Kohtuasja number
3-2-1-170-13
Määruse kuupäev
Tartu, 15. jaanuar 2014. a
Kohtukoosseis
Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa
Kohtuasi
TF Bank AB hagi Maia Kozina vastu võlgnevuse väljamõistmiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tallinna Ringkonnakohtu 25. juuli 2013. a määrus tsiviilasjas nr 2-13-4831
Kaebuse esitaja ja kaebuse liik
Maia Kozina määruskaebus
Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus
Hageja TF Bank AB (endine ärinimi Time Finans AB, Rootsi registrikood 556158-1041, aadress Boras, Postkast 947, 50110, Rootsi Kuningriik) Kostja Maia Kozina, esindaja vandeadvokaat Jaak Siim
Asja läbivaatamise kuupäev
16. detsember 2013. a, kirjalik menetlus
p. 3.1 kohaselt anti kostjale laenu 25 000 krooni, mille kostja kohustus koos intressiga tagastama laenulepingu üldtingimustes toodud tingimustel. Hageja andis laenulepingu järgi 25 000 krooni suuruse laenusumma kostja kasutusse ja käsutusse 3. aprillil 2008 ja 24. juulil 2008. Pooled leppisid kokku laenu kasutamise eest intressi tasumise kohustuses. Kostja ei ole tagastanud 24 800 krooni 29 senti ega hageja poole pöördunud. Samuti ei tasunud kostja võlgnevust inkassomenetluses. Hageja viitas viivise arvutamisel võlaõigusseaduse (VÕS) §-dele 113 ja 94 ning arvutas viivist alates
laenu osamakseid ligi kahe aasta vältel (kuni pretensiooni esitamiseni). Seega peaksid laenulepingust tulenevad kostja kohustused hageja vastu olema suuremas osas täidetud.
laenulepingu üldtingimuste alusel määraga 0,022% päevas. Hagejal on õigus arvestada viivist alates
TsMS § 637 lg-s 21 sätestatud aluseid apellatsioonkaebuse menetlusse võtmiseks.
lahendab esitatud apellatsioonkaebuse sisuliselt, ehkki ei pea apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise määruses järgima kõiki TsMS §-s 654 ringkonnakohtu otsusele esitatud nõudeid (vt nt Riigikohtu 1. detsembril 2011 tsiviilasjas nr 3-2-1-119-11 tehtud määruse p 9). Seega on kohtuasja sisuline läbivaatamine kolmes kohtuastmes menetlusosalisele tagatud ka juhul, mil ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebust menetlusse võtmast.
tarbijakaitsesätteid, mis vastavad nende asutamislepingust tulenevatele kohustustele. Tarbijakrediidilepingut puudutavates vaidlustes tuleb kohtutel seega eriti tähelepanelikult kontrollida seadusest tulenevate nõuete täitmist, mille võimalikele rikkumistele on pool viidanud.
on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Kui tuginemine VÕS §-le 110 on õigustatud, tähendab see mh seda, et võlausaldaja ei või VÕS § 101 lg 3 kohaselt tugineda võlgniku kohustuse rikkumisele ja kasutada sellest tulenevat õiguskaitsevahendit, sh öelda leping üles. Lähtudes VÕS § 118 lg-st 2, on selline ülesütlemisavaldus tühine (vt Riigikohtu 21. mail 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-53-09 tehtud otsuse p 11, milles on VÕS § 118 lg-t 2 peetud lisaks lepingust taganemisele analoogia alusel kohaldatavaks ka lepingu ülesütlemisele). VÕS § 118 lg 2 järgi on lepingurikkumise tõttu lepingust taganemine (ülesütlemine) tühine mh siis, kui võlgnik keeldub õigustatult kohustust täitmast. Kolleegium lisab, et hageja esitatud dokumentides (laenulepingu üldtingimused ühel lehel ja laenutaotlused, tl 48−50) ei ole näidatud andmeid krediidi brutosumma kohta VÕS § 404 lg 2 p 2 tähenduses ega konkreetsete laenulepingute krediidi kulukuse määra kohta VÕS § 404 lg 2 p 6 tähenduses. Seega on tõendite väär hindamine maakohtus täiesti ilmne (vt eespool viidatud Riigikohtu määrust tsiviilasjas nr 3-2-1-80-11). Samuti märgib kolleegium, et VÕS §-s 408, sh lg-tes 2 ja 4 sätestatu kehtib ka sidevahendi abil sõlmitud tarbijakrediidilepingu korral. VÕS § 410 lg 1 ei tee sellest erandit vähemalt juhul, mil tarbijale ei antud VÕS § 404 lg-s 2 sätestatud andmeid kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis selliselt, et tarbija sai nende andmetega enne lepingu sõlmimist põhjalikult tutvuda.
ole viivise alusena viidatud üldtingimustele, vaid VÕS §-dele 113 ja 94. Tarbijakrediidilepingu korral ei või tarbijalt VÕS § 415 lg 1 esimese lause kohaselt (millele maakohus on samuti viidanud) võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist (vt VÕS § 415 lg 1 esimeses lauses sätestatud viivise suurust puudutava piirangu kohta kooskõlas VÕS § 113 lg 1 erinevate lausetega Riigikohtu 14. jaanuaril 2009 tsiviilasjas nr 3-21-120-08 tehtud otsuse p 12). VÕS § 113 lg 1 teine lause viitab viivise määra leidmiseks esmalt omakorda VÕS §-le 94, millest tuleneb aga põhimõte, et viivise määr sõltub iga poole aasta tagant muutuvast ja Euroopa Keskpanga määratavast intressimäärast. Seega on hageja jätnud välja toomata, milliste arvutuste alusel jõudis ta ühtse viivisemäärani 0,022% päevas. Tegemist ei ole ilmselt ka VÕS § 415 lg 1 ja VÕS § 113 lg 1 kolmanda lause kaudu tuletatava lepingujärgse intressimäära alusel leitava viivisemääraga, sest päevamäärale 0,022% vastab aastamäär ca 8%, kuid lepingujärgse intressi aastamäär on 24% (tl 48).
Allikas: Riigi Teataja avaandmed. Füüsiliste isikute nimed on kohtu poolt anonümiseeritud. Andmed on informatiivsed.