses korduvalt kostjale saatnud maksemeeldetuletusi, kuid vaatamata meeldetuletusele ei ole kostja võlgnevust likvideerinud. Hageja nõuab kostjalt sissenõudmiskulude hüvitamist vastavalt VÕS 1132 lg 2 VÕS 1132 lg 2 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- ja kutsetegevuses tegutsev võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel: 1) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 30 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 15 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on kuni 500 eurot. 2) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 40 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 20 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 500 euro ja kuni 1000 eurot. 3) sissenõudmiskulude hüvitamist kogusummas kuni 50 eurot, seejuures võib esimese tarbijale saadetava tasulise meeldetuletuskirja eest nõuda 25 eurot ning kummagi järgmise kahe kirja eest kuni 5 eurot, kui võlausaldaja nõue on üle 1000 euro.
Hageja nõuab kostjalt sissenõudekulu 50 eurot, sh: - 13.03.2023 tasulise kirja saatmine 25 eurot;
- 04.04.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot; - 03.07.2023 tasulise kirja saatmine 5 eurot (dtl 90-98); muud makseviivitusega tekkinud kulud 15 eurot. Hageja selgitusel makseviivitusega tingitud muud kulu sisaldab: nõude andmete töötlemise ja kontrollimise kulu; võlgniku kontaktandmete otsingu ja päringu kulu; edastatud kirjade kulu; võlgnikule tehtavate kõnede ja sms-ide kulud; võlanõude avaldamisega tehtud kulu. Kohus on seisukohal, et sissenõudmiskulud on põhjendatud 35 euro ulatuses (kirjad 13.03.2023; 04.04.2023; 03.07.2023). Muus osas on kulu tõendamata.
16.Kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja tulenevalt VÕS § 101 lg 1 p-st 1 ja p-st 6 nõuda kohustuse täitmist ja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist. Vastavalt VÕS § 113 lg-le 1 rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi, arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Hageja nõuab kostjalt viivist 506,18 eurot arvestatuna põhivõlalt 2008,21 eurot alates lepingu ülesütlemise järgnevast päevast s.o 02.03.2023 kuni hagiavalduse esitamise kuupäevani s.o 17.10.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras ehk 40% aastas kooskõlas laenulepingu Euroopa standardinfo teabelehele ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lausega (viivise arvestus dtl 89). Hageja nõuab kostjalt viivist ka TsMS § 367 alusel. Vastavalt TsMS §-le 367 võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Hageja palub kohtul lisaks hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivisele välja mõista kostjalt ka viivis perioodi eest alates hagi esitamisest kohtule kuni põhinõude täitmiseni põhinõudelt 2008,21 eurot kuni sellekohase tasumiseni alates 18.10.2023 laenuintressi aastase määraga võrdses määras s.o 40% aastas. Kohus hageja esitatud viivisenõudega ei nõustu. Hageja nõuab lepingujärgses suuruses viivist 40 % aastas. Riigikohus on leidnud, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 p 13). VÕS § 113 lg 1 teine lause kohaselt loetakse viivise määraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäära, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Seega ületab hageja poolt nõutav viivisemäär seaduses sätestatud viivise määra üle kolme korra ja lähtuvalt VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 on selline kokkulepe tühine. Eeltoodud lahendis on Riigikohus tuginedes VÕS § 41 selgitanud, et ebaproportsionaalselt suure viivise kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel. Seega rahuldab kohus viivise nõude osaliselt ja mõistab kostjalt välja sisse nõutavaks muutunud viivise seadusjärgses määras, so 158,04 eurot, perioodi 02.03.2021-17.10.2023.a. eest ja edaspidi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (seadusjärgses määras).
Menetluskulude jaotus
17.Vastavalt TsMS § 173 lg 1 ja 4 märgib asja menetlenud kohus kohtuotsuses kindlaks menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning menetluskulude jaotuses ette näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 174 lg 2 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kulude jaotuse alusel kindlaks kohtuotsuses kui nende kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse tegemist. Kohus rahuldab hagi osaliselt. Vastavalt TsMS 163 lg 1 sätestatule jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Piret Raik Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 28.06.2024. a otsusega nr 2-23129991.
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.